Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-31-03 Otsuse kuupäev Tartu, 16. aprill 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi Juri Agarkovi, Pille Toropi, Marika Käosi, Kuno Arengu, Eugenijus Ginotise, Tatjana Muhhina, Jelena Konstantinova (Vilba), Nikolai Jegorovi, Jaak Joala ja Vahur Kase hagi Aari Russaku vastu nõudega kohustada Aari Russakut lõpetama kaasomandis oleva mõttelise osa kaaskasutamisel takistuste tegemine, lammutama omavoliliselt ehitatud Pärnu mnt 106 asuva elamu esimese trepikoja II korruse juurdeehitis ning ennistama endine olukord. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1133/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aari Russaku kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 24. märts 2003. a Istungil osalenud isikud Aari Russak ja tema esindaja vandeadvokaat M. Tiiman Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5.detsembri 2002. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 17. mai 2002. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Aari Russakule 2. jaanuaril 2003. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Juri Agarkov, Pille Torop, Marika Käos, Kuno Areng, Eugenijus Ginotis, Tatjana Muhhina, Jelena Konstantinova (Vilba), Nikolai Jegorov, Jaak Joala ja Vahur Kase esitasid 12. oktoobril 2001. a Tallinna Linnakohtusse hagi Aari Russaku vastu, nõudes takistuste tegemise lõpetamist kaasomandis oleva mõttelise osa kaaskasutamisel, omavoliliselt ehitatud Pärnu mnt 106 asuva elamu esimese trepikoja II korruse juurdeehitise lammutamist ning endise olukorra ennistamist.
2.Hagiavalduse kohaselt kuuluvad hagejatele korteriomandid, mis on kantud Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr 20123, 20138, 20142 Juri Agarkovile, nr 20131 Pille Toropile, nr 20133 Marika Käosile, nr 20136 Kuno Arengule, nr 20139 Eugenijus Ginotisele, nr 20166 Tatjana Muhhinale, nr 20171 Jelena Konstantinovale (Vilbale), nr 20206 Nikolai Jegorovile, nr 20212 Jaak Joalale ja nr 20154 Vahur Kasele. Registriossa nr-te 20121 ja 20122 all kantud korteriomandid on Aari Russaku omandis. Kõik kõnealused korteriomandid koosnevad hagejate ja kostja ainuomandist reaalosaks olevatele korteritele Tallinnas Pärnu mnt 106 asuvas elamus ja kaasomandist reaalosade suurusele vastavas mõttelises osas kõigi korteriomanike ühises kasutuses oleva hoone osadest, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosa. 1996. aasta lõpus 1997. aasta alguses tegi kostja elamu teise korruse trepikojas juurdeehitise, millega ühendas tema omandis olevate korteriomandite reaalosad, s.o korterid l ja 2 kõigi korteriomanike kaasomandis oleva mõttelise osa arvelt.
3.Hagiavalduse väidetel tegi kostja Tallinnas Pärnu mnt 106 asuva teise korruse trepikojas
juurdeehitise, kooskõlastamata seda teiste korteriomanikega. Juurdeehitusega suurendas ta reaalosa suurust oma korteriomandis 6,8 m2 võrra ning vähendas sellega vastavalt kõigi korteriomanike kaasomandis oleva osa suurust. Kostja on eraldanud osa ühisest asjast, s.o trepikojast kiviseina ja lukustatava metalluksega, võttes nii teistelt kaasomanikelt võimaluse kasutada seda osa trepikojast. Samuti ei vasta juurdeehitise tõttu tegelikkusele registrisse kantud andmed elamu korteriomandite kohta, kuna teiste korteriomandite mõttelised osad vähenesid juurdeehituse võrra.
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli Pärnu mnt 106 asuva elamu kortereid l ja 2 ühendava juurdeehitise tegemiseks olemas Pärnu mnt 106 korteriühistu juhatuse ja üldkoosoleku nõusolek ning ehituse käigus polnud ükski kaasomanik ehitamise vastu. Seetõttu oli kostjal ja on ka praegu alus eeldada, et on olemas enamiku kaasomanike, sealhulgas kõikide lähinaabrite nõusolek juurdeehitise rajamiseks. Kuigi juurdeehitusega on tõepoolest piiratud 6,8 m2 suurune ala, ei ole trepikoja läbitavus kuidagi takistatud, juurdeehitis vastab ehitusstandarditele.
5.Tallinna Linnakohtu 17. mai 2002. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse põhjenduste kohaselt on asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 3 järgi kaasomanikul teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi. Asjaõigusseaduse § 72 lg l sätestab, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. Kostja ei ole juurdeehitise rajamise käigus ega pärast seda vallanud ega kasutanud ühist asja teiste kaasomanikega sõlmitud kokkuleppe alusel ega kaasomanike enamiku otsuse kohaselt. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna korteriühistu juhatus ega keegi elanikest ei olnud juurdeehitise rajamise ajal selle vastu, on kostjal alus eeldada, et enamiku kaasomanike nõusolek on olemas. Asjaolu, et kaasomanikud ei ilmutanud juurdeehituse rajamise ajal sellele vastuseisu, ei tähenda veel kaasomanike kokkulepet juurdeehitise rajamiseks ja sellega piiratud ala hilisemaks kostjapoolseks kasutamiseks. Asjas on kohatud väited selle kohta, et ka korteriühistu juhatus ei olnud juurdeehitise rajamise vastu ning on andnud oma nõusoleku, nõudes juurdeehituse legaliseerimist ja inventariseerimist ning soovides saada hooldustasu. Asjaõigusseaduse § 72 lg l näeb ette ühise asja kasutamist kaasomanike kokkuleppel või enamuse otsuse alusel, mitte aga korteriühistu nõusoleku alusel. Kohus nõustus hagejate väidetega selle kohta, et juurdeehitise rajamise ja kasutamisega ei järginud kostja juurdeehitise rajamise ajal kehtinud korteriomandi seaduse (KOS) § 9 lg-s l sätestatut, kuna tegi võimatuks II korruse trepikoja 6,8 m2 suuruse mõttelise osa kaaskasutamise ning suurendas sisuliselt enda reaalosa kaasomandis oleva mõttelise osa arvelt. Asjakohased ei ole kostja vastuväited, et kuigi juurdeehitisega on tõepoolest piiratud 6,8 m2 suurune ala, ei ole trepikoja läbitavus kuidagi takistatud ja juurdeehitis vastab ehitusstandarditele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja on eraldanud enese ainuvaldusse ja -kasutusse 6,8 m2 suuruse osa trepikojast, st kaasomandist. Kas seejuures väheneb trepikoja läbilaskevõime või kas eraldamine toimus standarditele vastava projekti
alusel, ei oma kõnealusel juhul õiguslikku tähendust. Hagejate õigusi on rikutud sellega, et kostja, kasutades ühisest asjast seina ja uksega eraldatud trepikoja 6,8 m2 suurust osa, takistab hagejatest kaasomanikel nimetatud osa kaaskasutust. Hagejate õigusi on rikutud ka sellega, et juurdeehitise tõttu ei vasta tegelikkusele registrisse kantud andmed hagejate korteriomandite kohta, kuna teistele korteriomanikele kuuluvad mõttelised osad on vähenenud. Kohus nõustus hagejate väitega, et hagejate õiguste rikkumine ei olnud mitte ühekordne ega piirdunud juurdeehitise rajamisega, vaid on kestev. Korteriomandiseaduse § 12 lg-te l ja 3 järgi ei ole välistatud hagejate ja kostja kui kaasomanike kokkulepped ühise asja kasutamise osas. Hagejate ja kostja kohtus esitatud väidetest tegi kohus järelduse, et kokkuleppele ei jõutud. Asjas ei oma õiguslikku tähendust kostja esiletoodud asjaolu, et Pärnu mnt 106 asuvas hoones on veel teisigi korteriomanikke, kes on eraldanud osa trepikojast vaheuksega. Kui kostja leiab, et nimetatud korteriomanike tegevus rikub tema õigusi, on tal õigus kokkuleppe mittesaavutamisel oma rikutud õiguste kaitseks pöörduda vastavasisulise hagiga kohtusse. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hagi esitamise eesmärgiks on olnud kostjale ebamugavuste ja kannatuste põhjustamine, mistõttu hagejad ei ole toiminud heas usus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 111 lg-st 1 ja § 112 lg-st 1 tuleneb iga isiku õigus leida oma rikutud tsiviilõigustele kohtulikku kaitset. Asjaolu, et isik kasutab oma rikutud tsiviilõiguste kaitseks seadusega antud kaitsevahendit, ei anna alust väita, et nimetatud isik käitub teise protsessiosalise suhtes pahauskselt. Asjaolu, et hagejad on ka varem samas küsimuses kohtusse pöördunud, kuid hagi on jäetud läbi vaatamata, ei oma õiguslikku tähendust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 222 lg 2 järgi on isikul pärast takistuste kõrvaldamist, mis tingisid avalduse läbivaatamata jätmise, õigus uuesti avaldusega kohtusse pöörduda või seaduses sätestatud alusel taotleda menetluse taastamist. Kostja väited, et juurdeehituse lammutamine on tehniliselt võimatu tugiseinu ja maja kui tervikut kahjustamata, on jäänud paljasõnalisteks ja tõendamata. Kohus hindas kostja poolt kohtule esitatud tehnikamagister Johannes Pello koostatud ekspertarvamust dokumentaalse tõendina TsMS § 117 lg 3 mõttes. Samas ei järeldanud kohus sellest tõendist, et juurdeehitise lammutamine oleks tehniliselt võimatu maja tugiseinu ja maja kui tervikut kahjustamata. Nii selgub tõendist, et asja tundvalt isikult küsiti, kas endist olukorda on võimalik taastada, kui terastalad eemaldatakse ja ava osaliselt kinni müüritakse. Asja tundev isik on asunud seisukohale, et selline tegevus on hoone kui terviku kandekonstruktsioonidele kahjulik, kuna ava kohal asuvate terastalade eemaldamise käigus toimub kandeseinas paratamatult pingeolukorra muutmine, mis võib põhjustada kõrgemate korruste seintesse täiendavate pragude tekkimist. Seega on asja tundvale isikule esitatud sisuliselt valede eelandmetega küsimus, mistõttu sellele antud vastus ei oma asjas tähtsust. Rikkuja peab rikkumiseelse olukorra ennistamise käigus hoolitsema selle eest, et ennistatav olukord ei vastaks mitte üksnes visuaalselt ja ruumiliselt rikkumiseelsele, vaid et olukorra ennistamisel ei väheneks ka rikkumise eel olemas olnud konstruktsioonide tugevus- ja vastupidavusnäitajad. Küsimust, kuidas ja kes peaks kõrvaldama kõrgemate korruste seintesse tekkida võivad täiendavad praod, ei tule lahendada käesoleva tsiviilasja raames.
6.Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei ole juurdeehitise lammutamise nõue kooskõlas tsiviilõiguslike printsiipidega. Juurdeehituse rajamiseks oli korteriühistu juhatuse ja üldkoosoleku nõusolek ning kostja ei ole takistanud kaasomanike nõusolekuta trepikoja kasutamist. Lisaks leidis kostja, et asjasse ei olnud kaasatud samas majas elavad teised korteriomanikud, kelle õigusi kaevatav otsus puudutab.
7.Vastuses apellatsioonkaebusele leidsid hagejad, et linnakohtu otsus on õige ja palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohtu otsus piisavalt motiveeritud ning kohtu järeldused põhinevad toimikus olevatel tõenditel, mille osas ringkonnakohus ei tuvastanud ebaõiget hindamist. Toimiku materjalidest ilmneb, et kohus on andnud pooltele piisavalt aega kokkuleppe sõlmimiseks, mis oleks antud olukorras ka mõistlik, kuid see ei andnud tulemusi. Juurdeehitise tõttu ei olnud kaasomanikel võimalik kasutada I korruse trepikojas 6,8 m2 suurust mõttelist. Sisuliselt suurendas apellant oma reaalosa teiste kaasomanike arvel. Asjaõigusseaduse § 72 lg 1 järgi valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Tõendeid hinnates on kohus asunud põhjendatult seisukohale, et kostjal ei olnud juurdeehitise tegemiseks kaasomanike enamuse nõusolekut. Korteriühistu juhtorganite vastuvõetud otsuseid ei saa samastada kaasomanike vahelise kokkuleppega. Kaasomanike enamuse nõusolekut kostja poolt II korruse trepikojas oleva juurdeehitise rajamiseks ja selles oleva 6,8 m2 ainukasutamiseks esitatud ei ole. Seega on kostja rikkunud teiste kaasomanike õigusi. Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 järgi on omanikul õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärje kõrvaldamist. Linnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja väited hooldustasu maksmise ning hoones ka teiste juurdeehitiste olemasolu kohta, ei õigusta kostja tegevust ning ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Asjaolu, et ainult osa vaidlusaluse hoone kaasomanikest on pöördunud kohtusse, ei saa võtta hagejatelt põhiseadusega neile antud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning nõuda nende kui omanike õiguste rikkumise lõpetamist. Põhjendatud on hagejate väited, et TsMS § 319 lg 3 järgi ei saa apellatsioonkaebuses esitada uusi väiteid, mida ei esitatud esimese astme kohtus. Seadustiku mõtte kohaselt tuleb uued väited jätta tähelepanuta. Toimikust ei nähtu, et apellant oleks esimese astme kohtus väitnud, et juurdeehitise lammutamise nõue ei ole kooskõlas tsiviilõiguslike printsiipidega. Kohus on võtnud õige seisukoha vaheseina lammutamise tõttu tekkida võivate kahjustuste ning J. Pello esitatud arvamuse kohta. Viimast on põhjendatult hinnatud kui dokumentaalset tõendit. Kohus ei ole protsessiõigusnorme rikkunud ka kohtukulude väljamõistmisel ega kolmandate isikute
protsessi kaasamata jätmisel. TsMS § 80 sätestab iseseisva nõudeta kolmanda isiku protsessi kaasamise aluse ja isikute ringi, kes võivad vastavat taotlust esitada. Sellise taotluse võivad esitada pooled või kolmas isik ise ning ka kohtule on antud õigus kolmas isik protsessi kaasata. Toimikust ei ilmne, et teised kaasomanikud oleksid esitanud taotluse nende kaasamiseks protsessi ning seda ei pidanud vajalikuks ka apellant ise esimese astme kohtus. Kohus ei ole pidanud vajalikuks koormata protsessi protsessiosaliste ringi suurendamisega. TsMS § 80 lg 1 kohaselt on iseseisva nõudeta kolmanda isiku protsessi kaasamise tingimuseks asjaolu, et asjas tuvastamisele kuuluvad asjaolud ja õigussuhted võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Apellatsioonkaebuses esitatut ei saa pidada asjaoluks, mis tingiks kõigi kaasomanike protsessi kaasamise vajalikkuse ning oleks seetõttu otsuse tühistamise aluseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu ja esimese astme kohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebuse kohaselt ei ole kohtul võimalik asja läbi vaadata teisi kaasomanikke, eelkõige sama trepikoja elanikke menetlusse kaasamata. Asjaõigusseaduse § 72 lg 1 järgi peab kohus otsuse tegemiseks välja selgitama kaasomanike enamuse seisukoha ühise asja kasutamise kohta. Samale seisukohale on asunud Riigikohus analoogilise vaidlusel lahendamisel. Jättes kaasomanikud kaasamata, on kohus rikkunud protsessiõigusnorme. Nii esimese astme kohtus kui ka ringkonnakohtus on kostja leidnud, et vaheseina lammutamine ei oleks õiglane lahendus. Täiendava õigusliku motiivina tuleb viidata Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-64-02. Selles lahendis on kolleegium asunud seisukohale, et ebaseadusliku ehitise lammutamine ei ole ainuvõimalik lahendusvariant ning seda tuleb rakendada ainult siis, kui ehituse seadustamine ei ole võimalik. Kolleegium on nimetatud lahendis viidanud mitmele võimalusele, muu hulgas ka kahju hüvitamisele. Kassaator on nõustunud kahju kaasomanikele hüvitama.
10.Vastuses kassatsioonkaebusele pidasid hagejad ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse norme.
11.Istungil jäid kostja ja tema esindaja oma seisukohtade juurde. Kostja esindaja palus hagejatelt välja mõista kohtukuluna 7965 krooni.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus ja esimese astme kohus on rikkunud oluliselt protsessiõigusnormi ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi. Nii apellatsioonikohtu kui ka esimese astme kohtu otsus tuleb TsMS § 362 p 4 alusel tühistada.
13.Kohtud on kohtumenetluses lahendanud nõude, mille on esitanud kümme kaasomanikku ühe kaasomaniku vastu. Samas on vaidlusaluses majas korteriomandeid oluliselt rohkem ja rohkem on ka kaasomanikke. Kolleegium märgib, et alates 1. juulist 2001. a kehtiva korteriomandiseaduse § 25 lg 1 p 1 kohaselt oleks tulnud käesolev vaidlus lahendada hagita menetluse korras. Kolleegium on seisukohal, et
ainuüksi hagita asja lahendamine hagimenetluses ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks, kui sellega ei kaasnenud protsessiõiguse normi olulist rikkumist (vt ka tsiviilkolleegiumi lahend asjas nr 3-2-1-34-00). Samas peavad korteriomandiseaduse § 25 lg 3 p 1 kohaselt kaasomandi valitsemisega seotud asjas osalema menetlusosalistena korteriomanikud. TsMS § 249 lg 2 kohaselt kaasab kohus hagita menetluses ise kõik asjast huvitatud isikud. Kuna isikuid, kelle huvisid kohtulahend puudutab, asja ei kaasatud, ei saa tehtud kohtulahendid sellisel kujul ka jõusse jääda. Asja uuel lahendamisel tuleb lähtuda hagita menetluse sätetest, muu hulgas korteriomandi seaduse §st 26.
14.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kõikide kaasomanike kaasamine võimaldab muu hulgas välja selgitada kaasomanike enamuse seisukoha vaidlusaluses küsimuses AÕS § 72 lg 1 järgi. Samas ei tähendaks see, et juhul, kui kaasomanike enamus oleks nõus avalduse rahuldamisega, tooks see vältimatult kaasa avalduse rahuldamise. Asjas tuleb välja selgitada ka vähemuse huvid, mis võivad erandjuhtudel olla eelistatud enamuse huvidele (AÕS § 72 lg 5, vt ka tsiviilkolleegiumi lahend asjas nr 3-2-1-55-00).
15.Kohtud on vaidluse lahendamisel lähtunud kaalutlustest, mille kohaselt on kostja oma tegevusega takistanud 6,8 m2 suuruse ala kaaskasutamist ja juurdeehitise tõttu on muutunud registrisse kantud andmed kaasomanike kaasomandite kohta ebaõigeks. Samuti on kohtud tuginenud sellele, et korteriühistu juhatuse heakskiitev otsus ei oma asjas tähtust, kuna ei ole olemas kaasomanike kokkulepet AÕS § 72 lg 1 järgi juurdeehitise lubatavuse kohta. Kohtud on väitnud ka seda, et trepikoja tegeliku läbilaskevõime vähenemine ei oma asjas tähtsust. Kolleegium leiab, et ebaõige on kohtute järeldus, et juurdeehitise tõttu on muutunud valeks registrisse kantud andmed kaasomanike kaasomandite kohta. Andmed korteriomandite suuruse kohta on jäänud pärast juurdeehitise tegemist samaks, sest toimiku andmetel ei ole juurdeehituse tõttu kinnistustraamatusse kantud muudatust A. Russaku korteriomandi eseme reaalosa suurenemise kohta. Vaidluse all saab olla aga küsimus, kas juurdeehitis takistab kaasomandi kaaskasutamist.
16.Kolleegium leiab, et menetlusosaliste käitumise hindamisel tuleb arvestada ka kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-ga 108. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg 1 sätestas, et tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus. TsÜS § 108 lg 2 sätestas, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
17.Esimese astme kohus peab asja uuesti läbi vaadates analüüsima, kas A. Russak on käitunud heas usus, toetudes juurdeehitist rajades ühistu juhatuse tegevdirektori ja juhatuse liikmete eelnevale nõusolekule. Korteriühistu 3. jaanuari 1997. a erakorralise koosoleku protokolli kohaselt olid nimetatud isikud juurdeehitise rajamise soovist teadlikud enne ehitise valmimist (linnakohtu tl 17). Asjas ei ole tuvastatud, et ehitamise ajal või esimese kahe aasta jooksul pärast juurdeehitise valmimist oleksid hagejad (avaldajad) esitanud kostjale pretensioone juurdeehitise kohta. Kohus peab seda asjaolu täiendavalt kontrollima ning vajadusel analüüsima, kas tegemist võib olla nõudeõiguse kaotamisega hea usu printsiibi rikkumise tõttu (õiguse kuritarvitamine). Kolleegium märgib, et
iseenesest ei saa hea usu põhimõttega vastuolus olevaks lugeda ehitamise ajal pretensiooni esitamata jätmist ja selle hilisemat esitamist, kui kaasomanikel ei olnud ehitamise algusest peale selge ehituse eesmärk ja ehitise suurus.
18.Kolleegium leiab, et oluline on kindlaks teha, kas juurdeehitis ka sisuliselt rikub teiste kaasomanike huve. Selleks oleksid kohtud pidanud vajadusel korraldama paikvaatluse. TsMS § 127 lg 1 alusel saab kohus paikvaatluse teha ka omal algatusel. Välja tuleb selgitada, kas kassaator muutis juurdeehitisega oluliselt asja majanduslikku otstarvet (AÕS § 74 lg 1), s.t kas trepikoja kasutamine liikumiseks ja asjade transportimiseks korruste vahel on takistatud.
19.Kolleegium nõustub Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga asjas nr 3-3-1-64-02, et kui juurdeehitis sisuliselt kellegi huve ei riku, ei saaks nõuda lammutamist ainuüksi karistusena omavolilise käitumise eest. Kolleegium märgib, et kohtumenetluses on kassaator teinud ettepaneku sõlmida kokkulepe (linnakohtu tl 47), kuid avalduse esitajad ei ole seda vastu võtnud. Kõiki eeltoodud asjaolusid kaaludes tuleb kohtul jõuda järeldusele avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise osas. Juhul, kui avaldus jääb rahuldamata, võib teistel kaasomanikel tekkida alus nõuda mõistlikku hüvitist juurdeehitisealuse ruumiosa kasutamise eest. Samuti võib sel juhul tekkida A. Russakul ja teistel kaasomanikel õigus nõuda kinnistusraamatu kande muutmist.
20.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ebaõige on ringkonnakohtu väide, et kassaator ei ole linnakohtus viidanud tsiviilõiguslikele printsiipidele ega saa sellele asjaolule ringkonnakohtus TsMS § 319 lg 3 tõttu toetuda. Linnakohtu toimikus (tl 51 pöördel) on kohtuistungi protokollis kostja selgituste osas märge "TsÜS § 108 viited". Viited TsÜS §-le 108 sisalduvad ka apellatsioonkaebuse punktis, mille pealkiri on "Juurdeehitise lammutamine (ainult) nõue ei ole kooskõlas tsiviilõiguslike printsiipidega."
21.Riigikohtus kantud kulude ja asja uuel menetlemisel tekkivate kulude osas peab seisukoha võtma asja uuesti läbivaatav kohus. A. Kull, H. Jõks, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.