Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-104-02 Otsuse kuupäev Tartu, 10. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja J. Luik Kohtuasi Olle Veisseriku hagi AS Lonessa vastu 12 000 000 krooni saamiseks ning AS Lonessa hagi Olle Veisseriku ja Nils Olov Värgårdeni (kohtuotsustes nimetatud ka Waergarden) vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/659/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. Veisseriku kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 16. september 2002. a Istungil osalenud isikud O. Veisseriku esindaja A. Hallmägi, AS Lonessa esindajad vandeadvokaadid Ü. Talviste ja A. Alvin ning N. O. Värgårdeni esindaja vandeadvokaat R. Laus. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5.aprilli 2002. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada O. Veisseriku kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Tagastada O. Veisserikule 7. mail 2002. a tasutud kassatsioonkautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.O. Veisserik esitas 7. jaanuaril 1999. a Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus AS-lt Lonessa välja mõista 12 000 000 krooni. Nõude alusena esitas hageja enda, AS Lonessa ja N. O. Värgårdeni vahel
11.mail 1998. a sõlmitud lepingu ja AS Lonessa poolt samal päeval väljastatud võlakirja. Nimetatud dokumentide kohaselt kohustus AS Lonessa tasuma O. Veisserikule 12 000 000 krooni. Mõlemale dokumendile kirjutas AS Lonessa nimel alla N. O. Värgården. Lepingu ja võlakirjaga väljendati AS Lonessa kohustust tasuda O. Veisserikule kahe maaüksuse (4 ha ja 21,36 ha; endine Allika 83) AS Lonessa omandisse saamise korraldamise eest. O. Veisserik on oma kohustused täitnud ja AS Lonessa on kinnistud omandanud. 12. mail 1998. a esitas O. Veisserik AS-le Lonessa nõudekirja, milles palus 12 000 000 krooni endale seitsme päeva jooksul üle kanda. AS Lonessa ei ole hagi kohaselt oma kohustust täitnud.
30.oktoobri 2001. a hagi täienduse kohaselt reguleerisid AS Lonessa, AS Intrans, O. Veisserik, N. O. Värgården ja United Terminals N. V. 25. novembri 1997. a lepinguga nende vahel varasematest lepingutest tekkinud suhted. Nimelt oli O. Veisserik sõlminud 9. oktoobril 1996. a Kristjan Tikk'uga, Kaisa Arulaga ja Kaarel Kivikanguriga notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu (seda muudeti
27.jaanuaril 1997. a), mille järgi kohustusid vaidlusaluse maa (maaüksuse Allika 83) tagastamise õigustatud subjektid müüma maa pärast kinnistamist O. Veisserikule. O. Veisserik on lepingu alusel maksnud õigustatud subjektidele 550 000 krooni. 20. detsembril 1996. a sõlmisid O. Veisserik ja AS Intrans omakorda notariaalse ostu-müügi eellepingu, millega O. Veisserik kohustus pärast vaidlusaluse maatüki oma nimele kinnistamist müüma selle 12 000 000 krooni eest edasi AS-le Intrans. Jaanuaris 1997. a tasus N. O. Värgården selle lepingu alusel AS Intrans eest O. Veisserikule 1
500 000 krooni. 28. aprillil 1997. a sõlmisid O. Veisserik ja N. O. Värgården lepingu, mille kohaselt N. O. Värgården kohustus tasuma O. Veisserikule maa erastamise ja AS Lonessa nimele kinnistamise korraldamise eest 2 100 000 krooni. 18. juunil 1997. a tasus AS Lonessa N. O. Värgårdeni eest O. Veisserikule 135 000 krooni. 25. novembri 1997. a lihtkirjaliku lepingu kohaselt pidi O. Veisserik müüma või organiseerima Harjumaal Viimsi vallas Muuga külas asuvate kinnistute müügi AS-le Lonessa ning AS Lonessa tasuma pärast kinnistute omanikuks saamist ja maa kasutamiseks vajalike nõusolekute ja lubade saamist O. Veisserikule osadena kokku 11 500 000 krooni (lepingusummast 13 000 000 krooni loeti juba täidetuks 1 500 000 krooni). Lepingu p 2.4.3 kohaselt pidi O. Veisserik kõik oma kohustused täitma hiljemalt kuue kuu jooksul lepingu allkirjastamisest. Maksmine tagati akreditiiviga. 25. novembril 1997. a sõlmis AS Lonessa K. Kivikanguri, K. Arula ja K. Tikk'uga notariaalselt tõestatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille alusel anti maa üle AS-le Lonessa ja kinnistati tema nimele. Hageja on oma kohustused enda arvates täitnud. Hagi kohaselt võttis O. Veisserik vastu AS Lonessa poolse kohustuse täitmise ka N. O. Värgårdeni ja AS Intrans eest. 11. mail 1998. a vormistati AS Lonessa võetud kohustus ümber 12 000 000 krooni suuruseks laenuks. Hageja palus kostjalt välja mõista 12 000 000 krooni, millest põhivõlg moodustab 11 510 039 krooni 75 senti ja viivis 489 960 krooni 25 senti.
2.AS Lonessa esitas 26. märtsil 1999. a Harju Maakohtusse hagi O. Veisseriku ja N. O. Värgårdeni vastu, milles palus tunnistada 11. mail 1998. a sõlmitud lepingu, võlakirja ja nende tingimuste ning 12. mai 1998. a nõudedokumendi tühisust. Hagis väideti, et AS Lonessa pole kunagi O. Veisserikult saanud 12 000 000 krooni, samuti leiti, et vaid ühe juhatuse liikme poolt alla kirjutatud lepingud AS Lonessa suhtes ei kehti, kuna aktsiaseltsi põhikirjas on ette nähtud tehingute tegemine vähemalt kahe juhatuse liikme poolt ühiselt, ja sellise kande tegemist on taotletud ka äriregistri pidajalt, kes seda aga mingil põhjusel ei ole teinud. Lisaks ei ole AS Lonessa nõukogu otsustanud 12 000 000 krooni suuruse kohustuse võtmist. Seega ületas N. O. Värgården lepingu sõlmimisel oma volitusi ja leping on tühine. 25. novembril 1997. a on AS Lonessa, O. Veisseriku, N. O. Värgårdeni, United Terminals N. V. ja AS Intrans vahel sõlmitud leping omavaheliste õiguste ja kohustuste kohta ning seda ei saa muuta üksnes O. Veisseriku, AS Lonessa ja N. O. Värgårdeni vahelise kokkuleppega. 25. novembri 1997. a kokkuleppe p-de 6 ja 7 kohaselt lahendatakse pooltevahelised vaidlused Rootsi õigusele tuginedes Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus. Lisaks väideti hagis, et O. Veisseriku ja N. O. Värgårdeni poolt allkirjastatud ning 11. ja 12. mail 1998. a dateeritud dokumendid on koostatud hiljem. N. O. Värgården kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi AS Lonessa nõukogu 15. mai 1998. a otsusega. 17. septembril 1999. a liideti mõlemad hagid ühte menetlusse.
3.Tallinna Linnakohtu 22. novembri 2001. a otsusega jäeti mõlemad hagid rahuldamata ja lõpetati menetlus AS Lonessa hagis 12. mai 1998. a nõudedokumendi tühisuse tunnustamiseks. O. Veisserikult mõisteti AS Lonessa kasuks välja õigusabikulud 100 000 krooni ja AS-lt Lonessa riigituludesse 480 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud O. Veisserik tema ja AS Lonessa vahel sellise kohustise olemasolu, millest tekkinud võla võinuks 11. mail 1998. a vastavalt TsK §-le 272 lg 3 laenulepinguna vormistada. Võla olemasolu tuvastamiseks on vaja hinnata
25.novembri 1997. a lepingu sisu. Sellist hinnangut on pädev andma lepingu sõlmimisel valitud vahekohus, kuid vahekohtu otsus asjas puudub. Mitmepoolse lepingu muutmine kahepoolselt on vastuolus TsK §-ga 174. Ebaõige on hageja väide, et 11. mail 1998. a vormistati laenuna vaid AS Lonessa kohustus. Hageja nõude arvestuse järgi tulenes 1 500 000 krooni United Terminals N. V. ja N. O. Värgårdeni vahelisest kokkuleppest. Lepingu ja võlakirja vormistamine 11. mail 1998. a ei ole käsitletav kohustise täitmise pakkumisena. 12. mail 1998. a esitatud nõudedokument tõendab, et sellisena pole lepingut ja võlakirja käsitlenud ka hageja. Kohus leidis, et ka võla ümbervormistamisel põhinevat laenulepingut saab rahatuse motiivil vaidlustada. Sel juhul väljendub lepingu rahatus võla puudumises. 11. mai 1998. a leping ja võlakiri olid rahatud. Dokumentide vormistamisest 11. mail 1998. a ei tekkinud kohustist, kuna leping oli sõlmimata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli linnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus pidi kontrollima, kas kostjal oli hageja ees kohustus, mida sai laenulepinguks vormistada. Vastavalt TsK §-le 276 lg 1 peab laenulepingu rahatust, käesoleval juhul kohustuse puudumist, tõendama laenaja. Kostja väitel ei olnud 25. novembri 1997. a leping täidetud. Seda tunnistas ka hageja ning vastavalt TsMS §-le 116 on kohtul õigus lugeda omaksvõetud asjaolu tõendatuks. 25. novembri 1997. a lepinguga kohustuti hagejale maksma raha juhul, kui ta on täitnud lepingus märgitud tingimused. Kuna nimetatud tingimuslik tehing on täitmata, siis ei olnud kostjal 11. mail 1998. a hageja ees eelmisest lepingust tulenevat kohustust, mida oleks saanud ümber vormistada laenulepinguks ja võlakirjaks. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et laenulepinguks ümber vormistatud kohustus oleks tekkinud mõnest teisest alusest. Vaidlus puudub selles, et 25. novembri 1997. a lepingut ei ole viiepoolselt muudetud ega lõpetatud. Vastavalt TsK §-le 174 ei olnud kahepoolselt viiepoolse lepingu muutmine ega lõpetamine õiguspärane. TsK § 238 lg 1 järgi saab kohustis lõppeda kohustise asendamise kokkuleppega ühtede ja samade isikute vahel. Hageja seisukoht, et laenulepinguga vormistati laenuks ümber ainult AS Lonessa täitmata kohustus, on vastuolus hagiavalduse täiendusega. Selle kohaselt olid varalisi kohustusi ka teistel isikutel ja apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb laenulepingu sõlmimisega lugeda täidetuks ka N. O. Värgårdeni varasemad kohustused. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kreeditor on kohustatud vastu võtma võlgniku eest kolmanda isiku poolt pakutava täitmise ka juhul, kui täitmise pakkumine seisneb kokkuleppes kohustise täitmise kohta. TsK § 175 lg 2 kohaselt on kreeditor kohustatud vastu võtma kolmanda isiku pakutud täitmise, mitte sõlmima kokkulepet, mille järgi kreeditoril on õigus nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kassatsioonkaebuses palus O. Veisserik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega tema hagi rahuldada ning hageja kohtukulud kostjalt välja mõista. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 116, leides, et hageja võttis omaks AS Lonessa vastuväite aluseks
oleva asjaolu. Hageja ei ole kunagi omaks võtnud, et 11. maiks 1998. a ei olnud ta täitnud endal lasuvaid, 25. novembri 1997. a lepingust tulenevaid kohustusi.
25.novembri 1997. a lepingu täitmise küsimused alluvad vahekohtule. Seetõttu on arusaamatu, millisel alusel on ringkonnakohus lepingut sisuliselt hinnanud ja asunud seisukohale, et leping on täitmata. AS Lonessa ei ole esitanud tõendeid laenulepingu rahatuse kohta, mistõttu on ringkonnakohus lugenud alusetult 11. mai 1998. a laenulepingu rahatuks. Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 91 lg 1. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja ees oli varalisi kohustusi ka teistel isikutel. N. O. Värgårdeni täitmata kohustus hageja ees ei tulenenud 25. novembri 1997. a lepingust. Sellest lepingust tulenevalt oli täitmata varalisi kohustusi hageja ees ainult AS-l Lonessa. 11. mai 1998.a lepinguga vormistati laenuks ümber kostja kohustus hageja ees. 25. novembri 1997. a lepingu tingimusi sellega ei muudetud. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta käsitles 11. mai 1998. a laenulepingut 25. novembri 1997. a lepingu muutmisena ja milliste tõendite põhjal ta sellisele järeldusele tuli. Ringkonnakohus rikkus TsMS §-de 227 lg 1 ja 330 lg 4 sätteid. TsK §-de 238 lg 1 ja 272 lg 3 sisu ja mõtte kohaselt ei ole võlgnevuse ümbervormistamisel laenulepinguks vaja laenulepingu osaliste ringi kaasata isikuid, kes olid võlgnevuse tekkimise aluseks olnud lepingu poolteks. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et AS Lonessa 25. novembri 1997. a lepingust tuleneva kohustuse lõppemine hageja ees seoses selle hilisema ümbervormistamisega laenuks on käsitletav selle lepingu kahepoolse muutmise või lõpetamisena. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud TsK § 175 lg 2, leides, et kreeditor on kohustatud vastu võtma kolmanda isiku poolt pakutud täitmise, mitte sõlmima kokkulepet, mille järgi on kreeditoril õigus nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult. TsK § 175 lg 2 mõtte kohaselt on kreeditor kohustatud vastu võtma kolmanda isiku poolt pakutava täitmise ka juhul, kui täitmise pakkumine seisneb kokkuleppes kohustise täitmise kohta.
6.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas AS Lonessa kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu. Ringkonnakohus ei rikkunud otsuse tegemisel protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.
7.Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma eelnevate kirjalike seisukohtade juurde. Kassaatori esindaja rõhutas muuhulgas, et kohus ei võinud otsuses tugineda 1997. a lepingule ega analüüsida selle täitmist, kuna vaidlused selle üle tuleb lahendada vahekohtus. Kassaatori esindaja leidis, et 1997. a leping on seaduslik ka notariaalselt tõestamata. AS Lonessa esindajad rõhutasid, et 1997. a leping jäi osaliselt täitmata, seda ei saa kohtumenetluses analüüsida, samuti möönsid nad, et leping tulnuks võib-olla ka notariaalselt tõestada. AS Lonessa esindajad leidsid, et tegelikult tuleks menetlus asjas üldse lõpetada. N. O. Värgårdeni esindaja väitis, et O. Veisserik on sõlminud sama maatüki suhtes mitmeid erinevaid lepinguid. Samuti väitis ta, et kohtule on esitatud teistsugused dokumendid kui need, millele N. O. Värgården alla kirjutas ning, et N. O. Värgården kirjutas dokumentidele alla pärast seda, kui ta enam AS Lonessa juhatuse liige ei olnud, st tagantjärele, saamata aru nende sisust. Lepingust tekkinud vaidlused tuleb lahendada vahekohtus.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsK § 276 lg 1 kohaselt võib laenaja vaidlustada laenulepingu selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus ette nähtud. Hagi aluseks on hageja poolt esitatud 11. mail 1998. a dateeritud laenuleping ja võlakiri. Kohtud ei ole kostjate väidetele vaatamata tuvastanud, et nimetatud dokumendid ei kehtiks või oleksid võltsitud. Riigikohus seda aga tuvastada ei saa. Kui leping ja võlakiri kehtivad, tuleb neist asja lahendamisel lähtuda. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kui lepingu ja võlakirjaga vormistati ümber AS Lonessa kohustus, peab vaidluse korral laenaja (kostja AS Lonessa) tõendama, et leping on rahatu. Samal ajal on ringkonnakohus nõustunud ka Tallinna Linnakohtu otsuse seisukohtadega, kus muuhulgas on leitud, et just hageja ei ole esitanud tõendeid 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirjaga vormistatud võla olemasolu kohta, asudes seega eeltooduga vastupidisele seisukohale. Ringkonnakohtu otsus on selles osas vastuoluline. TsK § 272 lg 3 võimaldab pooltel iga võlga vormistada laenulepinguna. Võla ümbervormistamise õiguslikuks tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõenduskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist peab võlgnik (laenaja) tõendama, et ta laenu ei saanud. Sellega tagatakse vaieldavates õigussuhetes õigusselgus.
10.Kui kostja AS Lonessa väitis, et 11. mai 1998. a leping ja võlakiri on rahatud, pidi just tema tõendama, et tal võlga ei ole. Tallinna Linnakohtu otsuses on võetud seisukoht, et kohus ei saa sisuliselt hinnata 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva kohustuse olemasolu, kuna
25.novembri 1997. a lepingust tuleneva ümbervormistatud kohustuse olemasolu saab tuvastada vaid poolte valitud vahekohus. Ringkonnakohus ei ole seda seisukohta muutnud, kuid on samas ise asunud hindama 25. novembri 1997. a lepingu täitmisega seonduvat. Ka selles osas on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma selles osas selge seisukoha. Kui kohus leiab, et ta ei saa hinnata 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva võla olemasolu vahekohtu kokkuleppe tõttu või muul põhjusel, järeldub sellest TsK § 276 lg 1 kohaselt, et laenaja (kostja AS Lonessa) ei ole tõendanud lepingu ja võlakirja rahatust. Kui AS Lonessa soovib laenulepingut rahatuse eesmärgil vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole.
11.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja rahatuse hindamisel kontrollima muuhulgas, kas ta saab hinnata 25. novembri 1997. a lepingu täitmist ja sellest tulenevat võla olemasolu. Sõltumata lepingus ette nähtud kokkuleppest lahendada vaidlused Rootsi seaduse alusel Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus, saab kohus hinnata siiski vahekohtu kokkuleppe kehtivust, st tehingu kehtetuse aluste olemasolu, muuhulgas ette nähtud vorminõuete järgimist, lähtudes seejuures 10. juunil 1958. sõlmitud Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja
täitmise New York'i konventsiooni art-st 2. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb arvestada ka TsÜS § 142 lg-s 4 (1997. a redaktsioonis) sätestatud nõuet, et tehingu vormile, mille esemeks on Eestis asuv kinnisasi või Eestis registrisse kantud laev või lennuk, kohaldatakse Eesti seadust, samuti TsÜS §-e 153 lg 1 ja 154, mis näevad asjaõiguste suhtes ette asja asukohamaa seaduse kohaldamise. Sellega seoses tuleb kontrollida, kas lepingule on kohaldatav AÕS § 119 lg 1 (1997. a redaktsioonis), mis nõudis kinnisasja omandamise tehingu notariaalset tõestamist, ja TsÜS § 93 lg 3 (1997. a redaktsioonis), mis nägi ette tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehingu tühisuse.
12.Kui kohus leiab, et 25. novembri 1997. a lepingus sisalduv vahekohtu kokkulepe on tühine ja seejärel ka, et leping on tühine ka muus osas, ei saa sellest lepingust tuleneda kohustust, mida sai laenuks ümber vormistada. Sellest ei järeldu aga iseenesest hagi aluseks oleva lepingu ja võlakirja rahatus . Kohus peab arvestama ka seda, et 25. novembri 1997. a lihtkirjaliku lepinguga väljendati osaliselt õigusi ja kohustusi, mis olid juba tekkinud hageja ja maa tagastamise õigustatud subjektide vahel 9. oktoobril 1996. a sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu, 20. detsembril 1996. a hageja ja AS Intrans vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu ning hageja ja N. O. Värgårdeni vahel 28. aprillil 1997. a sõlmitud lepingu alusel. Põhimõtteliselt sai AS Lonessa neist lepingutest tulenevaid kohustusi endale võtta ka 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirjaga.
13.Kui ringkonnakohus leiab, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv, ei saa ta hinnata muus osas
25.novembri 1997. a lepingu kehtivust ega selle täitmisega seonduvat. Seda saab teha vaid poolte vahel kokku lepitud vahekohus. Kui kohus ei saa aga hinnata 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva lepingu kehtivust, jäävad tõendamatuks ja paljasõnaliseks ka AS Lonessa väited 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja rahatusest. Kostjal on sel juhul õigus nõuda menetluse peatamist TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel kuni lepingu kehtivuse ja täitmise küsimuse lahendamiseni pädevas vahekohtus, eeldusel, et kostja esitab sinna hagi.
14.Kas ja millises ulatuses 11. mai 1998. a laenulepinguga ja võlakirjaga vormistati ümber
25.novembri 1997. a lepingust tulenevaid kohustusi ja kas seda lepingut on sisuliselt kahepoolselt muudetud või lõpetatud, saab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hinnata üksnes juhul, kui ta leiab, et 25. novembri 1997. a leping kehtib ja selle täitmisega seonduvaid küsimusi ei pea hindama vahekohus. Seejuures märgib kolleegium, et ainuüksi asjaolu, et 25. novembri 1997. a leping sõlmiti formaalselt viie isiku vahel, ei tähenda veel seda, et sellest ühele lepingupoolele tulenevaid kohustusi teise poole suhtes ei võiks täpsustada või ka muuta, kui sellega ei mõjutata teiste lepingupoolte õigusi ega kohustusi. Samadel tingimustel võib tunnistada lepingust tulenevat võlga või selle asendada TsK § 238 lg 1 alusel. Samadel tingimustel võib lepingupool võtta vastu ka kolmanda isiku poolse kohustuse täitmise, mis võib seisneda muuhulgas täitmise asendamises või lepinguga muu kohustuse võtmises.
15.Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et ta saab 25. novembri 1997. a lepingu täitmist hinnata, peab ta hindama, kas hageja väiteid lepingu osalise täitamata jätmise kohta varasemas kohtumenetluses saab hinnata omaksvõtuna TsMS § 116 tähenduses. Kolleegium märgib,
et omaksvõtuks saab lugeda üksnes poole selgesõnalist ja tingimusteta nõustumist vastaspoole väitega, mis on kohtule esitatud kirjalikus avalduses või protokollitud kohtuistungil. J. Odar, V. Kõve, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.