Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Anti Tõnissoni hagi Aiki Sepa, Kalvi Sepa ja osaühingu Aikikor vastu kinnistusraamatus ebaõigete kannete parandamiseks ja tahteavalduste kohtulahendiga asendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anti Tõnissoni kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
201 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Anti Tõnisson, esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostjad Aiki Sepp, Kalvi Sepp ja osaühing Aikikor
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2021. a otsuse (tsiviilasi nr 2-19-14714) resolutsioon muutmata, täpsustades kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta Anti Tõnissoni kassatsioonkaebus rahuldamata.
1.Anti Tõnisson (hageja) esitas 23. septembril 2019 Harju Maakohtule hagi Aiki Sepa (kostja I), Kalvi Sepa (kostja II) ja osaühingu Aikikor (kostja III) vastu kinnistusraamatu ebaõigete kannete parandamiseks ja tahteavalduste asendamiseks. Hageja palus:
2-19-14714 1) tuvastada kostja III kohustus anda nõusolek 1⁄4 mõttelise osa Tallinnas Aia 6 asuva kinnisasja (kinnistu) kohta tehtud kande kustutamiseks, mille kohaselt on kinnistu 1⁄4 mõttelise osa omanik kostja III; 2) tuvastada, et kinnistu 1⁄4 mõttelise osa omanikud on kostjad I ja II ning et hagejal on õigus nõuda kinnistu 1⁄4 mõttelise osa endale üleandmist; 3) tuvastada kostjate I ja II kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande tegemiseks, mille kohaselt on kinnistu 1⁄4 mõttelise osa omanikuks hageja; 4) tunnustada hageja omandiõigust kinnistu 1⁄4 mõttelisele osale ning nõuda see kostjate I ja II valdusest välja. Hagiavalduse kohaselt on kostjad I ja II ning hageja kinnistu kaasomanikud. Kostjad I ja II (kelle ühisomandis oli 1⁄2 kinnistust) müüsid 4. jaanuari 2016. a notariaalselt tõestatud kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepinguga (müügileping) nende ja hageja kaasomandis olevast kinnistust 1⁄4 mõttelist osa kostjale III. Hageja sai müügilepingust teada 14. mail 2019. a, kui ta sai tsiviilasjas nr 2-19-3016 (kostjate hagi hageja vastu vaidlusaluse kinnistu kaasomandi lõpetamiseks) kätte hagiavalduse. Hageja pöördus 28. juunil 2019. a notari poole, et teostada seadusest tulenevat kaasomaniku ostueesõigust. Kostjad notari juurde ei ilmunud, mistõttu ei saanud hageja kinnistu 1⁄4 suuruse mõttelise osa omanikuks. Hageja leidis, et ta on teostanud ostueesõigust tähtaegselt.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nende vastuväidete kohaselt on tõendatud, et hageja sai müügilepingu kätte, kuid jättis õigel ajal oma ostueesõiguse teostamata. Kostja I informeeris hagejat
16.detsembri 2015. a e-kirjaga, et soovib võõrandada kostjate ja hageja kaasomandis olevast kinnistust 1⁄4 suuruse mõttelise osa kostjale III, kuid hageja sellele teatele ei vastanud. Samuti saatis notar 4. jaanuaril 2016. a hagejale tähitud kirja ning koos sellega vaidlusaluse müügilepingu. See kiri tagastati notarile tähtaja möödumise tõttu, sest hageja sellele postkontorisse järele ei läinud. Samal päeval saadeti notaribüroost müügileping ka hageja e-posti aadressile X. Hageja järelepärimise peale saadetud notaribüroo vastuse kohaselt on serveri haldaja kinnitanud, et 4. jaanuaril 2016. a kell 5.53 saadetud e-kiri on jõudnud viidatud e-posti aadressile kohale.
3.Harju Maakohus jättis 23. märtsi 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal asjaõigusseaduse (AÕS) § 73 lg 2 järgi ostueesõigus. Asjas kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 244, 249 ja 250. Vaidluse korral peab müüja tõendama, et ostueesõigusega isikut on teavitatud nii müügilepingu sõlmimisest kui ka selle lepingu tingimustest. Hagejale 16. detsembril 2015. a saadetud e-kirja ei saa lugeda kohaseks teavituseks VÕS § 249 järgi, sest selleks hetkeks ei olnud müügilepingut sõlmitud ja selle sisu ei olnud teada. Müügilepingu p 5.5 kohaselt palusid kostjad I ja II notaril saata hagejale müügilepingu kinnitatud ärakiri ostueesõiguse teostamiseks hageja aadressile Aasa 40 Saku alevikus Saku vallas Harjumaal ja e-posti aadressile X. Asjas esitatud tõendite kohaselt täitis notar selle kohustuse 4. jaanuaril 2016. a. Notaril ei õnnestunud hagejale müügilepingut kätte toimetada paberkandjal (kiri tagastati
27.jaanuaril 2016. a notaribüroole hoiutähtaja möödumise tõttu), kuid notari 5. septembri 2019. a kirjast nähtuvalt jõudis serveripidaja kinnitusel hagejani eeltoodud e-posti aadressile saadetud notari e-kiri. Notari saadetud e-kirja manuses oli ka müügileping. Hageja väited, et ta viibib tihti lähetuses ja ei kasuta viidatud e-posti aadressi, ei ole põhjendatud. Kostjad on tõendanud esitatud poolte kirjavahetusega vastupidist. Hageja on ka ise palunud kasutada vaidlusaluse kinnistuga seotud suhtluse korral just viidatud e-posti aadressi. Hageja ei ole piisavalt põhistanud oma väidet, et kostjate esitatud tõendid on võltsitud. Hageja on sama e-posti aadressi märkinud enda kontaktaadressiks ka
2(6)
2-19-14714 Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale esitatud 13. märtsi 2017. a kinnistamisavalduses. Seega oli hagejal võimalus e-posti aadressi X vahendusel saadetud infoga tutvuda. Notari 4. jaanuaril 2016. a hagejale e-kirjaga edastatud teade tuleb lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 alusel kättesaaduks, arvestades järgmisi asjaolusid: 2016. aastal oli interneti püsiühendus laialdaselt levinud; hagejal oli võimalik oma e-posti kontrollida ka muul viisil kui üksnes arvuti abil; hageja ei ole väitnud, et tal ei olnud sel ajal internetiühendust või seadmeid e-posti kontrollimiseks või müügilepinguga tutvumiseks; kostjad on tõendanud, et notari hagejale edastatud teade jõudis hageja e-posti teenusepakkuja serverisse. Kuivõrd füüsilise isiku puhul on mõistlik e-posti kontrollimise sagedus vähemalt kord nädalas, tuleb lugeda, et hageja sai notari teate kätte
11.jaanuaril 2016. a. Kuna notari e-kirjaga edastati hagejale ka müügileping, ei ole vajadust hinnata, kas hagejat on teavitatud kõigist tehingu olulistest tingimustest. Kuna VÕS § 249 kohane teade sõlmitud müügilepingu kohta on hagejale kätte toimetatud 11. jaanuaril 2016. a, oli hagejal võimalus kostjaid ostueesõiguse teostamisest VÕS § 250 ja TsÜS § 136 lg 3 alusel teavitada kuni 11. märtsini 2016. a. Hageja on teostanud ostueesõigust hilinenult 28. juunil 2019. a, mistõttu jääb hagi rahuldamata.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2021. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, pidamata vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 järgi korrata. Ringkonnakohus märkis vastuseks apellatsioonkaebusele, et hageja leiab ekslikult, et saaja peab tahteavalduse kättesaamiseks olema tutvunud selle sisuga. Piisab sellest, et tahteavaldus on jõudnud saaja mõjusfääri ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kätte saaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Asjas esitatud tõendite kohaselt saatis notar müügilepingu hageja e-posti aadressile X, serveripidaja kinnitusel saabus see hageja aadressile 4. jaanuaril 2016. a ja hagejal oli mõistlik võimalus selle e-kirjaga tutvuda. Maakohus ei pidanud tuvastama, kas hageja avas e-kirja ja luges selle läbi. Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormuse. Kuna kostjad tõendasid, et müügileping saabus hageja mõjusfääri ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda, oleks hageja pidanud omakorda tõendama, et ta ei ole tahteavaldust ca 3,5 aasta jooksul kätte saanud. Hageja seda ei teinud. Arvestada ei saa hageja paljasõnaliste väidetega, et ta on nädalate kaupa Eestist ja kodust eemal ning tal ei ole vajadust internetti ja e-posti kasutada. Maakohus tuvastas õigesti, et viidatud ajavahemikul on hageja oma e-posti aadressi kasutanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3(6)
2-19-14714 Hageja leiab, et kohtud tõlgendasid valesti VÕS § 249, kui leidsid, et saaja ei pea tahteavalduse kättesaamiseks olema tutvunud selle sisuga. Müügilepingu saatmine e-postiga ei olnud piisav, ilma et eraisikust saajalt oleks küsitud kinnitust e-kirja kättesaamise ja sellega tutvumise kohta. Pelk notaribüroo kiri ei tea kelle esindajana mingi lepingu saatmise kohta ei tekita arusaamist, et saadetud leping on vajalik ostueesõiguse teostamise otsustamiseks. Ei ole analüüsitud, kas saadetud leping oli e-kirja manusena üldse avatav. Samuti ei saanud teadet esitada notaribüroo, vaid müüja kui selleks kohustatud isik (notaribüroo ei ole avaldanud, et ta täidab müüjate käsundit). Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis hageja taotluse kostja I vande all ülekuulamiseks rahuldamata.
7.Kostja I vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täpsustada tuleb ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
9.Kohtud jätsid hageja hagi rahuldamata põhjendusel, et tuvastatud asjaoludel sai hageja VÕS § 249 kohase teavituse müügilepingu kohta (notari e-kiri, mille manuses oli müügileping) kätte 11. jaanuaril 2016, kuid teostas AÕS § 73 lg-s 2 sätestatud ostueesõigust hilinenult (vt VÕS § 250 ja TsÜS § 136 lg 3).
10.VÕS § 249 kohaselt toimunud teavitamise tõendamiskoormus on müüjal. See tähendab, et müüja peab tõendama, et ostueesõiguslast on teavitatud nii müügilepingu sõlmimisest kui ka selle lepingu tingimustest. Ekslik on kassatsioonkaebuses väidetu, et teavitust müügilepingu kohta sai saata vaid müüja. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et ostueesõiguse teostamise tähtaeg hakkab kulgema ka juhul, kui ostueesõiguslane saab müügilepingu olulistest tingimustest teada kolmanda isiku vahendusel (vt Riigikohtu 25. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-08, p 12) või omal algatusel.
11.Eeltoodut arvestades pidid kostjad selleks, et hagi ei rahuldataks, tõendama, et hageja on müügilepingu olulisest sisust teada saanud ning ei ole pärast seda teostanud ostueesõigust VÕS §-s 250 nimetatud kahe kuu pikkuse tähtaja jooksul.
11.1.Kohtud rajasid oma järeldused TsÜS § 69 lg-le 2, hinnates, kas hagejale tehtud kostjate tahteavalduse saab lugeda viidatud sätte järgi kättesaaduks. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et teavitus müügilepingu kohta (praegusel juhul notari e-kiri, mille manuses oli müügileping) on käsitatav tahteavaldusena TsÜS § 68 mõttes. Müügilepingust teavitamise eesmärk on müüja seisukohalt see, et ostueesõiguse teostamise tähtaeg hakkaks kulgema ning selle möödudes saabuks nii müüja kui ka temaga müügilepingu sõlminud ostja jaoks õigusselgus lepingu õiguslikes tagajärgedes (sh kinnisasja kuuluvuses). Samas ei ole selline teavitamine ostueesõiguse teostamise materiaalne eeldus. Ostueesõiguse teostamise tähtaeg hakkab kulgema juhul, kui sellekohase teabe edastab müüja, samuti juhul, kui ostueesõiguslane saab müügilepingu olulistest tingimustest teada omal algatusel või kolmanda isiku vahendusel. Sellest järelduvalt ei ole müügist teavitamine (st informatsiooni edastamine) iseseisvalt suunatud kindla õigusliku tagajärje saavutamisele ega kujuta endast ka tahte väljendamist (vt TsÜS § 67, § 68 lg-d 2 ja 3). Küll aga saab kolleegiumi hinnangul müüja edastatud müügiteate kättesaamisele kohaldada TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatut
4(6)
2-19-14714 analoogia korras. Selles osas tuleb TsMS § 692 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust täpsustada.
11.2.TsÜS § 69 lg 2 järgi on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellisel juhul saab tahteavalduse lugeda kättesaaduks järgmisel päeval pärast selle saabumist e-kirja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva adressaadi serverisse (vt selle kohta Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538/82, p 14). Praegusel juhul on maakohus õigesti võtnud arvesse, et hageja kui müügiteate adressaat on füüsiline isik, kelle puhul ei tule eeldada saabunud e-kirjade kontrollimist iga päev, ning teate sai lugeda kättesaaduks ühe nädala möödudes selle serverisse saabumisest. Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et hageja pidi müügilepingust teavitava e-kirja kättesaamiseks olema tutvunud selle sisuga. Kui tahteavaldus (teade) on jõudnud adressaadi mõjusfääri ja tal on edastatu sisuga mõistlik võimalus tutvuda, läheb TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi adressaadile üle ka avaldatu sisust teadasaamise risk.
11.3.Kolleegium märgib lisaks, et müüjal tuleb vaidluses VÕS §-s 249 sätestatud teavitamiskohustuse täitmise üle tõendada, et müügilepingust teavitava e-kirja saatmise ajal oli teavituseks kasutatud e-posti aadress ostueesõiguslase e-posti aadress ning et ostueesõiguslane kasutas seda e-posti aadressi tavapäraselt suhtluskanalina ajal, mil müüja talle selle e-posti aadressi kaudu VÕS §-s 249 nimetatud teate edastas. Ostueesõiguslane saab omakorda tõendada, et ta ei ole müügilepingust teavitavat e-kirja kätte saanud. Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (vt selle kohta Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491/80, p 15.3).
11.4.Kohtud leidsid, et tuvastatud asjaoludel saab lugeda kostjate müügilepingust teatamise kohustuse täidetuks 11. jaanuaril 2016. Seejuures jagasid kohtud õigesti poolte tõendamiskoormuse. Kohtute hinnangul on kostjad tõendanud, et müügilepingust teavitav e-kiri (milles oli manusena müügileping) saabus hageja mõjusfääri ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda (teate edastamiseks kasutatud e-posti aadress kuulus hagejale ning serveripidaja on kinnitanud e-kirja saabumist sellele e-posti aadressile). Hageja omakorda ei suutnud ümber lükata kostjate esitatud tõenditest järelduvat asjaolu, et hagejal oli mõistlik võimalus tema e-posti aadressile saadetud müügiteatega tutvuda enne 2019. aastat. Hageja ei ole väitnud, et kasutatud e-posti aadress ei kuulunud temale või et tal ei olnud kuude või aastate kaupa võimalust e-posti kontrollida. Kui asjaoludest nähtuvalt on hageja kõnealust e-posti aadressi kasutanud nt 2017. ja 2018. aastal, siis ei ole hageja teinud usutavaks, et 2016. aastal saabunud e-kirjad temani ei jõudnud. Samuti leidsid kohtud, et hageja väited kostjate esitatud tõendite võltsituse kohta ei ole piisavalt põhistatud. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud kohtud oma järelduse tegemisel menetlusõigust ega kohaldanud valesti asjas analoogia korras kohalduvat TsÜS § 69 lg-t 2. Riigikohus on TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 kohaselt seotud alama astme kohtute tuvastatud asjaoludega ning TsMS § 688 lg 5 kohaselt ise alama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid ei kogu ega uuri.
12.Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis hageja taotluse kostja I vande all ülekuulamiseks rahuldamata. 5(6)
2-19-14714 Ringkonnakohus jättis hageja taotluse rahuldamata TsMS § 238 lg 3 p-de 3 ja 4, § 329 lg 1 ning § 652 lg 4 alusel põhjusel, et hageja esitas taotluse hilinenult ning selles ei ole põhjendatud, milliste asjaolude tõendamiseks kostja I vande all ülekuulamist soovitakse.
13.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Kostjad ei ole Riigikohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega palunud kindlaks määrata kassatsiooniastmes kantud menetluskulusid. Lisaks nähtub tsiviilasja toimikust, et kostjaid ei esindanud Riigikohtu menetluses lepinguline esindaja. Seega ei ole kostjatel Riigikohtu menetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.
14.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.