Kohtulahend

kahju hüvitamist. TsÜS § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Sel alusel hüvitise vähendamiseks alus puudub. Hagejale kahju tekitamises esineb kostja süü raske ettevaatamatuse vormis, kuna ta põhjustas liiklusõnnetuse alkoholijoobes. Kuigi kostja ülalpidamisel on kaks alaealist last ja ta hüvitab regressi korras kahju Leks Kindlustuse AS-le, ei ole tema varaline olukord sedavõrd raske, et hüvitist vähendada. Kostja on maakohtus asja läbivaatamisel seletanud, et ta sai märkimisväärset tulu oma kinnistul ülestöötatud metsamaterjali müügist, samuti on kostja töötuse perioodil sissetulekut omanud tema abikaasa. II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kohtud ületasid hagi piire, muutes hageja nõutud kahju suurust, rikkudes sellega TsMS § 299 lg 1. Arvestamata kostja tegelikku varalist seisundit, jättis ringkonnakohus väljamõistetud hüvitise vähendamata. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et moraalse (mittevaralise) kahju hüvitise võib sõltuvalt kannatanu tervislikust seisundist välja mõista perioodiliste maksetena. Kuna hagis nõuti kahju väljamõistmist ühekordse hüvitisena, on selle väljamõistmine teatud ajavahemiku eest käsitatav TsMS § 229 lg 1 rikkumisena. Nimetatud sätte kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et mittevaraline kahju hõlmab heaolu languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu, nii juba möödunud aja kui selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Selle kahju mõistab kohus välja ühekordse hüvitisena. Üksnes sel juhul, kui kannatanu kehavigastuse mõned olulised kahjulikud tagajärjed ilmnevad pärast hüvitise väljamõistmist, võib ta nõuda täiendavat hüvitist. Kui isikule kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varalise kahju suurus määratakse õigusaktides sätestatud alustel, tingimustel ja korras, siis moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Ka ei ole kehavigastusest tingitud isiku elukvaliteedi langus osas, mis ei ole seotud varalise kahjuga, otseselt mõõdetav rahas. Põhiseaduse §st 25 tulenevalt on aga isikul õigus nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamisele. Kolleegium ei pea õigeks mittevaralise kahju suuruse määramisel lähtuda seadusega mõnede töötajate kategooriatele invaliidistumisel ettenähtud ühekordse toetuse maksmise põhimõtetest. Nimetatud toetuse maksmine ei vabasta töö- või teenistuskohustuste täitmisel töötaja invaliidistumise

põhjustanud kolmandat isikut mittevaralise kahju hüvitamise kohustusest. Kolleegium on seisukohal, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Selleks, et tagada kahjude võrreldavus, peaks kohus, kui ta TsÜS § 172 lg 3 alusel leiab, et kehavigastusega on tekitatud mittevaralist kahju, otsuses märkima kahju suuruse ning selle aluseks olevad asjaolud ja kohaldatud põhimõtted. Seejärel aga otsustama hüvitise vähendamise küsimuse. Ringkonnakohus on hüvitise vähendamist käsitledes igakülgselt hinnanud kahju tekitamisega seonduvaid asjaolusid, kuid kostja varalise olukorra arvestamisel on jätnud täpsustamata tema tulude suuruse. Kolleegium on seisukohal, et olenemata kostja taotlusest peab kohus õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitamisele kuulub kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2000. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Olev Kurele 21. augustil 2000. a tasutud kautsjon 207 (kakssada seitse) krooni. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.