Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-21-924 20. detsember 2024 Maria Lõbus X.X.-i kaebus Tartu Vangla ja Viru Vangla vastu tervisekahju hüvitamiseks Kaebaja – X.X. Vastustajad – Tartu Vangla ja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kolmas isik sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum, esindaja S.X Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.-i kaebus rahuldamata.
2.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 20. jaanuar 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-924 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6). ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas 28. aprillil 2021 Tartu Halduskohtule tervisekahju hüvitamise kaebuse, mida hiljem täiendas. Kaebaja väitel määras kardioloog L. Savolainen talle 24. mail 2019 ravimi amiodaroon, öeldes, et vangla meditsiiniosakond pidi edaspidi kontrollima ravimi näidustust, sest ravim oli määratud määratlemata ajaks, kuid mitte kauem kui üheks aastaks. Kaebaja sai järjepidevate pöördumiste tagajärjel lõpuks 2. veebruaril 2021 kardioloog V. Zaharenko vastuvõtule, kes ütles, et see ravim kaebajale ei sobi ja ta ei oleks tohtinud seda manustada, sest see rikkus kaebaja tervist. Kaebaja tervis on halvenenud. Kaebajal on siiani halb enesetunne ja südamerütmihäired. Kaebaja soovib tervisele tekitatud kahju eest kohtu äranägemisel hüvitist.
2.Tartu Halduskohus tagastas 4. mai 2021. a määrusega kaebuse, sest vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Tartu Ringkonnakohus tagastas 18. mai 2021. a määrusega määruskaebuse. Riigikohtu erikogu tühistas 11. novembri 2022. a määrusega kohtute määrused ja saatis asja tagasi Tartu Halduskohtule.
3.Kolmas isik selgitas 4. märtsi 2024. a vastuses, et dokumenteeritud infost nähtub, et kaebajale valet diagnoosi pandud ning ebakohast ravi osutatud ei ole. Sümptomaatiliste ventrikulaarsete ekstrasüstolite tõttu on näidustatud ravi amiodarooniga, kuna eelnev antiarütmiline ravi pole olnud efektiivne. Enne ravi alustamist on tehtud EKG, 14. mail 2019 tehtud EKG-s esinevad ventrikulaarsed ekstrasüstolid bigemiana (iga teine). Kardioloogi poolt on antud soovitus amiodarooni ravi foonil kontrollida kilpnäärme funktsiooni. Menetluses puuduvad igasugused tõendid, mis võiksid eeltoodud andmed ümber lükata. Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla poolt vormistatud haigusjuhtumist nr 15258540 nähtub üksnes, et 25. märtsil 2021 on tehtud raviotsus ravi amiodarooniga lõpetada. Raviotsus on tehtud patsiendi hetke terviseseisundist lähtuvalt ning ei väära 24. mail 2019 sihtasutuses Tartu Ülikooli Kliinikum tehtud otsuse õigsust. Raviskeemi muutmine tulenevalt patsiendi terviseseisundist on tavapärane.
4.Vastustajad palusid 18. märtsi 2024. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. HKMS § 59 lõige 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamiskoormise jaotuse tervishoiuvaidluses sätestab võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 770 lõike 3 kohaselt lasub tõendamiskoormis patsiendil, kes väidab ebaõiget tervishoiuteenuse osutamist. Kaebaja peab seega tõendama, et talle vanglas osutatud tervishoiuteenus ei vastanud ravi keskmisele kvaliteedile. Tõendiks ei saa olla kaebaja subjektiivne arvamus – arvestades, et terviseseisundit puudutavad küsimused vajavad üldjuhul erialaspetsialisti poolset hinnangut, tuleks kõne alla eeskätt kas erialaspetsialisti (arsti) või eksperdi arvamus. Kaebaja ei ole tõendanud ühtegi nõude elementi. Tervisekahju on fakti küsimus, mis on objektiivsete tõenditega kinnitatav. VÕS § 770 lõike 4 põhimõtte kohaselt peab ka kahju tekkimist tõendama patsient. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebajale oleks tervisekahju tekkinud. Kaebaja terviseandmetest ei nähtu terviseprobleeme, mida võiks seostada amiodarooni ordineerimisega.
5.Kohus otsustas 5. mai 2024. a määrusega viia kaebaja suhtes läbi isiku kohtuarstliku ekspertiisi. Eksperdiarvamus esitati kohtule 22. juulil 2024.
3-21-924
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses ravimi amiodaroon määramisega vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja poolt 24. mail 2019, sama ravimiga ravi jätkamisega vangla arstide poolt kuni 2. veebruarini 2021 ning vangla viivitusega kaebaja teise eriarsti juurde saatmisel. Kaebaja viibis 24. maist 2019 kuni 10. septembrini 2019 Tartu Vanglas ja 10. septembrist 2019 kuni 2. veebruarini 2021 Viru Vanglas.
7.Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib üldnormina riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõige 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lõike 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lõige 1 sätestab, et mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib nõuda selles sättes nimetatud õigushüvede süülise rikkumise korral.
8.Kohus kontrollib esmalt, kas kaebaja poolt Tartu Vanglale ja Viru Vanglale ette heidetud tegevust/tegevusetust tervishoiuteenuse osutamisel saab pidada õigusvastaseks. Seejuures on oluline praeguses asjas Riigikohtu erikogu poolt 11. novembri 2022. a määruses väljendatud seisukoht, et kinnipeetavale tervishoiuteenust osutava haigla või kliinikumi tegevus on omistatav riigile, keda esindab haldusorganina vangla. Seega tekib kinnipeetaval väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamise raames õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (RVastS § 12 lõige 1).
9.Vaidlusalusel ajal kehtinud vangistusseaduse (VangS v.r) § 49 lõige 1 sätestas: „Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.“ VangS v.r § 52 lõike 1 esimese lause kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS v.r § 52 lõike 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu erikogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud praktika).
3-21-924
Seega tuleb kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasuse üle otsustada nii vangistusseaduse kui ka võlaõigusseaduse 41. peatüki („Tervishoiuteenuse osutamise leping“) sätete alusel (vt Riigikohtu erikogu määrus asjas nr 3-21-924, punkt 16). VÕS § 762 esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
10.Eksperdiarvamuses on tuvastatud, et esmakordselt diagnoositi kaebajal ventrikulaarsed bigeminus-tüüpi ekstrasüstolid 13. jaanuaril 2018. Eksperdiarvamuses on selgitatud, et ventrikulaarne ekstrasüstoolia on rütmihäire, mille korral toimub südame vatsakeste enneaegne kontraktsioon ehk kokkutõmbumine ning tekivad nn vatsakeste vahelöögid. Enamasti esinevad ekstrasüstolid juhuslikult. Kui on tegemist rütmiga, mille puhul iga teine südamelöök on ekstrasüstol, siis seda nimetatakse bigeminusrütmiks. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 31. jaanuaril 2018 käis ta kardioloogi vastuvõtul ja raviks määrati Metozok 25mg x
1.4. märtsil 2019 kurtis kaebaja, et rütmihäired püsivad ja talle tehti saatekiri kardioloogile (haigusjuht nr A3036). Perioodil 23. aprill 2019 kuni 24. mai 2019 käis kaebaja Tartu Ülikooli Kliinikumis kardioloogi vastuvõttudel, kus tal võeti analüüsid ning tehti ehhokardiograafia, koormustest ja magnetresonantstomograafia südamest. Analüüside ja uuringute tulemusena jõudis arst järeldusele, et kui kaebajale sotalool ei mõju, võiks proovida amiodarooniga 200 mg x 2 5 päeva, edasi x 1 (digiloo haigusjuhtum nr 20190423-171710).
30.mail 2019 on vangla meditsiinitöötaja poolt tehtud otsus „Sotalol ära jäetud ja kardioloogi soovitusel määratud Cordaron 200 mg x 2 (5p) edasi 200 mg x 1“. Ravimi Cordarone toimeaineks on amiodaroon.1 3. juunil 2019, 6. juunil 2019, 10. juunil 2019 ja 3. juulil 2019 on kaebajat seoses südame rütmihäiretega kontrollitud ning ta on meditsiinitöötaja vastuvõtul avaldanud, et tal on enesetunne veidi parem. 29. juulil 2019 on kaebaja jälle viibinud seoses südame rütmihäiretega meditsiinitöötaja vastuvõtul ning on tuvastatud, et Cordarone ravi foonil on rütmihäireid vähem. Seetõttu on otsustatud Cordarone ravi jätkata. (Vt haigusjuhud nr A7054, A8122, A10649). 2. novembril 2019 on kaebaja kurtnud valu rindkeres ning talle on tehtud EKG (haigusjuht nr A18069). EKG on määratud ka 10. märtsil 2020 (haigusjuht nr A4925) ning 24. märtsil 2020 on tuvastatud, et EKG on korras (haigusjuht nr A5708). 16. mail 2020 on arst uuesti hinnanud Cordarone ravi jätkamist ning leidnud, et see on vajalik (haigusjuht nr A8501). 5. juulil 2020 on kaebajale väljastatud saatekiri kardioloogile (haigusjuht nr A11398). 1. septembril 2020 on kaebajale tehtud EKG uuring (haigusjuht nr A15054). 8. septembril 2020 on kaebaja käinud Ida-Viru Keskhaiglas kardioloogi vastuvõtul (haigusjuht nr A15516). Kardioloog on tuvastanud, et kaebaja seisund on rahuldav, ning vaadanud üle kaebaja raviskeemi (digiloo haigusjuhtum nr 15258540).
2.veebruaril 2021 on kaebaja jälle viibinud Ida-Viru Keskhaiglas kardioloogi vastuvõtul, kes tegi kindlaks, et kaebajal kaebusi ei olnud, südame rütmihäireid ei esinenud ning ööpäeva EKG oli ealise normi piires. Kardioloog tegi otsuse ravi amiodarooniga lõpetada (digiloo haigusjuhtum nr 15258540). Kaebaja on ka 25. märtsil 2021 viibinud Ida-Viru Keskhaiglas kardioloogi vastuvõtul, kus on arst tuvastanud, et kaebaja tunneb ennast rahuldavalt (digiloo haigusjuhtum nr 15258540).
11.Eeltoodust nähtub, et kaebaja südame rütmihäireid raviti alates 31. jaanuarist 2018 Metozokiga, kuid kuna rütmihäired püsisid, pidas arst 24. mail 2019 vajalikuks raviskeemi muuta, nähes kõigepealt ette sotalooli ja kui see ei mõju, siis amiodarooni. 30. mail 2019 ongi meditsiinitöötaja teinud otsuse sotalool ära jätta ja jätkata amiodarooniga. Amiodaroon on antiarütmiline aine, mida kasutatakse rütmihäirete raviks muu hulgas siis, kui teised ravimid on toimeta.2 Ka eksperdiarvamuses on selgitatud, et südame rütmihäirete raviks on erinevad antiarütmikumid, mida tuleb mõnikord vahetada, et leida patsiendile sobivaim. Kohtule ei nähtu, et 24. mail 2019 kaebajale amiodarooni määramisega oleks kardioloog teinud ravivea ning raviviga ei tuvastanud ka eksperdid. Ka kaebaja ei ole kohtule esitanud dokumente, mis tõendaksid ravivea tegemist. Samuti ei nähtu kardioloogi 2. veebruari 2021. a sissekandest, et tema hinnangul oleks varem amiodarooni määramine olnud vale või lubamatu. Seega ei saa vastavas osas vangla tegevust õigusvastaseks pidada.
12.Kohtule ei nähtu ravivea tegemist ka Tartu Vangla ja Viru Vangla meditsiinitöötajate poolt, kui nad jätkasid amiodarooniga ravimist kuni 2. veebruarini 2021. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et vanglate meditsiinitöötajad on regulaarselt jälginud kaebaja südame tervist, teinud talle EKG uuringuid ja hinnanud tema enesetunnet. Amiodarooni raviga on kaebaja enesetunne veidi paranenud ja rütmihäired vähenenud. Kaebaja on viibinud 8. septembril 2020 kardioloogi vastuvõtul, kus tuvastati, et kaebaja seisund on rahuldav, ning ravi amiodarooniga ei lõpetatud. Ka 2. veebruaril 2021 tuvastas kardioloog, et kaebajal kaebusi ei olnud, südame rütmihäireid ei esinenud ning ööpäeva EKG oli ealise normi piires, mistõttu otsustas kardioloog ravi amiodarooniga lõpetada. Eeltoodust järeldub, et kaebajale sobis ja toimis ravi amiodarooniga ning see ravis ta rütmihäiretest terveks. Miski ei viita sellele, et vangla meditsiinitöötajate poolt amiodarooniga ravi jätkamine oli ebaõige või põhjustas kaebajale kannatusi, mis pidanuks tekitama meditsiinitöötajates kahtluse, et kaebajale ravi amiodarooniga ei sobi. Ka eksperdiarvamuses on rõhutatud, et kardioloogi 2. veebruari 2021. a otsusest lõpetada ravi amiodarooniga saab järeldada, et ravi amiodarooniga oli olnud edukas ning selle võis nüüd lõpetada ning Tartu Vangla ja Viru Vangla arstid ei ole teinud raviviga kaebaja rütmihäirete ravimisel amiodarooniga perioodil 24. mai 2019 kuni 2. veebruar 2021. Eeltoodut arvestades pole alust vastavas osas vanglate tegevust õigusvastaseks pidada.
13.Kaebaja on väitnud, et ta esitas korduvalt pöördumisi, et saada pärast 24. maid 2019 uuesti kardioloogi vastuvõtule, kuid vastuvõtt võimaldati alles 2. veebruaril 2021. Kaebaja ei ole täpsustanud, millistel kuupäevadel ja kellele ta vastavaid pöördumisi esitas. Vastustajad on 15. ja 17. aprillil 2023 kohtule kinnitanud, et kaebaja ei ole neile selliseid pöördumisi esitanud. Taoliste pöördumiste esitamist ei nähtu ka kaebaja tervisekaardist. Seega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks üldse vastustajatele kirjeldatud pöördumisi esitanud, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, et vastustajad oleksid kaebaja kardioloogi juurde suunamisel olnud õigusvastases viivituses. Samuti märgib kohus, et asja materjalidest nähtub, et kaebaja viibis 8. septembril 2020 kardioloogi vastuvõtul. Seega on kaebajale kardioloogi vastuvõtt võimaldatud pärast amiodarooni määramist varem kui 2. veebruaril 2021.
14.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vastustajate õigusvastast tegevust ei ole alust tuvastada. Kuna puudub vastustajate õigusvastane tegevus, on ka kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks eeldus täitmata ning ainuüksi see välistab kaebuse rahuldamise. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
15.HKMS § 109 lõike 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. Praegune kaebus oli riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punkti 12 kohaselt riigilõivuvaba. Vastustajad ei ole neil menetluskulude tekkimisest teada andnud. Ainsaks kohtule teada olevaks menetluskuluks on eksperdi kulu, mille kohta teeb kohus eraldi määruse. Muus osas puuduvad menetluskulud, mida kohtuotsuses jagada ja välja mõista.
16.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.