Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-812 12. november 2018 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld AS TTP kaebus Maa-ameti 28. märtsi 2016. a otsuse tühistamiseks ja Maa-ameti ning Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks omandama tema kinnistud esmajärjekorras Kaebaja AS TTP, esindaja vandeadvokaat Vitali Šipilov Vastustajad:
1.Keskkonnaamet (Maa-ameti õigusjärglane)
2.Keskkonnaministeerium, esindaja Eda Pärtel Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2017. a otsus Keskkonnaministeeriumi ja Maa-ameti kassatsioonkaebus AS TTP vastukassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti kassatsioonkaebus.
2.Jätta AS TTP vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2017. a otsus osas, millega kaebus rahuldati. Jätta tühistatud osas jõusse Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2017. a otsus.
4.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
5.Arvata AS TTP tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja sõlmis 2003. aastal maa tagastamise õigustatud subjektidega võlaõiguslikud tagastatava maa müügilepingud ning 2005. aastal maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamise lepingu ja maaüksuse tagastamise kokkulepped, millega lepiti lõppastmes kokku, et Vabaõhukooli tee 17a ja 17b asuv omandireformi käigus tagastatav maa tagastatakse kaebajale. Vabaõhukooli tee 17a asus seejuures valdavas osas ja Vabaõhukooli tee 17b väheses osas Pirita jõeoru maastikukaitseala piiranguvööndis.
8.jaanuaril 2006 jõustus Vabariigi Valitsuse määrusega nr 312 kehtestatud uus Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri. Sellega laiendati kaitseala piire nii, et kaitseala piiranguvöönd hõlmas Vabaõhukooli tee 17a ja 17b maaüksused tervikuna. Muutus ka piirangute sisu. Kui varem oli
3-16-812 kaitsealusel maal võimalik püstitada puhkeotstarbelisi rajatisi, siis uue eeskirjaga keelati uute ehitiste rajamine, samuti keelati maa sihtotstarbe muutmine.
11.jaanuari 2006. a korraldusega nr 23-k tagastas Tallinna Linnavalitsus kaebajale Vabaõhukooli tee 17a ja 17b maa. Tagastamise korralduses märgiti, et uuel omanikul tuleb järgida kaitse-eeskirjaga kehtestatud kitsendusi. Kaebaja kanti kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse 21. juunil 2006.
2.28. juunil 2006 esitas kaebaja Maa-ametile taotluse Vabaõhukooli tee 17a kinnistu ja
12.septembril 2006 Vabaõhukooli tee 17b kinnistu vahetamiseks looduskaitseseaduse (LKS) § 19 lg 1 alusel. Maa-amet teatas 29. septembri 2008. a kirjas, et LKS § 19 kehtetuks tunnistamise tõttu viiakse vahetamismenetlused lõpule maa omandamise menetlustena LKS § 20 alusel. 13. juuni 2013. a kirjas teatas Maa-amet, et kuna kaebaja omandas Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnistud pärast nende kaitse alla võtmist ja tagastamise korraldus sisaldas teavet kaitserežiimi kohta, tuleb nende omandamisel juhinduda LKS § 20 lg-st 11 ja § 91 lg-st 15 ehk kinnistud omandatakse n -ö teises järjekorras, st pärast esmajärjekorras olevate kinnistute omandamist.
3.2. veebruaril 2016 esitas kaebaja Maa-ametile taotluse kinnistute omandamiseks esmajärjekorras. Maa-amet keeldus 28. märtsi 2016. a kirjas taotluse rahuldamisest. Looduskaitselised piirangud kitsendavad omandiõigust alles pärast omandi tekkimist. Maa tagastamise nõudeõiguse omandamise aeg ei ole seega oluline. Maa tagastamise taotlemise asemel on õigustatud subjektil võimalik saada maa eest kompensatsiooni. Kaebaja omandas teadlikult looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad. Maa omandamine maareformi käigus eesmärgiga see riigile võõrandada ei ole kooskõlas maareformi ja looduskaitseseaduse eesmärkidega.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Maa-ameti 28. märtsi 2016. a kirjas sisalduva otsuse tühistada ja kohustada vastustajaid omandama kinnistud esmajärjekorras. Kaebaja selgitas, et tema eesmärgiks oli kinnisvaraarendus omandatavatel maaüksustel. Kaebaja esitas
5.veebruaril 2004 detailplaneeringu algatamise taotluse, millega kavandas Vabaõhukooli tee 17a ja 17b maaüksustele ning nende kõrval asuvale Narva mnt 157 maaüksusele mitme kortermajaga elurajooni väljaehitamist. Planeeringu menetlemisega ei olnud aga võimalik edasi minna, kuna 2006. a-l jõustunud kaitse-eeskirjas ehitustegevus keelati. Kaebaja omandas kinnistud 2003. ja 2005. aastal sõlmitud lepingute alusel. LKS § 20 eesmärk on kaitsta isikuid, kes tegid otsuse kinnistu omandamise kasuks, teadmata looduskaitselistest piirangutest. Seda eesmärki silmas pidades on oluline piirangutest teavitamine just neis lepingutes, mitte tagastamise korralduses. 2003. a-l sõlmitud lepingutes ei olnud ühtegi viidet looduskaitselistele piirangutele. 2005. a lepingus oli viide varem kehtinud kaitse-eeskirjale, mille järgi jäi kaitse alla oluliselt väiksem osa kinnistutest ja kehtis leebem kaitsekord. Seega on võimalik kohaldada ka LKS § 20 lg 11 p-s 1 sätestatud erandit. Maa tagastamise korralduste tegemise aeg sõltus täielikult avalikust võimust. Korraldused põhinesid lepingutel. Narva mnt 157 kinnistu omandas riik kaebajalt esmajärjekorras, Vabaõhukooli tee kinnistud tuleks omandada samamoodi.
5.Tallinna Halduskohus jättis 30. jaanuari 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus selgitas, et LKS § 91 lg 15 ja § 20 lg 11 näevad ette pärast looduskaitseliste piirangute kehtestamist omandatud kinnistute, mille võõrandamistehing sisaldas infot piirangute kohta, omandamise teises järjekorras. Selliste kinnistute omandamine ei ole küll välistatud, kuid omandamise perspektiiv on eelisjärjekorra pikkust ja riigi rahalisi vahendeid arvestades ebamäärane.
2(7)
3-16-812 Kinnisasja omandamine LKS § 20 lg 11 mõttes eeldab kinnistusraamatu kannet, mis maareformi tingimustes tehakse maa tagastamise korralduse alusel. Seega omandas kaebaja kinnistud
21.juunil 2006. Tagastatava maa müügileping ja maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamise leping ei taga maa tagastamist ega tekita õigust nõuda, et riik tagastaks maa lepingus kindlaksmääratud omadustega. Lepingute sõlmimisega võttis kaebaja ise riski, mida oleks saanud maandada täiendavate lepingutingimustega. Maareformi õigustatud subjekt ei ole kaitstud õigusliku olukorra muutumise eest, iseäranis siis, kui tagastamise menetlus venib aastatepikkuseks. Nõudeõiguse saaja õiguste maht ei saa olla suurem, kui oli loovutaja oma. Omandireformi puhul on maa tagastamise korraldus võõrandamistehing, milles sisalduv teave looduskaitseliste piirangute kohta on LKS § 20 lg 11 kohaldamisel määrav. Võõrandajaks on riik, mitte maa tagastamise õigustatud subjekt. Puuduvad ka asjaolud, mis annaksid alust tugineda LKS § 20 lg 11 p-des 1–4 toodud eranditele. Asjaolu, et riik omandas Narva mnt 157 kinnistu LKS § 20 lg 1 alusel, ei anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda riigilt ka Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnistute omandamist samal alusel. Kohus möönis, et looduskaitseliste piirangutega maa omandamine ei olnud kaebaja teadlik valik. LKS § 20 lg 11 p 4 erandi kehtestamist on põhjendatud sellega, et 7. juunist 1996 hakkas kehtima võimalus valida kogu maa tagastamise asemel õigusvastaselt võõrandatud maa looduskaitse alla jääva osa kompenseerimine. Kuna kaebaja sai looduskaitselistest piirangutest teada alles tagastamise korraldusest, siis temal sellist võimalust polnud. Seejuures ei kehtinud 2006. aastal veel sätted, mis seavad maa riigi poolt omandamise eelduseks selle omandamise enne kaitse alla võtmist. Kaebaja taotlused läksid teise järjekorda 2013. aastal jõustunud seadusemuudatuse tagajärjel. Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et teises järjekorras olevate kinnistute omandamise võimalikkus on illusoorne. Kohtu hinnangul ei saa selles olukorras välistada nõuet riigi vastu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 alusel. Tühistamis- ja kohustamiskaebus tuleb aga jätta rahuldamata.
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kohustada vastustajaid omandama kaebaja kinnistud esmajärjekorras. Kaebaja tegi kinnistute omandamise otsuse heauskselt enne looduskaitseliste piirangute kehtestamist, tasudes kogu ostuhinna. Seetõttu tuleb võõrandamistehinguks LKS § 20 lg 11 tähenduses pidada võlaõiguslikku kohustustehingut kinnisasja müügiks, mitte asjaõiguslikku käsutustehingut. Kaebaja ostis kinnistud nende arendamise, mitte spekulatsiooni eesmärgil. Kaebajat ei teavitatud uue kaitse-eeskirja kehtestamisest ning teda ei kuulatud ära. Vastustajad on juba üle kümne aasta viivitanud kinnistute väljaostmisega. On mõeldamatu, et kaebaja peaks veel ligi kümme aastat ootama, enne kui saab kinnistud riigile võõrandada. Juhul, kui kohus leiab, et kinnistute võõrandamise tehing sõlmiti pärast nende kaitse alla võtmist, palub kaebaja jätta LKS § 20 lg 11 kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-dega 32 ja 31 ning § 12 lg-ga 1. Riivet ei leevenda halduskohtu viidatud võimalus taotleda kahju hüvitamist RVastS § 14 alusel.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas osaliselt halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega kohustas Keskkonnaministeeriumi tegema Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjade omandamise otsustamiseks vajalikud toimingud ning keskkonnaministrit otsustama kinnisasjade omandamise üle ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus Maa-ameti ja halduskohtuga, et kaebaja suhtes ei saa kohaldada LKS § 20 lg-t 1, vaid tuleb kohaldada LKS § 20 lg-t 11 ning selles sättes nimetatud erandid ei kohaldu kaebaja suhtes Võõrandamistehinguks LKS § 20 lg 11 mõttes oli maa tagastamise korraldus. Seega 3(7)
3-16-812 tuleb kaebaja kinnistute omandamine otsustada n-ö teises järjekorras. Ringkonnakohus möönis, et vaidluse asjaoludest ja sündmuste kronoloogiast nähtub, et kaebajal ei olnud kinnistute kasutamist planeerides võimalik arvestada looduskaitseliste piirangutega. Sellegipoolest ei piiraks kahe järjekorra süsteem kaebaja omandiõigust ebaproportsionaalselt, kui tema taotlus lahendataks haldusmenetluse seaduse § 5 lg-t 2 järgides mõistliku aja jooksul. Kaebaja omandiõigust piirab õigusvastaselt ja ebaproportsionaalselt olukord, kus kaebaja on pidanud ootama oma 2006. aastal esitatud taotluste lahendamist üle 11 aasta. Seejuures on ületatud ka kümneaastane tähtaeg, millele on viidatud eelnõu 289 SE seletuskirjas. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja eesmärgiks on eelkõige tema taotluse lahendamine mõistliku aja jooksul, mitte esmajärjekorras. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kaebaja õigusabikulude väljamõistmise taotluse, mõistes vastustajatelt kaebaja kasuks välja 12 000 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Vastustajad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus. Ringkonnakohtu otsuse alusel tuleks vastustajatel lahendada kaebaja taotlus väljaspool järjekorda. Sellega rikuksid vastustajad looduskaitseseadust. Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ ja LKS § 20 lg 4 kohaselt tuleb omandamise üle otsustada avalduste laekumise järjekorras. Vastustajad nõustuvad ringkonnakohtu seisukohaga, et praeguseks rohkem kui 11-aastane menetlusaeg on ka teise järjekorra taotluste jaoks liiast. Kuna Riigikogu ei eralda keskkonnaministrile piisavalt raha kinnisasjade omandamise kohustuse täitmiseks, ei saagi minister avaldusi mõistliku aja jooksul lahendada. Ka õiguskantsler on oma seisukohas viidanud just seadusandja õigusvastasele tegevusetusele. Ringkonnakohus rikkus ka menetlusõigust, kvalifitseerides kaebuse ümber alles otsuse tegemise faasis, võimaldamata vastustajatel selle kohta arvamust avaldada. Kaebaja tahe on kaebuses konkreetselt määratletud – selleks on kinnistute omandamine esmajärjekorras. Nõuet ümber kvalifitseerides väljus kohus apellatsioonkaebuse piiridest.
9.Kaebaja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja kohustada vastustajaid menetlema kaebaja avaldusi ja omandama kinnistud esmajärjekorras LKS § 20 lg 1 või alternatiivselt § 20 lg 11 p 1 alusel.
10.Keskkonnaministeerium selgitas vastuses, et kinnistute omandamise kiirendamise eesmärgil täiendati 5. veebruaril 2018 looduskaitseseadust ning lisati sellesse võimalus finantseerida edaspidi looduskaitsealuste kinnistute omandamist ka Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) eelarvest. 2018. aastal on RMK eelarves selleks ette nähtud 5 miljonit eurot, mille eest on tänavu võimalik omandada 40 kinnisasja. 2015. aastal oli see summa riigieelarves 4 miljonit eurot, 2016. aastal 0,8 miljonit eurot ja 2017. aastal 3,7 miljonit eurot. Keskkonnaministeeriumi ja RMK kokkuleppe kohaselt on järgnevatel aastatel plaanis jätta rahastamine vähemalt samasse mahtu kui käesoleval aastal. Keskkonnaministeerium prognoosib, et kaebaja avaldused lahendatakse 2021. aastal.
11.Kaebaja esitas vastuse, milles leidis, et vastustajad on rikkunud haldusmenetluse seadusest ja PS §-st 14 tulenevat mõistliku menetlusaja nõuet. Seejuures pole oluline, et vastustajad ise ei saa menetluse kiirendamist võimaldavaid õigusakte vastu võtta, kuna kaebaja ees vastutab avalik võim tervikuna. Kaebaja leiab ka, et ringkonnakohus ei väljunud kaebuse piiridest, vaid on tõlgendanud kaebaja avaldusi tema tahtest lähtuvalt. Kaebaja on kogu menetluses rõhunud menetluse 4(7)
3-16-812 ebamõistlikule pikkusele ning vastustajad on saanud selle kohta arvamust avaldada. Vastustajate prognoos, et kaebaja avalduste lahendamiseni jõutakse 2021. aastal, pole realistlik. 2018. aasta septembri alguse seisuga on järjekorras 146 avaldust, millest 58 on teises järjekorras, ning kaebaja avaldused paiknevad 96. ja 101. kohal. Ühtlasi lisandub esimesse järjekorda pidevalt uusi avaldusi, nt 2017. aastal lisandus 29 avaldust. Praeguseks on riik 2018. aastal lahendanud üksnes kaheksa avaldust. Senine praktika näitab pigem, et kaebaja kinnistud omandatakse u kümne aasta jooksul. Haldusmenetluse pikkuseks kujuneks seega ligi 20 aastat, mis ei ole ilmselgelt mõistlik aeg.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.LKS § 20 lg 1 sätestab: „Kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.“ LKS § 20 lg 11 lisab: „Riik ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta [---].“
12.1.Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. Halduskohus on seda seisukohta veenvalt põhjendanud (otsuse p-d 21–25) ning kolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.
12.2.Halduskohtu põhjendused lükkavad ümber kaebaja seisukohad, mille kohaselt tuleb võõrandamistehinguteks lugeda tagastatava maa kohta 2003. ja 2005. aastal sõlmitud lepingud. Võõrandamise tehinguks on praegusel juhul 11. jaanuari 2006. a korraldus nr 23-k, millega Tallinna Linnavalitsus tagastas kaebajale Vabaõhukooli tee 17a ja 17b maa. 8. jaanuaril 2006 jõustus Vabariigi Valitsuse määrusega nr 312 kehtestatud uus Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri. Sellega laiendati kaitseala piire nii, et kaitseala piiranguvöönd hõlmas Vabaõhukooli tee 17a ja 17b maaüksused tervikuna. Tagastamise korralduses märgiti, et uuel omanikul tuleb järgida kaitseeeskirjaga kehtestatud kitsendusi.
12.3.Kaebaja taotles 2006. aastal Maa-ametilt mõlema kinnistu vahetamist LKS § 19 lg 1 alusel. Maa-amet teatas 2008. a septembris saadetud kirjas, et LKS § 19 kehtetuks tunnistamise tõttu viiakse vahetamismenetlused lõpule maa omandamise menetlustena LKS § 20 alusel. 13. juuni 2013. a kirjas teatas Maa-amet, et kuna kaebaja omandas need kinnistud pärast nende kaitse alla võtmist ja tagastamise korraldus sisaldas teavet kaitserežiimi kohta, tuleb nende omandamisel juhinduda LKS § 20 lg-st 11 ja § 91 lg-st 15 ehk kinnistud omandatakse n-ö teises järjekorras, st pärast esmajärjekorras olevate kinnistute omandamist. Praegu vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas riigil on kohustus lahendada kaebaja avaldused tema kinnistute omandamiseks LKS § 91 lg-s 15 sätestatud eelisjärjekorras. Kaebaja esitas veebruaris 2016 Maa-ametile taotluse menetleda tema avaldusi eelisjärjekorras.
13.Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus 5(7)
3-16-812 piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). Praegusel juhul kehtestati looduskaitselised piirangud kaebaja kinnistule enne seda, kui kaebaja sai kinnistute omanikuks, st kaebaja omandas piirangutega kinnisasjad.
14.LKS § 20 lg 11 kehtestamisega on riik andnud võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt ka sellistele isikutele, kes omandavad kinnisasja küll pärast selle looduskaitse alla võtmist, kuid keda võõrandamistehingus looduskaitselistest piirangutest ei teavitatud. LKS 20 lg 11 laieneb ka isikutele, kes said looduskaitsealuse maa omanikuks maareformi käigus, kuid keda maa tagastamise käigus ei teavitatud maal lasuvaist piirangutest.
15.2007. aastal tehtud seadusemuudatustega kaotati edasiulatuvalt selliste isikute võimalus taotleda riigilt kinnistu omandamist, kes olid kaitsealuse kinnistu omandanud võõrandamistehingu alusel, mis sisaldas teavet looduskaitseliste piirangute kohta. Selleks ajaks kinnistu juba omandanud isikutele säilitati erandina võimalus taotleda kinnisasja omandamist (1. aprillil 2007 jõustunud rakendussäte LKS § 91 lg 9). 15. aprillil 2013 jõustunud uue seadusemuudatusega kujundati ümber ka see võimalus. Sääraste isikute juba laekunud avaldused arvati avalduste menetlemise korda reguleeriva
15.aprillil 2013 jõustunud rakendussätte (§ 91 lg 15) alusel järjekorra lõppu, st otsustati, et nendes avaldustes nimetatud kinnistud omandatakse alles pärast nende avalduste lahendamist, mis puudutavad enne kaitse alla võtmist omandatud kinnistuid.
16.LKS § 91 lg 15 sätestab: „Enne käesoleva lõike jõustumist sellise kinnisasja, mis on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist ja mille võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning mis ei vasta käesoleva seaduse § 20 lõike 11 punktides 1–4 toodud eranditele, omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorda kantud avalduste menetlused viiakse lõpuni nende laekumise järjekorras pärast nende kinnisasjade riigile omandamist, mis on omandatud enne kaitse alla võtmist või mis vastavad käesoleva seaduse § 20 lõike 11 punktides 1–4 toodud eranditele.“ LKS § 91 lg 15 on erisätteks sama seaduse § 20 lg 4 suhtes, mis sätestab: „Kinnisasja omandamine otsustatakse omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. Mõjuva põhjuse esinemisel lahendatakse avaldus pärast mõjuva põhjuse äralangemist.“ LKS § 91 lg 15 lõpuosa teksti kohaselt moodustavad avalduste menetlemise nn eelisjärjekorra vaid kinnistud, mis omandati enne kaitse alla võtmist või mida hõlmavad LKS § 20 lg-s 11 sätestatud erandid. Pärast kaitse alla võtmist omandatud, samuti LKS § 20 lg-s 11 loetletud eranditega hõlmamata kinnistute omanikud ei saa nõuda kinnistu omandamist eelisjärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitserežiim oli võõrandamistehingus märgitud või kas omanik oli omandamisel üldse teadlik kinnistute kaitserežiimist. Kuna kaebajat informeeriti maa tagastamise korralduses kinnistute looduskaitselistest piirangutest ja talle ei laiene LKS § 20 lg-s 11 sätestatud erandid, siis ei tulnud tema taotlust menetleda LKS § 91 lg-s 15 sätestatud nn eelisjärjekorras.
17.Kaebajat, kelle avaldused maa omandamiseks riigi poolt lahendatakse LKS § 91 lg 15 alusel teises järjekorras, koheldakse erinevalt võrreldes nende maaomanikega, kelle avaldused lahendatakse esimeses järjekorras. Avaldajate erineva kohtlemise õigustuseks on asjaolu, et eelisõiguseta avaldajad omandasid juba varasemate looduskaitseliste piirangutega maa. Seega on tegu erinevas olukorras olevate isikutegruppidega. Kuna vajalik teave kinnistute looduskaitseliste piirangute kohta sisaldus
6(7)
3-16-812 maa tagastamise korralduses, siis ei ole kaebajat ka eksitatud, justkui oleks tal tekkinud piiranguteta omandiõigus.
18.Maa tagastamise ajal kehtinud õigus ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riik omandaks talt looduskaitseliste piirangutega kinnistud. LKS v.r § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 nägid ette vaid võimaluse kinnistu vahetamiseks või riigi poolt omandamiseks poolte kokkuleppel keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Enne keskkonnaministri või valitsuse otsust ei saanud ühelgi kinnistuomanikul tekkida õiguspärast ootust, et riik tema kinnistu vahetab või omandab. 2003. ja 2005. aasta tehingud maa tagastamise nõudeõigusega olid kaebaja äririsk. Kaebajale polnud seadusega antud lubadust, et kui tagastatavatele kinnistutele piirangud seatakse, siis omandab või vahetab riik kinnistud. Kaebajal oli võimalik maa tagastamise korraldus vaidlustada, kui ta leidis, et linnavalitsus jättis ta enne maa tagastamist olulistest asjaoludest teavitamata. Eeltoodust tulenevalt pole kaebajal õigust nõuda kinnistu omandamist võrdväärselt LKS § 91 lg 15 alusel eelisjärjekorras olevate kinnistuomanikega.
19.Kaebaja avalduste esitamisest on tänaseks möödunud üle 12 aasta. Vastustaja selgituste kohaselt ei jõuta kaebaja avalduste lahendamiseni ka lähiaastatel. Erinevalt ringkonnakohtust ei leia Riigikohtu halduskolleegium, et pikk ooteaeg oleks praegusel juhul õigusvastane. Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui kaebaja soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida.
20.Eeltoodu alusel rahuldab kolleegium Keskkonnaministeeriumi ja Maa-ameti kassatsioonkaebuse. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 4 alusel tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus kaebuse osaliselt rahuldas, ja jätab jõusse halduskohtu otsuse. Kaebaja vastukassatsioonkaebuse jätab kolleegium HKMS § 230 lg 5 p 1 alusel rahuldamata. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kaebaja tasutud kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 viimane lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.