Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 24. jaanuar 2019, Tartu 3-18-58
Haldusasi
Ander Sagadi kaebus Viru Vangla 24. oktoobri 2017. a käskkirjade nr 6-3/1046-1, 6-3/1047-1 ja 6-3/1048 ning
28.detsembri 2017. a vaideotsuse nr 6-12/567-2 tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 3. septembri 2018. a otsus Ander Sagadi apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Ander Sagadi Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Ander Sagadi taotlus täiendava tõendi kogumiseks.
2.Jätta Ander Sagadi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
3.septembri 2018. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 25. veebruar 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 24. oktoobri 2017. a käskkirjadega nr 6-3/1046-1, nr 6-3/1047-1 ja nr 6-3/10481 tunnistati kaebaja vastavalt süüdi Viru Vangla kodukorra p 1.12.8, vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Viru vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumises ja määrati talle distsiplinaarkaristusena vastavalt kaheksaks, seitsmeks ja neljaks päevaks kartserisse paigutamine kuue kuulise katseajaga.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Viru Vangla
24.oktoobri 2017. a käskkirjade nr 6-3/1046-1, nr 6-3/1047-1 ja nr 6-3/1048-1 ning vaideotsuse tühistamiseks.
3.Vastuses kaebusele vaidles Viru Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.3. septembri 2018. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas halduskohus järgnevalt.
5.Käskkirjaga nr 6-3/1046-1 karistati kaebajat Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumise eest, kuna esimeses episoodis ütles kaebaja ametnikule pärast korralduse andmist üleliigne sigaret tagastada: „Ükspäev ma kellelegi veel molli panen, üle hakkab viskama see asi juba.“ Teises episoodis ütles kaebaja ametnikule: „Mis sa otsustad nüüd näkku nussima hakata, jah?“ Vangla ei ole asjaolude tuvastamisel eksinud. Käskkirja aluseks olevad teod on tuvastatud ametnike ettekannetega. Esimese episoodi toimumist kaebaja jaatab (küll veidi erinevas sõnastuses) enda seletuses vanglale. Määrav ei ole, kas kaebaja kasutas fraasi „molli panen“ või „vastu hambaid saab“. Kohtule esitatud dokumendid ei anna alust kahelda ametniku seletuse usaldusväärsuses. Kaebaja seletustest nähtub kaebaja suhtumine ametnikesse, mistõttu on usutav, et sarnaselt käitus kaebaja ametnikega ka suulises vestluses. Teod on õigesti kvalifitseeritud Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 (kinnipeetaval on keelatud mh käituda ebaviisakalt ning kasutada ebatsensuurseid ja ähvardava sisuga väljendeid) rikkumisena. Kaebaja teguviis on ähvardava sisuga ning sõnad ebatsensuursed.
6.Käskkirjaga nr 6-3/1047 karistati kaebajat VangS § 67 p 1 rikkumise eest, kuna hommikuse loenduse ajal ametniku korralduse peale ei tõusnud kaebaja voodist püsti, vaid jäi voodisse. Vangla ei ole asjaolude tuvastamisel eksinud. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas korralduse täitmata jätmiseks esines objektiivne põhjus, s.t sellise tasemega seljavalu, mis välistas voodist tõusmise. Kaebajale anti korraldus kella 8.12 paiku, kuna kaebaja soovis seljavalu tõttu valveõde, läks valvur meditsiinitöötajat kutsuma. Ettekande kohaselt nägi valvur kaebajat 8.24 paiku osakonna trelluste juures liikumas päevaruumi suunas. Vangla tugines videokaamera salvestisele, millest nähtus, kuidas kaebaja kell 8.31 jalutas normaalse kõnnakuga S2 osakonnas, istus toolile ja tõusis 8.55 ning seejärel jalutas valveruumi poole ilma raskusteta. Pereõe tõendi kohaselt kõndis kaebaja õe vastuvõtule kramplikult, hoides tugevalt kubemepiirkonnast kinni, ta soovis valuvaigistavat süsti, mille õde talle tegi. Kuna üksusest tuli hiljem teave, et kaebaja liikus osakonnas ilma komplikatsioonideta, tõendit püsti tõusmata jätmise õigustamiseks ei antud. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas ta sai osakonnas ilma komplikatsioonideta liikuda, kuid mitte õe vastuvõtule minnes. Ühtlasi ei oodanud kaebaja pereõde, vaid lahkus kambrist. Pereõde ei teinud süsti objektiivse mõõtmistulemuse, vaid kaebaja väidete alusel. Seetõttu ei saa pidada usutavaks väidet, et esines objektiivne põhjus korralduse täitmata jätmiseks. Kaebaja tegevusetus on õigesti kvalifitseeritud VangS § 67 p 1 rikkumisena. Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud mh alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67 p 1). Kaebaja jättis täitmata allumiskohustuse ilma objektiivse põhjuseta ning seeläbi ohustas ta vangla julgeolekut.
7.Käskkirjaga nr 6-3/1048-1 karistati kaebajat Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumise eest, kuna kaebaja ütles valvurile pärast korraldust kinnitada hõlmad: „Ähvardad vä, minu pärast võid sa teha kas või kümme tahakannet.“ Vangla ei ole asjaolude tuvastamisel eksinud. Vaidlust ei ole, et kaebajal olid hõlmad lahti. Ettekande kohaselt andis valvur kaebajale korralduse kinnitada hõlmad, mille kaebaja jättis täitmata. Ettekandest nähtub, et seejärel hoiatas valvur ettekande koostamisega, mille peale kinnipeetav vastas järgmist: „Ähvardad vä? Minu pärast võid sa teha kas või kümme tahakannet.“ Kohtule esitatud dokumentide põhjal ei ole alust kahelda ametniku seletuse usaldusväärsuses ega vanglale ette heita menetlusreeglite rikkumist tõendite hindamisel. Vaides märgitud sõnakasutusega on kaebaja üles näidanud halvakspandavat suhtumist ametnike adressaadil, mistõttu ei ole välistatud, et kaebaja tegi seda ka korralduse saamisel. Kaebaja tegu on õigesti kvalifitseeritud Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumisena, kaebaja teguviisi tuleb pidada ebaviisakaks.
8.Vangla ei ole eksinud distsiplinaarmenetluse läbiviimise muude reeglite vastu. Distsiplinaarmenetluse viis läbi vanglateenistus, kaebajale anti võimalus esitada selgitusi, talle tutvustati distsiplinaarkaristuse protokolli ja võimaldati esitada vastuväited. Distsiplinaarkaristus määrati kuue kuu jooksul rikkumise toimepanemise päevast arvates. Kaebajat karistati kodukorra
p-d 1.12.8 rikkumise eest igas episoodis neljaks ja VangS § 67 p 1 rikkumise eest seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamiseks kuuekuulise katseajaga. Seega ei pöörata määratud karistusi täitmisele, kui kaebaja ei pane toime uusi rikkumisi. Uute rikkumiste ärahoidmine on kaebaja enda võimuses. Vangla on karistuste määramisel arvesse võtnud lubatud kaalutlusi, s.t kaebaja eelnevat käitumist ja tema karistamist sarnaste teguviiside eest, teo raskust, samuti asjaolu, kuidas kinnipeetav ise enda tegevust hindab.
9.Asjaolu, et vaideotsuse allkirjastas ametnik, kes tegi ettekanded, mis olid käskkirjade andmise aluseks, ei mõjuta vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust. Eespool nimetatud asjaolu pole aluseks ka vaideotsuse tühistamiseks, kuna selle asjaoluga ei rikuta iseseisvalt kaebaja õigusi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.A. Sagadi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
11.Kaebaja on seisukohal, et kohus on asja lahendamisel arvestanud üksnes vastustaja väiteid ning jätnud alusetult kõrvale kaebaja esitatud faktid ja põhjendused, mis viitavad ametnike süüle. Menetluses on kaebaja ametnikud M. S ja K. R osalenud ettekande koostaja, käskkirja allkirjastaja ja vaide lahendajana. Seega on nad olnud menetluse osalisteks ja omavad isiklikku huvi asja vastu. Kaebaja süü on seejuures tuvastatud üksnes ühe ametniku ettekandes teisele ametnikule esitatu põhjal. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, kui ametniku väited loetakse tõenditeks ja kaebaja väited samas jäetakse arvestamata. Kaebajal on radikuliit, mistõttu ta ei olnud võimeline 3. oktoobril 2017 koheselt ennast püsti ajama. Hilisem kõndimine elusektoris ei tõenda valu puudumist hommikuse loenduse ajal. Liikumine oli võimalik pärast seda, kui haigushoog andis järele, umbes kella 8.55 ajal. Kaebaja taotleb, et kohus nõuaks vastustajalt välja tõendi selle kohta, et kaebaja põeb radikuliiti.
12.Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud rahuldamata A. Sagadi kaebuse talle distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade ja vaideotsuse tühistamiseks. Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt põhjendanud kaebajale distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasust ja menetlusreeglite järgimist distsiplinaarmenetluste läbiviimisel. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
14.Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväiteks, et vaidlustatud käskkirjades on kaebajale omistatud rikkumised tuvastatud üksnes vastustaja ametniku ettekande alusel, muid tõendeid ei ole arvestatud. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja rikkumiste tuvastamisel on kesksel kohal olnud etteheidetavate episoodide kohta tehtud vangla ametniku ettekanded, milles kaebaja käitumist kirjeldati. Vähemalt osaliselt on tegemist nn sõna sõna vastu olukorraga. Kuid asjaolu, et otsese tõendina rikkumise kohta on olemas üksnes ametniku ettekanne ei välista kaebajale distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasust. Kaebaja heidab küll ettekanded koostanud ametnikele ja distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja karistuse määranud ametnikule ette isiklikku huvitatust asjast, kuid ei ole haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses selgitanud, miks peaks vastustaja ametnikud olema isiklikult huvitatud kaebaja kahjustamisest. Ringkonnakohus leiab, et ametiülesandeid täitva vangla ametniku pahausklikku käitumist, ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist, ei saa eeldada. Kui kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluses on ametnik esitanud kaebaja käitumise kohta ebaõigeid andmeid isikliku vastumeelsuse tõttu, siis oli kaebaja
kohustuseks oma seisukohta põhjendada ja selgitada vähemalt seda, miks ametnikul võis kujuneda vastumeelsus kaebaja suhtes. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades just kinnipeetava väidetel oleks ettemääratult suurem kaal ning vastavalt oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu kinnipeetavate suhtes distsiplinaarsete mõjutusvahendite kohaldamine ühe ametniku juuresolekul toime pandud rikkumiste korral. Käesoleva juhul ei ole kaebaja üritanud isegi põhistada oma väidet vastustaja ametnike erapoolikuse kohta. Samas on just kaebaja see, kes kaheldamatult on isiklikult huvitatud menetluse tulemusest, sest distsiplinaarkaristuse määramise korral tuleb temal taluda kahjulikku tagajärge. Seega on eluliselt hoopis tõenäolisem, et kaebaja ise esitab rikkumise episoodide kohta ennast õigustavaid väiteid, eitades rikkumiste toimepanemist või väites rikkumise õigusvastasust välistava asjaolu esinemist.
15.Seejuures kaebaja eksib, leides, et vastustaja on käskkirjade andmisel tuginenud üksnes vangla ametnike ettekannetes märgitule. Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumise episoodide osas on halduskohus põhjendatult osutanud sellele, et osaliselt on kaebaja ise vastustajale esitatud selgituses (tl 14) möönnud etteheidetava teksti ütlemist. Kaebaja seletusest ja vaidest (tl 28-30) nähtuv negatiivne suhtumine vastustaja ametnikesse, keelekasutus ja varasem sarnase rikkumise toimepanemine suurendavad elulist usutavust, et konfliktsituatsioonis kaebaja käitus ettekannetes (tl 13p, 15 ja 27p) kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus jagab seisukohta, et nendel asjaoludel, kus tõenditest ei ilmne ametnike usaldusväärsust kahtluse alla seadvaid asjaolusid ning kaudsed tõendid toetavad ettekannetes esitatud versiooni kaebaja käitumisest, on vastustaja kaevatavates käskkirjades põhjendatult tuvastanud kaebaja rikkumised ja need õigesti kvalifitseerinud.
16.Selle seisukoha ümberlükkamiseks ei anna alust apellatsioonkaebuses esitatud väide, et menetluses on arvestatud üksnes vastustaja seisukohtade ja väidetega, jättes kaebaja argumendid tähelepanuta. Tegelikkuses on halduskohus selgitanud, miks ta kaebaja väidetega ei nõustu ja leiab, et vastustaja ei ole eksinud kaebaja rikkumisi tuvastades. Apellatsioonkaebuse üldsõnalised väited ei ole selliselt kontrollitavad ega luba teha teistsugust järeldust.
17.3. oktoobri 2017 hommikul loenduse ajal püsti tõusmise korralduse täitmata jätmise kohta leiab kaebaja, et selleks esines objektiivne takistus – ägenenud radikuliit – ning hilisem elusektoris kõndimine ei tõenda, et loenduse ajal haigushoogu ei esinenud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebajal radikuliidi esinemine ei ole asjas vaidluse all. Seetõttu ei ole vajalik nõuda vastustajalt välja meditsiinitõendit nimetatud asjaolu kohta. Kaebaja eksib selles, nagu ei saaks tema hilisema käitumise alusel teha järeldusi loenduse ajal tugeva seljavalu puudumise kohta. Kaebaja jätab tähelepanuta, et loenduse ajal püsti tõusmiseks korralduse andmise (kl 8.12) ja vastustaja poolt videosalvestise alusel tuvastatud elusektoris kõndimise, istumise (kl 8.31) ja püsti tõusmise (kl 8.55) ajaline vahe oli väike. Seejuures ei ilmnenud, et kõndimine või istumine oleks põhjustanud kaebajale raskusi või valu. See iseenesest viitab sellele, et ägedat haigushoogu ei esinenud. Elusektoris liikumine toimus enne meditsiinitöötaja saabumist, kusjuures meditsiiniõe juurde kõndides ei liikunud kaebaja tavapäraselt ning väitis tugeva valu esinemist, mis omakorda on vastuolus apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et elusektoris kõndimise ajaks oli valu taandunud. Eeltoodu viitab sellele, et kaebaja soovis meditsiinitöötajale näidata olukorda endale soodsalt, et selle kaudu vältida loenduseks püsti tõusmata jätmise eest võimaliku distsiplinaarkaristuse määramist.
18.Ringkonnakohus osutab veel sellele, et hommikune loendus on vanglas igapäevane. Seega ei saanud loenduse läbiviimine ja selle ajal antav korraldus püsti tõusmiseks tulla kaebajale üllatusena. Viru Vangla kodukorra p 6.1 kohaselt antakse korraldus loenduseks suuliselt või helindussüsteemi kaudu 10 minutit enne selle algust, et kinnipeetaval oleks aega loenduseks valmistuda. Kaebaja ei väida, et 3. oktoobril 2017 loenduse algusest ei oleks teavitatud. Kaebaja seletusest (tl 21) saab seejuures järeldada, et ta ei olnud isegi üritanud loenduseks valmistuda, samas kui loenduseks valmistumiseks ettenähtuga võrreldava aja jooksul oli ta hiljem siiski
suuteline riietuma ja liikus juba eluosakonnas ringi. Seega viitavad asjas kogutud tõenditest nähtuvad asjaolud sellele, et isegi, kui 3. oktoobril 2017 kaebajal oli äge haigushoog, siis ei olnud see siiski objektiivseks takistuseks loenduse ajal püsti tõusmise korralduse täitmata jätmiseks.
19.Kaebaja heidab vastustajale jätkuvalt ette distsiplinaarmenetluste ja vaidemenetluse läbiviimise nõuete rikkumist. Seejuures ei sea kaebaja kahtluse alla halduskohtu tuvastatut, et talle anti võimalus esitada selgitusi, tutvustati distsiplinaarkaristuse protokolli ja võimaldati esitada vastuväited, karistus määrati kuue kuu jooksul rikkumise toimepanemisest arvates ja karistuse määramisel on vangla arvesse võtnud lubatud kaalutlusi, s.t kaebaja eelnevat käitumist ja tema karistamist sarnaste tegude eest, teo raskust, samuti asjaolu, kuidas kinnipeetav ise enda tegevust hindab. Kaebaja hinnangul tingib tema karistamise õigusvastasuse see, et ettekanded rikkumise kohta on koostanud sama ametnik, kes tegi vaideotsuse ning vaidemenetluse otsuse on koostanud distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja distsiplinaarkaristused määranud ametnik.
20.Vangistusseaduse § 64 lg-te 1 ja 4 kohaselt on distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja distsiplinaarkaristuse määramine vanglateenistuse pädevuses. Kuna menetluse läbiviimise ja karistuse määramise õigus on seadusega antud vanglateenistusele üldiselt, siis on vastustajal õigus ise otsustada, millised ametnikud seda ülesannet täidavad. Tegemist on sisepädevuse jagamisega ning kaebajal puudub õigus nõuda, et menetluse viiks läbi või distsiplinaarkaristuse määraks konkreetne ametnik. Asjas ei vaielda selle üle, et nii menetluse läbi viinud ja karistuse määranud K. R. (inspektor-kontaktisik) kui vaideotsuse allkirjastanud M. S (inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes) olid vastavalt õigustatud neid ametikohustusi täitma. Haldusmenetluse seadusest (vt § 10) ei tulene, et menetluse alustamise tinginud asjaolu avaldanud ametnik ei võiks hiljem samas asjas vaiet lahendada. Kuna vaidemenetluse üheks eesmärgiks on haldusorgani enesekontrolli teostamine, siis ei ole iseenesest taunitav ka see, kui vaidemenetluse otsuse teksti valmistab ette kaevatava haldusakti allkirjastanud ametnik. Kuid isegi juhul, kui möönda, et ettekande koostanud ametniku osalemine vaide lahendamisel ei ole soovitav, sest vaide lahendamisel võib olla vajalik tema enda seletuse usaldusväärsuse hindamine ja kaalumine koostoimes teiste tõenditega, siis ei saanud see siiski mõjutada ajaliselt varasema käskkirja andmist ega tuua kaasa selle õigusvastasust. Põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et asjaolu ei ole aluseks ka vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja ei väida, et vaideotsus rikuks tema õigusi iseseisvalt, lahus kaevatava käskkirja tühistamise nõudest. Seega jagab vaideotsus käesoleval juhul kaevatava käskkirja õiguslikku saatust ning käskkirja tühistamise nõude rahuldamata jätmise tõttu ei ole alust ka vaideotsust tühistada.
21.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls 3 järgi kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.