Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel 18.12.2018, Tartu 3-18-2163 Marju Silveti kaebus Tartu linna haldusakti tühistamiseks, millega otsustati üles öelda eluruumi üürileping Tartu Halduskohtu 22.11.2018. a määrus Marju Silveti määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja Marju Silvet
2.Jätta Marju Silveti määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.11.2018. a määruse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
3.Tagastada Marju Silvetile kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot Marju Silveti pangakontole Luminor Bank AS-s nr xxxx.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus vaidlustatav (HKMS § 203 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon otsustas 05.12.2017. a koosoleku protokollis nr 40 korraliselt üles öelda M. Silvetiga 16.12.1998 sõlmitud eluruumi XX üürileping seoses võlgnevusega.
2.Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakond teatas M. Silvetile 15.12.2017. a avalduses nr 4-7.1/08418, et ütleb M. Silvetiga sõlmitud üürilepingu korraliselt üles.
3.M. Silvet esitas Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles ta muuhulgas palus tunnistada õigusvastaseks ja keelata üürilepingu korraline ülesütlemine. Tartu Maakohus jättis 25.09.2018. a otsusega nr 2-18-582 M. Silveti hagi Tartu linna vastu üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 4). M. Silvet esitas maakohtu otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mida ei ole veel lahendatud.
4.M. Silvet esitas 12.09.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 05.12.2017. a protokollilise otsuse tühisuse kindlakstegemiseks (haldusasi nr 3-18-1779). Tartu Halduskohus tagastas 07.11.2018. a määrusega kaebuse, leides, et protokolliline otsus on halduse siseakt ja omab tähtsust vaid haldusorganisiseselt ning kaebajal on võimalik vaidlustada linnavarade osakonna 15.12.2017. a avaldust maakohtus, mida ta on ka teinud. M. Silvet esitas halduskohtu määruse peale Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, mida ei ole veel lahendatud.
5.M. Silvet esitas 15.11.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tuvastada kaebajaga üürilepingut lõpetava haldusakti teinud Tartu linna haldusorgan; tunnistada kehtetuks ja tühistada Tartu linna haldusakt, millega otsustati lõpetada 28.03.2018 M. Silvetiga eluruumi XX kasutamiseks 16.12.1998 sõlmitud eluruumi üürileping; tuvastada, et eelnimetatud haldusakt on antud pettuse või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena. Kaebaja leidis, et Tartu linn ei saanud ilma haldusakti andmata temaga üürilepingut üles öelda, vaid pidi enne 15.12.2017. a avalduse saatmist andma välja haldusakti. Kaebaja leidis, et haldusaktiks on Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 05.12.2017. a koosoleku protokolliline otsus nr 40, Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 15.12.2017. a avaldus nr 4-7.1/08418 või eksisteerib veel mingi tundmatu haldusakt.
6.Tartu Halduskohus tagastas 22.11.2018. a määrusega M. Silveti kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel (resolutsiooni p 1), saatis määruse kaebajale ja Tartu linnale (resolutsiooni p 2); märkis, et jõustunud kohtulahend avalikustatakse muutmata kujul selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus (resolutsiooni p 3). Määruse põhjendused: Üürilepingu sõlmimisega tekkis kaebaja ja Tartu linna vahel eraõiguslik lepinguline suhe, millele kohaldatakse võlaõigusseaduse (VÕS) sätteid. Eluruumi üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet isegi siis, kui lepingu üheks pooleks on Tartu linn. Üürilepingu ülesütlemisel ei anta välja haldusakti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 ja HKMS § 6 lg 1 mõistes, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Haldusasjas nr 3-18-1779 selgitati kaebajale, et tal on oma õiguste kaitseks võimalik vaidlustada linnavarade osakonna 15.12.2017. a avaldust maakohtus, mida kaebaja on ka teinud. Viidatud avaldus ei kujuta endast haldusakti, see on antud VÕS § 309 lg 1 alusel. Üürilepingu ülesütlemisest tulenev vaidlus kaebaja ja Tartu linna vahel on olemuselt tsiviilõiguslik vaidlus ning kaebajal ei ole võimalik vaidlustada halduskohtus haldusakte, mida ei eksisteeri. Kaebaja on juba oma õiguste kaitseks pöördunud maakohtu poole.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.M. Silvet esitas 07.12.2018 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 22.11.2018. a määrus tervikuna ning teha uus määrus, millega kohustada Tartu Halduskohut kaebaja kaebust menetlusse võtma. Veel palub kaebaja nõuda vastustajalt välja haldusakt, millega Tartu linn otsustas üles öelda kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud munitsipaalkorteri üürilepingu. Määruskaebuse põhjendused: Eluruumi üürilepingu ülesütlemisel pidi vastustaja välja andma haldusakti. Haldusakti välja andnud haldusorgan tuleb kohtul välja selgitada ja haldusakti saab halduskohtus tühistada. Ka selle tuvastamine, et haldusakt on antud pettuse või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena, on halduskohtu pädevuses. Vastustajal ei olnud üürilepingu lõpetamisel õigust anda välismõju mitteomavaid siseakte. Linnavarade osakonna 15.12.2017. a avaldust maakohtus vaidlustades ei saa kaebaja oma õigusi tõhusalt kaitsta, sest maakohus ei hinda seda, kas linnavarade osakond oli pädev üürilepingut lõpetavat otsust tegema. See ei
olnud tsiviilvaidluse teema. Samuti ei olnud maakohtu pädevuses selle tuvastamine, et haldusakt on antud pettuse või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena. Seda saab tuvastada ainult halduskohus. Kaebajal on kaebuse kõikide punktide osas kaebeõigus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Tartu Halduskohus tagastas 22.11.2018. a määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, leides, et üürilepingu ülesütlemisest tulenev vaidlus kaebaja ja Tartu linna vahel on olemuselt tsiviilõiguslik vaidlus ning kaebajal ei ole võimalik vaidlustada halduskohtus haldusakte, mida ei eksisteeri. Kaebaja ei nõustu halduskohtu määrusega, jäädes seisukohale, et eluruumi üürilepingu ülesütlemisel pidi vastustaja välja andma haldusakti, mida halduskohus saab tühistada. Seega tuleb määruskaebemenetluses asja lahendamisel kontrollida, kas vaidlus kaebajaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemisest on era- või avalik-õiguslik.
9.Kaebaja kinnitusel on tema ja Tartu linna vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürileping (kaebuse lk-d 1 ja 7). Kohtupraktikas on selgitatud, et linna vara kasutusse andmisel toimub mitmeastmeline menetlus: esmalt valib linn välja isiku, kelle kasutusse vara antakse, seejärel vormistatakse valik korraldusega lepingu sõlmimiseks ning lõpuks sõlmitakse tsiviilõiguslik leping ja poolte vahel tekib eraõiguslik suhe (Riigikohtu erikogu 20.12.2001. a määrus nr 3-3-1-8-01, p 17). Riigikohus on korduvalt sedastanud, et pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (Riigikohtu erikogu 24.03.2015. a määrus nr 3-3-4-1-15, p 9; erikogu 20.12.2001. a otsus nr 3-3-1-15-01, p-d 13-16). Seega, kuigi kaebajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on selle üürilepingu puhul tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, mille suhtes ei ole välistatud VÕS-i üürilepingut reguleerivate normide kohaldamine (VÕS § 272 lg 4 p 4). Eelnevat arvestades on halduskohus määruses (p 6) asjakohaselt märkinud, et üürilepingu sõlmimisega tekkis kaebaja ja Tartu linna vahel eraõiguslik lepinguline suhe, millele kohaldatakse VÕS-i sätteid. Üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ega anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Seetõttu on ebaõige kaebaja arvamus, et üürilepingu ülesütlemiseks on Tartu linn andnud või pidanud andma haldusakti. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja haldusakt, millega Tartu linn otsustas üles öelda kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud munitsipaalkorteri üürilepingu. Asja materjalidest nähtuvalt teatas Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakond M. Silvetile 15.12.2017. a avalduses nr 4-7.1/08418, et ütleb M. Silvetiga sõlmitud üürilepingu korraliselt üles. Eelnimetatud avaldus on asja materjalide juurde kaebaja enda poolt ka esitatud (tl 8-8p).
10.HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 lg 1 kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohustus. TsMS § 11 lg-st 1 tulenevalt vaatavad maakohtud esimese astme kohtuna läbi kõiki tsiviilasju. TsMS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilasju lahendavad maakohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus. Seega on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikust suhtest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti (Riigikohtu erikogu 20.12.2001. a määrus nr 3-3-1-8-01, p 12). HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
11.Ringkonnakohtu hinnangul sõltumata sellest, et üürileandjaks on kohalik omavalitsus, on kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu ülesütlemisest tekkinud
vaidlus eraõiguslik vaidlus, mis kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 1) ning kohtuasja on pädev TsMS § 9 lg 1 kohaselt esimese astmena menetlema maakohus. Kaebaja on ka tsiviilasja nr 2-18-582 raames vaidlustanud muuhulgas üürilepingu korralise ülesütlemise ning viidatud kohtuvaidlus ei ole veel lõppenud.
12.Kõike eelnevat arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus tegemist on sisult eraõigusliku vaidlusega, on halduskohus ekslikult tagastanud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, vaid kaebus tulnuks tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, sest vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, vaid on maakohtu pädevuses. Kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni ja on tagastanud M. Silveti kaebuse, siis jääb kaebaja määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.11.2018. a määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
13.Kaebaja tasus halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 21). HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub sama seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi ja leiab, et M. Silveti kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, siis kuulub kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kaebajale tagastamisele.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.