Eesistuja Ants Kull, liikmed Kaupo Paal ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Terje Piho avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Terje Piho määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Terje Piho, esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaver Puudutatud isikud Tõnis Nugis, Ingrid Nugis ja Erko Nugis, nende ühine esindaja vandeadvokaat Rene Varul Puudutatud isik Tiit Laigo Puudutatud isik Einar Saar Puudutatud isik Kambja Vallavalitsus
Asja läbivaatamise kuupäev
14. september 2020. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Riigikohtus kantud menetluskulud Terje Piho kanda.
Määrata kindlaks Tõnis Nugisele, Ingrid Nugisele ja Erko Nugisele hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Terje Piholt välja Tõnis Nugise, Ingrid Nugise ja Erko Nugise kasuks menetluskulu 432 eurot.
4.Mitte võtta asja juurde avaldaja 13. septembril 2020. a elektrooniliselt esitatud tõendeid.
1.Terje Piho (avaldaja) esitas 27. juulil 2018 Tartu Maakohtule avalduse Rähni ja Vindi kinnistutele avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks üle Kingu kinnistu (omanikud Tõnis Nugis ja Ingrid Nugis), Tare kinnistu (omanik Erko Nugis) ning Uuesoo kinnistu (omanik Taivo Teeväli) avalduses märgitud tingimustel ja palus kanda sellekohased märkused kinnistusraamatusse. Maakohus jättis määrusega Taivo Teevälja suhtes esitatud avalduse läbi vaatamata, sest avaldaja võttis tema kohta esitatud avalduse tagasi. Maakohus kaasas määrusega menetlusse Tiit Laigo, Einar Saare ja Kambja Vallavalitsuse (vald). Avalduse kohaselt on avaldaja Kambja vallas Külitse alevikus Rähni ja Vindi kinnistute omanik. Kingu kinnistu on Tõnis Nugise ja Ingrid Nugise(puudutatud isikud) ühisomandis ning Tare kinnistu omanik on Erko Nugis (puudutatud isik). Rähni ja Vindi kinnistutele pääseb avalikult kasutatavale teele mööda Kingu ja Tare kinnistul kulgevat Kikkaoja teed (puudutatud isikud on seni selle tee kasutamist talunud). Avaldaja soovib oma kinnisasja võõrandada ning kuna pank on seadnud tehingu finantseerimise tingimuseks servituudi olemasolu, soovib ta õiguslikult siduvalt tagada kinnisasja igakordse omaniku juurdepääsuvõimaluse. Alates 17. detsembrist 2018 on Rähni kinnistu omanik Maire Piho, kes on kinnitanud, et on teadlik tehtava kohtulahendi kehtivusest ka tema suhtes.
2.Puudutatud isikud palusid jätta avalduse läbi vaatamata või rahuldamata, sest avaldaja õigusi ei ole rikutud (avaldajal on juurdepääs ja puudutatud isikud ei takista selle kasutamist). Rähni ja Vindi kinnistutele on alternatiivne juurdepääs avalikult teelt ka üle Tiit Laigo kinnisasja. Tiit Laigo selgitas, et üle tema kinnisasja pakutud alternatiivset teed ei ole olemas, tegemist on Einar Saare põllumaal asuva põllutöömasinate jäljega. Einar Saar selgitas, et tema kinnisasi on kogu ulatuses põllumaa, millele on rajatud ajutine tee põllutöömasinate pealesõiduks. Valla seisukoha kohaselt on Kikkaoja tee 0–290 m ulatuses kohalik tee, mida võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides.
3.Tartu Maakohus rahuldas 28. veebruari 2019. a määrusega avaldaja avalduse. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute kanda ning määras need rahaliselt kindlaks.
4.Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. aprilli 2019. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks, sest maakohus on jätnud valla seisukoha tähelepanuta ning pole kindlaks teinud, kas Kikkaoja tee on avalikult kasutatav tee või mitte. Kui tegemist on avalikult kasutatava teega, on juurdepääs avalikule teele tagatud (asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg-s 1 sätestatud peamine eeldus ei ole täidetud).
5.Maakohus andis menetlusosalistele tähtaja selgitamaks, kas ja millises ulatuses on Kikkaoja tee avalikult kasutatav tee. Vald selgitas, et 5. novembril 2008 sõlmiti Kingu ja Tare kinnistutel asuva tee avaliku kasutamise leping 140 m pikkuse teelõigu kohta ning see lõpetati omaniku 16. septembri 2011. a avalduse alusel. Avaldaja esitas 15. mail 2019 vallale avalduse sundvalduse seadmiseks Kingu ja Tare kinnistutel paiknevale Kikkaoja teele, lisaks taotles avaldaja selle eratee avalikuks kasutamiseks määramist. Puudutatud isikud esitasid 19. juunil 2019 avaldused tee avalikuks kasutamiseks andmiseks ning vald määras 19. septembri 2019. a korraldusega avalikuks kasutamiseks Kingu kinnistule jääva Kikkaoja tee 93 m pikkuse teelõigu (290 m – 383 m) ning Tare kinnistule jääva Kikkaoja tee 47 m pikkuse teelõigu (383 m – 430 m). Tee avalikuks kasutamiseks määramise lepingud sõlmiti vastavalt
14.ja 19. detsembril 2019. Avaldaja taotlus ei ole enam põhjendatud, kuna puudutatud isikud nõustusid tee avalikuks kasutamiseks andmisega.
2(6)
2-18-11359 Avaldaja leidis, et puudutatud isikud on menetlusega manipuleerinud, esitades avaldused eratee avaliku kasutamise lepingute (lepingud) sõlmimiseks alles siis, kui oli selge, et juurdepääsu puudumise korral tuleb avaldus rahuldada. Lepingud on vastuolus seaduse ja heade kommetega ning tühised. Lepingutega ei ole juurdepääs avalikult kasutatavale teele tagatud ning nendega saavutatud õiguslik olukord ei jää tõenäoliselt püsima.
6.Tartu Maakohus jättis 3. märtsi 2020. a määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole avaldust võimalik rahuldada, sest AÕS § 156 lg 1 kohaldamise esimene eeldus (juurdepääsu puudumine) ei ole täidetud. Vald on selgitanud, et Kikkaoja tee on 0–290 m ulatuses kohalik tee ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 5 mõttes, vahemikus 290–430 m on Kikkaoja tee antud lepingute alusel avalikuks kasutamiseks kuni kolmeks aastaks. Rähni ja Vindi kinnistutele on seega loodud juurdepääs avalikule teele. Juurdepääsu määramiseks ei anna alust asjaolu, et tee on avalikuks kasutamiseks määratud liiga kitsalt ning üks puudutatud isikutest on teed selle äärde pandud esemetega kitsendanud. Avaldaja ei taotlenud ja maakohus ei ole 28. veebruari 2019 määrusega määranud kindlaks, kui laia juurdepääsuga on tegu. Kui avaldaja leiab, et tee ei ole piisavalt korrastatud, lai vm, tuleb tal pöörduda valla poole, kes võttis lepingutega kohustuse tagada tee sõidetavus ja liiklusohutus. Juurdepääsu määramiseks ei anna alust ka lepingute tähtaegsus, lepingutes nähakse ette nende pikendamise võimalus. Lähtuda tuleb kehtivast olukorrast ning ei ole alust arvata, et puudutatud isikud ütlevad lepingutele tuginedes need lähiajal üles. Avaldaja viidatud asjaoludel ei saa tuvastada, et lepingud oleks seadusega vastuolus ja tühised.
7.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega tema taotlus rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 30. aprilli 2020. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja avaldaja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis määruskaebemenetluse kulud avaldaja kanda ning määras rahaliselt kindlaks puudutatud isikutega seotud menetluskulud. Teistel menetluses osalenud isikutel ei olnud hüvitatavaid menetluskulusid. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt jättis maakohus avaldaja taotluse AÕS § 156 lg 1 alusel põhjendatult rahuldamata, sest Rähni ja Vindi kinnistutel on juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Lepingute p 1 järgi andsid puudutatud isikud nende kinnisasju läbiva Kikkaoja tee osa avalikuks kasutamiseks lepingutes toodud tingimustel. Seega on puudutatud isikute kinnisasju läbiv Kikkaoja tee osa EhS § 92 lg 5 järgi avalikult kasutatav tee, mida saab kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides. Lepingud ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi vastuolus seadusega ega tühised. Avaldaja viidatud õigusnormid ehitisele esitatavate tuleohutusnõuete kohta ei reguleeri olemasoleva eratee avalikuks kasutamiseks määramise tingimusi ega keela sõlmida olemasoleva eratee avalikuks kasutamiseks andmise lepinguid. Samuti ei ole lepingud avaldaja väljatoodud asjaoludel TsÜS § 86 lg 1 järgi vastuolus heade kommete ega avaliku korraga. Kui Kingu ja Tare kinnistul olev Kikkaoja tee osa ei taga Rähni ja Vindi kinnistutele piisavat juurdepääsu (sh päästetehnika juurdepääsu), on võimalik taotleda laiemat juurdepääsu ala. Kohus ei saa omal algatusel laiemat juurdepääsu ala määrata. Lepingud ei takista seega päästetehnika juurdepääsu Rähni ja Vindi kinnistutele ega põhjusta nendel kinnistutel olevate inimeste tervisele ega varale ka kahju. Lepingute alusel eratee avaliku kasutamise võimaldamisega ei rikuta avaldaja perekonna- ja eraelu ega kodu puutumatust. Lepingutes 3(6)
2-18-11359 sätestatud lepingute ülesütlemise või tähtaja möödumisel lepingute lõpetamise võimalus ei tähenda, et lepingud on tühised. Lepingute kehtivus ei sõltu lepingute p 7.3 järgi üksnes puudutatud isikute soovist ning lepingute ülesütlemist ei saa väljatoodud asjaoludel pidada ka tõenäoliseks. Lepingute kolmeaastane tähtaeg on piisavalt pikk, et tagada avaldaja kinnisasjadele stabiilne juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Juhul, kui lepingute tähtaeg lõppeb ning need ei pikene lepingute p 8.1 alusel, kaotavad Rähni ja Vindi kinnistud juurdepääsu avalikult kasutatavale teele ning nende omanikel tekib AÕS § 156 lg 1 alusel õigus seda nõuda. Maakohus jättis põhjendatult menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Olukorras, kus avaldus jäi rahuldamata, kuna puudutatud isikud rahuldasid avaldaja nõude menetluse kestel lepingute sõlmimisega, ei ole menetluskulude ainult avaldaja kanda jätmine õiglane. Menetluskulusid ei olnud õiglane jätta ka ainult puudutatud isikute kanda, sest enne kohtusse pöördumist ei takistanud puudutatud isikud avaldaja taotletava juurdepääsu kasutamist. Avalduse rahuldamise korral oleks asi lahendatud nii avaldaja kui ka puudutatud isikute huvides (avaldaja oleks saanud juurdepääsu üle puudutatud isikute kinnisasjade ja puudutatud isikute kasuks oleks määratud juurdepääsu tasu) ning sellest tulenevalt oleks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel olnud põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ei oleks õiglane, kui avaldaja nõude kohtuväline rahuldamine tooks puudutatud isikute jaoks kaasa kohustuse kanda menetluskulusid suuremas ulatuses, kui seda tooks kaasa avalduse kohtulahendiga rahuldamine. Puudutatud isikud ei esitanud menetluses põhjendamatuid väiteid ega taotlusi. Neil oli õigus tuua menetluses esile asjaolusid, millest nähtuvalt oli võimalik juurdepääs luua ka üle muude kinnisasjade, ning avaldada arvamust juurdepääsu eelduste, viisi ja tasu kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Avaldaja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel AÕS § 156 lg-t 1 ja lahendi põhjendamise kohustust, kui leidis et viidatud sätte kohaldamise eeldus ei ole täidetud. Ringkonnakohus ei arvestanud, et Rähni ja Vindi kinnistud said formaalselt juurdepääsu seetõttu, et puudutatud isikud sõlmisid pahatahtlikult lepingud menetluse tulemusega manipuleerimise eesmärgil, selleks et saavutada avaldaja taotluse rahuldamata jätmine. Samuti ei ole ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust, et juurdepääs on tagatud piisavalt stabiilselt. Saavutatud olukord ei jää suure tõenäosusega lepingute ülesütlemise võimalust ja puudutatud isikute käitumist arvestades püsima. Juurdepääsu nõudmine hiljemalt iga kolme aasta järel (või varem) ei saa olla asja lahenduseks, mistõttu saab järeldada, et Rähni ja Vindi kinnistutel ei ole tegelikku juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 86 ja 87, kui leidis, et lepingud ei ole tühised. Lepingud on vastuolus seadusega, sest nendega ei ole tagatud õigusaktide kohaselt nõutav võimalus päästesõidukite juurdepääsuks Rähni ja Vindi kinnistutele. Samuti on lepingud vastuolus avaliku korraga, sest rikutakse avaldaja perekonna- ja eraelu ning kodu puutumatust. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 172 lg-t 1, kui nõustus maakohtuga, et menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda. See ei ole õiglane, sest avaldaja on enam kui aasta jooksul kandnud menetluses esindajakulusid, kuid menetluse lõppfaasis on puudutatud isikute käitumine toonud kaasa avalduse rahuldamise formaalse võimatuse (puudutatud isikud saanuks sõlmida lepingud menetluses varem, vältides seeläbi menetluskulude edasist tekkimist). Samuti keeldusid puudutatud isikud lahendamast asja kompromissiga ning on esitanud põhjendamatuid taotlusi, väiteid ja tõendeid.
4(6)
2-18-11359
10.Puudutatud isikud vaidlevad avaldaja määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tiit Laigo peab määruskaebuses esitatut õigeks. Vald ei pea määruskaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
12.Määruskaebuse kohaselt vaieldakse asjas eelkõige selle üle, kas avaldaja juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on AÕS § 156 lg 1 järgi täidetud (vt selle kohta nt Riigikohtu 13. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161/207, p 17.1; 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15), täpsemalt selle üle, kas viidatud sätte kohaldamise eeldusena puudub Rähni ja Vindi kinnistutel juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Kohtud on tuvastanud, et vald määras oma 19. septembri 2019. a korraldusega puudutatud isikute kinnisasju läbiva Kikkaoja tee osa EhS § 94 lg 1 ja vallavolikogu 18. detsembri 2018. a määruse alusel avalikuks kasutamiseks ning sõlmis puudutatud isikutega 14. ja 19. detsembril 2019 selle teeosa kohta eratee avaliku kasutamise lepingud. EhS § 92 lg 5 järgi on avalikuks kasutamiseks määratud eratee avalikult kasutatav ning seda võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides. Kolleegium nõustub eeltoodut arvestades kohtute seisukohaga, et Rähni ja Vindi kinnistutel on juurdepääs avalikult kasutatavale teele, mistõttu ei ole avaldaja juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused AÕS § 156 lg 1 järgi täidetud. Kohtute järelduse põhjendatust ei mõjuta avaldaja väited lepingute sõlmimise asjaolude ja lepingute sisu kohta. Ringkonnakohus on analüüsinud lepingusätteid, mis puudutavad lepingute lõpetamist ja ennetähtaegset ülesütlemist, ning on nõuetekohaselt põhjendanud, miks on juurdepääs Rähni ja Vindi kinnistutelt avalikult kasutatavale teele tema hinnangul piisavalt stabiilselt tagatud.
13.Avaldaja heidab määruskaebuses kohtutele ette ka TsÜS §-de 86 ja 87 vale kohaldamist. Ringkonnakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks ei anna avaldaja esiletoodud asjaolud alust järeldada, et vaidlusalused lepingud oleks vastuolus seaduse või avaliku korraga ning seega tühised. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega viidatud sätete kohaldamisel, järgib ringkonnakohtu määruse põhjendust ega pea kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5 ja §-ga 695 vajalikuks määrust siinkohal rohkem põhjendada. Kolleegium selgitab lisaks, et võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab (üldjuhul lepingu pool) (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13). Avaldaja ei ole vaidlusaluste lepingute pool ning tema õigusi need lepingud ei puuduta.
14.Vastuseks avaldaja määruskaebuse väitele, et ringkonnakohus on TsMS § 172 lg-t 1 rikkudes nõustunud maakohtu järeldusega menetluskulude menetlusosaliste enda kanda jätmise kohta, märgib kolleegium järgmist. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Viidatud sätte kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/201, p 12). Kolleegium on avaldanud ka seisukohta, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud kaalutlusõigust teostades diskretsiooni piire ületanud. Kohtud on piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas menetluskulud 5(6)
2-18-11359 maakohtus menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus on ammendavalt vastanud avaldaja menetluskulude jaotust puudutavatele väidetele. Määruskaebuse väide, et menetluskulude jaotamisel tulnuks arvestada puudutatud isikute väidetavat keeldumist kompromissist, ei ole asjakohane. Erireeglid menetluskulude jaotamisele tulenevalt asjas tehtud kompromissettepanekust sätestab TsMS § 163 lg 2. See säte kohaldub vaid hagi osalise rahuldamise korral.
15.Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta avaldaja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.
16.Puudutatud isikud esitasid menetluskulude nimekirja, mille kohaselt osutati neile Riigikohtu menetluses õigusteenust kokku 6,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega nõuavad puudutatud isikud avaldajalt 936 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulu tulenes järgmistest toimingutest: tutvumine ringkonnakohtu lahendi ja määruskaebusega, nõupidamine klientidega ning vastuse koostamine määruskaebusele ja menetluskulude nimekirja koostamine. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning seda, et sama esindaja on puudutatud isikuid esindanud kohtumenetluses algusest peale, leiab kolleegium, et TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi on vajalik ja põhjendatud puudutatud isikute lepingulise esindaja kulu 432 eurot (s.o 3 tundi × 120 eurot + 20% käibemaks). Puudutatud isikute esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Puudutatud isikud on kinnitanud, et taotletud menetluskulu on seotud vaid praeguse tsiviilasjaga. Puudutatud isikud on soovinud kohtult menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmist ja on kinnitanud, et nad ei ole käibemaksukohustuslased. Eeltoodut arvestades tuleb avaldajalt puudutatud isikute kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulu 432 eurot (koos käibemaksuga).
17.Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse lisadena tõendid (avaldaja 1. aprilli 2020 nõudekiri ja Itella SmartPosti kulleri 1. aprilli 2020 selgitused), mida palub arvestada, sest nendest on võimalik järeldada, et ringkonnakohus on oluliselt eksinud avaldaja tõendite ja seisukohtade hindamisel. Samuti esitas avaldaja 13. septembril 2020 Riigikohtule tõendid (avaldaja 23. juuli 2020. a teabenõuded vallale ja Maa-ametile ning valla 29. juuli 2020. a ja Maa-ameti 27. juuli 2020. a sellekohased vastused) oma lõplike seisukohtade lisadena. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kolleegium ei võta asja juurde 13. septembril 2020. a esitatud tõendeid, mis ei ole esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks.
18.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Kaupo Paal, Tambet Tampuu
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.