Korrakaitse › Relvaload

3-20-1675 otstarbel omada ning kanda püstoleid Glock-19, kaliiber 9×19 mm, nr WGB683 ja Sig-SauerP-230, kaliiber 9 mm Br Short, nr S173569.

2(7)

3-20-1675 RelvS § 43 lg 31 kohaselt võib PPA relvaloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Tegemist on relvaloa kehtetuks tunnistamise täiendava alusega, mida võib kohaldada juhul, kui ei esine sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud aluseid. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et liiklusõigusrikkumistega seoses saab relvaloa kehtetuks tunnistada üksnes RelvS § 43 lg 3 alusel. Juhul kui relvaloa omajat karistatakse RelvS § 36 lg 1 p-s 6 nimetatud liiklussüüteo eest (nt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis), tuleb relvaluba RelvS § 43 lg 3 alusel kehtetuks tunnistada ilma mistahes täiendava kaalumiseta. Muud liiklusrikkumised saavad aga olla relvaloa omaja käitumist iseloomustavateks asjaoludeks, mis võivad kaasa tuua relvaloa kehtetuks tunnistamise RelvS § 43 lg 31 alusel. PPA-l on selle sätte kohaldamisel, sh relvaloa omaja eluviisi või käitumisele hinnangu andmisel, võrdlemisi avar kaalutlusõigus. Sellise kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse tühistamiseks on alust vaid juhul, kui otsuse tegemisel on lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või on enne otsuse tegemist jäetud nõuetekohaselt välja selgitamata otsuse langetamise seisukohast olulised asjaolud või kui kaalumise tulemusena antud hinnangud on ilmselgelt väärad. Praegusel juhul selliseid puudusi vaidlustatud otsusel ei ole. RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine ei eelda seda, et loa omaja on rikkunud relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi. Järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise isiku turvalisust ohustav ning isik on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole mistahes seost relvaga. Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt isegi keskmisest vastutustundlikumat käitumist. See tähendab, et relvaloa kehtetuks tunnistamiseks ei pea PPA veenvalt põhjendama seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud. Vastupidi, relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada. Asjaolu, et isik on toime pannud õigusvastaseid tegusid, mis seonduvad mingisuguse muu kõrgema ohu allika (antud juhul mootorsõiduki) kasutamisega, õigustab järeldust, et isik ei pruugi teatud olukordades olla suuteline täitma ka relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi ning seeläbi võivad tema hoolimatuse või vastutustundetu käitumise tõttu edaspidi realiseeruda ka tulirelvast lähtuvad ohud. Vaidlustatud otsusest ja sellele lisatud materjalidest nähtub, et veel pärast vaidlusaluse relvaloa andmist juhtis kaebaja mootorsõidukit, omamata juhtimisõigust, mis oli temalt karistusena ära võetud varasemalt toime pandud liiklusrikkumise eest. Rikkumine seisnes seejuures varalise kahju kaasa toonud liiklusõnnetuse põhjustamises ja seejärel sündmuskohalt lahkumises ilma liiklusõnnetusest nõuetekohaselt teatamata. Juhtides mootorsõidukit juhtimisõiguseta, mis oli karistusena ära võetud, näitas kaebaja üheselt mõistetavalt üles lugupidamatust õiguskorra ja eeskätt talle konkreetselt pandud kohustuse vastu. Seejuures tegu, mille eest oli kaebajalt juhtimisõigus ära võetud, seisnes hoolimatus käitumises sõiduki kasutamisel, mille tagajärjel tekkis kahju ning peale selle liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises, mille ainus mõeldav põhjus sai olla soov rikkumist varjata ja sellega kaasnevast vastutusest pääseda. Need kaks tegu näitavad üheselt, et kaebaja kas ei soovi või ei suuda mõista mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika valdamisega kaasnevat hoolsuskohustust ja vastutust. Selles olukorras võis PPA põhjendatult asuda seisukohale, et teatud ettenägematutes olukordades ei pruugi kaebaja samamoodi olla suuteline täitma tulirelva hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud kohustusi. Relvaloa omaja poolt mootorsõiduki kasutamisega seotud liikluskäitumine on väga kaalukas argument, millest lähtudes hinnata isiku sobivust relva omamiseks. Seda just põhjusel, et nagu 3(7)

3-20-1675 relvgi, on mootorsõiduk kõrgema ohu allikaks, mille kasutamisel võib ka esmapilgul väike hoolimatus kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Suurem osa liiklusõnnetustest leiab aset juhi hoolimatuse ja teatud halbade asjaolude kokkusattumise tulemusena. Juhi hoolsuskohustus – sarnaselt relvaloa omaja hoolsuskohustusega – peab muu hulgas tagama selle, et juht suudab adekvaatselt reageerida ka sellistele võimalikele temast sõltumatutele halbadele asjaoludele. Korduvalt liiklusõigusrikkumisi toime pannud isiku puhul ei saa eeldada, et ta relvaga ümber käies käitub hoolsalt ja nõuetekohaselt ka siis, kui ta senini ühtki relva hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud rikkumist toime pannud ei ole. Asjaolu, et isik juhib mootorsõidukit ajal, mil temalt on juhtimisõigus ajutiselt ära võetud, näitab ka seda, et konkreetsest loast tulenevate õiguste teostamisel ei pea isik loa kui sellise olemasolu oluliseks. Lisakaristusena juhtimisõiguse peatamise eesmärk on kõrvaldada ohtlikult liigelnud juht mõneks ajaks liiklusest selleks, et ta mõtleks oma ohtliku käitumise üle järele, teeks sellest järeldused ja käituks edaspidi liikluses hoolikalt. Isiku puhul, kes juhtimisõiguse ära võtmisele tähelepanu pööramata sõiduki rooli istub, saab eeldada, et ta ei saa aru oma varasema käitumise ohtlikkusest ega soovi sellest järeldusi teha. Selline isik ei saa tekitada usaldust relva omamiseks, kuna ta on oma varasema käitumisega selgelt mõista andnud, et täidab talle relvaloast tuleneva eriõigusega loomult sarnase juhtimisõigusega seonduvaid kohustusi niivõrd, kui see talle parasjagu sobiv või meelepärane tundub. RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel ei ole PPA-l keelatud võtta arvesse relvaloa omaja käitumisega seotud selliseid asjaolusid, mis on aset leidnud enne talle relvaloa andmist. PPA peabki isiku käitumist hindama pikema aja jooksul, eelkõige kontrollimaks võimalust, et mingisugune konkreetne õigusvastane tegu ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei ole põhjust teha põhjapanevamat järeldust isiku käitumise kohta. Seega ei saa PPA-le ette heita, et ta võttis arvesse ka kaebaja poolt enne relvaloa viimase kehtivuse pikendamist toime pandud liiklusõigusrikkumist. Siinkohal ei ole põhjust arutleda selle üle, kas kaebajale tulnuks keelduda relvaloa andmisest juba 2020. a märtsis. Iseenesest ei ole välistatud relvaloa andmine ka rikkumisi korduvalt toime pannud isikule ning otsustada relvaloa kehtetuks tunnistamine, kui ilmneb, et isik varasemale sarnast ohtlikku käitumist jätkab. Pannes vaid umbes kuu aega pärast relvaloa saamist toime järjekordse liiklusrikkumise, näitas kaebaja üheselt, et ei hooli talle pandud kohustustest. Samadel põhjustel ei saa asjakohatuks pidada ka vaidlustatud otsuses osundatud veelgi varasematele liiklusõigusrikkumistele ja varavastastele süütegudele ega ka asjaolule, et politseile teada olevalt on kaebaja käitunud agressiivselt ja ähvardavalt. Vaidlustatud otsuses esile toodud asjaolule, et varem on kaebaja ähvardanud oma naabreid ja pälvinud korduvalt politsei tähelepanu seoses tülitsemisega oma endise äripartneriga, ei ole kaebaja vastu vaielnud. Asjaolu, et ähvardustega ei ole kaasnenud vägivallategusid või et tülid on jäänud verbaalsele tasandile, ei välista kaebajat iseloomustava mitte-õiguskuuleka käitumise taustal võimalust, et mõne järgmise sarnase erimeelsuse raames võib kaebaja kuritarvitada relva, kui see peaks tal juhtumisi käeulatuses olema. RelvS § 43 eesmärk on mõjutada ühiskonnaliikmeid käituma ja oma valikuid tegema nii, et avalik kord ja kõigi teiste õigused oleksid võimalikult suures ulatuses tagatud. See eesmärk õigustab potentsiaalselt ohtlike tegevuste (ja relva kandmine seda põhimõtteliselt on) välistamist isikute puhul, keda teatud rühmatunnusest (nagu karistatus ohtlikult hoolimatule käitumisele viitavate süütegude eest) lähtudes ei saa pidada usaldusväärseks. Avalik huvi vältida tulirelvi selliste isikute käes, kes on oma kohustustesse, mis sarnanevad relva valdamisega seotud kohustustega, suhtunud hoolimatult sellisel määral, et see on õigustanud nende karistamist, kaalub üles sellise isiku huvi relvaloast tulenevate õiguste teostamise vastu. Liiati ei nähtu ühtki kaalukat põhjust, mis õigustanuks kaebajale relvaloa kehtima jätmist tema ohtlikust käitumisest hoolimata.

4(7)

3-20-1675 PPA otsus kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada jääb tema RelvS-st tuleneva kaalutlusõiguse piiridesse, PPA ei ole lähtunud asjasse puutumatutest kaalutlustest ega jätnud välja selgitamata olulisi asjaolusid ega huve. Kaebajale anti menetluse käigus võimalus esitada oma seisukoht ja vastuväiteid, mida kaebaja ei teinud. Seetõttu on otsus õiguspärane ja kaebus põhjendamatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1675 korduvalt toimepandud süüteo eest. Siin peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas võivad need asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude toimepanemise eest. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse.

3-20-1675 kaebaja kohta negatiivse iseloomustuse, soovitades relvaluba mitte anda. Sama ametnik on kaebaja kohta koostanud ettekande ka 10.07.2019, viidates kaebaja ähvardavale ja ülimalt konfliktsele käitumisele. Nõnda on PPA vaidlustatud otsuses põhjendatult pidanud kaebaja käitumist alarmeerivaks ja tuletanud selle prognoosi kaebajast lähtuva ohu kohta tulevikus. Asjaolusid, mis on aluseks sellisele prognoosile, ei ole kaebaja tõenditega ümber lükanud ning sarnaselt halduskohtuga leiab ringkonnakohus, et PPA järeldused on õiguspärased. Kui isik ei suuda lahendada inimeste vahelisi erimeelsusi pidevalt ägedatesse konfliktidesse laskumata, on õiguskorra ja teiste isikute turvalisuse huvides, et sellisel isikul poleks käepärast relva. Apellatsioonkaebuse väide, et kaebajal ei ole praegusel momendil kellegagi konflikte, mis võiksid agressiooni esile kutsuda, ei muuda olematuks varem toime pandud tegusid ja sellest lähtuvat prognoosi, millele PPA otsuses on tuginetud. Säärane prognoos ei pea olema seotud mõne konkreetse teise isikuga vahetult ettenähtavas tulevikus aset leidva intsidendiga, vaid võib olla üldisemat laadi, kuna kõiki elus ettetulevaid situatsioone pole võimalikki ette näha.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.