Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2255
Haldusasi
X kaebus Kuusalu valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28. juuli 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X, esindaja Keiu Roosimägi Vastustaja Kuusalu vald, esindaja v.adv Rivo Kaldvee
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kuusalu valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Kuusalu valla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. juuli 2021. a otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega mõisteti Kuusalu vallalt X kasuks välja kahjuhüvitis 2536 eurot ja 47 senti. Mõista Kuusalu vallalt X kasuks välja kahjuhüvitis 300 (kolmsada) eurot. Muus osas jätta halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata.
2.Mõista Kuusalu vallalt X kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 90 eurot. Ülejäänud osas jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud kummagi poole enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. märtsil 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-19-2255 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kuusalu Vallavalitsus sõlmis 2. jaanuaril 2012 X-ga eratee kasutamise lepingu tähtajaga 5 aastat, mis pidi kehtima kuni 31. detsembrini 2017. Lepingu kohaselt andis X Kaldaaluse tee (nr 3530356) avalikku kasutusse.
2.Kuusalu Vallavolikogu määras 4. detsembri 2013. a otsusega nr 67 (otsus nr 67) Kaldaaluse tee (nr 3530356) Kuusalu valla kohalike teede nimekirja.
3.X esitas 21. novembril 2016 eratee avaliku kasutamise lepingu ülesütlemise avalduse alates
1.jaanuarist 2017. Kuusalu vald esitas 9. veebruaril 2018 Harju Maakohtusse hagi, milles palus kohustada kaebajat lõpetama valla valduse rikkumine kaebaja kinnistul kulgeval teel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-2128 hagi rahuldamata ning otsus jõustus 5. oktoobril 2020.
4.X esitas 24. aprillil 2018 halduskohtule kaebuse kohustada vastustajat eemaldama Kaldaaluse tee kohalike teede nimekirjast (haldusasi nr 3-18-827). Kohus lõpetas 11. detsembri 2020. a määrusega menetluse, sest Kuusalu vald andis kaebusega nõutava haldusakti 25. novembril 2020.
5.X esitas halduskohtule kaebuse, milles nõudis Kuusalu vallalt varalise kahju hüvitamist perioodi 1. jaanuar 2017 – 25. november 2020 eest õiglases ulatuses kohtu äranägemisel ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lause ettenähtud viivist. Alternatiivselt nõudis kaebaja varalise kahju hüvitamist perioodi 1. jaanuar 2017 – 25. november 2020 eest ning mõista vastustajalt välja tee kasutamise eest hüvitis 4683,33 eurot ja viivis 732,92 eurot, samuti mõista välja materiaalne kahju 503 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kahju hüvitamise nõude aluseks on Kuusalu Vallavolikogu 4. detsembri 2013. a ebaseaduslik otsus nr 67, millega määrati kaebaja kinnistul asuv Kaldaaluse tee kohalike teede nimekirja. Kaebaja ja vastustaja vahel oli eratee kasutamise leping, mis lõppes 31. detsembril 2016. Otsus nr 67 on kaebaja õigusi piirav alates 1. jaanuarist 2017 kuni 25. novembrini 2020, millest tulenevalt tuleb vastustajal hüvitada kaebajale varaline kahju. Pärast lepingu kehtivuse lõppemist oleks vastustaja pidanud vaidlusaluse tee avalike teede nimistust välja arvama. Vastustaja muutis otsust nr 67 alles 25. novembril 2020; 2) lepingu kehtivuse perioodil ei hooldanud vastutaja kaebaja maal olevat erateed. Kaebaja pidi teel olevatesse aukudesse täidet vedama; 3) kaebajal ei ole õnnestunud saada tõendit kaebaja kinnistu väärtuse vähenemise kohta; 4) esmane nõue on õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Alternatiivse nõudena soovib kaebaja igakuiselt hüvitist 100 eurot kuus perioodi 1. jaanuar 2017 – 25. november 2020 eest. See teeb kokkus 4683,33 eurot, millelt tuleb tasuda viivist 732,92 eurot. Kaebaja muu materiaalne kahju on 503 eurot; 5) kaebaja ei ole saanud tee kasutamise eest tasu. Teed ei ole 2018. a-st hooldatud. Kaebaja kinnistule ei ole vastustaja väidetud materjale mitte kunagi toodud. Vastustaja esitatud arved ei tõenda, et töid on tehtud just kaebaja kinnistul; 6) vastustaja tegevuse ja kahju vahel esineb põhjuslik seos; 7) kui vastustaja soovib tugineda asjaolule, et eratee oli suletud, siis on ta kohustatud seda tõendama. Hagi tagamisega 1. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-2128 on kohus sisuliselt andnud
2(10)
3-19-2255 vastustajale ebaseadusliku valduse kaebaja asja üle, kuid kuna hagi tagamine on tühistatud, siis on kohtumäärus algusest peale tühine.
6.Kuusalu vald taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja nõue perioodilise hüvitise saamiseks 100 eurot kuus ei kuulu läbivaatamisele. Ringkonnakohus luges 31. märtsi 2020. a määruses, et nõue 100 eurot kuus on esitatud tervikuna mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohus nõustus 13. oktoobri 2020. a määruses, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulus selles osa tagastamisele; 2) kaebaja ei esitanud nõuet sundvalduse tasu väljamõistmiseks. Kaebaja ei ole oma nõudeid menetluses täpsustanud ega täiendanud. Lahendada saab üksnes kaebaja nõuet hüvitada varaline kahju 503 eurot; 3) kaebaja tekitas tee taastamisega seotud kulud endale ise. Ta rikkus tsiviilasjas nr 2-18-2128 tehtud hagi tagamise määrust ja kahjustas kinnistul asuvat teed, et takistada liiklust; 4) puudub põhjuslik seos kahju ja asjaolu vahel, et vaidlusalust teed ei arvatud 1. jaanuarist 2017 – 25. novembrini 2020 kohalike teede nimekirjast välja; 5) kaebajale ei saanud kahju tekkida 31. detsembrini 2017, kuna selle ajani kehtis leping. Ajavahemikul 1. märts 2018 – 5. oktoober 2020 oli kaebaja kohustatud teed avatuna hoidma hagi tagamise määruse alusel (tsiviilasi nr 2-18-2128). Maakohtu määrus oli õiguslikuks aluseks, mis lubas teed kasutada. Seetõttu ei tekkinud kaebajale kahju, kui 1. märtsist 2018 – 5. oktoobrini 2020 oli vaidlusalune tee kantud kohalike teede nimekirja. Kaebaja rikkus hagi tagamise määrust; 6) keti lõhkumisest tekkinud kahju pole omistatav vastustajale. Kuna otsus nr 67 kehtis, ei olnud tee kasutamise takistamine lubatud. Kaebaja väidab, et keti lõhkusid teised isikud; 7) tee oli suletud ajavahemikul 1. jaanuar 2018 – 28. veebruar2018. Seega ei saanud selle perioodil kaebajale kahju tekkida. Inimesed kasutasid liiklemiseks alternatiivset teed; 8) kaebaja kulude kandmine pole tõendatud.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 28. juuli 2021. a otsusega kaebuse ja mõistis Kuusalu vallalt kaebaja kasuks välja 2536,47 eurot (resolutsiooni p 1). Halduskohus mõistis vastustajalt välja viivise väljamõistetud summa väljamaksmisega viivitamise eest alates 1. jaanuarist 2018 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohtuotsuse täitmiseni (resolutsiooni p 2). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1390 eurot (resolutsiooni p 3). Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja nõuab kahju hüvitamist, kuna tema kinnistul asuv tee oli otsuse nr 67 alusel määratud avalikult kasutatavaks teeks, kuigi eratee kasutamise leping lõppes 31. detsembril 2017. Tee arvati kohalike teede nimekirjast välja 25. novembril 2020. Teed kasutati ilma õigusliku aluseta ja kaebaja pidi kandma varalist kahju; 2) kaebaja kinnistule pole seatud sundvaldust ega määratud sundvalduse tasu; 3) kaebaja ja valla vahel sõlmitud leping kehtis kuni 31. detsembrini 2017 (vt ka tsiviilasi nr 218-2128). Seega alates 1. jaanuarist 2018 puudus vastustajal õiguslik alus hoida teed avalikult kasutatavana, millega vastustaja rikkus kaebaja omandiõigust. Viivitus, mis seisnes kaebaja kinnistul oleva tee kohalike teede nimistust kustutamises, oli seega õigusvastane. Kaebaja õiguste rikkumine lõppes 25. novembril 2020, kui vastustaja arvas vaidlusaluse tee kohalike teede nimistust välja. Kuna leping lõppes 31. detsembril 2017, ei saanud kaebajale kahju tekkida ajavahemikul 1. jaanuar 2017 – 31. detsember 2017; 4) vastustaja tegevuse ja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Kui vastustaja oleks käitunud õiguspäraselt ja arvanud vaidlusaluse tee avalike teede nimekirjast välja, siis ei oleks kolmandatel isikutel olnud õigust teed kasutada ja kaebaja elu häirida. Kuna kaebaja pidi taluma tee avalikku kasutust, siis on sellega tekitatud kahju;
3(10)
3-19-2255 5) kahju hüvitamist ei välista asjaolu, et vaidlusalune tee oli avalikult kasutatav otsuse nr 67 alusel. Kahju hüvitamist ei välista see, et maakohus kohustas hagi tagamise määrusega kaebajat kõrvaldama teelt mistahes takistused ja keelas tal takistada edaspidi tee kasutamist kuni tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Hagi tagamisega ei loonud maakohus alust tee kasutamiseks, vaid keelas kaebajal tee kasutamise takistamise. Kahju hüvitamise nõuet ei välista see, et väidetavalt oli teelõigu kasutamine kaebaja tegevuse tõttu takistatud ajavahemikul 1. jaanuar 2018 – 28. veebruar 2018 ja 6. oktoober 2020 – 25. november 2020. Kaebaja tegevus ei loonud vastustajale õiguslikku alust teed kasutada. Põhjendamatu on vastustaja väide, et ümbruskonna inimesed asusid pärast RMK maatükile alternatiivse tee rajamist novembris 2017 kasutama teist teed ning kaebaja tee kasutamist ei toimunud. Vastustaja oleks sellise olukorra esinemisel pidanud astuma kiiremas korras samme, et lõpetada kaebaja kinnisasjal asuva tee avalik kasutus; 6) Riigikohus selgitas siinses asjas 13. oktoobril 2020. a tehtud määruses, et kui vastustaja hoiab kaebaja kinnistul olevat teed avalikult kasutatavate teede nimekirjas õigusvastaselt ilma sundvaldust seadmata ja selle eest tasu määramata, võib maaomanikule olla tekkinud varaline kahju nii saamata jäänud sundvalduse tasu kui ka muu varalise kahju kompenseerimata jätmise tõttu. Seega võib olla alust rahuldada kaebaja varalise kahju nõue ettenähtud sundvalduse tasule kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 39 lg 6 järgsele hüvitisele vastavas ulatuses; 7) kaebajal on õigus eratee avalikus kasutuses hoidmisega tekkinud saamata jäänud tulu hüvitamisele. Sundvalduse seadmisel tulnuks maksta sundvalduse tasu. Hüvitis tuleb välja mõista perioodi 1. jaanuar 2018 – 25. november 2020 eest; 8) kaebaja ei ole esitanud nõuet KAHOS § 39 lg 6 alusel, kuigi kohus juhtis kaebaja tähelepanu sellele asjaolule. Kuivõrd kaebaja on õigustatud nõudma hüvitist, kuid ei ole selle suurust ära näidanud, siis määrab kohus HKMS § 38 lg 2 alusel ise hüvitise suuruse; 9) hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda asjaolust, et kaebaja oli sunnitud taluma perioodil, mil Kaldaaluse tee lõik oli avalikus kasutuses, omandiõiguse piiranguid ja see väljendus selles, et iga isik võis kasutada tema kinnistut läbivat teed. Kuusalu Vallavalitsuse 1. veebruari 2018. a korraldusega nr 68 algatati sundvalduse seadmine Rätsepa kinnistule. Nimetatud korralduse p-i 1 kohaselt oleks Kaldaaluse tee Rätsepa kinnistul paiknevaks kasutusalaks 440 m2. Lähtuvalt Maa-ameti talumistasu kalkulaatori andmetest on Rätsepa kinnistu maa maksustamishind 2380 eurot ja nt talumistasu Elektrilevi OÜ kasuks 1,43 eurot ruutmeetri kohta aastas. Kohus lähtub eeldusest, et avalikult kasutatava tee talumine oma kinnisasjal on kaebaja jaoks koormavam, kui seda on Elektrilevi OÜ tehnovõrkude talumine. Mõistlik talumistasu on 1,5-kordses määras ehk 2,145 eurot m2 kohta aastas. Kokku on see 943,80 eurot (440 × 2,145) aastas ehk 78,65 eurot kuus. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks perioodi 1. jaanuar 2018 – 25. november 2020 eest välja mõista kahju hüvitis 2818,29 eurot (943,80 × 2 + 78,65 x 11 + 78,65 ÷ 30 × 25); 10) kuna kaebaja takistas 1. veebruarist 2018 – 28. veebruarini 2018 ja 6. oktoobrist 2020 – 25. novembrini 2020 eratee avalikku kasutamist, on õiglane vähendada hüvitist 10% ehk 2536,47 euroni (RVastS § 13 lg 1 p 5); 11) viivist tuleb arvestada kohustuse rikkumise algusest ehk 1. jaanuarist 2018 kuni raha tasumiseni (VÕS § 94 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1); 12) kuna kohus rahuldas kaebaja primaarnõude, ei tule käsitada alternatiivset kahju hüvitamise nõuet.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 4(10)
3-19-2255 1) halduskohus tegi üllatusliku otsuse, kui lahendas nõuet, mida pole menetlusse võetud. Halduskohus lahendas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja nõue saada hüvitist 100 eurot kuus on esitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna tõendid sellises ulatuses varalise kahju kohta puuduvad. Halduskohus võttis menetlusse kaebaja nõude hüvitada kahju 503 eurot, mida halduskohus pole lahendanud. Halduskohus rahuldas kaebaja nõude, mida kaebaja pole sisustanud ega nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud; 2) kaebaja mõistis talle tekkinud kahju mittevaralise kahjuna. Ka halduskohus leidis, et kaebaja kahju seisnes selles, et kolmandad isikud häirisid väidetavalt tema elu. Seeläbi on ka halduskohus ise sisuliselt jaatanud mittevaralist kahju. Kui hüvitis määrati mittevaralise kahju eest, tulnuks arvestada sellega, et vastustaja pole tegutsenud süüliselt. Vastustaja arvas tee kohalike teede nimekirjast välja mõistliku aja jooksul pärast tsiviilasjas nr 2-18-2128 jõustunud lahendit (lahend jõustus 5. oktoobril 2020 ja tee arvati välja 25. novembril 2020); 3) halduskohus ei saanud ise hüvitist määrata ja asuda seisukohale, et mõistlik talumistasu aastas on 943,80 eurot. Kaebajal endal oli kohustus kahju suurust sisustada. Kaebaja pole selgitanud, miks tal oli võimatu või ebamõistlikult keeruline varalise kahju suurust kindlaks teha. Kahju suuruse väljaselgitamiseks tuli kaasata ekspert, halduskohus polnud pädev seda ise tegema. Sundvalduse tasu selgitab välja kutseline hindaja või Maa-amet üldjuhul turuväärtuse alusel. Eratee lepingu p 2.4 järgi oli määratud tee kasutamise tasuks teehoiutööde kulutused. Neid kulutusi kandis vastustaja ka pärast 31. detsembrit 2017 ning ta oli seega tasunud tee kasutamise eest; 4) hüvitis on ebaõiglane. Vastustaja hooldas teed (talihooldus, pinnasetööd jms tegevus) (vt vastustaja 21. jaanuari 2021. menetlusdokumendi lisa 24). Ka pärast lepingu lõppemist kandis vastustaja kulusid. Halduskohus ei arvestanud nende kuludega, mida kaebaja vastustaja tegevuse tulemusena kokku hoidis; 5) halduskohus ei arvestanud asjaoluga, et alates 2017. a novembrist asusid inimesed kasutama RMK maatükile rajatud teed ning kaebaja kinnistul asuvat teed tegelikkuses ei kasutatud (21. jaanuari 2021. a menetlusdokumendi p-d 2.15.14–2.15.17). Kuigi tee võis formaalselt olla avatud, siis oli kaebaja tee ette ehitanud kitsa värava ja paigaldanud keelumärgid. Usutav pole, et liiklejad oleksid teed kasutanud. Seetõttu ei saanud kahju tekkida; 6) halduskohtu seisukoht, et kahju ja vastustaja tegevuse vahel esineb põhjuslik seos, on üllatuslik. Varem oli halduskohus vastupidisel seisukohal; 7) halduskohus pole sisustanud seda, kuidas otsus nr 67 kaebajale kahju tekitas. Vastustaja on teed enda kulul hooldanud ja teostanud pinnastöid. Vastustaja pole teed seega tasuta kasutanud. Kuna kinnistule pole sundvaldust seatud, ei ole õige kohaldada KAHOS § 39 lg-t 5; 8) kaebaja ei esitanud igakuist viivise arvestust. Halduskohus jättis viivise suuruse kindlaks määramata. Otsuse resolutsiooni kohaselt pole selge, kui suur on väljamõistetud viivis; 9) halduskohus on ekslikult leidnud, et vastustaja peab kandma kaebaja menetluskulud kogu ulatuses.
9.Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus võttis kaebuse menetlusse, kuid kaebaja täpsustas oma nõuet; 2) vastustaja ebaseadusliku tegevuse tulemusena kasutasid teised isikud kaebaja kinnistut, mustasid kaebajat meedias, loopisid koeri kaigastega ja mürgitasid neid; 3) vastustajal ei olnud õigust tasuta kaebaja kinnistut kasutada. Vastustaja jättis teadlikult sundvalduse seadmata, et hoida kõrvale sundvalduse tasu maksmisest; 4) väärtuse hüvitamise nõue on sisustatud VÕS § 1037 lg-s 1. Vastustaja käitus süüliselt; 5) vastustajal ei olnud õigust kaebaja kinnistut tasuta kasutada. Kaebaja ütles lepingu üles 31. detsembril 2016. Halduskohus tegi vea, kui lähtus 1. jaanuarist 2018, mitte 1. jaanuarist 2017; 6) kaebaja tõendas, et kinnistu väärtus vähenes, kuid hindajad keeldusid seda hindamast. Vastustaja pole teinud sarnastes asjades hindamisi; 5(10)
3-19-2255 7) hüvitis määrati omandiõiguse piiramise eest ja kaebaja kinnisvara väärtus vähenes. Samuti jäi kaebajal saamata tulu (nt üür), samuti sundvalduse tasu või sundvõõrandamise eest saadav tasu; 8) vastustaja ei täitnud sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi ja seetõttu ütles kaebaja lepingu üles. Teetööde teostamine pole tõendatud. Kaebaja teed kasutati sõltumata sellest, et rajatud oli alternatiivne tee; 9) hüvitise vähendamine 10% oli ebaõiglane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et halduskohus on asunud menetlema nõuet, mida kohus pole menetlusse võtnud. Halduskohus võttis 22. detsembri 2020. a määrusega menetlusse kaebuses esitatud varalise kahju hüvitamise nõude. Kaebaja esitas
19.veebruari 2021. a menetlusdokumendis samadel asjaoludel uuesti sõnastatud varalise kahju hüvitamise nõuded, sh sõnastas põhinõude ja alternatiivse nõude. See, kas kaebuse põhjendustes kirjeldatu seondub varalise või mittevaralise kahjuga, puudutab kahju hüvitamise nõude eelduste täidetavust ja kaebuse rahuldamist, mitte aga seda, kas kohtu menetluses on varalise kahju hüvitamise nõue. Üksnes rahalise nõude suurendamine või vähendamine ei ole käsitatav nõude muutmisena (HKMS § 49 lg 3 p 1).
11.Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (RVastS § 7 lg 1).
12.Kahju hüvitamise nõude aluseks on asjaolu, et vastustaja hoidis kaebaja kinnistul asunud teed kohalike ehk avalikult kasutatavate teede nimekirjas ka pärast seda, kui eratee avaliku kasutamise leping oli kehtivuse kaotanud. Kaebaja hinnangul lõppes eratee avaliku kasutamise lepingu kehtivus lepingu ülesütlemisega 31. detsembril 2016 ning alates 1. jaanuarist 2017 ei olnud vastustajal õigust teed kohalike teede nimekirjas hoida.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 20–24 võetud seisukohaga, et kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud eratee avaliku kasutamise leping kehtis mitte 31. detsembrini 2016, vaid 31. detsembrini 2017. Leping ei lõppenud kaebaja ülesütlemise avalduse alusel 31. detsembril 2016, kuna kaebaja ei tõendanud asjaolu, et vastustaja rikkus enda kohustusi. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu viidatud põhjendusi üle (HKMS § 201 lg 4).
14.Kuna alates 1. jaanuarist 2018 ei olnud kaebaja ja vastustaja vahel kehtivat lepingut, samuti ei olnud haldusakti, mis oleks reguleerinud kaebaja kui maaomaniku ja vastustaja vahelisi suhteid eratee avaliku kasutamise küsimuses, ei olnud alates viimati märgitud kuupäevast vastustajal õigust jätkata vaidlusaluse tee hoidmist otsuse nr 67 alusel kohalike teede nimekirjas. Seega alates 1. jaanuarist 2018 muutus vastustaja jätkuv tegevus õigusvastaseks. Seetõttu on täidetud kahju hüvitamise nõude esimene eeldus ehk tegevuse õigusvastasus.
15.Kahju hüvitamise teiseks eelduseks on, et kaebajal peab olema tekkinud varaline kahju.
15.1.Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sh mõistlikud 6(10)
3-19-2255 kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, mh kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 128 lg 3). Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 128 lg 4).
15.2.Praeguses asjas tehtud Riigikohtu 13. oktoobri 2020. a määruse p-st 13 võib järeldada, et saamata jäänud sundvalduse tasu on põhimõtteliselt võimalik käsitada varalise kahjuna.
16.Kui vastustaja poleks jätkanud pärast 31. detsembrit 2017 vaidlusaluse tee hoidmist kohalike teede nimekirjas, ei oleks vastustaja tegevuse tulemusena kaebaja omandiõiguse riivet esinenud. Omandiõiguse riive edasisel jätkamisel avalikes huvides aga oleks tulnud teatud ulatuses maksta tasuda. Seega esineb kahju ja vastustaja tegevuse vahel põhjuslik seos.
17.Kaebaja põhinõue oli, et kohus määraks varalise kahju hüvitise suuruse kohtu õiglasel äranägemisel, kuna kaebajal puudus võimalus esitada tõend, millelt nähtuks sundvalduse tasu suurus (nt vastustaja dokumendiregistrist nähtuvalt pole erateele sundvalduse tasusid määratud) ning hindajad ei soostunud erinevatel põhjendustel kaebaja kinnisasja väärtuse vähenemist määrama (kaebaja 26. märtsi 2021. a menetlusdokument, p-d 6 ja 7). Kaebaja esitas alternatiivse kahjunõude, milles käsitas varalise kahjuna 100 eurot iga kuu kohta, millal vastustajal ei olnud õigust teed hoida kohalike teede nimekirjas. Kaebaja hinnangul hüvitab see summa tekkinud varalise kahju ja saamata jäänud sundvalduse tasu, samuti mittevaralise kahju (kaebaja 19. veebruari 2021. a menetlusdokument, p 54). Kaebaja arvestuse kohaselt tegi see kokku 4683,33 eurot, millele lisandub viivis 732,92 eurot (kaebaja 19. veebruari 2021. a menetlusdokument, p-d 32–35). Alternatiivse nõude raames taotles kaebaja ka 503 euro hüvitamist (vt kaebaja 4. detsembri 2019. a menetlusdokument, lk 3–4).
17.1.Halduskohus asus otsuse p-des 29–32 kokkuvõtlikult seisukohale, et kaebajal jäi saamata tulu sundvalduse tasu näol KAHOS § 39 lg 5 mõttes. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja esitanud nõuet KAHOS § 39 lg 6 alusel. Halduskohus lähtus asjaolust, et teealune pindala oli 440 m2 ning Maa-ameti talumistasu kalkulaatori andmete kohaselt oli kaebajale kuuluva kinnistu maa maksustamishind 2380 eurot ja talumistasu Elektrilevi OÜ kasuks 1,43 eurot ruutmeetri kohta aastas. Halduskohtu hinnangul on avalikult kasutatava tee talumine kaebaja jaoks koormavam kui Elektrilevi OÜ tehnovõrkude talumine. Sellest tulenevalt oli halduskohtu hinnangul mõistlik talumistasu 1,5-kordne määr ehk 2,145 eurot ruutmeetri kohta aastas. Kokku teeb see 943,80 eurot (440 × 2,145) ehk 78,65 eurot kuus. Hüvitis perioodi 1. jaanuar 2018 – 25. november 2020 eest oli seega 2818,29 eurot (943,80 × 2 + 78,65 × 11+78,65 ÷ 30 × 25).
17.2.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus eksinud varalise kahju suuruse kindlaksmääramisel. Esiteks on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus ekslikult kohaldanud talumistasu aluseks olevat valemit. Talumistasu suurus aastas on 7,5 protsenti maa maksustamishinnast korrutatuna kitsenduse ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsientidega (asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 155 lg 1). Talumistasu arvutatakse järgmise valemi abil: f = kitsenduse pind ÷ katastriüksuse pind × maa maksustamishind × 7,5% × koefitsient. Halduskohus on ekslikult tuvastanud, et viidatud valemi kohaselt oli Elektrilevi OÜ puhul katastriüksusel nr 35203:001:0112 talumistasu suurus 1,43 eurot ruutmeetri kohta aastas. Tegelikult oli talumistasu vaidlusaluse valemi kohaselt aastas 1,43 eurot. Seega tuli kogu kitsenduse ulatuses 7(10)
3-19-2255 Elektrilevi OÜ-l tasuda talumistasu 1,43 eurot aastas. Kui halduskohus oleks viidatud valemit õigesti kohaldanud, oleks mõistlik talumistasu kogu tee aluse kitsenduse ehk 440 m2 ulatuses olnud 2,145 eurot aastas ja 0,18 eurot kuus, mitte aga 943,80 (2,145 × 440) eurot aastas ja 78,65 eurot kuus. Talumistasu valemi õigesti kohaldamisel oleks kaebaja varaline kahju vaidlusaluse perioodil olnud 2818,9 euro asemel hoopis 6,42 eurot (2,145 × 2 + 0,18 × 11 + 0,18 ÷ 30 × 25). Teiseks ei kattu ringkonnakohtu hinnangul sundvalduse tasu alati talumistasu suurusega. Seetõttu ei ole õige sundvalduse tasu igas olukorras sisustada talumistasu kaudu. Avalikes huvides tehnovõrgu- ja -rajatise talumistasu paralleel on kohane olukorras, kus kõne all on tehnovõrk ja -rajatis, mitte aga avalikku kasutusse määratud tee (vt KAHOS § 40, AÕS § 158 ja § 1581 ning AÕSRS § 155). Sundvalduse tasu avalikult kasutatava tee osas tuleb määrata KAHOS § 12 lg-s 2 sätestatud korras (KAHOS § 39 lg 5), mitte talumistasu järgi (vt KAHOS § 40). KAHOS § 12 lg 2 sätestab, et vajaduse korral tellitakse väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt või selgitab väärtuse välja Maa-amet maakatastriseaduse § 9 lg 21 alusel peetavas tehingute andmebaasis sisalduvate tehinguandmete ja turuanalüüsi alusel. Viimati nimetatud sätte teine lause sätestab, et menetluse läbiviija võib väärtuse määrata, lähtudes maa hindamise seaduse, looduskaitseseaduse, riigivaraseaduse või muu asjakohase seaduse alusel kinnitatud metoodikast. Praegusel juhul pole kutsetunnistusega hindaja ega Maaamet väärtust, mille alusel sundvalduse tasu määrata, välja selgitanud. Ka kaebajal ei õnnestunud hindajate kaudu koguda tõendeid, et selgitada välja vara väärtuse küsimus (kaebaja
26.märtsi 2021. a menetlusdokument, lisad 1–5). Väärtus, mille alusel sundvalduse tasu määratakse, ei võrdu talumistasu suurusega, kuna nende arvutamise aluseks olevad meetodid ei kattu.
17.3.Kaebaja taotles varalise kahju õiglast hüvitist kohtu äranägemisel põhjusel, et ta ei suutnud kohtule esitada võrdlusmeetodi abil analoogseid juhtumeid, kus tee avalikuks kasutamise muutmisega oleks määratud sundvalduse tasu. Samuti ei olnud kutselised hindajad nõus KAHOS § 12 lg 2 kohast väärtuse hinnangut andma (kaebaja 26. märtsi 2021. a menetlusdokument, p-d 6 ja 7 ning lisad 1–5). Kohus ei määra kutselise hindaja asemel KAHOS § 12 lg 2 alusel kinnisasja väärtust, mille alusel arvutada sundvalduse tasu suurust. Kuna kahju tekitamine on kindlaks tehtud – eelduslikult on teise isiku vara kasutamine tasuline –, kuid kahju täpset suurust pole võimalik kindlaks teha, tuleb kahju hüvitise suurus otsustada kohtul (VÕS § 127 lg 6). Kõige lähem olukord praegusele juhtumile on AÕS § 156 alusel avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja selle eest ette nähtava tasu määramise olukord. Olemuslikult ja mõlema meetmete funktsioonilt ei ole suuri erinevusi selles, kui kohus määrab juurdepääsu avalikult kasutatavale teele või kui haldusorgan peaks määrama sundvalduse, et isikud pääseksid juurde avalikult kasutatavale teele. Mõlemal juhul on tegevuste mõtteks tagada teekinnistu omaniku kasutuseelise vähenemise ja omandiõiguse riive arvelt teistele isikutele juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus õigeks vaidlusaluse saamata jäänud tasu suurus teha kindlaks AÕS § 156 lg 1 põhimõtete alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-170-12, p 12; 20. märtsi 2019. a määrus asjas nr 2-16-7011, p-d 12 ja 14).
17.4.Eratee avaliku kasutamise lepingu p-de 2.4 ja 3.1 kohaselt oli vastustaja kohustatud kandma teehoiutöödega seotud kulud, samuti korraldama tee hoolduse, korrashoiu ja remondi ning tagama tee sõidetavuse (dtl 21). Kaebaja pole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks kandnud vaidlusalusel perioodil seoses tee ja teehoiutöödega kulusid. Avalikult kasutatav tee andis avalikkusele kasutuseelise ja seeläbi riivati kaebaja omandiõigust. Arvestades omandiõiguse riive ulatust (s.o 440 m2), samuti asjaoluga, et kaebaja oma tegevusega osaliselt siiski raskendas vaidlusaluse perioodil tee kasutamist, mistõttu eelduslikult selle kasutamise koormus vähenes (selle kohta vt halduskohtu otsus, p 33), loeb ringkonnakohus kaebaja õiguste 8(10)
3-19-2255 riive põhjendatud tasuks kogu vaidlusalusel perioodil kokku 300 eurot ehk ligikaudu 100 eurot aastas. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et tegemist ei olnud kinnistu eeldusliku väärtuse alalise, vaid ajutisega vähenemisega, mis lõppes 25. novembril 2020. Eelduslikult hüvitab see summa ka vaidluse tee aluse maa eest tasumisele kuuluva maamaksu.
18.Täiendavaid hüvitise vähendamist tingivaid asjaolusid RVastS § 13 lg 1 mõttes ei esine. Võimalikud hüvitist vähendavad asjaolud on võetud arvesse hüvitise suuruse kujunemisel (vt käesolev otsus, p 17.4).
19.Kaebaja on kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, kui ta esitas haldusasjas nr 3-18827 kohustamisnõude, kuid nõue ei hoidnud kahju tekkimist ära.
20.Kuna vastustaja pole esitanud selliseid asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamine välistatud (RVastS § 13 lg 2).
21.1.Kaebaja taotles hüvitamisele kuuluvalt summalt viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Halduskohus mõistis vastustajale välja viivise väljamõistetud varaliselt kahjult alates 1. jaanuarist 2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohtuotsuse täitmiseni.
21.2.Kui avalik-õiguslikus suhtes on tekitatud kahju, on selle hüvitamisel õigus nõuda ka VÕS § 113 lg 1 alusel viivist (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. juuni 2019. a otsus asjas nr 313-481, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti mõistnud kaebajale välja viivise kuni otsuse resolutsioonis välja mõistetud hüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kuna kaebaja nõudis kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel, ei olnud kaebajal võimalik viivise täpset suurust ise välja arvutada.
22.Kuna kaebaja põhinõue kuulus rahuldamisele, on halduskohus õigesti jätnud kaebaja alternatiivse nõude hindamata (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. aprilli 2021. a otsus asjas nr 318-2244, p 23).
23.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti pidanud kaebaja 1390 euro suurust kulu põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks.
24.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega mõisteti vastustajalt välja varalise kahju hüvitis rohkem kui 300 eurot.
25.1.Vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6). Vald avaliku võimu kandjana ei saa nõuda kaebajalt esindajakulu hüvitamist, kuna kahjunõude aluseks olev haldustegevus ei välju tema põhitegevuse raamest.
25.2.Kaebaja taotleb apellatsiooniastmes vastustajalt 600 euro õigusabikulude väljamõistmist. Õigusabi osutati 5 tundi ning õigusabi tunnihind oli 100 eurot, millele lisandus käibemaks. Õigusabi koosnes apellatsioonkaebusega tutvumisest (1 tund), kliendiga nõupidamisest (0,5 tundi) ja vastuse koostamisest (3,5 tundi). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga HKMS § 109 lg 6 mõttes. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati umbes 85% ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 90 eurot (HKMS § 108 lg 1 ja lg 2).
9(10)
3-19-2255 (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.