Apellant (kostja): R.R. (ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Marit Seesmaa Vastustaja (hageja): A.A. (ik: XXXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja I.P., lepinguline esindaja advokaat Olavi Järve
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 8. aprilli 2019 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus R.R.i kanda, v.a A.A.i riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
3.Mõista välja R.R.ilt Eesti Vabariigi kasuks R.R.ile antud riigi õigusabi tasu ja kulud ringkonnakohtus summas 180 eurot. R.R.il tuleb väljamõistetud riigi õigusabi tasu ja kulud tasuda 15-euroste osamaksetena 12 kuu jooksul. Esimene osamakse tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ülejäänud 11 osamakset tuleb tasuda esimese osamakse tasumise kalendrikuule järgneva 11 kuu jooksul iga kuu 20. kuupäevaks. Osamaksed tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole AS-s SEB Pank EE351010052031000004, Swedbank AS-s EE522200221013264447 või Luminor Bank AS-s nr EE401700017002872300 viitenumbriga 99919700049214. Osamaksete tasumisega viivitamise korral tuleb R.R.il tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Makseinfo riigi õigusabi tasu ja kulude tasumise kohta edastatakse R.R.ile eraldi dokumendiga pärast käesoleva otsuse jõustumist.
4.Võtta asja materjalide juurde Maksu- ja Tolliameti 17. septembri 2019 vastus, AS SEB Pank 16. septembri 2019 vastus, Swedbank AS 24. septembri 2019 vastus ja Äriregistri väljavõte XXXXXXX kohta ning apellatsioonkaebusele lisatud üürikomisjoni ja Maksuja Tolliameti teade. Jätta asja materjalide juurde võtmata apellandi 20. septembril 2019 esitatud seisukohale lisatud elektriarve. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja, sünd XXXXXXX) esitas 14.05.2018 oma seadusliku esindaja (ema) I.P.i kaudu maakohtule R.R.i (kostja/isa) vastu hagi miinimumsummas elatise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest.
2.Kostja oli nõus maksma hagejale elatist 72 eurot kuus. Kostja vastuväidete kohaselt puuduvad tal töökoht ja sissetulek, oma IT ettevõtte on ta sunnitud tervisest tulenevatel põhjustel likvideerima. Kostja oli nõus elatist andma muul viisil, eelkõige ise last kasvatama. Kostja palus arvestada, et osa lapse vajadustest on kaetud riiklike toetustega. Elatise väljamõistmine alates 14.05.2018 ei ole põhjendatud, kuna laps asus ema juurde elama oktoobris 2018.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 8. aprilli 2019 otsusega hagi osaliselt ning mõistis R.R.ilt välja A.A. kasuks elatise 240 eurot kuus alates 8. aprillist 2019 kuni A.A. täisealiseks saamiseni ja ühekordse elatise perioodi 3. oktoober 2018 kuni 7. aprill 2019 eest 1429,15 eurot. Maakohus jättis rahuldamata elatisenõude 240 eurot ületavas osas ja elatisenõude perioodi 14. mai kuni 2. oktoober 2018 eest.
Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus arvestas advokaat Marit Seesmaale riigi vahendite arvelt riigi õigusabi tasu 410,88 eurot ja mõistis kostjalt välja riigituludesse riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu 410,88 eurot. Summa tuleb tasuda ühe aasta jooksul võrdsete osamaksetena, 34,24 eurot kuus. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit oma sissetulekute suuruse ja terviseseisundi kohta. Kostjale kuuluva ettevõtte XXXXXXX staatus Äriregistris on registrisse kantud. Arusaamatuks jääb, kuidas peab kostja võimalikuks tasuda elatist 72 eurot kuus, kui tal puudub sissetulek ning väidetavalt elab ta sõbra toodud toidust. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas kostja tasub oma igakuiseid püsikulusid või kuidas ta peab võimalikuks lapse enda juurde elama võtmist, kui tervis on niivõrd halb, et ta ei ole võimeline töötama. Hageja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet sellele, et osa lapse vajadustest võib katta peretoetustega. Kuna kostja ei ole tõendanud oma sissetulekuid ja väljaminekuid ega tervislikku seisundit, siis kohus leidis, et põhjendatud on mõista kostjalt välja elatis 240 eurot kuus. Ajavahemiku 14.05.–02.10.2018 osas tuleb elatisenõue jätta rahuldamata. Laps elas sel perioodil osaliselt mõlema vanema juures võrdselt ja osaliselt ainult isa juures, millal isa andis lapsele ülalpidamist vahetult. Laps elab ema juures alates 03.10.2018. Ajavahemiku 03.10.2018–07.04.2019 eest tuleb elatis välja mõista ühekordse summana 1429,15 eurot. Selliselt on kõikide summade puhul miinimumelatise summast maha arvestatud pool lapsetoetusest, mis 2018. aastal oli 55 eurot kuus ja 2019. aastal on 60 eurot kuus.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.R.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 8. aprilli 2019 otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) andis kohus kostjale 13.11.2018 määrusega riigi õigusabi. Määruses on kohus jõudnud järeldusele, et lähtudes kostja esitatud asjaoludest tema majandusliku olukorra kohta ja kohtu välja nõutud teatistest, on kostja riigi õigusabi saama õigustatud isik (kohus on teinud päringud tsiviilasjas nr 2-18-3764). Kostjal ei olnud mõtet esitada oma pangakontode väljavõtteid, kuna kohtul olid need olemas. Seega oli kohus teadlik kostja sissetulekutest ja väljaminekutest. Kostja ei ole saanud pöörduda oma tervisliku seisundi hindamiseks erialaarstide poole, kuna tal puudub ravikindlustus ja raha visiiditasu maksmiseks; 2) ei ole kohus arvestanud kostja majanduslikku võimekust ja on teinud otsuse, mida kostjal ei ole võimalik täita. Kostjal puudub nii sissetulek kui ka muu vara, mille arvelt elatist maksta. Kostjal on üürivõlg 1360 eurot, millele lisandub kohtutäituri tasu, kokku 1500 eurot, ning elektrivõlg 260 eurot, mille tõttu on korterist elekter välja lülitatud. Riigile võlgneb kostja üle 3000 euro riigi õigusabi eest. Kostja vajas riigi õigusabi, et kaitsta oma õigust osaleda hageja kasvatamises. Vanematel ei ole võimalik anda lastele paremaid elutingimusi, kui neil endal on. Kohtuotsus ei tohi olla ebamõistlikult koormav. Pärast elatise tasumist peavad kostjale jääma minimaalsed vahendid enda vajaduste katmiseks. Mõjuvateks põhjusteks perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-te 1 ja 2 tähenduses on veel kostja osalemine hageja elus, hageja tegelikud vajadused ning seaduses sätestatud elatisemiinimumi vastavus tegelikule olukorrale.
5.A.A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) ei ole kostja taotlenud riigi õigusabi taotluses esitatud dokumentide elatiseasja juurde võtmist. Kui kostja halb majanduslik seis oleks tõendatud, ei omaks see tulenevalt Riigikohtu seisukohast (3-2-1-118-12, p 15) tähtsust, kuivõrd vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Kostjal on võimalus võtta end töötuna arvele. Sellisel juhul oleks tal ravikindlustus. Lisaks on kostjal õigus taotleda toetusi; 2) on apellatsioonkaebusele lisatud tõendid esitatud hilinemisega ja hageja palub jätta need tähelepanuta. Lisatud tõenditega ei ole tõendatud kostjal võlgnevuste olemasolu ega suurus. Üürileandja avaldus Tallinna Üürikomisjonile ei saa tõendada võlgnevuse olemasolu. Avalduses nõutakse üürivõlgnevust 595 eurot ja kõrvalkulude võlgnevust 305,09 eurot, kokku 900,09 eurot (mitte 1360 eurot või 1500 eurot). Lisast 2 nähtub, et kostja kohustub menetluskulusid tasuma kokku 960 eurot (mitte üle 3000 euro). Elektrivõlgnevuse kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Kuna täitemenetluse seadustiku (TMS) § 65 lg 4 ja § 119 lg 1 järgi on lapse elatisenõudel eelisjärjekord, ei takista teised võlgnevused lapse elatisenõude täitmist; 3) ei ole alust vähendada elatist tulenevalt asjaolust, et kostja veedab olulise aja hagejaga koos. Tsiviilasjas nr 2-18-14146 on kohus määranud kindlaks suhtluskorra, mille kohaselt kohtub kostja hagejaga üks kord nädalas kaks tundi. Kostja ei ole suhtluskorda täitnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 08.04.2019 otsus muutmata.
7.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse kostja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas, st osas, kas on alust maakohtu poolt kostjalt väljamõistetud elatise (2018. aastal 222,50 eurot kuus ja alates 01.01.2019. a 240 eurot kuus) suurust vähendada.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise või muutmise aluseks. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.PKS § 102 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Seega ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime, ei vabane ta oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest (nagu kostja on sisuliselt taotlenud, paludes jätta hagi täies ulatuses rahuldamata). Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Maakohus ongi seda teinud ning mõistnud kostjalt elatise välja seaduses (PKS § 101 lg-s 1) ettenähtud miinimumist veidi väiksemas summas, st arvestades kostja taotlusel miinimumelatise summast (mis 2015. aastal oli 250 eurot kuus ja alates 01.01.2019 on 270 eurot kuus) maha poole riiklikust lapsetoetusest (2018. aastal 55 eurot kuus, alates 01.01.2019. a 60 eurot kuus. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 3 järgi abieluasjas ja põlvnemisasjas, samuti lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
Ringkonnakohus tegi TsMS § 230 lg 5 p-de 4 ja 5 alusel Maksu- ja Tolliametile ning Swedbank AS-le ja AS-le SEB Pank täiendavad järelepärimised kostja viimase aasta sissetulekute ja pangakontode väljavõtete kohta ning võtab saadud vastused asja juurde. Vastustest kohtu järelepärimistele nähtub, et Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole kostjale nimetatud ajavahemikus väljamakseid tehtud ning laekumised puuduvad ka kostja pangakontodele Swedbank AS-s ja AS-s SEB Pank. Samuti võtab ringkonnakohus asja juurde Äriregistri andmed kostja ettevõtte XXXXXXX kohta, millest nähtuvalt on ettevõte 25.08.2019 registrist kustutatud. Eeltoodule vaatamata puudub ringkonnakohtu hinnangul mõjuv põhjus mõista kostjalt elatis välja väiksemas summas kui maakohus seda tegi. Riigikohus on korduvalt selgitanud (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 21.3, 21.4), et lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Seega ei anna alust kostjalt alaealise lapse kasuks väljamõistetud elatist veelgi vähendada ainuüksi asjaolud, et lähtudes Maksu- ja Tolliameti andmetest ning kostja pangakonto väljavõtetest on kostjal viimasel aastal sissetulek puudunud ning et kostjal võivad olla tekkinud võlgnevused üürileandja ja Eesti Vabariigi ees (mille kohta kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendid võtab ringkonnakohus asja juurde, ringkonnakohus jätab asja juurde võtmata kostja 20.09.2019 seisukohale lisatud elektriarve, mis on esitatud ilmselge hilinemisega). Vaidlust ei ole selles, et kostja on tööealine isik ja tal ei ole peale hageja rohkem ülalpeetavaid. Kostjal on varasemalt (08.06.2012–25.08.2019) olnud infotehnoloogia alal tegutsev ettevõte, mille asutaja, ainuosanik ja juhatuse liige ta oli. Kuivõrd kostja ei ole oma tervisliku seisundi kohta ühtegi tõendit esitanud (TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt oli see kostja tõendamiskoormis), saab eeldada, et kostja on töövõimeline ning väidetav mittetöötamine ja sissetuleku puudumine on ajutine. Kostja väide, et ta ei ole saanud pöörduda oma tervisliku seisundi hindamiseks erialaarstide poole, kuna tal puudub ravikindlustus ja raha visiiditasu maksmiseks, ei ole põhjendatud. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele õigesti viidanud, et kostjal on võimalus võtta end töötuna arvele, millisel juhul oleks tal olemas ravikindlustus ja kõik võimalused arstide poole pöördumiseks. Kostja ei ole oma vastavat õigust kasutada soovinud. Iseenesest on õige kostja väide, et lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning et pärast elatise tasumist peavad kostjale jääma minimaalsed vahendid enda vajaduste katmiseks. Samas ei ole kostja tõendanud, et hagejale 240 euro ulatuses kuus ülalpidamist andes jääksid kostja enda mõistlikud vajadused katmata. Ringkonnakohus nõustub siinkohal ka maakohtu otsuses väljatooduga, et kostja väited maakohtus olid vastuolulised: kostja pidas võimalikuks tasuda hagejale elatist 72 eurot kuus või võtta laps enda juurde elama, kinnitades samas, et tal puudub igasugune sissetulek ja tervis on sedavõrd halb, et ta ei ole võimeline töötama. Samas on ilmselge, et lapse kasvatamine nõuab vanemalt rahalisi vahendeid ka sel juhul, kui laps elab vanema juures, mitte ainult siis, kui vanemal tuleb tasuda elatist. Mõjuvaks põhjuseks ei ole ka kostja arvamus, et kohtuotsus ei ole täidetav. Hageja on selles osas vastuses apellatsioonkaebusele õigesti viidanud, et TMS § 65 lg 4 ja § 119 lg 1 järgi täidetakse lapse elatisenõue eelisjärjekorras.
9.2.Hageja on selgitanud, et tsiviilasjas nr 2-18-14146 on kohus määranud kindlaks suhtluskorra, mille kohaselt kohtub kostja hagejaga üks kord nädalas kaks tundi, kuid kostja ei ole määratud suhtluskorda iganädalaselt täitnud. Kuivõrd kostja kohtumised hagejaga on lühiajalised, ei ole võimalik väita, et kostja kannab arvestatava osa hageja kuludest vahetult.
9.3.Seoses kostja väitega, et seaduses sätestatud elatisemiinimum ei vasta tegelikule olukorrale, st lapse tegelikud vajadused ei ole sedavõrd suured, märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on jäänud seisukoha juurde, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (nt 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Kuna hageja esitas nõude miinimumelatise saamiseks, ei pidanud ta enda vajadusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes.
10.Ringkonnakohus selgitab, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on huvitatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks.
11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (kostja) kanda, v.a hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis ringkonnakohus peab võimalikuks jätta erandina TsMS § 190 lg 7 alusel Eesti Vabariigi kanda. Tartu Maakohtu 13.11.2018 määrusega anti kostjale riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja menetluses kohtus kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud 100% ulatuses igakuiste osamaksetena ühe aasta jooksul peale õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kindlaksmääramist. Menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis (TsMS § 179 lg 1). Kostjalt tuleb mõista TsMS § 190 lg 5 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja advokaat M. Seesmaa põhjendatud riigi õigusabi tasu ja kulud ringkonnakohtus summas 180 eurot. Kostjal tuleb väljamõistetud riigi õigusabi tasu ja kulud tasuda 15-euroste osamaksetena 12 kuu jooksul. Esimene osamakse tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ülejäänud 11 osamakset tuleb tasuda esimese osamakse tasumise kalendrikuule järgneva 11 kuu jooksul iga kuu 20. kuupäevaks. Osamaksete tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.