Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

olnud veokid ja haagised 1. veebruaril, 25. mail ja 1. septembril 2009. Hageja lasi liisinguesemed pärast tagastamist hinnata OÜ-l KEIL M.A., OÜ-l ScanBalt Trailer ja OÜ-l ScanBalt Trucks (veoautode ja haagiste kutselised müüjad), kuid 2009. aastal ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tingimustes tagastati liisinguandjatele tuhandeid sõidukeid ja liisinguesemeid ei olnud vähese nõudluse tõttu võimalik kohe võõrandada. Hageja andis liisinguesemed komisjonimüüki OÜ-le KEIL M.A., OÜ-le ScanBalt Trailer ja OÜ-le ScanBalt Trucks, kes võõrandasid liisinguesemed (v.a üks haagis) kolmandatele isikutele, kuid komisjonimüügi tõttu on arve esitatud neile. Pärast liisinguesemete müüki jäi liisinguvõtjale kohustus hüvitada hagejale liisinguesemete müügist tekkinud kahjum 106 280 eurot 2 senti, sest esemete müügist saadud raha oli väiksem kui põhimaksete võlg ja vara jääkväärtuse summa. Liisinguvõtja on likvideeritud ja registrist kustutatud. Hageja sõlmis ülalnimetatud liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks kostjaga kui liisinguvõtja ainsa juhatuse liikme ja osanikuga 2005–2006 käenduslepingud (käendusleping nr 20054193, nr 20060380, nr 20060898, nr 20062465, nr 20064187, nr 20054166 ja nr 20051570). Kostja sõlmis käenduslepingud seega oma majandus- ja kutsetegevuses, mitte tarbijana. Hageja kontrollis kostja majanduslikku seisundit käenduslepingute sõlmimise ajal ning kinnistusraamatust ja äriregistrist nähtus, et tegemist on heal varanduslikul järjel oleva isikuga (kostjale kuulus kolm kinnisasja ning ta oli kahe äriühingu ainuosanik). Kostja ei ole hagejale liisingulepingutest tulenevat võlga tasunud.

2 sendi tasumist. Kostjal ei ole ega ole kunagi olnud selliseid vahendeid, mille arvel oleks võimalik sellist käenduskohustust täita. Arvestades kostja maksevõimet käenduslepingute sõlmimise ajal ja käenduslepingutega võetud kohustuse mahtu, on ilmne, et poolte õigused ja kohustused on oluliselt tasakaalust väljas ning seetõttu vastuolus heade kommetega.

käenduslepinguid sõlmides. Hageja on tõendanud kinnistusraamatu väljavõtetega, et kostjale kuulus kolm kinnisasja. Seega oli kostja varanduslik olukord (kinnistud, äriühingu osad) selline, mis võimaldas tal käenduskohustust ka täita. Seega vastas käenduslepingutega võetud kohustus (kokku ca 450 000 eurot) kostja varanduslikule olukorrale. Kuna nii kostja majanduslik võimekus kui ka arusaamine võimalike lepingute sõlmimisega seotud riskidest ja kohustustest oli piisav, ei ole käenduslepingud nendes toodud käendussummade suuruse tõttu vastuolus heade kommetega ega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi tühised. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi liisinguesemete turuväärtus liisinguandjale tagastamise hetkel ja kas nende müügihind vastas nende turuväärtusele. Liisingueseme turuväärtuse ehk keskmise hinna määramisel tuleb lähtuda sarnase eseme, praegusel juhul veokite ja haagiste keskmisest müügihinnast tulenevalt TsÜS §-st 65. Kostja on esemete turuväärtuse tõendamiseks esitanud sarnaste haagiste ja veokite kohta väljavõtted portaalidest auto24.ee ja mobile.de ning andnud nende alusel oma hinnangu liisinguesemete turuväärtuse kohta järgmiselt: • hageja müüs haagise KRONE SDP 27 ELB2 (2005) (liisinguese I) hinnaga 6442 eurot 29 senti. Kostja esitatud tõendite kohaselt on selle turuväärtus 14 500 eurot; • hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 BLS (2006) (liisinguese II) hinnaga 31 693 eurot 79 senti. Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase veoki turuväärtus 62 000 eurot; • hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 4x2 BLS (2006) (liisinguese III) hinnaga 30 166 eurot 30 senti. Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase veoki turuväärtus 62 000 eurot; • hageja müüs tentpoolhaagise KRONE SDP 27 (2006) (liisinguese IV) hinnaga 7170 eurot 89 senti. Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase haagise turuväärtuseks 16 990 eurot; • hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 4x2 BLS (2006) (liisinguese V) hinnaga 32 450 eurot. Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase veoki turuväärtus 62 000 eurot; • hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 4x2 BLS (2005) (liisinguese VI) hinnaga 19 165 eurot 67 senti. Kostja esitatud müügiportaalide väljavõtete kohaselt on sarnase veoki turuväärtus 33 950 eurot; • hageja müüs veoki MAN TG-A 18.430 (2005) (liisinguese VII) hinnaga 22 735 eurot 93 senti, kuid kostja esitatud müügiportaalide kohaselt on sarnase veoki turuväärtus 33 950 eurot. Kostja on müügiportaalide väljavõtetega tõendanud, et tegelikult oli liisinguesemete turuväärtus suurem kui hind, millega hageja liisinguesemed võõrandas. Hoolimata hageja esitatud kutseliste müüjate hinnasoovitustest ja hindamisaktidest, saab liisinguesemete turuväärtust tõendada müügiportaalides kajastuvate müügipakkumistega, mida kostja ongi teinud. Hageja ei ole kostja tõendeid ümber lükanud ega selgitanud, miks ei saanud veokeid ja haagiseid müüa müügikuulutustes näidatud hindadega või ligilähedaselt nende hindadega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda

liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, v.a juhul, kui liisingueseme müügihind ei erine oluliselt eseme turuhinnast (s.o hinnaerinevus kuni 10% turuväärtusest on mõistlik ja lubatav). Praegusel juhul erineb kõigi liisinguesemete müügihind oluliselt nende turuväärtusest (keskmiselt 52%). Seetõttu tuleb võlgniku võla ja käenduslepingust tulenevate kohustuste suuruse määramisel lähtuda kohtu tuvastatud liisinguesemete turuväärtusest. Kostja väitis, et hageja nõue on ebaselge ja ei ole võimalik eristada viivise, intressi ja põhinõude osa. Pärast nende väidete esitamist täpsustas hageja oma nõudeid ja võlaarvestust ning kostja ei esitanud enam täpsustustele vastuväiteid ei intressi ega põhimaksete arvestuse, metoodika ega summade kohta. Kostja ei ole vaidlustanud ka jääkmaksumust, müügikulusid ega ka remondikulusid, mis on hinnatavad VÕS § 367 lg 4 järgsete kuludena. Põhivõlgniku võlg erinevate liisingulepingute alusel oli järgmine: • liisingueseme I liisingulepingujärgne jääkväärtus oli 12 741 eurot 63 senti, liisingumaksete võlg 1047 eurot, remondikulud 935 eurot 85 senti ja müügikulud 48 eurot 57 senti; • liisingueseme II liisingulepingujärgne jääkväärtus 34 444 eurot 75 senti, liisingumaksete võlg 4407 eurot 39 senti ja müügikulud 1150 eurot 41 senti; • liisingueseme III liisingulepingujärgne jääkväärtus 34 103 eurot 48 senti, liisingumaksete võlg 1909 eurot 30 senti, müügikulud 1278 eurot 23 senti ja remondikulud 159 eurot 78 senti; • liisingueseme IV liisingulepingujärgne jääkväärtus 11 170 eurot 87 senti, liisingumaksete võlg 939 eurot 31 senti, muud kulud 97 eurot 78 senti; • liisingueseme V liisingulepingujärgne jääkväärtus 30 664 eurot 84 senti, liisingumaksete võlg 9780 eurot 52 senti, müügikulud 1374 eurot 10 senti, remondikulud 159 eurot 78 senti; • liisingueseme VI liisingulepingujärgne jääkväärtus 32 925 eurot 3 senti, liisingumaksete võlg 10 558 eurot 60 senti, müügikulud 319 eurot 56 senti; • liisingueseme VII liisingulepingujärgne jääkväärtus 23 607 eurot 97 senti, liisingumaksete võlg 1847 eurot 88 senti, remondikulud 159 eurot 78 senti. Arvestades ülalmärgitud liisingulepingujärgset võlga ja kostja tõendatud liisinguesemete turuväärtust, ei katnud liisinguesemete I, VI ja VII turuväärtus liisinguvõtja kohustusi VÕS § 367 lg-te 1, 3 ja 4 järgi, liisinguvõtja võlgneb hagejale nende liisingulepingute järgi kokku 21 241 eurot 87 senti, mille eest kostja käendajana solidaarselt vastutab. Ülejäänud liisingulepingutest tulenevaid hageja nõudeid katsid vastavate liisinguesemete turuväärtused ning selles osas tuleb jätta hageja nõuded rahuldamata.

saama müügiteenuse eest tasu. Liisinguesemeid müüsid veoautode ja haagiste müügiga tegelevad äriühingud ja tavapäraselt tuleb müügitegevuse korraldamiseks teha kulutusi. Müügiprotsess eeldab autode ja haagiste hoidmist müügiplatsil ja nende reklaamimist. Samuti kaasnevad nende tegevustega personalikulud. Hageja on sellekohased seisukohad esile toonud ja viidanud ka veebilehtedele, kus müüjad müügikuulutusi avaldasid. Kostja vastuväide on täpsustamata ja kostja ei ole esile toonud, millisel viisil oleks müüki võimalik korraldada, ilma et oleks vaja sellel otstarbel kulutusi teha. Ebamäärased on kostja vastuväited remondi, pesu ja muude müügiga kaasnevate lisakulude kohta. Seega ei olnud maakohtul kostja väidete põhjal võimalik hinnata konkreetsete kulude põhjendatust. Kohtul ei ole võimalik laiendada vastuväidet viisil, kus ta oleks asunud hindama iga kulu eraldi, nagu oleks soovinud kostja. Sellisel moel käitudes oleks kohus eiranud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatud poolte võistlevuse põhimõtet, kuna hagejal peab olema võimalus kostja vastuväidetele vastata. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja on osutatud teenuste eest tasunud. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja täpsustanud oma väiteid, vaid on väitnud, et kõik kõrvalkulud, mille suurus oli 4428 eurot 43 senti, on tõendamata ja põhjendamata. Seega ei ole alust muuta maakohtu järeldust liisingulepingute ülesütlemisega seotud lisakulude kohta. Arvestades eeltoodut, oli liisinguvõtja võlg erinevatest liisingulepingutest järgmine: • liisingueseme I liisingulepingujärgne tasumata ostuhind oli 12 741 eurot 63 senti, liisingumaksete võlg 1047 eurot, remondikulud 935 eurot 85 senti ja müügikulud 48 eurot 57 senti, s.o kokku 14 773 eurot 5 senti. Liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal oli 5368 eurot 58 senti. Seega oli liisinguvõtja võlg 9404 eurot 47 senti; • liisingueseme II liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 34 444 eurot 75 senti, liisingumaksete võlg 4407 eurot 39 senti ja müügikulud 1150 eurot 41 senti, s.o kokku 40 002 eurot 55 senti. Liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamisel oli 26 395 eurot 51 senti ja vara müüdi 26 411 euro 49 sendi eest. Seega oli liisinguvõtja võlg 13 591 eurot 6 senti; • liisingueseme III liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 34 103 eurot 98 senti, liisingumaksete võlg 1909 eurot 30 senti, müügikulud 1278 eurot 23 senti ja remondikulud 159 eurot 78 senti, s.o kokku 37 451 eurot 29 senti. Liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal oli 25 564 eurot 66 senti. Seega oli liisinguvõtja võlg 11 886 eurot 63 senti; • liisingueseme IV liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 11 170 eurot 87 senti, liisingumaksete võlg 939 eurot 31 senti, muud kulud 97 eurot 78 senti, s.o kokku 12 207 eurot 96 senti. Liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal oli 5975 eurot 74 senti. Seega oli liisinguvõtja võlg 6232 eurot 22 senti; • liisingueseme V liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 46 850 eurot 41 senti, liisingumaksete võlg 9780 eurot 52 senti, müügikulud 1374 eurot 10 senti, remondikulud 159 eurot 78 senti, s.o kokku 58 164 eurot 81 senti. Liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal oli 27 500 eurot. Seega oli liisinguvõtja võlg 30 664 eurot 81 senti; • liisingueseme VI liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 32 925 eurot 3 senti, liisingumaksete võlg 10 558 eurot 60 senti, müügikulud 319 eurot 56 senti, s.o kokku 43 803 eurot 19 senti.

Liisingueseme väärtus oli tagastamise ajal hindamisakti järgi 15 997 eurot 91 senti, kuid see müüdi 15 971 euro 39 sendi eest. Kuna hindamisaktis märgitud väärtuse ja müügihinna vahe on marginaalne, siis võib liisingueseme väärtusena arvestada müügihinda. Seega oli liisinguvõtja võlg 27 831 eurot 80 senti; • liisingueseme VII liisingulepingujärgne tasumata ostuhind 23 607 eurot 97 senti, liisingumaksete võlg 1847 eurot 88 senti, remondikulud 159 eurot 78 senti, s.o kokku 25 615 eurot 63 senti. Liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal oli 18 946 eurot 61 senti. Seega oli liisinguvõtja võlg 6669 eurot 2 senti. Ülaltoodu kohaselt võlgnes liisinguvõtja hagejale seitsme liisingulepingu järgi kokku 106 280 eurot 1 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja käendas kõigi nimetatud liisingulepingute täitmist. Käenduslepingutes oli märgitud vastutuse maksimummäär ja ühegi lepingu puhul hageja nõue seda ei ületanud. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad käendaja ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kuna pooled ei ole lepingutes teisiti määranud, siis vastutab kostja hageja ees solidaarselt põhivõlgnikuga, mille vastu on pankrotimenetlus Harju Maakohtu

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

turuväärtuse tõendamise kohta. Hageja esitatud dokumendid liisinguesemete väärtuse kohta ei ole kohtukõlblikud tõendid ega vasta hindamisakti nõuetele. Ainsad objektiivsed tõendid on kostja esitatud müügiportaalide väljavõtted. Ringkonnakohus jagas vääralt liisinguesemete müügi tõttu tekkinud lisakulude tõendamiskoormuse. Need kulud pidi tõendama hageja, sest kostjal ei olnud võimalik tõendada negatiivset asjaolu. Kuna kostja vaidlustas kõik kuluarved, pidi hageja põhjendama nende kulude põhjendatust ja vajalikkust ning seost nõudega. Kohtud jätsid hindamata tõendid ja analüüsimata kostja varandusliku olukorra ning andsid seetõttu väära hinnangu kostja maksevõimele käenduslepingute sõlmimise ajal. Äriühingu osaniku staatus ei tõenda käendaja maksevõimet ning kinnisasjad ei olnud nii palju väärt, et nende arvel saanuks käenduskohustust täita. Kohtule ei esitatud ühtki tõendit kinnisasjade väärtuse kohta. Seetõttu on kohtute järeldused arusaamatud. Hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega analüüsinud kostja krediidivõimekust käenduslepingute sõlmimise ajal.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist, on krediidiasutusel selline kohustus siiski laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käendaja võib VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi esitada võlausaldaja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik, sh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, krediidiandja nõudega. Samuti võib käendajal olla iseseisev kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest. Sel juhul võib käendaja ka käenduslepingu eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24–25). Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada ülalnimetatud muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Seega ei ole kostja käendusleping tühine ja kostja vastutab käenduslepingu järgi liisinguvõtja kohustuste täitmise eest.

Kuigi ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi (VÕS § 367 lg-d 1 ja 3) ja jagas õigesti tõendamiskoormuse, on ringkonnakohus liisinguesemete tagastamise aegset väärtust tuvastades tõendeid hinnates eksinud, sh jätnud põhjendamatult arvestamata kostja esitatud tõendid (portaalides auto24.ee ja mobile.de avaldatud sarnaste esemete müügipakkumised). Ringkonnakohus märkis õigesti, et liisingueseme väärtust saab tõendada avalikes müügiportaalides toodud pakkumistega, kuid asus ekslikult seisukohale, et praeguses asjas ei ole kostja veenvalt esile loonud, kuidas saab 2013. a müügikuulutustega tõendada liisinguesemete väärtust nende tagastamise ajal 2009, ega esitanud asjaolusid ja tõendeid selle kohta, et 2013. a keskmised hinnad on samad kui 2009. a hinnad. Kuna kostja esitas 2013. a müügikuulutuste väljavõtted, millega tõendas, et 2013. aastal oli sama vanade autode väärtus oluliselt suurem kui hageja tõendatud liisinguesemete väärtus tagastamise ajal 2009, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas hageja esitatud tõendid on usaldusväärsed ja kajastavad esemete tegelikku turuväärtust 2009. a. Ringkonnakohus ei ole asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud, rikkudes sellega TsMS § 231 lg-t 1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata uuesti liisinguesemete väärtuse kohta esitatud tõendeid ja anda pooltele võimalus esitada tõendite kohta selgitusi ning tõendite ebapiisavuse korral teha pooltele ettepanek esitada lisatõendeid või juhtida poolte tähelepanu võimalusele ja vajadusele teha liisinguesemete turuväärtuse selgitamiseks ekspertiis.

tekkinud mõistlikke kulusid, samuti sõiduki mõistlikke puhastamise kulusid (vt Riigikohtu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.