OÜ KEKKILÄ EESTI kaebus tuvastada Lääne-Nigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 12 resolutsiooni p 1 ja Lääne-Nigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 13 õigusvastasus ning kohustada Lääne-Nigula Vallavolikogu OÜ KEKKILÄ EESTI Niibi turbatootmisala maavara kaevandamisloa LMKL-005 muutmise taotlusele ja OÜ KEKKILÄ EESTI Niibi II turbatootmisala kaevandamisloa taotlusele nõusoleku andmist uuesti otsustama
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ KEKKILÄ EESTI, volitatud esindaja v.adv Ronald Riistan, adv Robert Suir Vastustaja – Lääne-Nigula vald, seaduslik esindaja Mikk Lõhmus, volitatud esindaja Siim Vahtrus Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Lüüli Junti
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista OÜ-lt KEKKILÄ EESTI Lääne-Nigula valla kasuks välja menetluskuluna 1080 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.11.2017 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-17-796 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Niibi raba asub Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas. OÜ KEKKILÄ EESTI toodab praegu turvast Niibi II alaga külgneval Niibi alal. Niibi maardlas on OÜ-l KEKKILÄ EESTI kaevandamisluba LMKL-005 Niibi turbatootmisalal ja LMKL-003 Niibi III turbatootmisalal. Niibi II alal on tootmiseelne vajalik tegevus (sugekihi koorimine ja eelkuivendussüsteemi rajamine) osaliselt teostatud. OÜ KEKKILÄ EESTI soovib muuta olemasolevat Niibi turbatootmisala kaevandamisluba, et vähendada Niibi turbatootmisala kaevandamise ulatust, ning taotleb kaevandamisluba Niibi II turbatootmisalal kaevandamiseks.
2.OÜ KEKKILÄ EESTI esitas Keskkonnaametile 30.11.2016 Niibi turbatootmisala kaevandamisloa muutmise taotluse ning kaevandamisloa taotluse Niibi II turbatootmisalal maavara kaevandamiseks. Keskkonnaamet valmistas ette kaevandamisloa andmise eelnõu seisuga 30.01.2017 ning oli valmis pikendama kaevandamisluba Niibi turbatootmisalal 30 aasta võrra. Ühtlasi valmistas Keskkonnaamet ette kaevandamisloa andmise eelnõu seisuga 30.01.2017, millega oli valmis andma OÜ-le KEKKILÄ EESTI kaevandamisloa kehtivusajaga 35 aastat Niibi II turbatootmisalal.
3.Lääne-Nigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 12 „Arvamuse andmine Niibi turbatootmisala maavara kaevandamisloa LMKL-005 muutmise taotluse ja otsuse eelnõu kohta“ (edaspidi: otsus nr 12) resolutsiooni p-s 1 ei nõustunud Lääne-Nigula Vallavolikogu maavara kaevandamise loa LMKL-005 muutmisega. Lääne-Nigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsusega nr 13 „Arvamuse andmine Niibi II turbatootmisala maavara kaevandamisloa taotluse ja otsuse eelnõu kohta“ (edaspidi: otsus nr 13) ei nõustunud Lääne-Nigula Vallavolikogu maavara kaevandamise loa andmisega Niibi II turbatootmisalal.
4.Tallinna Halduskohtule saabus 12.04.2017 kaebus, milles OÜ KEKKILÄ EESTI palub tuvastada Lääne-Nigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 12 resolutsiooni p 1 ja LääneNigula Vallavolikogu 13.03.2017 otsuse nr 13 õigusvastasus ning kohustada Lääne-Nigula Vallavolikogu OÜ KEKKILÄ EESTI Niibi turbatootmisala maavara kaevandamisloa LMKL005 muutmise taotlusele ja OÜ KEKKILÄ EESTI Niibi II turbatootmisala kaevandamisloa taotlusele nõusoleku andmist uuesti otsustama.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.OÜ KEKKILÄ EESTI leiab, et vastustaja keeldumine nõusoleku andmisest on tehtud keskkonnamõju hindamist (edaspidi: Niibi II KMH või KMH) ja uuringuid arvestades ebaproportsionaalne, seadusega vastuolus ning subjektiivsetel ja kõrvalistel põhjustel vastustaja kaalutlusõigust kuritarvitav. 1) Vastustaja seisukohad nõusolekute mitteandmisele on otsitud, vastuolulised ning osaliselt väärad. Vastustaja väide, et vaidlusalusel alal rikub turbakaevandamine kohalike elanike joogivett, on tõendamata ning vastuolus mitmete ekspertide poolt tehtud uuringutega. Kohalikud elanikud elavad soises ja rabases piirkonnas ning heidavad kaebajale ette, et vesi on soine ja rabane. Vee kehva kvaliteedi probleem Salajões esineb sõltumata kaebaja turbatootmisest, mida kinnitab KMH aruanne ja mitmed uuringud. Kui kohalikel elanikel oleksid korralikud ehk Lääne-Eesti põhjavee erisusi arvestades piisavalt sügavad kaevud, oleks kohalikele elanikele tagatud vee hea kvaliteet. KMH aruande kohaselt on kaebaja turbatootmise 2(10)
3-17-796 ettevõtte mõju joogiveele minimaalne ning turbatootmine toimub ja toimuks kõrgetasemelist ja terviklikku keskkonnakaitset arvestades. Kasutusele võetaks loduala, mis tagaks kuivendusvee kvaliteedi, mis ei erine looduslikust soo ega raba veest. 2) Maapõueseaduse (MaaPS) eesmärk on maavara säästlik ja otstarbekas kasutamine, rakendades võimalike keskkonnahäiringute vähendamise meetmeid võimalikult suures ulatuses. Seadusest ei tulene õigust vältida võimalikke väikseid keskkonnahäiringuid absoluutselt – taoline suhtumine halvaks ettevõtlust ebaproportsionaalselt. KMH aruanne selgitab sõnaselgelt, et kaebaja tegevuse mõju vee kvaliteedile on minimaalne ning turbatootmine Niibi II alal on isegi soovitatav säästvat arengut arvestades. Vastustaja ei ole üldse kaalunud nõusoleku andmise pooltargumente ja on tähelepanuta jätnud nõusoleku andmata jätmisega kaasnevad negatiivsed mõjud tööhõivele ja ettevõtlusele. Nõusoleku andmata jätmine ei ole aga eesmärgi – vältida keskkonnahäiringuid absoluutselt – täitmiseks sobiv ega vajalik vahend. Niibi II KMH aruande ja Keskkonnaameti loa andmise korralduse eelnõu kohaselt ei paranda turba tootmisest loobumine otsustavalt pinnavee ja põhjavee kvaliteeti Salajõe külas. Turba kaevandamine Niibi ja Niibi II avatud maardlatest oleks otstarbekas ning täidaks MaaPS eesmärki paremini kui kaevandamise alustamata jätmine. 3) Vastustaja mõistab käesolevas asjas ettevaatusprintsiipi valesti. Kaebaja on oma keskkonnaalaseid kohustusi täitnud: teadvustanud võimalikke keskkonnahäiringuid, otsinud koostööd kohalike elanikega, maksnud kinni sõltumatute ekspertide ulatuslikku keskkonnamõju hindamist, mille järgi on turbatootmisel sõnaselgelt väike ja kaudne mõju keskkonnale, ning on ehitanud oma turbatootmise ettevõtet keskkonnakaitset arvestades selliselt, et negatiivset mõju keskkonnale vähendada võimalikult suures ulatuses. On ebaselge, milliseid ettevaatusmeetmeid vastustaja veel ootab. 4) Olukorras, kus KMH on läbi viidud, on ebaproportsionaalne nõuda uute uuringute läbiviimist, kui KMH aruandes on juba leitud, et turbatootmise mõju pinna- ja põhjavee kvaliteedile on kaudne ja väike. Vastustaja rõhutatud väide, et turbatootmisel on mõju siiski olemas, on ebaproportsionaalne ja otsitud. Põhjavee reostuse põhjus peitub mujal kui turbatootmises ning see, et vastustajale ei ole tegelik põhjus selge, on kõrvaline asjaolu, mida ei tohi võtta otsuse tegemise aluseks kaalutlusõiguse teostamisel käesolevas asjas. 5) Vastustaja on märkinud nõusoleku andmata jätmise põhjuseks keskkonna laiemat kaitset, kuid tegelikult kaitseb (eesotsas MTÜ Salajõe Külaseltsi) kitsaid huve. Seejuures ei pea kaebaja kohalike elanike huve vähetähtsaks ning on valmis dialoogiks ning keskkonna kõrgetasemeliseks ja terviklikuks kaitseks. Kaebaja on vastustajale vastutuleku korras ja elanike heaolu tagamiseks teinud ettepanekuid, et kaebaja on nõus osaliselt kinni maksma kohalike elanike probleemsete puurkaevude puhastamise ning isegi uute kaevude rajamise eesmärgiga tagada kohalikele elanikele parem joogivesi (kuigi kaebaja tegevuse mõju joogiveele on tõestatult minimaalne). Vastustaja ei ole kaebaja ettepanekuid vastu võtnud ning antud tegevusi koordineerinud. KMH raames telliti mitmeid uuringuid tarbekaevude veekvaliteedi halva seisundi põhjuste selgitamiseks. KMH aruandes on muuhulgas leitud, et puhastuslodu läbinud soovee kvaliteet on üsna samal tasemel hea veeklassi jõgede veega ning analüüsitud on loduala rajamise tingimusi. Seega on kaebaja püüdnud saavutada kokkulepped puudutatud kohalike elanikega, kuid aktiivse koostöö soov ei saa olla ühepoolne. 6) Turbatootmine Niibi rabas on toimunud aastakümneid, hüdrogeoloogilisi uuringuid on ka tehtud – vastustaja nõusoleku andmisest keeldumine on üllatav. Kaebaja seisukohta toetab kohtupraktika. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine on üldse lubamatu, vaid õigussuhteid võib vastavalt muutunud oludele ümber kujundada, isegi kui sellega halveneb kellegi olukord (Tartu Ringkonnakohtu 12.05.2015 otsus haldusasjas nr 3-14394, p 18, ja Riigikohtu 02.12.2004 otsus asjas nr 3-4-1-20-04, p 13). Eeltoodu tähendab, et kehtivat praktikat on lubatud ümber kujundada olukorra muutumise korral. Käesoleval juhul ei 3(10)
3-17-796 ole olukord muutunud – kaebaja võimekus keskkonnakaitse nõudeid täita ei ole vähenenud ning asjassepuutuv seadusandlus, sealhulgas keskkonnanõuded, on jäänud sisuliselt samaks. Niibi II turbatootmiseks määratud keskkonnanõudeid ei ole vastustaja vaidlustanud. Samuti ei ole vastustaja esitanud väiteid, et kaebaja ei täida või ei hakka täitma keskkonnanõudeid. Vastustaja ei ole keeldumisel arvestanud määratud keskkonnanõudeid ning on otsinud keskkonnanõuetest eraldiseisvaid asjakohatuid põhjusi nõusoleku andmisest keeldumiseks.
6.Lääne-Nigula vald palub jätta kaebus rahuldamata. 1) Vaidlusaluste otsuste tegemisel lähtus vastustaja eelkõige sellest, et tehtud pole piisavaid ja usaldusväärseid uuringuid, tõestamaks, milline on kaevandamistegevuse mõju ja selle ulatus kohalike elanike joogi- ja tarbeveele. Otsuste tegemisel ei lähtunud otsustaja enda subjektiivsetest huvidest ega põhimõttelisest vastuseisust kaevandamistegevusele. Vastustaja on ka otsuste resolutsioonis selgelt välja toonud, et põhjus keeldumiseks on uuringute ebapiisavus. Vastustaja ei ole välistanud, et kaevandamistegevuse mõjude piisava väljaselgitamise järel võib kaevandamistegevus teatud tingimustel olla võimalik, ent tänaste teadmiste põhjal ei ole seda küsimust võimalik lahendada. 2) Otsuste tegemisel lähtus vastustaja eelkõige asjaolust, et mõju põhjaveele on olemas, aga selle ulatus pole teada. Huvide osas arvestas ta nii kohaliku huviga tagada joogi- ja tarbevee kvaliteeti kui ka arendaja huvidega kiirelt ja lisakulutusteta kaevandama asuda. Kaevandamistegevusel on mõju piirkonna kaevude veekvaliteedile. On eluliselt ebausutav, et kaevandamistegevusega alustamine 2000. aastate alguses ning vee kvaliteediga seonduvate probleemide algusaeg langesid kokku juhuslikult. Küüniline ja tegelikkusega vastuolus on kaebaja väide, nagu oleks kohalike elanike veeprobleemid põhjustatud sellest, et nende elukoht on sooderikas, kui tänased probleemid vee kvaliteediga on ilmnenud alles pärast kaevandamistegevuse algust. Juba ainuüksi visuaalne vaatlus võimaldab veenduda selles, et turbatootmisalalt ärajuhitav vesi on teistsuguse koostisega, võrreldes tavapäraselt antud alal leviva pinnaveega. Kaebaja on tegelikult ka ise kaebuses välja toonud, et tema tegevusel on mõju piirkonna kaevude veekvaliteedile ja ta on ka nõus tegema selle osas kulutusi, et mõjusid vähendada. Seega on kaebaja väited selles osas vastuolulised. 3) KMH aruande kohaselt on Salajõe karstialal, millel paikneb enamus piirkonna külasid, põhjavesi maapinnalt lähtuva koormuse eest kaitsmata ja sõltub otseselt pinnavee keemilisest koostisest. KMH aruandes on järeldatud, et kaevandamine ei mõjuta kaevude veetaset (lk 53), ei avalda mõjusid survelisele veekihile pinnaseveekihi all (lk 74) ja kuivenduskraavid ei riku veepideme terviklikkust (lk 74). Kuigi aruandes on hinnatud mõju kaevude veetasemele, ei ole selles hinnatud lähemalt mõjusid vee kvaliteedile (kuigi mõjud kaevuveele läbi pinnavee on aruande kohaselt olemas). Samuti on vale aruande järelduste aluseks võetud eeldus, et kuivenduskraavid ei riku liiv- ja viirsavist ning saviliivast ja liivsavimoreenist koosneva turbaaluse veepideme terviklikkust. Niibi III toimival tootmisalal on näha mineraalpinnasesse ulatuvad väljakukraavid ja sügavale mineraalpinnasesse rajatud piirdekraav, kus kraavide rajamisega mineraalpinnasesse veepideme paksust on vähendatud ning loodud tingimused rabavee liikumiseks põhjavette. Samuti tuleneb Salajõe vee kvaliteedi, puurkaevude vee kvaliteedi ja puurkaevude filtreid ummistava sette uuringust, et veekvaliteedi halvenemise põhjuseks on karstilõhedes liikuv sete. Samas pole uuringus kindlaks tehtud, millised tegevused ja millises ulatuses selle sette jt kaevuvee kvaliteeti halvendavate mõjutegurite olemasolu põhjustavad. Tehtud on vaid järeldus, et tegemist ei ole ainuüksi kaevandamistegevusest tulenevate mõjutustega. Puudu on aga täpne hinnang kaevandamistegevuse mõju ulatusele ja levikule. Seega ei ole kaevandamistegevuse mõjusid piirkonna kaevude vee kvaliteedile KMH aruandes ega muudes uuringutes otseselt ja piisava detailsusega käsitletud. Kohalike elanike huviks on kvaliteetse ja tarvitamiskõlbuliku joogi- ja tarbevee kättesaadavus. Selle tagamiseks vajalike meetmete väljaselgitamine aga 4(10)
3-17-796 eeldab omakorda, et on olemas selge ülevaade, millised on kaevandamistegevuse mõjud piirkonna põhjaveele ja kaevudele. Seega on hetkeolukorras kohalike elanike ja KOV esmaseks huviks see, et välja selgitada kaevandamistegevuse täpsemad mõjud. Arendaja huviks seevastu on ilmselgelt kaevandamistegevuse läbiviimine, seda võimalikult kiirelt ja väikeste kuludega. Ka sellega on vastustaja arvestanud, kuid leidnud olevat selle vähem kaaluka. 4) Ükski seni kogutud tõend ei kinnita, et kaevandamine ei avalda mõju kaevude vee kvaliteedile antud piirkonnas. Samas on nende mõjude ulatus tänaseni lähemalt välja selgitamata. Kui otsuse tegemist mõjutavad olulised asjaolud on ebaselged, on kohalikul omavalitsusel kohane nõuda täiendavate uuringute tegemist. Antud vaidlusel on sisuliselt kaalul ühelt poolt kohalikele elanikele elutegevuseks vajaliku, piisava kvaliteediga joogi- ja tarbevee tagamine, teiselt poolt aga arendaja huvi alustada kaevandamisega võimalikult kiiresti ning väikeste kuludega. Vastustaja on veendumusel, et täiendavate asjaolude väljaselgitamise nõudmine oli ratsionaalne ja objektiivselt mõistetav otsus, kuna kaasnevad negatiivsed tagajärjed arendajale on ilmselgelt väheolulisema kaaluga kui vastupidise otsusega kaasneda võivad (pöördumatud) mõjud kohalikele elanikele. 5) Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja on täielikult välistanud kaevandamistegevuse kõnealustel Niibi ja Niibi II turbatootmisaladel. Otsuste tegemisel lähtus vastustaja keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-st 11 tulenevast ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt tuleb keskkonnariskiga tegevuse mõjud juba enne selle lubamist välja selgitada (KeÜS § 11 lg 2). Seejärel on võimalik ka tegevusest tulenevaid keskkonnariske vähendada. Tehtud otsused kannavad just selle põhimõtte realiseerimise eesmärki. Eelkirjeldatud eesmärgi täitmiseks on täiendavate hüdroloogiliste uuringute (mille käigus selgitatakse välja piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja karstist tulenevad eripärad, põhjavee toitumis- ja äravoolutingimused, põhjavee režiimi ja kvaliteeti mõjutavad tegurid) teostamise ja külades olemasoleva veevarustuse olukorra dokumenteerimise nõue sobiv meede. Teades, millised on kaevandamistegevuse täpsed mõjud ja nende levik, on võimalik planeerida ka sobivaid leevendusmeetmeid (nt uute puurkaevude rajamist). Uuringu teostamine on vajalik seetõttu, et puuduvad sama tõhusad alternatiivid, mis võimaldaksid kaevandamistegevuse mõjud kohalike elanike kaevude vee kvaliteedile kindlaks teha ja neid ennetada või vähendada. Tegemist on erinevaid isikuid kõige vähem koormava meetmega, sest uuringu teostamisel on võimalik täpselt kindlaks teha, milline on reaalne olukord ja võimalikud kaevandamise mõjud kohalike joogi- ja tarbeveele juba enne seda, kui reaalselt kaevandamistegevust läbi viiakse. Tagantjärele reaktiivselt võetavad meetmed ei oleks tõhusad, kuna vahepealsel perioodil kahjustataks kohalike elanike huve, seda osalt juba pöördumatult. Samuti võiksid kaasneda suured kulutused kaebajale. Tehtud otsused on mõõdukad seetõttu, et olukorras, kus suure kindlusega esinevad negatiivsed mõjud keskkonnale ja inimeste heaolule, ent nende ulatus pole kindlaks tehtud, on asjakohane nõuda lisauuringute tegemist. Tehtavate uuringutega kaasneda võiv arendaja huvide riive on antud juhul vähem oluline kui võimalik kohalike elanike huvide riive vastupidise otsuse tegemisel, sest puhta joogi- ja tarbevee tagamine enam kui 17 piirkonnas asuvale majapidamisele on olulisemaks kui täiendava uuringuga kaasneda võiv mõningane aja- ja rahakulu. 6) Arendajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust, et vastustaja kaevandamistegevusele või selle laiendamisele oma heakskiidu annab. Õiguspärase ootuse kaitse vajadus saab tekkida vaid juhul, kui tegemist on isiku põhjendatud uskumusega, et vastustaja käitub teatud viisil, mitte igasuguse lootusega teatud tulemuse suhtes. Selline usaldus saab tugineda eelkõige vaid haldusorgani selgesõnalisel ja õiguspärasel lubadusel teatud viisil käituda – seda ei ole aga vastustaja poolt antud. Arendaja väited, nagu oleks tegemist üllatavate otsustega, ei ole ka
5(10)
3-17-796 seetõttu antud juhul asjakohased. Samuti ei anna õiguspäraseks ootuseks alust eelnev menetluse läbiviimine.
7.Keskkonnaamet ei kujundanud kirjalikus arvamuses seisukohta vaidlustatud otsuste õiguspärasuse kohta, kuid leidis, et kavandatava tegevuse realiseerimine Niibi II turbatootmisalal on võimalik minimaalse keskkonnamõjuga, kui jälgida KMH käigus antud soovitusi ja leevendusmeetmeid. 1) KMH aruande järeldusi ning kaevandamisloa eelnõude lisaks olevat eelhinnangut aluseks võttes seadis Keskkonnaamet nii Niibi II (põhjavee kaitseks on seatud täiendavad tingimused eelnõu p 2.4.1–2.4.4) kui ka Niibi (põhjavee kaitseks on seatud täiendavad tingimused eelnõu p 2.4, lk 13, p 1–4) eelnõudes kaevandajale täiendavad tingimused kaevandamisega kaasneda võivate keskkonnamõjude vähendamiseks. KMH eesmärk ega ülesanne ei olnud antud valla territooriumil põhjavee reostuse põhjuste väljaselgitamine. 2) Ükski siiani läbiviidud uuringutest (uuringud on kajastatud ka KMH aruandes) ei ole kinnitanud vastustaja kahtlusi selle kohta, et kaevandamisel ärajuhitav vesi on põhjustanud kaevanduse piirkonnas elavate inimeste kaevude vee reostuse. KMH käigus ei leitud, et turbatootmisala laiendamine mõjutaks keskkonda selliselt, et kaevandamisloa andmisest tuleks keelduda. Seega ei ole vastustajal ka alust väita, et kaevandusala laiendamine tekitab suuremat keskkonnakahju. 3) Nõustuda tuleb KOV seisukohaga selles, et põhjavee reostuse põhjused tuleb välja selgitada ning nagu ülaltoodust on näha, on nii KOV kui ka Keskkonnaamet asunud piirkonna põhjavee reostuse põhjusi välja selgitama. Piirkonna põhjavee reostuse põhjuste väljaselgitamine ei ole Keskkonnaameti poolt Niibi ja Niibi II turbatootmisalade kohta läbiviidatavate kaevandamisloa taotluse haldusmenetluste ülesanne, seda enam, et KMH käigus on leitud, et turba kaevandamine turbatootmisalal ei avalda mõju survelisele veekihile (st põhjaveele) pinnaseveekihi all ning et kavandatava tegevusega ei mõjutata tarbevee kvaliteeti Salajõe külas. Seega ei saa kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks olla juba eelnevalt reostunud põhjavesi, millele kaevandamistegevus mõju ei avalda. 4) KeÜS § 52 lg 1 p 6 sätestab, et kaevandamisloa andmisest tuleb keelduda juhul, kui tegevusega kaasneb keskkonnaoht, mida ei ole võimalik vältida, välja arvatud juhul, kui huvi keskkonnaloa andmiseks on ülekaalukas ja tegevusel puudub mõistlik alternatiiv ning on võetud ohu vähendamise meetmed. Niibi ja Niibi II eelnõudes on seatud võimaliku keskkonnaohu vähendamiseks täiendavad tingimused, mis Keskkonnaameti hinnangul võimaldavad vältida keskkonnaohu tekkimist. Sellega on Keskkonnaamet leidnud, et puudub alus kaevandamisloa andmisest keelduda KeÜS § 52 lg 1 p 6 toodud alustel. Samasugune mudakiht (mida kirjeldab Ü. Heinsalu) on neeldunud aastakümneid. Sellele lisandus ka karstialal paiknevate loomakasvatushoonete ümbrustest põhk, hein ja sõnnik (mis suurvee ajal karstilehtritesse uhuti (nt Ingkülas). Sellest saab järeldada, et aastakümneid on karstilehtrite kaudu maa-alusesse jõkke uhutud setteid, taimejäänuseid jms. Seega on juba 1984. a osundatud karstiavadest põhjavette sattunud reostusele, mis ei ole kuidagi turbatootmisega seotud. Lihtsustatult öeldes on kuivendusvee puhul tegemist vihmaveega, mis KMH aruandest tulenevalt korralduste eelnõusse lisatud täiendavate tingimuste kohaselt tuleb suunata settebasseinidesse ja puhastuslodust koosnevasse puhastussüsteemi. Puhastussüsteemist väljuva vee kvaliteedi jälgimiseks paigaldatakse automaatne seirejaam ning alles seejärel suunatakse vesi Salajõe jõkke. KMH aruandes toodud meetmetega saavutatakse olukord, kus turbatootmisala kuivendusvesi ei erine piirkonna pinnavee kvaliteedist. 5) See, mis toimus 2000. aastate alguses, ei saa olla õiguslikult siduvaks Niibi ja Niibi II eelnõude menetlemisel. Olenemata, kas varasem mõju on põhjustatud turbatootmisest või mitte, on KMH puhul peamine küsimuse asetus suunatud kavandatava tegevusega kaasneva mõju 6(10)
3-17-796 hindamisele. KMH annab soovitused ja keskkonnalubades kehtestatavad eritingimused, mille järgimisel saastekoormus jääb kehtestatud normide piiresse. Samas ei saa uue loa andmise üle otsustamiseks koostatava KMH raames leida lahendust juba olemasolevatele probleemidele antud valla territooriumil. Kuna OÜ KEKKILÄ EESTI kavandab Niibi II tootmisalale senisest efektiivsema puhastussüsteemi rajamist, siis ei halvenda võimalik tegevuse lubamine praegust olukorda piirkonnas, kui täidetakse keskkonnalubadega antavaid nõudeid. 6) Kuigi vastustaja on välja toonud, et joogivee probleemid said alguse 2000. aastate alguses, kui alustati töödega Niibi turbamaardlas, pole ta oma väidet millegagi tõendanud. Joogivee kvaliteedi halvenemist ei ole ka veeanalüüside ega põhjaveeseirete alusel dokumenteeritud. Keskkonnaamet, tuginedes erinevatele ekspertide poolt läbiviidud mitmetele KMH aruandes käsitletud uuringutele, on aga veendunud, et kaevandamistegevus ei mõjuta põhjavee kvaliteeti sellisel määral, et kaevandamisloa andmisest tuleks keelduda. KMH aruandes on jõutud järeldusele, et turba kaevandamine põhjavett ei reosta, seega tuleks KOV-l otsida reostuse põhjuseid mujalt.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.MaaPS § 49 lg 6 kohaselt saadab kaevandamisloa andja kaevandamisloa taotluse ning taotluse kohta antava haldusakti eelnõu arvamuse saamiseks kavandatava kaevandamiskoha KOV-le, kes esitab oma arvamuse kirjalikult kahe kuu jooksul taotluse kohta antava haldusakti eelnõu saamisest arvates. MaaPS § 55 lg 2 p 1 kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui KOV ei ole nõus kaevandamisloa andmisega. MaaPS § 55 lg-s 4 sätestatakse, et kui KOV ei ole nõus kaevandamisloa andmisega, võib kaevandamisloa andja taotleja ettepanekul taotleda loa andmiseks nõusolekut Vabariigi Valitsuselt. Vabariigi Valitsus annab loa andmiseks nõusoleku, kui selleks on ülekaalukas riigi huvi.
9.Otsuseid nr 12 ja 13 tuleb kohtu hinnangul vaadelda koos, kuna need on esemeliselt seotud, samuti on vastustaja põhjendused nõusoleku mitteandmiseks identsed. Lääne-Nigula Vallavolikogu ei ole nõustunud maavara kaevandamise loa LMKL-005 muutmisega Niibi turbatootmisalal ning maavara kaevandamise loa andmisega Niibi II turbatootmisalal, kuna vastustaja hinnangul antud keerulises olukorras tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning joogivee probleemidele lahenduse leidmiseks tuleb teha põhjalik hüdrogeoloogiline uuring, mille käigus selgitatakse välja piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja karstist tulenevad eripärad, põhjavee toitumis- ja äravoolutingimused, põhjavee režiimi ja kvaliteeti mõjutavad tegurid, samuti dokumenteeritakse külades olemasolev veevarustuse olukord. Sisuliselt on Lääne-Nigula vald teinud reservatsiooniga keeldumise. Vastustaja ei ole väljendanud põhimõttelist ja lõplikku vastuseisu ettevalmistatud kaevandamislubade projektidele, vaid on viidanud, et senised uuringud on ebapiisavad ning (enne lõpliku hinnangu andmist) tuleb teha põhjalik hüdrogeoloogiline uuring. Ka selline n-ö reservatsiooniga keeldumine on käsitatav nõusolekust andmisest keeldumisena MaaPS § 55 lg 2 p 1 mõttes ning sellel on MaaPS § 55 lgs 4 sätestatud tagajärjed. Seetõttu on puudutatul isikul õigus nõuda kohtulikku kontrolli, kas keeldumisel oli õiguslik alus ning kas kaalutlusreeglitest peeti kinni.
10.Arvestades KOV-le MaaPS-ga tagatud ulatuslikku võimalust kaevandamisloa andmist mõjutada, esitab see kõrgemad nõudmised ka nõusoleku andmisele, iseäranis nõusoleku andmisest keeldumisele. Hoolikalt tuleb kontrollida esiteks seda, kas KOV on keeldumisel tegutsenud temale seadusega antud pädevuse piires. Teisalt tuleb kontrollida, kas kaalutlusreegleid on järgitud.
11.Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksuse (KOV) ülesandeks korraldada omavalitsuse territooriumil veevarustust. Kuna KOV on esmatasandiks erinevate avalike teenuste pakkumisel, on joogivee tagamise
7(10)
3-17-796 küsimus kahtlemata seotud kohaliku kogukonna toimimisega ning sellisena KOV pädevuses. Olukorras, kus joogivesi ei vasta osades valla majapidamistes joogivee kvaliteedile esitatavatele nõuetele, ei ole KOV-l mitte üksnes teema tõstatamise õigust, vaid ka tegutsemise kohustus. Seega ei ole kahtlust, et vastustaja on nõusolekust andmisest keeldumisel realiseerinud KOVle põhiseadusest (PS § 154) ja teistest seadustest (KOKS, MaaPS) tulenevat pädevust.
12.Kaebaja leiab, et vastustaja on kaalutlusreegleid rikkunud. Kaalutlusreeglite rikkumist näeb kaebaja kohtu arusaamist mööda selles, et vastustaja on kahtluse alla seadnud Niibi II KMH ja mitmed teostatud uuringud, samas ei ole nende tulemusi ümber lükanud, vaid on teinud neile kontekstist välja rebitud viiteid ning on teinud uuringutest valesid järeldusi. Peamiselt tugineb kaebaja Niibi II KMH aruandele (kd I, tl 56–94). Nimetatud KMH aruanne tugineb omakorda varasemalt läbi viidud uuringutele: - Ekspertarvamus Niibi turbamaardla lõunapoolse ala mõjust ümbruskonna pinnaveekogude ja kaevude veetasemele. 2001 a. Vatalin, I. OÜ Eesti Geoloogiakeskus (kd II, tl 42–43); - Niibi turbamaardla kuivendusvee mõju uuring Salajõe ja Riguldi jõgede ning neid ümbritsevate kaevude vee kvaliteedile. 2012 a. Metsur, M., Osjamets, M. AS Maves (kd II, tl 117–131) (edaspidi AS Maves 2012. a uuring); - Salajõe vee kvaliteet, puurkaevude vee kvaliteet ja puurkaevude filtreid ummistava sette uuring (Töö nr 13/1202). 2013 a. Schvede, H., Niitlaan, E., OÜ Inseneribüroo STEIGER (kd I, tl 140–175) (edaspidi OÜ Inseneribüroo STEIGER 2013. a uuring); - Jõgede operatiivseire 2013. a. Lõpparuanne. Koostanud Anijalg, U., Kruus, U., Tartu, OÜ Keskkonnauuringute Keskus (kd II, tl 55–116). Lisaks on vastustaja viidanud Salajõe karstiala uuringule 2015. Kupits, K., Metsur, M., Palo, A., Plado, J., AS Maves (kd II, tl 44–54).
13.Niibi II KMH aruandes on tõepoolest asutud seisukohale, et kavandatava tegevuse realiseerumine Niibi II turbatootmisalal on võimalik minimaalse keskkonnamõjuga (KMH pt 9.6) ning hinnatud turbatootmise mõju tarbevee kvaliteedile väikeseks (KMH pt 9.5). Salajõe vahetus läheduses olevate kaevude joogiveenormidest kõrvalekallet on seletatud Salajõe vee sissetungiga ja samuti rauarikka põhjavee sissetungiga puurkaevudesse (OÜ Inseneribüroo Steiger 2013. a uuring, pt 7, tl 153).
14.Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks rikkunud kaalutlusreegleid seetõttu, et on soovinud täiendava hüdrogeoloogilise uuringu teostamist. On tõsi, et enamiku vee näitajate osas (nt heljun, fosfor, lämmastik) ei ole tuvastatud, et turba kaevandamine omaks täheldatavat mõju pinnase- või põhjaveele ning seeläbi ümbruskonna kaevudele. Tõsi on ka see, et osa Salajõe ümbruse kaevude vee halba kvaliteeti tingivatest mõjuritest ei sõltu suure tõenäosusega kaevandamisest (nt vee kõrge rauasisaldus). Samas on uuringutest kajastatud kaevandamisele iseloomulikke näitajate tavapärasest suuremat kontsentratsiooni pinna- ja põhjavees (ja kaevudes). Üheks selliseks näitajaks on PHT (keemiline hapnikutarve). KMH aruandes (pt 6.3, tl 152) on leitud, et vastupidiselt kevad-sügisesele proovimisele eristub Niibi turbatootmisala kuivendusvee mõju Salajõe PHT sisaldusele suvise proovimise ajal. Samas on kõrge PHT sisaldus (kohati mitmeid kordi joogivee piirnorme ületav) probleemiks Salajõe piirkonna kaevudes (KMH pt 6.3, tl 152). AS Maves 2012. a uuringu kokkuvõttes on sedastatud, et turbatootmisel võib olla kaudne mõju Salajõe ja Vedra küla kaevude vee kvaliteedile looduslikust olukorrast mõnevõrra suurema koguse raskesti laguneva orgaanilise aine sattumise tõttu eesvooludesse ja nende kaudu põhjavette (kd II, tl 127 p). Samuti on tõdetud, et loodusliku raba kuivendamine suurendab orgaanilise aine rikka pinnavee sattumise võimalust põhjaveekihti. Samas ei ole turba tootmise osatähtsus uuringu kohaselt sedavõrd määrav, et seda oleks muude survetegurite (põllumajandustootmine, maakasutuse pikaajalised muutused, maakasutusest loobumine) hulgas võimalik täpselt välja tuua ning et pole alust eeldada, et turba tootmisest loobumine pinnavee ja põhjavee kvaliteeti Salajõe külas otsustavalt 8(10)
3-17-796 parandaks (kd II, tl 128 p). Samuti on AS Maves 2012. a uuringus välja toodud: „Mineraalmaaga võrreldes satub looduslikest ja kuivendatud rabadest veekogudesse rohkem raskestilagunevat ainet. Kuivendatud rabast on sellise vee äravool pinnaveekogusse suurem kui looduslikest. Samuti satub osa sellest orgaanilise aine rikkast veest karstialadel või põhjaveekihte avavates äravoolukraavides perioodiliselt põhjavette“ (kd II, tl 120 p). Seega on kaevandamise mõju pinnaseveele (võimalik, et ka põhjaveele) vähemalt suvel täheldatav. Kui kaevandaja juhib raba kuivendusveed pinnasevette (karstiala iseärasuste tõttu võivad need jõuda põhjavette), mille PHT tase selle tõttu tõuseb ja orgaanilisest ainest küllastunud vesi jõuab ümbruskonna kaevudesse, on võimalik seos kaevandamise ja joogivee kvaliteedi vahel olemas. Seda mööndakse ka läbiviidud uuringutes.
15.Osutatu viitab kohtu hinnangul sellele, et ainest täiendava uuringu tellimiseks on piisavalt ning ei nähtu, et vastustaja seisukohad oleksid otsitud, vastuolulised või väärad. Vastustaja ei nõua kohtu hinnangul selle uurimist, mis on niigi ilmne või mida on juba piisavalt uuritud. Uuringute järelduste kohatine ebamäärane sõnastus (nt pole alust eeldada, et turba tootmisest loobumine pinnavee ja põhjavee kvaliteeti Salajõe külas otsustavalt parandaks) ning osadele normist hälbivatele näitudele (nt PHT) vähese tähtsuse omistamine võib põhjendatult tekitada kahtlusi uuringutulemuste tõlgendamise objektiivsuses. Kohalikud elanikud, kelle kaevuvesi on reostunud, ei pea leppima seletusega, et reostuse allikaid on keeruline välja selgitada ja eristada või et halva vee kvaliteedi tingib nende majapidamise asukoht (karstialal) või valesti rajatud kaevud. Eeldada tuleb kohalike inimeste ja vastustaja huvi vastavaid järeldusi täpsemalt kontrollida. Puhas joogivesi on eluliselt vajalik. Uute puurkaevude rajamine on aga kulukas. Arvestades piirkonna hüdrogeoloogilisi tingimusi, võib uute kaevude rajamine täpsete mõjude välja selgitamiseta olla raha raiskav ning probleeme mittelahendav. Mõistetav on vastustaja soov mitte anda nõusolekut kaevandamislubadele enne, kui kaevude reostumise põhjuseid on igakülgselt uuritud. Kaevandamise lubasid heaks kiites jääb veekvaliteedi jätkuva halvenemise risk kohalike elanike ja vastustaja kanda. Olukorras, kus probleemid vee kvaliteediga on juba ilmnenud, ei ole alusetu eeldada, et täiendav kaevandamistegevus võib vee kvaliteeti veelgi halvendada. Vastustaja on välja toonud, et probleemid kaevuvee kvaliteediga tekkisid, 2000. aastate alguses, mil asuti kaevandama Niibi III turbatootmisalal. Uurimiskohustusest lähtuvalt oleks pidanud Keskkonnaamet vastavaid väiteid kontrollima ja need tõele mittevastavuse korral selgelt ümber lükkama. Viitamine varasemale uuringule, mille kohaselt on setteid karstialal ka varem liikunud, ei ole piisav vastustaja väidete ümberlükkamiseks. Igati õiguspärane on tugineda juba ilmnenud mõjudele keskkonnas. Vastustaja ei ole kohustatud olemasolevat olukorda kõrvale jätma ning hindama üksnes seda, mis saab tulevikus.
16.Hüdrogeoloogiliselt tundlikul alal täiendavate uuringute tegemine järgib kahtlemata ettevaatusprintsiipi, iseäranis olukorras, kus varasema tegevuse käigus on keskkonnariskid realiseerunud (isegi, kui põhjuslik seos ei ole ühene). Uue uuringu tegemist ei saa pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Uuringu tellimine ja täiendava kvaliteetse keskkonnateabe hankimine kaebaja õigusi ei riku. Kohtule ei nähtu, et kaebajat oleks kohustatud uuringu eest maksma. Uuringut finantseeritakse SA Keskkonnauuringute Keskuse kaasabil (KIK), kes kohtuotsuse tegemise hetkeks on otsustanud uurimisprojekti toetada (Salajõe-Vedra-Ingküla piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja elanike joogiveevarustuse parandamise võimalused. https://www.kik.ee/et/projekt/salajoe-vedra-ingkula-piirkonnahudrogeoloogilised-tingimused-ja-elanike-joogiveevarustuse). Uuringu käigus selgitatakse välja piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja karstist tulenevad eripärad, põhjavee toitumisja äravoolutingimused, põhjavee režiimi ja kvaliteeti mõjutavad tegurid, samuti dokumenteeritakse külades olemasolev veevarustuse olukord. Täiendava uuringu korraldamist saab pidada vajalikuks, kuna olemasolevate uuringute järeldusi ei saa vastustada muul viisil kui läbi samaväärse teadusliku uuringu. Olukorras, kus KOV-l oli kindel plaan uuringu teostamiseks (mis käesoleval hetkel on realiseerimisel), ei saanud vastustajalt eeldada 9(10)
3-17-796 kaevandamislubadega nõustumist seetõttu, et ta ei suutnud varem tehtud uuringute järeldusi lubade menetlemise ajal selgelt ümber lükata. Kaevandamislubade heakskiitmine oleks tõenäoliselt vähendanud KIK taotluse edulootusi ja nõrgendanud vastustaja positsiooni edasises suhtlemises kaevandajaga ning Keskkonnaametiga. Kaebaja leiab, et ta on juba piisavalt uuringuid finantseerinud ja KOV nõuab temalt liiga palju. Kohus märgib, et kaevandamine nõrgalt kaitstud põhjaveega alal (karsti piirkonnas) toob endaga paratamatult kaasa suuremaid keskkonnariske, mis tuleb eelnevalt maandada. Läbiviidud uuringute hulk ega senistes uuringutes kaebaja jaoks soodsate järelduste tegemine ei tekita viimasele õiguspärast ootust viivitusteta kaevandustegevusega alustada või sellega jätkata. Samuti ei tekita see KOV-le kohustust kaevandamisloa taotlused heaks kiita. Kohtule ei nähtu, et vastustaja keeldumine oleks kaebaja jaoks üllatuslik või sõnamurdlik. Arvestades senist asjade kulgu pidi kaebaja vastustaja keeldumist pidama pigem tõenäoliseks kui üllatavaks. Asjaolud, et Niibi II alal on kaevandamistegevuse jätkamine otstarbekas juba varasemate ettevalmistustööde tegemise tõttu, ei kaalu üles õigust ning kohustust võimalikud keskkonnariskid igakülgselt välja selgitada ja maandada enne kaevandamistegevusega alustamist.
17.Täiendava uuringu tellimine saab vastustaja huve riivata sel moel, et võimalik kaevandamistegevus viibib pisut rohkem kui aasta (eelduslikuks uuringu lõpparuande esitamise tähtajaks on 2018. a detsember). Seda eeldusel, et uus uuring kinnitab Niibi II KMH järeldusi. Peale üldsõnaliste viidete ettevõtluse ja tööhõive kahjustamise kohta ei ole kaebaja põhistanud, et selline viivitus põhjustaks talle olulist kahju. Arvestades, et turba kaevandamine on pikaajaline tegevus (Keskkonnaamet plaanib kaebajale väljastada kaevandamisloa Niibi II turbatootmisalal kehtivusajaga 35 aastat), ei saa märkimisväärse ja pöördumatu kahju tekkimist eeldada. Ka seetõttu ei saa vastustaja keeldumist pidada ebaproportsionaalseks.
18.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vastustaja otsustel nr 12 ja 13 on õiguslik alus ning tuvastamist ei ole leidnud, et Lääne-Nigula vald oleks otsustamisel rikkunud kaalutlusreegleid. Vastustaja on otsuseid piisavalt põhjendanud ning peale kaebuse esitamist toimunud arengud (KIK poolt uuringule toetuse andmine) on vastustaja seisukohtade põhjendatust täiendavalt kinnitanud. Seetõttu tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja on taotlenud õigusabikulude väljamõistmist summas 630 eurot (kd I, tl 195–199) + 450 eurot (kd II, tl 28–31) = 1080 eurot. Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine haldusorgani kasuks on põhjendatud juhul, kui kohtus arutatavad probleemid väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pidanud põhjendatuks õigusabikulude vastustaja kasuks väljamõistmist geoloogilise uuringu loale kooskõlastuse andmine menetluses, kuna see ei ole kohaliku omavalitsuse põhitegevus (vt Riigikohtu 13.11.2015 otsus nr 3-3-1-34-15). Kohus leiab, et sama kehtib ka KOV nõusoleku andmise kohta kaevandamisloa menetluses. 04.10.2017 esitatud menetluskulude taotlus on esitatud küll peale kohtu määratud tähtaega (27.09.2017), kuid vastustaja on selgitanud, et kuludokumentide hilisem esitamine oli tingitud vajadusest vastu vaielda kaebaja 27.09.2017 seisukohtadele (kd II, tl 39 ja 39 p). Kohus leiab, et 04.10.2017 menetluskulu dokumentide hilisemaks esitamiseks on mõjuv põhjus ning dokumentide arvesse võtmine ei põhjusta menetluse viibimist (HKMS § 51 lg 4). Vastustaja õigusabikulud on mõistlikus suuruses ja nende kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Seega tuleb OÜ-lt KEKKILÄ EESTI mõista Lääne-Nigula valla kasuks välja menetluskulu 1080 eurot. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Janek Laidvee 10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.