Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
MAVE VARAHALDUSE Osaühingu hagi Novira Plaza OÜ vastu 125 000 euro, leppetrahvi 6250 euro, viivise ning kohustuse tuvastamise nõudes ja Novira Plaza OÜ vastuhagi MAVE VARAHALDUSE Osaühingu vastu 125 000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MAVE VARAHALDUSE Osaühingu kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
401 878 eurot 13 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja MAVE VARAHALDUSE esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik
Osaühing,
lepinguline
Kostja Novira Plaza OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Asja läbivaatamise kuupäev
5. veebruar 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 2153965 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse jätta rahuldamata MAVE VARAHALDUSE Osaühingu nõuded ostuhinna tagastamiseks, leppetrahvi ja viivise maksmiseks, tuvastada Novira Plaza OÜ kohustus esitada notarile tahteavaldus notarikontol hoiustatud ostuhinna osa tasumiseks MAVE VARAHALDUSE Osaühingule, samuti vastuhagi rahuldamise ning menetluskulude jaotuse osas, resolutsiooni ja õiguslike põhjenduste osas.
2.Tühistada Harju Maakohtu 2. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 2153965 osas, milles maakohus rahuldas osaliselt Novira Plaza OÜ vastuhagi MAVE VARAHALDUSE Osaühingu vastu ning tasaarvestas poolte nõuded, resolutsiooni ja õiguslike põhjenduste osas.
3.Teha osaliselt uus otsus, millega mõista Novira Plaza OÜ-lt MAVE VARAHALDUSE Osaühingu kasuks välja tasutud ostuhind 125 000 eurot, leppetrahv 6250 eurot, viivis
2-15-3965
6.aprilli 2018. a seisuga 32 304 eurot 67 senti ja edasi viivis võlaõigusseaduse § 113 lgs 1 sätestatud määras protsendina tasumata põhinõude summast kuni põhivõlgnevuse tasumiseni ning jätta Novira Plaza OÜ vastuhagi MAVE VARAHALDUSE Osaühingu vastu tervikuna rahuldamata. Saata resolutsiooni ps 1 nimetatud tsiviilasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks MAVE VARAHALDUSE Osaühingu nõude osas tuvastada Novira Plaza OÜ kohustus esitada notarile tahteavaldus notarikontol hoiustatud ostuhinna osa tasumiseks MAVE VARAHALDUSE Osaühingule. Jätta vastuhagiga seotud menetluskulud Novira Plaza OÜ kanda. Rahuldada MAVE
VARAHALDUSE
Osaühingu kassatsioonkaebus ja apellatsioonkaebus osaliselt. Jätta Novira Plaza OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Tagastada MAVE VARAHALDUSE Osaühingule kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MAVE VARAHALDUSE Osaühing (hageja) esitas 13. märtsil 2015 Harju Maakohtule hagi Novira Plaza OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja ostuhinna 125 000 eurot ning leppetrahvi 6250 eurot, tuvastada kostja kohustus esitada notarile tahteavaldus notarikontol hoiustatud ostuhinna osa 125 000 eurot tasumiseks hagejale ning mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgne viivis alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu (leping), mille alusel müüs hageja kostjale Tallinnas Tartu mnt 25 kinnisasja ja kostja hagejale kinnistu jagamise tulemusel tekkiva korteriomandi, mille reaalosa on kinnistule rajatava äri- ja eluhoone 11. korrusel paiknevad ruumid. Korteriomandi hind oli 1 300 000 eurot (käibemaksuta), millest 250 000 eurot hoiustati notarikontol ning tuli edastada poolte kokkulepitud tingimustel. Müügilepingu kohaselt kohustus kostja lõpetama hoone ehituse 0-tsükli hiljemalt 31. jaanuaril 2015 ning hagejal on õigus lepingust taganeda, kui kostja seda ei tee. Lepingu kohaselt loeti 0-tsükkel lõpetatuks, kui on valatud hoone parkimiskorruse lagi. Kostja ei täitnud tähtaegselt ja nõuetekohaselt nimetatud kohustust. Müügilepingu kohaselt on hageja lepingust taganemisel kostja lepingurikkumise tõttu kostja kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 6250 eurot 15 päeva jooksul arvates taganemise jõustumisest. 5. veebruaril 2015 andis hageja kostjale kahenädalase täiendava tähtaja 0-tsükli ehitustööde lõpetamiseks. 5. ja 9. veebruaril 2015 saadetud kirjades tunnistas kostja lepingu rikkumist ning lubas rikkumised heastada hiljemalt
12.aprillil 2015. Kuna 23. veebruaril 2015 ei olnud kostja 0-tsükli ehitustöid lõpetanud, taganes hageja korteriomandi müügilepingust. Hageja nõudis 125 000 euro tasutud ostuhinna tagastamist ja leppetrahvi. Notari hoiukonto jääk on 125 000 eurot. Kostja on vaidlusaluse korteri müünud kolmandale isikule.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja ei ole näidanud, milline oli tema eriline huvi hoone 0-tsükli valmimise vastu olukorras, kus hoone valmimise lõpptähtaeg ei olnud ohus. Poolte tahe oli suunatud ehitustegevuse tulemusena valmivate ruumide omandamisele ja oluline oli hoone valmimine tervikuna. Selliselt on taganemine mh hea usu põhimõtte vastane. Taganemisavalduse esitamine ei olnud õiguspärane olukorras, kus kostja oli hagejale teatanud rikkumise heastamisest ja kinnitas, et tööd valmivad hiljemalt 12. aprillil 2015. Kostja oli nõus hüvitama kõik heastamisega seotud kulutused ja võimaliku kahju. Lepingust taganemine ei olnud konkreetsel juhul lubatud tulenevalt 2(12)
2-15-3965
võlaõigusseaduse (VÕS) § 107 lgst 3, mis ei võimalda heastamise ajal lepingust taganeda. Kostjal on endiselt õigus nõuda lepingu täitmist ja ostuhinna teise osamakse tasumist. Vastasel korral on kostjal õigus ise kasutada õiguskaitsevahendeid ning nõuda hagejalt leppetrahvi 250 000 eurot. 0tsükli tööd valmisid lõplikult juba enne lubatud aega. Hageja antud täiendav tähtaeg kaks nädalat oli talvistes tingimustes ka ebamõistlikult lühike. Mõistlik tähtaeg oli 2–3 kuud. Heastamisega ei põhjustatud hagejale põhjendamatuid ebamugavusi ega kulutusi. 0-tsükli kasutamine eraldi ei ole enne ehitise täielikku valmimist ja kasutuselevõttu võimalik. Heastamise tähtaeg oli mõistlik. Lisaks oli tööde seiskamise põhjuseks naaberkinnistu hoone pragunemise põhjuste väljaselgitamine, st see oli hoone kasutajate elu ja tervise huvides. Neid asjaolusid ei saanud kostja mõjutada. Kostja järgis ehitusnorme. Seega on kostja võimalik vastutus välistatud, sest rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 2 tähenduses.
3.Kostja esitas 25. juunil 2015 vastuhagi, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista 125 000 eurot ja viivise. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastuhagiavalduse kohaselt oli hageja taganemisavaldus alusetu ja leping oli kehtiv. Kostja saatis hagejale teate 0-tsükli valmimise kohta koos ehitustööde valmimist tõendava aktiga ja palus tasuda järgmine ostuhinna osamakse 125 000 eurot. Hageja ei tasunud nõutud summat ka täiendava tähtaja möödumisel. Kostja on lepingust taganenud 28. aprillil 2015. Kostja peaks taganemise tõttu tagastama 125 000 eurot ning hageja tasuma kostjale leppetrahvi 250 000 eurot. Nõudeid tasaarvestades nõudis kostja hagejalt leppetrahvi jäägi 125 000 eurot tasumist.
4.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja leidis, et kostja vastuhagi on alusetu, kuivõrd hageja taganes enne kostjat lepingust ning hagejal ei olnud kohustust kostjale teist osamakset tasuda. Lisaks oli osamakse tasumise kohustus notaril, kelle kontole oli raha hoiustatud. Hageja taotles ka leppetrahvi vähendamist, kuivõrd kostjale ei ole kahju tekkinud ja leppetrahvi nõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus.
5.Harju Maakohus jättis 2. jaanuari 2017. a otsusega hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi osaliselt ning tasaarvestas kostja 125 000 euro suuruse leppetrahvinõude hageja vastu kostja kohustusega tagastada hagejale ettemakse 125 000 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli heastamine mõistlik ja heastamisega ei põhjustatud hagejale põhjendamatuid ebamugavusi ega kulutusi ja hagejal ei olnud õigustatud huvi heastamisest keelduda. Kostja pakkus heastamist mõistliku aja jooksul. Heastamine oli mõistlik, kuivõrd ehituse 0-tsükli valmimise viibimine paari kuu võrra ei mõjutanud lepingu edasist täitmist ja lepingu lõppeesmärgi saavutamist. Hageja väidetav eriline huvi 0-tsükli valmimise vastu ei ole asjakohane ega põhjendatud. Hageja lõppeesmärk oli omandada hoone 11. korrusel tekkiv korteriomand. Kostja oli kohustuse rikkumise heastanud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta oli hagejale teatanud heastamise kavatsusest, pakutavast heastamise viisist ja ajast. Kahekuuline tähtaeg oli asjaolusid arvestades kohtu hinnangul põhjendatud. Lepingus kokkulepitud kahenädalane täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks ei ole samastatav lepingu heastamisega seotud mõistliku tähtajaga VÕS § 107 tähenduses. Kuigi lepingus on pooled kokku leppinud täiendavas kohustuse täitmise tähtajas, on heastamisega seda tähtaega pikendatud. VÕS § 107 lg 1 mõte on, et heastamise tahteavalduse saab teha üksnes kuni selle ajani, mil teine lepingupool ei ole veel lepingust taganenud. Sätte eesmärk on võimaldada lepingu säilimine ja lepingu sõlmimisel soovitud eesmärkide saavutamine. Heastamise tahteavaldus tehti enne lepingust taganemist. Seega oli taganemine VÕS § 107 lg 3 järgi välistatud. Heastamine oleks välistatud 3(12)
2-15-3965
üksnes siis, kui pooled oleks selles lepingus sõnaselgelt kokku leppinud. Lepingus ei olnud heastamist sõnaselgelt välistatud. Heastamine oli kehtiv ja hageja taganemine oli kehtetu. Kostja peatas ehituse vääramatu jõu tõttu VÕS § 103 mõttes. Kuivõrd leping kehtis, oli hagejal kohustus tasuda teine ostuhinna osamakse. Viide notari kohustustele müügihinna tasumise kontekstis ei ole asjakohane. Notar ei ole müügilepingu pool, vaid tehingu tõestaja. Kostjal oli müüjana ostuhinna tasumise nõudeõigus üksnes ostja vastu. Notarikontol hoiustatud 250 000 eurost on kostjale makstud 125 000 eurot. Notarikontole allesjäänud 125 000 eurot ei ole üle antud ja selle saab hageja lepingu lõppemise tõttu ise notarikontolt tagasi küsida. Kostjal oli õigus tasaarvestada leppetrahvi nõue (250 000 eurot) ettemakse tagastamise nõudega (125 000 eurot). Kuigi kostjal kahju puudumine võib olla alus leppetrahvi vähendada, ei ole see praegusel juhul leppetrahvi vähendamise aluseks. Leppetrahvil oli tagatisfunktsioon, et vältida hageja lepingurikkumist. Seetõttu ei ole leppetrahv ka vastuolus hea usu põhimõttega. 250 000 eurot on aga ebamõistlikult suur summa tagatisfunktsiooni täitmiseks ja sama eesmärgi oleks täitnud ka 125 000 eurot. Hageja jättis lepingu täitmata seepärast, et uskus enese olevat juba taganenud lepingust kostja lepingurikkumise tõttu. Arvestades asjaolusid, on mõistlik leppetrahv 125 000 eurot. Poolte rahalised kohustused on tasaarvestuse tulemusena kattuvas osas lõppenud.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
7.Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus vähendas leppetrahvi 250 000 eurolt 125 000 euroni, rahuldada vastuhagi ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 125 000 eurot ning sellelt summalt seadusjärgne viivis kuni võlgnevuse tasumiseni. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. aprilli 2017. a otsusega kostja vastuapellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas vastuhagi täies ulatuses, mõistis hagejalt kostja kasuks välja leppetrahvi 125 000 eurot ning viivise. Hageja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud hageja taganemine kehtiv, sest enne lepingu lõppemist esitas kostja hagejale heastamise avalduse. Kostjal oli heastamise õigus, heastamise eeldused olid täidetud ning puudusid heastamist välistavad asjaolud. Heastamise tähtaeg ei olnud ebamõistlikult pikk. Pooled lepinguga heastamise õigust ei välistanud ega reguleerinud võimalikku heastamise tähtaega. Heastamine ja heastamisele asumine on võimalik kuni lepingu lõppemiseni. Seejuures võib heastamine toimuda ka rikkumise lõpetamiseks määratud tähtajast pikema perioodi jooksul, kui heastamise eeldused on täidetud.
4(12)
2-15-3965
Leping lõppes kostja taganemise tõttu põhjusel, et hageja ei tasunud kostjale kokkulepitud teist ostuhinna osamakset. Lepingus kokkulepitud kuupäevaks deponeeritud rahasumma väljamaksmise eelduseks olevaid dokumente notarile ei esitatud. See ei tähenda, et müüjal ei ole õigust kokkulepitud ostuhinna osa tasumist nõuda. Kostjal oli õigus nõuda teist osamakset, kui ehituse 0tsükkel oli valmis. Lepingust ei tulenenud, et müüjal on õigus nõuda ostuhinna tasumist vaid juhul, kui ehituse 0-tsükli valmimist tõendavad dokumendid esitatakse notarile enne 31. jaanuari 2015. Notari ametikontole raha deponeerimine ei olnud ainuke ostuhinna tasumise õiguse teostamise võimalus. Lepingust ei tulenenud ostuhinna tasumise nõudeõigust notari vastu. Lepingust ei tulenenud ka seda, et ostuhinna tasumise kohustus loetakse täidetuks siis, kui ostja deponeerib ostuhinna notari ametikontole. Ostja ei vabane lepingu täitmise kohustusest ega vastutusest. Kostjal tekkis õigus nõuda hagejalt leppetrahvi 250 000 eurot. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga selles, et esinesid alused leppetrahvi vähendamiseks. Leppetrahv lepiti kokku selleks, et tagada kohustuse täitmine. Seetõttu ei saa leppetrahvi vähendamist tingida see, kui suur kahju kostjale lepingu rikkumise tagajärjel tekkis. Kostjal oli oluline tagada kogu kortermaja tähtaegne tõrgeteta valmimine ja ehituse finantseerimine. Kui korteriomandi ostja ostuhinna osa tähtaegselt ei tasu ja lepingu kehtivust ei tunnista, võib ehituse valmimine ohtu sattuda ning tekkida märkimisväärne kahju kolmandatele isikutele, kes võivad esitada kostja vastu nõudeid. Iseenesest ei saa väita, et leppetrahv 250 000 eurot on igal juhul sedavõrd suur, et seda tuleks vähendada. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saab järeldada, et leppetrahvi tuleb vähendada. Leppetrahvi vähendamise alus ei saa olla asjaolu, et pooled otsustasid erinevate rikkumiste kohta kokku leppida erineva suurusega leppetrahvid. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad kokku leppima selles, kas ja kui suurt leppetrahvi saab mingi konkreetse rikkumise korral rakendada. Kui pooled on lepingu sõlmimisel otsustanud, et vaidlusalust rikkumist tuleb sanktsioneerida 250 000 euro suuruse leppetrahviga, ei ole kohtul õigust poolte kokkuleppesse sekkuda. Kohustuse täitmise tagamiseks kokku lepitud leppetrahv kaotaks oma mõtte, kui leppetrahvi maksma kohustatud pool vabaneks täielikult või osaliselt leppetrahvi maksmise kohustusest, kui rikkumine kõige hullemat tagajärge ei põhjustanud. Konkreetne kohustus oli kostja jaoks väga oluline ning kostja oli nõus sõlmima lepingu viidatud kohustusega. Ringkonnakohus ei nõustunud sellega, et hagejat oleks kohustuse täitmisele sundinud ka 125 000 euro suurune leppetrahv. Hageja kohustust ei täitnud. Lepingupool ei saa vabaneda lepingu täitmisest ega lepingu rikkumisest tulenevast vastutusest ka seeläbi, et ta arvas, et on lepingust taganenud. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja etteheitega, et maakohus jättis lahendamata hageja nõude tuvastada kostja kohustus anda nõusolek notari ametikontole deponeeritud rahasumma väljamaksmiseks. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. See tähendab, et hagi jäetakse rahuldamata kõikide hageja nõuete osas. Ka maakohtu otsuse motiveerivas osas on esitatud põhjendused, miks see nõue jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis selle nõude õigesti rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et maakohus leidis, et kostja rikkumine oli tingitud vääramatust jõust. Maakohus ei rajanud hagi rahuldamata jätmist ega vastuhagi osalist rahuldamist sellele, et kostja rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et käesolev tsiviilasi tuleb lahendada, ilma et asja lahendamisel tuleks lähtuda sellest, kas kostja rikkumine oli tingitud vääramatust jõust või mitte.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5(12)
2-15-3965
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused täielikult ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata või alternatiivselt tühistada kohtute otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saa võlgnik ühepoolse avalduse alusel pikendada lepingus kokkulepitud kahenädalase etteteatamistähtajaga (täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks) lepingust taganemise õigust. Asjaolu, et avaldus oli sõnastatud heastamise avaldusena, ei muuda seda, et sisuliselt oli tegemist ühepoolse avaldusega kokkulepitud täiendava tähtaja pikendamiseks, et välistada sellega kokkulepitud eeldustel taganemine. Rikkumise heastamine ja kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine on sisuliselt ühtelangevad õigusinstituudid, mis on suunatud kohustuse nõuetekohasele täitmisele peale kokkulepitud tähtaega. Nii heastamine kui ka täiendava tähtaja andmine on dispositiivsed sätted. Kui mõlemad pooled teevad vastava tahteavalduse, tuleks lähtuda esimesest. Lepingute siduvuse põhimõttega on vastuolus seisukoht, et ühepoolse heastamise avaldusega saab kohustust rikkunud pool kestvalt blokeerida taganemise õigust. Põhjendamatu on seisukoht, et samastatavad ei ole lepingus kokkulepitud kahenädalane täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks ja heastamisega seotud mõistlik tähtaeg VÕS § 107 tähenduses ning lepingus sätestatu ei olnud suunatud heastamise õiguse välistamisele või piiramisele. Kohtud pidid vaidluse lahendamisel tingimata lähtuma müügilepingus kokkulepitust. Põhjendamatu on seisukoht, et hageja rikkus oluliselt oma lepingulisi kohustusi ostuhinna teise osamakse tasumise osas. Pooled leppisid kokku, et üks pool deponeerib ostuhinna osamaksed notari hoiukontol ning notar tasub ostuhinna osamaksed müüjale kokkulepitud tingimustel ostja eest. Vastuolus müügilepingus kokkulepituga nõuab kostja ostuhinna teist korda tasumist otse kostja kontole ehk oluliselt erineval viisil kokkulepitust. Lisaks on tagasivõtmise õiguseta hoiustamise õiguslikuks tagajärjeks kohustuse täidetuks lugemine. Ka tagasivõtmise õigusega hoiustamise korral võib võlgnik esitada võlausaldaja kohustuse täitmise nõudele vastuväite, et ta on hoiustanud kohustuse täitmiseks võlgnetava raha. Kui notar keeldub hoiustatud summa kostjale ülekandmisest, ei saa kostja nõuda summa tasumist ka teist korda hagejalt. Kostja oleks pidanud taotlema hoiustatu kättesaamiseks hageja tahteavaldust. Eelneva tõttu puudus kostjal alus lepingust taganeda, sest hageja ei ole lepingut oluliselt rikkunud. Põhjendamatu on seisukoht, et ei esine aluseid leppetrahvi vähendamiseks ning kohtul ei ole õigust sekkuda poolte kokkuleppesse leppetrahvi suuruse kohta. Leppetrahvi vähendamise regulatsioon on imperatiivne. Samuti ei saa nõustuda seisukohaga, et leppetrahvil oli eelkõige tagatisfunktsioon. Leppetrahvil on eelkõige tagatisfunktsioon juhul, kui lepingu esemeks olevat kohustust saab täita üksnes üks isik ning kui võlausaldajal on põhjendatud ja õiguslikult arvestatav huvi sundida konkreetne lepingupool oma kohustust täitma. Kostjal ei olnud põhjendatud huvi selle vastu, et äripinnad omandaks just hageja. Leppetrahvi põhjendatud suuruse hindamisel pidi arvestama seda, kas üldse, millist ning kui suurt kahju tekitas kostjale müügilepingust taganemine ning kas talle on asendustehingust tekkinud kahju. Müügilepingust taganemine ei ole kostjale tekitanud mingisugust varalist kahju, kuivõrd müügilepingu esemeks olevad ruumid jäid kostja omandisse, kes on need edasi võõrandanud kolmandatele isikutele. Kahju suuruse tõendamiskoormis lasus kostjal. Kinnisvarahindade tõusu tõttu võis kostja asendustehingutest saada ka kõrgemat hinda, kui hagejaga kokku lepitud. Lisaks peaksid analoogsetel alustel lepingust taganemise korral leppetrahvid olema võrdväärsed. Hageja oli lepingust taganemise korral õigustatud saama 6250 eurot. Samuti tuleb arvestada kohustuse täitmise ulatust ja asjaolu, et hageja oli ostuhinna osa notari hoiukontol deponeerinud. Hageja lepingust taganemise tingis kostja lepingurikkumine. Jääb arusaamatuks, miks mõistis ringkonnakohus hagejalt välja viivise tasumata leppetrahvilt, sest ostuhind oli 6(12)
2-15-3965
notarikontol hoiustatud. Kostja oleks pidanud esitama hageja vastu nõude tahteavalduse tegemiseks, et notari hoiukontol hoiustatud summa üle kanda kostja kontole. Põhjendamatu on notarikontol hoiustatud summat tagastama kohustamise nõude rahuldamata jätmine, mistõttu vastav summa võib jääda notarikontole. Hageja palus tuvastada kostja kohustus esitada notarile tahteavaldus notarikontol hoiustatud ostuhinna osa 125 000 eurot tasumiseks hagejale. Jääb arusaamatuks, millisele hoiustamislepingule ringkonnakohus viitab. Sellist lepingut ei ole vaja, sest hoiulevõtmise aluseks olev hoiustamist taotleva isiku notariaalselt kinnitatud avaldus võib sisalduda tagatava tehingu kohta koostatud notariaalaktis. Leping nägi ette üksnes võimaluse kanda hoiustatud rahasumma sätestatud tingimustel üle kostja kontole. Lepingus ei ole reguleeritud, kuidas peab notar raha kasutama, kui kokkulepitud tingimusi ei täideta. Ametikontol hoiustatud raha hagejale tagastamine sõltub kostja tahteavaldusest. Hageja nõude aluseks on VÕS § 123.
10.Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
11.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks 8. novembril 2017 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 pde 2 ja 5 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tuleb osaliselt tühistada ringkonnakohtu otsuse ning maakohtu otsuse resolutsioon ja õiguslikud põhjendused materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu hageja ostuhinna tagastamise, leppetrahvi, viivise ja tuvastusnõude lahendamise, samuti vastuhagi rahuldamise ning menetluskulude jaotuse osas. Lähtudes tuvastatud asjaoludest, mida pooled ei ole vaidlustanud, teeb Riigikohus tühistatud osas osaliselt uue otsuse, millega rahuldab hagi ostuhinna tagastamise, leppetrahvi ja viivise nõude osas ning jätab vastuhagi rahuldamata. Hageja nõue tuvastada kostja kohustus esitada notarile tahteavaldus tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja apellatsioon- ja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
13.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida pooled ei ole apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses vaidlustanud: • hageja ja kostja sõlmisid lepingu, mille alusel kohustus kostja hagejale võõrandama rajatava äri- ja eluhoone 11. korrusel paikneva korteriomandi hinnaga 1 300 000 eurot (käibemaksuta); • ostuhinnast 250 000 eurot hoiustati notarikontol ning see tuli edastada poolte kokkulepitud tingimustel kahes osas: 125 000 eurot on vastavalt lepingule kostjale tasutud, 125 000 eurot pidi notar kostjale edastama, kui kostja on esitanud notarile hiljemalt 31. jaanuaril 2015 hoone ehituse 0-tsükli lõpetamise kohta ehitusjärelevalve spetsialisti allkirjastatud akti; • lepingu pde 5.2 ja 11.2.2 järgi kohustus kostja lõpetama hoone ehituse 0-tsükli hiljemalt
31.jaanuaril 2015 ning vastasel juhul oli hagejal õigus kahenädalase etteteatamise tähtajaga lepingust taganeda; lepingu kohaselt loeti 0-tsükkel lõpetatuks, kui on valatud hoone parkimiskorruse lagi; • kostja ei lõpetanud 31. jaanuariks 2015 0-tsükli ehitustöid, samuti ei esitanud kostja
31.jaanuaril 2015 notarile lepingus kokkulepitud akti; • 5. veebruaril 2015 esitas hageja kostjale nõudekirja, milles andis kostjale kahenädalase täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks; 7(12)
2-15-3965 •
• • •
5.veebruaril 2015 pärast hageja nõudekirja saamist saatis kostja hagejale teate kohustuste rikkumise heastamise kohta, mille kohaselt lõpetatakse 0-tsükli tööd 12. aprilliks 2015 ning korteriomand ehitatakse valmis esialgu kokkulepitud ajaks;
13.veebruaril 2015 saatis hageja kostjale kirja, milles vaidles heastamisele vastu ja leidis, et heastamine ei ole mõistlik;
23.veebruaril 2015 esitas hageja kostjale taganemisavalduse;
9.aprillil 2015 teatas kostja 0-tsükli tööde valmimisest ja nõudis ostuhinna osa (125 000 euro) maksmist; hageja kostja nõuet ei täitnud, mistõttu luges kostja end lepingust taganenuks alates 28. aprillist 2015.
14.Kassatsiooniastmes on vaidluse all küsimus, kumb pooltest on kehtivalt lepingust taganenud. Pooled ei vaidle selle üle, et taganemisavalduse esitas esimesena hageja. Seega tuleb asja lahendamiseks esimesena kontrollida, kas hageja on lepingust kehtivalt taganenud. Hageja tugines lepingust taganemisel lepingu pdele 5.2 ja 11.2.2, milles pooled olid kokku leppinud kohustuses, mille rikkumise korral on hagejal õigus lepingust taganeda, ning kohustuse täitmiseks antava täiendava tähtaja pikkuses. VÕS § 5 võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud, või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi (Riigikohtu 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 321206, p 15). Hageja on õigesti viidanud, et nii VÕS § 114 kui ka VÕS § 116 on dispositiivsed sätted, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Seega võisid pooled kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline VÕS § 116 mõttes või mitte. Samuti võisid pooled kokku leppida täiendava tähtaja pikkuses või selle andmise välistamises (vt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3213108, p 14).
15.Kostja on viidanud sellele, et VÕS § 114 lg 1 võimaldab anda ainult mõistliku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning kaks nädalat oli praegusel juhul ebamõistlik. Kolleegium leiab, et kui pooled lepivad kokku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis tuleb juhinduda lepinguga kokkulepitud tähtajast ja ei saa tekkida küsimust, kas kokkulepitud tähtaeg on mõistlik. Muuhulgas ei kohaldu VÕS § 114 lg 1 kolmas lause, mille alusel ebamõistlik tähtaeg pikeneb mõistliku tähtajani.
16.Samas märgib kolleegium, et kohtul tuleb hinnata, kas lepingust taganemine on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja VÕS § 6 järgi, isegi juhul, kui pooled leppisid kehtivalt kokku seaduses sätestatust erinevas lepingust taganemise korras (Riigikohtu 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 321206, p 17). Sealjuures tuleb ka hinnata, kas asjas esitatud ja tõendatud asjaoludest tulenevalt võib hea usu põhimõttega vastuolus olla poolte kokkulepitud täiendavale tähtajale tuginemine.
17.Pooled ei vaidle selle üle, et lepingus märgitud ajaks 0-tsükli tööd valmis ei olnud ning hageja andis kostjale lepingus sätestatud täiendava tähtaja, mille jooksul kostja samuti kohustust ei täitnud. Sellele vaatamata leiab kostja, et hagejal ei olnud alust lepingust taganeda, kuivõrd kostja oli enne lepingu lõppemist teatanud hagejale kohustuse rikkumise heastamisest VÕS § 107 kohaselt. Kostja tugines vastuväidetes hagile üksnes sellele, et taganemine oli kehtetu VÕS § 107 lg 3 alusel. VÕS § 107 lg 3 järgi on heastamise ajal õiguskaitsevahendite kasutamine, sh lepingust taganemise õigus piiratud. Kohtud nõustusid kostjaga ja leidsid, et heastamise eeldused olid täidetud.
18.Kolleegium leiab, et kohtute järeldused on tuvastatud asjaoludel ekslikud. Kohtud on jätnud kohaldamata VÕS § 101 lg 2 ning jätnud vääralt arvestamata tuvastatud asjaolu, et hageja andis 8(12)
2-15-3965
enne kostja heastamisavalduse esitamist kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Seetõttu oli välistatud kostja õigus kohustuse rikkumine heastada VÕS § 107 järgi. VÕS § 101 lg 2 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Eelnevast lähtudes tuleb kolleegiumi arvates täiendava tähtaja andmist ja heastamist käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Kuigi VÕS § 101 lg 1 ei loetle täiendava tähtaja andmist ega heastamist õiguskaitsevahenditena, on mõlemad kohustuse rikkumisel kohaldatavad tagajärjed. Mõlemad meetmed on mõne õiguskaitsevahendi kohaldamise eelduseks või teistpidi välistavad mõne õiguskaitsevahendi kohaldamise. Seetõttu on põhjendatud ka VÕS § 101 lgs 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine.
19.Kohtute tuvastatud asjaoludel esitas hageja kostjale avalduse täiendava tähtaja määramise kohta enne, kui kostja esitas hagejale heastamisavalduse. Kohtud ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Seetõttu tuleb alama astme kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes asuda seisukohale, et pärast hageja täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist oli heastamine välistatud. Seega puudus alus kohaldada kostja viidatud VÕS § 107 lgt 3.
20.Kostja ei ole menetluse käigus väitnud, et hageja taganemise muud formaalsed või materiaalsed eeldused oleksid täitmata (vt nt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3213413, p 14). Ka kassatsioonimenetluses on kostja väljendanud, et ta ei ole kunagi seadnud kahtluse alla hageja põhimõttelist lepingust taganemise õigust ning formaalsete eelduste täitmise üle ei vaielda (nt vastus kassatsioonkaebusele, pd 21 ja 34). Samuti ei ole tuvastatud asjaoludel alust asuda seisukohale, et taganemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt otsuse p 16).
21.Maakohus leidis täiendavalt, et tegemist oli kostja jaoks vääramatu jõuga, kuivõrd isegi oma majandustegevuses tegutsev kostja ei suuda ilmselgelt välistada kõikide ehitusega kaasaskäivate ohutegurite ilmnemist ka kõigi mõistlikult võimalike ettevaatusabinõude kasutusele võtmise korral. Sealjuures märkis maakohus siiski, et ei võta võimalikku vabandatavust asja lahendamise aluseks (maakohtu otsuse lkd 8–9). Kolleegium märgib, et hageja taganemisõigust ei välista isegi see, kui kostja rikkus oma kohustust vääramatu jõu tõttu VÕS § 103 lg 2 mõttes. VÕS § 105 järgi on võlausaldajal õigus lepingust taganeda sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest. Vaatamata VÕS §le 105 võib taganemine olla hea usu põhimõtte vastane. Samuti võib taganemisõigust takistada VÕS § 101 lg 3, kui võlausaldaja vastutab ise rikkumise eest. Praegusel juhul ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud.
22.Lähtudes alama astme kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest (TsMS § 688 lgd 3–4), järeldub, et hageja on kehtivalt lepingust taganenud.
23.Kuna leping oli hageja taganemise tõttu lõppenud, ei saanud hageja rikkuda ka lepingut, kui jättis kostja nõutud ostuhinna osa tasumata. Kostja vastuhagi tugineb aga täielikult sellele, et kostja on lepingust kehtivalt taganenud ostuhinna tasumata jätmise tõttu. Seega tuleb kohtute tuvastatud asjaoludel kostja vastuhagi jätta täielikult rahuldamata. Kuna täiendavate asjaolude tuvastamine ega tõendite hindamine ei ole vajalik, saab kolleegium teha selles osas lõpliku otsuse, millega muudab 9(12)
2-15-3965
kohtute õiguslikku hinnangut ning otsuste resolutsiooni. Maakohus rahuldas vastuhagi vaid osaliselt, mistõttu tuleb vastavas osas tühistada ka maakohtu otsus.
24.Järgnevalt tuleb lahendada hageja ostuhinna tagastamise, tahteavalduse andmise, leppetrahvi maksmise ja viivise nõuded. Ka ostuhinna tagastamise, leppetrahvi maksmise ja viivise nõuete puhul on asja lahendamiseks kõik vajalikud asjaolud menetlusõiguse norme järgides tuvastatud. Pooled ei ole tuvastatud asjaolusid vaidlustanud ka apellatsioonkaebuses. Seega saab kolleegium selles osas teha lõpliku otsuse, millega muudab kohtute õiguslikku hinnangut ning otsuste resolutsiooni.
25.Pooltevaheline leping on hageja taganemise tõttu lõppenud, mistõttu kohalduvad asjas lepingu tagasitäitmist reguleerivad sätted (VÕS § 189 jj). VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tuvastatud asjaoludel on kostjale makstud 125 000 eurot ostuhinnast, mille tagastamist hageja on VÕS § 189 lg 1 alusel nõudnud. Hageja taganemise kehtivuse tõttu tuleb tuvastatud asjaoludel hageja nõue 125 000 euro maksmiseks rahuldada. Kostja ei ole hageja ostuhinna tasumise nõudele esitanud muid vastuväiteid peale taganemise kehtetuse vastuväite, mis on aga osutunud alusetuks (vt otsuse pd 18–19).
26.Samuti on kohtud tuvastanud, et lepingu p 11.5 kohaselt on lepingu p 11.2.2 alusel hageja lepingust taganemise korral kostja kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 6250 eurot (maakohtu otsuse lk 3). Kuivõrd hageja on lepingu p 11.2.2 alusel kehtivalt lepingust taganenud, siis tuleb tuvastatud asjaoludel ka hageja leppetrahvinõue rahuldada.
27.Hageja on lisaks põhinõudele (tasutud ostuhind 125 000 eurot ja leppetrahv 6250 eurot) palunud mõista kostjalt välja ka seadusjärgse viivise VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 kohaselt põhivõlgnevuse summalt alates hagi esitamisest 13. märtsil 2015 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Seadusjärgse viivise määr oli kuni 30. juunini 2016 8,05% ning alates 1. juulist 2016 8%. Seega tuleb kostjalt praeguse otsuse tegemiseni kogunenud viivist välja mõista 32 304 eurot 67 senti.
28.Hageja on lisaks esitanud nõude tuvastada kostja kohustus esitada notarile tahteavaldus notarikontol hoiustatud ostuhinna osa 125 000 euro tasumiseks hagejale. Ringkonnakohtu istungil palus hageja käsitada seda kui kohustamisnõuet. Kohtud jätsid hageja nõude rahuldamata. Sisuliselt vaidlevad pooled selle üle, kellel on õigus nõuda notari ametikontol deponeeritud raha. Lepingu kohaselt sõltus teise väljamakse tegemine kostjast, st notarile ehitustööde lõpetamise kohta akti esitamisest hiljemalt 31. jaanuaril 2015. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingus sätestatud tähtajal kostja notarile vastavat akti ei esitanud. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud lepingus sätestatud, kuidas ja kellele tuleb raha tagastada, kui kostja õigel ajal raha väljamaksmise tingimusi ei täitnud. Vastupidi kostja väidetele ei välista notariaadiseaduse (NotS) § 35 lg 3 iseenesest VÕS §de 122 ja 123 kohaldamist ka juhul, kui hoiustamine on toimunud muul põhjusel kui asjaolu tõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut. Muu hulgas võiks analoogia korras tulla VÕS §de 122 ja 123 kohaldamine kõne alla siis, kui hoiustamine toimub ametikohustusega kaasneva tõestamistoiminguna NotS § 35 lg 2 alusel (Riigikohtu 19. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32113013, p 12). Riigikohus on varem raha lepingulise hoiustamise puhul leidnud, et kui pooled ei ole piisavalt täpselt kokku leppinud deponeerimiskontol oleva raha väljamaksmise tingimusi juhuks, kui õigustatud isikud selleks ühist juhist ei anna, tuleb kohtuvaidluses teha kindlaks, kas ja millistel tingimustel on üks pool kohustatud teise kasuks 10(12)
2-15-3965
tahteavalduse raha ülekandmiseks tegema, tehes kindlaks, kust selline kohustus tuleneb. Sealjuures ei saa hoiustaja oma ühepoolse avaldusega tekitada kohustusi teistele isikutele, st ainuüksi raha hoiustamisest VÕS § 120 lg 1 esimese lause alusel ei saa teisel lepingupoolel tekkida kohustust anda nõusolek raha kättesaamiseks (Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3213416, p 24).
29.Kolleegium leiab, et tahteavaldust andma kohustamise nõude osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Nõude lahendamist puudutavad olulised asjaolud on menetluses välja selgitamata. Kuivõrd kohtud jätsid hagi rahuldamata seetõttu, et lugesid kostja heastamise ekslikult kehtivaks (vt otsuse pd 18–19), siis ei ole kohtud hageja kohustamisnõude ja hoiustatud raha tagastamise tingimustega sisuliselt tegelenud. Lähtudes TsMS § 230 lgst 1, tuleb hagejal selgitada ja tõendada, millistel tingimustel notar hoiustatud rahasumma tagastab ning kas selleks on vaja ka kostja tahteavaldust või mitte. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et hoiustatud raha kättesaamiseks on vajalik kostja tahteavaldus, võib kostja keeldumine hoiustatud raha kättesaamiseks vajaliku tahteavalduse andmisest olla vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6 lg 1). Sellisel juhul puudub kostjal mõistlik põhjendus tahteavalduse andmisest keelduda, kuivõrd käesoleva kohtuotsuse kohaselt on hageja kehtivalt lepingust taganenud ning kostja ei ole õigustatud ostuhinda nõudma (vt otsuse p 23; vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3213416, p 30).
30.Kuigi vastuhagi jääb täielikult rahuldamata, peab kolleegium kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil vajalikuks käsitleda ka ringkonnakohtu ekslikke seisukohti kostja leppetrahvi vähendamata jätmise kohta. VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
31.Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kohtul õigust pooltevahelistesse kokkulepetesse sekkuda, kui pooled on lepingu sõlmimisel otsustanud vaidlusalust rikkumist sanktsioneerida 250 000 euro suuruse leppetrahviga (ringkonnakohtu otsuse p 18). VÕS § 162 lgs 1 sätestatust leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 162 lg 2). Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (Riigikohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32113212, p 12). Seega ei saa kohus jätta leppetrahvi vähendamise taotlust rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes.
32.Kohtud on leidnud, et kuivõrd leppetrahv oli kokku lepitud kohustuse täitmise tagamiseks, siis ei anna leppetrahvi vähendamiseks alust asjaolu, et kostjale ei ole kahju tekkinud. Kohtud on leppetrahvi vähendamisel pidanud õigesti vajalikuks hinnata, mis eesmärgil vaidlusalune leppetrahv kokku lepiti. Kui vaidlusalusel leppetrahvil oli vaid tagatisfunktsioon, nagu kohtud tuvastasid, siis pidi kohus hindama, kas leppetrahvi ulatus õigustab võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu. Maakohus leidis, et põhjendatud oli 125 000 euro suurune leppetrahv (maakohtu otsuse lkd 11–13), kuid ringkonnakohus ei pidanud vähendamist põhjendatuks (ringkonnakohtu otsuse pd 18–20). Kolleegiumi arvates ei nähtu ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, et ringkonnakohus oleks kaalunud kõiki asjaolusid. VÕS § 162 lg 1 järgi tuleb muu hulgas arvestada võlausaldaja õigustatud huviga. See tähendab, et kas kostjal oli õigustatud huvi võõrandada korter just hagejale. Ka see võib mõjutada hinnangut leppetrahvi põhjendatud suurusele. Hageja on õigesti viidanud, et leppetrahvi vähendamisel tuleb VÕS § 162 järgi muu hulgas arvestada kohustuse täitmise ulatust. 11(12)
2-15-3965
Praegusel juhul oli hageja ostuhinna osa notari hoiukontol deponeerinud ning üks osa deponeeritud ostuhinnast oli kostjale ka välja makstud.
33.Vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 esimese lause järgi. Kuivõrd hagi saadetakse osaliselt uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, siis jaotab hagiga seotud menetluskulud TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohus.
34.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.