Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 7. veebruar 2019, Tartu 3-17-1329
Haldusasi
AS ATKO Bussiliinid kaebus Narva Linnavalitsuse
12.jaanuari 2017. a vaideotsuse ning Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti 14. novembri 2016. a teate nr 1 13/4602 lisana vormistatud tasusumma vähendamise akti tühistamiseks ja 2016 aasta novembri eest täiendava 1800 euro tasumiseks kohustamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2017. a otsus Narva linna apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja AS ATKO Bussiliinid esindaja v. adv Keijo Lindeberg Vastustaja/Apellant Narva linn esindaja v. adv Andrei Matvejev
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Narva linna apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu halduskohtu 14. detsembri 2017. a otsus.
2.Teha uus otsus, millega jätta AS ATKO Bussiliinid kaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. märts 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.5. oktoobril 2015 sõlmisid Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet ja AS ATKO Bussiliinid Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179.
14.novembril 2016 saatis vastustaja kaebajale teate lepingu rikkumise kohta nr 1-13/4602 koos teenuse kvaliteedi mittevastavuse ja toetussumma vähendamise aktidega. Nende kohaselt rakendati kaebaja suhtes kokku 36 rikkumise eest leppetrahvi 1800 eurot.
25.jaanuari 2017. a korraldusega nr 64-k kinnitatud 12. jaanuari 2017 vaideotsusega jättis vastustaja rahuldamata AS ATKO Bussiliinid vaide toetussumma vähendamise akti kehtetuks tunnistamiseks.
2.22. juunil 2017 esitas AS ATKO Bussiliinid Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Narva Linnavalitsuse 14. novembri 2016. a teate nr 1-13/4602 lisaks 2 oleva akti ja
12.jaanuari 2017. a vaideotsuse ning kohustada vastustajat tasuma talle 2016. aasta novembrikuu toetussummana täiendavalt 1800 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt on toetussumma vähendamise aktid vormivigade, ärakuulamisõiguse rikkumise, erinevate allkirjade ja kaalutluste puudumise tõttu õigusvastased. 50% ulatuses maksimaalsest võimalikust määratud leppetrahvi ei saa esmakordse rikkumise eest pidada proportsionaalseks. Kaebaja ei ole rikkumises süüdi, kuna tal ei olnud võimalik sõiduplaane peatustesse panemiseks välja trükkida, sest Maanteeamet ei suutnud võimaldada kaebajale selleks vajaliku programmi kasutajaõigusi ja ligipääsukoode.
3.Vastuses kaebusele vaidles Narva linn kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaja ületamisega. Vaideotsuse kinnitamise kohta antud korraldus tehti dokumendiregistri kaudu avalikult kättesaadavaks 25. jaanuaril 2017 ning kaebaja pole tõendanud, et sai võimaluse vaideotsusega tutvuda hiljem. Kaebajale saadetud toetussumma vähendamise teates on näidatud haldusakti andmise faktilised asjaolud, toetuse vähendamise põhjused ja summa, sellele lisatud akt aga on informatiivse iseloomuga ja sellel olev teise ametniku allkiri ei mõjuta haldusakti kehtivust. Rikkumise asjaolud on selged ja kaebaja 22. novembri 2016. a selgitusi arvestades ei ole ärakuulamisõigust rikutud. Kaebajal oli võimalik paigutada sõiduplaanid bussipeatustesse ka ilma ligipääsuta Maanteeameti andmebaasi. Kuna kohaldati lepinguga määratud sanktsiooni, polnud tegemist kaalutlusõigusega.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2017. a otsusega kaebus rahuldati. Halduskohus otsustas tühistada Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti 14. novembri 2016. a teate nr 1-13/4602 koos selle lisaks oleva toetussumma vähendamise aktiga ja Narva Linnavalitsuse 12. jaanuari 2017. a vaideotsuse.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vastustaja väitnud ega tõendanud, et oleks asjas tehtud vaideotsuse kaebajale kätte toimetanud nagu nõuab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 86 lg 1. Dokumendiregistri vahendusel teatavaks tegemist menetlusdokumentide kättetoimetamise viisina HMS ette ei näe. Seega peab antud juhtumi puhul lähtuma kaebaja poolt osundatud kuupäevast, s.o 26. mai 2017, mil vaideotsus tema esindaja nõudmise peale elektrooniliselt väljastati ning kaebuse saab lugeda tähtaegselt esitatuks.
6.Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 punkt 5.1.18 näeb kaebajale ette kohustuse paigaldada bussipeatustesse ilmastikukindlatel infotahvlitel olevad kehtivad sõiduplaanid ning tagada nende korrasolek ja teabe kättesaadavus. Lepingu punkt 8.8 aga annab vastustajale õiguse vähendada vedajale makstavat toetussummat kuni 100 eurot iga tema poolt avastatud puuduse eest. Toetussumma vähendamise vormistab tellija küll ühepoolse aktiga, kuid tegemist on siiski haldusakti tähenduses oleva otsustusega, sest sellega muudetakse kaebaja õigust saada vedajale makstavat toetust täissummas. Kuigi kaebaja on vaidlustatud haldusaktina ära nimetanud üksnes 14. novembri 2016. a teate lisaks oleva toetussumma vähendamise akti nr 2, tuleb sellena käsitleda talle saadetud teadet koos mõlema selle lisaks oleva aktiga. Neis dokumentides pole aga vähimalgi määral põhjendatud, miks kohaldatakse just 50 euro suurusi toetussumma vähendamisi. Vastavate kaalutluste märkimata jätmine on oluline menetluslik rikkumine, mis ei võimalda kohtul kontrollida kaalutlusvigade puudumist ega otsustuse proportsionaalsust ning peab seetõttu kaasa tooma haldusakti tühistamise. Lisaks vajab ära märkimist, et aktil puudub kuupäev ning ei nähtu, kes täpselt on selle koostanud.
7.Oluline on ka see, et poolte selgitustest nähtuvalt pole vastustaja andnud kaebajale võimalust oma seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks. Vastupidiselt vastustaja seisukohale oli see
HMS § 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt tingimata vajalik. Ärakuulamisõiguse rikkumine on niivõrd olulise tähendusega menetluslik rikkumine, et võis kaasa tuua vale otsustuse ning saab seetõttu anda kindla aluse haldusakti tühistamiseks.
8.Vaidlustatud haldusakti tühistamise tõttu kuulub tühistamisele ka selle kohta tehtud vaideotsus. Kaebaja kohustamisnõue on tühistamisnõudega sisuliselt hõlmatud, sest selle rahuldamise korral puudub alus toetussumma vähendamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Narva linn esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
10.Apellatsioonkaebuses on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebus on esitatud kaebetähtaja rikkumisega, kuna vaideotsus tehti kaebajale Narva linna dokumendiregistri kaudu teatavaks
25.jaanuaril 2017.
11.Vaatamata sellele, et sõlmitud hankelepingul on halduslepingu õiguslik iseloom, toimub trahvi määramine seoses lepinguliste kohustuste täitmata jätmisega siiski tsiviilõiguse korras. Seoses sellega ei ole vaja trahvi suurust määravates dokumentides põhjendada ega esitada kaalutlusi trahvi summa kohta, nagu see toimuks juhul, kui trahvinõue esitatakse haldusakti vormis.
12.Vastustaja esitas koopia kaebaja esindaja 22. mai 2017. a e-kirjast. E-kirjas kaebaja esindaja tõendab, et temale oli edastatud vaideotsuse eelnõu. Vaideotsuse eelnõu esitamisega oli ärakuulamise õigus täielikult täidetud.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb AS ATKO Bussiliinid apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
14.Kaebaja hinnangul on arusaamatu Narva linna seisukoht, et kui Narva linna võrgulehele on märgitud korralduse jõustumise kuupäevaks 25. jaanuar 2017, siis selle päeva seisuga oli vaideotsus kaebajale ka kätte toimetatud ning Narva linn ei pea tõendama, millal vaideotsus Narva linna veebilehele lisati ja kuidas pidi kaebaja sellest teada saama. Käesoleval juhul on vaideotsus toimetatud kaebajale kätte elektrooniliselt, kuid see toimus alles 26. mail 2017. 25. mail 2017 saatis Narva linna esindaja vaideotsuse ning kaebaja esindaja kinnitas selle kättesaamist 26. mail 2017.
15.Toetussumma vähendamisel pidi Narva linn hindama, millises ulatuses on toetussumma vähendamine põhjendatud. Kuna toetussumma vähendamise aktist vastavaid kaalutlusi ei nähtu, on tegemist kaalutusveaga, mis toob kaasa haldusakti tühistamise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb halduskohtu otsus tühistada.
17.AS ATKO Bussiliinid taotles kaebuses Narva linna 14. novembri 2016. a teate nr 1-13/4602 ja selle lisa tühistamist ning 2016. aasta novembri eest avaliku liiniveo lepingu alusel täiendava 1800 euro tasumisele kohustamist, samuti samas asjas tehtud vaideotsuse tühistamist.
18.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebus on esitatud HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et vaideotsus oleks kaebajale teatavaks tehtud enne 26. maid 2017. Vaideotsuse kättesaadavaks tegemine haldusorgani avalikus dokumendiregistris iseenesest ei ole piisav haldusmenetluse seaduse (HMS) § 86 lg 1 ls-st 2 tuleneva vaideotsuse kättetoimetamise kohustuse täitmiseks. Olukorras, kus puuduvad andmed ka selle kohta, et kaebaja teadis vaideotsuse tegemisest ja ebamõistlikult viivitas vaideotsuse väljanõudmisega, tuleb kaebetähtaega arvestada vaideotsuse kaebaja esindajale saatmisest 26. mail 2017.
19.Halduskohus käsitas kaebaja ja Narva linna vahel sõlmitud Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingut nr 179 (tl 39-44) halduslepinguna. Samale seisukohale asus Riigikohus
käesolevas asjas 21. novembri 2018. a määruses. Seetõttu käsitab ringkonnakohus poolte vahel sõlmitud bussiliiniveo lepingut halduslepinguna ning ei analüüsi halduslepingu ja eraõigusliku lepingu eristamise küsimust.
20.Kaebuse lahendamisel leidis halduskohus, et Narva linna 14. novembri 2016. a teade nr 1-13/4602, ühes sellele lisatud tasusumma vähendamise aktiga, on haldusakt ja asus seisukohale, et akti andmisel kaebaja ärakuulamata jätmise ja põhjendamiskohustuse rikkumise ning kaalutlusvea tõttu tuleb see tühistada. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.
21.Vastavalt HMS § 105 lg-le 1 kohaldatakse halduslepingule tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades HMS-ga kehtestatud erisusi. HMS 7. peatüki sätetega on lisaks halduslepingu mõistele reguleeritud halduslepingu pooled, lepingu sõlmimine, jõustumine, muutmine ja lõpetamine, samuti halduslepingu õiguspärasus, õigusvastasus ja tühisus. Üldise põhimõttena kohaldatakse halduslepingule HMS ülejäänud peatükkide sätteid niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus halduslepingu olemusega (vt HMS § 99 lg 1, § 100). Kuna HMS-s puuduvad sätted halduslepingu täitmise ja lepingu rikkumisel kohaldatavate õiguskaitsevahendite kohta, siis tulenevalt HMS § 105 lg-st 1 tuleb selles osas kohaldada asjakohaseid eraõigusnorme. Eraõigusnorme halduslepingu täitmise, lepingu rikkumise ja õiguskaitsevahendite rakendamise osas on kohaldatavaks pidanud ka Riigikohus1.
22.Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millistel tingimustel oli vastustajal õigus vähendada Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 järgi kaebajale makstavat tasu (toetust) lepingu p 8.8 alusel. Lepingu p 8.8 järgi tellijal on õigus vähendada vedajale makstavat toetussummat kuni 100 eurot iga tellija poolt avastatud puuduse eest, mis puudutab sõidukijuhtidele esitatavate nõuete mittetäitmist või muude lepingu või ükskõik millistest riigihanke viitenumber 164562 dokumentidest ja/või nende lisadest tulenevate kohustuste mittetäitmist, kui lepingu mõnest muust sättest ei tulene konkreetse rikkumise osas teistsugust sanktsiooni. Nii vastustaja kui kaebaja on pidanud lepingu punkti 8.8 leppetrahvi kokkuleppeks. Ringkonnakohus nõustub, et säte vastab võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 158 toodud leppetrahvi mõistele. VÕS § 158 lg 2 järgi kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 158 lg 2 viitab sellele, et leppetrahv ei ole piiratud ainuüksi juhtudega, kui rikkuv pool peab kahjustatud poolele maksma kindlaksmääratud summa. Seetõttu ei ole välistatud, et leppetrahvina on kokku lepitud, et lepingut rikkunud pool ei saa nõuda osa kokkulepitud tasust.2 Kaebaja ja vastustaja ongi kokku leppinud, et lepingu muudes sätetes nimetamata rikkumise korral on vastustajal õigus vähendada kaebajale makstavat tasu ja vastavalt ei saa kaebaja selles osas nõuda vastustajalt lepingus kokkulepitud tasu maksmise kohustuste täitmist. Seega vastab poolte kokkulepe leppetrahvi mõistele ning vaidluse lahendamiseks hindab ringkonnakohus järgnevalt, kas vastustaja on õiguspäraselt vähendanud kaebajale makstavat tasu lepingu punkti 5.1.18 rikkumisele viidates 1800 euro võrra.
23.Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: a) poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); b) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);
Vt RKHK 23. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p-d 10 ja 11. Vt RKTsK 9. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-24-16, p 14.
c) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §‐d 103 ja 160); d) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2).3
24.Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel sõlmitud Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise leping nr 179 on kehtiv ja kehtiv on ka lepingu p 8.8, s.o vaidlusalune leppetrahvi kokkulepe. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et vastustaja poolt kontrolli teostamise ajal 1. ja 4. novembril 2016 kontrollitud 36-s bussipeatuses puudusid ilmastikukindlad infotahvlid kehtivate sõiduplaanidega. Infotahvlite paigaldamise ja korrashoiu kohustus tuleneb lepingu p-st 5.1.18, kusjuures kohustus on kestev, s.t kaebaja pidi tagama asjakohase teabe kättesaadavuse peatustes kogu lepingu perioodi jooksul. Seega on kaebaja lepingulist kohustust rikkunud. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud ka vastustaja seisukohta, et infotahvlite puudumisel on tegemist 36 iseseisva, mitte ühe kompleksse rikkumisega. Sellise tõlgenduse kasuks osutab ka lepingu p 8.8 sõnastus, mille kohaselt leppetrahvi kohaldamise õigus on iga tellija poolt avastatud puuduse eest. Kuna sättele antud tõlgendus on kooskõlas VÕS § 29 lg-tes 1 ja 2 antud lepingu tõlgendamise reeglitega ja üldise arusaamaga sellest, et andmete puudumine busside sõiduplaanide kohta avaldab igas peatuses iseseisvat mõju just selle peatuse kasutajatele, siis lähtub ka ringkonnakohus sellest, et lepingu p 8.8 tähenduses on tegemist 36 iseseisva rikkumisega.
25.Lepingulise kohustuse rikkumise vabandatavuse kohta näeb lepingu p 10.1 sarnaselt VÕS § 103 lg-tele 1 ja 2 ette, et rikkumine on vabandatav üksnes juhul, kui selle on põhjustanud prognoosimatud ja poole tegevusest olenematud asjaolud (vääramatu jõud). VÕS § 103 lg 2 ls 2 järgi vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
26.Kaebaja hinnangul on sõiduplaanide peatustesse paigutamata jätmine vabandatav seetõttu, et kaebajal puudus juurdepääs Maanteeameti poolt peetavale ühistranspordi registrile, mille kasutajaõigused tuli kaebajale anda tulenevalt lepingu p-st 5.1.20. Kuna kaebajal puudus juurdepääs ühistranspordi registrile, siis ei saanud teha registriandmetest nõuetekohases formaadis sõiduplaanide väljatrükke ega neid peatustesse paigaldada. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esiletoodud asjaolu ei ole käsitatav vääramatu jõuna ega anna alust pidada rikkumist vabandatavaks. Kaebaja kohustuse täitmata jätmine on vabandatav üksnes juhul, kui kaebajast sõltumatu asjaolu takistas kohustuse täitmist ning takistuse iseloom oli selline, et kaebajalt ei saa eeldada takistuse ületamist ega takistuse esinemisega arvestamist lepinguga võetud kohustuste täitmise kavandamisel.
27.Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 p 2.1 kohaselt algas lepingu alusel teenuse osutamise periood 1. veebruaril 2016. Vastustaja tuvastas vaidlusalused rikkumised 2016. aasta novembri alguses, s.o üheksa kuud pärast seda, kui kaebajal tekkis lepingu p 5.1.8 alusel kohustus paigaldada peatustesse infotahvlid sõiduplaanidega. Lepingust ei tulene kaebajale kohustust, et infotahvlid oleks vormistatud ühistranspordiregistri väljatrüki formaadis ega sedagi, et infotahvlite paigutamise kohustuse täitmine peaks toimuma ühistranspordiregistri kasutamise ja sellest väljatrüki tegemise kaudu. Kaebaja viidatud lepingu p 5.1.20 näeb tõepoolest ette, et kaebajale antakse ühistranspordiregistri kasutusõigused, kuid seda selleks, et kaebaja saaks esitada info sõiduplaanide kohta ühistranspordiregistrisse, mitte seoses peatustesse sõiduplaanide paigaldamise kohustusega. Vaidlust ei ole selles, et sõiduplaanid olid kaebajale teada. Seega ei ole registriandmetele juurdepääs eelduseks kaebaja kohustuse täitmisele ja kaebajal oli kahtlemata võimalik korraldada iga peatuse tarvis sõiduplaanide koostamine ja väljatrükkide tegemine sõltumata ühistranspordiregistrile juurdepääsuõiguse olemasolust või puudumisest. Seetõttu ei
Vt RKTsK 10. mai 2017. a otsus asjas nr 3-2-1-36-17, p 11.
anna võimalus, et ühistranspordiregistrist väljatrükkide tegemise kaudu oli kohustuse täitmine lihtsam, alust pidada ühistranspordiregistrile juurdepääsuõiguse puudumist asjaoluks, mis vältimatult takistas kohustuse täitmist lepingu p 10 mõttes. Seda kinnitab kaebaja enda käitumine, kuna 22. novembri 2016. a kirjas (tl 8p) kaebaja kinnitas, et pärast rikkumiste tuvastamist paigaldati peatustesse sõiduplaanid käsitsi trükituna. Ringkonnakohus osutab sellelegi, et lepinguliste kohustuste täitmise algusest möödunud üheksa kuud on sedavõrd pikk aeg, et hoolsal käitumisel kaebajal ilmselt olnuks võimalik saavutada juurdepääs ühistranspordiregistrile rikkumiste tuvastamise ajaks. Juhul, kui ühistranspordiregistrisse andmete esitamise ja sõiduplaanide väljatrükkide tegemisega tegeles kaebaja kasuks kolmas isik, pidi kaebaja arvestama sellega, et kolmanda isiku poolt kohustuste täitmise lõpetamise korral tuleb kaebajal endal asuda neid kohustusi täitma. Seetõttu ei ole kaebaja rikkumised vabandatavad ja ta vastutab lepinguliste kohustuste rikkumise eest.
28.Vastustaja teatas kaebajale kavatsusest nõuda leppetrahvi 14. novembri 2016. a kirjaga nr 1-13/4602 (tl 6p), millele oli lisatud teenuse kvaliteedi mittevastavuse akt (tl 7) ja toetussumma vähendamise akt (tl 7p). Rikkumised tuvastati vähem kui kaks nädalat enne lepptrahvi nõude saatmist kaebajale. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb leppetrahvi teadet pidada esitatuks mõistliku aja jooksul, arvestades poolte vaheliste suhete iseloomu, eelkõige seda, et vastustaja on kohustatud kaebajale teenuse eest tasuma igakuuliselt 15 päeva jooksul pärast vastustajale nõuetekohaste aruannete esitamist. Ka kaebaja ei ole väitnud, et leppetrahvi nõue oleks esitatud hilinenult. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ka selle, et 14. novembri 2016. a kiri ühes lisadega oli üheselt mõistetav ning kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, et vastustaja rakendab tema suhtes leppetrahvi kokku 1800 eurot, vähendades vastavalt kaebajale makstavat tasu. Kirja ja selle lisade vormistamise võimalikud puudused (kuupäeva puudumine ja teise, nimetamata ametniku allkiri tasu vähendamise aktil) ei takistanud kaebajal kirja ja selle lisade tähendust mõistmast. Olukorras, kus vastustaja on linnapea allkirjastatud vaideotsusega (tl 15-17) pidanud õiguspäraseks leppetrahvi kohaldamist kirja ja sellele lisatud aktidega ei ole alust kahelda ka akti allkirjastanud ametniku pädevuses vastavalt vastustaja sisepädevuse jaotusele.
29.Erinevalt 23. veebruari 2016. a otsuses asjas nr 3-14-431 väljendatud seisukohast leiab ringkonnakohus, et leppetrahvi nõudes ei tule nõutava leppetrahvi ulatust põhjendada HMS § 56 lg-s 3 sätestatud standardi kohaselt. Leppetrahvi nõudes tuli vastustajal tuvastada leppetrahvi nõude aluse esinemine, s.o lepingu, k.a leppetrahvi kokkuleppe, kehtivuse ja lepingulise kohustuse rikkumise fakt. Seda on vastustaja 14. novembri 2016. a kirjas ka teinud. Edaspidise vaidluse korral lasus kaebajal tõendamiskoormus rikkumise vabandatavuse osas. Kõiki neid asjaolusid on ringkonnakohus eespool kontrollinud. Nõutava leppetrahvi ulatust ei tulnud aga vastustajal eraldi põhjendada. Selles osas tuleb kohaldada VÕS regulatsiooni, kuna HMS-s puuduvad asjakohased erinormid, HMS üldregulatsioon on aga vastuolus leppetrahvi eesmärgiga. Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele4. Seega ei ole leppetrahv seotud tekkinud kahju ulatusega ning seda saab kohaldada sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis, ka näiteks jätkuva rikkumise lõpetamiseks või tulevaste rikkumiste ärahoidmiseks. Eeldatakse, et leppetrahv nähakse poolte kokkuleppel ette kindlas suuruses. Kuid keelatud ei ole leppetrahvi määratlemine selliselt, et leppetrahvi ulatuse määramine on ühe poole õigus. Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud leppetrahvi maksimaalse võimaliku suuruse ning markeerinud vastustaja õiguse nõuda leppetrahvi väiksema ulatuses mõistega „kuni“. Arvestades, et lepingu p 8.8 on leppetrahvi kokkuleppena ette nähtud hõlmama määratlemata arvu erinevaid rikkumisi, siis on lepingu sõnastus sellisena ka mõistetav. Lepingu sõnastusest ei saa aga teha
Vt RKTsK 14. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-66-05, p 17.
järeldust, et nõutava leppetrahvi ulatust tuleb vastustajal põhjendada kaalutlusõiguse teostamise põhjendamise reeglite järgi või, et vastustaja pidi kaebaja ära kuulama enne lepptrahvi nõudmist.
30.Ringkonnakohtu seisukohta toetab kaudselt Riigikohtu 21. novembri 2018. a määrus käesolevas asjas, milles riigikohus leidis, et vaidlusaluse lepingu määratlemine halduslepingu või tsiviilõigusliku lepinguna sõltub poolte sellekohasest kokkuleppest. Raske on aga leida põhjendusi, miks vaidlusaluse lepingulise kohustuse rikkumisel tuleks leppetrahvi nõudmise õiguspärasust hinnata erinevate õigusnormide alusel vastavalt sellele, kas pooled on sama teenuse osutamiseks soovinud sõlmida halduslepingu või tsiviilõigusliku lepingu. Halvemal juhul jätaks see võimaluse isikute ebavõrdseks kohtlemiseks, kui sarnastel asjaoludel haldusorgan sõlmib ühe isikuga halduslepingu ja teisega tsiviilõigusliku lepingu ning sellest tulenevalt on erinev ka lepingu poolte õiguste ja kohustuste maht. Seetõttu isikute ühetaolise kohtlemise ja avalike vahendite kasutamise läbipaistvuse tagamiseks on põhjendatud eeldada, et osas, milles halduslepinguga reguleeritakse eraõigusele omast õiguskaitsevahendit, tuleb kohaldada eraõigusnorme.
31.VÕS §-s 162 on seadusandja näinud ette menetluskorra juhuks, kui lepingut rikkunud pool leiab, et temalt nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur. Nimelt on tal sel juhul õigus taotleda kohtult lepptrahvi vähendamist mõistliku suuruseni. Riigikohus on selgitanud, et tegemist on kohtu kaalutlusõigusega5, mida saab teostada üksnes poole taotlusel, mitte kohus omal algatusel6. Seega on haldusmenetlusele omane haldusorgani kaalutlusõigus ja põhjendamiskohustus leppetrahvi ulatuse (vähendamise) osas asendatud kohtu kaalutlusõigusega. Vastavalt ei jää kaebaja õigused leppetrahvi kohaldamisel kaitseta ka olukorras, kus vastustaja leppetrahvi nõudes ei esita põhjendusi lepptrahvi ulatuse kohta. Samas ei saa aga kohus ilma poole sellekohase taotluseta asuda leppetrahvi vähendama. Käesolevas asjas on kaebaja lähtunud varasemast kohtupraktikast ning leppetrahvi ulatuse osas heitnud vastustajale ette eelkõige kaalutlusõiguse ja põhjendamiskohutuse täitmata jätmist. Seejuures ei ole kaebaja esitanud otsest taotlust leppetrahvi vähendamiseks vastavalt VÕS § 162 lg-le 2. Vaatamata VÕS § 162 lg-s 3 sätestatud piirangule oleks taotluse esitamine käesolevas asjas siiski lubatav, kuna kaebaja ei ole ise leppetrahvi tasunud ega teinud ka sellekohast tahteavaldust vastustajale. Käesolevas menetlusstaadiumis ei pea ringkonnakohus aga põhjendatuks selgitada kaebajale leppetrahvi vähendamise taotluse esitamise õigust ega anda tähtaega taotluse esitamise otsustamiseks, kuna vaidluse asjaoludel ei saa kaebaja suhtes kohaldatud leppetrahvi pidada ülemääraseks.
32.Tulenevalt VÕS § 162 lg-st 1 tuleb leppetrahvi vähendamisel arvestada eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vaidlust ei ole, et Narva linna avaliku bussiliiniveo lepingu nr 179 p-st 5.1.8 tulenevad kohustused olid vastustaja kontrollitud peatustes täielikult täitmata, s.t peatustes puudusid kehtivad sõiduplaanid. Kuna ühistranspordi efektiivseks kasutamiseks on oluline teada, millal konkreetsel liinil sõitev buss peatusesse saabub, siis ilmselgelt on vastustajal õigustatud huvi, et kehtivad sõiduplaanid oleksid avalikult kättesaadavad muude kanalite kõrval ka igas peatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et vaidlusaluse lepinguga osutatava teenuse mahu ja kaebajale makstava tasuga võrreldes on leppetrahvi summa väike ega mõjuta oluliselt kaebaja majandustulemusi või majandustegevuse jätkusuutlikkust. Kaebaja on leidnud, et leppetrahvi kohaldamine väiksemas ulatuses on põhjendatud juba ainuüksi seetõttu, et tegemist oli esimese rikkumisega kaebaja poolt. Ringkonnakohus osutab, et VÕS asjakohastest sätetest ei tulene, et leppetrahvi kohaldamise õigus või ulatus eelduslikult sõltuks sellest, kas tegemist on poole esimese rikkumisega. Ka kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud lepingus ei ole ette nähtud leppetrahvi kohaldamist vähendatud ulatuses juhul, kui on tegemist esmakordse rikkumisega. Olukorras, kus vastustajal on tegelik huvi rikutud kohustuse täitmise
Vt RKTsK 6. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-3965, p 31. Vt RKTsK 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 20.
vastu ja kaebaja ei ole kohustust üldse täitnud, oleks esmakordse rikkumise tõttu leppetrahvi ulatuse vähendamise eeldus vastuolus leppetrahvi eesmärgiga. Seetõttu ringkonnakohtu hinnangul ei saa see kaebaja väide kaasa tuua leppetrahvi vähendamist.
33.Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja on kohaldanud kaebaja suhtes leppetrahvi käesolevas asjas vaidlustatud osas õiguspäraselt. Vastavalt tuleb Narva linna apellatsioonkaebus rahuldada ja Tartu Halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
34.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.