Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-158-05 Otsuse kuupäev Tartu, 30. jaanuar 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev, V. Kõve Kohtuasi A OÜ hagi OÜ O ja I. S vastu 58 416 krooni 12 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 22/843/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A OÜ kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Kassaator A OÜ (registrikood xxxxxxxx), seaduslik esindaja V. K esindajad Riigikohtus ning vastustaja I. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja kassatsioonimenetluses vandeadvokaat Anne Tammer Asja läbivaatamise kuupäev Tartu, 19. detsember 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2005. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada A OÜ kassatsioonkaebuselt 27. juulil 2005. a tasutud kautsjon 484 (nelisada kaheksakümmend neli) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.14. mail 2003. a esitas A OÜ hagi Järva Maakohtusse, milles palus OÜ-lt O ja I. S solidaarselt välja mõista 48 316 krooni 97 senti ostu-müügilepingust tulenevat võlga ja 10 099 krooni 15 senti viivist, kokku 58 416 krooni 12 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid A OÜ ja OÜ O 28. juunil 2002. a ostu-müügilepingu, mille alusel hageja tarnis toidukaupa Oisu alevikus Estonia pst 3 asuvale kostja kauplusele. Vastavalt pooltevahelise ostu-müügilepingu p-le 7 kohustus ostja kauba eest tasuma 14 kalendripäeva jooksul pärast kauba väljastamist. Lepingu p 10 järgi pidi ostja maksma müüjale tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,5% päevas iga viivitatud kalendripäeva eest. 9. mai 2003. a seisuga võlgnes OÜ O hagejale kauba eest 48 316 krooni 97 senti vastavalt esitatud arvetele ja 10 099 krooni 15 senti viivist tähtaegselt tasumata summalt.
7.mail 2003. a sai hageja OÜ O osaniku 10. aprilli 2003. a otsuse, mille kohaselt on I. S, kes kostja nimel hagejaga sõlmitud ostu-müügilepingule alla kirjutas, OÜ O juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud ja uueks juhatuse liikmeks on valitud R. S. Hageja leidis, et I. S on rikkunud ostumüügilepingu p-st 14 tulenevat ostja kohustust sellest müüjale teatada. I. S on kahjustanud hageja huve ka sellega, et tellis 17. aprillil 2003. a 13 331 krooni 45 sendi eest kaupa juurde pärast OÜ O osa müümist, juhatusest tagasiastumist ja OÜ O faktilise maksejõuetuse saabumist, kusjuures võla tingimustes kauba väljastamine põhines hageja usaldusel I. S isiku vastu. Eeltoodud põhjustel vastutab I. S äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 ja ostu-müügilepingu p 16 alusel solidaarselt OÜ O võla eest. Hagi esitamise ajal 12. mail 2003. a oli I. S kantud OÜ O juhatuse liikmena äriregistrisse.
2.OÜ O juhatuse liige R. S võttis 14. mai 2004. a Järva Maakohtu eelistungil hagi täies ulatuses õigeks. Kostja I. S hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel lõppesid tema volitused OÜ O
juhatuse liikmena 10. aprillil 2003. a ning alates sellest ajast ei ole tal hageja ja OÜ O vahelisest ostumüügilepingust tulenevaid kohustusi hageja ees. I. S füüsilise isikuna ei olnud kõnealuse lepingu pooleks ning temale ei laiene vastutus osaühingu kohustuste eest. Kostja ei ole pärast juhatusest tagasikutsumist hagejalt kaupa tellinud.
3.Järva Maakohus rahuldas 4. märtsi 2005. a otsusega hagi selliselt, et mõistis OÜ-lt O solidaarselt I. S hageja kasuks välja 48 316 krooni 97 senti põhivõlga ja OÜ-lt O viivisena 10 099 krooni 15 senti. I. S suhtes jättis kohus viivisenõude rahuldamata. Hageja ja OÜ O sõlmisid 28. juunil 2002. a raamlepingu ostu-müügilepingute sõlmimiseks, mis on käsitatav kestvuslepinguna võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg-te 1 ja 2 mõttes. Pooled ei vaidle selle üle, et ajavahemikul 21. veebruarist 2003. a kuni 4. aprillini 2003. a saadud kaupade eest võlgneb OÜ O hagejale 48 316 krooni 97 senti. Hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1 ja § 208 lg 1 alusel õigus nõuda võla tasumist ning VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi ka lepingus kokkulepitud viivise tasumist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Ostu-müügilepingu p-s 10 leppisid pooled kokku viivisemääras 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. OÜ O on võlasumma ulatuses mööda lasknud arvete tasumise tähtaja 14 kalendripäeva arvates kauba väljastamisest (lepingu p 7). OÜ O võttis õigeks nii põhivõla kui viivisekohustuse. 28. juuni 2002. a ostu-müügilepingu p 16 järgi vastutavad ettevõtte juhatuse liikmed solidaarselt ettevõttega maksmata arvete eest, millest järeldub, et võla tekkimise ajal (kuni 10. aprillini 2003. a) juhatuse liikmeks olnud ja lepingule alla kirjutanud I. S vastutab ka isiklikult lepingust tekkinud põhivõla tasumise eest solidaarselt OÜ-ga O, sest selline oli poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel. Maakohus asus seisukohale, et A OÜ ja OÜ O vahelise ostu-müügilepingu p-s 16 võttis I S endale solidaarvastutuse vaid kauba ostuhinna tasumise, mitte aga võimalike kõrvalkohustuste täitmise eest. ÄS § 187 lg 2 alusel I S aga hageja ees ei vastuta, kuna asjas uuritud tõenditest nähtub, et kostja täitis lepingu p-st 14.1 tuleneva kohustuse informeerida hagejat OÜ O osanike ja juhatuse liikmete vahetumisest.
4.I S esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Järva Maakohtu otsuse tühistada osas, millega temalt mõisteti solidaarselt OÜ-ga O A OÜ kasuks välja 48 316 krooni 97 senti, ning teha asjas uus otsus, millega jätta A OÜ hagi I. S vastu rahuldamata. Tegemist ei ole kestvusvõlasuhtega, kuna hagejal ei olnud raamlepingu järgi püsivat kohustust kaupa tarnida ega OÜ-l O kaupa osta. OÜ-l O küll tekkis lepingust võlg A OÜ ees hagis toodud ulatuses, kuid I. S ei ole selles võlasuhtes solidaarvõlgnik. I. S ei olnud lepingu pooleks ning seega ei saanud talle tekkida sellest lepingust solidaarset kohustust tsiviilkoodeksi (TsK) § 187 tähenduses. Lepingu esemeks on kaupade müük ning sellest ei nähtu mingil viisil apellandi tahteavaldus astuda lepingu pooleks või anda füüsilise isikuna tagatis OÜ O eest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja jättis hagi I. S vastu rahuldamata. Kahe juriidilise isiku, hageja ja OÜ O vahelise ostu-müügilepingu p 16 kujutab endast käenduskokkulepet.
See lepingu punkt on tühine vastuolu tõttu heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 1 järgi, kuivõrd käendaja isik on selles nimetatud impersonaalselt, s.o piiritletud ametikohaga (ostja juhatuse liikmed). Selles lepingupunktis ei ole isikuliselt määratletud käendaja isikut. Juriidilise isiku juhatuse liikmeid võib olla mitmeid ja nad võivad vahetuda. Hagi läbivaatamise ajal ei olnud I. S enam OÜ O juhatuse liige. I. S tahtest käendada sõlmitud ostu-müügilepingu alusel tarnitud kaupade eest tasumisel saaks rääkida siis, kui mainitud lepingu p-s 16 oleks näidatud tema nimi.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.A OÜ palub kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ning jätta Järva Maakohtu ostus muutmata. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud protsessiõiguse norme, hinnates asjasse puutuvaid tõendeid ebapiisavalt, ning on oma otsust ebapiisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus on samuti vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, leides, et A OÜ ja OÜ O vahel sõlmitud leping on vastuolus heade kommetega. Lepingu p-s 16 võetud kohustus ei ole piiritletud vaid ametikohaga ning on personaalselt seotud I. S isikuga. I. S võttis endale juhatuse liikmena vastutuse ettevõtte tasumata arvete eest sõltumata süüst. Võetud käenduskohustused ei lõppenud tema tagasikutsumisega juhatuse liikme kohalt. Järva Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduspärane.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele leiab I. S, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on õige ja seaduslik.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 punktide 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Ringkonnakohus asus oma otsuse põhjendustes seisukohale, et hageja ja OÜ O vaheline ostumüügileping kujutab endast käenduslepingut, mis on vastuolus heade kommetega, kuivõrd käendaja isik on selles määratud impersonaalselt. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-80-02 (RT III 2002, 27, 302) ja nr 3-2-1-29-04 (RT III 2004, 10, 126)). Heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades.
Põhimõtteliselt peavad mõlemad pooled olema käitunud heade kommete vastaselt, välja arvatud juhul, kui heade kommete vastane käitumine väljendub just teise lepingupoole vastases käitumises. Tuvastatud asjaolude järgi ei saa väita, et üks lepingupool oleks teise suhtes ebaõiglaselt käitunud. Heade kommete vastane võib olla ka tehing, mis asetab ühe lepingupoole olukorda, kus tal on võimatu hinnata oma tulevaste kohustuste ulatust. Pooltevahelises lepingus sarnaste asjaoludega tegemist ei ole ning ainuüksi see, et käendaja isik ei olnud lepingus üheselt nimeliselt fikseeritud, ei tähenda veel, et leping oleks vastuolus heade kommetega. Põhjendatud on hageja kassatsioonkaebuse väide, et lepingu sõlmimise ajal ei saanud tekkida kahtlust selles, kes on juhatuse liikmeteks. I. S oli ostu-müügilepingut alla kirjutades OÜ O ainus juhatuse liige ning ta oli teadlik endale sellega võetavatest kohustustest. Leping pidi kehtima kindlal ajavahemikul, samuti pidi ta juhatuse liikmena olema võimeline hindama ostetava kauba kogust.
10.Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et juriidilise isiku juhatuse liikmed võivad vahetuda ja uus juhatuse liige ei saa vastutada kohustuste eest, mille olemasolust ta ei ole teadlik. Kuid ka sellisel juhul ei ole lepingu p 16 vastuolus heade kommetega. Küll aga tõstatub küsimus, kas vaidlusaluse lepingu p 16 võiks panna käenduskohustuse isikutele, kes ei ole lepingu sõlmimise momendil juhatuse liikmed ja kes ei ole lepingule ka alla kirjutanud. Vastavalt VÕS §-le 3 võib võlasuhe tekkida muuhulgas lepingust. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 sõlmitakse leping pakkumise esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Nimetatud sätetest tuleneb, et välistatud on kolmandale isikule lepinguliste kohustuste panemine ilma tema kaastegevuseta (kolmandaid isikuid koormava lepingu lubamatuse põhimõte). Käesoleval juhul on kohtud tuvastanud, et kostja I. S oli lepingu sõlmimise ajal juhatuse liige ja ta kirjutas lepingule alla. Seega ei ole I. S pandud lepingulist kohustust ilma tema kaastegevuseta. Silmas tuleb pidada ka asjaolu, et kohustuse suurem osa oli muutunud sissenõutavaks enne juhatuse liikme vahetust (toim. lk 8), ning asja materjalidest tuleneb, et I. S pidi olema teadlik hageja saadetud arvete tasumata jätmisest. Seega ei ole alust I. S väitel, et kohustus ei ole seotud tema isiku, vaid ametikohaga. Asjaolu, et hageja tarnis kaupu ka pärast juhatuse liikme vahetust, võib omada tõendite hindamisel tähendust vaid hageja nõude ulatuse suhtes. Nende tarnete osas võib tekkida küsimus I. S vastutusest ka TsÜS § 130 järgi. A. Kull, P. Jerofejev, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.