Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-796 9. oktoober 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld OÜ Kekkilä Eesti kaebus Lääne-Nigula Vallavolikogu
13.märtsi 2017. a otsuse nr 12 esimese punkti ja otsuse nr 13 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Lääne-Nigula Vallavolikogu kohustamiseks tegema uut otsust Kaebaja – OÜ Kekkilä Eesti, esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko Vastustaja – Lääne-Nigula vald, esindaja Andrus Post Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, esindaja Lüüli Junti Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2018. a otsus Lääne-Nigula valla kassatsioonkaebus 19. juuni 2019. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2018. a otsus asjas nr 3-17-796. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 13. oktoobri 2017. a otsus samas asjas.
3.Mõista OÜ-lt Kekkilä Eesti Lääne-Nigula valla kasuks välja menetluskulud 967 eurot ja 50 senti.
1.Kaebajal on turba kaevandamise luba LMKL-005 Niibi tootmisalal Lääne-Nigula vallas (maksimaalne kaevandamise määr 20 tuhat tonni aastas, luba kehtib 31. detsembrini 2022). Kaebaja esitas Keskkonnaametile taotlused loa LMKL-005 muutmiseks ja uue loa saamiseks, et laiendada kaevandamist Niibi II tootmisalale. Taotluste kohaselt ei ole Niibi alal otstarbekas loas märgitud mahus kaevandada, mistõttu soovib taotleja osa kaevandamismahust üle kanda Niibi II alale. Keskkonnaamet valmistas ette kahe otsuse eelnõud, millega pikendada loa LMKL-005 kehtivusaega 30 aasta võrra ja anda 35-aastase kehtivusajaga kaevandamisluba Niibi II alale. Amet saatis eelnõud Lääne-Nigula vallale kooskõlastamiseks. Eelnõudes seati kaevandamisele keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande põhjal muu hulgas järgmised tingimused: Niibi II tootmisala kuivendusveed tuleb suunata settebasseinidest ja puhastuslodust koosnevasse puhastussüsteemi; süsteemist Salajõkke
3-17-796 suunatava vee kvaliteedi jälgimiseks tuleb paigaldada automaatne seirejaam; vee kvaliteedi seiret tuleb teha kaks korda aastas; tarbekaevude vee kvaliteedi parandamiseks tuleb puhastada kaks kaevu Salajõe külas vajadust mööda vähemalt üks kord aastas.
2.Lääne-Nigula Vallavolikogu ei nõustunud 13. märtsi 2017. a otsuse nr 12 p-s 1 kaevandamisloa LMKL-005 muutmisega ja otsuses nr 13 Niibi II tootmisalale kaevandamisloa andmisega. Otsuste põhjenduste kohaselt on Niibi turbatootmisala naabruses asuvates külades probleemid joogivee kvaliteediga. Mured tekkisid 2000. aastate alguses, mil piirkonnas hakati kaevandama. Vesi on raskesti lahustuva orgaanilise aine sisalduse tõttu muutunud kohati joogikõlbmatuks. Vee rauasisaldus on suurenenud. Turbatootmisala heitvesi juhitakse Salajõkke. Karstialal neelduva Salajõe vesi seguneb põhjaveega. Turbatootja tegi aastatel 2012-2013 uuringud, mille tulemuste kokkuvõttes väideti, et tootmise mõju põhjavee kvaliteedile on väike ja et turbatootmine pole ainus kaevuvee kvaliteedi mõjutaja. Uuringutes ja KMH aruandes ei suudetud aga seletada põhjavee reostuse põhjust. Uuringutetulemuste kokkuvõttest ja KMH-st saab järeldada, et kaevandamine mõjutab vähesel määral põhjavett. Eelöelduga on aga vastuolus KMH lõppjärelduste väide, et kaevandamine ei mõjuta Salajõe külas tarbevee kvaliteeti. Uue tootmisala kasutuselevõtu korral suureneb Salajõkke juhitava kuivendusvee kogus. Joogivee reostuse põhjuste ja olukorra parandamise võimaluste selgitamiseks tuleb teha põhjalik hüdrogeoloogiline uuring. Kui uuringu tulemusel selgub, et joogivee kvaliteeti halvendab siiski peamiselt turbakaevandamine, ei oleks kaevandusala laiendamine põhjendatud.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Lääne-Nigula Vallavolikogu otsuse nr 12 esimese punkti ja otsuse nr 13 õigusvastasus ning kohustada vastustajat uuesti otsustama. Ei ole tõendatud, et turba kaevandamine rikub joogivett. Kaevandamise mõju on väike. Tegevuse keelamine ei ole proportsionaalne. Kohaldada tuleb ettevaatus- mitte vältimispõhimõtet. Kaevuvee halb kvaliteet tuleneb piirkonna iseärasustest ning seda saaks parandada, kui rajada piisavalt sügavad kaevud. Kavandatav kaevandamine on keskkonnasäästlik. Kuivendusvesi ei erine looduslikust soo- või rabaveest. Kaebaja on nõus tasuma probleemsete puurkaevude puhastamise eest ja maksma osaliselt kinni ka uute kaevude rajamise. Vastustaja ei ole neid ettepanekuid vastu võtnud ega tegevusi koordineerinud.
4.Tallinna Halduskohus jättis 13. oktoobri 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsustega väljendanud lõplikku vastuseisu kaevandamisele, vaid on leidnud, et senised uuringud pole piisavad ning teha tuleb lisauuring. Tegu on siiski nõusoleku andmisest keeldumisega maapõueseaduse (MaaPS) § 55 lg 2 p 11 mõttes. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 alusel on vastustajal kohustus korraldada oma territooriumil veevarustust. Kuna joogivesi ei vasta osades valla majapidamistes nõuetele, on vastustajal kohustus tegutseda. Vastustaja ei rikkunud kaalutlusreegleid. On tõsi, et osade Salajõe ümbruse kaevude vee halb kvaliteet ei sõltu suure tõenäosusega kaevandamisest. Uuringutulemustes on aga kajastatud kaevandamisele iseloomulike näitajate, sh PHT (keemilise hapnikutarbe) suuremat kontsentratsiooni pinna- ja põhjavees. KMH aruande kohaselt on suvisel ajal eristatav Niibi turbatootmisala kuivendusvee mõju Salajõe PHT sisaldusele. Seejuures on kõrge PHT näitaja (kohati mitmeid kordi üle joogivee piirnormi) Salajõe piirkonna kaevudes probleemiks. Tehtud uuringud annavad alust möönda, et kaevandamine võib olla üheks teguriks, mis mõjutab joogivee kvaliteeti. Uuringute järeldused on kohati ebamääraselt sõnastatud ning normist hälbivaid näitajaid (nt PHT näitaja) on põhjendamatult väheoluliseks peetud. Seega on piisavalt ainest lisauuringu tellimiseks. Kohalikud elanikud ei pea leppima sellega, et kaevuvee reostuse allikaid on keeruline välja selgitada ja eristada. Puhas joogivesi on eluliselt vajalik ja uute kaevude rajamine kulukas. Kuna vee kvaliteedi probleemid on juba ilmnenud, on piisavalt põhjust eeldada, et need suurenevad veelgi, kui kaevandamisala laiendatakse. 2(7)
3-17-796 Uue uuringu tellimine ei riiva kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Vastustajal on selge plaan uuring teha. Kaebaja ei pea uuringu eest maksma. Kohtuotsuse tegemise ajaks on Keskkonnainvesteeringute Keskus otsustanud uuringut rahastada. Kaevandamine nõrgalt kaitstud põhjaveega alal (karstialal) toob paratamatult kaasa suuremaid keskkonnariske, mis tuleb enne loa andmist maandada. Uuring ei põhjusta liiga pikka viivitust, arvestades seda, et kaevandamisluba Niibi II alal kehtiks 35 aastat. Kohus mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulu 1080 eurot.
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. mai 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse, tuvastas vaidlustatud otsuste õigusvastasuse ja kohustas vastustajat kaevandamisloa taotluste kooskõlastamist uuesti otsustama. Vastustajal on ulatuslik kaalutlusõigus, seejuures tuleb tal lähtuda kohalikest huvidest. Vastustaja keeldus kooskõlastust andmast küll kogukonna huvidest lähtudes, kuid keskkonnakaitselistel kaalutlustel. Viimased on aga Keskkonnaameti pädevuses, mistõttu pidi vastustaja arvestama eelnõudes väljendatud arvamusega, et kaevandamist saab lubada. Ameti arvamuse ümberlükkamiseks pidanuks vastustaja esile tooma selle olulised puudused. KMH aruandes ega uuringutulemustes ei ole turba tootmist vee kvaliteedi peamise mõjutajana eraldi välja toodud, küll on aga mööndud, et turba tootmine avaldab kaudset mõju Salajõe ümbruse kaevude vee kvaliteedile, sest suurendab raskesti laguneva orgaanilise aine sisaldust (PHT näitaja) vees. KMH aruandes on võetud arvesse, et Niibi II turbatootmisala kuivendusvesi puhastatakse lodualas, mis tagab sellele samasuguse kvaliteedi kui looduslikul rabaveel. Soomuldadega kaetud alade mõju vooluveekogule muutub oluliseks alates nende 20% suurusest osakaalust valgalal. Niibi II turbatootmisala moodustab üksnes 2% Salajõe valgala pindalast, seega on selle mõju jõele väike. KMH aruandes on leitud, et Niibi II alal on tootmine võimalik, kui järgida antud soovitusi ja leevendusmeetmeid. KMH raames ei tule uurida ja lahendada kõikvõimalikke keskkonnaprobleeme. KMH tehakse konkreetse keskkonnaloa menetluses, sellega kogutakse taotluse lahendamiseks vajalikku teavet. KMH raames ei tulnud välja selgitada joogivee reostumise põhjuseid ning pakkuda sellele lahendusi. Turba tootmise mõju Salajõe piirkonna kaevudele uurisid AS Maves 2012. a-l ja OÜ Inseneribüroo Steiger 2013. a-l. Kuna KMH aruande kohaselt on kaevandamine võimalik, ei saanud loa andmisest keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 52 lg 1 p 6 alusel keelduda. Kaevandamisloa andmine tuleb otsustada ühe aasta jooksul, v.a juhul, kui ilmnevad asjaolud, mille tõttu ei ole võimalik nimetatud tähtaega järgida (MaaPS § 52 lg 2). Keskkonnaametil ei ole kohustust küsida vastustajalt samas menetluses korduvalt arvamust. Seega on kaebaja pandud määratlemata ajaks ebakindlasse seisu. Kooskõlastus ei piiraks vastustaja õigust avaldada oma arvamust edasises menetluses. Kui pärast loa andmist selgub, et kaevandamisega kaasneb keskkonnaoht, on võimalik loa tingimusi muuta või luba kehtetuks tunnistada. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4015 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. Vastustajal tuli kohalike huvide eest seistes kaaluda ka keskkonnaargumente. Vastustaja on esile toonud Keskkonnaameti seisukoha puudused. Keskkonnahoid on praegusel juhul lahutamatult seotud veevarustuse korraldamise kui kohaliku ülesande täitmisega. Vaidlust pole selle üle, et kaevandamine mõjutab joogivee kvaliteeti, vaieldakse mõju ulatuse üle. KMH aruanne on selles küsimuses pealiskaudne. Ka väike mõju ei pruugi olla talutav, kui joogivesi on juba halb. 3(7)
3-17-796 Käimasolev uuring aitab välja selgitada, kas kaevandamisega kaasneb keskkonnaoht. Kui uuringu tulemused selguvad, saab vastustaja otsustada, milliseid tingimusi kaevandamisloale seada. MaaPS § 52 lg 3 kohaselt on keskkonnaloa andmise tähtaega võimalik pikendada ja Keskkonnaamet ongi seda teinud. Õiguskindluse ja hea halduse põhimõtetega oleks vastuolus, kui vastustaja kooskõlastaks kaevandamisloa, kuid asuks edasises loamenetluses vastuväiteid esitama. Vastustaja ei saa ise kaevandamisluba muuta või kehtetuks tunnistada. Selleks et täita oma ülesandeid, tuli vastustajal jätta load kooskõlastamata. Ringkonnakohus pole arvestanud sellega, et puhastuslodu ei aita eemaldada kuivendusveest raskesti lahustuvat orgaanilist ainet, mis mõjutab oluliselt joogivee kvaliteeti. KMH aruande kohaselt aitab lodu tõhusamalt vähendada vaid heljumi, üldfosfori ja üldlämmastiku sisaldust. Ringkonnakohtu viidatud 20% künnis, millest alates soomuldadega kaetud ala osatähtsus jõe valgalal oluliseks muutub, käib looduslikus seisundis olevate soode kohta. Aktiivselt kaevandatava turbaraba mõju on teine. Joogivee piirnormide ületamine on oluline keskkonnahäiring. Uuringutulemuste kohaselt on turba kaevandamine üheks häiringu tekkepõhjuseks. Kui oluline keskkonnahäiring on juba ilmnenud, tuleb juhinduda ettevaatuspõhimõttest. See tähendab, et kaevandamise mõju joogivee kvaliteedile tuleb täpselt kindlaks teha, et häiringut leevendada. KMH raames oleks tulnud arvestada erinevate tegurite koosmõju joogivee kvaliteedile. Juhul, kui orgaanilise aine sisaldus pinna- ja põhjavees on juba looduslikest eripäradest tulenevalt kõrge, on eriti oluline hinnata iga lisanduva surveteguri mõju ja tervise kaitseks kehtestatud nõuete järgimise võimalikkust.
8.Keskkonnaamet leiab esitatud vastuses järgmist. 2012. a tehtud uuringu käigus leidis AS Maves, et kaevandamine mõjutab kaudselt Salajõe vee kvaliteeti (jõkke juhitud raba kuivendusvesi suurendab jõevee orgaanilise aine sisaldust), kuid kaevandamise piiramisega ei ole võimalik kaevude veekvaliteeti märgatavalt parandada. 2013. a tehtud uuringu tulemusel leidis OÜ Inseneribüroo Steiger, et kaevandamisel tekkiv turbatolm jõevette ei sattu. Suvise madalvee perioodil täheldati turbatootmise mõju raskesti lahustuva orgaanilise aine sisaldusele pinnavees. 2015. a uuringu käigus leidis AS Maves, et Salajõe vee kvaliteet ei erine oluliselt sarnaste jõgede vee kvaliteedist. Keskkonnaamet leiab kokkuvõtlikult uuringute põhjal, et PHT taseme sesoonne kõikumine kaevuvees ei ole otseselt tingitud kaevandamisest. Piirkonna kaevuvee halva kvaliteedi põhjused peituvad mujal. Leevendusmeetmeid kohaldades on võimalik kaevandamisload anda. KMH raames on kumulatiivset mõju hinnatud. Mõjutatava keskkonna seisundit on kirjeldatud ja turbamaardla mõju kaevuvee kvaliteedile analüüsitud. Aruandes on järeldatud, et kaevandamisega ei kaasne olulist keskkonnamõju. KMH käigus ei tule tegeleda kõigi piirkonna keskkonnaprobleemidega ja leida neile lahendusi.
9.Kaebaja nõustus Riigikohtule esitatud vastuses Keskkonnaameti seisukohaga. Nõrgalt kaitstud põhjaveega alal ei saa kaevandamist keelata. Turba kaevandamise luba saab taotleda üksnes vastavasse nimekirja kantud aladel, millel ei ole olulist looduskaitselist väärtust. Riiklikul tasandil on ala sobivust kaevandamiseks seega juba kaalutud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.MaaPS § 49 lg 6 kohaselt tuleb kaevandamisloa eelnõu saata arvamuse saamiseks kohaliku omavalitsuse üksusele (KOV). Kui KOV ei ole kaevandamisega nõus, jätab Keskkonnaamet loataotluse rahuldamata, v.a juhul, kui Vabariigi Valitsus annab nõusoleku väljastada luba riigi ülekaaluka huvi tõttu (MaaPS § 55 lg 2 p 11 ja lg 4). Kaevandamisloa kooskõlastamist otsustades peab KOV lähtuma omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muu hulgas keskkonnahoiualaseid ja sotsiaalseid argumente (kolleegiumi 11. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 11). KOV otsus peab olema proportsionaalne ja langetatud kaalutlusreegleid 4(7)
3-17-796 järgides. Seejuures ei ole KOV jäigalt seotud MaaPS §-s 55 sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise alustega. Nimetatud paragrahv puudutab loa andja võimalust loa andmisest keelduda, mitte KOV kooskõlastust.
11.Kolleegium leidis 18. oktoobril 2016 otsuses asjas nr 3-3-1-31-16 tehtud otsuses (p 23), et kui KOV kooskõlastamisotsust mõjutavad Keskkonnaameti pädevusse kuuluvad keskkonnakaitselised kaalutlused, peab ta arvestama ameti seisukohaga, et kaevandamist võib keskkonna seisukohast lubada. Kui KOV soovib ameti järeldust eirata, peab ta osutama selle olulistele puudustele. Praegusel juhul on küsimuseks see, kuivõrd mõjutab kaevandamine kohalike elanike võimalust saada oma kaevudest puhast joogivett. Üks omavalitsusüksuse ülesannetest on korraldada vallas veevarustust (KOKS § 6 lg 1). Piiritlemata selle ülesande ulatust, leiab kolleegium, et keskkonnakaitselised kaalutlused põimuvad praegusel juhul KOV pädevusvaldkonda kuuluva kohaliku huviga. Kaevandamine võib mõjutada KOV ülesande täitmist. Kuigi ka Keskkonnaamet peab loamenetluses kontrollima, millist mõju võib kaevandamine joogivee kvaliteedile avaldada, on kohalikul omavalitsusel oma ülesannete täitmise raames õigus anda sellele küsimusele oma hinnang, ilma et ta peaks esile tooma vigu ameti seisukohas.
12.Keskkonnahäiring on inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju kultuuripärandile, inimese tervisele, heaolule või varale. Keskkonnahäiring on ka selline kahjulik mõju, mis ei ületa arvulist normi või pole normiga reguleeritud (KeÜS § 3 lg 1). Häiringu olulisus tehakse kindlaks konkreetset olukorda hinnates. KeÜS § 3 lg-s 2 on loetletud olukorrad, mil tuleb eeldada olulise keskkonnahäiringu tekkimist. Tegu ei ole ammendava loeteluga, põhjendatud juhtudel võib oluliseks pidada ka selles lõikes nimetamata häiringuid. Muu hulgas tuleb olulise keskkonnahäiringu tekkimist eeldada keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamise korral (KeÜS § 3 lg 2 p 1). Keskkonna kvaliteedi piirväärtus on keskkonna keemilisele, füüsikalisele või bioloogilisele näitajale kehtestatud piirväärtus, mida ei tohi inimese tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada (KeÜS § 7 lg 3).
13.Sotsiaalminister kehtestas 31. juuli 2001. a määrusega nr 82 joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded eesmärgiga kaitsta inimese tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest (vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud redaktsioon, § 1 lg 1). Muu hulgas on määruses paika pandud vee orgaanilise aine sisaldust peegeldava keemilise hapnikuvajaduse (PHT) indikaator 5,0 mg/l O2, mida ei tohi joogivees ületada (§ 3 lg 2 ja § 6). Nimetatud indikaatori ületamine ei pruugi veel tingimata tähendada ohtu inimese tervisele, kuid toob Terviseametile kaasa kohustuse hinnata terviseriske ning töötada vajaduse korral välja abinõude programm (§ 3 lg 4).
13.1.Mitmetes Salajõe piirkonna kaevudes on probleemiks kõrge PHT näitaja. Määruse nr 82 nõuded ei laiene isiklikule veevärgile, kust võetakse vett alla 10 m3 ööpäevas või mida kasutab vähem kui 50 inimest (§ 1 lg 2 p 3). Praegusel juhul on määruses nimetatud piirnorme kohati mitu korda ületav PHT näitaja ilmnenud Salajõe ümbruse majapidamiste isiklikes kaevudes, mille vee kvaliteedile määruse normid eeldatavasti ei kohaldu. Siiski on igati asjakohane, kui KOV võtab keskkonnahäiringu olulisust kaaludes arvesse määruses sätestatud indikaatoreid.
13.2.Geoloogiliste iseärasuste (karsti) tõttu mõjutab Salajõe vee kvaliteet otseselt selle ümbruse kaevude vee kvaliteeti. KMH aruandes on viidatud AS Maves 2012. a uuringu tulemustele, mille kohaselt mõjutavad Salajõe vee kvaliteeti põllumajandustootmine, turba tootmine, maakasutuse pikaajalised muutused, koprapaisud ja eesvoolude maaparanduslikust hooldamisest loobumine. KMH aruandes on viidatud ka OÜ Inseneribüroo Steiger 2013. a uuringu tulemustele, mille kohaselt ei mõjuta Niibi turbatootmisalast Salajõkke juhitavad kuivendusveed jõevee PHT näitajat kevad- ja sügishooajal, kui jõgi toitub valdavalt pinnaveest. Suvel toitub Salajõgi enne Niibi tootmisala 5(7)
3-17-796 peamiselt põhjaveest, mille PHT väärtus on väike. Sel ajal on eristatav Niibi turbatootmisala kuivendusvee mõju Salajõe PHT näitajale.
14.KeÜS § 11 lg 2 kohaselt tuleb keskkonnariskiga tegevuste suhtes otsuste tegemisel selgitada välja nende tegevuste mõju keskkonnale. Menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise kohustus on sätestatud ka haldusmenetluse seaduse §-s 6. Vajaduse korral tuleb haldusorganil koguda selleks tõendeid omal algatusel. Üksnes siis, kui otsustajal on piisavalt teavet, saab ta seada tingimusi, mille abil keskkonnariski võimalikult suurel määral vähendada (KeÜS § 11 lg 1). Teavet on vaja koguda ka selleks, et keelduda kooskõlastust andmast, kui see peaks osutuma vajalikuks, et vältida keskkonnaohtu (KeÜS § 10).
15.Kolleegium on seisukohal, et vastustaja leidis põhjendatult, et enne kaevandamisloa kooskõlastamist on vaja teavet juurde koguda. Mõju, mis ei ole eraldivõetuna oluline, võib muutuda oluliseks keskkonnaseisundi haavatavuse tõttu ja/või kombineerituna teiste mõjutustega. Mõju hindamine, mida taotletav tegevus võib avaldada koostoimes teiste tegevusliikidega, on üheks KMH ülesandeks (vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 20 lg 1 p 6, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL, 13. detsember 2011, teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta IV lisa, p 4 allmärkus 1). KMH põhjal sai KOV järeldada, et kaevuvee halva kvaliteedi põhjused on komplekssed. Tehtud uuringud on näidanud, et üheks põhjuseks on turbatootmine, seda eelkõige suviti. KOV leidis selle info põhjal, et tal ei ole võimalik eelnõudele kooskõlastust anda enne, kui ta on välja selgitanud, kuidas on võimalik probleemi lahendada. Vastustaja otsustas tellida uuringu, mille käigus selgitataks välja piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja karstist tulenevad eripärad, põhjavee toitumis- ja äravoolutingimused ning põhjavee režiimi ja kvaliteeti mõjutavad tegurid (mõlema vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1). Sellest ei saa järeldada, et KMH raames oleks kumulatiivset mõju puudulikult hinnatud. Lahendust joogivee probleemile ei pidanud tingimata otsima kaevandusloa KMH menetluses. Kuhjuvatel põhjustel ilmnevate keskkonnahäiringute väljaselgitamine, nende vähendamine ja vältimine eeldab erinevate huvide eest seisvate poolte koostööd, mille käigus võib olla vaja tegeleda probleemi erinevate tekkepõhjustega.
16.Vaidlustatud otsused ei olnud kaebaja õigusi arvestades ebaproportsionaalsed. Riigikohus on selgitanud, et ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
16.detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44). Kaevandamislubade eelnõude kohaselt kavandati load anda 30 ja 35 aastaks, mille kestel võivad jätkuda tarbevee kvaliteedi probleemid. Vastustaja asus juba enne vaidlustatud otsuste tegemist valmistama ette taotlust Keskkonnainvesteeringute Keskusele uuringute toetamiseks (Lääne-Nigula Vallavolikogu arendusja majanduskomisjoni 10. veebruari 2017. a koosoleku protokoll, toimiku I köide, leht 177). Seega ei olnud vaidlustatud otsuste tegemise hetkel põhjust arvata, et uuringute tegemine tooks kaasa ebamõistliku viivituse kaevandamisloa menetluses. Kavandades kaevandamist nõrgalt kaitstud põhjaveega piirkonnas, peab kaebaja leppima keskkonnaohtude vältimiseks ja keskkonnariskide vähendamiseks vajalike uuringute tegemise tõttu aeganõudvama loamenetlusega. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et Niibi ja Niibi II ala on kantud „Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja“ (keskkonnaministri 27. detsembri 2016. a määrus nr 87). See nimekiri koostati eesmärgiga suunata kaevandamine inimtegevusest mõjutatud olulise loodusväärtuseta aladele (maapõueseaduse eelnõu 213 SE seletuskiri, lk 30). Nimekiri ei ole koostatud kohalike kogukondade huve silmas 6(7)
3-17-796 pidades. Eelnõu 213 SE seletuskirjas on selgitatud, et nimekirja kantud alale esitatud kaevandamisloa taotluse menetlemisel kohaldatakse kõiki õigusaktidest tulenevaid nõudeid. See, kas kaevandamine on võimalik või mitte, selgub loamenetluse käigus, mille raames tehakse ka KMH.
17.Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et Lääne-Nigula Vallavolikogu 13. märtsi 2017. a otsuse nr 12 esimene punkt ja otsus nr 13 olid õiguspärased. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 4 alusel tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu otsuse, millega kaebus jäeti rahuldamata.
18.HKMS § 109 lg 4 alusel muudab kolleegium menetluskulude jaotust. Halduskohus mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulu 1080 eurot, leides, et kaevandamisloa menetluse raames kooskõlastuse andmine ei ole KOV põhitegevus (vrd KOV poolt kooskõlastuse andmine geoloogilise uuringu loa menetluses, mida kolleegium käsitles 13. novembri 2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-34-15, p 10). Halduskohtu otsus jääb jõusse ka selles osas. Apellatsiooniastmes palus vastustaja kaebajalt välja mõista õigusabikulu 967 eurot ja 50 senti. Esitatud on menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kassatsiooniastmes vastustaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Kolleegium leiab, et apellatsiooniastme õigusabikulud tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja menetluskulud ja vastustaja kassatsiooniastme menetluskulud (HKMS § 109 lg 1 kolmas lause) jäävad nende endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.