Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 6. november 2020, Tallinn 3-20-1675
Haldusasi
Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. augusti 2020 otsuse 4.21/ 6506-3 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Heli Insler
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Pooltel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 7. detsembril 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi ka „PPA“) tegi 17. augustil 2020 otsuse nr 4.2-1/6506-3 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega tunnistas kehtetuks kaebajale 11. märtsil 2020 väljastatud relvaloa nr DL 10005272 ning pani kaebajale kohustuse anda relvad ja laskemoon üle politseile ja võõrandada need kolme kuu jooksul. Relvaseaduse (RelvS) § 43 lõike 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamist põhjendatakse vaidlustatud otsuses sellega, et kaebajal oli otsuse tegemise ajaks 4 kehtivat väärteokaristust, neist kolm liiklusõigusrikkumiste eest, kusjuures viimati karistati kaebajat selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta, kuna juhtimisõigus oli eelneva liiklusväärteo eest määratud karistusena ära võetud. Vaidlustatud otsuses leitakse, et kaebaja käitumisest ilmneb, et ta ei saa aru või ei hooli tulirelva valdajale seatud kõrgendatud nõuetest ning ta ei suuda või ei taha olla seadusekuulekas. Vaidlustatud otsuses märgitakse, et politsei andmekogus on kokku 167 kaebajaga seotud juhtumit, sealhulgas liiklusrikkumisi, varavastaseid süütegusid ja teiste isikute teavitusi kaebaja
konfliktsest käitumisest. Vaidlustatud otsuses leiti, et avaliku korra ja teiste isikute kaitseks on kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine vajalik ja mõõdukas meede.
2.Kaebaja esitas 7. septembril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada. Kaebaja hinnangul on otsus õigusvastane, kuna liiklusalased süüteod ei ole kuidagi seotud tulirelvaga ega saa seega olla asjaoluks, mille järgi hinnatakse isiku sobivust tulirelva omamiseks. Samuti märgib kaebaja, et ühtki tõendit pole selle kohta, et ta oleks ohuks teiste inimeste turvalisusele. Kaebaja hinnangul saab liiklusrikkumiste korral relvaloa kehtetuks tunnistada vaid RelvS § 43 sätestatud juhtudel, mida kaebaja puhul ei esine. Kaebaja osutab ka sellele, et sai relvaloa 2017. aastal ja selle kehtivust pikendati 2020. aasta kevadel, kusjuures vahepealsel ajal ei ole kaebajal olnud ühtki relva kasutamise või hoidmisega seotud rikkumist. Kaebaja peab asjakohatuks vaidlustatud otsuses tehtud viidet kaebaja poolt põhjustatud liiklusõnnetusele, kuna see toimus enne talle relvaloa väljastamist ja relvaloa väljastamisel seda takistuseks ei peetud.
3.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides et RelvS § 431 annab õiguse relvaluba kehtetuks tunnistada ka isiku liikluskäitumisega seotud põhjustel, mis ei ole hõlmatud RelvS § 43 sätestatuga. Vastustaja rõhutab, et kaebaja viimane rikkumine seisnes selles, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud, mis näitab et kaebaja ei ole õiguskuulekas ning millest tulenevalt on võimalik, et ta kasutab tulirelva olukorras, kus relva kasutamine ei ole õigustatud, seades sellega ohtu nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervise. Vastustaja hinnangul ei ole tähtis, et seni ei ole kaebaja relva hoidmise või kasutamisega seotud rikkumisi toime pannud, kuna kaebaja on konfliktne ja verbaalselt agressiivne, mis annab vastustaja hinnangul alust eelduseks, et teatavates situatsioonides võib verbaalne agressiivsus üle kasvada füüsilise jõu ja relva kasutamiseks. Mis puudutab vaidlustatud otsuses tehtud viiteid rikkumistele, mis leidsid aset enne relvaloa väljastamist, siis näib vastustaja möönvat, et juba relvaloa andmine võis olla põhjendamatu ent ühelgi juhul ei lükka see ümber järeldust, et kaebaja ei suuda käituda õiguskuulekalt, sest on rikkumiste toime panemist jätkanud ka pärast viimase relvaloa väljastamist. Vastustaja rõhutab, et tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ja vastustaja ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et see ei oleks isiku käes, kes pole selleks piisavalt usaldusväärne.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Vaadanud läbi poolte argumendid ja esitatud tõendid, leian et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Poolte vahel ei ole iseenesest vaidlust vaidlustatud otsuses esile toodud faktiliste asjaolude üle ehk selle üle, et kaebajat on korduvalt karistatud liiklusalaste ja varavastaste süütegude toime panemise eest, kusjuures viimati karistati teda a) maakohtu 22. aprilli 2020 kohtuotsusega väärteo eest, mis seisnes selles, et juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud; b) PPA 26. veebruari 2020 otsusega väärteo eest, mis seisnes kauplusest kaubaga lahkumises ilma selle eest maksmata ning c) PPA 26. jaanuari 2020 otsusega selle eest, et ta põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse, lahkudes seejuures sündmuskohalt politseid teavitamata. Vaidlust pole selles, et kaebaja ei ole toime pannud ühtki relva hoidmise või kasutamisega seotud õigusrikkumist. Sisuliselt on poolte vahel vaidlus selles, kas PPA võis vaidlustatud otsuses nimetatud (tulirelvaga mitte seotud) õigusrikkumiste pinnalt järeldada, et kaebaja on sobimatu relva omama.
5.RelvS § 43 lg 31 kohaselt võib PPA relvaloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Tegemist on relvaloa kehtetuks tunnistamise täiendava alusega, mis võib kohaldamisele kuuluda juhul, kui ei esine sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud aluseid. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et liiklusõigusrikkumistega seoses saab relvaloa kehtetuks tunnistada üksnes RelvS § 43 lõike 3 alusel. Juhul kui relvaloa omajat karistatakse RelvS § 36 lg 1 punktis 6 nimetatud liiklussüüteo eest (nt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis), tuleb relvaluba RelvS § 43 lg 3 alusel kehtetuks tunnistada ilma mistahes täiendava kaalumiseta. Muud liiklusrikkumised saavad aga olla relvaloa omaja käitumist iseloomustavateks asjaoludeks, mis võivad kaasa tuua relvaloa kehtetuks tunnistamise RelvS § 43 lg 31
-2-
alusel. PPA-l on viimatinimetatud sätte kohaldamisel, sealhulgas relvaloa omaja eluviisi või käitumisele hinnangu andmisel võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Sellise kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse tühistamiseks on alust vaid juhul kui otsuse tegemisel on lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või on enne otsuse tegemist jäetud nõuetekohaselt välja selgitamata mingisugused otsuse langetamise seisukohast olulised asjaolud või kui kaalumise tulemusena antud hinnangud on ilmselgelt väärad. Käesoleval juhul selliseid puudusi vaidlustatud otsusel ei ole.
6.Esiteks tuleb märkida, et RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine ei eelda seda, et loa omaja on rikkunud relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi. Järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise isiku turvalisust ohustav ning et isik on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole mistahes seost relvaga. Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt isegi keskmisest vastutustundlikumat käitumist. See tähendab, et relvaloa kehtetuks tunnistamiseks ei pea PPA veenvalt põhjendama mitte seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud, vaid vastupidi – relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab sellest kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada.
7.Asjaolu, et isik on toime pannud õigusvastaseid tegusid, mis seonduvad mingisuguse muu kõrgema ohu allika (antud juhul mootorsõiduki) kasutamisega, õigustab järeldust, et isik ei pruugi teatud olukordades olla suuteline täitma ka relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi ning seeläbi võivad tema hoolimatuse või vastutustundetu käitumise tõttu edaspidi realiseeruda ka tulirelvast lähtuvad ohud. Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsusest ja sellele lisatud materjalidest, et veel pärast vaidlusaluse relvaloa andmist juhtis kaebaja mootorsõidukit, omamata juhtimisõigust, mis oli temalt karistusena ära võetud varasemalt toime pandud liiklusrikkumise eest. See varasem liiklusrikkumine seisnes seejuures varalise kahju kaasa toonud liiklusõnnetuse põhjustamises ja seejärel sündmuskohalt lahkumises ilma liiklusõnnetusest nõuetekohaselt teatamata. Juhtides mootorsõidukit juhtimisõiguseta, mis oli karistusena ära võetud, näitas kaebaja üheseltmõistetavalt üles lugupidamatust õiguskorra ja eeskätt talle konkreetselt pandud kohustuse vastu. Seejuures tegu, mille eest kaebajalt juhtimisõigus ära võetud oli, seisnes hoolimatus käitumises sõiduki kasutamisel, mille tagajärjel tekkis kahju ning peale selle liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises, mille ainus mõeldav põhjus sai olla soov rikkumist varjata ja sellega kaasnevast vastutusest pääseda. Need kaks tegu näitavad üheselt, et kaebaja kas ei soovi või ei suuda mõista mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika valdamisega kaasnevat hoolsuskohustust ja vastutust. Selles olukorras võis PPA põhjendatult asuda seisukohale, et teatud ettenägematutes olukordades ei pruugi kaebaja samamoodi olla suuteline tagama tulirelva hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud kohustusi.
8.Leian, et relvaloa omaja poolt mootorsõiduki kasutamisega seotud liikluskäitumine on väga kaalukas argument, millest lähtudes hinnata isiku sobivust relva omamiseks. Seda just põhjusel, et nagu relvgi, on mootorsõiduk kõrgema ohu allikaks, mille kasutamisel võib ka esmapilgul väike hoolimatus kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Suurem osa liiklusõnnetustest leiab aset juhi hoolimatuse ja teatud halbade asjaolude kokkusattumise tulemusena. Juhi hoolsuskohustus – sarnaselt relvaloa omaja hoolsuskohustusega – peab muuhulgas tagama selle, et juht suudab adekvaatselt reageerida ka sellistele võimalikele temast sõltumatutele halbadele asjaoludele. Korduvalt liiklusõigusrikkumisi toime pannud isiku puhul ei saa eeldada, et ta relvaga ümber käies käitub hoolsalt ja nõuetekohaselt ka siis, kui ta senini ühtki relva hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud rikkumist toime pannud ei ole.
9.Asjaolu, et isik juhib mootorsõidukit ajal, mil temalt on juhtimisõigus ajutiselt ära võetud, näitab ka seda, et konkreetsest loast tulenevate õiguste teostamisel ei pea isik loa kui sellise olemasolu oluliseks. Lisakaristusena juhtimisõiguse peatamise eesmärk on kõrvaldada ohtlikult liigelnud juht mõneks ajaks liiklusest selleks, et ta mõtleks oma ohtliku käitumise üle järele, teeks sellest järeldused ja käituks edaspidi liikluses hoolikalt. Isiku puhul, kes juhtimisõiguse ära võtmisele tähelepanu pööramata sõiduki rooli istub,
-3-
saab eeldada, et ta ei saa aru oma varasema käitumise ohtlikkusest ega soovi sellest järeldusi teha. Selline isik ei saa tekitada usaldust ka relva omamise kontekstis, kuna ta on oma varasema käitumisega selgelt mõista andnud, et täidab talle relvaloast tuleneva eriõigusega loomult sarnase juhtimisõigusega seonduvaid kohustusi niivõrd kui see talle parasjagu sobiv või meelepärane tundub.
10.RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel ei ole PPA-l keelatud võtta arvesse relvaloa omaja käitumisega seotud selliseid asjaolusid, mis on aset leidnud enne talle relvaloa andmist. PPA peabki isiku käitumist hindama pikema aja jooksul, eelkõige kontrollimaks võimalust, et mingisugune konkreetne õigusvastane tegu ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei ole põhjust teha põhjapanevamat järeldust isiku käitumise kohta. Seega ei saa PPA-le ette heita, et ta võttis käesoleval ajal arvesse ka kaebaja poolt enne relvaloa viimase kehtivuse pikendamist toime pandud liiklusõigusrikkumist. Siinkohal ei ole põhjust arutleda selle üle, kas kaebajale oleks juba 2020. aasta märtsis tulnud relvaloa andmisest keelduda. PPA-l on relvaloa omaja käitumise hindamisel avar kaalutlusruum ning iseenesest ei ole välistatud relvaloa andmine ka ohtlikule käitumisele viitavaid rikkumisi korduvalt toime pannud isikule ning otsustada relvaloa kehtetuks tunnistamine, kui ilmneb, et isik varasemale sarnast ohtlikku käitumist jätkab. Käesoleval juhul näitas kaebaja, pannes vaid umbes kuu aega pärast uue relvaloa saamist toime järjekordse liiklusrikkumise, üheselt, et ei hooli talle pandud kohustustest. Samadel põhjustel ei saa asjakohatuks pidada ka vaidlustatud otsuses osundatud veelgi varasematele liiklusõigusrikkumistele ja varavastastele süütegudele ega ka asjaolule, et politseile teada olevalt on kaebaja käitunud agressiivselt ja ähvardavalt. Vaidlustatud otsuses esile toodud asjaolule, et varem on kaebaja ähvardanud oma naabreid ja pälvinud korduvalt politsei tähelepanu seoses tülitsemisega oma endise äripartneriga, ei ole kaebaja vastu vaielnud. Asjaolu, et ähvardustega ei ole kaasnenud vägivallategusid või et tülid on jäänud verbaalsele tasandile, ei välista kaebajat iseloomustava mitte-õiguskuuleka käitumise taustal võimalust, et mõne järgmise sarnase tüli või erimeelsuse raames võib kaebaja kuritarvitada relva, kui see peaks tal juhtumisi käeulatuses olema.
11.RelvS § 43 eesmärk on mõjutada ühiskonnaliikmeid käituma ja oma valikuid tegema nii, et avalik kord ja kõigi teiste õigused oleksid võimalikult suures ulatuses tagatud. See eesmärk õigustab potentsiaalselt ohtlike tegevuste (ja relva kandmine seda põhimõtteliselt on) välistamist isikute puhul, keda teatud rühmatunnusest (nagu karistatus ohtlikult hoolimatule käitumisele viitavate süütegude eest) lähtudes ei saa pidada usaldusväärseks. Avalik huvi vältida tulirelvi selliste isikute käes, kes on oma kohustustesse, mis sarnanevad relva valdamisega seotud kohustustega, suhtunud hoolimatult sellisel määral, et see on õigustanud nende karistamist, kaalub üles sellise isiku huvi relvaloast tulenevate õiguste teostamise vastu. Antud juhul ei nähtu liiati ühtki kaalukat põhjust, mis õigustanuks kaebajale relvaloa kehtima jätmist tema ohtlikust käitumisest hoolimata.
12.Eeltoodust tulenevalt leian, et vastustaja otsus kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada jääb vastustajale RelvS-st tuleneva kaalutlusõiguse piiridesse, vastustaja ei ole lähtunud asjassepuutumatutest kaalutlustest ega jätnud välja selgitamata olulisi asjaolusid ega huve. Kaebajale anti menetluse käigus võimalus oma seisukoht ja vastuväiteid esitada, mida kaebaja ei teinud. Seetõttu on otsus õiguspärane ja kaebus põhjendamatu.
13.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
-4-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.