Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Roland Põdra pankrotihalduri Martin Krupi hagi Tiina Tõnissoo vastu hagi õigeksvõtu kehtetuks tunnistamiseks, tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega ja rahalise hüvitise 160 762 euro 50 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tiina Tõnissoo kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
262 647 eurot 50 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Roland Põdra pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja Tiina Tõnissoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus
Asja läbivaatamise kuupäev
12. märts 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017 otsus tsiviilasjas nr 2167541. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Roland Põdra (võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas 12. mail 2016 Harju Maakohtule hagi Tiina Tõnissoo (kostja) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks võlgniku hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas nr 21454623, kohustada kostjat andma Tallinnas Tornimäe 7–23 korteriomandi (korteriomand I) 1⁄2 mõttelise osa omandiõigus üle võlgnikule ja andma nõusolek kinnistusraamatusse tehtud omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna kinnistusraamatusse võlgnik, ning asendada tahteavaldused kohtuotsusega ning mõista kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja hüvitis 102 950 eurot Tallinnas Tornimäe 7–122 asuva korteriomandi (korteriomand II) 1⁄2 suuruse mõttelise osa eest ja hüvitis 57 812 eurot 50 senti Tartus Kastani 24a– 31 asuva korteriomandi (korteriomand III) 1⁄2 suuruse mõttelise osa eest.
2-16-7541
Hagiavalduse kohaselt andis AS Swedbank (Swedbank) võlgnikule laenu 72 266 eurot korteriomandi III ostmiseks, millele seati Swedbanki kasuks hüpoteek summas 1 469 000 krooni, ning 180 826 eurot korteriomandi II ostmiseks, millele seati Swedbanki kasuks hüpoteek summas 3 675 800 krooni. AS SEB Pank (SEB Pank) andis võlgnikule laenu 66 305 eurot korteriomandi I ostmiseks, millele seati ka hüpoteek SEB Panga kasuks summas 1 150 030 krooni. Võlgnik oli Osaühing MRP Ärigrupp (MRP) osanik ja juhatuse liige. Tartu Maakohus kuulutas välja MRP pankroti. MRP pankrotihaldurid esitasid võlgniku ja tema äripartneri vastu tagasivõitmise hagi, mille tagamiseks seati korteriomanditele I–III kohtulikud hüpoteegid MRP pankrotihaldurite kasuks kokku summas 256 800 eurot. Maakohus rahuldas jõustunud kohtuotsusega MRP pankrotihaldurite hagi ja mõistis võlgnikult välja 256 800 eurot 20 senti MRP kasuks. Kostja esitas võlgniku vastu hagi nõusoleku saamiseks kinnistusraamatu kannete tegemiseks, millega kanda korteriomandite I–III kaasomanikena kinnistusraamatusse võlgnik ja kostja mõlemad 1⁄2 suurustes mõttelistes osades (tsiviilasi nr 21454623). Võlgnik esitas kohe maakohtule hagi õigeksvõtmise avalduse, millele tuginedes maakohus 19. augusti 2014 otsusega hagi rahuldas. Selle kohtulahendi alusel kanti kostja korteriomandite kaasomanikuna kinnistusraamatusse 6. oktoobril 2014. Maakohus kuulutas 27. juulil 2015 välja võlgniku pankroti. Võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud võlausaldajate nõudeid kokku 1 257 736 euro 22 sendi ulatuses. Sealhulgas on tunnustatud pandiga tagatud nõudena Swedbanki nõue 182 892 eurot 27 senti, mis tuleneb osaliselt korterite omandamiseks sõlmitud laenulepingutest. Samuti tunnustati pandiga tagatud nõudena SEB Panga nõuet 48 154 eurot 57 senti, mis tuleneb korteriomandi I omandamiseks sõlmitud laenulepingust. Swedbank esitas täitmisavalduse, milles taotles hüpoteekide alusel sissenõude pööramist korteriomanditele II ja III laenulepingutest tulenevate nõuete rahuldamiseks. Kohtutäitur on alustanud kostja vastu täitemenetlust, mille raames on kohtutäituri avalduse alusel kantud
11.veebruaril 2016 kinnistusraamatusse keelumärked kostjale kuuluvate kaasomandiosade käsutamise keelamiseks. Võlgnik kahjustas hagi õigeksvõtmisega enda võlausaldajate huve ja tagasivõidetava toimingu alusel tuleb korteriomandi I kaasomandiosa tagastada ning korteriomandite II ja III kaasomandiosade väärtus hüvitada, sest nende kahe korteriomandi tagastamine ei ole eelviidatud keelumärgete tõttu võimalik.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hagi õigeksvõtmine ei ole leping. Samuti ei ole hagi õigeksvõtmine kinke iseloomuga tehing. Hagi õigeksvõtmisega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve ja hagi õigeksvõtmine ei ole tagasivõidetav pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 2 alusel. Kostja ja võlgnik olid sõlminud seltsingulepingu ja korteriomandite I–III mõttelised osad andis võlgnik kostjale üle seltsinguvara jagamisena. Korteriomandi I kaasomandi osa tagastamine pole võimalik, sest ka sellele on pärast hagi esitamist seatud keelumärge. Korteriomandite II ja III kaasomandi osade väärtuste hüvitamise nõude rahuldamine pole põhjendatud.
3.Harju Maakohus rahuldas 10. aprilli 2017 otsusega hagi osaliselt, tunnistas kehtetuks hagi õigeksvõtmise tsiviilasjas nr 21454623, kohustas kostjat andma tahteavaldus korteriomandi I 1⁄2 mõttelise osa omandiõiguse üleminekuks võlgnikule ning andma vajalik nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks, asendas tahteavaldused kohtuotsusega ja mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse 95 000 eurot korteriomandi II 1⁄2 suuruse mõttelise osa eest ja 57 812 eurot 50 senti korteriomandi III 1⁄2 suuruse mõttelise osa eest. Maakohus jättis menetluskuludest 96,97% kostja kanda ja kostja kulud tema enda kanda. 2(11)
2-16-7541
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohalduvad PankrS § 111 lgd 1 ja 3 ka võlgniku ühepoolsetele tehingutele ja toimingutele, millega võlgnik loobub oma varast samaväärset vastusooritust saamata. Kinke iseloomuga toiminguna tuleb käsitleda ka hagi õigeksvõtmist olukorras, kui õigeksvõtmisel põhineva kohtuotsusega läheb võlgniku vara tasuta üle teisele isikule. Hagi võeti tsiviilasjas nr 21454623 õigeks PankrS § 111 lg 1 ps 1 sätestatud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Tõendamata on kostja väide tema ja võlgniku seltsingu kohta. Kui kostjal oligi võlgnikuga 19962014 ühine majapidamine, ei saa sellest automaatselt teha järeldust seltsingu olemasolu kohta ega lugeda vaidlusaluseid korteriomandeid seltsinguvara hulka. Kõik korteriomandid omandas võlgnik enda ainuomandisse. Võlgnik tasus ainuisikuliselt korteriomandite ostuhinna, laenates selleks raha pankadelt ja tehes ise laenu tagasi- ja intressimakseid. Võlgnik ja kostja ei tegutsenud seltsingulepingu raames. Kostja ei esitanud tõendeid, mis tõendaksid tema mistahes õigusi korteriomanditele. Seega puudusid võlgnikul õigused või majanduslikud põhjused hagi õigeksvõtmiseks tsiviilasjas nr 21454623. Võlgniku käitumist hinnates saab järeldada, et ta soovis kostjat rikastada. Hagi õigeksvõtmisega võimalikuks saanud tehingute soorituste ja vastusoorituste väärtused olid selgelt tasakaalust väljas. Kostja omandas 1⁄2 mõttelise osa kolmest korteriomandist vastusooritust tegemata. Võlgnik kahjustas hagi õigeksvõtmisega võlausaldajate huve, kuna selle tulemusena vähenes tema vara olulisel määral, mille arvel oleks saanud rahuldada võlausaldajate nõudeid. Korteriomandite soetamisse ja majandamisse tegi rahalisi panuseid ainult võlgnik. Võlgnik kahjustas enda ja võlausaldajate huve, nõustudes (väidetava) seltsinguvara jagamisega seltsinglaste vahel, ilma et temale oleks tagastatud seltsingusse tehtud panused. Kuigi hüpoteegipidajatest võlausaldajad saavad nõuda oma nõuete rahuldamist kostja omandis olevate kaasomandiosade arvel, ei tähenda see võlgniku kohustuste lõppemist, vaid hüpoteegipidajate nõuded läheks üle kostjale ulatuses, milles need rahuldati kostja kaasomandiosade arvel. Kostja saaks märkimisväärse nõude võlgniku vastu, mis vähendaks teiste pandiga tagamata nõuete rahuldamise ulatust. Lisaks jääks kostja kaasomandiosade võõrandamisest laekuv raha, mis ületab hüpoteekidega tagatud nõuete rahuldamiseks vajalikku summat, kostjale ning selle arvel poleks võimalik rahuldada võlgniku võlausaldajate nõudeid. Seega kahjustas võlgnik hagi õigeksvõtmisega ja korteriomandite mõtteliste osade kostjale loovutamisega eelkõige pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate huve. Võlgniku ja kostja käitumisest tsiviilasjas nr 21454623 saab teha järelduse, et võlgnik ja kostja tegutsesid kooskõlastatult eesmärgiga kahjustada võlgniku võlausaldajate huve ja eesmärgiga vähendada võlgniku vara selliselt, et selle tagasivõitmine oleks võimalikult komplitseeritud. Võlgnik ja kostja olid saavutanud kokkuleppe kaasomandiosade tasuta üleandmiseks kostjale, vormistades selle kohtumenetluses hagi õigeksvõtmise teel, et raskendada vara tagasivõitmist pankrotivarasse. Kostja oli võlgniku lähikondne. Võlgnik ja kostja elavad koos ja neil on ühine majapidamine. Kostja ja võlgnik olid isiklike ja majanduslike suhete kaudu omavahel sedavõrd seotud, et nad tegutsesid teineteise kasuks ja võlgniku teiste võlausaldajate kahjuks. Usutav ei ole kostja väide, et tsiviilasja nr 21454623 menetluse ajal ta ei teadnud ega pidanudki teadma võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kehtetuks ei tunnistata mitte kohtulahendit, vaid õiguslikku toimingut, st hagi õigeksvõtmist. Hagi õigeksvõtmise kehtetuks tunnistamine tähendab, et õigeksvõtmisel pole õiguslikke tagajärgi, kohtulahendit ei saa lugeda kehtivaks ja täidetavaks ning kohtumenetlus tsiviilasjas nr 21454623 jätkub. Kostja on kohustatud tsiviilasjas nr 21454623 tehtud kohtuotsuse järgi saadu tagastama alusetu rikastumise sätete kohaselt. 3(11)
2-16-7541
Ettenähtavalt ei saa kostja tagastada pankrotivarasse korteriomandite II ja III kaasomandiosasid, sest Swedbank esitas täitmisavalduse ja kohtutäitur alustas kostja vastu täitemenetlust sissenõude pööramiseks korteriomandite II ja III kaasomandiosadele, mille käigus on seatud nendele käsutamise keelumärked. Seega on kostja kohustatud hüvitama korteriomandite II ja III kaasomandiosade väärtuse PankrS § 119 lg 3 alusel.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. augusti 2017 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt ning täiendas otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jätab ringkonnakohus rahuldamata kostja taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Asja lahendamine ei sõltu sellest, millise sisuga teistmisavalduse esitas hageja teises kohtuasjas. Kostja täiendavad tõendid on asjakohatud. Maakohus leidis õigesti, et kostja väited seltsingu kohta ei ole tõendatud. Maakohus ei saanud arvestada kostja väidetega, et korteriomandite võlgniku nimele omandamine oli seltsinglaste kokkulepe, sest sellist väidet kostja ei tõendanud. Ringkonnakohus leidis, et maakohus luges õigesti hagi õigeksvõtmise muuks tehinguks PankrS § 111 lg 3 tähenduses ja sellele laieneb kinkelepingu tagasivõitmise regulatsioon. Seadusandja soovis õigustoimingud hõlmata nii PankrS § 109 lgga 1 kui ka § 111 lgga 3. Hagi õigeksvõtmine on PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel tagasivõidetav toiming. Maakohus tuvastas õigesti tagasivõitmise eeldused ja võlausaldajate huvide kahjustamise. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline, kuid ammendavalt on vastamata kostja väitele selle kohta, kas korteriomanditele seatud keelumärked peaksid takistama kõigi kolme korteriomandi mõtteliste osade tagastamist pankrotivarasse. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Võimalik, et varaeseme keelumärkega koormamine ei põhjusta saadu väljaandmise võimatust PankrS § 119 lg 3 tähenduses. Samas ei ole käsutuskeelu sisuga vastuolus oleval hagi tagamise määrusel materiaalõiguslikku tagajärge, sest selle alusel ei saa kannet teha kinnistusraamatusse (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1). Lisaks on ilmne, et pärast korteriomandite mõtteliste osade müüki täitemenetluses ei ole võimalik saada hagi esitamise ajal kostjale kuulunud mõttelist osa enam tagasi isikult, kes selle täitemenetluses omandab. Seega tuleb pidada siiski võimalikuks, et varaeseme täitemenetluses keelumärkega koormamine võib põhjustada saadu väljaandmise võimatuse PankrS § 119 lg 3 tähenduses. Hageja võib ka otsustada, milliste õigusmuudatuste saavutamiseks on tal võimalik saada teistelt isikutelt vajalikud tahteavaldused ja milliseid tahteavaldusi andma kohustamist tuleb hageda. Kostja pidanuks tõendama, et enne hagi esitamist keelumärgetega koormatud korteriomandite puhul olid keelumärgetega soodustatud isikud nõus omanikukande muutmisega selliselt, et ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatusse võlgnik. Seda asjaolu pole kostja esile toonud ega tõendanud. Kui vara tagasivõitmise menetluses on kohus tuvastanud vara tagastamise võimatuse ja mõistnud kohustatud isikult välja hüvitise pankrotivarasse, siis ei saa ka hiljem selle võimatuse äralangemise korral enam nõuda sama varaeseme üleandmist. 4(11)
2-16-7541
Käesoleva asja lahendamist ei takista ega mõjuta menetluslik olukord, mis kujuneb tsiviilasjas nr 21454623. Maakohus ei pidanud hageja nõuete lahendamisel selgitama põhjalikumalt, kuidas saab viidatud teise asja menetlus jätkuda. Samuti ei pidanud maakohus käsitlema küsimust, kas kostja korteriomandite II ja III kaasomandiosade väärtuste hüvitamine toob kaasa olukorra, kus hüpoteegipidajad saaks oma nõuded rahuldatud kostja kaasomandi arvel, mille tulemusel nende nõuded pankrotimenetluses vähenevad, aga samas rahuldatakse kõigi võlausaldajate nõudeid ka raha arvel, mis kostjalt pankrotivarasse välja mõistetakse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused, võtta vastu ringkonnakohtule esitatud lisatõendid ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus lisatõendeid analüüsinud ega mõistnud nende tähtsust tsiviilasja lahendamisel. Tsiviilasjas nr 21517685 oli samuti hagi alusena toodud välja seltsingu olemasolu. Viidatud asjas teistmisavalduse menetlusse võtmata jätmine tõendab kostja väiteid, et võlgnik ja kostja moodustasid seltsingu ning võlausaldajate huve ei kahjustatud. Analoogselt tsiviilasjas nr 21517685 esitatud hagi õigeksvõtmisega ei kahjustanud ka tsiviilasjas nr 21454623 hagi õigeksvõtmine võlausaldajate huve. Kostja oli varem maakohtule esitanud Riigikohtu määruse, mis oli tehtud vastava teistmisavalduse kohta. Siis ei olnud kostja ega tema esindaja valduses teistmisavaldust. Kostja eeldas, et kohus tutvub ise selle tsiviilasja materjalidega. Seetõttu esitas kostja tõendi alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mille alusel on kohus nõustunud maakohtu seisukohaga ja leidnud, et seltsingu olemasolu ei ole tuvastatav. Seltsingu olemasolu on tõendatud. Poolte tahet sõlmida seltsinguleping tõendavad hagi õigeksvõtud kahes tsiviilasjas. Mõlemad pooled on oma tahet väljendanud. Kohtud on jätnud kohaldamata VÕS § 29. Kostja panuseks oli Valgas Kuperjanovi 43–3 asuva korteri kasutada andmine. Pooled leppisid kokku korteriomandite I–III võlgniku nimele omandamises. Lisaks on arusaamatu, miks kohtud ei ole arvestanud selliste kostja panustega seltsingusse nagu laste kasvatamine, PRIA-s töötamine ja tulu teenimine. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et hagi õigeksvõtmine on tagasivõidetav toiming. Hagi õigeksvõtt ei ole tehingulise ega ka kinkelepingu iseloomuga. Kuna seaduses ei ole sätestatud, et ka hagi õigeksvõtu saaks tagasi võita, siis peaks eeldama, et seadusandja ei soovinud võimaldada hagi õigeksvõtmise tagasivõitmist. Tegemist oli seltsingu vara jagamisega, mis on sarnane ühisvara või ka kaasomandi jagamisega. Kostja sai endale osa varast, millesse ta oli seltsingu ajal panustanud. Lisaks ei ole täidetud tagasivõitmise eeldused. Võlausaldajate huvisid ei kahjustatud hagi õigeksvõtmise ajal. Menetluse ajal ei olnud võlgniku vastu algatatud pankrotimenetlust ning kostjal ei olnud alust eeldada, et kuulutatakse välja võlgniku pankrot. Kohtud on valesti kohaldanud PankrS § 119 lgt 3 ning mõistnud kostjale välja hüvitise korteriomandite II ja III mõtteliste osade eest. Kõikide korteriomandite puhul oleks pidanud sarnaselt leidma, kas alustatud täitemenetlus ja keelumärge takistavad korteriomandi mõttelise osa üleandmist või mitte. Kui täitemenetlus ja keelumärge ei takista kaasomandi osa üleandmist võlgniku pankrotivarasse, ei ole põhjendatud kostjalt selle asemel hüvitise väljamõistmine. Kui hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas nr 21454623 tühistatakse tervikuna, siis muutub omanikukanne kostja kohta kinnistusraamatus kõikide korterite osas ebaõigeks. Vaidlustatud kohtuotsusega tekib olukord, kus kostja on kaotanud korteriomandite omandi ning õigustatud isik saab nõuda kande parandamist, 5(11)
2-16-7541
kuid samas peab kostja veel maksma ka hüvitist korteriomandite II ja III eest. Ringkonnakohus on põhjendamatult heitnud kostjale ette, et kostja pidanuks tõendama, et enne hagi esitamist keelumärgetega koormatud korteriomandite puhul olid keelumärgetega soodustatud isikud nõus omanikukande muutmisega selliselt, et ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatusse võlgnik. Ringkonnakohtu seisukoht on ka üllatuslik. Hüvitist on võimalik nõuda vaid juhul, kui eelnevalt on selgunud, et vara väljaandmine on võimatu. Vara väljaandmise võimatust pidi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt tõendama sellele tuginenud hageja, mitte kostja. Maakohus oleks pidanud võtma seisukoha tsiviilasja nr 21454623 menetluse jätkumise kohta, samuti selle kohta, kas hagi rahuldamisega ei tekiks olukord, kus kostja rahuldab võlausaldajate nõuded kahekordselt. Ringkonnakohus on põhjendamatult nõustunud maakohtuga. Need küsimused mõjutavad otseselt kostja õigusi. Hagi õigeksvõtmise kehtetuks tunnistamisel tsiviilasjas nr 21454623 menetlus jätkub, mistõttu tekib küsimus, kas kohtul on alust kohustada kostjat tagastama saadu, kuivõrd menetlus on alles pooleli. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millest ta järeldas, et kui kohustatud isikult on välja mõistetud hüvitis pankrotivarasse, siis ei saa hiljem selle võimatuse äralangemise korral enam nõuda sama varaeseme üleandmist. Kui kinnistusraamatu kanne on väär, ei ole kostjale tagatud, et hüpoteegipidajate nõuded lähevad temale üle.
7.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kolleegium käsitleb esiteks küsimust, kas ja millisel alusel võib olla tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatav hagi õigeksvõtu avaldus varasemas tsiviilasjas (I), seejärel kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üle antud kinnisasja tagastamise võimalusi, kui kinnisasi on koormatud keelumärkega (II), ning viimaks teeb menetluslikud otsustused (III). I
10.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: • võlgnik ostis Swedbankilt saadud laenu arvel korteriomandid II ja III, mis olid vastavalt koormatud hüpoteegiga Swedbanki kasuks; laenulepingute makseid tasus võlgnik enda pangakontolt Swedbankis; • võlgnik ostis SEB Pangalt saadud laenu arvel korteriomandi I, mis oli vastavalt koormatud hüpoteegiga SEB Panga kasuks; laenulepingu makseid tasus võlgnik enda pangakontolt SEB Pangas; • võlgnik oli MRP osanik ja juhatuse liige; • 15. septembril 2010 kuulutas maakohus välja MRP pankroti; • tagasivõitmise hagi tõttu seati 2. mai 2011 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 21117796 korteriomanditele I–III kohtulikud hüpoteegid MRP pankrotihaldurite kasuks, kokku summas 256 800 eurot; • Tartu Maakohus mõistis jõustunud kohtuotsusega võlgnikult MRP kasuks välja 256 800 eurot 20 senti; 6(11)
2-16-7541 •
• • •
kostja esitas 18. juulil 2014 võlgniku vastu hagi nõusoleku saamiseks kinnistusraamatu kannete tegemiseks, millega kanda kõigi korteriomandite kaasomanikena sisse nii võlgnik kui ka kostja mõlemad 1⁄2 mõttelises osas; võlgnik esitas kohe kohtumenetluses hagi õigeksvõtmise avalduse, mille alusel rahuldas maakohus 19. augusti 2014 otsusega hagi;
6.oktoobril 2014 kanti kostja kaasomanikuna kinnistusraamatusse;
11.veebruaril 2016 kanti kohtutäituri avalduse alusel kinnistusraamatusse keelumärked kostjale kuuluvate korteriomandite II ja III mõttelise osa käsutamise keelamiseks;
21.juunil 2016 kanti kinnistusraamatusse keelumärge kostjale kuuluva korteriomandi I mõttelise osa käsutamise keelamiseks.
11.Käesolevas asjas on pankrotihaldur esitanud nõude varasemas tsiviilasjas esitatud võlgniku hagi õigeksvõtmise tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Kohtud on leidnud, et hagi õigeksvõtt on PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel tagasivõidetav toiming. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hagi õigeksvõtmine on muuks tehinguks PankrS § 111 lg 3 tähenduses ning sellele laieneb kinkelepingu tagasivõitmise regulatsioon (ringkonnakohtu otsuse p 16). Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu.
12.PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 reguleerib kinkelepingu tagasivõitmist ning paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib PankrS § 111 lgs 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
13.Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt TsMS § 4 lg 3). Hagi õigeksvõtmine on eelkõige menetlustoiming. Ka Riigikohus on varem käsitlenud hagi õigeksvõtmist õigustoiminguna (Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3218006, p 16). Samas tunnustab kostja hagi õigeksvõtmisega sisuliselt tema vastu esitatud nõuet. Sellest lähtudes on hagi õigeksvõtmise avaldus ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing (TsÜS § 67).
14.PankrS § 111 reguleerib kinkelepingu, st mitmepoolse tehingu tagasivõitmist (vt TsÜS § 67 lg 2, VÕS § 8 lg 1). Kuigi PankrS § 111 lg 3 laiendab sätte kohaldamisala ka muudele lepingutele, siis hõlmab säte siiski vaid mitmepoolseid tehinguid. PankrS § 111 lgst 1 ega lgst 3 ei tulene, et säte oleks kohaldatav ka menetlustoimingutele. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32116311, p 41; 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3214114, p 14;
5.aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3211717, p 14). Hagi õigeksvõtmise korral ei ole võimalik niimoodi soorituste väärtusi võrrelda. Seega on kohtud põhjendamatult PankrS § 111 alusel võlgniku hagi õigeksvõtmise kehtetuks tunnistanud.
15.Alternatiivselt tugines hageja PankrS § 110 lg 1 ple 2 ja leidis, et hagi õigeksvõtmine on kehtetuks tunnistatav tagasivõitmise üldalusel. PankrS § 110 on üldnormiks tehingute tagasivõitmisel (vt Riigikohtu 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32111507, p 17). TsÜS § 67 lg 2 järgi on tehing ühe- või mitmepoolne. Muu hulgas on ühepoolseks tehinguks TsÜS § 67 mõttes kostja avaldus, millega kostja võtab hagi õigeks TsMS § 440 järgi. Selline tahteavaldus on küll eelkõige tehtud kohtule, et tuua kaasa menetluslik tagajärg. Teisalt tunnustab kostja tahteavaldusega hageja nõuet ning see toimetatakse 7(11)
2-16-7541
kohtumenetluses eelduslikult hagejale ka kätte. Kolleegiumi arvates on sisuliselt tegemist kohtumäärusega kinnitatud kohtuliku kompromissiga sarnase olukorraga, mille tagasivõitmist on Riigikohus korduvalt tunnustanud (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3218006, p 14; 9. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 32110806, p 14). Kuigi protsessuaalselt kaasneb õiguslik tagajärg alles kohtulahendi tegemisega, väljendub nii kohtule esitatud kompromissilepingus kui ka hageja nõude tunnustamiseks esitatud hagi õigeksvõtu avalduses isiku tahteavaldus tuua kaasa kindel õiguslik tagajärg. Eelnevast tulenevalt võib kolleegiumi arvates võlgniku avaldus hagi õigeksvõtu kohta olla tagasivõidetav PankrS § 110 alusel kui tehing. Kuivõrd kohtud ei ole analüüsinud, kas tehingu tagasivõitmise eeldused PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel on täidetud, tuleb asi tervikuna saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
16.Kolleegium peab vajalikuks selgitada ka hagi õigeksvõtu avalduse kehtetuks tunnistamise tagajärgi. Kostja avalduse kehtetuks tunnistamine ei tähenda hagi õigeksvõtu alusel tehtud kohtuotsuse kehtetuks tunnistamist. Teises kohtuasjas ei saa jõustunud kohtulahendit vaidlustada. Tagasi on võimalik võita ja kehtetuks tunnistada vaid kohtule tehtud avaldus nõude tunnustamise kohta. Küll aga võib sellise kohtuotsuse täitmise korral esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel. Kui tehingu tagasivõitmise eeldused on täidetud, ei ole õigustatud sellise kohtuotsuse sundtäitmine, sest selle alus – kohtule esitatud avaldus hageja nõude tunnustamise kohta – on ära langenud ning tunnustamistehingut ennast õiguslikus mõttes enam ei eksisteeri (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3218006, p 15). Kui kohtuotsus on aga juba täidetud, on õigustatud poolel õigus nõuda kohtuotsuse alusel üle antu tagastamist PankrS § 119 järgi, mis reguleerib kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üle antud vara tagastamist. Samuti peab sissenõudja TsMS § 474 lg 2 esimese lause kohaselt tagastama võlgnikule viivitamatu sundtäitmisega saadu ja hüvitama võlgnikule sundtäitmise vältimiseks tehtud kulutused, kui viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi võib võlgnik nõuda üleantu tagastamist ka alusetu rikastumise sätete kohaselt. Viivitamata täidetavaks tunnistab kohus omal algatusel muu hulgas hagi õigeksvõtul põhineva otsuse (TsMS § 468 lg 1 p 1), mida maakohus tsiviilasjas nr 21454623 on ka teinud (I kd, tl 176). II
17.Pooled vaidlevad lisaks ka selle üle, kas kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üle antud korteriomandite mõtteliste osade tagastamine on PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatu, kui korteriomanditele on seatud keelumärge.
18.PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Riigikohus on pankrotimenetluses tagasivõitmise kontekstis leidnud, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, siis PankrS § 119 lg 1 järgi on lähtekohaks, et teine pool peab 8(11)
2-16-7541
tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tagastama selles seisus, nagu see tagasivõidetud tehingu alusel teisele poolele kuulub, sh parendused, viljad ja muu kasu (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32114016, p 15). Seega, lähtudes PankrS § 119 lgst 1, oli tagasivõitmise hagi rahuldamise järel kostjal kohustus tagastada võlgnikule korteriomandite I–III mõttelised osad, andes nõusoleku vastava asjaõigustehingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Korteriomandi I puhul maakohus kohustaski kostjat andma tahteavaldus korteriomandi I 1⁄2 mõttelise osa omandiõiguse üleminekuks võlgnikule, andma vajalik nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks ja asendas tahteavaldused kohtuotsusega. Korteriomandite II ja III puhul mõistsid kohtud kostjalt välja nende mõtteliste osade väärtuse PankrS § 119 lg 3 järgi.
19.Kolleegiumi arvates on kohtud põhjendamatult leidnud, et kostjal oleks korteriomandite II ja III mõtteliste osade tagastamine PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatu. Kohtud on lahendanud asja vastuoluliselt ja sealjuures on ringkonnakohus jaganud vääralt ka tõendamiskoormise.
20.Hageja tugines sellele, et hagi esitamise ajal oli korteriomanditele II ja III seatud kohtutäituri ja Swedbanki kasuks keelumärked, mis muudavad nende tagastamise võimatuks. Kostja tõi esile, et ka korteriomandi I kohta kanti kinnistusraamatusse keelumärge kohtutäituri ja MRP pankrotihaldurite kasuks 21. juunil 2016, s.o pärast hagi esitamist. Seega maakohtus asja lahendamise hetkel olid kõikide korteriomandite kostja mõttelistele osadele kohtutäituri taotluse alusel seatud keelumärked.
21.Kolleegium leiab, et ainuüksi keelumärgete kinnistusraamatusse kandmise tõttu ei ole alust asuda seisukohale, et saadu tagastamine oleks võimatu TMS § 119 lg 3 mõttes. Kohtutäituri avalduse alusel täitemenetluses sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud keelumärkele saab kohaldada analoogia alusel TsMS § 378 lgt 6, mille järgi võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige õigusest loobuda või anda nõusoleku tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3214610, p 24). See tähendab, et keelumärke järgi õigustatud isik võib anda kinnisasja omanikule nõusoleku tehingute ja toimingute tegemiseks, mida keelumärge üldiselt takistab. Seejuures võib keelumärke järgi õigustatud isik olla kohustatud andma vajalikud tahteavaldused, kui tema õigusi sellega ei kahjustata (mh on tagatud, et vahepeal ei tehtaks kinnistusraamatusse õigustatud isikut kahjustavaid kandeid), ning neid tahteavaldusi võib ka kohtulahendiga asendada. Samadel tingimustel võib sissenõudjalt nõuda tahteavaldust kinnisasja ajutiseks arestist vabastamiseks (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3214610, p 26). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et võlgniku kinnisasja võõrandamine ei kahjusta hüpoteegipidaja õigusi (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 321810, p 10; 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3211410, p 13). Seega on üleantud kinnisasja tagastamiseks vaja kinnistusraamatusse kantud õigustatud isikute, st kostja, kohtutäituri ja sissenõudjate nõusolekuid võlgniku omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Sellest aga ei järeldu, et korteriomandite 1⁄2 mõttelise osa tagastamine oleks võimatu. Korteriomandi I puhul on kohtud põhjendatult eeltoodust ka lähtunud.
22.PankrS § 119 lg 3 järgi väärtuse hüvitamise nõude eelduseks on saadu väljaandmise võimatus, mida peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama hageja. Hageja on saadu tagastamise võimatust põhjendanud üksnes sellega, et korteriomandid II ja III on koormatud keelumärgetega. Arvestades eelnevaid kolleegiumi selgitusi (vt otsuse p 21), ei ole tuvastatud asjaoludel põhjendatud kohtute järeldus, et korteriomandite II ja III mõttelise osa 9(11)
2-16-7541
tagastamine on võimatu ja nende eest tuleks välja mõista hüvitis. Eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja võib otsustada, milliste õigusmuudatuste saavutamiseks on tal võimalik saada teistelt isikutelt vajalikud tahteavaldused ja milliseid tahteavaldusi andma kohustamist tuleb hageda (ringkonnakohtu otsuse p 20.4). Hüvitise väljamõistmiseks peab saadu tagastamine olema PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatu. Sealjuures on ekslikult korteriomandite II ja III osas pööratud tõendamiskoormis kostja kahjuks. Ekslik on seisukoht, et kostja pidanuks tõendama, et enne hagi esitamist keelumärgetega koormatud korteriomandite puhul olid keelumärgetega soodustatud isikud nõus omanikukande muutmisega selliselt, et ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatusse võlgnik (ringkonnakohtu otsuse p 20.4).
23.Samas on kohtud TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõudega (vt ka Riigikohtu
31.jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 21421710/105, p 15.1; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 14). Praegusel juhul on hageja korteriomandite II ja III osas esitanud vaid nende mõtteliste osade väärtuse hüvitamise nõude. Kui hageja ei tõenda TsMS § 230 lg 1 järgi asja uuel läbivaatamisel, et nende mõtteliste osade tagastamine on võimatu, ei ole kohtul võimalik tuvastada ka kostja kohustust anda korteriomandite II ja III kohta nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kuivõrd kohtud on PankrS § 119 lgt 3 ekslikult tõlgendanud ning lahendanud asja vastuoluliselt, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel pooltele õiguslikku olukorda selgitada ning vajadusel anda hagejale ka võimalus oma nõuet täiendada.
24.Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kinnistute eest võib hüvitis olla määratud valesti. Nimelt nähtub hagiavaldusest, et hageja on hüvitisnõude arvutamisel lähtunud sarnaste kinnisasjade turuhinnast (I kd, tl-d 8–9). Samas on hageja ja kohtud jätnud arvestamata kinnistuid koormanud hüpoteekidega. Kui kinnistu mõttelise osa tagastamise asemel tuleb PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitada selle väärtus tehingu kehtetuks tunnistamise aja seisuga, siis tuleb saadu väärtuse hüvitamisel arvestada ka kinnisasja koormanud hüpoteeki. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt täpsemalt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32114016, pd 19–20). III
25.Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata apellatsioonkaebusega esitatud tõendi ehk hageja teistmisavalduse tsiviilasjas nr 21517685. Samuti on kostja Riigikohtult taotlenud nimetatud tõendi vastuvõtmist, kuid ei ole seda kassatsioonkaebusele lisanud. Esiteks on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et käesoleva asja lahendamine ei sõltu sellest, millise sisuga teistmisavalduse hageja teises kohtuasjas esitas. Teistmisavalduse menetlusse võtmata jätmisest ei saaks ka üheselt järeldada, et kohtute otsused olid õiged ning kostja ja võlgniku vahel oli seltsing. Teiseks puudub Riigikohtul TsMS § 688 lg 5 järgi alus ka kassatsioonimenetluses tõendi vastuvõtmiseks ning kostja ei ole seda Riigikohtule ka esitanud.
26.Kolleegium ei pea vajalikuks ülejäänud kostja menetluslikke väiteid käsitleda, kuivõrd asi saadetakse täies ulatuses uuesti läbivaatamiseks tagasi ringkonnakohtule.
27.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Muu hulgas mõistab kohus kostjalt hagi rahuldamise korral välja kautsjoni, mille tasumisest Riigikohus kostja vabastas (TsMS § 190 lg 5). Villu Kõve 10(11)
Jaak Luik
Tambet Tampuu
2-16-7541
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.