Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
18. november 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-16-812 AS TTP kaebus Maa-ameti 28.03.2016 otsuse tühistamiseks ning Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks kinnisasja omandamise menetluse läbiviimiseks ja Vabaõhukooli tee 17a ning 17b kinnistute omandamiseks Kaebaja – AS TTP, volitatud esindajad v.adv-d Mikk Lõhmus ja Vitali Šipilov Vastustaja – Maa-amet, esindaja Tambet Tiits Vastustaja – Keskkonnaministeerium
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2016. a. määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Maa-ameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.09.2016 määrus.
2.Lugeda AS TTP kaebus Maa-ameti 28.03.2016 otsuse tühistamiseks ning Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks kinnisasja omandamise menetluse läbiviimiseks ja Vabaõhukooli tee 17a ning 17b kinnistute omandamiseks tähtaegseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 124 lg 4 ja § 235 lg-d 1 ning 3).
1.AS TTP esitas 29.06.2006 ja 14.09.2006 Keskkonnaministeeriumile avaldused kinnisasjade Vabaõhukooli tee 17a (katastritunnus 78402:208:0049) ja Vabaõhukooli tee 17b (katastritunnus 78402:208:0051), mis asuvad Pirita jõeoru maastikukaitseala Vabaõhukooli piiranguvööndis, võõrandamiseks riigile.
2.Maa-ameti 13.06.2013 kirjas nr 6.3-11/8430 märgiti, et Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjade omandamise menetlused viiakse lõpuni avalduste laekumise järjekorras pärast nende kinnisasjade riigile omandamist, mis on omandatud enne kaitse alla võtmist või mis
3-16-812 vastavad looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg 11 p-des 1–4 toodud eranditele. AS TTP on saanud Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjade omanikuks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise teel 21.06.2006 Tallinna Linnavalitsuse 11.01.2006 korralduse nr 23-k alusel. Tagastatavad krundid asuvad ehituskeeluvööndis, kus on keelatud uute hoonete ja rajatiste ehitamine ning määratud sihtotstarvete muutmine. Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjad on omandatud pärast nende kaitse alla võtmist (kaitse-eeskiri kehtestati Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 312) ja tagastamise korraldus sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning need ei vasta LKS § 20 lg 11 p-des 1–4 toodud eranditele.
3.AS TTP esitas 02.02.2016 taotluse kaitstavat loodusobjekti sisaldava Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjade omandamiseks esmajärjekorras vastavalt looduskaitseseadusele. AS TTP vaidles vastu Maa-ameti 13.06.2013 vastuses nr 6.3-11/8430 esitatud seisukohtadele ning leiab, et Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjade võõrandamistehingud ei sisaldanud informatsiooni kinnisasjal asuvate looduskaitseliste piirangute kohta selliselt, et oleks välistatud kinnistute riigi poolt omandamine esmajärjekorras.
4.Maa-ameti 28.03.2016 vastuses nr 6-3-11/1919 selgitati, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse omandamine, olenemata sellest, kas nõudeõiguse loovutamise leping on tasuline või tasuta, ei too endaga kaasa omandiõigust õigusvastaselt võõrandatud maale, vaid loob üksnes eelduse selleks, et kohalik omavalitsus saaks otsustada, millistele maa tagastamise õigustatud subjektidele omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud maa tagastada. Järelikult ei oma tähtsust AS TTP ja õigustatud subjektide vahel 2003. aastal sõlmitud võlaõiguslikud tagastatava maa müügilepingud. Nõudeõiguse loovutamise aeg ei oma LKS § 20 rakendamisel tähendust. Oluline on üksnes see, millal isik sai kinnisasja omanikuks. Kinnisasjad on omandatud pärast Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitsekorra muutmist. Samuti sisaldas Tallinna Linnavalitsuse 11.01.2006 korralduse nr 23-k p 26.3 informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Seega viiakse Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjade omandamise menetlused lõpuni avalduste laekumise järjekorras. Looduskaitseseaduse alusel maa riigile võõrandamist ei saa pidada alternatiiviks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest loobumisele ja selle eest makstavale kompensatsioonile. Tallinna Linnavalitsuse 11.01.2006 korraldus nr 23-k on võõrandamistehing LKS § 201 mõttes. Võõrandamistehingute all mõistetakse tavapäraselt kõiki tehinguid, mille tulemusel vahetub õiguse omanik.
5.AS TTP esitas 27.04.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maa-ameti 28.03.2016 otsuse tühistamiseks ning Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks kinnisasja omandamise menetluse läbiviimiseks ja Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjade omandamiseks eelisjärjekorras LKS § 20 lg 1 või alternatiivselt LKS § 20 lg 11 p 1 alusel.
6.Maa-amet esitas taotluse haldusasja menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu. Juba Maa-ameti 13.06.2013 haldusaktiga keelduti Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjade esmajärjekorras omandamisest. Maa-ameti 13.06.2013 haldusakt on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud. Kui Maa-ameti 13.06.2013 haldusakt ei rikkunud kaebaja õigusi, ei saa kaebaja õigusi rikkuda ka käesolevas asjas vaidlustatud Maa-ameti 28.03.2016 haldusakt, sest LKS § 91 lg 15 ja § 20 lg 11 kehtivad 15.04.2013 kehtestatud sõnastuses. Seega ei ole õiguslik olustik ega faktilised asjaolud muutunud. Maa-ameti 13.06.2013 kiri nr 6.3-11/8430 on kaebajale kätte toimetatud. Kaebajat esindab vandeadvokaat. Riigikohtu halduskolleegium on 22.02.2007 otsuses nr 3-3-1-87-06 asunud seisukohale, et isikul, keda esindab advokaat, on eeldatavalt paremad võimalused oma õiguste kaitsmiseks kui õiguslike teadmisteta isikul, kellel esindaja puudub. Seega ei saa advokaadist esindaja olemasolul kaebetähtaja ületamine olla põhjendatud. 2(7)
3-16-812 Kaebetähtaegadest kinnipidamine peab tagama õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse põhimõtete realiseerumise ka teiste menetlusosaliste suhtes. Praegusel juhul puuduvad nii mõjuvad põhjused kui ka avalik huvi kaebetähtaja ennistamiseks.
7.AS TTP leidis 22.08.2016 seisukohas, et kaebus on tähtaegne ja taotles alternatiivselt kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Kaebus on esitatud tähtaegselt. Maa-ameti 28.03.2016 otsus on haldusakt, millega otsustati lõplikult kinnistute esmajärjekorras omandamisest keeldumine. Kaebaja esitas 02.02.2016 põhjendused ja tõendid selle kohta, miks peaks riik kinnistud omandama esmajärjekorras. Seega toimus sisuliselt alles selles menetlusetapis kaebaja ärakuulamine: enne 13.06.2013 ei olnud kaebajal mingit võimalust esitada oma arvamust selle kohta, millises järjekorras kinnistud omandatakse. Varasemas menetluses ei olnud Maa-amet kordagi viidanud sellele, et kinnistute esmajärjekorras omandamine võib olla küsitav. Samas kestis menetlus kinnistute omandamiseks juba alates 29.09.2008, samalaadne menetlus kinnistute vahetamiseks algas juba 28.06.2006 ja 12.09.2006. Kui 13.06.2013 otsus oleks lõplik, kujuneks ebaõiglane olukord, kus Maa-amet oma viivituse tõttu pääseb kaebaja ärakuulamisest. Seega on 28.03.2016 otsuse õiguslik ja faktiline alus oluliselt laiem. Juba 28.03.2016 otsuse esimeses lauses on selgelt esile toodud, et 13.06.2013 kiri oli üksnes teavitus, mitte asja lõplik lahend. Alternatiivselt esineb alus ennistada tähtaeg 13.06.2013 kirja vaidlustamiseks. Kui 13.06.2013 kiri oleks korrektselt vormistatud ja sisaldanuks vaidlustamisviidet, oleks kaebaja selle kindlasti vaidlustanud. Kaebaja ei kasutanud 13.06.2013 kirja saamise ajal õigusabi. Ilma õigusnõustaja abita ei olnud kaebajal kuidagi võimalik aru saada, et 13.06.2013 kiri kujutab endast haldusakti, millega otsustatakse lõplikult kinnistute esmajärjekorras omandamisest keeldumine. Kiri ei ole haldusaktina vormistatud, ei sisalda resolutsiooni ega muud selget viidet sellele, et kirjaga midagi siduvalt otsustatakse. Vaidlustamisviite puudumine üksnes kinnitas kaebajale, et tegemist ei ole haldusaktiga. Vaidlustamisviite puudumine on alus tähtaja ennistamiseks iseäranis siis, kui haldusakt on tervikuna ebakorrektselt vormistatud. Lisaks on Maa-amet kaebaja suhtes käitunud eksitavalt: Maa-amet koostas haldusakti ilma kaebajat ära kuulamata, mistõttu oli keeldumine kaebajale üllatuslik; 13.06.2013 kiri ei olnud vormistatud korrektselt ega sisaldanud mingit vaidlustamisviidet; vastustaja tegi pärast kaebaja ärakuulamist 28.03.2016 analoogse otsuse, milles ei mainitud, et lõplik otsus oli koostatud juba 13.06.2013 ega olnud tähtaegselt vaidlustatud; vastustaja pidas pärast 28.03.2016 otsust kaebajaga kinnistute omandamise küsimuses läbirääkimisi. Halduskohtumenetluses ei ole piiratud ajavahemik, mille jooksul saab tähtaja ennistamist taotleda. Käesoleval juhul ei saa õiguskindluse põhimõtte järgmisele omistada suurt kaalu. Vastustajad kui haldusorganid ei saa õiguskindluse põhimõttele tugineda. Puuduvad ka muud üksikisikuid, keda kinnistute omandamine esmajärjekorras vahetult mõjutaks ning kellel saaks tekkida õiguspärane ootus, et riik kinnistuid esmajärjekorras ei omanda. Samuti tuleb võtta arvesse eelneva haldusmenetluse kestust.
8.Maa-amet palus jätta kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. Omandamise avalduste laekumise järjekorra jagamine kaheks sätestati alles 15.04.2013 jõustunud looduskaitseseaduse muudatustega ning kaitsealuste kinnisasjade omandamine riigi poolt on kogu aeg toimunud avalduste laekumise järjekorra alusel. Omandamise avalduste laekumise järjekorras oli 01.05.2013 seisuga 343 avaldust ja kõiki avaldajaid tuli seaduste muutumisest kirjalikult teavitada. Seega saadeti Maa-ameti 13.06.2013 kiri AS-le TTP mõistliku aja jooksul. 3(7)
3-16-812 Enne Maa-ametile 02.02.2016 taotluse esitamist ei ole kaebaja kordagi pöördunud Keskkonnaministeeriumi ega Maa-ameti poole täiendavate selgituste saamiseks ega taotlenud enda ärakuulamist. Ei ole mõistlik isikut täiendavalt ära kuulata, kui isik pole seda haldusorganilt taotlenud. Maa-ameti kinnisvaraosakonna juhataja sõnul käsitleti 2015. aastal toimunud kohtumiste käigus põgusalt Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjade omandamise küsimust, kuid Maa-amet jäi 13.06.2013 kirjas väljendatud seisukohale. Ühtegi vastuväidet AS TTP ei esitanud. AS TTP ei püstitanud ka varasemalt kordagi küsimust, et Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnisasjad tuleks riigi poolt omandada eelisjärjekorras. Eeltoodu ei anna põhjust kahelda, et AS TTP mõistis Maa-ameti 13.06.2013 haldusakti lõplikuna. Alles pärast Vabaõhukooli tee 19/Narva mnt 157 kinnisasja omandamist hakkas AS TTP huvi tundma teiste järjekorras olevate kinnisasjade omandamise võimaluste kohta. AS TTP on kinnisvara valdkonnas tegutsenud enam kui 20 aastat. Seega on AS-l TTP põhjalikud erialased ja õigusalased teadmised ning ta peab mh mõistma regulatsiooni kinnisasjade tekke kohta maareformi käigus. Ei ole eluliselt usutav, et AS TTP ei saanud aru keelduva haldusakti sisust.
9.Tallinna Halduskohtu 15.09.2016 määrusega loeti AS TTP kaebus esitatuks kaebetähtaega rikkudes (p 1) ning rahuldati kaebetähtaja ennistamise taotlus (p 2). Kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Maa-amet võttis seisukoha Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnistute riigile eelisjärjekorras omandamise kohta 13.06.2013 vastuses. Kaebaja 02.02.2016 taotlust tuleb mõista korduva taotlusena ja Maa-ameti 28.03.2016 kirja korduva keeldumisena. Maa-ameti 13.06.2013 kiri oli seega lõplik keeldumine, mis vastab HMS § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele. Tähtsust ei oma asjaolu, et 28.03.2016 kiri oli sisukam kui 13.06.2013 vastus. Põhjendamiskohustuse rikkumine ja kaebaja ära kuulamata jätmine omavad tähtsust 13.06.2013 vastuse õiguspärasuse kontrollimisel. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 71 lg 1 kohaselt ennistab kohus menetlusosalise avalduse alusel möödalastud menetlustähtaja, kui tähtaega ei järgitud mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamist ei välista see, et kaebetähtaeg 13.06.2013 otsuse vaidlustamiseks möödus ligikaudu kolm aastat tagasi. Halduskohtumenetluse seadustik ei piira ajavahemikku, mille jooksul saab tähtaja ennistamist nõuda. Riigikohtu praktikas on kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks peetud vaidlustamisviite puudumist, kui kaebetähtaeg lasti mööda vaidlustamisviite puudumise tõttu (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.03.2006 määruse nr 3-3-1-16-06 p 7), ja haldusorgani eksitavaid lubadusi haldusmenetluses (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.01.2001 määruse nr 3-3-1-58-00 p 3). Samuti ei ole välistatud selliste kaebetähtaegade ennistamine, millest on möödunud enam kui viis aastat (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.05.2007 määruse nr 3-3-1-23-07 p 13). On usutav, et kaebaja ületas kaebetähtaega vaidlustamisviite puudumise tõttu. Haldusakti vormistuslike puuduste kõrval tuleb arvestada ka haldusmenetluse kogukestust ning kaebaja ära kuulamata jätmist, mis võisid kaebajat eksitada haldusmenetluse iseloomu osas. 13.06.2013 kirja saab pidada vastuseks 29.06.2006 ja 14.09.2006 avaldustele, s.o menetlust võib pidada ühtseks haldusmenetluseks ning 13.06.2013 kiri on kaebaja õigusi lõpetav. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud vastustaja poole selgituste saamiseks ega taotlenud enda seisukohtadega arvestamist, viitab selgusetusele haldusmenetluse iseloomu osas. Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei kasutanud varasemas menetluses kvalifitseeritud õigusabi. Kohus möönab, et kaebaja näol on tegemist aastakümneid tegutsenud kinnisvaraettevõttega, kellel peavad olema eriteadmised, sh õigusalased teadmised (kinnis)asjaõigusest. Samas on usutav, et rikkumised haldusmenetluses ja haldusakti vormistuslikud puudused eksitasid ka eriteadmisi omavat isikut.
4(7)
3-16-812 Kaebaja viivitus on põhjustatud haldusorgani eksitavast käitumisest ning kaebaja ei ole viivitanud ebamõistlikult kaua haldusakti vaidlustamisega. Kaebetähtaja ennistamine ei kahjusta ülemäära kolmandate isikute õigusi ja avalikku huvi. Riik omandab kaitse alla võetud kinnistuid järjekorra alusel, mistõttu ei saa tähtaja ennistamine kolmandate isikute õigusi vahetult mõjutada. Soodustuse saamine ei ole kolmandatele isikutele ajaliselt kindlaks määratud, sõltudes olemasolevatest riigieelarve vahenditest.
10.Maa-amet esitas Tallinna Halduskohtu 15.09.2016 määruse peale määruskaebuse, mille halduskohus edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Maa-amet palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 15.09.2016 määrus ja jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. Kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamise taotluses esitanud ühtegi objektiivset takistust Maaameti 13.06.2013 kirja vaidlustamiseks. Ainuüksi vaidlustamisviite puudumine ei ole käsitatav mõjuva põhjusena. Olenemata korrektse vaidlustamisviite puudumisest, mõistis AS TTP Maaameti 13.06.2013 haldusakti selliselt, et riik ei omanda Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnistuid eelisjärjekorras ja tegemist on lõpliku haldusaktiga. Isikul on olemas eriteadmised, sh kinnisasjaõigusest, ning ka varasem kogemus looduskaitseliste maade omandamise menetluses. Kaebaja pidi olema piisavalt hoolas, et 13.06.2013 kirja vaidlustamise kord mõistliku aja jooksul ise või professionaalse abiga välja selgitada ka juhul, kui haldusorgani käitumine on eksitav. Käesoleval juhul kaaluvad kolmandate isikute ja avalikud huvid üles AS TTP õiguse kaebetähtaja ennistamiseks. Halduskohus ei ole välja toonud ühtegi kaalukat põhjust, mis õigustaks kaebetähtaja ületamist peaaegu kolm aastat. Kaebaja ei tundnud kahe aasta ja kaheksa kuu jooksul kordagi huvi Vabaõhukooli tee 17a ja 17b kinnistute omandamise menetluse vastu. Haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.04.2009 otsuse nr 3-3-1-19-09 p 19, Riigikohtu halduskolleegiumi 09.05.2008 määruse nr 3-3-1-22-08 p 14). Jääb arusaamatuks, millist eksitavat käitumist vastustajatele ette heidetakse. Maa-ameti 13.06.2013 kirja ja kaebaja 02.02.2016 täiendava taotluse vahele ei jäänud ühtegi vastustajate tegevust ega kirja, mis oleks võinud kaebajat eksitada. Asjaolu, et pärast kaebaja 02.02.2016 täiendava taotluse saamist vastustaja ja kaebaja kohtusid ning vastustaja selgitas kaebajale 13.06.2013 kirja uuesti, ei saa olla käsitatav kaebaja eksitamisena. Vastustaja tegevus 2016. aastal ei saanud viia kaebajat eksitusse 13.06.2013 kirja vaidlustamise tähtaja osas.
12.AS TTP vaidleb määruskaebusele vastu. Maa-ameti 13.06.2013 otsuse vaidlustamata jätmise tingis see otsus tervikuna. Otsus ei olnud haldusaktina vormistatud ning sarnanes informatiivsele kirjale. Seetõttu puudus kaebajal alus eeldada, et tegu on lõpliku ja siduva haldusaktiga, millele kohaldub 30-päevane vaidlustamistähtaeg. 13.06.2013 otsuse tegemisel ja vormistamisel esinesid niivõrd olulised puudused, et need eksitasid ka eriteadmistega isikut. Kaebajal on erialateadmised kinnisvara arendamisest ja kinnisvaratehingutest, kuid mitte haldusõiguse juriidilistest üksikasjadest. Seetõttu ei olnud kaebajal ka alust pöörduda advokaadi poole. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, 5(7)
3-16-812 et maade omandamise regulatsiooni on mitmel korral muudetud, mh asendatud maade vahetamine maade ostmisega. Isik peab haldusorgani poole pöörduma alles siis, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata. Praegusel juhul puudus alus seda kahtlustada. Haldusmenetlus oli selleks ajaks kulgenud seitse aastat, mistõttu ei olnud Maa-ameti viivituses midagi iseäralikku. Kujunenud olukorra põhjustas Maa-amet oma eksitava käitumisega haldusmenetluses ja 13.06.2013 otsuse vormistamisel. Kaebetähtaja ennistamist ei saa välistada õigusselguse põhimõte ega avalikud huvid. Seadus ei piira ajavahemikku, mille jooksul saab ennistamist taotleda ning tulenevalt Riigikohtu praktikast on ennistamine võimalik ka käesolevast juhtumist oluliselt pikemate tähtaegade puhul. Puuduvad kolmandad isikud, kelle huvid võiksid kaaluda üle kaebaja huvi tähtaja ennistamiseks. Kaebaja õiguste rikkumine tähtaja ennistamata jätmisel oleks aga tõsine. Tähtaeg kinnisasjade väljaostmiseks moodustab praktikas kaheksa kuni üheksa aastat. Taotlused kinnistute omandamiseks esitas kaebaja juba 2006. aastal. Aeg, mil kaebaja saab kinnistute eest hüvitise, ületab kindlasti 10 aastat. Kaebetähtaja ennistamata jätmine pikendaks tähtaega veelgi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja taotluse rahuldamisest viia kinnisasjade omandamise menetlused läbi eelisjärjekorras LKS § 20 alusel keeldus Maa-amet 13.06.2013 kirjaga. Halduskohtu sellekohaseid seisukoht ringkonnakohus ei korda. Kaebuse esitamise tähtaeg selle kirja vaidlustamiseks möödus seega 30 päeva järel selle kirja kättesaamisest.
14.Kaebaja taotles selle kirja tühistamist kohtus üksnes alternatiivse nõudena. Seega hindab ringkonnakohus, kas keeldumine LKS § 20 kohase kinnisasjade riigile omandamise menetluse läbiviimisest ja selle asemel LKS § 91 lg 15 alusel menetluse läbiviimine otsustati üksnes selle kirjaga.
15.Kaebaja 02.02.2016 taotluses ei ole tuginetud Maa-ameti 13.06.2013 kirja sisulisele ega vormilisele õigusvastasusele ega selgitatud asjaolude muutumist. Taotluses puudub viide 13.06.2013 kirjas sisalduva otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Sellegipoolest tuleb uue taotluse esitamist käsitada menetluse uuendamise taotlusena, sest kaebaja soov on, et Maa-amet otsustaks kinnisasjade eelisjärjekorras omandamise. Olukorras, kus sama küsimus on haldusorgani poolt juba otsustatud, tuleb sellist sama sisuga taotlust mõista menetluse uuendamise taotlusena.
16.Sellise taotluse saamisel on haldusorganil võimalik tuvastada, et esinevad HMS § 44 lg-s 1 sätestatud alused menetluse uuendamiseks ja menetluse uuendada või selgitada, et HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluste puudumise tõttu menetlust ei uuendata ja haldusakti kehtetuks ei tunnistata. Samuti on võimalik, nagu Riigikohtu halduskolleegium 10.11.2004 otsuse nr 3-3-136-04 p-s 13 märkis, haldusorganil uuendada menetlus omal initsiatiivil.
17.Haldusorgani poolt menetluse uuendamine ei pea toimuma selgesõnaliselt. Menetlus tuleb lugeda uuendatuks, kui haldusorgan asus uuesti taotlust sisuliselt läbi vaatama ja kinnistute eelisjärjekorras omandamist kaaluma ja asjaolusid hindama, sh põhjendas keeldumist uute asjaoludega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-80-04 ja 3-3-1-29-11). Asjaolust, et Maa-amet jättis asja uue läbivaatamise tulemusena oma varasemas kirjas tehtud otsuse muutmata, ei saa järeldada, et menetlust ei uuendatud. Maa-amet ei põhjendanud keeldumist asjaoluga, et kaebaja on samas küsimuses juba tema poole pöördunud. 6(7)
3-16-812
18.Maa-ameti 28.03.2016 kirjas on vastatud sisuliselt kaebaja põhjendustele, miks kaebaja leiab, et 13.06.2013 kirjas toodud põhjendused on ekslikud. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja on hilisemas kirjas põhjendanud oma varasemat keeldumist täiendavalt. Tähtsust ei oma, et Maa-amet ei ole varasema haldusakti põhjendusi formaalselt täiendanud. Menetluse uuendamiseks piisab varasematele seisukohtadele lisaks taotluse rahuldamata jätmise põhjendamisest.
19.28.03.2016 kirja õiguspärasuse hindamine võimaldab kaebaja õigusi kaitsta. Varasema, uuendatud menetluses üle vaadatud haldusakti tähtaegselt vaidlustama jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste kaitseta jäämist. Seetõttu ei ole halduskohtul vaja võtta menetluse kaebuse alternatiivset nõuet.
20.Eeltoodud põhjustel tuleb halduskohtu määrus tühistada ja lugeda kaebus Maa-ameti 28.03.2016 kirja tühistamise nõudes tähtaegseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.