Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa
Kohtuasi
AS-i Alta Foods pankrotihalduri Maire Armi hagi ASi Alta Foods (pankrotis) ja OÜ Dalton Eesti (likvideerimisel) vastu nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-37395
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Dalton Eesti kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
9889 eurot 99 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS-i Alta Foods pankrotihaldur Maire Arm, esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja OÜ Dalton Eesti (likvideerimisel) (registrikood 11693124), esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer
Asja läbivaatamise kuupäev
7. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-37395 muutmata.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud OÜ Dalton Eesti (likvideerimisel) kanda.
1.AS-i Alta Foods pankrotihaldur Andres Tootsman (hageja) esitas 3. augustil 2010 Harju Maakohtule OÜ Dalton Eesti (likvideerimisel) (kostja) ja AS-i Alta Foods (pankrotis) (AF) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks kostja, AF-i, Alta Capital Partners S.C.A SICAR (ACP SCA) ja SIA Alta Capital Partners (SIA ACP) sõlmitud nõude loovutamise lepingu, millega AS Alta Foods (pankrotis) loovutas kostjale 3 000 000 euro ja lisanduva viivise nõudeõiguse AS-i Luterma vastu.
Hagi kohaselt kahjustas AF nõude loovutamise lepinguga enda võlausaldajate huve, samuti esinevad lepingu kehtetuks tunnistamiseks pankrotiseaduse (PankrS) § 114 lg 1 p-s 2 või alternatiivselt PankrS § 110 lg 1 p-s 2 või PankrS § 111 lg 1 p-s 1 ja lg-s 3 sätestatud alused. AF kaotas lepinguga 3 000 000 euro ja sellele lisanduva viivise nõude AS-i Luterma vastu, kuid ei saanud mingit vastuhüve, kuna loovutas nõude ACP SCA ja SIA ACP kohustuste täitmise tagamiseks. Nõude loovutamise eesmärk oli ACP SCA ja SIA ACP solidaarkohustuse täitmine kostjale, samas kui AF-i võlausaldajate nõuete rahuldamine nõude alusel saadaolevate summade arvel muutus võimatuks. AF oli lepingu sõlmimise ajal juba maksejõuetu. Sellises olukorras oli nõude loovutamine kolmandate isikute kohustuste täitmise tagamiseks ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav. Leping tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2 esimese alternatiivi alusel, kuna AF loovutas nõude tagatise andmise eesmärgil, nõue loovutati 6 kuu jooksul enne AF-i pankrotimenetluse algatamist ning AF ei olnud loovutamiseks kohustatud. Lisaks eelnimetatule on olemas PankrS § 110 lg 1 p-s 2 tehingu tagasivõitmise eeldusena sätestatud asjaolu, kuna kostja teadis või pidi teadma, et AF kahjustab tehinguga oma võlausaldajate huve.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et lepingu eesmärgiks ei olnud tagada tema nõudeid ACP SCA ja SIA ACP vastu, vaid tegemist oli tavalise nõude loovutamisega, mille eesmärgiks oli täita ACP SCA ja SIA ACP kohustus kostja vastu. Leping ei olnud AF-ile kahjulik, kuna ta sai nõude loovutamise eest vastusooritusena sama suure nõude ACP SCA ja SIA ACP vastu. Isegi kui tegemist oleks tagatise andmisega, ei ole täidetud PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused tehingu tagasivõitmiseks. Tagatav kohustus tekkis samal päeval, kui sõlmiti leping. Seega ei olnud tegemist juba tekkinud kohustuse tagamisega. Samuti oli tagatis seatud juba varem, kuna nõue oli enne lepingu sõlmimist panditud.
3.Harju Maakohus lubas 21. detsembri 2011. a määrusega hagejana üldõigusjärgluse korras menetlusse astuda AF-i pankrotihaldur Maire Armil.
4.Harju Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2012. a otsusega hagi. Maakohus leidis, et kõige rohkem vastab leping tagatisloovutamise lepingu tunnustele. Hageja andis talle kuuluva nõudeõiguse üle kostjale, saamata talt mingit vastusooritust. Seega ei ole tegemist tavapärase nõudeõiguse loovutamisega. Loovutamine on seotud kolmandate isikute (SIA ACP ja ACP SCA) kohustustega kostja ees ning on kokku lepitud, et hagejal tekib nõudeõigus nende vastu vaid siis, kui kostja asub realiseerima omandatud nõuet. Hagejal tekkiv nõudeõigus on sama suur kui kostja saadav tulem omandatud nõudelt. Kuni selle ajani, kui kostja ei ole asunud omandatud nõuet realiseerima, ei ole hagejal ka mingit nõudeõigust kellegi, ka kolmandate isikute vastu. Tegu on tagatise/pandi andmisele iseloomuliku olukorraga, kus pantija ei saa pandieset kasutada ja tal ei ole kellegi vastu nõudeõigust, kuni pandipidaja ei ole asunud realiseerima pandieset. Pandieseme realiseerimisega läheb aga pantijale üle nn regressiõigus tema tagatise arvel saadu ulatuses võlgniku/kolmanda isiku vastu, kelle nõuet ta tagas. Seega tuleb leping kvalifitseerida kui tagatisomandamise leping, kus hageja loovutas talle kuuluva nõudeõiguse kostjale kui tagatise SIA ACP ja ACP SCA kohustute täitmise tagamiseks. Lepingu p 1.1 järgi kohustus kostja nõude
tagastama, kui SIA ACP ja ACP SCA täidavad oma aktsiate müügilepingust tulenevad kohustused. PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel on tagatise andmise tagasivõitmiseks vaja tuvastada järgmised asjaolud: 1) on antud tagatis; 2) tagatis on antud hiljemalt 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 3) tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks; 4) tagatise andja ei olnud selleks kohustise tekkimise ajal kohustatud. Leping sõlmiti 3. augustil 2009. Hageja pankrotimenetlus algatati 2. veebruaril 2010. Seega toimus tehing vähem kui kuus kuud enne pankrotimenetluse algatamist. Poolte kokkuleppe kohaselt tagas tagatis SIA ACP ja ACP SCA kohustusi, mis tulenesid SIA ACP ja ACP SCA ja Mari Tooli 30. juunil 2008, 14. novembril 2008 ja 14. veebruaril 2009 sõlmitud lepingutest. Kostja asus osaliselt (aktsiate müügilepingust tulenevate nõuete osas) Mari Tooli asemele alates 14. veebruarist 2009. Seega oli kohustus tekkinud enne tagatise andmist. Pooled ei vaidle selle üle, et viidatud lepingute kohaselt ei olnud hagejal kohustust anda tagatist ei M. Toolile ega kostjale. Seega on täidetud ka viimane tingimus, st hagejal ei olnud kohustust anda kostjale tagatist SIA ACP ja/või ACP SCA kohustuste tagamiseks. 3. augusti 2009. a aktsiate müügi- ja tagasiostulepingu preambuli p-s B nimetatud M. Tooli ja AF-i 22. detsembri 2008. a pandilepingut ei ole kohtule esitatud, mistõttu ei ole võimalik kontrollida, kas kohustus pantida nõue tulenes sellest lepingust. Isegi kui selline kohustus oli, ei ole tegemist samasuguse kohustusega, kuna tulenevalt preambuli p B sõnastusest oli pooltel nõude pandileping, kuid praegusel juhul on tegemist nõude tagatisloovutamisega.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles rahuldati hagi AF-i vastu, ning jättis hagi AF-i vastu läbi vaatamata. Muus osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas õigesti PankrS § 114 lg 1 p 2. Maakohus on selgelt tuvastanud, et leping on tagatisomandamise leping, millega hageja loovutas kostjale talle kuuluva nõudeõiguse kui tagatise kolmandate isikute, st SIA ACP ja ACP SCA kohustute täitmise tagamiseks, saamata mingit vastusooritust. Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kohustus oli tekkinud enne tagatise andmist. Vale on apellatsioonkaebuse väide, et lepingus ei ole kokku lepitud nõude tagasiloovutamise aega ega muid olulisi tingimusi. Lepingu p-s 1.1 on selgelt kokku lepitud selles, et müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisel loovutab kostja nõude tagasi AF-ile. Õige on hageja seisukoht, et mistahes liiki tagatiste puhul on tavapärane, et tagatise lõpetamine või selle tagasiandmine seatakse sõltuvusse üksnes tagatava kohustuse täitmisest, määramata selle juures muid tähtaegu või tingimusi. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et tagatisloovutamise puhul ei teavitata
enne tagatud kohustuse sissenõutavaks muutumist lepingupartnerit tagatisloovutamisest. Kohustus oli sissenõutav ja lepingu p 1.4 kohaselt oli kostjal õigus asuda oma nõudeid SIA ACP ja ACP SCA vastu rahuldama tagatise (loovutatud nõude) arvel kohe. Seega oli loogiline, et lepingu p 1.3 järgi teavitati AS-i Luterma nõude loovutamisest. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et täitmata on PankrS § 114 lg 1 p-s 2 nimetatud ajaline kriteerium. Kostja väited, et leping hakkas kehtima juba palju varem pole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kostja leidis, et nõue panditi rohkem kui 6 kuud enne AF-i pankrotimenetluse algust ning pant vormistati nõude loovutamise lepinguga ümber. Lepingu p 2.1.3 kohaselt ei lasu loovutataval nõudel mingeid võlaõiguslikke ega asjaõiguslikke koormatisi, samuti pole AF sõlminud mingeid lepinguid selliste koormatiste seadmiseks tulevikus. Asjakohane pole kostja viide aktsiate müügi- ja tagasiostulepingule, kuna AF ei olnud selle lepingu pooleks. Pankrotivõlgnik ei saa olla tehingu tagasivõitmise hagis kostjaks. Seetõttu tuleb hagi AF-i vastu jätta läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et lepingu tõlgendamisel tulnuks lähtuda poolte tegelikust tahtest. Seejuures on lepingu sõnakasutus teisejärguline ning tähtsam on poolte suhete kujunemine ning tehingu eesmärk. Lepingut kvalifitseerides oleksid kohtud pidanud lähtuma tõendite ja asjaolude kogumist ning andma neile tervikliku hinnangu. Lepingupoolte tegelikuks tahteks oli nõue loovutada, mitte anda tagatis. Sellele viitavad asjaolud, et kohustus oli jäetud korduvalt täitmata ning nõue oli nagunii panditud, mistõttu loovutati nõue kohustuse täitmiseks. Maakohus ei ole kvalifitseerinud lepingut selgelt tagatisloovutamiseks. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on põhjendamata ning vastuolus maakohtu otsusega. Kohtute otsustest ei nähtu, kuidas on kujunenud kohtute siseveendumus. Põhjendamatu on kohtute seisukoht, et AF ei saanud nõude loovutamise eest vastusooritust. Kohtud on jätnud tähelepanuta kostja väite, et AF sai lepinguga loovutatud nõude eest tasuna sama suure nõude SIA ACP ja ACP SCA vastu. See viitab sellele, et tegemist oli tavalise nõude loovutamisega, kuivõrd tagatisloovutamisele ei ole iseloomulik see, et võlgnik, kelle kohustuse tagamiseks tagatis seati, maksab tagatise andjale selle eest tasu, mis on samaväärne tagatise väärtusega. Kohtud ei ole hinnanud kostja väidet, et tagasiloovutamise puhul oleks pidanud olema kokku lepitud tagasiloovutamise aeg ja muud olulised tingimused, mida lepingus aga tehtud ei ole. Lepingu p 1.1 on tõenäoliselt sattunud lepingusse ekslikult. Nõue loovutati, kuna SIA ACP ja ACP SCA ei suutnud enda kohustusi täita. Lepingust nähtub, et pooled ei pidanudki vajalikuks kokku leppida nõude tagastamise aega, kuna lepingu p-de 1.2, 1.7, 1.4.1 ja 1.4.2 kohaselt võis kostja nõude kohe sisse nõuda ning tasutud summad pidid jääma kostjale. Viimane asjaolu viitab samuti sellele, et tegemist oli tavalise nõude loovutmisega, kuna tagatise puhul peaks kontroll nõude üle jääma pantijale.
Kohtud jätsid tähelepanuta selle, et nõude loovutamisest teavitati võlgnikku AS-i Luterma. Tagatisloovutamise puhul võlgnikku ei teavitata. Kohtud on jätnud põhjendamatult tähelepanuta AF-i ja M. Tooli pandilepingu, millega nõue oli kostja õiguseelneja M. Tooli kasuks panditud juba 22. detsembril 2008. Seega ei ole täidetud PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud ajaline kriteerium, kuna tagatis oli antud rohkem kui 6 kuud enne pankrotimenetluse algatamist.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et praeguses asjas oli nõude loovutamise lepingu puhul tegemist tagatise andmisega PankrS § 114 mõttes. PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 50). Kohtud on tõlgendanud nõude loovutamise lepingut ja asunud seisukohale, et tegemist on tagatisloovutamisega. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et vaidlusaluse õigussuhte puhul viitavad tagatisloovutusele selgelt asjaolud, et nõude loovutamise lepingu kohaselt tuli tagatava nõude rahuldamise korral nõue AF-ile tagasi loovutada (lepingu p 1.1) ning et AF-il tekkis nõude loovutamise eest tasu saamise nõue SIA ACP ja ACP SCA vastu alles pärast seda, kui kostja on nõude sisse nõudnud (lepingu p 1.4). Kostja on kassatsioonkaebuses küll väitnud, et kohtud ei ole lepingu tõlgendamisel välja selgitanud poolte tegelikku tahet ja on jätnud hindamata tõendid, kuid ei ole toonud välja, millised poolte tegelikku tahet kinnitavad tõendid on kohtud tähelepanuta jätnud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Ainuüksi kostja kassatsioonkaebuses toodud väited loovutamislepingu tingimuste kohta (võlgnikku tuli loovutamisest teavitada, nõue tuli täita loovutuse saajale) ei välista seda, et tegemist oli tagatise andmisega. Näiteks tuleb asjaõigusseaduse § 317 järgi võlgnikku teavitada ka nõude pantimisel.
12.PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks
PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. Kohtud on tuvastanud, et nõude loovutamise leping sõlmiti 3. augustil 2009, AF-ile nimetati ajutine pankrotihaldur 2. veebruaril 2010. Seega sõlmiti leping kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Samuti on kohtud tuvastanud, et AF-il ei olnud kohustust tagatist anda ning tagatis anti juba tekkinud kohustuse tagamiseks (PankrS § 114 lg 1 p 2 esimene alternatiiv). Seda, kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab pidada eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks. Kolmas isik ei ole põhimõtteliselt kohustatud oma vara teise isiku võla katteks pantima – selle aluseks saab olla eelkõige kokkulepe tagatava nõude võlgnikuga, nt käsundusleping. See ei ole aga piisav tagasivõitmise välistamiseks. Võlausaldajate kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas väärtuses raha või muu vastusooritus või ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 41). Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et hageja andis talle kuuluva nõudeõigusest tuleneva õiguse kostjale üle vastusooritust saamata.
13.Õige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on jätnud tähelepanuta AF-i ja M. Tooli pandilepingu. Samas ei mõjuta see kolleegiumi arvates asja lahendust. Nõude tagatisloovutamine on nõude pantimisest eraldiseisev tehing ja selliselt ka eraldi tagasivõidetav. Kuigi nõude pantimise ja nõude tagatisloovutamise majanduslik sisu ei pruugi oluliselt erineda, kahjustab nõude loovutamine siiski võlausaldajate huve, kuna selle tehingu tulemusena läheb nõue pankrotivõlgniku varast välja. Sellest tulenevalt ei ole ilma nõude loovutamist tagasi võitmata võimalik saavutada tagasivõitmise eesmärki - suurendada pankrotivara võlausaldajaid kahjustavate tehingute ja toimingute kehtetuks tunnistamisega.
14.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
15.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.