Majandushaldusõigus › Muu

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 02.01.2017.a. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

I ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUS

1.Eesti Vabariik ( Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi [MKM] kaudu) ja Edelaraudtee AS sõlmisid 04.06.2009 ”Raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu” (Leping). Osundatud lepingu p.1.2 kohaselt on lepingu objektiks reisijateveo teenuse tellimine, finantseerimine ja osutamine Edelaraudtee Infrastruktuuri AS-i ja AS-i EVR Infra raudteeinfrastruktuuril . Lepingu p.2.1 tulenevalt on tellija lepingu sõlmimisega esitanud ettevõtjale

tellimuse reisijateveoks Edelaraudtee Infrastruktuuri AS-i ja AS-i EVR Infra raudteeinfrastruktuuril aastateks 2010-2014.Lepingu p.8.3 kohaselt sõlmiti leping tähtajaga kuni 31.12.14.

4 andis kohus kaebajale võimaluse esitada tuvastamisnõude osas täpsustused 20 päeva jooksul määruse resolutsiooni p-de 1-3 jõustumisest arvates. Tallinna Ringkonnakohtu 02.10.2013 määrusega tühistati Tallinna Halduskohtu 26.06.2013 määrus tühistamiskaebuse läbi vaatamata jätmise osas ja tehti selles osas uus määrus, millega jäeti Edelaraudtee AS tühistamiskaebuse kaebetähtaeg ennistamata ja lõpetati tühistamiskaebuse osas menetlus. Muus osas jäeti määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 26.06.2013 määrus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu nimetatud määrus jõustus Riigikohtu 20.11.2013 määrusega, millega jäeti Edelaraudtee AS-i määruskaebus menetlusse võtmata.

5.Edelaraudtee AS esitas 08.10.2013 Tallinna Halduskohtule kahjunõude , milles kaebaja märkis, et ta vaidlustab ringkonnakohtu kohtumääruse lähipäevil, kuid esitab kahjunõude alternatiivsena juhuks, kui jääb lõplikult jõusse ringkonnakohtu määrus ja on selge, et kaebaja ei saa nõuda lepingu täitmist alates 01.01.2014.a. ning kaebaja õiguste kaitseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks sel juhul kahju hüvitamise nõue. Esitatud kahjunõudega taotles Edelaraudtee AS Eesti Vabariigilt (MKM-i kaudu) Edelaraudtee AS-i kasuks kahjuhüvitise summas 4 468 108 eurot ja viivisevõlgnevuse VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras hüvitisenõudest väljamõistmist.

6.10.12.2013 esitas Edelaraudtee AS nõuete täpsustused ( IV kd, tl 3-7). Kaebaja palus käsitleda kahjunõuet põhinõudena ning tuvastamisnõuetena esitas ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõude / alternatiivselt ülesütlemisavalduse õigusvastasuse tuvastamise nõude/ ning MKM-i 19.11.2012 kirja nr 7-8/12-00697/007 õigusvastasuse tuvastamise nõude. 04.04.2014 menetlusdokumendis esitas Edelaraudtee AS lõplikud nõuded haldusasjas ja on sellise nõudena esitanud kahjunõude.Kaebaja põhjendas, miks ta iseseisvate nõuetena tuvastamisnõuete (MKM-i 13.11.12 lepingu erakorralise ülesütlemise teate nr 7-8/09-01161/007tühisuse tuvastamiseks/alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks) ja MKM-i 19.11.2012 kirja nr 7-8/12-00697/007 õigusvastasuse tuvastamiseks) menetlemist käesoleva vaidluse raames vajalikuks enam ei pea. MKM esitas vastuväited kahjunõudele 05.05.2014.a. ( IV kd tl 77-85). 7.22.09.2014 määrusega otsustas halduskohus (IV kd tl 100-103) jätkata haldusasjas menetlust alternatiivsena esitatud Edelaraudtee AS-i kaebuses Eesti Vabariigiga 04.06.2009 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudes.

8.15.10.2014 esitas AS Edelaraudtee kaebuse tervikteksti ( IV kd tl 111-135), nõudes Eesti Vabariigilt (MKM-i kaudu) Edelaraudtee AS-i kasuks välja mõista kahjuhüvitis summas 3 921 121 eurot (sh otsene varaline kahju 2 247 842 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot) ja viivisevõlgnevus VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras hüvitisenõudest alates 08.10.2013 kuni hüvitisenõude kohase täitmiseni. MKM esitas 15.01.2015 menetlusdokumendis vastuväited kahjunõudele ( V kd tl 9-15). 9.Kahjunõude suuruse väljaselgitamiseks pidas kohus vajalikuks haldusasjas ekspertiisi korraldamist ( vt 23.01.2015 kohtuistungi protokoll), pooled esitasid ettepanekud ekspertide ja eksperdile esitatavate küsimuste kohta. 14.05.2015 ja 18.06.2015 määrustega määras halduskohus haldusasjas ekspertiisi läbiviimise, määras eksperdiks riiklikult tunnustatud finantseksperdi Urmas Võimre, määratles eksperdile esitatavad küsimused, ekspertarvamuse kohtule esitamise aja ja kohustas Edelaraudtee AS-i tagama kahju kindlakstegemiseks eksperdile vajalike dokumentide kättesaadavus ( V kd tl 140-151; tl 175-176). Ekspertarvamus esitati halduskohtule 18.09.2015 ( VI kd tl 1-40). Seoses ekspertarvamusega esitasid pooled 16.11.2015 täiendavad seisukohad , samuti eksperdile kohtuistungil esitada soovitavad täpsustavad küsimused ( VI kd MKM - tl 61-65 p; Edelaraudtee AS – tl 152-163). Viimatinimetatud menetlusdokumendis suurendas kaebaja kahjunõuet 4 177 953 eurole ( sh otsene varaline kahju 2 504 674 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot). 16.05.2016 esitas AS Edelaraudtee menetlusdokumendi -lõplikud seisukohad ja taotlused ( VII kd tl 45-71), esitades sealhulgas taotluse täiendava ekspertiisi korraldamiseks; MKM-i sama kuupäevaga lõplike seisukohtade (VII kd tl 87-93 p) kohaselt ei pea vastustaja enama kui 1,29 miljoni euro otsese varalise kahjuna hüvitamist põhjendatuks. 14.06.2016 määras halduskohus 14.05.2015 määrusega haldusasjas teostatud ekspertiisis ilmnenud vea parandamiseks, täiendav ekspertarvamus esitati kohtule 29.06.2016 ( VII kd tl 119-127). 26.08.2016 menetlusdokumendis esitas kaebaja vastuväited MKM-i 16.05.2016 lõplikele seisukohtadele ja täiendekspertiisi akti kohta ( VII kd tl 137-144). MKM esitas samal kuupäeval seisukoha täiendava ekspertiisi kohta, vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse täiendava ekspertiisi korraldamiseks ( VII kd tl 146-151). 09.09.2016 määrusega jättis kohus rahuldamata MKM-i vastuväite kohtu tegevusele, samuti jättis rahuldamata vastustaja taotluse täiendava ekspertiisi määramiseks ja määras asja edasiselt läbivaatamise jätkumise kirjalikus menetluses ( VII kd tl 157-159p). Viimatinimetatud kohtumäärusega antud

tähtajaks esitasid kaebaja ja vastustaja täiendavad menetlusdokumendid (VII kd vastavalt tl 163-212 p ja XXXX).

II KAEBUSE PÕHJENDUSED

lepingu HMS § 102 lg 2 tuginevalt ja järelikult on riigil kohustus HMS § 102 lg 3 alusel hüvitada kogu tekkiv varaline kahju. MKM-i hiljem väidetu, et tegelikult öeldi leping üles VÕS § 196 lg 1 ja Lepingu p.6.1 alusel ja viide HMS § 102 lg 2 on näitlikustamiseks, on tagantjärele otsitud, soovimaks välistada HMS § 102 lg 3 kohaldamist ja üritades sisustada Lepingu p.6.1 kui iseseisvat lepingu lõpetamise alust. Ülesütlemisavalduses on HMS § 102 lg-le 2 viidatud ja sellele tuginetud, seega kahju kuulub hüvitamisele HMS § 102 lg 3 kohaselt, sõltumata sellest, kas MKM on tuginenud täiendava või peamise alusena VÕS §-le 196. HMS § 102 lg 3 on imperatiivne sate, millest pooled ei saa kõrvale kalduda ja seetõttu ei ole lepingu p.6.1. tõlgendatav viisil, et sellega on soovitud kitsendada seadusega ettenähtud hüvitamiskohustust.

avalikku huvi, et reisijad saaksid juba 2014.aastast sõita vanade diiselrongide asemel uutega. Edelaraudtee AS on rõhutanud, et lepingu täitmise korral oleks avaliku reisijateveoteenuse osutamine olnud võimalik nii seniste diiselrongidega, kui ka uute rongidega. *Ülesütlemisavalduses toodud asjaolud ei õigusta ega põhjenda ülekaalukate avalike huvide rasket kahjustamist: -uute diiselorongide varajasema kasutuselevõtu võimalus ei saa olla lepingu lõpetamise aluseks; -lepingu täitmine kehtivusaja lõpuni ei oleks takistanud rongide varasemat kasutuselevõttu ega ohustanud kuidagi reisijateveoteenuse katkematust; -veeremi vanus ei saa olla lepingu ennetähtaegse lõpetamise aluseks , sest veeremi koosseis ja vanus oli 2009.a. lepingut sõlmides riigile teada ja veerem vastas reisijateveoteenuse osutamiseks vastavatele nõuetele; -pole esile toodud ühegi uue asjaolu ilmnemist, mis ei olnud lepingu sõlmimisel teada ning mis oleks reaalselt kaasa toonud avaliku huvi raske kahjustamise ohu. Seega ei olnud riigil õigust HMS § 102 lg 2 alusel lepingut üles öelda, sest ülesütlemisega ei välditud ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. 2)Lepingust tuleneva eriregulatsiooni tõttu ei olnud võimalik lepingut üles öelda mõjuvale opõhjusele tuginevalt VÕS § 196 lg 1 alusel. Lepingu p.-st 2.1, 3.1.2 ja 8.3 tulenevalt on leping tähtajaline kestvusleping. Lepingu p.-des 8.5, 8.6 ja 8.9 on pooled ammendavalt leppinud kokku lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused. Lepingu p.6.1 ei ole erisuseks, mille alusel on võimalik Lepingut üles öelda. Lepingu p.8.9 võimaldab Lepingu lõpetamist üksnes lepingu p.8.9 nimetatud alustel, seega välistasid pooled mis tahes muud ülesütlemise alused, sh VÕS § 196 lg 1 sätestatud muu mõjuva põhjuse ülesütlemiseks peale lepingu olulise rikkumise.Lepingu p.8.9 piirangu tõttu ei saanud riik ka muu mõjuva põhjuse VÕS § 196 lg 1 tähenduses esinemisel sellele tugineda . 3)Lepingu p.6.1 ei saa Lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olla. Lepingu p.6.1 ei ole erisuseks, mille alusel on võimalik Lepingut üles öelda, sest p.6.1 käsitleb lepingu ülesütlemise tagajärgi (kahjuhüvitise maksmist), mitte lepingu lõpetamise aluseid. Seega lepingu ülesütlemine ei toimunud õiguspäraselt ning see toob VÕS § 115 lg 1 ja RVastS § 7 alusel kaasa riigi kohustuse kahju hüvitamiseks. 14.Alternatiivselt -isegi kui riigil oleks olnud võimalik Lepingu ülesütlemisel tugineda VÕS § 196 lg 1, puudub mõjuv põhjus lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks.

Vastustaja ei ole esile toonud, milles seisneb mõjuv põhjus, mis annaks õiguse lepingu erakorralisele ülesütlemisele. Samuti ei ole vastustaja kaalunud lepingu ülesütlemisel kaebaja huvisid. 15.Samadel põhjustel, miks ei esine ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise ohtu, ei esine antud juhul ka mõjuvat põhjust vastavalt VÕS § 196 lg-le 1. Kaebaja palub käsitleda vastuväiteidülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise ohu esinemisele ka vastuväidetena mõjuva põhjuse puudumisele 16.Ülesütlemisavalduses esitatud põhjendus kaebaja ja Liinirongide samadel liinidel samaaegse opereerimise negatiivsete mõjude kohta põhineb stsenaariumil, mille realiseerimine on selgelt vaid riigi enda mõjualas, kulude teke sõltub riigi vastavast otsusest alustada uute diiselrongide kasutamist juba 2014.aastal, mistõttu ei saa sellised kulud ka olla mõjuvaks põhjuseks. Lepinguõiguse aluspõhimõtteks on tähtajaliselt sõlmitud kestvuslepingu kehtivuse eeldus ja täitmise kohustuslikkus kuni kokkulepitud lepinguperioodi lõpuni.Lisaks välistavad lepingus kokkulepitud alused (p.8.9) Lepingu ennetähtaegse lõpetamise seoses asjaoluga, et uued rongid saabuvad oodatust varemvms ühest poolest tingitud alusel. Käesoleval juhul on tegemist analoogse olukorraga nagu on käsitletud Riigikohtu lahendis 3-2-1-114-07. Kaebaja leiab, et mõlemapoolset huvi kaaludes on selge, et riigi huvid ei saanud üles kaaluda kaebaja huve lepingu tähtaja lõpuni täitmise vastu. Isegi kui vastustajal olnuks õigus VÕS § 196 lg 1 alusel leping ennetähtaegselt üles öelda, ei ole lepingut üles öeldud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teada sai. Seega ka VÕS § 196 lg 3 nõudest mittekinnipidamine kinnitab Ülesütlemisavalduse õigusvastasust. Ülesütlemisavaldusest nähtuvalt tugineb vastustaja lepingu ennetähtaegse ülesütlemise õigustamisel ka Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel tehtud otsusele sõlmida 2015.aastast raudtee reisijateveo avaliku teenindamise leping Liinirongidega. Vastava otsuse kohaselt nähti ette anda alates 2015.aastast rongid ilms konkursita Liinirongidele, 2014.a. osas valitsuskabinet otsust ei langetanud.Lisaks ei olnud Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel vastu võetud otsus siduvaks otsuseks ja ei saanud olla aluseks ega mõjuvaks põhjuseks lepingu ennetähtaegsele lõpetamisele. 17.Lisaks sisulistele puudustele õigusliku aluse puudumise osas esinevad ülesütlemisavalduse kui haldusakti puhul ka olulised diskretsioonivead ja MKM ei ole kaalutlusõigust teostanud HMS § 4 kohaselt.Halduslepingu ennetähtaegne lõpetamine on olemuselt sarnane soodustava haldusakti kehtetks tunnistamisega, ülesütlemisavaldusest ei nähtu, et MKM oleks kaalunud HMS § 67 lg 3 sätestatud asjaolusid.

Haldusorgan ei ole piisavalt kaalunud alternatiivseid võimalusi Lepingu erakorralisele ülesütlemisele; MKM on kuritarvitanud diskretsiooniõigust, sest on arvestanud asjassepuutumatuid asjaolusid( uusi reisironge on mõistlik ja võimalk kasutusele võtta juba alates 2014.a. algusest, väidetav elutähtsa teenuse osutamise ohtu sattumine, veeremi vanus), neid asjaolusid ei ole ka tuvastatud ega tõendatud; MKM on diskretsiooni väärtarvitanud, jättes olulised asjaolud ( leping on pooltele siduv, v.a. juhul, kui esinevad alused lepingu erakorraliseks lõpetamiseks, kaebaja on võimeline lepingut 2014.a. lõpuni jätkama, vajadusel on võimalik anda uued reisirongid ajutiselt või püsivalt kaebaja opereerida) arvestamata. 18.Ülesütlemisavaldus on õigusvastane ka seonduvalt õiguse üldpõhimõtete rikkumisega. Lepingu ülesütlemine on ebaproportsionaalne meede, uued reisirongid oleks võinud ajutiselt või püsivalt anda kaebaja opereerida või oodata nende kasutuselevõtuga lepingu lõppemiseni. Lepingu ülesütlemine rikkus kaebaja õiguspärast ootust, et Leping kehtib ettenähtud aja jooksul. Rikutud on ka usalduse kaitse ja hea halduse põhimõtteid ( riik põhjendab ülekaaluka avaliku huvi rasket rikkumist enda tegevusest tulenevate probleemidega olukorras, kus kahjulikud tagajärjed oleksid õiguspärasel viisil välditavad) ning võrdse kohtlemise põhimõtet. ( eelistades riigile kuuluvat ettevõtet eraettevõttele). 19.Õigusvastane on ka 19.11.2012 teade.Nimetatud teate tõttu jäi kaebaja ilma avaliku teenuse osutamiseks vajalikust läbilaskevõimest.Olukorras, kus Ülesütlemisavaldus on õigusvastane, ei saa ka viidatud kirjas sisalduv läbilaskevõime tellimus olla õiguspärane. Kahju koosseis ja suurus 20.Kaebaja on eespool esitanud põhjendused, et HMS § 102 lg 3 kohaselt kuulub temale hüvitamisele kogu varaline kahju. VÕS §128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. HMS § 102 lg 3 kogu kahju hüvitamise alusena kuulub kohaldamisele sõltumata ülesütlemise õiguspärasusest/ õigusvastasusest. Isegi kui HMS § 102 lg 3 kohaldamsele ei kuuluks, kuulub ülesütlemisavalduse õigusvastasuse tõttu kahju väljamõistmisele RVastS (§ 7 , § 8) alusel koosmõjus VÕS-ga (sh §-ga 115). Ülesütlemisavalduses toodud asjaoludel lepingu ennetähtaegne ülesütlemine (riigipoolne õigusvastane käitumine) saab olla üksnes tahtlik ja teadlik. Kahju tekkimine oli riigi jaoks teada ja ettenähtav. Edelaraudtee AS juhtis koheselt tähelepanu sellele, et riik tegutseb õigusvastaselt ja tekitab kahju ning nõudis lepingu tätmist, selle vaatamata riik oma käitumist ei muutnud, kuigi riigil oli võimalik kahju ära hoida.

21.Lepingu p.6.1. ei ole iseseisvaks aluseks lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks ja lisaks ei tulene sellest sättest asjas kohaldatavat kahju hüvitamise piirangut . Vastustaja väitel kohustab osundatud punkt riiki hüvitama vaid otsese varalise kahju järgmistel põhjendustel: -HMS § 102 lg 3 näeb imperatiivse sättena halduslepingu lõpetamisel ette kogu kahju hüvitamise ja ei ole poolte kokkuleppega muudetav; -Kui isegi HMS § 102 lg 3 ei rakenduks, siis õigusvastase ülesütlemise korral ei kuuluks üldse kohaldamisele Lepingu p.6.1, vaid VÕS-I ja HMS-i sätete kõrval kuuluvad kohaldamisele ka RVastS sätted, mis näevad ette ka saamata jäänud tulu hüvitamise kohustuse. RVastS sätetest ei saa kokkuleppeliselt kõrvale kalduda. RVastS § 7 lg 3 kui imperatiivse sätte alusel kuulub saamata jääv tulu hüvitamisele ja hüvitamise kohustust saab välistada üksnes asjaolu, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Antud juhul on riik tunnistanud oma süüd. -VÕS § 106 lg 2 kohaselt on tühine kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. Riik on Lepingu tahtlikult ja teadlikult üles öelnud lepingut rikkudes. VÕS § 106 lg 2 sätte põhimõtte eesmärgiks on mitte võimaldada tahtliku rikkumise puhul kahju hüvitamise kohustust piirata. -Kui isegi lepingu p.6.1 oleks kohaldatav (nt riik võis lepingu Ülesütlemisavalduses toodud alustel üles öelda), siis ei välista p.6.1 saamata jäänud tulu nõudeõigust. Säte käsitleb vaid otsese varalise kahju nõudmist ja tõendamist, kuid ei sätesta, et hüvitataks ainult otsene kahju ja et saamata jäänud tulu hüvitamisele ei kuulu. Seega ,kui kohus ei pea võimalikuks HMS § 102 lg 3 kohaldamist ega Lepingu ülesütlemise õigusvastasuse tuvastamist, kuulub lepingu p.6.1 alusel väljamõistmisele kogu kahju. MKM on otsese varalise kahju hüvitamise kohustust tunnustanud ja kahju hüvitamise kohustuse osas vaidlust olla ei saa. 22.Kaebaja viitab VÕS § 128 lg-le 3 ning märgib, et otsese varalise kahju hüvitamise kohustuse osas vaidlust ei ole, küsimus on vaid hüvitatava varalise kahju suuruses. Otsene varaline kahju summas 2 247 842 eurot ( 15.10.2014 kaebuse terviktekst, 16.05.2016 menetlusdokumendis suurendas kaebaja otsese varalise kahju nõuet 2 502 466euroni ) moodustub järgnevast : 1)Kulud juba soetatud varuosadele ja seadmetele, mida ei ole võimalik edaspidi kasutada, summas 70 823 eurot. Arvestades viieaastast opereerimisperioodi ja seda, et opereeritavate rongide varuosi ei ole regulaarselt stabiilse hinnaga saada, oli kaebaja soetanud varuosi lepingujärgsete vedude tagamiseks, arvestades remonttöödega 2014.a. lõpuni. Varud oleks kasutatud 2014.a. jooksul. Lepingu

lõppemisega aasta enne tähtaega muutusid varuosad kasutuks. Kahju suuruse hinnangu aluseks saavad olla vaid need varuosad, mis on laos olemas ja mis ei ole ka edaspidiselt kasutatavad. 2) veeremi sotamise ja selle kasutusvõimaluse kadumisega seotud kahju, mis hõlmab põhivara amortisatsiooni ( investeering põhivarasse) summas 1 545 129 eurot.Kaebaja soetas ja liisis veeremi eeldades, et saab seda kasutada 2014.a. lõpuni.Kui veeremit saab kasutada lühema aja vältel, ei ole enam allikat, millest investeeringu kulusid ja liisinguintresse katta. Lepingu kehtivuse aastatel kaeti vastavad kulud lepingujärgsete tasude arvelt.Samuti on Edelaraudtee AS eeldanud, et ta saab kasutada 2013 ja 2014 eeldatavalt teenitavat kasumit liisinglepingujärgsete kohustuste täitmiseks, mille kohaselt tuleb rongid 2015.a. liisingfirmalt välja osta. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral jääb see kasum teenimata ja kaebajal ei ole vahendeid, mille eest oma lepingulisi kohustusi liisingfirma ees täita. Lepingu täitmiseks on kaebaja soetanud rongid ( 30 mootorvagunit DR 1 ja 57 haake- ning juhtvagunitDR 1), remontinud neid suures mahus , tagamaks rongide opereerimine 2014.a. lõpuni ja soetanud ka muud põhivara . Põhivara soetamiseks on kaebaja võtnud kohustusi, mida ei ole võimalik lepinguperioodi lühenemisel vastavalt vähendada. Kuna kaebaja ei saa 2014.a. enam ronge opereerida, siis ei ole tal ka selle põhivaraga võimailk majandustegevust teostada ja tulu teenida.Edelaraudtee AS praktika kohselt on 75% vaatlusalusest põhivarast seotud otseselt Lepingu täitmisega.Lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seoses on amortisatsioonikulud 1 545 129 eurot, mille kaebaja on kandnud või mida ei saa jätta tegemata ja mis moodustavad otsese varalise kahju. Amortisatsioonikulu on antud juhul möödapääsmatu kulu ja käsitletav kahjuna. Ettevõtte jaoks on reaalsed väljaminekud juba tehtud, samas jääb lepingu lõppemise tõttu viimase aasta ameortisatsioonikulu katmata. 3) liisinglepingute intresside ja kindlustusmaksetega seotud kulutused, mida ei saa 2014.aastal tegemata jätta, summas 66 108 eurot. Avaliku teenuse osutamiseks kasutatud 87 vagunist 57 on liisitud kapitaliliisinguga. Liisinlepingutega seonduvad liisingu intressimaksed ja liisinglepingutest tulenev kindlustuse kohustus. Lepingu lõpetamine aasta varem puudutab nelja liisinglepingut, mis lõppevad jaanuarist-juunini 2015.a., kaebaja on kohustatud jätkama liisingumakseid 2014 ja 2015 I poolel.Liisingumaksetest on otseseks kahjuks intressimaksed 2014.a..Liisingu põhiosa maksetega ostetakse välja põhivara, mille kulu on kajastatud ameortisatsiooni all.Intressidest tulenevaks otseseks varaliseks kahjuks 2014 kujuneb 49 192 eurot. Kindlustussumma seisvate rongide eest 2014.a. kohta on 16 916 eurot.

4)hüvitis koondamise etteteatamistähtaja rikkumise eest summas 138 689 eurot. Otsese varalise kahjuna ei ole arvestatud töötajate koondamisega seotud põhihüvitist, vaid üksnes hüvitist, mida kaebaja oli sunnitud maksma seadusest tuleneva etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu. Kaebaja eeldas, et saab osutada avalikku reisjateveoteenust ka 2014.a., seejuures vaidlustas kaebaja nii lepingu ülesütlemise kui ka otselepingu sõlmimise ja taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist. Alles 15.11.20013 kohtumäärusest ( haldusasjas 3-13-1934, s.o.otselepingu vaidlus)sai kaebajale selgeks, et ta ei saa teenust edasi osutada, sest kohus keeldus esialgset õiguskaitset kohaldamast.Riigikohtu 20.11.2013 määrusega saabus kaebaja jaoks selgus selles osas, et Ülesütlemisavalduse tühistamisnõudega ta jätkata ei saa. Seega töötajate koondamisega ei olnud alust alustada enne kui novembri lõpus, mil saabus lõplik selgus, et lepingu täitmine 2014 on võimatu. 5) rendilepingute lõpetamisest tulenev kahju summas 164 742 eurot. Realway Oü-ga olid sõlmitud Balti jaama hoone üürileping ja Balti jaama kui reisivaksali töö korraldamise lepingud kehtivusajaga kuni 31.12.2014.a. Need on tähtajalised lepingud, mida ei saanud korraliselt üles öelda ning mõjuv põhjus VÕS § 313 ( või § 196) järgi erakorraliseks ülesütlemiseks seonduvalt Edelaraudtee AS-l ruumide järele vajaduse äralangemisega puudub, mistõttu on kaebaja kohustatud tasuma üürimakseid kuni RealWay OÜ-ga sõlmitud üürilepingu lõpuni ning Balti jaama kasutamise lepingu puhul tasuma lepingujärgseid makseid kokkulepitud perioodi lõpuni, kokku 164 742 eurot ( 129 936+ 34 812). Kuigi kaebaja ütles nimetatud üürilepingud 04.12.2013 avaldusega 1.jaanuarist 2014 üles, esitas RealWay OÜ 01.04.2014 nõude summas 164 748 eurot ( puudub mõjuv põhjus ülesütlemiseks) ja kaebaja on sunnitud hüvitama rendimaksed rendiperioodi lõpuni. Lepingu ennetähtaegse ülesütlemiseta riigi poolt ei oleks kaebajal vastavat kahju tekkinud. Riigi jaoks peab olema kahju, mis tekib kuni 31.12.2014, ettenähtav. 6) raudtee seisuteede kasutamisest ja konsrveeritud vagunite valvest tulenevad kulud summas 262 351 eurot.( sellesse arvestusse on võetud 2014.a. esimesel seitsmel kuul tekkinud kulutused kaebajale esitatud arvete alusel. 23.HMS § 102 lg 3, RVastS § 7 lg 3 ja VÕS § 128 lg 4 kohaselt tuleb hüvitada saamata jäänud tulu. Tuginevalt Riigikohtu praktikale ( nt 3-2-1-56-02) tuleb hinnata, millist tulu oleks Edelaraudtee eelduslikult saanud , kui Lepingut ei oleks ennetähtaegselt üles öeldud. Saamata jäänud tulu on riik olnud nõus hüvitama vaid lepingu lisas 5 toodud ulatuses- summas 2 489 000 krooni ( 159 075 eurot). Kaebaja leiab, et

lepingulisas 5 toodu ei ole kokkuleppeliseks kasumiks, vaid esialgse projektsiooniga arvestuslikust kasumist, mis ei ole siduv ja millest kahju hüvitamise puhul ei ole kohane lähtuda. Lepingu p.5.9 kohaselt on ettevõtjal õigus saada lepingu täitmise eest mõistlikku ärikasumit üle lepingu Lisas 5 toodud arvestuslikuäri kasumi määra, mis kinnitab lisas 5 toodud summade mittelõplikkust ning ettevõtja võimalust kasumi suurust mõjutada läbi kulude kokkuhoiu. Kaebaja rõhutab, et lepingu lisas 5 algselt planeeritud, lepingu muudatustes planeeritud ja lepingu perioodi jooksul juba kujunenud kasum on vägagi erinevad. Edelaraudteel oli äriplaani kohaselt võimalik 2014.a. teenida oluliselt suuremat kasumit kui perioodi alguses. Ka 2013.a. on varasematega võrreldes oluliselt kasumlikum, sest kulubaas on vähenenud ( 2013.a. kasum – 1 177 349 eurot). Lepingu täitmise jätkumisel oleksid kaebaja lepingujärgsed tulud kokku 19 449 945 eurot ja selle teenimiseks vajalikud kulud 17 776 666 eurot ja eeltoodust tulenevalt saadav tulu 2014.a. 1 673 279 eurot, mille väljamõistmist saamata jäänud tuluna kaebaja taotleb. Mõistliku kasumi saamise õigust tunnustab lisaks lepingule ka Määrus 1370/2007 ( art 4 lg 1 ja lisaI), mille kohaselt avaliku teenindamise lepingu alusel makstav hüvitis hõlmab ka mõistlikku kasumit. Saamata jäänud tulu ei nõua kaebaja ebamõistlikus määras – arvestuslik käiberentaablus 2014.a. eest on 8,79 %.lepinguperioodi aastate keskmiseks kujuneb 3,4%. 24.Seega kokku moodustab otsene varaline kahju ja saamatajäänud tulu kahjusumma 3 921 121 eurot. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebajal kahju tekkimine on põhjustatud riigipoolsest tegevusest. Kaebaja viitab VÕS § 127 lg-le 4 ning märgib, et kahju tekib kaebajale otseselt selle tulemusena, et riik on lepingu aasta enne tähtaega üles öelnud, sealjuures ennetähtaegse ülesütlemisega tekib kaebajale kahju olenemata sellest, kas Lepingu ülesütlemine oli õiguspärane või mitte. Kaebaja palub riigilt välja mõista ka viivise kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kahjunõudest ( kaebaja 08.10.2013 menetlusdokumendi esitamise hetkest) kuni hüvitisenõude kohase täitmiseni

III VASTUSTAJA VASTUVÄITED

25.MKM ei ole kunagi avaldanud seisukohta, nagu võiks Lepingu ennetähtaegne ülesütlemine olla õigusvastane, vaid on alati kinnitanud, et 13.11.2012 lepingu erakorralise ülesütlemise teade nr 7-8/09-01161/007 on õiguspärane ja et avaliku

teenindamise leping öeldi üles tuginedes nimetatud lepingu sätetele ja kehtivale õigusele. Ülesütlemisavalduse esitamisel on järgitud haldusmenetlusele esitatavaid nõudeid, samuti vastab ülesütlemisavaldus õiguse üldpõhimõtetele, on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes ja põhjalikult kaalutletud. 26.Nähtuvalt Edelaraudtee nõukogu esimehe 07.04.2009 kirjast nr Ü-10/145 MKM-ile arvestas kaebaja juba lepingu sõlmimiseks ettepanekut tehes, et leping võidakse ennetähtaegselt üles öeldaja oli selle riski pakkumises arvesse võtnud . Oli teada, et kaebaja veerem oli jõudnud oma kasuliku eluea lõpule ja et riik kavandas uue veeremi ostmist, kaebajal ei saanud olla eeldust, et riik tellib uue veeremi saabumisel jätkuvalt avalikku reisijateoveoteenust kaebajalt.Seega Edelaraudtee AS-l ei olnud õiguspärast ootust, et avaliku teenindamise lepingut enne tähtaega üles ei öelda, Edelaraudtee oli sellega arvestanud enne lepingu sõlmimist ja andis endale aru oma veeremi kasuliku eluea lõppemisest.Ülalmärgitud kirjas oli avaldatud soov, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise risk jääks riigi kanda ning see soov realiseerus 04.06.2009 sõlmitud lepingu p.6.1. 27.Kaebaja väitel oleks lepingut ennetähtaegselt võimalik lõpetada tulenevalt lepingu p.-st 8.9 üksnes poolte kirjalikul kokkuleppel, kuid Leping võimaldab tegelikult lepingu ühepoolset lõpetamist. Osundatud lepingusäte ütleb seda, et juhul, kui ei esine lepingupoole rikkumisi ega lepingu p.-des 8.5 ja 8.6 toodud asjaolusid, lõpetatakse leping ennetähtaegselt üksnes poolte kokkuleppel, kuid pooled arvestavad ka lepingust ja seadusest tulenevaid erisusi lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel. Lepingu p.6.1. ongi lepingust tulenev erisus. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.Lepingu p.8.9 viidatud seadusest tulenev erisus on VÕS § 196 lg 1 , mille kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamisetähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Mõjuvaid põhjuseid on Ülesütlemistavalduses põhjalikult käsitletud. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine vastab poolte poolt lepingu p.6.1 kokkulepitule, et leping võidakse ennetähtaegselt lõpetada tingimusel, et lepingut ülesütlev pool hüvitab teisele poolele lepingu ennetähtasegse lõpetamise tekitatud tõendatud otsese kahju, lepingu ennetähtaegne lõpetamine vastab ka VÕS § 196 lg-le 1- ühtegi lepingu ennetähtaegse lõpetamise mõjuva põhjuse faktilist esinemist nende kogumis või eraldi ei ole kaebaja ümber lükanud.Kuivõrd lepingu ennetähtaegne lõpetamine oli õiguspärane, et kuulu kohaldamisele tema

08.10.2013 menetlusdokumendis viidatud RVastS sätted, mis reguleerivad isikule õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. MKM juhib tähelepanu Riigikohtu lahendile kohtuasjas 3-3-1-2-14 05.03.2014, millega tühistati riigihangete vaidlustuskomisjoni 04.09.2013 otsus ja leiti, et Elektriraudtee AS-ga sõlmitud otseleping on õiguspärane. Kaebaja tugineb Janno Järve 2.10.2013 koostatud hinnangule, mis ei ole tõendiks kaebajale 2014 tekkiva otsese kahju kohta, sest 2013 leping kehtis. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi kuludokumenti 2014.a. kantud kahju kohta. Kaebaja ei arvesta, et kui riik temalt teenust enam ei telli, siis ei teki ka teenuse osutamisega kaasnevaid kulusid. Avaliku teenuse osutamiseks kuni 31.12.2013 kasutusel olnud veeremit võidakse 2014 kasutada muul viisil tulu teenimiseks või realiseeritakse veerem koos liisinglepingute üleandmisega, ruumide rendilepingud võidakse 2014 lõpetada ja kaebaja vabaneks rendi maksmise kohustusest või hakatakse neid kasutama muul viisil tulu teenimiseks, varuosad võidakse maha müüa kõrgema hinnaga kui need hangiti jne. Eeltoodut J.Järve dokument ei kajasta ja ei saanudki otsese varalise kahju tõendamiseks vajaliku täpsusega kajastada. Kaebaja ei saa otsese kahjuna nõuda ettevõtte kogumaksumust 2013.a. seisuga. 28.VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.Kaebaja kahjunõue ei ole (05.05.2014)muutunud sissenõutavaks, mistõttu on alusetu ka viivisenõue.Kuivõrd kaebaja ei ole esitanud otsese kahju kohta tõendeid, siis ei ole tal ka tekkinud õigust nõuda otsese kahju hüvitamist. Lõplikult selgub lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega põhjustatud otsene kahju 2014.a. majandusaasta järel. 29.Lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tekkinud otsene kahju saab puudutada vaid 2014.aastat, sest leping kehtis kuni 31.12.2013 ja kaebajal puudus alus eeldada, et temalt tellitakse lepingut ka 2015 või järgnevateks aastateks. Lepingu lisa nr 5 on lepingu lahutamatu osa ja pooltele kohustuslik.Selles on kokku lepitud konkreetsed liinid ja konkreetsele veomahule vastavad kulud iga lepingu kehtivuse aasta, sh 2014.a. kohta.Lisa 5 kujutab kaebaja poolt 19.02.2009 kirjaga tehtud pakkumist ning selle pakkumise kulu- ja tuluarvestuse alusel nõutus riik kaebajaga lepingut sõlmima.Seega saab lähtuda kahju suuruse määratlemisel vaid lepingu lisast 5 ja selles konkreetselt 2014.aastaks ettenähtud finantsandmetest. Ekslik on kaebuse väide, et Lepingu p.6.1. laieneb ka Tartu-Valga liinile, ValgaKoidula liinile ja Tartu-Koidula liini osas Orava-Koidula lõigule. Lepingu lisas 5 ei sisaldu kokkulepet nende liinide kohta,nimetatud liinid ei sisaldunud ka lepingu lisa 5 aluseks olnud Edelaraudtee 19.02.2009 pakkumises , vaid nende liinide osas sõlmis riik kaebajaga ühe-aastased lepingud ning 2014.aastaks sellist lepingut sõlmitud ei ole. Järelikult ei saa kaebaja nõuda nende liinide osas Lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud otsese kahju hüvitamist.

30.Lepingut ei ole üles öeldud HMS § 102 lg 2 alusel, seega on põhjendamatu ka kaebaja viide HMS § 102 lg-le 3 ja sellest johtuv arutlus. Ülesütlemisavalduse ps 1 on selgelt viidatud VÕS § 196 lõikele 1, samuti on viidatud Lepingu p.-le 6.1. Ülesütlemisavalduse p.-des 2.1-2.8 selgitatakse VÕS § 196 lg 1 viidatud mõjuvaid põhjuseid., lisaks on p.2.8 lõpus selgesõnaline kokkuvõte. Viide HMS § 102 lg-le 2 sisaldub ülesütlemisteate p 3 viimases lõigus ja ja teises kontekstis, kui lepingu ennetähtaegse ülesütlemise õiguslik alus. 31.Kaebaja väitel tuleb riigil lisaks lepingu p.6.1. nimetatud otsesele kahjule hüvitada ka saamata jäänud tulu, sealjuures nõuab kaebaja saamata jäänud tulu suuruses, mis ei vasta lepingu lisas 5 2014.aastaks ettenähtud kasumi suurusele ega mõistliku kasumi määratlusele, mis tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel, lisa p.-st 6. Lepingu p.6.1. saamata jäänud tulu hüvitamist ette ei näe. 32.VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaliseks kahjuks eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, vastustaja viitab VÕS § 5 sätestatule ja märgib, et lepingu p.6.1 on pooled selgelt loobunud lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral saamata jäänud tulu esitamise nõude võimalusest. Poolte tahet lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral jätta p.-st 6.1. saamata jäänud tulu hüvitamise kohustus välja kinnitavad Edelaraudtee juhatuse liikme K.Pukka 14.04.2009 ekiri ( kirja manuses oleva lepinguprojekti p.6.1.) ja 23.04.2009 e-kiri ( kirja manuses oleva lepinguprojektip.6.1.) MKM-i teede- ja raudteede osakonna juhatajale Ain Tatterile. Seega hüvitamisele kuulub üksnes tõendatud otsene kahju. 33.Ennetähtaegselt üles öeldud leping on avaliku teenindamise leping, mis allub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007 regulatsioonile.Saamata jäänud tulu riigilt väljamõistmine kahjunõude koosseisus tähendaks määruses nr 1370/2007 keelatud ülekompenseerimist. Määruse kehtestamise üheks peamiseks eesmärgiks oli välistada liikmesriikide poolt avaliku teenindamise lepingute alusel ülekompenseerimine ( preambuli p.27 ja p 28), art 4 lõike 1 kohaselt tuleb avaliku teenindamise lepingutega seoses vältida ülekompenseerimist. Preambuli p.-dest 33 ja 36 nähtub, et määruse sihiks on allutada avaliku teenindamise hüvitised Altmarki kriteeriumidele. Preambuli p 33 kui vedajale makstav hüvitis ei vasta Altmarki kriteeriumidele, on tegemist ebaseadusliku riigiabiga EÜ asutamslepingu art 87 lõike 1 mõistes. Vastavalt Määruse nr 1370/2007 lisa 1 p 2 tuleb netofinantsmõju arvutamisel lähtuda järgnevast skeemist: kulud, mis on tehtud tulenevalt pädeva asutuse (antud juhul MKM-i) poolt määratud aja avaliku teenindamise lepingus sisalduva avaliku teenindamise kohustustest või mitme avaliku teenindamise kohustusest;

minus mis tahes positiivne finantsmõju, mis on saadud kõnealuse avaliku teenindamise kohustusega seonduvas võrgus; miinus tariifidelt saadud sissetulek või kõnealuse avaliku teenindamise kohustuse täitmisel saadud mis tahes muu tulu, pluss mõistlik kasum.Kuivõrd tulenevalt nii siseriiklikust kui Euroopa õigusest avaliku teenindamise lepingu ülesütlemisega seotud kahju hüvitamisele tuleb rakendada samu põhimõtteid , mida avaliku teenindamise lepingu alusel teenuse osutamise kulude hüvitamisele, saab lepingu ülesütlemisest tekkinud kahju suuruse hindamisel tugineda üksnes lepingu lisas 5 kokku lepitud reisijateveo tulude-kulude ja toetusvajaduse arvestamisele ning selle aluseks olnud Edelaraudtee pakkumisele 19.02.2009 ja seda üksnes 2014.a. osas. Eesti Vabariigi ja Edelaraudtee vahel 04.06.2009 sõlmitud reisijateveo avaliku teenindamise lepingu lisas 5 on sätestatud reisijateveo tulud-kulud ja toetusvajaduse arvestus ning Edelaraudtee kasum, mida tal oli lepingu kohaselt õigus saada ning mida lepingupooled on pidanud mõistlikuks kasumiks.MKM-ile Edelaraudtee esitatud aruannetest nähtuvalt on edelaraudtee saanud lepinguperioodiks 2010-2014 lepinguga kokkulepitud kasumist( 785 857, 63 eurot) märgavalt rohkem ( 1 346 278, 25 eurot). Veel mingi täiendava saamata jäänud tulu nõudmine ületab lepingus kokkulepitud ärikasumi määra oluliselt. Riigilt hüvitisena ettevõtte kogumaksumuse väljamõistmine selliselt nagu seda soovib J.Järve arvamusele tuginedes kaebaja ning 4.06.2009 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu lisa nr 5 eiramine tähendaks ilmset kaebaja ülekompenseerimist ja hüvitis oleks ebaseaduslikuks riigiabiks. Seega hüvitamisele kuuluva otsese kahju suurus saab olla seotud vaid lepingu lisas 5 2014.aastaks ette nähtud kuludega. Sealjuures ülekompenseerimise vältimiseks tuleb iga kahjuna hüvitatava kulu osa omistada konkreetsele kulureale Lepingu lisas 5. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta, et lepingu lõppemisest ja avaliku reisijateveoteenuse edasi osutamise võimatusest väidetavalt tekkinud kulusid oleks kaebaja pidanud pärast lepingu korralist lõppemist 31.12.2014 niikuinii kandma, põhjendamatu on neid kulusid sisse nõuda lepingu ennetähtasrgsest ülesütlemisest tekkinud kahju raamea. Samuti , paljud avaliku teenuse osutamisega seotud kulud jäid Edelaraudteel lepingu ennetähtaegse ülesütlemise tõttu kandmata. Vastustaja ei pea J.Järve poolt kaebaja tellimisel koostatud arvamust usaldusväärseks.Eksperthinnang on koostatud vastavalt kaebaja soovidele lähtudes kahju suuruse hindamiseks sobimatutest kaalutlustest ja on selgelt erapoolik, lisaks ei pöördunud J.Järve arvamuse koostamise ajal kordagi MKM-i poole. Kirjalikus menetluses esitatud täiendavates seisukohtades leiab vastustaja, et kaebaja otseseks kahjuks saab maksimaalselt lugeda 1 640 932 eurot,mis vastustaja väitel ülehindab tegelikku kahju.Hinnanguline varasematel perioodidel

teenitud kasum koos eeldusliku 2014.a. kasumiga on suurem ( 2,2, miljonit eurot), kui saadud otsene kahju lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest, on vastustaja jäänud ka kirjalikus menetluses esitatud täiendavates seisukohtades.

IV POOLTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

V KOHTU PÕHJENDUSED

Asjaoludena, millega lepingu tõlgendamisel arvestada, on nimetatud lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavast tähendust, tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Lisaks ei ole lepingutingimuste omavahelise seotuse tõttu õige ühte tingimust tõlgendada isoleerituna teistest lepingutingimustest ning VÕS § 29 lg 6 sätestab kohustuse tõlgendada lepingutingimust koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärkidest. 38.Lepingu p.8“Lepingu jõustumine ja kehtivus“ alap.8.9.näeb ette :“ Lepingut saab ennetähtaegselt lõpetada üksnes Poolte kirjalikul kokkuleppel Lepingust ja seadusest tulenevate erisustega, v.a. juhul, kui esinevad „Võlaõigusseaduses“ sätestatud olulised lepingu rikkumised ühe või teise Poole poolt või punktides 8.5 või 8.6 toodud asjaolud“. Eeltoodust tulenevalt on Lepingu p. 8.9 sätestatud, et Lepingu ennetähtaegne lõpetamine poolte kokkuleppel ei laiene juhtudele, kui esinevad VÕS sätestatud olulised lepingupoole rikkumised või Lepingu p.-des 8.5 ja 8.6 toodud asjaolud. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esinenud, selle üle puudub ka vaidlus. Lepingu p.8.9. sätestatud üldisele põhimõttele, et pooled võivad lõpetada lepingu poolte kokkuleppel, on lisaks samas lepitud ka kokku Lepingu ennetähtaegses lõpetamises lepingus või seaduses ettenähtud muul alusel (Lepingu tekstis Lepingust ja seadusest tulenevate erisustega). Eeltoodu hõlmabki Lepingu ühepoolseks lõpetamiseks Lepingus või seaduses ettenähtud aluseid. Seadusest tulenevaks erisuseks on VÕS § 196 lg 1 . VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige juhul, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni ( erakorraline ülesütlemine). Lepingu ülesütlemise alusena on ülesütlemisteates üheselt selgelt ja arusaadavalt märgitud VÕS § 196 lg 1. Kohus lisab siinkohal, et ka Tallinna Ringkonnakohtu eespoolviidatud määruses käesolevas haldusasjas on ringkonnakohus kinnitanud ülesütlemise õigusliku alusena VÕS § 196. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige juhul, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni ( erakorraline ülesütlemine).

Õige on kaebaja viide kohtupraktikale ( nt RKo 3-2-1-2-06 p.15), mis tunnustab poolte võimalust VÕS § 196 lg-st 1 kõrvale kalduda ja ülesütlemise võimalusi kitsendada :“Võlaõigusseaduse § 5 võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Võlaõigusseaduse § 196 lg-st 1 ja § 313 lg-st 1 ei tulene, et nendest sätetest kõrvalekalduvate kokkulepete sõlmimine on keelatud.“. Vastupidiselt kaebuses väidetule ei ole aga käesoleval juhul Lepingu p.8.9 sätestatud piirangut, mille tõttu ei oleks riigil olnud võimalik mõjuvale põhjusele tuginevalt Lepingut üles öelda VÕS § 196 lg 1 alusel. 39.Poolel on õigus VÕS § 196 lg 1 kohaselt leping erakorraliselt üles öelda põhimõtteliselt igasugusel mõjuval põhjusel, mis objektiivselt ja pärast poolte huvide kaalumist näitab, et lepingut lõpetada soovivalt poolelt ei saa mõistlikult nõuda, et ta lepingut ettenähtud ajani või korralise ülesütlemiseni jätkaks ( VÕS I kommenteeritud väljaanne, lk 660). Lepingu ennetähtaegse lõpetamise õigusele ei ole käesoleval juhul Lepingus seatud piirangut ühe lepingupoole kahjuks, seega ei saa väita, nagu oleks üht lepingupoolt ebamõistlikult kahjustatud , samuti ei sisaldu Lepingus kokkulepet, millega ebamõistlikult piirataks poole vastutust. Alusetu on kaebuse väide, mille kohaselt ei ole Ülesütlemisavalduses esile toodud, milles seisneb mõjuv põhjus, mis annaks lepingu erakorralise ülesütlemise õiguse vastavalt VÕS § 196 lg 1 . Mõjuvad põhjused lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks on toodud Ülesütlemisavalduse p 2 alapunktides 2.1-2.8. , sealjuures on Ülesütlemisavalduse p-s 2 selgitatud, et antud juhul on lepingu ülesütlemise mõjuv põhjus kumuleerunud ajas mitme erineva asjaolu kokkulangemise tulemusena. Seega ei saa ka kohtu hinnangul pidada õigeks kaebuse lähenemist, kus on ülesütlemisteates toodud asjaolusid mõjuva põhjusena käsitletud isoleerituna, mitte aga nende kumulatiivset toimet. Eeltoodule vaatamata märgib kohus seoses kaebuses väidetuga mõjuvate põhjuste puudumisest üksikute asjaolude kaupa järgmist. Vaidlust ei ole selles, et veeremi vanus ja koosseis oleks olnud riigile Lepingu sõlmimisel teadmata ning seda ei ole vastustaja ka väitnud, teadmata ei olnud see ka kaebajale. Samas ei saa olla vaidlust faktilise asjaolu üle, et „Edelaraudtee AS poolt lepingu täitmiseks kasutatav veerem on suures osas amortiseerunud ja oma eluea lõpusirgel“, sest seda on märkinud 26.01.2009, s.o. juba enne Lepingu sõlmimist kaebaja juhatuse liige K.Pukka ise oma kirjas majandus- ja kommunikatsiooniministrile, selgitades rongide edaspidiseks käigushoidmiseks vajaliku kapitaal-taastusremondi (KTR) teostamise vajadust ja analüüsides nende maksumust.Sealjuures on kaebaja juhatuse liige juhtinud tähelepanu, et KTR teostamine on äärmiselt ressursimahukas. Osundatud kirjast ilmneb ka kaebaja teadlikkus uue veeremi soetamise möödapääsmatusest (II kd tl 3921

39p).Ülesütlemisavalduses on välja toodud, et kuna avalik reisijateveoteenus on elutähtis teenus, siis selle teenuse osutamise jätkamisega seotud riskide maandamiseks soetab kogu reisijateveo teostamiseks vajamineva veeremi Eelektriraudtee AS, kelle aktsiad kuuluvad 100%-liselt riigile. Samuti peeti otstarbekaks ühe hanke raames soetada ka diiselrongid. Eeltooduga tagati ülesütlemisavalduses kohaselt kogu rongipargi tehniline ühilduvus rongide ekspluatatsiooni, hoolde ja remondi korraldamisel, teisalt loodi sellega eeldused investeeringukulu vähendamiseks. Kaebuse väitel ei saa uute diiselrongide varasema kasutuselevõtu võimalus olla lepingu lõpetamise aluseks, see on riigi mõjusfääris olev küsimus. 18.09.2009 väljakuulutatud rahvusvahelise riigihanke tingimused nägid ette, et diiselrongide hanke viimane tarnetähtaeg oli 58 kalendrikuud pärast lepingu sõlmimist ( s.o.hiljemalt 1.01.2015 ), sealjuures oli tähtaja määramisel lähtutud vastustaja selgituste kohaselt potentsiaalsetelt pakkujatelt saadud eelinfost uute diiselrongide tarnevõimaluste osas, samas olid pakkujatel märgitud erinevad tarnetähtajad ning täpsed tähtajad selgusid hankemenetluse tulemusena. Kaebuse esitaja ei ole vastustaja sellekohaseid selgitusi tegelikkusele mittevastavatena ümber lükanud, nii nagu ka selgitusele, mille kohaselt pakkus Stadler Bussnang AS Elektriraudtee AS-le ka korduvalt varasema graafiku alusel diiselrongide tarnimise võimalust, millega aga vastustaja ei nõustunud. On arusaadav, et tegemist oli pikaajalise, mahuka ja keeruka protsessiga ning kaebaja ei ole vastustaja sellekohaseid selgitusi ümber lükanud ega ka tõendanud, nagu oleks tarnegraafikuga seotud asjaolud olnud üheselt riigi mõjualas ja vastustajale ettenähtavaks asjaoluks. Õige on , et leping sõlmiti konkreetseks tähtajaks, vastustaja on ka selgitanud, millistest eeldustest lähtuvalt sõlmiti Edelaraudtee AS-ga Leping 5 aastaks ning diiselrongide hankega seonduvalt arvessevõetud asjaolusid. Ülesütlemisavalduses on välja toodud ka uue veeremi eelistena vana ees selle turvalisus ja teenuse kättesaadavus, samuti maanteetranspordiga võrreldes konkurentsivõime oluline suurenemine,sealjuures uuest ja säästlikust tehnoloogiast tulenevalt olulisel määral opereerimiskulude vähenemine . Mis puudutab kaebuse väidet selle kohta , et Leping uute rongide varasemat kasutuselevõttu ei takista, Edelaraudtee on valmis uute rongidega teenuse osutamiseks , siis on Ülesütlemisavalduses seda küsimust käsitletud p.-s 2.8 , millises lisaks põhjendustele, miks otsustati anda kogu uus veerem 100%-liselt riigile kuuluva Elektriraudtee AS-i kasutusse ja sõlmida viimasega otseleping avalikku konkurssi korraldamata, on esitatud ka kaalutlused, miks ainult üheks aastaks kaebaja juures uute rongide opereerimisvõimekuse loomist ei saaks ilmselgelt pidada mõistlikuks . Uute rongide kasutuselevõtmise üle otsustamisel ei ole jäetud arvestamata kaebajale kaasnevaid tagajärgi; mis puudutab kaebaja huvi osaleda avalikul konkursil ka edaspidise perioodi kohta, siis selles osas on sõlmitud Elektriraudtee AS-ga avaliku teenindamise otseleping avalikku konkurssi korraldmata. Kuigi

Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel tehtud otsus anda 2015.a-st uued rongid Elektriraudtee AS-le ei ole õigusakt, ei saa siiski väita, nagu valitsuskabineti tehtud põhimõttelised otsustused jääksidki vaid otsustusteks, mille elluviimisega tegelema ei asuta ja mis ei omakski seetõttu mingit tähendust. MKM pädeva ametiasutusena on oma vastava tahte avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks väljendanud Ülesütlemisavalduses, vaidlust ei ole selles, et 01.07.2013 sõlmisid riik ja AS Elektriraudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu. Küsimust, kas ilma konkurssi korraldmata uute rongide Elektriraudtee AS-le opereerida andmine vaidlusalustel linidel oli vastuolus raudteeseadusega , ühistranspordiseadusega kui ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega nr 1370/2007, ei pea kohus käesolevas vaidluses vajalikuks üksikasjalikumalt analüüsida. Riigikohtu 05.03.2014 lahendiga kohtuasjas 3-3-1-2-14 tühistati riigihangete vaidlustuskomisjoni 04.09.2013 otsus ja leiti, et Elektriraudtee ASga sõlmitud otseleping on õiguspärane.Kaebuse esitaja on 26.07.2013 vaidlustanud 01.07.2013 Eesti Vabariigi ja AS-i Elektriraudtee vahel sõlmitud reisijateveo avaliku teenindamise lepingu haldusasjas nr 3-13-1612, milles nõudis lepingu tühisuse tuvastamist või alternatiivselt selle tühistamist ja Eesti Vabariigi kohustamist korraldada lepingu sõlmimiseks avalik konkurss või alternatiivselt selle korraldamise küsimuse uuesti otsustamiseks. Halduskohus jättis kaebuse 19.11.2014 määrusega läbi vaatamata. Seega kokkuvõtlikult leiab kohus, et käesoleval juhul esinenud asjaolud ajas kumuleerunult olid mõjuvaks põhjuseks, mis andis vastustajale õiguse lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 alusel. Vastustaja ei ole kohtumenetluses Ülesütlemisavalduses toodud asjaolude faktilist esinemist kummutanud. 40.Kaebuse väidet Ülesütlemisavalduse ebaproportsionaalsusest ja kaalutlusvigadest kui Ülesütlemisavalduse õigusvastasuse elementidest kohus põhjendatuks ei pea. Vastustaja on ülesütlemisavalduses mitmete erinevate asjaolude kumuleerumisel tekkinud mõjuva põhjuse esitanud nende faktiliste samaaegselt mõju avaldavate asjaolude äranäitamisega.Kohus on ülalpool käsitlenud ülesütlemisavalduses loetletud asjaolusid tulenevalt kaebuse väidetest , mille kohaselt ei saa ülesütlemisavalduses esile toodud asjaolud olla lepingu ennetähtaegse lõpetamise aluseks. Sealjuures on vastustaja kaalunud ka alternatiivseid võimalusi lepingu ülesütlemisele ( p.-des 2.6 ja 2.7) Lepingu ülesütlemine on kaebaja hinnangul ebaproportsionaalne meede, sest kaebuse väitel oleks vastustaja võinud anda ajutiselt või püsivalt rongid kaebaja opereerida või oodata uute rongide kasutuselevõtuga kuni lepingu lõppemiseni. Kohus on eespool jõudnud järeldusele, et vastustaja ei ole teinud diskretsiooniviga seeläbi nagu oleks ta jätnud kaalumata alternatiivsed variandid lepingu ülesütlemisele, vaid on seda teinud piisava põhjalikkusega ning leidnud, et mõistlikke alternatiive ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kohus ka seisukohal, et

Lepingu ülesütlemine ei olnud vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, vaid kujunenud olukorras oli see meede sobiv, vajalik ja kohane eesmärgi saavutamiseks ning kaalus üles kaebaja vastuargumendid. Lepingu ülesütlemine ei olnud alusetu ning kuigi kaebaja lepingupoolena väidab, et ta eeldas õigust osutada veoteenust ja saada selle eest tasu kuni 2014.a. lõpuni, siis samas oli Lepinguga ette nähtud võimalus selle erakorraliseks ülesütlemiseks ka muul kui teise lepingupoole oluline lepingu rikkumine ja sellega kaasnevateks tagajärgedeks. Vaidlust ei saa olla faktilise asjaolu üle, et vastustaja teatas kaebajale lepingu ülesütlemisest ette rohkem kui aasta ning kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust temaga avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks lepingu sõlmimiseks ka pärast 1.01.2015.a. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus ka kaebaja seisukohtadega usalduse kaitse ja hea halduse põhimõtete rikkumisest olukorras, kus kaebuse väitel on lepingu ülesütlemine tingitud vastustaja enese tegevusest ja kus mistahes kahjulikud tagajärjed oleksid õiguspäraselt ja lepingut lõpetamata välditavad. 41.Ülesütlemisavalduses ei ole Lepingu ennetähtaegse ülesütlemise õigusliku alusena viidatud Lepingu p.-le 6.1 ega ka HMS § 102 lg-le 2. Lepingu p. 6 „Poolte vastutus“ alapunkt 6.1 sätestab:“ Pooled on kohustatud hüvitama teisele Poolele lepinguga võetud kohustuste süülisest mittetäitmisest või mittekohasest täitmisest või lepingu ülesütlemisest muul põhjusel kui teise Poole oluline lepingu rikkumine tekitatud tõendatud otsese kahju kohaldades vaidluse lahendamisel võlaõiguse üldpõhimõtteid.Kahjude hüvitamise, samuti leppetrahvi maksmise kohustust Pooltel ei teki, kui lepingu mittetäitmine või mittekohane täitmine tuleneb vääramatust jõust.“ Lepingu p.-st 6.1. nähtub, et selles lepingusättes on reguleeritud poolte vastutust ning muu hulgas on ette nähtud poole vastutus lepingu ülesütlemisest muul põhjusel kui teise Poole oluline lepingu rikkumine. Ülesütlemisavalduse p.-s 1 on MKM erakorralise ülesütlemise õigusliku alusena VÕS § 196 lg-le 1 viitamisele lisaks juhtinud tähelepanu, et võimalus Lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks järeldub ka Lepingu p.-st 6.1, milles sätestatakse ülesütlemise õiguslikud tagajärjed ehk teisisõnu sätestatakse erakorralise ülesütlemise puhul lepingut lõpetava poole kahju hüvitamise kohustuse ulatus. Seega viide lepingu p.-le 6.1 ei ole tehtud mitte viitena iseseisvale õiguslikule alusele lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, vaid selles punktis on sätestatud tagajärjed juhuks, kui üks lepingupool ütleb lepingu erakorraliselt üles ja ülesütlemise põhjuseks ei ole teise lepingupoole poolt oluline lepingu rikkumine. Kaebuse käsitluse,mille kohaselt ei ole Lepingus üldse sätestatud võimalust selle erakorraliseks ülesütlemiseks muul põhjusel kui teise lepingupoole poolt lepingu olulisel rikkumisel, ekslikkust kinnitab lisaks eeltoodule poolte lepingueelsetes läbirääkimistes avaldatu, samuti lisaks Lepingu ülalkäsitletud sätetele ka lepingu teistes punktides kirjapandu.

Kohtule on esitatud kaebaja ( kaebaja nõukogu esimehe M.Vichmanni) 07.04.2009 kiri nr Ü-10/145, MKM-ile ( II kd tl 40), milles on selgitatud, millistel eeldustel põhines Edelaraudtee AS-i 19.02.2009 esitatud pakkumine reisjate veoks järgneval viiel aastal ( seega avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks), sealjuures on kaebaja selgitanud, et pakkumine on esitatud eeldusel, et eksisteerib riigi poolt teenuse tellimisest loobumise risk lepingu perioodi jooksul. Täiendavalt on Edelaraudtee AS märkinud, et 5-aastase lepingu saab Edelaraudtee AS“ sõlmida ja selle pakkumise järgi toimetada vaid siis, kui sõlmitavas lepingus võetakse arvesse kõik eeldused, millega oleme oma pakkumise koostamisel arvestanud ning teile teada andnud.“ Seega oli kaebaja juba pakkumust tehes ja lepingueelsetes läbirääkimistes arvestanud võimalusega lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks ning pooled on kaebaja selle eelduse fikseerinud lepingu p.-s 6.1. Samuti nähtub lepingu erakorralise ülesütlemisega poolte poolt arvestamine Lepingu p.-st 2.2.6.Viimatimärgitud sättega kohustub tellija mitte sõlmima lepingu kehtivuse perioodiks kolmanda isikuga avaliku teenindamise lepingut diiselrongidega reisijate vedudeks ilma Ettevõtja eelneva kirjaliku nõusolekuta, väljaarvatud juhul, kui on ilmnenud lepingu erakorralise ülesütlemise asjaolud ning lepingu ülesütlemise teade on ülesütlemist taotleva Poole poolt välja saadetud teisele Poolele või kui ettevõtjal puudub Lepingu tingimustele vastav või lepingu välisele mahule ja mõistlikele tingimustele vastav veovõime. Pooled lepivad kokku, et lepingu mõistes loetakse lepingu väliseks veomahuks mistahes lepingu kehtivuse aastal veomahtu, mis ületab 1,7 miljonit rongkilomeetrit aastas. Ülesütlemisavaldusest nähtuvalt on selle p.-i 2 alapunktides selgitatud mõjuvaid põhjuseid, miks Edelaraudtee AS ei saa Eesti Vabariigilt ülesütleva poolena mõistlikult nõuda sõlmitud lepingu jätkamist ka 2014.a. Sealjuures tuleneb alap.2.8 viimase lõigu sõnastusest ( „ Kõike eelpool toodut arvesse võttes /../“) , et nimelt neid, p.2 alapunktides nimetatud asjaolusid on peetud lepingu ülesütlemisel mõjuvaiks põhjusteks VÕS § 196 lg 1 mõttes. Nagu eespool märgitud, ei ole Ülesütlemisavalduse õigusliku alusena , mida on käsitletud ülesütlemisavalduse p.-s 1, märgitud HMS § 102 lg-t 2. Viide HMS § 102 lg-le 2 sisaldub ülesütlemisavalduse p. 3 viimases lõigus ja kohus nõustub vastustajaga ( nt 05.05.2014 –IV kd tl 79-85, p.3.5), et hoopis teises kontekstis, kui Lepingu ennetähtaegse ülesütlemise õiguslik alus. Kuivõrd kaebaja oli eelnevalt vastustajale oma seisukohti esitades leidnud, et mõlemapoolset huvi kaaludes on selge, et riigi huvid ei saanud üles kaaluda kaebaja huve lepingu tähtaja lõpuni täitmise vastu, siis ei saa pidada asjakohatuks vastustaja Ülesütlemisavalduses tehtud viidet HMS § 102 lg-le 2 näitlikustamaks seadusandja poolt avaliku huvi olulisust . 42.Lepingu erakorralise ülesütlemise alusena ei ole väidetud ega märgitud ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise ohtu HMS § 102 lg 2 tähenduses, mistõttu puudub vajadus anda õiguslikku hinnangut kaebaja seisukohtadele, miks

kaebaja arvates selline ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise oht puudub. Kuivõrd Leping lõpetati HMS § 102 lg 1 ja VÕS § 196 lg 1 alusel, ei kohaldu HMS § 102 lg 2 ja sama paragrahvi lg 3 ning kahju hüvitamist tuleb nõuda lähtuvalt VÕS-st . HMS § 102 lg 1 kohaselt halduslepingut muudetakse ja see lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades samas paragrahvis sätestatud erisusi. Kuivõrd lepingu lõpetamine ei toimunud HMS § 102 lg 2 alusel, siis ei kuulunud kohaldamisele HMS § 102 lg 3, mille kohaselt halduslepingu muutmise või lõpetamise korral sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul peab haldusorgan halduslepingu muutmist või lõpetamist põhjendama. Halduslepingu muutmise või lõpetamise korral peab haldusorgan hüvitama lepingu teisele poolele sellega tekitatud varalise kahju .Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval juhul asjakohased kaebaja arutlused seonduvalt HMS § 102 lg-tega 2 ja 3. Sealhulgas ei ole ülaltoodu tõttu õige ka kaebaja väide, mille kohaselt rakendub halduslepingu lõpetamisel imperatiivse sättena HMS § 102 lg 3, mis näeb ette kogu kahju hüvitamise ja mida ei olnud kokkuleppeliselt võimalik muuta. 43.Kaebuse esitaja leiab, et kui lepingule oleks võimalik kohaldada VÕS § 196 lg 1, puudus riigil põhjus lepingu ülesütlemiseks ning on asunud seisukohale, et riigi kavatsus sõlmida otselepingu Elektriraudteega juba 2014.a. osas ei saa olla mõjuvaks põhjuseks lepingu ülesütlemiseks, sest tegemist on otseselt õigusvastase tegevusega.Õigusvastase tegevusega ei saa lepingu ennetähtaegset ülesütlemist õigustada.Kaebaja rõhutab, et riik ei oleks öelnud lepingut kaebajaga üles, kui ta ei oleks lähtunud väärarusaamast, et riigil on Elektriraudteega õigus otselepingut sõlmida. Kohus on eespool viidanud Riigikohtu lahendile kohtuasjas 3-3-1-2-14, millega leiti, et Elektriraudtee AS-ga sõlmitud otseleping on õiguspärane. Seega on ekslik väide riigi otseselt õigusvastase tegevuse ( Elektriraudtee AS-ga otselepingu sõlmimise kavatsus) kohta ja eeltoodust tuleneva tegevuse samal põhjusel õigusvastasuse kohta. Kaebuse väitel isegi kui vastustajal olnuks õigus VÕS § 196 lg 1 alusel leping ennetähtaegselt üles öelda, ei ole lepingut üles öeldud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teada sai. Seega ka VÕS § 196 lg 3 nõudest mittekinnipidamine kinnitab Ülesütlemisavalduse õigusvastasust. Kaebuse väitel pidid enamus asjaoludest ( veeremi vanus ja uute rongide saabumine ning paralleelse opereerimise lisakulud) pidid olema vastustajale teada juba Lepingu sõlmimisel. Kohus on eespool esitanud seisukohad seonduvalt ülesütlemise aluseks olevate asjaoludega ning leiab, et puudub igasugune alus väita, et vastustaja oli juba 2009.a. kaebajaga lepingut sõlmides teadlik sellest, et leping kuulub ennetähtaegselt ülesütlemisele.

44.VÕS § 128 lg 2 kohaselt hõlmab varaline kahju eelkõige otsest varalist kahju ja saamata jäänud tulu.Pooltel oli vaieldamatult õigus Lepingu sõlmimisel kokku leppida ka selles, milline vastutus kaasneb poolele lepingu ülesütlemisega muul põhjusel kui teise poole oluline lepingu rikkumine. VÕS § 5 sätestab seaduse dispositiivsuse põhimõtte, mille kohaselt võib seaduses sätestatust lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Seega esmalt tuleb lähtuda pooltevahelisest kokkuleppest. Lepingu p.6.1 on selgelt märgitud, et sellisel juhul on pooled kohustatud hüvitama teisele poolele tekitatud tõendatud otsese kahju, täpsustades sealjuures, et vaidluse lahendamisel kohaldatakse VÕS-i sätteid. Kohtu hinnangul ei kummuta kaebuse väited ( lepingu punkt ei välista saamata jäänud tulu nõudeõigust, säte käsitleb vaid ühe kahjuliigi nõudmist ja tõendamist, kuid ei sätesta, et hüvitatakse ainult otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ei kuulu hüvitamisele ) vastustaja seisukohta kõnealuses punktis poolte kokkuleppest loobuda lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral saamata jäänud tulu nõude esitamise võimalusest. Puudub igasugune alus lepingus kokkulepitu tõlgendamiseks selliselt, et see käsitleb üksnes otsese varalise kahju hüvitamiseks seatud tingimust selle kahju tõendatusse kohta, ent ei kitsenda õigust saamata jäänud tulu nõude esitamiseks. Kohus leiab, et kuivõrd lepingu p.6.1 on selgesõnaliselt sätestatud, et pooled on kohustatud hüvitama teisele poolele Lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest põhjustatud otsese varalise kahju, siis on sellega ka selgelt piiritletud lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega kaasneva vastutuse ulatus. Lisaks p.-s 6.1. kokkulepitule puudus vajadus täiendavalt lepingusse märkida, et hüvitatakse ainult otsene varaline kahju või et saamata jäänud tulu ei hüvitata. Seega on lepinguga välistatud lepingu ülesütlemisel muul põhjusel kui teise Poole oluline lepingu rikkumine saamata jäänud tulu hüvitamine. Kuigi kohtu hinnangul on lepingu p.6.1 keeleliselt piisavalt selge ning ei anna alust sättes sisalduva kohustuse mitmetimõistetavuseks, siis Lepingu p.-s 6.1 sisalduva Poolte tahte õiget tõlgendamist kinnitavad ka lepingu sõlmimiseks peetud läbirääkimistel lepinguprojekti p.-i 6.1.sõnastuse kohta tehtud ettepanekud ja parandused ( Edelaraudtee juhatuse liikme K.Pukka 14.04.2009 e-kiri MKM osakonnajuhatajale A.Tatterile, manuses on lepinguprojekt (IV kd, tl 86-91p, p.6.1.- tl 90); Edelaraudtee juhatuse liikme K.Pukka 23.04.2009 e-kiri MKM osakonnajuhatajale A.Tatterile, manuses lepinguprojekt(IV kd, tl 92-98, p.6.1.- tl 97 ), millest ei saa teha järeldust nagu oleks olnud poolte tahteks näha lepingus ette poolte kohustus hüvitada lepingu ülesütlemisest muul põhjusel kui teise Poole oluline lepingu rikkumine tekitatud kahjuna ka saamata jäänud tulu. Sealjuures kui pooled on poolte vastutuse osas sõnaselgelt kokku leppinud üksnes (lepingu ülesütlemisega põhjustatud) otsese kahju hüvitamises, on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et kuivõrd saamata jäänud tulu osas ei ole lepingus öeldud, et see hüvitamisele ei kuulu, siis järelikult kitsendust selle nõude esitamiseks ei ole. Kitsendus saamata jäänud tulu suhtes sisaldubki lepingu käsitletud sättes endas.

45.Nõustuda ei saa kaebuses väidetuga, mille kohaselt on riik MKM-i kaudu tunnustanud lepingu p.-st 6.1. tulenevat kohustust otsese varalise kahju hüvitamiseks . Õige on, et MKM on lisaks otsese varalise kahju nõudele väljendanud valmisolekut hüvitada kaebajale ka saamata jääv tulu (2014.a. arvestusliku kasumi summas 2 489000 krooni, s.o. 159 075 eurot), seda on MKM-i 03.06.2013 menetlusdokumendi p.-i 3.3. kohaselt ( II kd tl 18p) tehtud 15.04.2013 poolte läbirääkimistel lepingu kokkuleppel lõpetamiseks, ent eeltoodu ei anna kaebajale alust väita Edelaraudtee AS-i saamata jäänud tulu nõude tunnustamist vastustaja poolt. Vastustaja tahe saavutada Lepingu kokkuleppel lõpetamine ja selleks kaebajale ka täiendavate, kaebajale soodsate lahenduste pakkumine, sealhulgas 2014.a.arvestusliku kasumi summas saamata jääva tulu hüvitamiseks, oli vastustaja pakutud alternatiivne lahendus lepingu erakorralisele ülesütlemisele , mis ei anna kaebajale saamata jäänud tulu nõudeõigust lepingu p.-i 6.1. alusel olukorras, kus leping on VÕS § 196 lg 1 alusel vastustaja poolt ennetähtaegselt üles öeldud. 46.Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja on teadlikult ja tahtlikult lepingu üles öelnud seda rikkudes.Kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, on VÕS § 106 lg 2 kohaselt tühine. Käesoleval juhul kaebuses väidetud kokkuleppe tühisuse alust ei esine. VÕS § 196 lg 1 alusel Lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel, millega kaasnesid lepingu p.6.1 kokkulepitud tagajärjed, ei ole tegemist vastutuse välistamise või selle piiramisega tahtliku rikkumise eest , samuti ei ole lepingu p.-s 6.1. kokkulepitu muul viisil vastutust ebamõistlikult välistavaks või piiravaks kokkuleppeks. Ebamõistlikuks vastutuse välistamiseks või piiramiseks saab esmajoones lugeda kokkuleppeid, mis vabastavad võlgniku olulisel määral sisuliselt igasugusest vastutusest ja takistavad võlausaldajat kasutamast kõiki või enamikku õiguskaitsevahendeid, välistades seega võlausaldaja võimaluse oma õigusi reaalselt kaitsta ( VÕS I kommenteeritud väljaanne, lk 339).Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. VÕS §-st 5 tulenevalt ei ole õigusnormist kõrvalekaldumine lubatud, kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 kohaselt on eespooltoodud keeldu rikkuv tehing tühine. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. TsÜS § 138 sätestab kohustuse käituda tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus.VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg-st 2 tuleneb, et võlasuhetele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kaebuse kohaselt isegi juhul, kui lepingu p.6.1 oleks kohaldatav, tuleb pidada lepingu p.6.1 piirangut saamata jäänud tulu välistamise osas VÕS § 106 lg 2

kohaselt tühiseks, sest riik ütles Lepingu tahtlikult üles Lepingu p.8.9 sätestatud aluseid eirates ja õiguslikku alust omamata, seega tegemist oli riigi poolt tahtliku kohustuste rikkumisega. Kohus on eelnevalt esitanud põhjendused, miks lepingu ülesütlemine toimus õiguslikul alusel, lepingu p.6.1 saamata jäänud tulu välistamise osas ei ole VÕS § 106 lg 2 kohaselt tühine.VÕS § 106 lg 2 sätestab, et tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega tahtlus eeldab teadlikkust käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimist ja on tsiviilõiguses tahtliku kohustuse rikkumise eelduseks (VÕS I kommenteeritud väljaanne, lk 332).Kaebaja sellekohased väited ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud, vastavad põhjendused on kohus esitanud eespool. 47.Avaliku teenindamise lepingu p.2.1 sätestab:” Tellija on lepingu sõlmimisega esitanud Ettevõtjale tellimuse reisijateveoks Edelaraudtee infrastruktuuri AS-i ja AS-i EVR Infra raudteeinfrastruktuuril aastateks 2010 kuni 2014, lähtudes nimetatud aastate riigieelarvetes ettenähtavast lepingu täitmiseks vajalike sihtotstarbeliste vahendite mahust, lepingu Lisas 5 toodud reisijateveo tuludekulude ja toetusevajaduse arvestusest, arvestuse aluseks olevast avaliku liiniveo teenuse mahust rongiliinide lõikes ning Ettevõtja 19.02.09 kirjas nr Ü-10/76 esitatud pakkumisest.Konkreetne toetuse suurus ja veomaht täpsustatakse ning lepitakse kokku Lepingus sätestatud korras igaks lepinguperioodi aastaks eraldi.”.( I kd tl 30). Tsiteeritud lepingusättest nähtub, et Edelaraudtee AS-i poolt 19.02.2009.a. MKM-ile esitatud pakkumine Edelaraudtee ASi eeldatavate kulude, tulude ja toetusevajaduse kohta (II kd tl 41-43)on olnud aluseks Lepingu lisale 5 (I kd tl 5), nende dokumentide arvandmete võrdlemisel järeldub, et üldjoontes on kaebaja pakkumises tehtud eeldatavad kulutused, tulud ja kasumiootus, mis on jaotatud lepingut hõlmava 5 aasta peale,jäänud Lepingu lisas 5 arvuliselt sama suureks, vaid üksikute artiklite osas on pakkumises esitatud tulusid-kulusid mõne aasta puhul korrigeeritud. Edelaraudtee AS-i ja Eesti Vabariigi vahel 04.06.2009.a. sõlmitud raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu ( Leping, I kd, tl 29-39) Lisa 5 “Reisijateveo tulude-kulude ja toetusvajaduse arvestus ning arvestuse aluseks olev avaliku liiniveo teenuse maht liinide lõikes aastateks 2010-2014( Lisa 5, I kd tl 40-41) on Lepingu p.1.4 tulenevalt nii nagu teisedki Lepingu lisad Lepingu lahutamatuks osaks, sest eespoolviidatud sätte kohaselt on Lepingus mõiste “Leping” kasutamisel peetud silmas Lepingut koos Lisadega. Siinkohal tuleb rõhutada, kuigi vastava järelduse saab teha juba ka Lisa 5 pealkirjast, et vastav kulude-tulude ja toetusevajaduse arvestus on tehtud lähtudes Lisas 5 märgitud liinidest ja sellest ei nähtu, et Lisas 5 esitatu arvestaks kõnealuste liinidega (Tartu-Valga, Valga-Koidula liinid ja Tartu-Koidula liinil Orava –Koidula lõik) , nende liinide Lepinguga hõlmatust tõendatud ei ole.

Lepingu täitmiseks on Lepingu punktiga 2.2.4. pandud vastustajale kohustus taotleda riigieelarvest iga-aastaselt avaliku liiniveo toetust summas 182 mijonit krooni Ettevõtjale riikliku tellimuse alusel reisijateveo teenuse osutamiseks vajalike sihtotstarbeliste kulude katteks, mis on arvestatud lähtuvalt Lisas 5 esitatud reisijateveo tulude-kulude ja teostusvajaduse arvestusest aastateks 20102014. Lisaks on lepingu p.-ga 2.2.5 vastustajale pandud kohustus lähtuvalt “2009.aasta riigieelarve seadusest “ ja “ Riigieelarve seaduse” § 31 lõike 1 regulatsioonist tagama Lepingu täitmiseks igal Lepingu kehtivuse kalendriaastal vähemalt 91 000 000 krooni. Tartu-Valga, Valga-Koidula liinide ja Tartu-Koidula liinil Orava –Koidula lõigu osas on sõlmitud Edelaraudtee AS-ga Lepingu juurde ja Lepingu muudatustena iga-aastased lepingud ( I kd tl 124-124p; tl 129-129p; tl 137-137 p). Samas tuleb nõustuda vastustajaga, et Lepingut ei ole muudetud kunagi selliselt, et Lepingu p.2.1 ja lisas 5 fikseeritud viieaastane tellimus hõlmaks ka käsitletavaid liine. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et 2014.aastaks oli riik nende liinide osas kaebajale esitanud tellimuse ja sõlminud kaebajaga avaliku teenindamise lepingu. Seega Lepingu ennetähtaegne lõpetamine ei puudutanud kõnealuseid liine ning nende liinide osas ei saa kaebaja Lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tulenevalt esitada kahjuhüvitise nõuet.

48.Lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega põhjustatud otsese varalise kahju hüvitamise kohustust ei ole MKM eitanud , selle kohtuväliselt hüvitamine ei ole vastustaja väitel osutunud võimailkuks Edelaraudtee AS-I poolt otsest varalist kahju tõendavate dokumentide esitamata jätmine.Vaidlus on otsese varalise kahju suuruse üle. Edelaraudtee AS esitas 08.10.2013 kahjunõude alternatiivselt 09.05.2013 kaebuse täpsustuses esitatud nõuetele juhuks, kui tühistamis- ja kohustamiskaebuse menetlus lõpetatakse ( III kd tl 37-44). Kohus märgib kõrvalpõikena, et Riigikohus tegi määruse, millega otsustas Edelaraudtee AS-i määruskaebuse jätta menetlusse võtmata, 20.11.2013.a. ( III kd tl 34). Eeltoodust tulenevalt oli alust algselt alternatiivsena esitatud nõude menetlemiseks siis, kui oli selgunud, et tühistamis-, kohustamis ja keelamiskaebuse osas menetluse lõpetamine on olnud õiguspärane. Kahju tõendamiseks esitas kaebaja Janno Järve poolt koostatud eksperthinnangu (III kd tl 65-86p) , millele on kaebuse väitel lisatud kõik kuludokumendid ja tõendid kahju suuruse osas. Nimetatud eksperthinnangu kohaselt põhjustab lepingu ennetähtaegne lõpetamine kaebajale varalist kahju 4 468 108 euro ulatuses, sellest 2 794 829 eurot moodustab otsene varaline kahju ja 1 673 279

eurot saamata jäänud tulu. Otsesele varalisele kahjule lisandub koondamishüvitis summas 154 235 eurot, seega varaline kahju kokku on 4 622 343 eurot ( sellest otsene varaline kahju 2 949 064 eurot).Hilisemalt ( 10.12.2013 ja 15.10.2014)on kaebaja esitanud nimetatud eksperthinnangu täiendused. J. Järve poolt koostatud eksperthinnangu kohaselt on kaebajal tekkinud kahju kokku summas vähemalt 3 921 121 eurot, sellest otsene varaline kahju summas vähemalt 2 247 842 eurot ja saamata jäänud tulu vähemalt 1673 279 eurot. Lisaks on kaebaja esitanud temale tekkiva kahju suuruse tõenduseks AS PricewaterhouseCoopers Advisors hinnangu ( III kd tl 51-58), mille kohaselt tekib kaebajal Lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seonduvalt kahju summas 4 975 507 eurot.Kaebuse terviktekstis esitatud kahunõue summas 3 921 121 eurot ( ja viivisenõue) on esitatud lähtudes J.Järve eksperthinnangu ja AS PricewaterhouseCoopers Advisors ühisosast. Kaebaja esitatud dokumentide hulgas on ka K.Simmermanni ekspertarvamus. Vastustaja on 16.05.2016 lõplikes seisukohtades asunud seisukohale, et kaebajale ei saa kahjuhüvitisena väljamaksmisele kuuluv summa olla suurem kui 1,29 miljonit eurot, mis on seotud varuosade, liisingu ja kindlustuse, amortisatsiooni ning seisuteede ja valve kuludega. Samas leiab MKM, et tegelikult ei ole kaebaja kahju kandnud, sest riik on talle perioodil 2010-2013 kaebaja aruandlusele tuginedes maksnud lepingus kokkulepitust rohkem 4 409 399 eurot. Kirjalikus menetluses esitatud täiendavates seisukohtades leiab vastustaja, et kaebaja otseseks kahjuks saab maksimaalselt lugeda 1 640 932 eurot,mis vastustaja väitel ülehindab tegelikku kahju.Hinnanguline varasematel perioodidel teenitud kasum koos eeldusliku 2014.a. kasumiga on suurem ( 2,2, miljonit eurot), kui saadud otsene kahju lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest, on vastustaja jäänud ka kirjalikus menetluses esitatud täiendavates seisukohtades. 49.Lepingu p.-st 6.1 tulenevalt peab lepingut ennetähtaegselt lõpetav pool hüvitama teisele poolele lepingu lõpetamisega tekitatud tõendatud otsese kahju. Kohus on menetluses asunud seisukohale, et lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega tekitatud otsene kahju selgub 2014.a. majandusaasta järel sellest kokkuvõtete tegemisega, millest lähtuvalt on kohus kahju suuruse kindlakstegemiseks ka määranud ekspertiisi arvestusega, et eksperdil oleks muu hulgas võimalik kasutada 2014.a.majandusaasta auditeeritud aruannet. Kohus peab esmalt märkima, et kohtu määratud eksperdile ei ole kohtu poolt ette antud metoodikat, mida eksperdil tulnuks järgida. Puudub alus ekspertiisi teostanud riiklikult tunnustatud finantseksperdi erialaste teadmiste ja kogemuste kahtluse alla seadmiseks, sellekohaseid väiteid ei ole pooled esitanud eksperdi isiku määramisel, samuti ei ole kummagi poole poolt taotletud ekspertiisis mingi konkreetse metoodika rakendamist. Kaebuse esitaja tellitud J.Järve 2.10.2013 koostatud hinnang ei ole tõendiks kaebajale 2014 tekkiva otsese kahju kohta, hilisemalt koostatud täienduste puhul tuleb muu hulgas arvestada , et hinnangu puhul on tuginetud kaebaja esitatud andmetele eeldusel, et need on tõesed ja nende

tegelikkuselevastavust kontrollitud ei ole. MKM on esitanud oma menetlusdokumentides põhjaliku analüüsi kaebaja initsiatiivil koostatud ja esitatud kahjuhinnangute kohta, kohus ei pea nende siinkohal kordamist vajalikuks, kuid märgib, et nendes hinnangutes läbivalt 2014 .a tegelikest andmetest mittelähtumise ja hinnangute objektiivsuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine on olnud põhjendatud. Vastustaja on olnud lepingu ennetähtaegsele ülesütlemisele eelnenud haldusmenetluses ja ka kohtumenetluses seisukohal, et hüvitamisele kuuluv otsene kahju saab olla seotud vaid lepingu lisas 5 2014.aastaks ettenähtud kuludega. Eeltoodud positsiooniga on vastuolus vastustaja 16.05.2016 ja 13.10.2016 menetlusdokumendis väljendatud seisukoht , et kuivõrd Edelaraudtee AS on esitanud toetuse kasutamise kohta perioodil 2010-2013 ebaõiget teavet, siis on ta teeninud lubamatut kasumit määras, mis ületab lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega põhjustatud otsese kahju ning kaebus tuleb rahuldamata jätta. Kohus on seisukohal, et kui vastustaja ei analüüsinud piisavalt temale esitatud informatsiooni ning võttis toetuse maksmisel aluseks mittetäieliku, ebaõige või eksitava teabe perioodil 2010-2013, siis ei kuulu nimetatud küsimus lahendamisele käesoleva haldusasja raames, lisaks ei ole vastustaja esitanud ka sellekohast taotlust. Ülaltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks lähtumist kohtu tellitud eksperthinnangust (ja selle täiendusest), mille kohaselt on Lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega kaebajale põhjustatud tõendatud otsene varaline kahju 2 285 547,70 eurot. Osundatud summast kuuluvad mahaarvamisele õigusabi ja ekspertide teenustega seotud kulud ( nende väljamõistmine lahendatakse HKMS § 108 ja § 109 alusel ) suuruses 51 409, 64 eurot, samuti on ekspert selgitanud kohtuistungil seoses varuosadega, et see, kuisuur osa varuosadest arvata klahjusummasse, on meetodi valiku küsimus. Kohus peab siinkohal põhjendatuks vastustaja lähenemist, mille kohaselt , arvestades 2010-2013 keskmist varuosade tarbimist ja varuosade hindamisd, on varuosadega seotud kulu 116 219 eurot. Seega eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul kaebajale põhjustatud tõendatud otseseks varaliseks kahjuks, mis kuulub vastustajalt väljamõistmisele 2 147 138, 70 eurot. 50.Kaebaja palub riigilt välja mõista viivise kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kahjunõudest kuni hüvitisenõude kohase täitmiseni.VÕS § 113 lg-le 2 tuginevalt taotleb kaebaja viivist 08.10.2013 menetlusdokumendi esitamise hetkest. Vastustaja on seisukohal, et õigussuhte olemusest tulenevalt saab kahjunõue muutuda sissenõutavaks alles pärast kaebaja poolt asjakohaste tõendite esitamist.Käesoleval juhul ei ole kahjunõuet olnud võimalik täita selle tõendamatuse tõttu.Vastustaja viitab sealjuures VÕS § 113 lg-le 4.

VÕS § 113 lg 1 1.ls sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt on viivitusintress (viivis) ette nähtud vaid siis, kui võlgnik viivitab võlausaldaja ees rahalise kohustuse täitmisega. Rahaliseks kohustuseks võib sealjuures olla ka kahju hüvitamise kohustus. Erandliku algusajaga VÕS § 113 lg 2 järgi on kahju hüvitamise kohustuselt viivise arvestamine. Siin on viivise arvestamise alguseks aeg, mil võlgnik kahjust teada sai või pidi teada saama. VÕS § 113 lg 4 tulenevalt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest.VÕS § 119 lg 1 sätestab vastuvõtuviivituse definitsiooni ja selle sätte kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga.Võlausaldaja viivituseks loetakse igasugust võlausaldajast tulenevat takistust kohustuse täitmisel. Vastuvõtuviivitusega on tegemist ainult siis, kui võlgniku kohustus on muutunud sissenõutavaks. (VÕS I kommenteeritud väljaanne, vt VÕS §

kommentaarid).VÕS § 113 lg 4 kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, seega ei teki võlgnikul vastuvõtuviivituse korral ka kohustust maksta võlgnetavalt kohustuselt intressi. Vastustaja ei ole mitte ainult väitnud lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega põhjustatud otsese varalise kahju kohta kaebaja poolt tõendite esitamatajätmist , vaid on esitanud ka sellekohased tõendid, millest nähtub MKM-i korduv sellekohane pöördumine kaebaja poole . Kaebuse esitaja omaltpoolt ei ole vastustaja seisukohti kummutanud. Seega leiab kohus, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata. 51.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele, kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja taotleb menetluskuluna 115 515, 35 euro väljamõsitmist vastustajalt. Kantud menetluskuluks on esindajate kulu summas 71625, 35 eurot, tasutud riigilõivud summas 840 eurot ja asja läbivaatamise kulud summas 43050 eurot.Kulu kandmine on tõendatud ( VII kd tl 163-212).

Vastustaja vaidleb taotlusele vastu ning leiab, et kohtuliku ekspertiisiga kantud kulud tuleks jätta poolte kanda ja kaebaja kasuks väljamõistetavaks menetluskuluks oleks 6765 eurot ( käibemaksuta), sh riigilõiv 765 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja menetluskulude nimekiri ja esitatud tõendid on arvuliselt suures mahus, vastustaja on detailselt esitatud dokumente analüüsinud , kohus on esitatud seisukohti kontrollinud vastavate dokumentidega võrrreldes ja leiab esitatud seisukohtade ja põhjendustega nõustudes, et kaebaja kasuks vastustajalt väljamõistetava menetluskulu suurus 6765 eurot ( sh riigilõiv 765 eurot) on mõistlik ja õiglane. Dokumentaalsete tõendite saamiseks on põhjendatud vaid ekspertiisikulu. kumbki pooltest tasus ette ekspertiisikulu 21 000 eurot , osundatud summa kuulub vastustajalt väljamõistmisele . Seega kokku kuulub väljamõistmisele kaebaja kasuks 27 765 eurot.

Esialgses kaebuses käesolevas haldusasjas esitas Edelaraudtee AS 08.10.2013 kahjunõude alternatiivselt 09.05.2013 kaebuse täpsustuses esitatud nõuetele juhuks, kui tühistamis- ja kohustamiskaebuse menetlus lõpetatakse. Vaidlust ei ole selles, et esialgses kaebuses esitatud nõuded on jäänud rahuldamata. Kohus jättis rahuldamata ka kaebaja taotluse Eesti Liinirongid AS-i menetlusosaliste hulgast väljaarvamiseks seoses kahjunõude menetlusega, leides, et kolmanda isiku kasuks menetluskulu väljamõistmise eelduseks on see, et väljamõistmise hetkel on isikul kohtumenetluses kolmanda isiku staatus ja kolmas isik ei ole kohtule teatanud , et ta sooviks menetlusest väljaarvamist. Kolmas isik AS Eesti Liinirongid taotleb AS-lt Edelaraudtee AS Eesti Liinirongid kasuks viimase poolt kantud menetluskulu summas 2283, 72 ( ilma käibemaksuta)eurot väljamõistmist. Kulude kandmise kohta on esitatud õigusabi eest esitatud arvete koopiad ühes arvete tasumist tõendava AB Lextal arvelduskonto väljavõttega( VII kd tl 38-41). Kolmanda isiku menetluskulud koosnevad kuludest õigusabile. Kaebaja leiab, et menetluskulud õigusabile ei ole olnud esitatud mahus vajalikud ja põhjendatud, tuues esile esialgse õiguskaitse kohaldamise osas seisukoha kujundamisele kulunud aega 5 t ja 1 minut, määruskaebuse kohta kulutatud aeg 3 tundi ja 14 minutit, samuti 2 tunni pikkune suhtlus MKM-i esindajatega, samuti 15.07.2013 tehtud menetluse töö 3 tundi. Kohus nõustub kaebajaga selles, et taotletud menetluskulu summast tuleb maha arvata põhjendamatud kulud, toodud spetsifikatsioonides kirjeldatut ei saa pidada ebamõistliku ajakuluga tehtud toiminguteks, taotletav summa kuulub vähendamisele MKM-i esindajatega suhtlemisele kulunud aja maksumuse ja 15.08.2013 arvel märgitud 3 tunni ulatuses kestnud „ menetluse töö“ osas, kokku

639,10 euro võrra. Seega kuulub menetluskulude nõue rahuldamisele summas 1644, 62 eurot.

/ allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2019 kohtuotsusega

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.