Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Danske Bank A/S-i hagi Maksim Melnikovi ja Svetlana Melnikova vastu solidaarselt 90 091 euro 43 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maksim Melnikovi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
97 523 eurot 97 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
ja
Svetlana
Melnikova
ühine
nende Hageja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostjad Maksim Melnikov ja Svetlana Melnikova, ühine esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko
Asja läbivaatamise kuupäev
4. detsember 2017. a, kohtuistung
Istungil osalenud isikud
Hageja Danske Bank A/S-i esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela ning kostjate Maksim Melnikovi ja Svetlana Melnikova esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko
Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 21421710.
2.Tühistada Viru Maakohtu 21. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 21421710 osas, milles mõisteti Maksim Melnikovilt ja Svetlana Melnikovalt solidaarselt välja intressina 7432 eurot 54 senti.
3.Saata apellatsioonkaebus uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule, välja arvatud praeguse otsuse resolutsiooni ps 2 märgitud osas.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-14-21710
1.Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) (hageja) esitas 10. juunil 2014 Viru Maakohtule hagi Maksim Melnikovi (kostja I) ja Svetlana Melnikova (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 90 091 eurot 43 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista menetluskuludena 7361 eurot 64 senti (sh riigilõiv hagilt 1000 eurot ja hageja apellatsioonkaebuselt 1200 eurot ning esindajakulud 5161 eurot 64 senti (sh käibemaks)) ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras menetluskulude kindlaksmääramise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja vaidles osaliselt vastu ka kostjate menetluskuludele. Hagiavalduse järgi sõlmisid hageja ja kostja I 15. juulil 2008 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale I laenu 182 787 eurot 31 senti tagastamise ajaga 17. juuli 2038. Laenu tagas kostja I kinnistu kaasomandi osale (kinnistu) seatud hüpoteek. Hageja ja kostja II sõlmisid laenulepingu tagamiseks 15. juulil 2008 käenduslepingu käendaja vastutuse maksimumsummaga 182 787 eurot 31 senti (käendusleping). 15. juulil 2008 sõlmisid käenduslepingu ka hageja, Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus KredEx (praegu nimi Sihtasutus KredEx; KredEx) ja kostja I. 14. juunil 2010 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu muudatuse nr 1, millega võimaldati kostjale I maksepuhkust ning vormistati uus laenusumma tagastamise ja intressi tasumise graafik. Kostja I ei tasunud tähtaegselt laenumakseid ega intressi. Hageja esitas 10. detsembril 2010 kostjale I laenulepingu ülesütlemise avalduse ning hoiatas, et kui kostja I ei tasu võlgnevust hiljemalt 29. detsembriks 2010, ütleb hageja laenulepingu erakorraliselt üles. Kostja I ei tasunud võlgnevust ning hageja ütles laenulepingu 30. detsembrist 2010 üles. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja I tasumata laenu jääk 176 052 eurot 50 senti (perioodil 17. september kuni 17. detsember 2010 tähtajaks tasumata laenu põhiosamaksed 1541 eurot 70 senti; 174 510 euro 80 sendi suuruse laenusumma tagastamise tähtpäev saabus laenulepingu ülesütlemisega) ja intress perioodi 17. november 2008 kuni 30. detsember 2010 eest 8333 eurot 19 senti. Hageja algatatud täitemenetluses võõrandas kohtutäitur 6. septembril 2012 laenulepingu tagatiseks olnud kinnistu kordusenampakkumisel hinnaga 80 000 eurot. Kohtutäituri tasu mahaarvamise järel maksis kohtutäitur hagejale 73 522 eurot 39 senti. KredEx täitis 8. novembril 2012 käenduslepingujärgse 12 438 euro 68 sendi suuruse kohustuse. Pärast hüpoteegi ja KredExi käenduse realiseerimist oli kostjatel hagejale solidaarselt tasumata laenulepingust tulenev tagastamata laen 90 091 eurot 43 senti ja intress 8333 eurot 19 senti. Hageja nõudis põhinõude maksmist, samuti viivist kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Nõue ei ole aegunud, kuna aegumine peatus 11. oktoobrist 2013 kuni 10. juunini 2014, mil kohus menetles hageja samasisulist hagi kostjate vastu, kuid jättis selle läbi vaatamata hageja ebaõige tähistuse tõttu filiaalina. Lisaks ei ole nõue aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lgst 1 tulenevalt, kuna nõue tuleneb täitedokumendist. Hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mis tarbijakrediidilepingutele hakkas kehtima alles 2011. aastal. Kostja II osas sellist põhimõtet ka ei kehtinud. Kostja I sissetulekud olid laenu saamiseks piisavad, esitatud dokumentide järgi sai ta töötasu 20 000 krooni kuus ja lisaks renditulu 10 000 krooni kuus ning ettevõtlusest tulu 30 000 krooni kuus. Võimalike ebaõigete andmete esitamine on kostja I risk. Lisaks suutis kostja I laenulepingut enne ülesütlemist mitu aastat täita. Käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega ainuüksi põhjusel, et käendajal oli lepingu sõlmimisel vara vähem kui käenduskohustuse piirsumma või et krediidiandja ei kontrollinud käendaja krediidivõimekust. Lisaks on kostja II väited lepingu sõlmimise asjaoludest tõendamata. 2(21)
2-14-21710
Hageja ei rikkunud kostja II teavitamise kohustust, käendatav kohustus nähtub käenduslepingust. Perekondlik sõltuvus ei mõjuta samuti käenduslepingu kehtivust, pealegi ei teadnud hageja seda. Hageja on hinnanud ka kostja II maksevõimet. Kostja II võis arvestada, et tulenevalt VÕS § 149 lgst 5 vastutab ta laenulepingu järgi üksnes tagatud kinnistu võõrandamisest ülejääva raha eest, sest kinnistu väärtus ületas laenulepingu sõlmimise ajal laenusummat. Kostjal I ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet, mida ta saaks hageja nõudega tasaarvestada. Kahju suurust ega koosseisu ei ole põhjendatud. Kostja I kahjuks ei saa olla kinnistu soetamisel makstud raha ega laenuintress ja lepingu sõlmimise tasu. Lisaks ei olnud väidetav kahju hagejale laenulepingu sõlmimisel ettenähtav. Kostja I ei ole ka väidetavast kahjust maha arvanud selle kasutamisest saadud kasu. Hageja ei ole käitunud kostjate suhtes vastuolus hea usu põhimõttega. Muu hulgas ei olnud hagejal kohustust oodata tagatisvara võõrandamisega ega teha vastavateemalisi turuanalüüse. Kinnistut ei müüdud liiga odavalt. Kostja I ei ole kinnistu arestimishinda ega enampakkumist vaidlustanud.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena palusid kostjad mõista hagejalt välja 4395 eurot 90 senti (sh käibemaks) ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras menetluskulude kindlakstegemise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostjad palusid esmalt kohaldada aegumist, kuna laenu- ja käenduslepingust tulenevad nõuded on aegunud. Laenuleping on tarbijakrediidileping. Hageja ei järginud laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei arvestanud kostjale I laenu andes tema tegelikke sissetulekuid ja võimalusi laenu tagasi maksta. Enne laenulepingu sõlmimist esitatud kostja I kuue kuu kontoväljavõttest nähtus, et kostja I tööandja OÜ Semir Grupp (SG) tasus kostjale I töötasu 2008. a juunini maksimaalselt 10 000 krooni ning alates 2008. a juunist 20 000 krooni. Muud laekumised SG-lt olid seotud tööandja äritegevusega ning kostja I ei üritanud neid näidata oma sissetulekuna. Alates 2008. a maist sai kostja I lisaks renditulu 10 000 krooni kuus. Kostja I sissetulek ei võimaldanud talle laenu anda, tal on ülal pidada ka alaealine laps. Tema kontole laekunud suuremad rahasummad ei olnud sissetulek, mida kinnitas kostja I tuludeklaratsioon. Kostjal I on õigus keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 3 alusel. Hageja tekitas kostjale I hoolsuskohustuse rikkumisega ja hea usu vastase käitumisega kahju, mida kostja I soovib hageja nõudega tasaarvestada. Seetõttu võib kohustuse täitmisest keelduda ka kostja II. Laenulepingu täitmise tõttu jäi kostja I ilma laenu arvel soetatud varast ning võlgneb lisaks hagejale rohkem kui 50% laenusummast. Kui hageja oleks täitnud krediidiandja kohustusi nõuetekohaselt, ei oleks ta kostjatega laenu- ja käenduslepingut sõlminud, kostja I ei oleks laenu võtnud ega kinnisvara soetanud. Kostja I ei oleks kaotanud ettemaksena tasutud 350 000 krooni (22 369 eurot 8 senti), lepingu- ja tagatistasuna tasutud 16 000 krooni (1022 eurot 59 senti) ega tasunud laenulepingu kehtivuse ajal laenuintressi 250–400 eurot kuus. Lisaks rikkus hageja kostja I suhtes ka hea usu põhimõtet tagatisvara võõrandamisel. Hageja ootas hagi esitamisega peaaegu aegumistähtaja möödumiseni, kuid ei oodanud tagatisvara võõrandamisega ning lubas müüa kinnistu 2012. a septembris hinnaga, mis moodustas vaid 39% kinnistu ostuhinnast ja 45% laenujäägist. Hageja teadis, et juba 2012. aastal toimus kinnisvara hinnaindeksi kasv, kuid hoonestatud maa indeks oli endiselt languses. Kostjale I suurema kahju tekkimise ärahoidmiseks oli hagejal võimalik oodata täitemenetluse alustamisega või omandada kinnistu ning müüa see kallimalt pärast kinnisvara hindade tõusu aastatel 2013 kuni 2014. Kuna hageja lubas kohtutäituril müüa kinnistu turuhinnast vähemalt 56 000 euro võrra madalama 3(21)
2-14-21710
hinnaga, on hageja vähemalt selles summas kostjale I kahju tekitanud. Kahju tekitamine ja hageja õiguste pahauskne teostamine annab kostjale I õiguse keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest ning välistab hageja õiguse nõuda kostjalt I lepingu täitmist VÕS § 101 lg 3 järgi. Kostja II keeldus käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 149 lg 3 alusel. Kahju tekitamine on õigusvastane ka juhul, kui see tekitati hea usu vastase käitumisega. Selline kahju tuleb hüvitada samadel alustel ning VÕS § 6 ja TsÜS § 138 on ka kaitsenormideks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõistes. Kostja I esitas tasaarvestuse vastuväite 90 091 euro 43 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude osas ehk kogu hageja nõude ulatuses. Käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kostjal II ei olnud käenduslepingu sõlmimisel vara, millele pöörata sissenõuet. Kostja II ei olnud võimeline täitma käenduslepingus sätestatud kohustusi ega omandama seeläbi tagasinõuet kostja I kui põhivõlgniku vastu. Käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal II käenduslepingust tulenevale vastutusele vastavat sissetulekut, kuna ta õppis ülikoolis päevases õppes ja tema igakuine sissetulek oli minimaalne (kostjad on esitanud erinevaid andmeid, mh 3900 krooni ehk 249 eurot (I kd tl 111) ja 3500 krooni ehk 223 eurot 70 senti (II kd tl 84)). Seetõttu oli ebatõenäoline ka kostja II varalise seisundi paranemine ja sissetuleku oluline suurenemine lähitulevikus. Kostja II ei saanud laenulepingu sõlmimisest kasu. Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja II kõigest 20aastane ning tal ei olnud varasemaid kogemusi käendajana. Käendatav kohustus ületas kostja II sissetulekut 730 korda, see olnuks tema 60 aasta sissetulek. Kostja II sõlmis äärmiselt ebasoodsate tingimustega kokkuleppe. Professionaalse käendaja KredExi maksimaalne vastutus piirati käenduslepinguga 300 000 krooniga (19 173 eurot 49 senti), kuid kostja II vastustuse piirmääraks oli laenusumma (182 787 eurot 31 senti). Kostja II sõlmis käenduslepingu eeldusel, et esmajärjekorras täidab laenulepingu täitmata jätmise korral kostja I kohustused KredEx ning kostja II vastu nõuete pööramise tõenäosus on väike. Hageja teadis, et kostja II sõlmib kogenematusest lepingu, millega võtab suured varalised kohustused, ega suuda oma varandusliku seisundi järgi käenduslepingut täita ja oma majanduslikke huve kaitsta. Hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus kostjale I laenu andmisel hõlmas muu hulgas kostjaga II sõlmitud käenduslepingust tulenevate õiguste kui laenukohustuse tagatise realiseeritavuse hindamist. Hageja pidi hoolsuskohustusest tulenevalt hindama kostja II maksevõimet. Hageja eksitas kostjaid lepingute sõlmimisel teadlikult ning seetõttu on käendusleping heade kommetega vastuolus ja tühine. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ka kostja II suhtes. Hageja rikkus hoolsuskohustust ja vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 2 lg 2, § 14 lg 2), kuna ei selgitanud kostjale II käenduslepingu sõlmimise riske, mh tagatisvara väärtuse langemise riski. Kostjal II on informeerimiskohustuse täitmata jätmisest tulenev kahju hüvitamise nõue ja käendaja võib esitada võlausaldaja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik (sh tasaarvestada vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva võlgniku kahju hüvitamise nõude). Kostja II märkis, et ühineb kostja I tasaarvestuse vastuväitega. Kostjate krediidivõimekuse analüüs tehti lohakalt, tuginedes ebatäpsetele ja mittetäielikele andmetele, mida pangatöötaja oli krediidikomitees muutnud. Muuhulgas oli kostja II esitatud kaastaotlejana ning selle tulemusena tema sissetulek liidetud kostja I sissetulekule. Kostja II kuiseks netopalgaks oli märgitud kostja II viimase kuue kuu maksimaalne kuine töötasu, mitte perioodi keskmine kuine töötasu. Kostja I kuise sissetulekuna (sh renditasu) oli märgitud kostja I maksimaalne kuine sissetulek viimase kuue kuu jooksul, mitte perioodi keskmine sissetulek. Ei ole tõendatud, et kostja I sai 30 000 krooni ettevõtlustulu kuus. Kostja II kui kaastaotleja vanuseks oli märgitud 25 aastat, kuigi isikukoodist nähtuvalt oli kostja II 2008. aastal 20aastane. Ka andmed kostja II hariduse, perekonnaseisu ja töökoha ning kostja I perekonnaseisu kohta olid valed. Teadlikult valedele andmetele tuginedes püüdis hageja täita positiivse laenuotsuse tegemiseks 4(21)
2-14-21710
vajalikke formaalsusi. Kostjad ei ole hageja esitatud laenutaotlust allkirjastanud ning see sisaldab valesid andmeid kostjate tulude kohta. Kostjad ei ole selliseid andmeid hagejale esitanud. Kostjad palusid tuvastada käenduslepingu tühisus. Kui kohus ei tuvasta kostjaga II sõlmitud käenduslepingu tühisust, palusid kostjad tuvastada, et neil on õigus keelduda laenulepingust ja käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest, ning jätta hagi rahuldamata. Kui kohus ei tuvasta käenduslepingu tühisust ega kostjate õigust keelduda kohustuste täitmisest, palusid kostjad rahuldada kostja I tasaarvestuse vastuväide 90 091 euro 43 sendi ulatuses, mis on kostja I kahju, mille hageja tekitas kohustuste rikkumisega tagatud kinnistu võõrandamisel, ja jätta hagi rahuldamata.
3.Viru Maakohus kohaldas 22. oktoobri 2014. a otsusega aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda neid summaliselt kindlaks määramata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. mai 2015. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõuded kostjate vastu ei ole aegunud. Menetluskulusid ringkonnakohus ei jaotanud. Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ei esitatud.
4.Viru Maakohus rahuldas 21. detsembri 2015. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 97 523 eurot 97 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise 90 091 euro 43 sendi suuruselt põhinõudelt kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 4685 eurot 20 senti ja viivise menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostjad tarbijakaitseseaduse § 2 p 1 mõistes tarbijad ning hageja ja kostja I sõlmisid tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 mõttes. Kostjatel ei ole vastuväiteid laenu 90 091 euro 43 sendi suurusele põhisummale ega 8333 euro 19 sendi suurusele intressile. Käendusleping on kehtiv. Kostja II on kostja I õde ja rahvastikuregistri andmetel on neil üks elukoht. Kostja II kinnitas, et sõlmis käenduslepingu perekondlike sidemete tõttu. Seetõttu ei mõjutanud kostja II käenduslepingu sõlmimist väidetavalt kostja II kohta märgitud ebatäpsed andmed, sest kostja II ei väitnud, et hageja töödeldud andmete ebatäpsusest teada saamise korral ei oleks ta käenduslepingut sõlminud. Käenduslepingut ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal II oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega ka seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja II kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lgst 3 tulenev kohustus on pangal laenulepinguid, mitte käenduslepinguid sõlmides. Laenutaotlusel märgitud ekslikest andmetest kostja II vanuse, hariduse, perekonnaseisu ja töökoormuse kohta ei järeldu, et temaga sõlmitud käendusleping on tühine. Kostja II ei väitnud, et hageja ei avaldanud talle olulist informatsiooni ja et ta ei saanud seda informatsiooni kostjalt I. Isegi kui hageja informatsiooni ei avaldanud, sai kostja II selle informatsiooni kostjalt I. Kostja II vanus lepingu sõlmimisel (kostja II oli täisealine isik, tema teovõimet ei olnud piiratud) ei välistanud temaga lepingu sõlmimist ega käendaja kohustuste tekkimist. Kostja II õppis ülikoolis ja lisaks hariduse omandamisele suutis ka töötada. Eelnevast tulenevalt ei käitunud hageja kostjaga II käenduslepingu sõlmimisel heade kommete vastaselt ja käendusleping on kehtiv. Kostja II väited, et käenduslepingu sõlmimisel teda võetavatest riskidest ei teavitatud ning et laenuhaldur kinnitas käenduslepingu maksmapaneku ohu 5(21)
2-14-21710
ebareaalsust, ei välista kostja II vastu hagi esitamist. Kostjal II ei tekkinud õigust käenduslepingu täitmisest keelduda. Hageja ei rikkunud kostjaga I laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet (KAS § 83 lg 3). Maakohus tuvastas, et kostja I pangakonto väljavõtete kohaselt on kostja I tööandja SG kandnud kostjale I üle 2008. a jaanuaris 6000 krooni selgitusega „palk“ ja 25 000 krooni selgitusega „ülekanne“, 2008. a veebruaris 6000 krooni selgitusega „palk“ ja 30 000 krooni selgitusega „ülekanne“, 2008. a märtsis 6000 krooni selgitusega „palk“ ja 2300 krooni selgitusega „ülekanne“, 2008. a aprillis 6500 krooni selgitusega „ülekanne“, 2008. a mais 185 000 krooni kolme maksega, mille selgituseks oli „ülekanne“, 2008. a juunis 20 000 krooni selgitusega „palk“ ning 10 000 krooni ja 6636 krooni 10 senti selgitusega „ülekanne“. Kokku kanti üle 303 436 krooni 10 senti ehk keskmiselt 43 348 krooni kuus. Lisaks sai kostja I 2008. a juunist renti 10 000 krooni kuus. Maakohus ei arvestanud lahendi tegemisel sularaha sissemakseid, sest nende päritolu ei ole võimalik hinnata. Kostja I oli tööandja osanik ja talle kulus 1/10 osa nimiväärtusega 4000 krooni. Kuigi kostjate vastuse juurde lisatud tööandja 2. juuni 2008. a tõendi kohaselt oli kostja I kuine töötasu 20 000 krooni ja kostjate vastuse kohaselt kostja I kuine sissetulek 30 000 krooni, oli eeltooduga tuvastatud, et tegelikult oli kostja I keskmine sissetulek enne laenulepingu sõlmimist vähemalt 53 348 krooni kuus (43 348 krooni + 10 000 krooni). Kostjad ei tõendanud, et SG-lt kostja I kontole kantud summad ei olnud kostja I sissetulek ning et need summad olid kantud SG-le osutatud teenuste või tema ostetud kaupade eest maksmiseks. SG-l ei olnud mõistlikku põhjendust kaupade ja teenuste eest maksmiseks osanikule raha üle kanda ning kostja I pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja I ei ole selgitusega SG eest ülekandeid teinud. 13. juuni 2008. a tõendi järgi oli kostja I sissetulekuks 60 000 krooni kuus, 1. juuni 2008. a laenutaotluse järgi oli kostja I sissetulekuks töötasu 20 000 krooni ja muud sissetulekud 40 000 krooni. Elatis 2500 krooni tuleks kostja I sissetulekust maha arvata. Hageja tuvastatud andmed kostja I sissetulekute kohta olid õiged. Kostja II maksimaalne netosissetulek 3800 krooni kuus oli vaid 6,33% hageja arvestatud kostja I sissetulekust ning kostja II kaastaotlejana märkimine ning tema sissetulekute maksimaalmääras arvestamine ei saanud laenuotsust mõjutada. Arvates kostja I sissetulekust maha kostja I igakuise laenulepingujärgse laenu ja intressi osamakse 17 208 krooni 89 senti, jäi kostjale I elamiseks ning muude kohustuste täitmiseks (sh elatise tasumiseks) 36 139 krooni 11 senti. Põhjendamatud on kostjate väited, et laenukomitee otsus ei vastanud kostjate tahtele lepingute sõlmimisel ega hiljem sõlmitud lepingute sisule ning et hageja ei arvestanud kostjate igakuiste väljaminekutega ja sellega, et kostja I sissetulekud ei võimaldanud laenu teenindada. Kostja I väitis istungil, et ta avaldas tahet laenuleping sõlmida ja et lepingu sõlmimise ajal oli ta võimeline lepingut täitma. Hageja ei rikkunud ka 14. juuni 2010. a lepingu muudatust sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna uut laenu kostjale I ei antud, vaid võimaldati talle maksepuhkust ja vähendati graafikujärgseid makseid 10 757 krooni 82 sendini kuus. Seega ei esinenud TsÜS § 86 lg 2 pdes 1 ja 2 sätestatud aluseid laenulepingu muudatuse tühisuse tuvastamiseks. Kuna hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ei rikkunud, ei saa kostjad nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (ja tasaarvestada kahju hüvitamise nõuet hageja nõudega). Hageja ei rikkunud VÕS § 101 lgt 3, kuna ei arvestanud laenu andmisel kostja I tegelikke sissetulekuid ja võimalusi laenu tagasi maksta ning lubas kostja I kinnistu müüa hinnaga, mis moodustas vaid 39% kinnistu ostuhinnast ja 45% laenu jäägist. Asjaolu, et pärast laenulepingu sõlmimist vähenesid kostja I sissetulekud ja ta ei suutnud enam lepingut täita, ei ole VÕS § 101 lg 3 alusel võlausaldaja nõuete täitmist välistavaks asjaoluks. Laenuandjat ei ole võimalik lugeda kahju tekitajaks ja tema nõudeõigust välistada olukorras, kus laenuandjale esitatud ja laenusaaja kohta täiendavalt kogutud andmete alusel on laenulepingu sõlmimine võimalik ja lepingu sõlmise ajal ei 6(21)
2-14-21710
viita miski sellele, et laenusaaja laenulepingust tulenevaid kohustusi täita ei suuda. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I täitis pärast laenulepingu sõlmimist laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kohtutäitur võõrandas 6. septembril 2012 kostja I kinnistu kordusenampakkumisel hinnaga 80 000 eurot. Hagejale ei saa ette heita kinnistu võõrandamisega kiirustamist. Kuna laenuleping öeldi üles 30. detsembril 2010 ja tagatise võõrandamise avaldus esitati 30. mail 2011, ei oleks hagejal VÕS § 149 lg 5 alusel olnud võimalik käendaja vastu nõuet esitada enne pandieseme võõrandamist. Seega ei tekitanud hageja pandieseme võõrandamise õiguse kasutamisega kostjatele kahju. Hagi rahuldamist ei välista kostjate väited, et kinnistu võõrandati kordusenampakkumisel ja madalama hinnaga ning et kostjatel ei lubatud kinnistut vabalt võõrandada. Kui täitemenetluses rikuti kostjate õigusi, oli neil õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale või esitada hagi täitedokumendi täitmisele võtmise vaidlustamiseks või sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kostjad ei teinud seda. Praeguses menetluses ei saa kostjad tugineda sellele, et kinnisasi võõrandati madalama hinnaga ja sellega tekitati neile kahju. Kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista laenuvõlgnevus 90 091 eurot 43 senti ja intress 7432 eurot 54 senti. Lisaks tuleb kostjatelt VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude tasumiseni.
5.Kostjad palusid ühises apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või tuvastada käenduslepingu tühisus või kostjate õigus keelduda laenulepingust ja käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest ja jätta hagi rahuldamata või rahuldada kostja I tasaarvestuse vastuväide 90 091 euro 43 sendi ulatuses ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda, kuid enda menetluskulude nimekirja nad ei esitanud.
6.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda ja mõista kostjatelt välja 917 eurot 74 senti esindajakuludena ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. detsembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis neilt hageja kasuks välja 399 eurot 34 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus ei kontrollinud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust väljamõistetud põhinõude 90 091 euro 43 sendi ja intressi 7432 euro 54 sendi arvestusliku suuruse osas, kuna kostjad ei vaidlustanud põhivõlgnevuse ja intressi arvestust ega suurust. Maakohus ei hinnanud asjas tähtsaid asjaolusid valesti, kui leidis, et hageja ei rikkunud kostja I suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja I arvelduskontol kajastuvad SG-lt kostjale I ülekantud summad (selgitusena märgitud „palk“ või „ülekanne“) olid kostja I sissetulek ning tõendamata ja paljasõnaline oli kostja I vastuväide, et need olid kantud tema kontole SG-le osutatud teenuste või tema ostetud kaupade eest maksmiseks, s.o äriühingu äritegevuse tõttu. Hageja ei kontrollinud kostja I krediidivõimekust lohakalt. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ei kinnita kostja I tuludeklaratsiooni nõudmata jätmine laenulepingu sõlmimisel. Hageja täitis laenu andmisel KAS § 83 lgs 3 sätestatut ja tegi 7(21)
2-14-21710
kindlaks kostja I krediidivõimekuse (sh selle, kas kostja I suudab jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast krediiti tagasi maksta). Samuti kinnitas kostja I maakohtule, et tahtis laenu saada ning oli lepingu sõlmimisel võimeline seda täitma. Maakohtu otsus ei ole tasaarvestuse vastuväite rahuldamata jätmise osas olulisel määral põhjendamata. Kostja I ei tõendanud, et tal on hageja vastu nõue. Hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti ei ole asjakohased kahju õigusvastast tekitamist reguleerivad sätted, sest puudub hageja õigusvastane tegevus (kinnistu müüs täitemenetluses kohtutäitur). Kuna kostjal I ei ole nõuet, mida ta saaks tasaarvestada hageja nõudega tema vastu, ei ole ka kostjal II õigust keelduda VÕS § 149 lg 3 järgi hageja nõude rahuldamisest. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata. Praeguses asjas olid laenuvõtja (kostja I) ja käendaja (kostja II) lähisugulased. Asja materjalidest nähtuvalt teadis kostja II kostja I majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest. Asjaolu, et väidetavalt selgitas laenuhaldur lepingute sõlmimisel kostjatele, et kui kostja I ei ole suuteline laenu tagasi maksma, siis kõigepealt pööratakse sissenõue KredExi vastu (käenduse ulatuses) ja hüpoteegiga koormatud kinnistule ning hageja nõue saab rahuldatud ja täiendavat nõuet kostja II vastu ei esitata, ei ole krediidiandja teavitus kostja I majanduslikust seisundist. Kostja II ei esitanud asjaolusid, mis oleksid VÕS § 14 lgst 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine käenduslepingu sõlmimisel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et käendusleping ei ole tühine ning kostjal II ei ole õigust keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostjad paluvad ühises kassatsioonkaebuses maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning uue otsusega tuvastada käenduslepingu tühisus. Kui Riigikohus ei tuvasta kostjaga II sõlmitud käenduslepingu tühisust, paluvad kostjad maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning tuvastada, et neil on õigus keelduda laenulepingust ja käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest, ning jätta hagi rahuldamata. Kui Riigikohus ei tuvasta käenduslepingu tühisust ega kostjate õigust keelduda kohustuste täitmisest, paluvad kostjad maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning rahuldada kostja I tasaarvestuse vastuväide 90 091 euro 43 sendi ulatuses ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Kui uue otsuse tegemine kassatsiooniastmes ei ole võimalik, paluvad kostjad saata asja uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kui menetluskulusid ei jäeta hageja kanda, paluvad kostjad jätta rahuldamata hageja taotluse mõista kostjatelt välja menetluskuludelt tasutud käibemaks. Kostjate arvates hindasid kohtud valesti esitatud tõendeid, kohaldasid valesti KAS § 83 lgt 3 ja rikkusid menetlusõiguse norme, leides, et hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtud arvestasid valesti kostja I sissetulekuteks lisaks SG tasutud töötasule ka muid laekumisi SGlt, mis olid seotud SG äritegevusega ega puudutanud kostjat I. Kostjate krediidivõimekuse analüüs tehti lohakalt, tuginedes ebatäpsetele, mittetäielikele andmetele, mida pangatöötaja oli laenukomitees muutnud. Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 14 lgt 2, KAS § 89 lgt 31 ja rikkusid menetlusõiguse norme, leides, et hageja ei rikkunud selgitamis- ja teavitamiskohustust ning käendusleping ei ole tühine. Kostja II majanduslik seis ei vastanud laenulepingu tingimustele ega võimaldanud tal laenu- ja 8(21)
2-14-21710
käenduslepingust tulenevaid kohustusi täita. Hageja eksitas kostjaid lepingute sõlmimisel teadlikult (laenuhalduri kinnitusel ei olnud käenduse maksmapaneku ohtu). Käendusleping oli vastuolus heade kommetega ja tühine. Hageja ei teavitanud kostjat II võetavatest riskidest, vaid kasutas ära kostja II kogenematust positiivse laenuotsuse saamiseks. Hagejale oli teada, et käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja II 20aastane, õppis ülikoolis ega olnud varem käenduslepingut sõlminud ning ei mõistnud selle olemust. Need asjaolud viitasid, et tähelepanu tuleb pöörata ka lepingu sõlmimisega nõustuva isiku huvidele. Käendatav kohustus ületas kostja II keskmist sissetulekut ligikaudu 730 korda. Kostjale I laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus hõlmas ka kostjaga II sõlmitud käenduslepingust tulenevate õiguste kui laenukohustuse tagatise realiseeritavuse hindamist. Hageja ei arvestanud kostja II huvidega, kohaldades sellega valesti VÕS § 2 lgt 2 ja § 14 lgt 2 ning KAS § 89 lgt 31. Kohtud jätsid kostjate vastavad argumendid tähelepanuta ega ole kostjatega mittenõustumist nõuetekohaselt põhjendanud. Kohtud rikkusid tõendite kogumisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 435 lgt 1, jättes rahuldamata kostjate taotlused kostja II vande all ülekuulamiseks ja ekspertiisi määramiseks kinnistu turuhinna väljaselgitamiseks ning järgnevad vastuväited kohtu tegevusele. Kostja II ütlused on tähtsad, kuna pangahalduri seletuste sisu on oluline, et hinnata, kas hageja rikkus kostjate suhtes selgitamis- ja teavitamiskohustust. Kinnistu väärtus on tähtis asjas oluliste asjaolude ja kostja I kahjunõude suuruse väljaselgitamisel. Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 14 lgt 2, § 2 lgt 2, § 6 lgt 1, TsÜS § 138 ja rikkusid menetlusõiguse norme, leides, et kostjal I ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning selgitamis- ja teavitamiskohustust. Kui hageja oleks täitnud krediidiandja kohustusi nõuetekohaselt, ei oleks ta kostjatega laenu- ja käenduslepingut sõlminud. Kostja I ei oleks laenu võtnud ja kinnisvara soetanud. Samuti ei oleks kostja I kaotanud ettemaksena tasutud 350 000 krooni (22 369 eurot 8 senti) ja lepingu- ja tagatistasuna tasutud 16 000 krooni (1022 eurot 59 senti) ega tasunud laenulepingu kehtivuse ajal laenuintressi 250 kuni 400 eurot kuus. Hageja rikkus kostja I suhtes hea usu põhimõtet ka tagatisvara võõrandamisel (VÕS § 2 lg 2, § 6 lg 1, TsÜS § 138). Hageja ootas hagi esitamisega peaaegu aegumistähtaja möödumiseni, kuid ei oodanud tagatisvara võõrandamisega ning lubas müüa kinnistu 2012. a septembris hinnaga, mis moodustas vaid 39% kinnistu ostuhinnast ja 45% laenujäägist. Hageja teadis, et juba 2012. aastal toimus kinnisvara hinnaindeksi kasv, kuid hoonestatud maa indeks oli endiselt languses. Hageja vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenev kohustus tagada, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks, on rakendatav ka hageja tegevusele laenulepingust tulenevate võlgnevuste sissenõudmisel. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta kostjaga I ei nõustu. Hageja saab esindajakuludelt maha arvata sisendkäibemaksu.
9.Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõista neilt välja esindajakuludena 2289 eurot 60 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja arvates on kostjad tuginenud kassatsioonkaebuses asjaoludele, mida kohtud ei ole tuvastanud. Riigikohus ei saa asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata. Kohtud on õigesti tuvastanud, et kostja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mis pealegi ei kehtinud laenulepingu sõlmimise ajal. KAS § 83 lg 3 ei ole võlaõiguse säte ega kohaldatav enne 1. juulit 9(21)
2-14-21710
2011 sõlmitud krediidilepingutele ega ka hilisematele krediidilepingutele, kuna selle normi reguleerimisese ja eesmärk ei ole laenusaaja õiguste ja huvide kaitse. Kostja I ei ole eitanud, et avaldas hagejale enne laenulepingu sõlmimist teavet, et saab SG-lt iga kuu ettevõtlustulu 30 000 krooni. Kohtud on õigesti tuvastanud, et hageja ei ole kostja II suhtes käenduslepingu sõlmimisel selgituskohustust rikkunud. Paljasõnalised on väited käenduslepingu vastuolust heade kommetega. Kostja II krediidivõimekusel ei olnud käenduslepingu sõlmimisel tähendust. Kostja II jäeti õigesti vande all üle kuulamata. Kostjatel ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõudeid, kinnistu võõrandas kohtutäitur enampakkumisel. Seetõttu jäeti õigesti rahuldamata ka kostjate taotlus küsida eksperdilt kinnisasja hinna kohta arvamust.
10.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja 25. septembri 2017. a määrusega lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
Kohtuistungil jäid poolte esindajad seniste seisukohtade juurde.
Hageja esindaja selgitas, et maakohtu otsusega rahuldatud intressinõuet ei ole esitatud ning hageja põhinõue on 90 091 eurot 43 senti, viivise palub ta välja mõista alates maakohtu otsuse tegemisest. Kostjate esindaja selgitas, et kostjad ei ole esitanud vastuhagi ega tuvastuslikke haginõudeid. Kostja I täpsustas ka kassatsioonitaotlusi. Kostja I palub tühistada kohtute otsused ja jätta hagi rahuldamata, tuvastades, et kostjal I on õigus keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 3 alusel, või rahuldada kostja I tasaarvestuse vastuväide 90 091 euro 43 sendi ulatuses (kostja I kahjuks on tasutud ettemakse 350 000 krooni, lepingu- ja tagatistasu 16 000 krooni, tasutud laenuintress ning see, et täitemenetluses müüdi tagatiseks olev kinnistu madala hinnaga) või kui uue otsuse tegemine kassatsiooniastmes ei ole võimalik, saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kostja II palub samuti tühistada kohtute otsused ja tuvastada käenduslepingu tühisus, samuti tugineb kostja II kostja I tasaarvestuse vastuväitele ja leiab, et kostjal II on õigus käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest keelduda, kui kostjal I on õigus keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Hageja esindaja esitas hageja täiendava menetluskulude nimekirja kassatsiooniastmes (594 eurot). Kostjate esindaja vaidles vastu hageja selgitamistaotlusega ja 17. novembri 2017. a seisukohtade koostamisega seotud menetluskuludele, kuna Riigikohus ei ole palunud pooltel täiendavaid seisukohti esitada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lisaks tühistab kolleegium kaebuse põhjendustest olenemata maakohtu otsuse TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 5 teise lause alusel osas, milles maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja intressina 7432 eurot 54 senti. Asi tuleb saata muus osas apellatsioonkaebuse uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
13.Kolleegium käsitleb esmalt üldiselt haginõudeid, kostjate kassatsioonkaebuse taotlusi ja olulisi asjaolusid (I), seejärel hageja nõuet kostja I vastu (II) ja hageja nõuet kostja II vastu (III) ning menetluslikke väiteid ja teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (IV). I 10(21)
2-14-21710
14.Hageja esitas kostja I kui laenusaaja ja kostja II kui käendaja vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 90 091 eurot 43 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise sellelt kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Riigikohtu istungil kinnitas hageja, et palus viivise välja mõista maakohtu otsuse tegemisest, mitte aga hagi esitamisest ega ka kohtuotsuse jõustumisest. Selliselt mõistsid hageja nõuet ka kostjad. Põhinõue 90 091 eurot 43 senti on hagiavalduse kohaselt laenulepingu ülesütlemise seisuga kostja I tasumata laenu jääk (tasumata laenu põhiosamaksed + laenusumma, mille tagastamise tähtpäev saabus laenulepingu ülesütlemisega) pärast hüpoteegi ja KredExi käenduse realiseerimist (176 052 eurot 50 senti – 73 522 eurot 39 senti – 12 438 eurot 68 senti).
15.Maakohus mõistis hageja kasuks kostjatelt solidaarselt välja 97 523 eurot 97 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise 90 091 euro 43 sendi suuruselt põhinõudelt kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Maakohtu otsuse p 83 järgi mõistis ta hageja kasuks kostjatelt välja põhivõlana 90 091 eurot 43 senti ja intressina 7432 eurot 54 senti. Intressi väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada, kuna sellist nõuet ei ole esitatud.
15.1.TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3213110, p 14).
15.2.Toimikust ei nähtu, et hageja oleks menetluses 90 091 euro 43 sendi suurust põhinõuet suurendanud või esitanud täiendavalt (intressi)nõude. Seda kinnitas hageja esindaja ka Riigikohtu istungil. Seega mõistis maakohus kostjatelt hageja kasuks välja hageja taotletust 7432 eurot 54 senti suurema summa. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ning lisaks tuleb ka ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selle summa kostjatelt hageja kasuks väljamõistmise osas muutmata. Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse ringkonnakohtus tervikuna ja asja uuel läbivaatamisel tuleks maakohtu otsus hagi piiridest väljumise osas paratamatult tühistada, mistõttu teeb seda kolleegium ise.
15.3.Maakohtus ekslikult välja mõistetud 7432 eurot 54 senti ei vasta ka maakohtu otsuse põhjendava osa ps 62 nimetatud 8333 euro 19 sendi suurusele intressinõudele. Maakohtu eksitus on tõenäoliselt tingitud sellest, et hagi menetlusse võtmise määruses luges maakohus ekslikult hageja nõude suuruseks hagihinna 97 523 eurot 97 senti, mis sisaldas põhinõuet 90 091 eurot 43 senti ja tulevast viivist sellelt hinna arvestuse tähenduses 7432 eurot 54 sendi ulatuses.
16.Kostjad on menetluses läbivalt oma seisukohad ja vastuväited esitanud koos samas menetlusdokumendis (mh kassatsioonkaebuses) ega ole eri kostjate menetluslikke positsioone eristanud ning korrektselt välja toonud, millised on kummagi kostja taotlused ja vastuväited. Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 322115, p 9).
17.Arusaadav on kostjate tahe, et hagi jääks kummagi vastu neist rahuldamata ja vastavalt tühistataks ka alama astme kohtute otsused.
11(21)
2-14-21710
Riigikohtu istungil täpsustatud seisukoha järgi palub kostja I jätta hagi tema vastu rahuldamata, kuna tal on õigus keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 3 alusel või tasaarvestada hageja nõue tervikuna tema kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Kostja II palub jätta enda vastu hagi rahuldamata, kuna nõude aluseks olev käendusleping on tühine või saab kostja II keelduda käendajana kohustuse täitmisest kostja I täitmisest keeldumise õigusele tuginedes või tugineda kostja I tehtud tasaarvestusele.
18.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • SG on kostja I tööandjana kandnud kostjale I üle 2008. a jaanuaris 6000 krooni selgitusega „palk“ ja 25 000 krooni selgitusega „ülekanne“, 2008. a veebruaris 6000 krooni selgitusega „palk“ ja 30 000 krooni selgitusega „ülekanne“, 2008. a märtsis 6000 krooni selgitusega „palk“ ja 2300 krooni selgitusega „ülekanne“, 2008. a aprillis 6500 krooni selgitusega „ülekanne“, 2008. a mais 185 000 krooni kolme maksega, mille selgituseks oli „ülekanne“, 2008. a juunis 20 000 krooni selgitusega „palk“ ning 10 000 krooni ja 6636 krooni 10 senti selgitusega „ülekanne“; • kostja I on alates 2008. a juunist saanud renti 10 000 krooni kuus; • hageja ja kostja I sõlmisid 15. juulil 2008 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 182 787 eurot 31 senti, tagastamise ajaks lepiti kokku 17. juuli 2038; • 15. juulil 2008 sõlmisid hageja ja kostja II ka käenduslepingu, millega kostja II tagas kostja I laenulepingust tulenevaid kohustusi maksimumsummaga 182 787 eurot 31 senti (käendusleping); käenduslepingu sõlmimise ajal õppis kostja I õest 20aastane kostja II ülikoolis päevases õppes ja tema igakuine sissetulek oli minimaalne; • laenu tagasid ka kostja I kinnistule hageja kasuks seatud hüpoteek ning 15. juulil 2008 hageja ja KredExi sõlmitud käendusleping; • 14. juunil 2010 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu muudatuse, millega võimaldati kostjale I maksepuhkust ning vormistati uus laenusumma tagastamise ja intressi tasumise graafik; • hageja ütles laenulepingu kostja I makseviivituse tõttu 30. detsembrist 2010 üles; • täitemenetluses müüdi kinnistu hageja 30. mai 2011. a täitmisavalduse alusel 6. septembril 2012 kordusenampakkumisel hinnaga 80 000 eurot, millest laekus täiturilt hagejale 73 522 eurot 39 senti; • KredEx maksis 8. novembril 2012 hagejale käenduslepingu alusel 12 438 eurot 68 senti; • kostjad ei ole teinud laenulepingu ega käenduslepingu tühistamise avaldust ega vaidlustanud täitetoiminguid kinnistu müügiks toimunud täitemenetluses. II (A)
19.Hageja nõuab kostjalt I kui laenusaajalt 90 091 euro 43 sendi tasumist laenulepingujärgse võlgnevusena, millest on maha arvatud hüpoteegi realiseerimisest ja KredExi käenduse järgi saadud raha (vt otsuse p 14). Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.
20.Lisaks nõuab hageja kostjalt I maakohtu otsuse tegemisest alates viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
12(21)
2-14-21710
Sellise nõude aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1 esimene lause ning tulevikku puudutava nõude osas ka TsMS § 367. Viivisenõude lahendus sõltub põhinõude lahendusest. Eraldi vastuväiteid ei ole kostjad viivisenõude kohta esitanud.
21.Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et laenuleping või selle muutmise kokkulepe oleks tühine või tühistatud või et laenulepingu ülesütlemine ei kehtiks. Ka ei ole kostja I esitanud vastuväiteid hageja laenulepingujärgse võlgnevuse arvestusele. Kolleegium neid küsimusi ei käsitle ja lähtub asja lahendamisel sellest, et laenuleping ja selle ülesütlemine kehtivad ja laenulepingu järgse võlgnevuse arvestus vastab seadusele ja lepingule.
22.Kostjate seisukohtadest, mis on kohati raskesti mõistetavad ja üksteisest eristamata, järeldab kolleegium, et kostja I arvates tuleb hagi tema vastu jätta rahuldamata, kuna tal on õigus keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 3 alusel või ta (alternatiivselt) tasaarvestab hageja nõude tervikuna oma kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Nii kohustuse täitmisest keeldumise õiguse kui ka kahju hüvitamise nõude osas tugineb kostja I sellele, et hageja on rikkunud laenulepingut sõlmides tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet (ei pidanuks talle laenu andma) ja on rikkunud hea usu põhimõtet laenu tagatiseks olnud kinnistu võõrandamisel täitemenetluses. (B)
23.Kolleegium leiab, et kohtud on sisustanud liiga kitsalt hageja lepingueelseid kohustusi teavitada kostjat I laenulepinguga sõlmitud riskidest ja hinnata kostja I krediidivõimet (vastutustundliku laenamise põhimõtet). Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb uuesti hinnata, kas hageja võib olla neid kohustusi rikkunud.
24.Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja I võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 (enne 21. märtsi 2016 kehtinud redaktsioonis) mõttes. Kehtiva seaduse järgi oleks tegu tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes ja konkreetsemalt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 2 mõttes. Kehtivas õiguses on detailselt reguleeritud krediidiandja kohustusi teavitada tarbijast krediidivõtjat nii üldiselt (VÕS § 4031) kui ka eraldi elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul (VÕS §d 4031, 4033, 4035). Samuti on krediidiandjale kehtivas õiguses kehtestatud kohustus järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole (VÕS § 4034). Krediidiandja lepingueelne teavitamiskohustus ja vastutustundliku laenamise põhimõte nähti detailselt (kuid elamukinnisvaraga seotut detailsemalt eristamata) seaduses ette 1. juulist 2011, kui jõustusid VÕS § 4031 ja (praeguseks kehtetu) § 4032.
25.Vaidlusalune laenuleping sõlmiti 15. juulil 2008 ja seda muudeti 14. juunil 2010, st enne viidatud võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist. See ei tähenda aga, nagu ei olnuks hagejal krediidiandjana lepingute sõlmimise ajal kohustust tarbijast kostjat lepinguga seotud ohtudest teavitada ja tema krediidivõimelisust kontrollida.
13(21)
2-14-21710
25.1.Lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. See kohustus kehtis ka laenulepingu ja selle muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal. Selline kohustus järeldub esmalt VÕS § 14 lgtest 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Samuti on see järeldatav TsÜS § 92 lgtest 2 ja 3, mis annavad eksinud poolele õiguse olulise eksimuse mõjul tehtud tehing tühistada. Seda kohustust aitab sisustada TsÜS § 95, mille järgi tuleb asjaolu teatavaks tegemise kohustuse hindamisel eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Professionaalne krediidiandja pidi kolleegiumi arvates ka enne VÕS § 4031 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3213016, p 10).
25.2.Lisaks teavitamiskohustusele näeb VÕS § 14 lg 1 esimene lause lepingulisi läbirääkimisi pidavatele isikutele ette üldise kohustuse mõistlikult arvestada üksteise huvide ja õigustega.
1.jaanuarist 2007 kehtis praeguses redaktsioonis ka KAS § 83 lg 3, mis kohustas krediidiasutust laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kolleegiumi arvates ei kehtesta viidatud säte üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Kolleegiumi arvates ei ole põhjust tõlgendada seda sätet klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89.
25.3.Kolleegium on ka varem leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne
1.juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele, järeldades seda ka ainuüksi VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest ning märkides, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32113612, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3213016, p 10). KAS § 83 lgst 3 on Riigikohus aga järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud 14(21)
2-14-21710
võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu
19.veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32116913, p 21). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Samas möönab kolleegium, et lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada.
26.TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega kui laenusaaja väidab, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32117312, p 17). Kolleegium märgib, et kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja.
27.Kostja I esitatud asjaoludel rikkus hageja temaga laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet seeläbi, et ei kontrollinud piisavalt tema majanduslikku seisundit ja sõlmis laenulepingu, kuigi oleks pidanud sellest keelduma, kuna kostja I majanduslik seisund ei võimaldanud laenu tagasi maksta. Konkreetselt on kostja I heitnud hagejale esmajoones ette, et hageja: • arvestas kostja I sissetuleku hulka tema kontole SG-lt enne laenulepingu sõlmimist kantud raha, mis oli seotud SG äritegevusega ning mida ei saa lugeda kostja I sissetulekuks; • jättis arvestamata, et kostja I ülalpidamisel oli alaealine laps; • lähtus kostja II osas valeandmetest ja jättis kontrollimata tema krediidivõime.
28.Kohtud on lugenud sisuliselt kõik kostja I kontole enne laenulepingu sõlmimist laekunud summad tema sissetulekuks ning leidnud, et kostja I sissetulek oli piisav, et hageja võis anda kostjale I krediiti. Laenu andmise otsust ei mõjutanud seetõttu kohtute arvates lapse ülalpidamise kohustus ega ebatäpsed andmed kostja II kohta. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud sisuliselt põhjendanud, miks hageja võis lugeda kõik SG „ülekandena“ tähistatud laekumised kostja I kontole tema sissetulekuks ja sellest lähtudes talle laenu anda. Hindamata on mh jäetud kostja I väited nii selle kohta, mis eesmärgil neid ülekandeid tehti, kui ka väited tulude kajastumise kohta tuludeklaratsioonis.
29.Lugedes kostja I sissetuleku krediidi saamiseks nõuetekohase põhjenduseta piisavaks, ei ole kohtud sisuliselt hinnanud hageja kohustuste täitmist kostja I krediidivõimelisuse hindamisel enne laenulepingu sõlmimist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha.
15(21)
2-14-21710
29.1.Asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja I ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas. Kostja I väitel oli hageja laenuotsuse aluseks laenutaotlus, mida ta ei olnud allkirjastanud ja mis sisaldas valeandmeid.
29.2.Kolleegiumi arvates peab professionaalne krediidiandja täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis.
29.3.Kostjal I oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui hageja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud.
29.4.Asjas ei ole väidetud, et kostja II käendus oli tema eeldatavat maksevõimet ja teisi tagatisi arvestades kostjale I laenu andmise eelduseks, st et kostja II käenduseta ei oleks kostja I laenu saanud või saanuks seda teistsugustel tingimustel. Seetõttu ei ole kostja II maksevõimel ka tähendust kostja I suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise hindamisel.
30.Kostja I ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist laenulepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel. Samas ei ole esitatud asjaoludel lepingu muutmisega kõrvaldatud laenulepingu sõlmimisel toimuda võinud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ega kostjale I laenulepingu sõlmimisest tekkida võinud negatiivseid varalisi tagajärgi. (C)
31.Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja ei ole tuvastatud asjaoludel rikkunud oma kohustusi tagatisvara müügil.
32.Kogu praeguse vaidluse majanduslikuks põhjuseks on vaidlusalust laenu taganud kinnistu müümine täitemenetluses hinna eest, mis ei katnud hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid. Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. 16(21)
2-14-21710
Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi.
33.Kostja I on heitnud hagejale ette, et see võimaldas kinnistu müüa täitemenetluses liiga odavalt (hinnaga, mis moodustas vaid 39% kinnistu ostuhinnast ja 45% laenujäägist) ega oodanud kinnistu väärtuse tõusu või ei omandanud kinnistut ise ega oodanud siis selle väärtuse tõusu. Selles näeb kostja I hea usu põhimõtte rikkumist tagatisvara võõrandamisel, millest saab järeldada laenulepingust tuleneva heas usu käitumise kõrvalkohustuse rikkumise väidet.
34.Hagejal ei olnud kolleegiumi arvates kohustust viivitada täitemenetluse alustamisega. Hagejal oli laenuandjana täitedokument tagatiseks olnud kinnistu võõrandamiseks ja võla tagastamiseks kinnistu arvel. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui hageja tahe olnuks seejuures kostjat I kahjustada või kui hageja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki.
35.Tuvastatud asjaoludel ei ole alust ka arvata, et hageja oleks kinnistu müügiga laenulepingut rikkudes hea usu põhimõttega vastuolus liigselt kiirustanud. 2010. a lõpus ülesöeldud laenulepingu täitmiseks alustas hageja täitemenetlust 2011. a mai lõpus ning kinnistu müüdi alles 6. septembril 2012. Selle ajani oli kostjal I võimalik otsida ise kinnistule ostjat või korraldada muul viisil võla tasumine. Kostja I ei ole ka väitnud, et tal olnuks endal võimalik müüa kinnistu kõrgema hinnaga, kui seda tehti täitemenetluses. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehti seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgiti seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osales mitu isikut. Kostja I ei ole esitanud ka asjaolusid, millest nähtuks, et ta oleks täitemenetluses täitetoiminguid vaidlustanud või nt vaidlustanud kinnistu müügi alghinna või et teda ei oleks menetlusse kaasatud või oleks takistatud kinnistule kõrgema hinnaga ostja leidmist. Sisuliselt kostja I ei väida, et täitemenetluses oleks kinnistu müüdud tollasest turuhinnast madalama hinnaga, vaid, et oodates võinuks selle hind tõusta. Selline ootamise kohustus olnuks aga spekulatiivne ja hinnatõus on hinnatav vaid tagantjärele. Olukorras, kus kinnistute hinnad langevad, võiks aga liigne viivitamine müügiga tähendada veelgi madalamat hinda.
36.Asjaolul, kaua hageja ootas hagi esitamisega, ei ole tähendust selle hindamisel, millal ta astus samme kinnistu müümiseks täitemenetluses. Ka ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32113111, p 11). Pealegi on hageja nõude aegumise küsimus juba varem lahendatud.
37.Kostja I ei ole tuginenud sellele, et täitemenetluses oleks kulusid maha arvatud liiga palju või arvestatud tulemit lubamatute või valede nõuete katteks. Kostja I ei ole vaidlustanud hageja nõutud jääkvõla arvestust. 17(21)
2-14-21710
(D)
38.Kolleegium nõustub kohtutega, et kostjal I ei ole õigust keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 3 alusel.
39.VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kostja I ei ole väitnud, et hageja oleks põhjustanud laenulepingu rikkumise, samuti ei saa lähtuda sellest, et laenuandja kannaks laenuvõtja lepingu rikkumise riski. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist.
40.Kolleegium leidis eelnevalt, et hageja ei ole tuvastatud asjaoludel rikkunud hea usu põhimõttest tulenevaid lepingulisi kohustusi kinnistu müügil täitemenetluses (vt otsuse pd 31–37). Seega ei oleks kostjal I nagunii võimalik sellele rikkumisele tugineda. Võimalik oleks vaid tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, kuid lepingueelse kohustusena ei välista ka see laenuandja nõuete maksmapanemist. Kasutada saab muid õiguskaitsevahendeid, tühistada leping või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Kolleegium märgib, et kehtivas VÕS § 4034 lgs 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasneva esmase õiguskaitsevahendina nimetatud intressi vähendamist, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (E)
41.Kui kohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et hageja rikkus laenulepingu sõlmimisel kostja I suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb uuesti hinnata ka kostja I kahju hüvitamise nõuet ja selle tasaarvestamist hageja nõudega. Kuna kolleegium leidis eespool, et tuvastatud asjaoludel ei ole hageja rikkunud oma kohustusi kinnistu täitemenetluses müümisel (vt otsuse pd 31–37), ei ole kostjal I sellest tulenevalt ka kahju hüvitamise nõuet ega seega ka tasaarvestuse õigust, kui asja uuel läbivaatamisel just asjaolusid teisiti ei tuvastata.
42.Kostja I on teinud tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus hagi tema vastu rahuldab. Sellist kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32111610, p 44). Tasaarvestus lahendatakse, kui hagi tuleks tasaarvestuseta kasvõi osaliselt rahuldada.
43.Tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet ei ole kostja I selgelt esile toonud. Ta on oma kahjuna nimetanud ettemaksena tasutud 350 000 krooni (22 369 eurot 8 senti), lepingu- ja tagatistasuna tasutud 16 000 krooni (1022 eurot 59 senti) ja laenulepingu kehtivuse ajal tasutud laenuintressi 250400 eurot kuus. Lisaks on ta väitnud, et tema kahjuks on 56 000 eurot, mille võrra müüdi kinnistu kostja I hinnangul täitemenetluses turuhinnast madalama hinnaga. 18(21)
2-14-21710
Kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine asja uuel läbivaatamisel kindlaks tehakse, tuleb ka kostja I täpne kahju hüvitamise nõue ja selle koosseis kui eelduste täitmine selgeks teha.
44.Kostja I kahju hüvitamise nõude õiguslik alus saaks olla VÕS § 115 lg 1. Väidetavalt rikutud kohustus on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepingu sõlmimisel. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine.
45.Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3218906, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32113612, p 25). Minimaalselt saaks kostja I nõuda hagejalt seega kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. III (A)
46.Hageja nõude aluseks kostja II vastu on nende vahel sõlmitud käendusleping. Nõude rahuldamise välistab TsÜS § 84 lg 1 esimese lause järgi see, kui käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu TsÜS § 86 (enne 1. maid 2009 kehtinud redaktsioonis) järgi tühine. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3217601). Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 järgi oli heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.
47.Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 32118613, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32115714, p 11). Kolleegium leiab, et seda seisukohta tuleb täpsustada. 19(21)
2-14-21710
48.Kolleegium möönab, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma.
49.Kolleegium leiab aga, et käendusleping võib siiski olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: • käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; • käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; • käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; • eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Kostja II on nimetatud eelduste täitmisele sisuliselt tuginenud, kuid kohtud ei ole neid selliselt tuvastanud, nagu kolleegium selgitas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha. Kolleegium ei välista, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust.
50.Käendusleping võib olla kolleegiumi arvates tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai kostja II selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (B)
51.Kui käendusleping kehtib, saab käendajast kostja II esitada haginõudele põhivõlgnikust kostja I vastuväiteid. Käenduslepingu tühistamise avaldust, mh eksimuse tõttu, ei ole kostja II teinud.
52.Käendaja saab VÕS § 149 lgte 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3211213, pd 14–16). Kolleegium märgib, et Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3213016 tehtud otsuse ps 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lgst 3 tulenevalt ei ole. Tuvastatud asjaoludel tuleb kõne alla kostja II tuginemine kostja I poolsele hageja nõude tasaarvestusele kostja I võimaliku kahju hüvitamise nõudega tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest laenulepingu sõlmimisel (vt otsuse pd 41–45).
20(21)
2-14-21710
53.Lisaks võib kostjal II olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui hageja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3213016, p 11). Esitatud asjaoludel ei ole kostja II tuginenud sellele, et hageja ei oleks teda piisavalt teavitanud kostja I majanduslikust seisundist ja sellega seotud riskidest. Esmajoones väidab kostja II, et teda ei teavitatud tagatiseks oleva kinnistu hinnalangusest ja tekkida võivast maksekoormusest, kui kostja I laenulepingut täita ei suuda ja kinnistu võla katteks müüakse. Samas ei ole kostja II vähemasti selgelt summalist kahju hüvitamise nõuet esitanud ega teinud ka tasaarvestusavaldust haginõudega, ka mitte alternatiivselt. IV
54.Kolleegium ei pea menetlusökonoomiast lähtudes vajalikuks vastata kostjate kassatsioonkaebuse väitele tõendite alusetu kogumata jätmise kohta. Asja uuel läbivaatamisel saab need uuesti esitada ja kohus need lahendada, lähtudes asja lahendamiseks antud õiguslikest juhistest.
55.Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Kolleegium märgib, et nõustub hagejaga, et see ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 21 pst 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).
56.Kuna kostjad olid vabastatud menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, ei ole vaja neile ka kautsjonit kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada. Villu Kõve
Peeter Jerofejev
Henn Jõks
Ants Kull
Jaak Luik
Malle Seppik
Tambet Tampuu
21(21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.