Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
ELINORD incasso OÜ hagi Tallinn, Müürivahe tn 14//16// Suur-Karja tn 18//Vabaduse väljak 2 korteriühistu (endine nimi Korteriühistu Suur-Karja 18) vastu 129 986 euro 9 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ELINORD incasso OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
259 972 eurot 18 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja ELINORD incasso OÜ, vandeadvokaat Kalev Aavik
lepinguline
esindaja
Kostja Tallinn, Müürivahe tn14//16//Suur-Karja tn 18// Vabaduse väljak 2 korteriühistu (endine nimi Korteriühistu Suur-Karja 18), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma Asja läbivaatamise kuupäev
19. märts 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 21461484. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.ELINORD incasso OÜ (hageja) esitas 25. novembril 2014 Harju Maakohtule hagi Tallinn, Müürivahe tn 14//16//Suur-Karja tn 18//Vabaduse väljak 2 korteriühistu (endine nimi Korteriühistu Suur-Karja 18; kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 13. märtsil 2014 sõlmitud ehitustööde töövõtulepingu nr S0749-003EH lisa nr 14 alusel tehtud tööde eest põhivõla 129 986 eurot 9 senti ja viivise 129 986 eurot 9 senti.
2-14-61484
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Horizon Project OÜ (endine võlausaldaja, töövõtja) ja kostja
30.mail 2013 ehitustööde töövõtulepingu (põhileping). Põhilepingu objektiks oli Suur-Karja 18 fassaadi renoveerimistöö. Põhilepingus sätestamata lisatööde tegemiseks sõlmisid töövõtja ja kostja
13.märtsil 2014 töövõtulepingu lisa nr 14 (kokkulepe). Kokkuleppe kohaselt tellis kostja töövõtjalt keldri põranda betoneerimis- ning hoone vundamendi toestustööd vastavalt konstruktori koostatud hoone fassaadide ja keldriruumide restaureerimisprojektile, mis oli põhilepingu lisaks 9. Kokkuleppe järgi oli lisatööde finantseerimise allikaks SA KredEx toetusmeetme raames kostjale määratud rekonstrueerimis- ja restaureerimistööde toetus. Kokkuleppe p 5 järgi kohustus tellija tasuma töövõtjale tööde eest tasu hiljemalt seitsme päeva jooksul arvates toetussumma laekumisest tellija kontole. Nimetatud summa tasumisega viivitamise korral oli töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist 0,5% viivitatud summast päevas. Töövõtja tegi kokkulepitud tööd 1. mail 2014. 2. mail 2014 esitas töövõtja tööde üleandmise-vastuvõtumise akti (akt), saates selle tähitud kirjaga kostjale. Kostja ei esitanud aktile vastuväiteid. Seega olid tööd kostjale üle antud ja kostja oli need vastu võtnud. Töövõtja esitas kostjale 7. mai 2014 kuupäevaga arve 129 986 eurot 9 senti e-posti teel
8.mail 2014 ja 12. mail 2014 ning samadel päevadel sai kostja arve kätte. Arve kättesaamist tõendas fakt, et kostja omanikujärelevalve vastas 2. juunil 2014 töövõtjale e-kirjaga, saates tagasi dokumendi, mille varem esitas talle töövõtja. Kokkuleppe p 4 kohaselt oli töövõtjale tasumiseks kaks eeltingimust: tööd pidid olema tehtud hiljemalt 30. juunil 2014 ja KredEx pidi olema toetussumma tellijale välja maksnud. Tööd olid tehtud ja tellijale üle antud. Ehitustöödele oli väljastatud kasutusluba, mis tõendab tööde nõuetele vastavust. Töövõtja andmetel oli KredEx toetussumma välja maksnud. Töövõtja loovutas nõude hagejale, millest teavitati kostjat.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et töövõtja ei suutnud tähtaegselt töid teha. Lisaks rikkus töövõtja põhilepingut, kui alates 1. novembrist 2013 puudus objektil koguriskikindlustus, mis pidi kehtima kuni tööde lõpetamise ja tellijale üleandmiseni. 14. aprillil 2014 kinnitas töövõtja kostjale, et kõrvaldab kõik puudused hiljemalt 31. maiks 2014, kuid ei teinud seda. Mais 2014 ehitustegevus seiskus ja töövõtja ehitajad lahkusid objektilt. 3. septembril 2014 esitas kostja töövõtjale nõudekirja, milles nõudis tööde jätkamist, aga ka puuduste kõrvaldamist, lisakulude hüvitamist ja leppetrahvi tasumist.
16.septembri 2014. a nõudeavalduses nõudis kostja töövõtjalt leppetrahvi 126 078 eurot 18 senti ja 6443 euro suuruste kulude hüvitamist ning taganes põhilepingust. Teade väidetava nõude loovutamisest oli kostjale ootamatu. Teatele lisatud dokumentidest sai kostja uus juhatus esimest korda teada kokkuleppe olemasolust, kuna eelmine juhatus varjas seda. Kokkulepe on näilik tehing. Kokkuleppes olid ebaharilikud tingimused. Kostjal ja töövõtjal puudus alus kokkuleppe sõlmimiseks, kuna töövõtja oli põhilepingu järgi kohustatud keldri põranda betoneerimis- ja hoone vundamendi toestustööd tegema ning nende tööde maksumus oli kokkulepitud tööde hinnas. Hoone fassaaditööde kasutusluba väljastati 23. aprillil 2014, s.o kümme päeva enne väidetavalt tehtud keldri betoneerimistööde lõppu. Lisaks ei olnud nende tööde tegemine fassaaditööde kasutusloa väljastamiseks vajalik. Pooled võtsid lisatööde maksumuse kindlaksmääramisel aluseks töövõtja 12. märtsi 2014. a hinnapakkumise (137 686 eurot 49 senti). Asjatundja arvamuse kohaselt on tegelikkuses tehtud keldriruumide rekonstrueerimistööde maksumus 53 990 eurot 25 senti. Seega ei saaks hageja nõue olla suurem kui 53 990 eurot 25 senti. Töövõtja ei ole kokkulepitud kvaliteedis ega mahus tehtud töid tellijale üle andnud. Kostja ei ole saanud vaidlusalust akti ja hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks selle kätte saanud. Tööd olid 2(9)
2-14-61484
lõpetamata ka hageja tehtud tööde vaheetapi akti järgi. Kuna töövõtja ei olnud töid kostjale üle andnud, ei olnud töövõtja nõue muutunud sissenõutavaks. Kostja tegi protsessuaalse tasaarvestuse avalduse hageja nõudele. Kostja oli lisaks põhilepingule sõlminud töövõtjaga töövõtulepingu katuse renoveerimiseks. Katusetööde tähtpäev oli 1. mai 2013. Töövõtja ei lõpetanud töid tähtaegselt. Kostjal on katuselepingust tulenev leppetrahvi nõue 73 284 eurot 52 senti. Põhilepingust tulenevalt on kostjal leppetrahvi nõue 53 326 eurot 14 senti. Kostja sõlmis 2014. a septembris ja oktoobris kolmandate isikutega töövõtulepingud töövõtja praaktööde likvideerimiseks ja tegemata jäetud tööde tegemiseks ning kostja peab selle tõttu tegema lisakulutusi 516 042 eurot 17 senti. Kostjal oli enne väidetava nõude hagejale loovutamist töövõtja vastu 451 167 euro 90 sendi suurune nõue.
3.Harju Maakohus jättis 17. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas kohaldatud hagi tagamise abinõud. Sama otsusega võttis maakohus menetlusse hageja viivisenõude ja jättis rahuldamata kostja taotluse nõude loovutamise lepingu väljanõudmiseks. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei toonud kostja välja asjaolusid, mille põhjal saaks tuvastada kokkuleppe näilisuse. Tarbetuid ja ebaharilikke tingimusi sisaldava lepingu sõlmimine ei tähenda, et tegemist oleks näiliku tehinguga. Samuti ei tähenda võimalikud puudused tehtud töödes, et tegemist oleks näiliku tehinguga. Tõendatud ei ole kokkuleppe vastuolu seaduse, heade kommete või avaliku korraga. Kuivõrd kokkulepe on põhilepingu osaks, tuli lähtuda viimases kokkulepitud kvaliteedi tingimustest. Hageja ei ole tõendanud, et tehtud tööd vastaksid lepingus nõutud ja kokkulepitud kvaliteedile. Kostja esitatud asjatundja arvamuse on koostanud kolmas isik, kes ei olnud seotud tööde tegemisega. Maakohus ei pidanud hageja tõendeid usaldusväärsemaks kostja tõendist. Kostjal ei olnud tööde kvaliteedi tõendamise koormist. Kostja teatas töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul. Sealjuures hakkas ka kostja uus juhatus 2014. a augustis ja septembris töövõtjalt nõudma ehitustööde jätkamist ja puuduste kõrvaldamist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tellijana keeldus tööd vastu võtmast alusetult, st vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane. Seega ei olnud täidetud kõik hageja nõude sissenõutavaks muutumise eeldused.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus otsuse põhjenduste kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega kokkuleppe kehtivuse osas. Põhilepingus oli kokku lepitud fassaaditöödes, mitte aga kokkuleppes märgitud töödes. 3(9)
2-14-61484
Kokkuleppe järgi pidi kostja allkirjastama ja tagastama töövõtja esitatud ja allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akti või vastuvõtmisest keeldumise korral esitama motiveeritud otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kostja ei ole tööde vastuvõtmise akti alla kirjutanud. Põhilepingu järgi juhindusid pooled lepingus reguleerimata küsimustes ehituse töövõtulepingute üldtingimustest (ETÜ 2005), mille p 148 järgi, kui tellija ei ole viie tööpäeva jooksul tehtud tööde akti saamisest arvates tagastanud töövõtjale tehtud tööde aktseptitud akti või teatanud kirjalikult aktseptimisest või esitanud aktseptimisest keeldumise põhjendust, loetakse, et tellija on tehtud tööde akti aktseptinud. Tööde vastuvõtmise tuvastamiseks tuleb esiteks tuvastada, millal on kostja tööde vastuvõtmise akti kätte saanud. Hageja pidi tõendama seda, et kostja on tööde üleandmise akti kätte saanud, või asjaolusid, mis annaks alust lugeda üleandmisakt kättesaaduks. Ei ole võimalik tuvastada, kas tahteavaldus (tähitud kiri) on jõudnud lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja kas kostjal oli sellega mõistlik võimalus tutvuda. Samuti ei anna kohtule esitatud e-kirjad alust järelduseks, et tööde vastuvõtuakt on kostjale kätte toimetatud. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et töövõtja saadetud e-kirjad oleksid jõudnud kostja serverisse. Vaatamata maakohtu selgitustele ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest nähtuks töö vastuvõtmine või mille alusel saaks selle vastuvõetuks lugeda. Hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid täiendanud ega tõendanud e-kirjade ja tähitud kirja kättesaamist või kättesaaduks lugemise aluseks olevaid asjaolusid. Ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 638 teise lause alusel töö vastuvõetuks lugemise eeldusena tuleb hagejal tõendada seda, et kostja on alusetult keeldunud tööd vastu võtmast, ehk seda, et töövõtja on pakkunud kostjale tööd vastuvõtmiseks, andes kostjale selleks mõistliku aja, ja vaatamata sellele ei ole kostja tehtud töid vastu võtnud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks pakkunud kostjale töid lepingus kokkulepitud viisil vastuvõtmiseks. Hageja ei ole ka tõendanud, et tööd olid valmis ja tehtud nõuetekohaselt. Maakohus selgitas hagejale tema tõendamiskoormist. Hageja tõi hagiavalduse terviktekstis esile, et kokkulepet muudeti töö käigus ning tööd tehti kokkulepitud kvaliteedis 1. maiks 2014. Hageja esitas töö tegemise tõendamiseks töövõtja e-kirjad, ehitusnõupidamise protokollid, kaetud tööde akti ja fotod tehtud tööde kohta. Lisaks on kohalik omavalitsus hoonele väljastanud kasutusload. Hageja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et hageja on teinud kokkulepitud tööd vastavas mahus ja kvaliteedis. Muuhulgas on õige maakohtu järeldus, et fassaaditöödele kasutusloa andmine ei tõenda kokkuleppes nimetatud tööde tegemist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lgt 4 rikkudes lugenud tõendamata jäänud asjaoluks akti sisaldava tähtkirja ja ekirjade kättetoimetamise. Maakohtus nende asjaolude üle ei vaielnud. Maakohtu menetluses ei väitnud kostja, et ta ei saanud kätte kirju ega akti. Alles enam kui poolteist aastat pärast hagimenetluse algust esitas kostja vastuväite akti kättesaamisele. Seejuures ei väitnud kostja, et ta poleks kirju kätte saanud, vaid et nendega ei saadetud talle akti. Sisuliselt eitas kostja, et tähtkirja ümbrikus või ekirjade manuses oli vaidlusalune akt. Hagejal on tõendid nii e-kirjade kui ka tähtkirja kättetoimetamise kohta. Tähtkirja kättetoimetamise kohta on saadetise koodi järgi avaliku otsingu kaudu võimalik veenduda, et tähtkirja sai kätte kostja juhatuse liige. Hageja eeldas, et kohus loeb 4(9)
2-14-61484
tõendatuks selle, et kostjale saadeti kirjadega koos akt. Kuivõrd maakohus leidis, et kostja esitas pretensioonid mõistliku aja jooksul, siis eelduslikult tuvastas maakohus, et akt on kostjale kätte toimetatud. Kuivõrd pooled selle üle ei vaielnud, jättis maakohus tähelepanuta kostja ebausutava väite, et kirjadega akti ei saadetud. TsMS § 231 lg 4 väära kohaldamise tõttu jäid hindamata küsimused, kas kirjadele oli lisatud akt, kas pooled olid sõlminud VÕS §st 638 erineva kokkuleppe, mille järgi tööde vastuvõetuks lugemise eelduseks oli üksnes akti esitamine ja sellest teatud päevade möödumine, ning kas kostja esitas pretensioonid õigel ajal. Alternatiivselt on maakohus kirjade kättetoimetamise osas rikkunud selgitamiskohustust, mille ringkonnakohus jättis kõrvaldamata. Kirjade kättetoimetamise küsimuse tõstatas ringkonnakohus istungil. Hageja esindaja selgitas, et asjaolu ei olnud maakohtus vaidluse all. Kui hageja oleks pidanud selle asjaolu kohta esitama lisatõendeid, oleks tulnud talle seda selgitada. Hagejale ei olnud arusaadav, et kostja esitas vastuväite, mille kohaselt ta ei ole kirju kätte saanud. Maakohtul oli kohustus täpsustada kostja vastuväiteid ning seejärel anda hagejale võimalus asjaolusid täiendavalt tõendada. Maakohus ei arutanud kordagi küsimust, kas kostja on kirjad kätte saanud, ning oli seega arusaamal, et selle üle ei vaielda. Ringkonnakohtu viide maakohtu 5. mai 2016. a kirjalikele selgitustele ei ole asjakohane, kuivõrd seal ei viidata sellele, et kostja ei ole kättetoimetamist tõendanud. Maakohus pidas silmas töö lepingukohase vastuvõtmise või töö vastuvõtmise fiktsiooni eelduste tõendamise vajadust. Töid lepingukohaselt vastu ei võetud. Hageja leiab, et tulenevalt põhilepingu osaks oleva ETÜ 2005 pst 148 pidi ta tõendama üksnes akti kättetoimetamise ja sellest viie tööpäeva möödumise, mitte aga töö vastu võtmata jätmise alusetuse VÕS § 638 järgi. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 6 ning hindamata, kas lisatööde tervikuna vastu võtmata jätmine oli kooskõlas hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus küll leidis, et kostja lisatöid vastu ei võtnud ning tõendatud ei ole ka nõuetekohaselt tööde tegemine. Samas nähtub nii kohtu põhjendustest kui ka viidatud asjatundja arvamusest, et mingis ulatuses on tööd sellele vaatamata tehtud. Kostja asjatundja arvamusest nähtub, et asjatundja on tehtud tööde põhjendatud mahuks ja hinnaks pidanud 53 990 eurot 25 senti. Nimetatud summa kajastab seda osa lisatöödest, mille üle pooled ei vaidle. Kostja ei ole väitnud, et ta vastavas osas ei saa töid vastu võtta või kasutada, tööd tuleks lammutada, olulises ulatuses ümber teha või nende sellisel kujul vastuvõtmine kahjustaks muul viisil tema õigusi. Töö tervikuna vastuvõtmisest keeldumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostjale on üle antud tema enda hinnangul 53 990 euro 25 sendi ulatuses ehitustöid ning samas leitud, et kostja ei pea neid töid vastu võtma ega ka nende eest maksma. Mõlemad kohtud jätsid analüüsimata hageja väite, mille kohaselt töövõtulepingu pooled olid põhilepingu osaks oleva ETÜ 2005 pga 148 leppinud kokku VÕS §s 638 sätestatust kõrvale kalduva lahenduse. ETÜ 2005 p 148 alusel ei ole nõutav töö vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja andmine. Kõikide aktide puhul kohaldub ühesugune viietööpäevane tähtaeg alates vastuvõtmise akti esitamisest. Teiseks loetakse töö nimetatud tähtaja möödumisel vastuvõetuks sõltumata sellest, kas tellijal on tööde vastu võtmata jätmiseks alus või mitte (st kas tööd olid tegelikult nõuetekohased või mitte). Jääb arusaamatuks, kas kohtute hinnangul võib VÕS § 638 teises lauses sätestatust erinevalt kokku leppida. Kohtute praktikas on levinud seisukoht, mille järgi pooled ei saa töövõtulepingus ette näha teistsugust töö vastuvõetuks lugemise korda, kui on sätestatud VÕS § 638 teises lauses.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5(9)
2-14-61484
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: • 30. mail 2013 sõlmisid kostja ja töövõtja põhilepingu; • 13. märtsil 2014 sõlmisid kostja ja töövõtja kokkuleppe lisatööde tegemiseks; • töövõtja saatis kostjale kokkuleppe alusel tehtud lisatööde üleandmise-vastuvõtmise kohta akti tähitud kirjaga 2. mail 2014 ja e-kirjadega 8. ja 12. mail 2014; • kostja ei ole aktile alla kirjutanud.
10.Hageja on esitanud kostja vastu töövõtulepingust (kokkulepe) tuleneva tasunõude. Kostja leiab, et kokkuleppe alusel tehtud töid ei ole talle üle antud ja tehtud tööd on oluliste puudustega ning osaliselt tegemata.
11.Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et kokkulepe on põhilepingu osa, kuid põhileping kokkulepitud lisatöid ei hõlmanud. Samuti ei ole tuvastatud, et kokkulepe oleks näilik ja kostja sellele kassatsioonimenetluses ka enam ei tugine. Seega ei välista hageja nõuet iseenesest see, kui põhilepingu eelarve oleks VÕS § 639 mõttes siduv, nagu kostja on viidanud (vt ka Riigikohtu
19.detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21515662/55, p 13). Lähtudes eelviidatud asjaoludest, tuleb seega kokkuleppest tuleneva tasunõude sissenõutavaks muutumist hinnata põhilepingu tasunõudest eraldi.
12.VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.
13.Kokkuleppe punkti 4 järgi tuli tasu välja maksta, kui töövõtja on kokkulepitud kvaliteedis tehtud tööd tellijale üle andnud hiljemalt 1. mail 2014 või KredExi aktsepteeritud muuks kuupäevaks, kuid mitte hiljem kui 30. juunil 2014 ja KredEx on hinnanud pooltevaheliste lepingutega tehtavad tööd toetuskõlbulikeks ja toetussumma tellijale välja maksnud. Kokkuleppe punkti 5 järgi kohustus tellija tasuma seitsme päeva jooksul pärast KredExi toetussumma laekumist ja tasumisega viivitamise kohta oli kokkulepitud viivis 0,5% päevas. Seega oli kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt praegusel juhul VÕS § 637 lg 4 mõttes töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks, et tellija võtab töö vastu ning KredEx on hinnanud tööd toetuskõlbulikeks ning toetussumma tellijale välja maksnud. Ei vaielda selle üle, et KredEx maksis toetussumma välja 5. novembril 2014. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas tööd on kostjale kui tellijale üle antud.
14.Mõlemad pooled ja ka kohtud on lähtunud sellest, et kokkuleppe alusel tehtud lisatööde üleandmisele ja vastuvõtmisele kohaldus põhilepingu p 12.4, mille kohaselt esitab tööde tellijale üleandmiseks või tööde tellijapoolseks vastuvõtmiseks töövõtja tellijale enda esindaja allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akti, mille tellija vaatab läbi ja tagastab töövõtjale allkirjastatult, vastuvõtmisest keeldumise korral esitab töövõtjale motiveeritud otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta. 6(9)
2-14-61484
15.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole praegusel juhul tööde vastuvõtmise aktile alla kirjutanud. Hageja leiab aga, et sellele vaatamata on kostja tööd vastu võtnud, sest tööde vastuvõtmise tingimuste osas tuleb kohaldada ETÜ 2005 p 148, mille järgi, kui tellija ei ole viie tööpäeva jooksul tehtud tööde akti saamisest arvates tagastanud töövõtjale tehtud tööde aktseptitud akti või teatanud kirjalikult aktseptimisest või esitanud aktseptimisest keeldumise põhjendust, loetakse tehtud tööde akt tellija poolt aktseptituks. Alternatiivselt on hageja tuginenud ka VÕS §le 638. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et VÕS § 638 on dispositiivne säte ehk pooled võivad kokku leppida, millistel tingimustel loetakse töö vastuvõetuks. See aga ei välista kolleegiumi arvates VÕS § 638 kohaldamist juhul, kui kohus leiab, et poolte kokkulepitud tingimused töö vastuvõetuks lugemiseks ei ole täidetud.
16.Samas tuleb nii ETÜ 2005 p 148 kui ka VÕS § 638 teise lause järgi töövõtjal TsMS § 230 lg 1 järgi esiteks tõendada, et ta on tööd üleandmiseks ehk praegusel juhul tööde üleandmisevastuvõtmise akti tellijale esitanud. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et ETÜ 2005 p 148 kohaldamiseks tuleb tuvastada, millal on kostja tööde vastuvõtmise akti kätte saanud (ringkonnakohtu otsuse p 64). Ka hageja ise viitab kassatsioonkaebuses, et tulenevalt ETÜ 2005 pst 148 pidi ta tõendama akti kättetoimetamise ja sellest viie tööpäeva möödumise. VÕS § 638 teise lause järgi tuli töövõtjal aga TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud. VÕS § 638 teine lause reguleerib olukorda, kus tööde vastuvõtmine ei ole tõendatud, kuid töö loetakse sellegipoolest vastuvõetuks juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.
17.Pooled vaidlevad selle üle, kas töövõtja on enda esindaja allkirjastatud akti kostjale üldse esitanud. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tööde vastuvõtmise akti kätte saanud. Sealjuures leidis ringkonnakohus, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lgte 1 ja 3 mõttes on tõendamata, et kostja sai kätte tähitud kirja ja e-kirjad, millele hageja väitel oli lisatud vaidlusalune akt (ringkonnakohtu otsuse pd 67–69). Seega leidis ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud ETÜ 2005 p 148 kohaldamise eeldusi. Samuti leidis ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud, et töövõtja oleks pakkunud kostjale töid vastuvõtmiseks VÕS § 638 teise lause järgi. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus iseenesest õigesti leidnud, et tööde üleandmisevastuvõtmise akt on tahteavaldus TsÜS § 68 lg 1 mõttes, mis muutub kehtivaks selle kättesaamisega TsÜS § 69 lg 1 järgi. Küll aga on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et tahteavaldusi on võimalik kätte toimetada ka kohtumenetluses. Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud, v.a juhul kui kohtumenetluses on dokument kätte toimetatud, kasutades mõnda nn kättetoimetamisfiktsiooni (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 32118915, p 13). Sellisel juhul muutub tahteavaldus kehtivaks hetkest, kui menetluses on tuvastatud TsÜS § 69 lgs 2 või 3 sätestatud eelduste täitmine (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3215316, p 12). Selliselt on Riigikohus varem leidnud, et kohtumenetluse ajal on võimalik esitada taganemisavaldus, ülesütlemisavaldus ja ka tasaarvestuse avaldus (vt Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32117111, p 13; 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 32111106, p 16; 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3215316, p 12). Toimikust nähtub, et vaidlusalune akt oli praegusel juhul lisatud hagiavaldusele ning koos hagiavaldusega on see ka kostjale kätte toimetatud (I kd, tl-d 26 ja 104). Seega on kostja akti 7(9)
2-14-61484
hiljemalt 27. novembril 2014 kätte saanud. Põhimõtteliselt ei takista tööde üleandmist ainuüksi see, et üleandmise-vastuvõtmise akt on esitatud oluliselt pärast tööde valmimist. Küll aga võib seetõttu tasunõue muutuda sissenõutavaks oluliselt hiljem, millest omakorda sõltub tellijalt nõutava viivise suurus.
18.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3218008, pd 22, 24). Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause.
19.Eeltoodust lähtudes tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata, kas on alust lugeda tööd kostja poolt vastuvõetuks.
20.Pooled ei vaidle sisuliselt selle üle, et kostja tellitud asjatundja arvamuse järgi kulus tööde tegemiseks 53 990 eurot 25 senti (maakohtu otsuse p 14). Kostja on osaliselt pidanud asjatundja arvamust ka ekslikuks, kuid kokkuvõttes leidnud, et kvaliteetselt tehtud töö puhul ei saanuks töövõtja nõue kostja vastu olla suurem kui 48 770 eurot 25 senti (IV kd, tl 56). Sellest järeldub, et hageja vähemalt nendib kokkuleppe alusel tööde tegemist. Ringkonnakohus ei ole sisuliselt hinnanud, kas, millisel määral ja millise kvaliteediga on hageja töid teinud. Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul poolte esitatud tõendite alusel hinnata, millises ulatuses on tööde tegemine ja nende lepingukohasus tõendatud.
21.Kostja on esitanud menetluses tasaarvestuse vastuväite ning leidnud, et tasaarvestuse tõttu puudub hagejal kostja vastu igal juhul nõue. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ka kostja tasaarvestusavaldust.
22.Kuigi asi saadetakse täies ulatuses tagasi ringkonnakohtule, selgitab kolleegium vastuseks kassatsioonkaebuses esitatud menetluslikele väidetele järgmist. Hageja väidab, et ringkonnakohus hindas ümber asjaolusid (tähtkirja ja e-kirjade kättesaamine), mille üle maakohtus ei vaieldud. Sealjuures väidab hageja esiteks, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 231 lgt 4, kui ei lugenud kirjade ja akti kättetoimetamist kostja poolt omaksvõetuks. Kolleegiumi arvates ei ole hageja seisukoht põhjendatud. TsMS § 231 lg 2 esimese ja teise lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3214213, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 32110713, p 15; 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21456641/69, p 15.2). 8(9)
2-14-61484
Praegusel juhul ei ole kohus kostjalt küsinud, kas ta on tähitud kirja ja e-kirjad kätte saanud. Seetõttu ei olnud kohtul alust lugeda TsMS § 231 lg 4 järgi, et kostja on kirjade kättesaamise omaks võtnud.
23.Alternatiivselt leidis hageja, et kohtud on rikkunud selgitamiskohustust, kuivõrd hagejale ei selgitatud, et kirjade kättetoimetamise kohta on vaja esitada lisatõendeid. Kolleegium leiab, et isegi kui ringkonnakohus oleks võinud pooltele selgitada, et peab küsitavaks kirjade kättetoimetamise tõendatust, siis ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis iseseisvalt annaks alust ringkonnakohtu otsus tühistada. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215711, p 40). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29. aprill 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3214115, p 19). Lisaks nähtub toimikust, et hageja mõistis oma tõendamiskoormist, kui muu hulgas selgitas, kuidas on akt kostjale kätte toimetatud, sh vaidlusalused kirjad (vt nt III kd, tl 18). Kassatsioonkaebuses ei ole hageja ka selgitanud, milliseid lisatõendeid oleks ta oma väidete tõendamiseks esitanud, kui ringkonnakohus oleks selgitanud, et ta kahtleb kirjade kättetoimetamise tõendatuses (vt TsMS § 671 lg 3 p 2).
24.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
25.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Villu Kõve
9(9)
Ants Kull
Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.