Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-29-04 Otsuse kuupäev Tartu, 31. märts 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi Enn Paabuti hagi Nikolai Fe"t"enko vastu 46 663 krooni 50 sendi (2600 USA dollari) väljamõistmiseks tagastamata laenu ja intresside katteks ja kahju hüvitamiseks 22 398 krooni ulatuses ning Nikolai Fe"t"enko vastuhagi laenulepingu tühisuse tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/814/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Enn Paabuti kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 1. märts 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
7.oktoobri 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Enn Paabutile 11. novembril 2003. a tasutud kautsjon 490 (nelisada üheksakümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.4. aprillil 2002. a esitas Enn Paabut Tallinna Linnakohtule hagi Nikolai Fe"t"enko vastu, paludes kostjalt välja mõista 2600 USA dollarit laenulepingu järgse võlgnevuse ja intresside katteks ning kahju hüvitamiseks summas 22 398 krooni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23. detsembril 1999. a laenulepingu, millega hageja laenas kostjale 1000 USA dollarit intressiga 8% kuus ja laenu tagastamise tähtajaga 10. september 2001. a. Kostja ei ole laenu tagastanud. Kostja kohustus tagastama laenu koos intressidega 10. septembriks 2001. a. Vastavalt laenulepingule oli hageja huviks intressi saamine võlgnikult laenusumma kasutamise eest. Laenuperioodi eest olid ette nähtud intressid, s.o 1600 USA dollarit. Perioodil 11. september 2001. a - 2. aprill 2002. a on hageja saanud kahju saamata jäänud intresside võrra täitmata kohustiselt 6 kuu eest 1248 USA dollarit, s.o 22 398 krooni.
3.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et tegemist ei ole laenulepinguga, vaid see on ühise tegutsemise leping ning et leping on sõlmitud häid kombeid eirates ja saamata jäänud tulu on tõendamata.
4.28. novembril 2002. a esitas Nikolai Fe"t"enko vastuhagi, paludes tunnustada lepingu tühisust. Vastuhagi põhjenduste kohaselt leppisid pooled kokku hagejale kuuluva OÜ Mesila vahendusel metsamaterjalide toomises Venemaalt Eestisse. Hageja kohustus projekti rahastama ja kostja kohustus hankima materjali. Poolte osamaksed olid ühises tegutsemises võrdsed ja lepiti kokku jagada saadavad tulud võrdselt. Ühise tegevuse alustamiseks esitas hageja kostjale OÜ Mesila vana blanketi oma märkusega, et see uueks blanketiks umber vormistada. Samuti ostis hageja 2001. a juunis sõiduki GAZ 2410 Venemaale sõitmiseks. Kuna võlakirja alusel anti laenu intressiga 8% kuus, s.o 96 % aastas ja Eesti pankade keskmine laenuintress ei ületa 15% aastas, siis on laenuleping sõlmitud vastuolus heade kommetega ja seega on tegemist hageja alusetu rikastumisega ning leping on tühine.
5.Enn Paabut ei tunnistanud vastuhagi. Poolte vahel on sõlmitud laenuleping, mida tõendab kirjalik dokument. Ühtegi muud lepingut poolte vahel sõlmitud ei ole. Kostja väited nagu oleks pooled sõlminud ühise tegutsemise lepingu, põhinevad üksnes kostja ütlustel ning ei kajasta vähimalgi määral tõest informatsiooni. Ühise tegutsemise lepingu sõlmimist ei tõenda ka kostja poolt vastuhagile lisatud tõendid, kuna need on kostjapoolseks püüdeks luua kohtule tõendusmaterjali. Esitatud dokumentidel puudub hageja ning samuti OÜ Mesila esindaja allkiri. Poolte vahel sõlmitud laenuleping on kehtiv, kuna see oli sõlmitud nõutavas vormis, olemas oli poolte tahe, mis on väljendatud tahteavalduses ning tahteavalduse vastavust poolte tahtele eeldatakse. Tahteavaldus väljendus lisaks lepingu sõnastusele ka kostja teos, kui ta hagejalt raha vastu võttis.
6.Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja laenusumma 1000 USA dollarit ja intressisumma 1600 USA dollarit ning jäeti rahuldamata saamata jäänud tulu nõue ning vastuhagi tehingu tühisuse tunnustamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et laenuleping on teeseldud tehing, mis on tehtud teise tehingu varjamiseks. Hageja kinnitas, et sellist ühise tegutsemise lepingut ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal olemas ja seda lepingut ei ole pooled ka hiljem sõlminud. Paljasõnaline on kostja väide, et suulise ühise tegutsemise lepingu olemasolu tõendab OÜ Mesila blankett. Kostja ei ole OÜ Mesila juhatuse liige ega prokurist, seega on ta allkirjastanud OÜ Mesila blanketil teksti volituseta. Põhjendatud on hageja seisukoht, et kostja sõlmis OÜ Mesila nimel lepingu Venemaal asuva firmaga volituseta. Kostja ei esitanud ühtegi dokumenti selle kohta, et ta oleks olnud õigustatud sõlmima lepingut hagejale kuuluva äriühingu nimel. Kohaldada ei saa TsK § 440 lg 2, mille kohaselt poolte rahalised ja mitterahalised osamaksed on nende kaasomandis, sest tõendatud ei ole poolte ühine tegutsemine. Põhjendatud on kostja väide vastuhagis, et laenuintress 8% kuus ehk 96 % aastas on vastuolus heade kommetega. Üldiselt teadaolevalt Eesti pankade keskmine laenuintress ei ületa 15% aastas, mistõttu antud juhul võis olla tegemist alusetu rikastumisega. Kuna aga kostja ei ole esitanud vastuhagis sellekohast nõuet, puudub kohtul õigus väljuda hagi piiridest ja menetleda laenuintressi vähendamise küsimust. Kostja vastuhagis esitatud nõue oli laenulepingu tühisuse tunnustamine, kusjuures selle nõude üheks põhjenduseks on esitatud suur laenuintress kui heade kommetega vastuolus olev tehing. Seega on kostja vaidlustanud laenulepingu tervikuna, mitte aga selle ühte olulist tingimust " laenuintressi suurust. Kostja pidi tagastama laenusumma koos intressidega 10. septembril 2001. a, s.o kohustus toimima TsK § 173 lg 1 ja § 182 kohaselt. Hageja võttis saamata jäänud tulu arvestamisel aluseks ajavahemiku 10. september 2001. a - 2. aprill 2002. a ehk 6 kuud. Hageja lähtub asjaolust, et laenates võla ja intressisumma uuesti välja intressiga 8% kuus oleks ta saanud tulu 1248 USA dollarit ehk 22 398 krooni. Kuid hageja ei tegutse krediidiasutusena, ega ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sellise intressiprotsendiga raha laenamise kohustus või võimalus oli tal sel ajal olemas või et tulenevalt kostja võlgnevuse mittetäitmisest jäi tal vastav kohustus täitmata. Seega on hageja nõue tõendamata ja see tuleb jätta rahuldamata.
7.Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsuse peale esitas Nikolai Fe"t"enko, paludes tühistada
linnakohtu otsuse osaliselt ja teha uue otsuse, millega tunnustada laenulepingu tühisust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. oktoobri 2003. a otsusega linnakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas osaliselt ja tegi uue otsuse, millega tunnustas laenulepingu tühisust intressikokkuleppe osas. Samuti muutis ringkonnakohus linnakohtu otsust N. Fe"t"enkolt väljamõistetud rahasumma ja kohtukulude jaotamise osas.
9.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, mille järgi kohus rikkus rahaseaduse sätteid ja kohustas kostjat tagastama laenu ning maksma intresse välisvaluutas. Eesti Vabariigis on maksevahendiks Eesti kroon. Apellatsioonikohtu istungil selgitas hageja esindaja, et hagiavalduse esitamise päeval oli Eesti Panga kurss USD suhtes 17,9475. Selle kursi järgi arvestas hageja hagi esitamisel riigilõivu. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud kostja enam sõlmitud laenulepingut motiivil, et tegelikult oli sõlmitud ühise tegutsemise leping, vaid asjaolul, et laen oli antud heade kommete vastaselt suure laenuintressiga ja seega oli tegemist tühise tehinguga. Kohus tuvastas kohtuotsuses, et laenuintress 8% kuus ehk 96 % aastas on vastuolus heade kommetega (otsuse p 8), sest üldiselt Eesti pankade keskmine laenuintress ei ületa 15% aastas. Seda kohtu tuvastatud asjaolu ei ole hageja vaidlustanud ja ringkonnakohtul puudus õigus vaidlustamata tuvastatud asjaolu teisti hinnata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus eksis materiaalõiguse normi kohaldamisel, kui väitis oma otsuses, et laenulepingu osalist tühisust (intressi puudutavas osas) ei ole võimalik tunnustada. Nimetatud kohtu seisukoht ei tulene seadusest. Ka apellant on kaebuses palunud tunnustada kogu laenulepingu tühisust, väites, et seadusega ei ole ette nähtud võimalust tunnustada tehingu osalist tühisust. Nimetatud seisukohad ei ole õiged. Ringkonnakohus leidis, et seadusega ei ole keelatud tehingu osalise tühisuse tunnustamine. Kuna kohus ei ole seotud poolte väidetega seaduse kohaldamisel, leidis ringkonnakohus, et kohtuotsus tuleb väljamõistetud intresside osas linnakohtu tuvastatud asjaoludel tühistada ja nõue jätta rahuldamata. Ülejäänud osas on sõlmitud laenuleping seaduslik ja kostja peab saadud laenu 17 947 krooni 50 senti hagejale tagastama. Kostja ei eita raha saamist ja asjaolu, et saadu on käesoleva ajani tagastamata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kassatsioonkaebuses palub Enn Paabut tühistada ringkonnakohtu otsuse.
11.Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et kassaator ei ole kohtumenetluses vaidlustanud asjaolu, et intressimäära suurus on heade kommetega vastuolus oma suuruse tõttu. Kassaator oli juba esimese astme kohtus menetluse käigus asunud seisukohale, et intressimäär ei saa olla ebaseaduslik heade kommetega vastuolus olemise tõttu, kuna vastustaja ise määras selle suuruse.
12.Ringkonnakohus tegi linnakohtu otsusest ebaõige järelduse, nagu oleks linnakohus tuvastanud intressinõude ebaseaduslikkuse ja et kohus ei näinud võimalust laenulepingut osaliselt tühiseks tunnistada. Tegelikult arvas linnakohus, et laenuintressi suurus on vastuolus heade kommetega, mitte aga leping intressikokkuleppe osas. Teisiti öeldes ei näinud esimese astme kohus seaduslikku alust
väljamõistetava osanõude (intressinõude) suuruse vähendamiseks, mitte aga intressinõude kui hagiavalduse osanõude kui lepingu osa poolte kokkuleppes tühistamiseks terves ulatuses.
13.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Nikolai Fe"t"enko, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
15.Ringkonnakohus on otsuses ebaõigesti järeldanud, et hageja ei ole vaidlustanud linnakohtu otsust, milles tuvastati muuhulgas seda, et laenuintress 8% kuus on heade kommetega vastuolus ja et ringkonnakohtul puudub õigus vaidlustamata tuvastatud asjaolu teisiti hinnata. Kolleegium märgib esmalt, et intressi heade kommetega vastuolus oleku hindamine ei ole asjaolude tuvastamine, vaid õigusliku hinnangu andmine hagis ja kostja väidetes esitatud asjaoludele. Seega oleks ringkonnakohtul olnud põhimõtteliselt võimalik (poolte sellekohaste väidete olemasolul) anda hinnang, kas ka tema arvates on 8% intressikokkulepe heade kommetega vastuolus. Teiseks on hageja nii esimese astme kohtu menetluses (tl 81) kui ka vastuses apellatsioonkaebusele (tl 14) viidanud asjaolule, et intressimäära initsiaatoriks oli kostja. Seega on ta vastu vaielnud kostja väitele, et laenuintress on heade kommetega vastuolus. Hageja ei pidanud esitama selles küsimuses apellatsioonkaebust, sest esimese astme kohus rahuldas tema intressinõude täielikult.
16.Kolleegiumi arvates võis hageja väidete tähelepanuta jätmine ning õigusliku hinnangu andmata jätmine käesoleval juhul kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Riigikohtu lahendites tsiviilasjades nr 3- 21-80-02 (RT III 2002, 27, 302) ja 3-2-1-108-02 (RT III 2002, 27, 305) on asutud seisukohale, et kui kohtumenetluses väidetakse, et laenuintress on heade kommetega vastuolus, siis tuleb kindlaks teha
1.juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-s 74 sätestatud normi koosseisuelementide üheaegne esinemine, s.o tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja sunnitus teha selline tehing raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning teise poole poolt sellise olukorra ärakasutamine. See asjaolu tuleneb viidatud Riigikohtu lahendite põhjal sellest, et olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70 ja 72-74 sätestatud koosseise, sest heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada näilikku või teeseldud tehingut, samuti pettuse, sunni või raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehinguid. TsÜS § 66 lg 1 tuleb seega kohaldada neil juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS §dega 69, 70 ja 72-74, kuid oluliselt on eiratud teisi moraalinorme. Kolleegium jääb nimetatud lahendites esitatud seisukoha juurde.
17.Eelneva põhjal peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel analüüsima, kas käesoleval juhul on täidetud TsÜS § 74 kohaldamise tingimused. Seejuures peab kolleegium vajalikuks juhtida ringkonnakohtu tähelepanu järgnevale. Ringkonnakohus on oma otsusega rahuldanud N. Fe"t"enko vastuhagi osaliselt. N. Fe"t"enko esitas 28. novembril 2002. a vastuhagi, milles ta palus muuhulgas tunnustada laenulepingu tühisust põhjusel, et see on heade kommetega vastuolus. Seega esitas ta hagi pärast tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumist 1. juulil 2002. a. Seetõttu oleks ta TsÜS §-de 97, 98
ja 99 ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 7 järgi pidanud esitama teisele poolele tühistamisavalduse, mitte hagiavalduse kohtusse. Siiski võib käesoleval juhul lugeda tühistamisavalduseks ka vastuhagiavaldust - sellest hetkest, mil see jõudis hagejani. Erandit õigustab kolleegiumi arvates vastuhagi esitamine suhteliselt lühikese aja jooksul pärast uue tühistamiskorra jõustumist. Samuti see, et vaidlusalune leping sõlmiti enne
1.juulit 2002. a, tühistamine toimus pärast nimetatud kuupäeva. Kohus ei selgitanud pooltele õigeaegselt, et hageja väited võivad olla aluseks lepingu tühistamisele, mitte aga tühisusele. Seetõttu võib tekkida olukord, kus kohtu tegevusetuse tulemusel on hageja mööda lasknud TsÜS §-s 99 sätestatud tehingu tühistamise tähtajad.
18.Kui lugeda vastuhagiavaldus tühistamisavalduseks, on laenuleping tühistatud alates tühistamisavalduse teise lepingupoole poolt kättesaamisest, kui kohtus tuvastatakse, et tühistamine toimus õigeaegselt ja tühistamise alus (käesoleval juhul TsÜS § 74 tingimused) oli olemas. Riigikohus peab vajalikuks märkida, et laenulepingu tühistamisel TsÜS § 74 alusel ei saa seda alati teha osaliselt, s.o ainult intresside osas. TsÜS § 68 järgi ei too tehingu ühe osa kehtetus kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Laenulepingu tasulisust võib ka enne 1. juulit 2002. a tehtud tehingute korral tsiviilseaduse mõttest tulenevalt eeldada juhtudel, kui pooled on sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuses. Käesoleval juhul on leping sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel ja ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas laenuleping oleks sõlmitud ka ilma intressikokkuleppeta. A. Kull, J. Luik, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.