Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Juri Kolesnikovi kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei tegevuse peale
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2017. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Juri Kolesnikovi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Juri Kolesnikov Puudutatud isik Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei asendaja kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei Puudutatud isik Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu; sissenõudja), esindaja Elen Eigo-Aunbaum
Asja läbivaatamise kuupäev
22. jaanuar 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12972 muutmata.
Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Juri Kolesnikovi kanda.
4.Vabastada Juri Kolesnikov riigituludesse kautsjoni tasumise kohustusest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Juri Kolesnikov (avaldaja) esitas 29. augustil 2016 maakohtule avalduse, milles soovis saada tagasi tema kasuks kohtuotsusega välja mõistetud raha ning täitemenetluses kulunud marke, ümbrikke ja paberit.
1.1.Avalduse kohaselt mõistis Tartu Maakohus 6. novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud otsusega Zoja Golovinalt avaldaja kasuks välja 50 eurot. Avaldaja kui sissenõudja kasuks alustas kohtutäitur Janek Pool (kohtutäitur I) nimetatud kohtuotsuse täitmiseks täitemenetlust
2-16-12972 nr 171/2016/205. Samas oli avaldaja kui võlgniku vastu varem alustatud täitemenetlus nr 084/2015/2715 (sissenõudja Eesti Vabariik, nõude suurus 576 eurot). Täiteasjas nr 084/2015/2715 5. juulil 2016 tehtud kohtutäituri Oksana Kutšmei (kohtutäitur II) asendaja kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei (kohtutäituri II asendaja) rahalise nõude arestimise akti kohaselt pidi kohtutäitur I kandma kohtuotsusega avaldaja kasuks välja mõistetud raha üle kohtutäituri II ametialasele kontole.
1.2.Avaldaja teatas kohtutäiturile II, et tema koostatud akt on vale, ning kohtutäiturile I, et avaldaja raha ei tohi kinni pidada. Kohtutäitur II vastas, et kohtutäitur I peab ise otsustama, kas ta kannab raha kohtutäiturile II. Kohtutäitur I vastas, et ta on kohustatud isik ning kui avaldaja ei nõustu arestimisega, tuleb avaldajal esitada kaebus kohtutäiturile II. Avaldaja sai kohtutäiturilt I teate, et viimane sai avaldaja kasuks välja mõistetud raha Z. Golovinalt kätte ning lõpetab täitemenetluse.
1.3.Maakohtule esitatud avalduses leidis avaldaja, et rahasumma kinnipidamine on vale, kuna tema maksis tsiviilasjas, milles tema kasuks raha välja mõisteti, 37 eurot 50 senti riigilõivu. Kohtutäitur I sai otsuse täitmise eest tasu, kohtutäitur II saab oma tasu, kuid avaldaja otsuse alusel raha ei saa. Vangla võtab 50% avaldaja sissetulekust, sh kohtutäituri I saadetust, automaatselt rahalise nõude (võlad) jaoks. Kohtutäiturid nõuavad ka postikulu ja paberi hinda. Seetõttu soovis avaldaja saada kohtutäiturilt II kahte ümbrikku, kahte postmarki ja kahte A4 formaadis paberilehte ning kohtutäiturilt I nelja ümbrikku, nelja marki ja nelja A4 formaadis paberilehte.
2.30. augusti 2016. a määrusega edastas maakohus avaldaja avalduse koos lisadega kohtutäiturile I ja kohtutäiturile II ning kohustas neid esitama kirjaliku seisukoha asja kohta.
3.31. augustil 2016 vastas kohtutäitur I kohtunõudele ning selgitas, et avaldaja esitas talle sissenõudjana täitmisavalduse ja täitedokumendi (tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud maakohtu otsuse, mille kohaselt tulenes 50 euro suurune nõue pooltevahelisest võlaõiguslikust lepingust) täitemenetluse korraldamiseks. Kohtutäitur I viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dele 66 ja 131 ning selgitas, et kui rahalise nõude arestimise aktis on kohustatud isikuks tema kui kohtutäitur, on tal kohustus hinnata, kas avaldaja kui sissenõudja (kes on samas teises täitemenetluses võlgnik) kasuks sissenõutud raha (või vara) on arestitav või mitte. Viidatud sätete kohaselt on nõudeõiguse arest pooltevahelisest võlaõiguslikust lepingust tulenevatel juhtudel lubatav, sest vastavat keeldu ei ole. Kui raha või vara arest on lubatav, lõpeb rahalise nõude arestimise aktis kohustatud isikuna märgitud kohtutäituri diskretsiooniõigus akti täitmise osas (akti täitmine on kohustuslik). Täiteasjas nr 171/2016/205 kanti kuni 5. juulini 2016, kui kohtutäitur I sai kätte arestimisakti, raha (25 eurot 56 senti) avaldajale. Pärast arestimisakti kättesaamist laekunud 24 eurot 44 senti kandis kohtutäitur I arestimisakti alusel kohtutäiturile II.
4.6. septembril 2016 vastas kohtutäituri II asendaja kohtunõudele ja leidis, et avaldaja ei esitanud enne täiturile kaebust ning avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna avaldaja ei pidanud kinni seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Kohtutäituri II asendaja vaidles avaldaja kaebusele ka sisuliselt vastu.
5.14. septembri 2016. a vastuses märkis avaldaja muu hulgas seda, et ta kaebab, sest ei ole kohtutäituri II tegevusega nõus.
6.Tartu Maakohus jättis 5. oktoobri 2016. a määrusega (jõustunud 19. detsembril 2016, lisaks ei vaidlustanud avaldaja määruskaebuses avalduse menetlusse võtmata jätmist) muu hulgas menetlusse võtmata avaldaja avalduse täiteasja nr 171/2016/205 (kohtutäitur I) kohta ning jättis seda täiteasja puudutava avaldusega seotud menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus määras, et jätkab avaldaja täiteasjaga nr 084/2015/2715 seotud avalduse menetlusse võtmise otsustamist. 2(7)
2-16-12972 Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg-le 1, § 371 lg 1 p-le 3, TMS § 217 lg-le 1 ja § 218 lg-le 1 ning leidis, et täiteasja nr 171/2016/205 puudutavas osas tuleb avaldaja avalduse menetlusse võtmisest keelduda, kuna ta ei pidanud kinni seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Asja materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks esitanud enne kohtusse pöördumist kohtutäituri I tegevuse või otsuse peale talle endale kaebust. Avaldaja 2. augustil 2016 täiteasjas nr 171/2016/205 esitatud taotlust mitte kanda arestimisakti alusel raha kohtutäiturile II täiteasja nr 084/2015/2715 katteks ei saa käsitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitatud kaebusena, mille kohta 9. augustil 2016 koostatud kohtutäituri I vastuse (taotluse rahuldamata jätmise) peale võiks esitada TMS § 218 järgi kaebuse kohtule. 25. augusti 2016. a otsusega lõpetas kohtutäitur I täiteasjas nr 171/2016/205 menetluse nõude rahuldamise tõttu. Mõlemas dokumendis märkis kohtutäitur I TMS § 217 lg-s 1 sätestatud kaebekorra (õiguse esitada tema otsuse või tegevuse peale talle kaebus kümne päeva jooksul). Maakohus leidis täiteasja nr 084/2015/2715 puudutava avalduse osa kohta, et avaldaja ei esitanud kohtutäiturile II arestimise peale küll selget kaebust, kuid tema kirjadest oli aru saada, et ta ei olnud arestimisega nõus. Lisaks nähtub kirjadest, et avaldaja taotles kohtutäiturilt II ümbrikke ja marke. Maakohtu hinnangul tuli avaldaja 11. juuli 2016. a ja 4. augusti 2016. a kirju käsitada kaebustena kohtutäituri II otsuse/tegevuse peale, mida kohtutäitur II ei olnud nõuetekohaselt lahendanud. Avaldaja tegi kõik endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus, ning tal oli õigus esitada avaldus kohtule.
7.17. jaanuari 2017. a määrusega võttis Tartu Maakohus menetlusse avaldaja kaebuse täiteasjas nr 084/2015/2715.
8.Kohtutäitur II vaidles oma asendaja esitatud vastuses avaldaja kaebusele vastu. Kohtutäitur II sai teada, et kohtutäitur I korraldab täiteasjas nr 171/2016/205 täitemenetlust, milles on sissenõudjaks avaldaja. Seetõttu leidis kohtutäitur II, et kohtutäituri I ametialasel kontol võib olla või sinna tulevikus laekuda avaldaja raha. Kohtutäitur II arestis 5. juuli 2016. a rahalise nõude arestimise aktiga 753 euro 56 sendi (sissenõudja Eesti Vabariigi nõue 576 eurot + täitemenetluse kulud 177 eurot 56 senti) ulatuses täiteasjas nr 171/2016/205 sundtäitmisel oleva rahalise nõude TMS § 111 alusel. Kohtutäitur II sai kohtutäiturilt I arestimisakti alusel 24 eurot 44 senti. Laekunud rahast rahuldas kohtutäitur II 18 euro 68 sendi ulatuses sissenõudja Eesti Vabariigi nõude ja 5 euro 76 sendi ulatuses kohtutäituri II tasu nõude. Kohtutäituri II tegevus on seadusega kooskõlas. Avaldaja täiteasjas nr 171/2016/205 täitmisel olnud nõudele ei olnud sissenõude pööramine TMS §-de 66 ja 112 kohaselt keelatud. Avaldaja nõude aluseks olnud kohtuotsuse järgi oli tegemist müügilepingust tuleneva nõudega. Avaldaja muud kohustused ei mõjuta avaldaja nõude arestimise lubatavust. Lisaks selgitas kohtutäitur II, et avaldaja oli kinnipeetav ehk teise isiku ülalpidamisel olev isik. Riigikohtu praktika järgi ei ole sel juhul TMS § 130 jj eesmärki arvestades vaja tagada avaldajale seaduses ettenähtud miinimumkaitset, sh nt ka TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu.
9.Sissenõudja Eesti Vabariik leidis, et nõude arestimine oli TMS §-dega 111 ja 113 kooskõlas, ning postikulude hüvitamise nõue jäi sissenõudjale selgusetuks.
10.Tartu Maakohus jättis 31. jaanuari 2017. a määrusega rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri II asendaja 5. juuli 2016. a (maakohus on ekslikult märkinud kuupäevaks 4. juuli 2016, kuigi viidatud otsuse allkirjastas kohtutäituri II asendaja 5. juulil 2016; I kd, tl 93) rahalise nõude arestimise akti peale. Maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse ümbrike, postmarkide ja paberilehtede saamiseks. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda. 3(7)
2-16-12972 Maakohus leidis, et kuna 5. juuli 2016. a rahalise nõude arestimise akt rikkus avaldaja õigusi, oli tal õigus esitada akti peale kaebus. Avaldaja 11. juulil 2016 saadetud kirjast nähtus, et see oli kohtutäiturile II saadetud 5. juuli 2016. a arestimisakti kohta ning avaldaja ei olnud arestimisaktiga rahul. Kohtutäitur II oleks pidanud avaldaja 11. juuli 2016. a kirja käsitama TMS § 217 lg 1 kohaselt kaebusena ning selle lahendama. Kohtutäituri II 18. juuli 2016. a kiri avaldajale ei ole TMS § 217 lg 3 järgi kohane otsus. Kaebuse esitaja puhul ei saa eeldada, et tal oleksid teadmised või oskused oma soov korrektselt vormistada. Piisab, kui kaebuse esitaja oskab viidata täituri otsusele või tegevusele, mida ta vaidlustab, ning toob välja vaidlustamise põhjuse. Seevastu kohtutäituril on juriidilised teadmised, ta peab avalik-õiguslikku ametit ning tal on kohustus juhinduda TMS §-st 217. Kohtutäitur II ei teinud seda ja jättis avaldaja kaebuse lahendamata. Maakohus leidis, et avaldaja kaebus tuleb vaadata läbi TMS § 218 alusel, kuna avaldaja on teinud kõik endast oleneva, et läbida kohtueelne menetlus. Varalistele õigustele sissenõude pööramist reguleerivad TMS § 110 jj. Arestitud nõue on tekkinud Tartu Maakohtu 6. novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud otsusest, millega mõisteti Z. Golovinalt avaldaja kasuks välja võlg 50 eurot. Seadusest ei tulene nimetatud nõude arestimist välistavat alust. Viidatud nõudele ei ole sissenõude pööramine TMS § 112 või § 66 kohaselt välistatud. Tartu Maakohtu 6. novembri 2015. a otsusest nähtuvalt ei ole tegemist avaldaja sissetulekuga TMS § 130 mõttes ning nõude arestimine ei ole ka seetõttu takistatud. Asjakohased ei ole avaldaja väited, et tal on ka teisi võlausaldajaid ning ta ei saanud tema kasuks kohtuotsusega välja mõistetud raha. Maakohus leidis, et avaldaja nõue, et kohtutäitur II saadaks talle kaks ümbrikku, kaks postmarki ja kaks A4 formaadis paberilehte, ei tulene seadusest.
11.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, teha avaldaja kasuks uus lahend ning kontrollida olukorra põhiseaduspärasust.
12.Kohtutäituri II asendaja vaidles määruskaebusele vastu ja pidas seda põhjendamatuks. Menetluskulud palus kohtutäituri II asendaja jätta avaldaja kanda.
13.Sissenõudjale jäi avaldaja seisukoht arusaamatuks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14.Tartu Ringkonnakohus jättis 5. aprilli 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Ringkonnakohus leidis, et Tartu Maakohtu 6. novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud otsusest, millega mõisteti Z. Golovinalt avaldaja kasuks välja 50 eurot, tulenev nõue on arestitav. Avaldaja nõue Z. Golovina vastu ei olnud mittearestitav vara TMS § 66 tähenduses ega nõue, millele ei saa sissenõuet pöörata TMS § 112 tähenduses. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas ei esine olukorra põhiseadusvastasusele viitavaid asjaolusid. Ringkonnakohus selgitas, et olukorras, kus avaldaja vastu on algatatud täitemenetlused, on kohtutäitur TMS § 8 alusel kohustatud võtma tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, sh arestima võlgniku nõuded kolmandate isikute vastu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
15.Määruskaebuses palub avaldaja maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada, tagastada maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv (30 eurot) ning kohtutäituri I poolt kohtutäiturile II arestimisakti alusel kantud 24 eurot 44 senti avaldaja kontole. 4(7)
2-16-12972 Määruskaebuse kohaselt tasus avaldaja 37 eurot 50 senti riigilõivu selleks, et maakohus teeks
6.novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-6662 otsuse, millega mõistis avaldaja kasuks välja 50 eurot. Kohtutäitur I ja kohtutäitur II saavad tasu, avaldajal aga kulus aega ja tekkisid postikulud. Riigikohtu üldkogu 12. aprillil 2016 asjas nr 3-3-1-35-15 tehtud otsuse kohaselt peab kinnipeetaval olema puutumata miinimum ehk 5% töötasu alammäärast (24 eurot kuus). Avaldaja maksis 37 eurot 50 senti, et saada 50 eurot oma vangla kontole. Avaldaja maksis veel 30 eurot riigilõivu. 50 eurost, mis pidi tulema avaldaja vangla kontole, võetakse 50% (25 eurot) rahalise nõude katteks, 20% (10 eurot) vabanemisfondi ning avaldaja peab maksma vanglale ka elektri eest (3,5 eurot). Avaldaja palub kontrollida viidatud olukorra põhiseaduspärasust. Ei ole õiglane, et kohtutäiturid saavad 50% kinnipeetavale vangla kontole laekuvast rahast.
16.Kohtutäituri II asendaja vaidleb määruskaebusele vastu ja peab seda põhjendamatuks.
17.Sissenõudja peab maa- ja ringkonnakohtu seisukohti seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub määruskaebuse jätta rahuldamata. Menetluskulud palub sissenõudja jätta avaldaja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel muutmata. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
19.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kohtutäitur II oleks pidanud avaldaja 11. juuli 2016. a kirja käsitama TMS § 217 lg 1 kohaselt kaebusena kohtutäituri tegevuse peale ning selle lahendama, kohtutäituri II 18. juuli 2016. a kiri avaldajale ei olnud TMS § 217 lg 3 järgi kohane otsus kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse kohta ning avaldaja kaebus tuli kohtus vaadata läbi TMS § 218 lg 1 alusel, kuna avaldaja tegi kõik endast oleneva, et läbida kohtueelne menetlus. Kolleegiumi hinnangul on nimetatu kooskõlas kolleegiumi varasema praktikaga, mille kohaselt, kui on tuvastatud kaebuse kohtutäiturile esitamine, kuid kohtutäitur ei ole kaebust mingil põhjusel läbi vaadanud, võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule, kuna kaebuse esitaja on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (vt Riigikohtu
11.novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 13; 13. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-09, p 9).
20.Maakohus tuvastas, et kohtutäituri II asendaja arestis 5. juuli 2016. a arestimise aktiga 753 euro 56 sendi ulatuses täiteasjas nr 171/2016/205 sundtäitmisel oleva rahalise nõude. Kohtutäituri I
31.augusti 2016. a vastuse kohaselt laekus talle viidatud täiteasjas pärast arestimisakti kättesaamist 24 eurot 44 senti, mille ta kandis arestimisakti alusel kohtutäiturile II. Pooled ei vaidle selle asjaolu üle. Seega oli tegemist sissenõude pööramisega nõudele TMS § 111 järgi. Viidatud sätte kohaselt arestib kohtutäitur nõudele sissenõude pööramiseks nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Arestimisaktiga keelab kohtutäitur ka võlgnikul nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse nõuda. Arestimisaktist nähtuvalt oli praeguses asjas kohustatud kolmandaks isikuks TMS § 111 mõttes kohtutäitur I. Lisaks leidis maakohus kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga, et varalistele õigustele sissenõude pööramist reguleerivad TMS § 110 jj (Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 14).
21.Pooled ei vaidle selle üle, et arestitud nõue tulenes Tartu Maakohtu 6. novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud otsuse järgi avaldaja ja Z. Golovina vahel sõlmitud müügilepingust. Eelnimetatud kohtuotsusega mõisteti Z. Golovinalt avaldaja kasuks välja müügilepingust tulenev 5(7)
2-16-12972 võlg 50 eurot. Seega leidsid kohtud põhjendatult, et nimetatud nõue ei olnud TMS § 112 mõttes nõue, millele ei saanud sissenõuet pöörata.
22.TMS § 132 lg 1 järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kolleegium leiab, et viidatud säte kohaldub TMS § 130 lg-te 1 ja 11 järgi üksnes töötasu või muu töötasuga sarnase laekumise puhul. TMS § 130 lg 11 kohaselt loetakse sissetulekuks eelkõige võlgniku töötasu või muud sellesarnast tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada andmisest saadavat tasu, pensioni, dividende ning kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mida isik on saanud seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Seega, kuigi sissetuleku mõiste on TMS § 130 lg-te 1 ja 11 kohaselt lahtine, tuleneb TMS § 130 lg-test 1 ja 11 üheselt, et sissetulekuks on üksnes töötasu ja sellega sarnased (tasu maksmises seisnevad) laekumised. Selliselt on kolleegium TMS §-s 130 sätestatut ka oma varasemas praktikas tõlgendanud (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 15;
11.jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 10; 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). Avaldaja ei ole väitnud, et tegemist oleks olnud tema töötasu või muu sellesarnase nõudega. Seetõttu nõustub kolleegium alama astme kohtutega, et tegemist ei olnud avaldaja sissetulekuga TMS § 130 mõttes. Eelnevast tulenevalt ei kohaldu praeguses asjas TMS § 130 jj (mh TMS § 132 lg 1).
23.Kolleegium leiab, et täitemenetluse seadustiku sätetest ei tulene sõnaselgelt, et igale (st ka TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaavale ja üksnes muid laekumisi saavale) võlgnikule tuleb tagada mittearestitav miinimum. Kolleegium leiab täitemenetluse seadustikku eesmärgipäraselt tõlgendades, et võlgnikule ning ka tema ülalpeetavatele tuleb tagada miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne) või selle ostmiseks vajalik raha nii olukorras, kus ta saab TMS § 130 jj kohast sissetulekut, kui ka olukorras, kus talle laekuvad üksnes muud (ühekordsed) summad. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et mittetöötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku muud ühekordsed laekumised, mis ei ole töötasuga sarnased, võivad TMS § 110 kaudu olla mittearestitavad TMS § 66 lg 1 p-de 3 ja 12 järgi. Viidatud sätted annavad võlgnikule õiguse esitada kohtutäiturile avaldus ja paluda arestimine teatud ulatuses tühistada, kuna kogu summa arestimine ei jätaks võlgnikule raha üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) või oleks vastuolus heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). TMS § 66 lg 1 p 12 võib kolleegiumi senise praktika kohaselt anda aluse arvestada summa aresti alt vabastatava osa määramisel näiteks võlgnikul ülalpeetavate olemasoluga (vt Riigikohtu 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 17). Kolleegium leiab, et see tõlgendus on põhiseadusega konformne. Veel on kolleegium varasemas praktikas selgitanud, et kui isik on teise isiku ülalpidamisel, puudub vajadus tagada võlgnikule seaduses ettenähtud miinimumkaitse, sh nt ka TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu. See kaitse on tagatud võlgniku ülalpidamise kaudu juhtudel, mil võlgnik viibib kinnipidamisasutuses (Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). Kolleegium jääb eelviidatud seisukohtade juurde, kuid märgib, et TMS § 66 lg 1 p 12 võib ka muude erandlike asjaolude esinemise korral (nt võlgniku või tema lähedase erivajadused) olla aluseks summa aresti alt vabastatava osa määramisel. Kolleegiumi hinnangul ei ole avaldaja praegusel juhul esile toonud asjaolusid, mida kohtud oleksid pidanud TMS § 66 lg 1 p 12 kontekstis hindama.
6(7)
2-16-12972
24.Riigikohtu üldkogu 12. aprillil 2016 asjas nr 3-3-1-35-15 tehtud otsus ei anna alust kolleegiumi eeltoodud seisukohti muuta, kuna see puudutab menetlusabi andmise piiranguid halduskohtumenetluses ega ole praeguse vaidluse seisukohalt asjassepuutuv.
25.Ümbrike, postmarkide ja paberilehtede saamise nõude osas nõustub kolleegium TsMS § 689 lg 5 ja § 695 kohaselt maakohtu põhjendustega, millega nõustus TsMS § 654 lg 6 ja § 659 järgi ka ringkonnakohus.
26.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri tegevuse peale osas, milles palutakse tagastada pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma. Sellisel juhul on avaldajal õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Samas on kolleegium leidnud, et välistatud ei ole kahju hüvitamise nõue ka kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt nt Riigikohtu
15.märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 13; 3. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19; 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). Kolleegium leiab, et maakohus on kohtuotsusega välja mõistetud raha nõude osas sisuliselt kohaldanud TsMS § 423 lg 2 p 2, märkides määruses, et asjakohased ei ole avaldaja väited, et ta ei saanud tema kasuks kohtuotsusega välja mõistetud raha. Praeguses asjas leidsid kohtud õigesti, et avaldaja nõude arestimine ei olnud ebaseaduslik.
27.Riigikohus vabastas avaldaja ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel kautsjoni tasumisest. TsMS § 190 lg 4 kohaselt tuleks avaldajalt riigituludesse välja mõista kautsjon 50 eurot. Sama paragrahvi lg 7 lubab mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Võttes arvesse praeguse vaidluse asjaolusid ja seda, et avaldaja on kinnipeetav, vabastab kolleegium avaldaja kautsjoni riigituludesse tasumise kohustusest.
28.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta avaldaja kanda. Kuna maaega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.