Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-1329 19. detsember 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot AS ATKO Bussiliinid kaebus Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti 14. novembri 2016. a akti tühistamiseks ja 2016. a novembri eest täiendava 1800 euro tasumiseks kohustamiseks Kaebaja AS ATKO Bussiliinid, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja Narva linn, esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2019. a otsus AS ATKO Bussiliinid kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1886 eurot ja 50 senti. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet ning AS ATKO Bussiliinid sõlmisid 5. oktoobril 2015 Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179.
2.Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet saatis 14. novembril 2016 kaebajale lepingu rikkumise kohta teate nr 1-13/4602 koos teenuse kvaliteedi mittevastavuse ja toetussumma vähendamise aktidega. Nende kohaselt rakendati kaebaja suhtes leppetrahvi kokku 36 rikkumise eest 1800 eurot (iga rikkumise eest 50 eurot), kuna kaebaja rikkus lepingu p-s 5.1.18 sätestatud kohustust paigaldada bussipeatustesse kehtivad sõiduplaanid ilmastikukindlate infotahvlitega ning tagada teabe kättesaadavus ja infotahvlite korrasolek. Vastustaja tuvastas kontrolli käigus, et bussipeatustes pole alates 1. novembrist 2016 kehtivaid sõiduplaane.
3.Narva Linnavalitsus jättis 25. jaanuari 2017. a korraldusega nr 64-k kinnitatud 12. jaanuari 2017. a vaideotsusega rahuldamata AS ATKO Bussiliinid vaide.
3-17-1329
4.AS ATKO Bussiliinid esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada
14.novembri 2016. a akti ja vaideotsuse ning kohustada vastustajat tasuma talle 2016. a novembrikuu eest lisaks 1800 eurot toetust. Kaebuse kohaselt on toetussumma vähendamise akt vormivigade, erinevate allkirjade, ärakuulamisõiguse rikkumise ja kaalutluste puudumise tõttu õigusvastane. 50% ulatuses maksimaalsest võimalikust määratud leppetrahvi ei saa esmakordse rikkumise eest pidada proportsionaalseks. Kaebaja ei ole rikkumises süüdi. Tal polnud võimalik sõiduplaane peatustesse panemiseks välja trükkida, kuna Maanteeamet ei võimaldanud kaebajale selleks vajaliku programmi kasutajaõigusi ja ligipääsukoode.
5.Narva linn vaidles kaebusele vastu. Vastustaja leidis, et kaebus on esitatud pärast kaebetähtaega. Toetussumma vähendamise teates on märgitud haldusakti andmise faktilised asjaolud, toetuse vähendamise põhjused ja summa, sellele lisatud akt aga on informatiivse iseloomuga ja sellel olev teise ametniku allkiri ei mõjuta haldusakti kehtivust. Rikkumise asjaolud on selged ning kaebaja
22.novembri 2016. a selgitusi arvestades pole ärakuulamisõigust rikutud. Kaebajal oli võimalik paigutada sõiduplaanid bussipeatustesse ka ilma ligipääsuta Maanteeameti andmebaasile. Kuna kohaldati lepinguga määratud sanktsiooni, polnud tegemist kaalutlusõigusega.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 14. detsembri 2017. a otsusega kaebuse, tühistas
14.novembri 2016. a teate koos selle lisaks oleva toetussumma vähendamise aktiga ja vaideotsuse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 796 eurot ja 40 senti. Otsust põhjendati järgmiselt: 1) kaebus on tähtaegne; 2) toetussumma vähendamine on haldusakt. Sellega muudetakse kaebaja õigust saada vedajale makstavat toetust täissummas. Haldusaktina tuleb käsitada teadet koos selle lisadega; 3) vaidlustatud dokumentides pole põhjendatud, miks vähendatakse toetust iga rikkumise eest just 50 euro võrra. Kaalutluste märkimata jätmine on oluline menetluslik rikkumine, mis ei võimalda kohtul kontrollida kaalutlusvigade puudumist ja otsuse proportsionaalsust. Lisaks pole aktil kuupäeva ning sellest ei nähtu selle koostaja; 4) oluline on ka kaebaja ära kuulamata jätmine, mis oli HMS § 40 lg-te 1 ja 2 järgi vajalik. Tegu on olulise rikkumisega, mis võis kaasa tuua vale otsustuse, ja seetõttu tuleb haldusakt tühistada; 5) vaidlustatud haldusakti tühistamise tõttu tuleb tühistada ka selle kohta tehtud vaideotsus. Kohustamisnõue on tühistamisnõudega sisuliselt hõlmatud, sest tühistamisnõude rahuldamise korral pole alust toetussummat vähendada.
7.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata.
8.Tartu Ringkonnakohus tegi 6. juulil 2018 määruse, millega tühistas halduskohtu otsuse ning lõpetas asja menetluse. Riigikohus tühistas 21. novembri 2018. a määrusega ringkonnakohtu määruse ning saatis asja menetluse jätkamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
9.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. veebruari 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) kaebus on esitatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul; 2) vaidlusalune teade koos lisadega ei ole haldusakt; 3) HMS § 105 lg 1 järgi kohaldatakse halduslepingule tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades HMS-ga kehtestatud erisusi. Üldise põhimõttena kohaldatakse halduslepingule HMS ülejäänud peatükkide sätteid niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus halduslepingu olemusega (vt HMS § 99 lg 1 ja § 100). Kuna HMS-s pole reguleeritud halduslepingu täitmist ega lepingu 2(7)
3-17-1329 rikkumisel kohaldatavaid õiguskaitsevahendeid, tuleb selles osas kohaldada asjakohaseid eraõigusnorme. Seda on teinud ka Riigikohus (halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p-d 10 ja 11); 4) pooled on õigesti pidanud lepingu p 8.8 leppetrahvi kokkuleppeks (võlaõigusseaduse (VÕS) § 158). Välistatud ei ole, et leppetrahvina lepitakse kokku, et lepingut rikkunud pool ei saa nõuda osa kokkulepitud tasust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-24-16, p 14); 5) leppetrahvi nõude eeldusteks on poolte vahel kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvi kokkuleppe), lepingulise kohustuse rikkumine võlgniku poolt, võlgniku vastutus rikkumise eest, kui kokku pole lepitud teistsugust vastutusstandardit, ning leppetrahvi nõudmisest teatamine mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-36-17, p 11); 6) pooled ei vaidle leppetrahvi kokkuleppe kehtivuse ega lepingu rikkumise üle. Kaebaja pole sh kahtluse alla seadnud vastustaja seisukohta, et infotahvlite puudumine kujutab endast 36 iseseisvat, mitte ühte kompleksset rikkumist. Lepingu p 8.8 võimaldab leppetrahvi kohaldada iga tellija avastatud puuduse eest. Liiatigi avaldab andmete puudumine busside sõiduplaanide kohta igas peatuses iseseisvat mõju just selle peatuse kasutajatele; 7) lepingu p 10.1 näeb sarnaselt VÕS § 103 lg-tele 1 ja 2 ette, et rikkumine on vabandatav üksnes juhul, kui selle on põhjustanud prognoosimatud ja poolte tegevusest olenematud asjaolud (vääramatu jõud). Juurdepääsu puudumine Maanteeameti peetavale ühistranspordi registrile ei ole käsitatav vääramatu jõuna. Lepingu p 2.1 kohaselt algas teenuse osutamise periood 1. veebruaril 2016, kuid rikkumised tuvastati üheksa kuud hiljem. Lepingus pole kindlaks määratud, et infotahvlitele tuleks üles panna just ühistranspordiregistrist välja trükitud sõiduplaanid. Kaebaja saanuks ise korraldada iga peatuse tarvis sõiduplaanide koostamise ja väljatrükkimise; 8) leppetrahvi teade esitati vähem kui kaks nädalat pärast rikkumiste tuvastamist, st mõistliku aja jooksul; 9) 14. novembri 2016. a kiri ühes lisadega oli üheselt mõistetav. Kirja ja selle lisade võimalikud vormipuudused (kuupäeva puudumine ja teise, nimetamata ametniku allkiri tasu vähendamise aktil) ei takistanud kaebajal nende tähenduse mõistmist. Olukorras, kus linnapea allkirjastatud vaideotsuses on peetud leppetrahvi kohaldamist õiguspäraseks, pole alust kahelda akti allkirjastanud ametniku pädevuses; 10) leppetrahvi nõudes ei tule leppetrahvi ulatust põhjendada HMS § 56 lg 3 kohaselt. Tuvastada tuli lepingu kehtivus ja lepingulise kohustuse rikkumise fakt. Edasise vaidluse korral lasus kaebajal kohustus tõendada, et rikkumine oli vabandatav. Nõutava leppetrahvi ulatust ei tulnud vastustajal eraldi põhjendada. Selles osas tuleb kohaldada VÕS regulatsiooni, kuna HMS üldregulatsioon on vastuolus leppetrahvi eesmärgiga ja erinorme pole. Leppetrahvi eesmärgiks on kahjunõude realiseerimise lihtsustamise kõrval sundida võlgnikku oma kohustust täitma (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-66-05, p 17). Seega ei sõltu leppetrahvi nõue kahju tekkimisest. Keelatud pole kokkulepe, et ühel poolel on õigus määrata leppetrahvi ulatus. Leppetrahvi ulatust ei tule põhjendada kaalutlusreeglite järgi. Vastustajal ei olnud kohustust kaebajat ära kuulata. Arvestades, et lepingu määratlemine haldus- või tsiviilõigusliku lepinguna sõltub poolte kokkuleppest (Riigikohtu
21.novembri 2018. a määrus), on raske leida põhjendusi, miks leppetrahvi nõudmise õiguspärasust tuleks hinnata sõltuvalt sellest kokkuleppest erinevalt. Isikute ühetaolise kohtlemise ja avalike vahendite kasutamise läbipaistvuse tagamiseks on põhjendatud eeldada, et osas, milles halduslepinguga reguleeritakse eraõigusele omast õiguskaitsevahendit, tuleb kohaldada eraõiguse norme. VÕS §-st 162 tuleneb, et kui lepingut rikkunud pool leiab, et temalt nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab ta taotleda kohtult leppetrahvi vähendamist mõistliku summani. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 2-15-3965/103, p 31), mida saab teostada üksnes poole taotlusel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 20). Seega on neil juhtudel haldusmenetlusele omane haldusorgani kaalutlusõigus asendatud kohtu kaalutlusõigusega. Seega ei jää kaebaja õigused kaitseta ka olukorras, kus haldusorgan pole leppetrahvi ulatust põhjendanud;
3(7)
3-17-1329 11) praeguses asjas ei ole kaebaja esitanud taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Kaebajale ei tule siiski sellise taotluse esitamiseks võimalust anda, sest vaidluse asjaoludel ei saa kaebaja suhtes kohaldatud leppetrahvi pidada ülemääraseks. Lepingu p-st 5.1.8 tulenevad kohustused olid vastustaja kontrollitud peatustes täielikult täitmata. Ühistranspordi efektiivseks kasutamiseks on oluline teada, millal konkreetsel liinil sõitev buss peatusesse saabub. On ilmne, et vaidlusaluse lepinguga osutatava teenuse mahu ja kaebajale makstava tasuga võrreldes on leppetrahvi summa väike ega mõjuta oluliselt kaebaja majandustulemusi või majandustegevuse jätkusuutlikkust. Leppetrahvi kohaldamise õigus ei sõltu ka sellest, kas tegemist on poole esimese rikkumisega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsuse ning menetluskulud vastustaja kanda. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) pooltevahelise lepingu p-ga 8.8 on vastustajale antud kaalutlusõigus otsustamaks, kas ja kui palju antavat toetust rikkumise korral vähendada; 2) vaidlusalune teade ei ole õiguspärane haldusakt HMS § 54 eelduste kohaselt. Leppetrahvi kohaldamise otsustus on põhjendamata ning kaebajat ei kuulatud ära; 3) kuivõrd kaebaja täidab pooltevahelise lepingu alusel avalik-õiguslikku ülesannet, ei ole õiguspärane ega proportsionaalne kohaldada sellele VÕS leppetrahvi sätteid; 4) ringkonnakohus on ekslikult märkinud, et lepingu p-st 5.1.18 tuleneb mh infotahvlite paigaldamise kohustus. Kaebaja peab paigaldama olemasolevatele infotahvlitele sõiduplaanid.
11.Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, esitades järgmised vastuväited: 1) vaidlusalusest lepingust tulenevaid suhteid tuleb käsitada nii haldus- kui ka tsiviilsuhetena. Kuna HMS-s ei ole erisusi sätestatud, tuleb õiguskaitsevahendite kasutamisel kohaldada eraõiguse sätteid; 2) ka juhul, kui vaidlusalust akti käsitada haldusaktina, on see õiguspärane. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde toetussumma õiguspärasuse kohta. Sanktsiooni on kohaldatud lepinguga ettenähtust vähemas määras. Ärakuulamisõigus on kaebajale tagatud, kuna tal oli
22.novembril 2016 võimalus esitada vastuväited 14. novembri 2016. a teate kohta; 3) kui varem kehtinud ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 535 lg-test 1 ja 4 tulenes, et lepingust tulenevad sanktsioonid rakendatakse haldusmeetmena ja haldusmenetluse korras, siis ÜTS uus redaktsioon näeb ette, et lepinguga kehtestatakse sanktsioonid lepingu rikkumise eest (§ 20 lg 2 p 8). See viitab sanktsioonide rakendamisele eraõiguslikus korras; 4) kaebaja rikkumine seisneb selles, et ta ei paigaldanud bussipeatustesse kehtivaid sõiduplaane. Infotahvlite paigaldamise vajaduse üle pooled ei vaidle.
12.Kaebaja märgib 18. novembri 2019. a seisukohas, et ei nõustu sellega, kuidas vastustaja on uut ÜTS tõlgendanud. ÜTS § 20 lg 2 p-ga 8 samasisuline säte oli olemas ka eelmises ÜTS redaktsioonis (§ 10 lg 3 p 6). Ka eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja soovi sanktsioonide regulatsiooni muuta. Seadusandjale pidi teada olema varasem kohtupraktika, milles peeti leppetrahvi määramist haldusaktiks, milles tuleb sanktsiooni suurust põhjendada ja mille andmise eel tuleb lepingu teine pool ära kuulata (Tartu Ringkonnakohtu lahend haldusasjas nr 3-14-431).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium on selles asjas tehtud määruses nr 3-17-1329/27 asunud seisukohale, et pooltevaheline leping on haldusleping (määruse p 12). Nõustuda võib ringkonnakohtu seisukohaga, et lepingu p-s 8.8 sätestatud toetussumma vähendamine on leppetrahv. Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt vastata küsimusele, milline õiguslik iseloom on toetussumma vähendamise aktil ning kas vastustaja pidi leppetrahvi üle otsustades järgima kaalutlusreegleid ning haldusakti vormi- ja menetlusnõudeid (I). 4(7)
3-17-1329 Seejärel hindab kolleegium vaidlusaluse dokumendi õiguspärasust ning lahendab kassatsioonkaebuse ja menetluslikud küsimused (II). Kolleegium jätab tähelepanuta poolte kassatsioonimenetluses esitatud väited infotahvlite paigaldamise kohta, sest kumbki pool ei väida, et vaidlusalustes bussipeatustes oleks infotahvlid puudunud. I
14.Lepingu p 8.8 järgi on tellijal õigus vähendada vedajale makstavat toetussummat kuni 100 eurot iga tellija avastatud puuduse eest, mis puudutavad sõidukijuhtidele esitatavate nõuete mittetäitmist või muude kõnealuse lepingu või ükskõik millistest riigihanke viitenumber 164562 dokumentidest või nende lisadest tulenevate kohustuste mittetäitmist, kui lepingu mõnest muust sättest ei tulene konkreetse rikkumise osas teistsugust sanktsiooni. Lepingu p 8.10 kohaselt vormistab tellija toetussumma vähendamise ühepoolse aktiga ning saadab selle viivitamatult vedajale. Vastava kuu toetussumma väljamakse tegemisel makstakse toetust aktis märgitud summa võrra vähem. Toetuseks nimetatakse lepingu p 3.1 kohaselt vedajale lepinguliste kohustuste täitmise eest makstavat hüvitist, mis arvutatakse välja, lähtudes liiniläbisõidu kilomeetrite arvust ja liinikilomeetri lepingujärgsest maksumusest, millest arvestatakse maha piletitulu.
15.HMS § 105 lg 1 järgi kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades HMS-ga kehtestatud erisusi. ÜTS § 20 lg 2 p 8 kohaselt määratakse avaliku teenindamise lepinguga vähemalt sanktsioonid lepingu rikkumise puhul. Lepingu rikkumise korral kasutatavate sanktsioonide rakendamist kumbki õigusakt otsesõnu ei reguleeri.
16.VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata (VÕS § 161 lg 1); leppetrahvi ei või nõuda kohustuse rikkumise vabandatavuse korral, kui lepinguga pole ette nähtud teisiti (VÕS § 160). VÕS § 162 lg-s 1 sätestatakse, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
17.Kolleegium on halduslepingute ülesütlemise kohta selgitanud, et halduslepingu ülesütlemisel võib lisaks HMS-s sätestatule tugineda ka VÕS-s ettenähtud lepingu ülesütlemise alustele (otsus nr 3-13-481/183, p 22). Halduslepingu lõpetamist ka VÕS alusel on kolleegium siiski pidanud haldusaktiks ning ülesütlemise otsustamist haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsuseks. Kohus võib sellesse HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes sekkuda vaid kaalutlusvea korral (samas, p 28). Samale seisukohale tuleb asuda ka halduslepingu alusel leppetrahvi määramise korral.
18.Lepingu p 8.10 järgi otsustab tellija (vastustaja) toetussumma vähendamise ühepoolse aktiga. Selline otsustus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51 lg 1), sest sellega reguleeritakse õigusi ja kohustusi avalik-õiguslikus suhtes. Vaidlusaluse dokumendiga muutis vastustaja kaebaja õigust saada halduslepingu alusel haldusülesannete täitmise eest toetust. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole.
19.Lepingu p 8.8 andis vastustajale kaalutlusõiguse otsustamaks nii toetussumma vähendamise („tellijal on õigus vähendada“) kui ka selle suuruse üle („kuni 100 (ükssada) eurot“). HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu 5(7)
3-17-1329 õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (põhiseaduse § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11).
20.Eeltoodud põhjustel tuleb praeguse vaidluse lahendamiseks kontrollida, kas vaidlusalune dokument vastab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasuse eeldustele (HMS § 54). II
21.Kolleegium on seisukohal, et kuigi vaidlusalusel haldusaktil on vormi- ja menetluslikud puudused, ei too see praegusel juhul kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58).
22.Vaidlusalune haldusakt koosneb lepingu rikkumise teatest, lisast 1, milles on kirjeldatud bussipeatuste kontrollimisel tuvastatut, ning lisast 2, milles on esitatud arvutuskäik, mille kohaselt iga puuduse eest vähendatakse toetussummat 50 eurot, puudusi on tuvastatud 36 ja seetõttu vähendatakse toetussummat kokku 1800 euro võrra.
23.Kolleegiumi hinnangul tuleb eelkirjeldatud dokumente käsitada ühe tervikliku haldusaktina. Teates on esitatud linnamajandusosakonna kommunaalteenistuse liikluskorralduse vanemspetsialisti nimi ja kontaktandmed ning see on pädeva ametniku poolt allkirjastatud. Sellega on heaks kiidetud ka teate lisad.
24.Küll aga ei ole vaidlusalune haldusakt nõuetekohaselt põhjendatud. Selles on esitatud haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2), kuid pole kaalutlusi, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Sellegipoolest ei ole alust kahelda, et vastustaja võttis otsust tehes arvesse olulisi asjaolusid ning kaalus määratava leppetrahvi suuruse proportsionaalsust. Toetust ei ole vähendatud lepinguga lubatud maksimaalses ulatuses (100 eurot iga rikkumise eest), vaid sellest poole vähem. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et juurdepääsu puudumine Maanteeameti andmebaasile ei vabanda rikkumist ega vabasta kaebajat vastutusest.
25.Vaidlust ei ole selle üle, et enne haldusakti andmist ei ole kaebajat ära kuulatud. Praegusel juhul ei esine ühtegi HMS § 40 lg-s 3 nimetatud alust haldusmenetluse läbiviimiseks menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Muu hulgas ei saanud vastustaja tugineda HMS § 40 lg 3 p-le 2, millele on viidatud vaideotsuses, sest see säte kohaldub vaid juhul, kui haldusmenetlust viiakse läbi isiku taotluse alusel või menetlusosaline on menetluse käigus andnud seletuse. Asjaolu, et kaebaja pöördus ise pärast vaidlusaluse haldusakti kättesaamist vastustaja poole esialgu kirja ja seejärel vaidega, ei asenda tema ärakuulamist enne kaalutlusotsuse tegemist, sest ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise. Muu hulgas ei saanud vastustaja ilma kaebajat ära kuulamata teada, kas rikkumine võib olla vabandatav (VÕS § 160). See rikkumine ei too siiski kaasa haldusakti tühistamist, sest kaebaja pole ka hilisemas menetluses suutnud välja tuua asjaolusid, mis viiksid teistsugusele tulemusele.
26.Eeltoodud põhjustel jätab Riigikohus kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p 6). 6(7)
3-17-1329
27.Kuigi kaebus jääb lõppastmes rahuldamata, möönis kolleegium eespool, et vaidlusalusel haldusaktil on põhjendamispuudused. Seetõttu tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada HKMS § 108 lg-t 61, mille kohaselt võib vastustaja kanda jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel.
28.Halduskohus pidas kaebaja põhjendatud menetluskuluks 796 eurot ja 40 senti. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamist taotles kaebaja 219 euro ja 20 sendi ulatuses koos käibemaksuga. Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses ringkonnakohtu tehtud menetluse lõpetamise määruse peale taotles kaebaja, et talle hüvitataks õigusabikulud 264 eurot koos käibemaksuga. Kassatsioonimenetluses taotleb kaebaja, et talle hüvitataks õigusabikulud 606 eurot ja 90 senti koos käibemaksuga. Kulud on tõendatud ning ei ole alust pidada neid põhjendamatuks. Kuigi nii määruskaebe- kui ka kassatsioonimenetluse kulud on apellatsioonimenetluse kuludest suuremad, on see kolleegiumi hinnangul põhjendatud, sest apellatsioonimenetluses pidi kaebaja üksnes vastama apellatsioonkaebusele, millele eeldatavasti kulub vähem aega kui määrus- ja kassatsioonkaebuse koostamisele. Vastustajalt tuleb kõigi kohtuastmete kulude katteks kaebaja kasuks välja mõista kokku 1886 eurot ja 50 senti.
29.Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.