Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. november 2020 (HKMS § 181 lg 1, TsÜS § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
27.04.2020 tegi PPA otsuse nr 15.3 3.4/308-4 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates otsuse tegemise päevast, tegi ettekirjutuse kaebajale Eestist
3-20-915 lahkumiseks vangistusest vabastamisel ja kohaldas sissesõidukeelu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
X esitas 15.05.2020 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse.
Tartu Halduskohus jättis 22.05.2020 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat seitsme päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud puudused.
Kaebaja esindaja riigiõigusabi korras A. Matvejev esitas 29.05.2020 kohtule täiendatud kaebuse, menetlusabi taotluse ja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebuses palutakse tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 27.04.2020 elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus nr 15.3 3.4/308-4 täies ulatuses. Esialgse õiguskaitse korras peatada Politsei- ja Piirivalveameti otsuse kehtivus elamisloa äravõtmise ja sissesõidukeelu osas ja lahkumisettekirjutuse täitmine kuni kohtuasja lahendava otsuse jõustumiseni.
Tartu Halduskohus rahuldas 02.06.2020 määrusega menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ning tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele ja esitama seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse osas.
Tartu Halduskohtu 18.06.2020 määrusega jäeti kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Tartu Halduskohtu 26.06. 2020 määrusega määrati vaadata haldusasi nr 3-20-915 läbi kirjalikus menetluses; Menetlusosalistel on õigus esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid, aga samuti menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavaid dokumente hiljemalt 8.10.2020. 4. Menetlusosalistel on õigus esitada vastuväiteid teise menetlusosalise esitatule hiljemalt 15.10.2020. 5. Kohus teeb kohtuotsuse haldusasjas nr 3-20-915 avalikult teatavaks 22.10.2020 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kantselei kaudu.
PPA esitas vastuse kaebusele 25.06.2020.
Kaebaja esitas 15.10.2020 halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja toob taotluses välja, et Eestis viibimise õigusliku aluse puudumine elamisloa äravõtmisel ning kehtiv lahkumisettekirjutus raskendavad oluliselt kaebaja menetlusõiguste kasutamist, kohtumenetluses osalemist nii elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamisel kui käesoleva asja läbivaatamisel ning advokaadi ja kohtuga suhtlemist. Kuna Venemaal puuduvad kaebajal elukoht ja sidevahendid, osutub võimatuks temale menetlusdokumentide kättetoimetamine, samas ei või kaebaja sel juhul isiklikult istungitel osaleda ja perega suhelda. Ettekirjutusega pandud sissesõidukeeld võib takistada kaebajal taotleda uut kas pikaajalist või tähtajalist elamisluba. Samuti viitab kaebaja Riigikohtu 22.03.2016 määruse nr 3-3-1-11-16 punktis 18 toodule märkides, et lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtima jäämise korral, nähtub EIK praktikast, et teatud juhtudel on ka asjades, milles kaebajad viitavad era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele, väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitsevahendi tõhususe tagamiseks.
3-20-915
10.Tartu Halduskohtu 19.10.2020 kohtumäärusega jäeti kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus käiguta ning puuduste kõrvaldamiseks anti aega kolm päeva arvates määruse kättetoimetamisest. Puuduste kõrvaldamise viimane päev on 26.oktoober 2020.
12.X leiab kaebuses, et ta on Venemaal sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes elas Eestis alatest 0,5 aastase vanusest. Viru Maakohtu 10.05.2019 otsusega karistati kaebajat kriminaalkorras KarS § 121 lg. 2 p. 2 ja 3 järgi. Mõistetud karistus liideti 24.10.2018.a. otsusega ja mõisteti kaebajale 1 aasta, 7 kuud ja 22 päeva vangistust. Kaebaja kannab karistust alates 11.03.2019 Viru Vanglas. Kaebajal tekib õigus taotleda ennetähtaegset vabastamist alates 19.05.2020 so kaebaja vanglas viibimise ajal algatas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tema suhtes elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p 2 alusel Viru Vangla poolt esitatud taotluse alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA põhjendas oma otsust sellega, et kaebaja puhul loetakse ohuks avalikule korrale kriminaalkorras karistamist mitmel korral, kuna tegemist on rahvatervisevastase kuriteoga.
13.Kaebaja palub PPA otsus täielikult tühistada, kuna see ei ole põhjendatud ja on ebaproportsionaalne. Elamisloa äravõtmise, väljasaatmise ja pikaajalise sissesõidukeeluga kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebaja märgib, et vaatamata tema poolt toimepandud kuriteole on karistus käesoleval päeval ära kantud ja viimase karistuse kandmine on käimas. Kaebaja ema sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Kaebaja isa (kes elas Venemaal) on surnud. Teised sugulased nii Venemaal kui ka Eestis kaebajal puuduvad. Kaebaja käis Eestis koolis. Kabeaja paar aastat töötas Venemaal (2003-2005) kuid hiljem naasis Eestisse tagasi ja töötas metsatöödel ja teetöödel. Seejuures kaebaja soovib toonitada, et ta töötas Eestis ametlikult. Kaebajal on kroonilised haigestumised (antud fakt on märgitud ära PPA otsuses), sh psüühikahäired. Mistõttu kaebaja ei saanud töötada alates aastast 2010/2011 (täpsemalt kaebaja ei mäleta). Elamisloa äravõtmisest tulenevad rasked tagajärjed kaebajale. Kaebaja on elanud Eestis praktiliselt alates sündimisest ja seob oma tuleviku Eestiga, kavatseb oma elu paremaks muuta, perekonnasuhteid korraldada ning elada õiguskuulekalt. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu, et Venemaa kodakondsuse sai ta alaealisena; see oli tema ema otsus ja temast midagi ei sõltunud. Viru Vangla taotledes elamisloa kehtetuks tunnistamisest viitas sellele, et kaebajal on tasumata võlakohustused. Ühtlasi Viru Vangla ja PPA toonitavad, et kaebajal on haigestumised ja töövõimetus, mistõttu ta ilmselgelt ei saa teenida raha töötades ja tema sissetulekuks on peamiselt sotsiaaltoetused. Selles olukorras ei ole selge Viru Vangla ja PPA etteheited kaebajale selles, et kaebajal on võlakohustused. Tõenäoline on see, et kaebaja olles töövõimetu ei ole võimeline tasuma kõiki võlgnevusi korraga ühel ajal. Kuid sotsiaaltoetustest peetakse kinni kohtutäiturite poolt täitemenetlustesse esitatud nõudeid ja antud asjaolu annab võimalust eeldada, et võlgnevused siiski tasutakse varem või hiljem.
3-20-915
14.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja arvas, et kaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja nõustub kaebaja väitega, et PPA on direktiivi 2003/109/EÜ artikli 12 toodud asjaoludega otsuses arvestanud. PPA on otsuse punktis 17 analüüsinud kaebaja elamise kestvust ja sidemeid Eestiga, väljasaatmisega kaasnevaid tagajärgi kaebajale ning tema pereliikmetel ning sidemete puudumise asjaolusid kodakondsusjärgse riigiga. Vastustaja selgitab lühidalt, et kaebaja kolis koos emaga Eestisse noores eas. Kaebajal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, emakeel on vene keel. Kaebaja lõpetas Kohtla-Järve Keskkoolis 5 klassi, kuid seejärel asus kaebaja elama vanaema juurde Venemaale kus lõpetas 9 klassi. Samuti on kaebaja 2 aastat Venemaa Föderatsioonis töötanud metsatöödel. Need teadmised ja kogemused on head eeldused kaebaja kodakondsusjärgsesse riiki lõimumisel. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks õppida elukohariigi keelt ega ei ole soovinud taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, mis näitab et kaebaja ei ole pidanud vajalikuks panustada tegevustesse, et lõimuda Eesti ühiskonda. PPA on selgitanud, et kaebajal on sihtriigi kodakondsus, ta pole taotlenud Eesti kodakondsust, kuigi tal oli selleks õigus, tema emakeel on kodakondsusjärgse riigi riigikeel, tema vanus ei takista tema lõimumist sihtriigiga. Igal riigil on õigus otsustada välismaalase riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning nende väljasaatmise üle. Riik võib ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule (Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 punkt 3). Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, siis on riigil õigus sellist ohtu kujutav isik välja saata. Kaebaja saab vabanedes leida endale elu- ja töökoha Venemaal. Seega pikaajalise elaniku elamisloa menetluses on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja süütegude korduvuse arvestamisel ka nendel karistusregistri andmetel, mis on kustutatud ja arhiivi kantud. Kustutatud ning arhiivi kantud karistused iseloomustavad isiku suhtumist õiguskorda ning eelnevat käitumist, mistõttu eelmainitud isikuomadused on määrava tähtsusega isikust tuleneva ohu analüüsimisel Eesti Vabariigi avaliku korra ja julgeoleku vastu. Vastustaja palub jätta esitatud kaebus rahuldamata ja PPA 27.04.2020 otsus nr 15.33.4/308-4 muutmata.
15.Vastustaja on 21.10.2020 vastuses kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse leidnud: Esmalt peab PPA vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole üheselt täpsustanud, kes on tema perekond Eestis, kellega ta väljasaatmise korral ei saa suhelda. PPA andmetel elab kaebajal Eestis ema, kuid täisealise lapse ja vanemate suhe ei ole käsitletav perekonnana EIÕK art 8 tähenduses. Lisaks PPA-le teadaolevalt isik oma emaga ei suhtle ning ema suhtes on kohaldatud ka lähenemiskeeldu. PPA leiab, et kaebaja Vene Föderatsiooni väljasaatmise korral on omavaheliste suhete paranemisel emaga võimalik kaebajal suhelda infotehnoloogiliste vahendite kaudu (videokõne, e-post jne). Mis puudutab aga kaebaja väidet, et väljasaatmise korral on oluliselt rakendatud menetlusõiguste kasutamine ning kohtu ja advokaadiga suhtlemine, siis PPA möönab, et see on mõningal määral raskendatud. See aga ei tähenda seda, et selle tõttu tuleks kaebajale esialgne õiguskaitse anda, sest kaebajal on kohtuvaidluses esindaja. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peaks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele. PPA on seisukohal, et raskendatud olukord
3-20-915 ei ole ülekaalukas vajadus, mida esialgse õiguskaitse taotluse üle otsustamisel silmas peetakse. Kahtlemata on kaebaja jaoks mugavam jääda Eesti Vabariiki, mis aga ei tähenda et Vene Föderatsiooni elama asumine oleks midagi ületamatut. Kaebaja on varasemalt Vene Föderatsioonis sugulaste juures elanud ning kaks aastat ka Venemaal metsatöödel töötanud, mistõttu kaebajal elukoha leidmine Venemaal ei ole keeruline varasemale kogemusele tuginedes. Kaebaja poolt viidatud asjaolule, et kaebajat ähvardab Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 3 (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld) vastase kohtlemise oht seoses sellega, et kaebajal puuduvad rahalised vahendid ja sotsiaalsed garantiid ei ole väljasaatmist keelavateks asjaoludeks, mille tulemusel kaebajat ähvardaks art 3 toodud tagajärjed. PPA rõhutab, et kaebaja õigused riigist väljasaatmise korral ei jää kaitseta, sest tal on Eesti Vabariigi poolt määratud esindaja. Lisaks on esindajaga suhtlemiseks Vene Föderatsioonist kaebajal võimalik kasutada kõiki tänapäevaseid infotehnoloogilisi sidevahendeid. Samuti kui kaebajal on soov või vajadus osaleda asjas peetaval kohtuistungil on ka see võimalik lahendada videokonverentsi vahendusel. Antud juhul on PPA seisukohal, et kaebaja Eesti Vabariiki jäämine võib tekitada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele. Puudub igasugune mõjuv põhjus arvata, et kaebaja on muutunud ning edaspidi süütegusid toime ei pane. PPA hinnangul ei kaalu kaebaja huvi viibida Eestis üles tungivat vajadust tagada avalik kord, mida kaebaja oma käitumisega on varasemalt ohustanud ning tõenäoliselt ohustab ka edaspidi. Vastustaja palub jätta X ’i esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Haldusasja materjalide kohaselt Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 27.04.2020 otsusega nr 15.3-3.4/308-4 tunnistati X i pikaajalise elaniku elamisluba nr EL33N982225 kehtetuks alates 27.04.2020 (resolutsiooni p.1); Tehti ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele X i kinnipidamisasutusest vabanemisel (resolutsiooni p.2); Kohaldati X ile sissesõidukeeld kolmeks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p.3). Kohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja PPA otsuse tühistamist.
17.Vaidlustatud otsus on haldusakt, kuna selle alusel võeti kaebajalt kui Eesti Vabariigi pikaajaliselt elanikult ära õigus elada Eesti territooriumil Otsus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
18.Materiaalõiguseks, mis reguleerib välismaalastele pikaajalistele elanikele väljastatud elamislubade kehtetuks tunnistamise alust ja korda, on välismaalaste seadus (VMS). VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sellest tulenevalt on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine vastustaja diskretsiooniline otsus. Seega, lisaks HMS § 51 lg-s 1 sätestatud nõuetele peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakt vastama HMS § 4 lg-s 2 kehtestatud nõuetele.
3-20-915
19.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamise kohta on olemas ka kohtupraktika. Nimelt leidis Riigikohtu Halduskolleegium, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.1 Riigikohtu Halduskolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest. 2 Seega, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine näeb esiteks ette, et tehakse kindlaks isikust lähtuv oht. Peale ohu tuvastamist kaalutletakse elamisloa poolt ja vastu kõnelevaid argumente vastavalt VMS § 241 lg-le 3. Seega Riigikohus on leidnud, et kui pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivist 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel, et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes. Vt. RKHKo 3-3-1-2-16 p 14; RKHKo 3-18-89 p 10.
20.Kaebaja on seisukohal, et otsus ei ole põhjendatud ja on ebaproportsionaalne. Vastustaja palub jätta esitatud kaebus rahuldamata ja PPA 27.04.2020 otsus nr 15.33.4/308-4 muutmata.
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.
22.Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuses korrektselt välja toonud arvesse võetavad faktilised asjaolud, sh kaebaja suhted Eesti ja Venemaaga ning selle, et kaebajal on krooniline haigus, diagnoositud on psühhiaatrilised probleemid, tarvitab narkootikume ja tal on diagnoositud alkoholisõltuvus. Vastustaja on üksteisest eristatavalt teostanud kaalutlusõigust pikaajalise elaniku elamisloa nr EL33N982225 kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Otsuses on ära toodud selle tegemise õiguslikud alused. Vastustaja on haldusmenetluse käigus andnud kaebajale võimaluse avaldada oma seisukoht, sh lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise küsimuses (13.04.2020). Vastuväidete kohaselt tuli isik Eestisse vanematega enne 1991. aastat, 1984. aastast kuni praeguseni elab siin. Õppis ja lõpetas kooli 2000. aastal. X ema elab siin, töötab 2015. aastast, sai Eesti Vabariigi kodakondsuse. Isa suri 2004. aastal Venemaal. Rohkem sugulasi tal ei ole ja kogu oma teadliku elu on isik elanud Eestis. 2005. aastast on X arvel psühhiaatri juures ja saab ravi ja ravimeid. Isikul on raskest puudest tulenev töövõimetus, samuti HIV alates 2005. aastast ja talle on määratud eluaegne ravi. Samuti on X l enda korter, kuhu ta on sisse kirjutatud.
23.Kaebaja vastuväiteid on vastustaja vaidlustatud otsuses käsitlenud. Kohus märgib, et kaebajal on võimalik vajalikku ravi saada ka Venemaal. Ravi saamise üksikasjalike tingimuste hindamine väljub kohtu uurimiskohustuse piiridest. Tegemist on
RKHKo 3-17-1545, p 19. RKHKo 3-3-1-2-16, p-d 14, 22
3-20-915 tavapäraste tingimustega, mille kehtimine sihtriigis ei takista isiku väljasaatmist. Vastustaja leidis õigesti, et kuigi teise riiki elama asumine võib olla emotsionaalselt keeruline, on kaebajal olemas kõik eeldused Venemaa Föderatsioonis edukaks hakkama saamiseks. Kaebajal on võimalik seal tööle asuda ja enda võlgnevusi tasuda. Samuti saab kaebaja seal vajaminevat ravi. Arvestades, et kaebaja on eelnevalt Venemaal elanud, siis ei asu ta elama võõrasse riiki. Kohus leiab, et Venemaal saadav ravi ei pea olema antud samadel tingimustel nagu Eestis. Sealhulgas ei takista kaebaja väljasaatmist asjaolu, et ta ei pruugi vajalikku ravi saada Venemaal tasuta. Ka Riigikohus selgitas, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui isiku terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 171 sätestatud tagajärjed (RKHKo 03.05.2019 haldusasjas nr xxx, p 25). VSS §-s 171 lg 1 näeb ette, et välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Praeguses asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.
24.Ka EIK praktikas kujundatud seisukohti arvestades ei ole halduskohtul alust arvata, et Venemaale saatmisel ähvardaks kaebajat sobiva ravi või ravile juurdepääsu puudumise tõttu tegelik oht, et tema terviseseisund halveneb kiiresti ja pöördumatult.
25.Kohtul ei ole vaidlustatud otsusele etteheiteid asjaolude kindlakstegemise või kaalutlusõiguse teostamise osas. Kohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ja ei korda neid. X il puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks pärast vanglast vabanemist, mistõttu teeb Politsei- ja Piirivalveamet X ile ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast Viru Vanglast vabanemist VSS § 7 (2) lg 2 p 4 alusel. Pärast Viru Vanglast vabanemist saadetakse välismaalane vastavalt VSS § 14 lg 1 Eesti Vabariigist välja Venemaa Föderatsiooni.
26.Vastustaja tugines vaidlustatud otsuses VMS § 241 lg 1 p-le 2 ja tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks. Politsei- ja Piirivalveamet tegi VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2, 3 alusel X ile lahkumisettekirjutuse Eesti Vabariigist välja saatmiseks Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega pärast tema vanglast vabanemist ning kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
27.Kaebaja leiab, et PPA teeb järeldusi kaebaja riigi julgeolekule ja avaliku korrale ohtlikkuse kohta viitab sellele, et kaebaja ajavahemikul alates 2009-2019 oli kuuel korral karistatud kriminaalkorras ja ajavahemikul alates 2006-2019 panni toime 10 väärtegu. Kohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega kaalunud nii kaebaja toimepandud süütegusid kui tema ohtlikkust avalikule korrale. Vaidlusalune PPA otsus ei põhine üksnes toimepandud süütegude eest mõistetud karistustel, vaid arvesse on võetud süütegude liiki ja laadi, süütegude toimepanemise korduvust. Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et X on täisealisena toime pannud teise astme varavastaseid, isikuvastaseid ning esimese astme üldohtliku süüteo. Isik on karistusest hoolimata jätkanud seadusvastast käitumist ning viimased kuriteod sooritatud katseajal. Oma
3-20-915 tegevusega on X kahjustanud tugevalt teiste isikute õigusi ja vabadusi, mis on otseselt ohustanud avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet. X kannab esimest reaalset vanglakaristust, tema süütegude laad näitab tema hoolimatust teiste inimeste elu, tervise ja vara suhtes ning arvestades, et nimetatud süüteod on toime pandud korduvalt, leiab PPA, et X kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
28.Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ „pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta“ artikli 9 lg 7 sätestab, kui pikaajalise elaniku staatuse tühistamine või kaotamine ei too kaasa riigist lahkumist, lubab liikmesriik asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule.
29.Riigikohtu Halduskolleegium on leidnud, et olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega.3 Eelpoolnimetatust lähtudes on kohtu arvates võimalik aru saada, et juhul, kui kohus jätab tühistamata pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, võib PPA anda sellele isikule võimaluse taotleda tähtajalist elamisluba juhul, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused. Sellisel juhul ei kaota isik õigust viibida Eesti territooriumil.
30.Haldusaja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vastustajalt taotlenud tähtajalist elamisluba. Sealjuures on haldusorganil võimalik välismaalase suhtes kohaldada järelevalvemeetmeid VSS § 10 lg 1 kohaselt, tagamaks, et välismaalane ei lahku liikmesriigist. Järelevalvemeetmena võib haldusorgan ette näha VSS § 10 lg 2 p 2 kohaselt näiteks Politsei-ja Piirivalveametisse registreerimisele ilmumise, kus on võimalik jälgida, kas välismaalane soovib tähtajalist elamisluba taotleda, tema riigis viibimise üle elamisloa taotlemise ajal kontrolli omada ning olukorras, kus välismaalane ei soovi tähtajalist elamisluba taotleda, korraldada tema väljasaatmine. Seega puudub kohtu arvates vajadus analüüsida, kas vastustaja on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel õigesti arvestanud VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaoludega ja on neid õigesti kaalunud. Kohus jätab kaebuse rahuldamata PPA 27.04.2020 otsuse nr 15.3 3.4/308-4 vaidlustamise osas. Kaebaja 15.10.2020 esialgse õiguskaitse taotlus
31.HKMS § 249 lg 1 ja 3 alusel võib kohus teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse
RKHKo 3-17-1545, p 20.
3-20-915 määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel võib esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Kaebaja tugineb esialgse õiguskaitse taotluses sellele, et Eestis viibimise õigusliku aluse puudumine elamisloa äravõtmisel ning kehtiv lahkumisettekirjutus raskendavad oluliselt kaebaja menetlusõiguste kasutamist, kohtumenetluses osalemist nii elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamisel kui käesoleva asja läbivaatamisel ning advokaadi ja kohtuga suhtlemist. Kohtu hinnangul ei anna see põhjust kohaldada esialgset õiguskaitset. Apellatsioonkaebus vaadatakse reeglina läbi kirjalikus menetluses. Kaebaja saab kirjalikus menetluses osaleda olenemata sellest, kus on tema elukoht. Kui ringkonnakohus vaatab kohtuasja läbi istungil, siis on kaebajal võimalik esitada uus esialgse õiguskaitse taotlus ringkonnakohtule sissesõidukeelu kehtivuse peatamiseks, nii et kaebaja saab taotleda viisa kohtuistungile saabumiseks. Kohus jättis kaebuse rahuldamata, mis ühtlasi tähendab, et kohus ei näe eduväljavaateid kaebaja soovil jääda Eestisse.
32.Kohus selgitab kaebajale, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise saab ta vaidlustada apellatsioonkaebuse raames. Kaebajal tuleb endal arvestada sellega, et kui ta soovib esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist vaidlustada, siis tuleb sellekohane taotlus esitada ringkonnakohtule nii, et kohtul jääks piisavalt aega selle lahendamiseks enne kaebaja Eestist lahkumist. Menetluskulud
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulu nõuet. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Otsus jõustus osaliselt Riigikohtu 26.01.2022 kohtuotsusega nr 3-20-915 26. jaanuaril 2022. Riigikohtu otsuse resolutsioon:
1.Tagastada kaebaja 8. juuli 2021. a avaldusele lisatud tõendid.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2021. a otsus ja Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2020. a otsus lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 27. aprilli 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 punktid 2 ja 3 (s.o lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas).
4.Tagastada kautsjon.
5.Jätta vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus läbi vaatamata.
6.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.