A.D.i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada hammaste proteesimise teenust
Menetlusosalised
Kaebaja – A.D. Vastustaja – Tartu Vangla Kaebuse tagastamine, pädeva kohtu määramiseks saatmine
Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Tagastada A.D.i kaebus.
2.Edastada kaebus Riigikohtule asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks.
3.Edastada määrus koos haldusasja toimikuga Riigikohtule ning toimetada kätte kaebajale.
4.Tõlkida kohtumäärus kaebajale vene keelde. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav A.D. esitas 27.06.2018 Tartu Maakohtule venekeelse avalduse, milles esitas maakohtu tõlgenduse kohaselt (23.07.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-189835) nõude taastada koht proteesimise järjekorras enne vangistuse lõppu või kompenseerida teenuse maksmine. Tartu Maakohus tagastas 23.07.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-9835 avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 1 ja § 372 lg 4 ls 2 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei kuulu maakohtu pädevusse (tl 4). Maakohus leidis, tuginedes Riigikohtu praktikale kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisest tulenevate era- ja avalik-õiguslike vaidluste eristamisel ning viidates sh Riigikohtu 25.09.2017 määrusele kohtuasjas nr 3-17-1076 (p 10), et vaidlustatud on haldusotsust. Maakohus leidis, et avaldusest ja sellele lisatud Tartu Vangla 25.06.2018 vastusest (tl 20) nähtub, et kõnealusel juhul ei ole vaidlust, kas avaldaja vajab proteese, vaid probleem on selles, et avaldajale ei võimaldata neid tema soovitud ajaks. Avaldaja vaidlustab maakohtus sisuliselt
vangla avalik-õiguslikku tegevust või tegevusetust seoses vanglas tervishoiuteenuse tagamisega.
2.A.D. esitas 03.09.2018 Tartu Maakohtule avalduse (tl 1-2), milles palub kohustada Tartu Vanglat osutama talle proteesimise teenust enne vangistuse lõppu. Avaldaja märkis, et kui kohus leiab, et tema avaldus tuleks läbi vaadata mõnes teises kohtus, siis palub ta anda asi üle pädevale kohtule. Avaldusele on lisatud 23.07.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-18-9835. Tartu Maakohus edastas 10.09.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-13268 (tl 5) A.D. avalduse lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Maakohus märkis, et A.D. ja Tartu Vangla vahel puudub tsiviilõigussuhe ning avaldaja on viidanud oma avalduses tsiviilasjale nr 2-18-9835, milles maakohus tagastas avalduse maakohtu pädevuse puuudmise tõttu. Seega ei ole pädev avaldaja avaldust lahendama mitte maakohus, vaid halduskohus. Maakohus leidis 10.09.2018 määruses, et kaebaja soovib pöörduda avaldusega halduskohtusse ning viitas seejuures ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 40 lg-le 2, mille kohaselt võib kirjaliku kaebuse toimetada ükskõik millisesse Eesti haldus- või maakohtu kohtumajja ning kohus edastab kaebuse koos lisadega viivitamata kohtule, kellele asi allub. Tegemist on mittekaevatava määrusega.
KOHTU SEISUKOHT
3.Arvestades A.D.n 03.08.2018 avalduses märgitut ning avalduse lisaks olevat määrust tsiviilasjas nr 2-18-9835, millega maakohus tema avalduse tagastas, nõustub halduskohus maakohtuga, et kaebaja on soovinud pöörduda selle avaldusega halduskohtusse. Kaebaja märgib ka ise avalduses: „Kui kohus leiab, et minu avaldus tuleks läbi vaadata mõnes teises kohtus, siis palun: üle anda kõik dokumendid instantsidesse“ ning möönab, et tema avaldus võib olla esitatud valesse kohtusse (tõlge tl 3).
4.Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-18-9835, mille kohaselt ei ole tegemist tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlusega, mis kuuluks lahendamisele maakohtus. Kaebja selgelt arusaadav soov on halduskohtu hinnangul, et olles Tartu Vanglas hammaste proteesimise teenuse järjekorras, õnnestuks tal saada proteesimisteenust enne vanglast vabanemist, st enne 26.01.2019 (Tartu Vangla vastus, tl 8).
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega on pädeva kohtu määramisel oluline, kas tegemist on avalik-õiguslikust või eraõiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega. Kohtupraktika on järjekindel selles, et tervishoiuteenuse osutamisest, sh tervishoiuteenuse vajaduse hindamisest tulenevad vaidlused kuuluvad lahendamisele maakohtutes tsiviilkohtumenetluse korras. Vangistusseaduse (VangS) § 49 lõike 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lõike 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas TTKS alusel, arvestades VangS-st tulenevaid erisusi. VangS § 52 lõike 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lõige 2). TTKS § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada
2(5)
3-18-1757
inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiutöötajana käsitatakse muuhulgas hambaarsti (TTKS § 3 lg 1). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. (vt ka Riigikohtu erikogu 18.09.2018 määrus asjas nr 3-18-1180, p 10 ja seal viidatud lahendid; 21.12.2013 otsus asjas nr 3-3-1-69-10, punktid 8 ja 9).
6.Samas tuleb eristada avalik-õiguslikke vaidlusi, mille puhul ei võrsu vaidlus tervishoiuteenuse osutamisest või sellest keeldumisest, vaid tervishoiuteenuse osutamist või meditsiinilise abivahendi saamist mõjutab või takistab vangla avalik-õiguslik tegevus (nt Riigikohtu erikogu 08.12.2016 määrus asjas nr 3-2-4-1-16 või 25.09.2017 määrus haldusasjas nr 3-17-1076). Viimati nimetatud määrusele viitas ka Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-18-9835. Pragune vaidlus ei sarnane halduskohtu hinnangul asjades nr 3-17-1076 või 3-2-4-1-16 kirjeldatud olukorraga (arsti poolt ette nähtud abivahendi mittevõimaldmine haldusotsusega).
7.Praegusel juhul ei ole vaidlust proteesimisteenuse vajaduse üle. Tartu Vangla vastuse (tl 28) järgi tehti see kindlaks juba vanglasse saabudes 2015. aastal. Kohtule esitatud Tartu Vangla 25.06.2018 vastusest kaebajale (tl 20) ilmneb, et kaebaja on tema kirjaliku avalduse alusel uuesti hambaproteesi taotlejate järjekorda pandud 28.04.2017. Sama ilmneb ka Tartu Vangla hambaproteesi taotlejate järejekorda kajastavast tabelist (tl 30). Seega ei ole vaidlus selles, et Tartu Vangla takistanuks järjekorda panemist avalik-õiguslikus vormis. Kaebaja jaoks võib olla segadust tekitanud olukord, kus ta eemaldati esialgsest proteesijärjekorrast, kuna ta loobus proteesimiseks vajalikust suuõõne saneerimisest (tl 10, 14 ja 20). Vaidlus on halduskohtu hinnagul tõusetunud sellest, et järjekorra pikkuse tõttu pole võimalik osutada kaebajale proteesimisteenust enne tema vanglast vabanemist. Tartu Vangla on 25.06.2018 vastusega nr 6-24/4821-2 (tl 20) jätnud rahuldamata kaebaja taotluse saada proteese hiljemalt 2018. aasta lõpuks. Vastuse on allkirjastanud Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja, kes selgitas, et hambaproteeside järjekorra pikkus sõltub proteeside soovijate arvust ning riigieelarvelistest vahenditest, mistõttu on kaebaja proteeside valmistamise aeg orienteeruvalt 2019. a esimene pool. Selle vastuse esitas kaebaja ka maakohtule.
8.Halduskohtu hinnangul on kaebaja, hoolimata sõnastuslikest erisustest avaldustes, esitanud sama eesmärgiga kaebuse/avalduse nii maa- kui ka halduskohtusse. Tema eesmärgiks on hambaproteeside saamine enne vanglast vabanemist. Kaebajal puuudvad õigusteadmised ning oleks liigne eeldada, et ta suudaks sõnastada õiguslikult korrektselt üheselt mõistetatvaid nõudeid. Kuna maakohus ei ole avaldust kohtute infosüsteemist nähtuvalt tõlkinud, lähtub halduskohus kaebaja eesmärgi võrdlemisel maakohtu 23.07.2018 määrusest (tl 4), maakohtule asjas nr 2-18-9835 esitatud avalduse lisast (Tartu Vangla 25.06.2018 vastus, kohtute infosüsteemis) ning halduskohtule edastatud avalduse (kaebuse) tõlkest (tl 3) ning avalduse lisadest ja Tartu Vanglalt täiendavalt kogutud tõenditest.
9.Halduskohus on seisukohal, et hambaproteesimise teenus tervishoiuteenusena ei lõpe proteesimise vajaduse kindlaksmääramise ja järjekorda panemisega. Varasemas kohtupraktikas on ka otsesõnu leitud, et tervishoiuteenuse osutamine hõlmab hambaproteeside paigaldamist ning hambaproteeside paigaldamisest ega ka proteeside paigaldamise soovi menetlemisega viivitamisest või keeldumisest tõusetunud vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse (Tallinna Halduskohtu 04.10.2016. a määrus asjas nr 3-16-1767, p 3.2; Tartu Halduskohtu 13.06.2018 määrus haldusasjas nr 3-18-896, veel jõustumata). Samuti on varasemas kohtupraktikas leitud, et kuna hambaproteeside valmistamine on osa kinnipeetavatele osutatavatest tervishoiuteenustest, ei ole nende kvaliteedi, ravijärjekorra pikkuse vms õiguspärasuse üle
3(5)
3-18-1757
kontrolli teostamine halduskohtu pädevuses (Tartu Halduskohtu 19.06.2013. a määrus asjas nr 3-13-1163, p 4).
10.Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 kohaselt otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse vangla tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vanglal on VangS § 491 lg 1 ja määruse nr 330 § 2 lg 3, lisa 2 ja § 3 lg 2 alusel kohustus tagada kinnipeetavale riigieelarvest rahastatavad meditsiinilised abivahendid ning vangla ja kinnipeetava vaheline õigussuhe abivahendi väljastamisel on avalik-õiguslik (vt Riigikohtu erikogu viidatud määrus asjas nr 3-2-4-1-16, p 10). Määruse nr 303 lisas 1 on proteesimine sätestatud p-de 1283-1292 all riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste loetelus. Hambaproteesid ei ole määruse lisas 2 „Riigieelarvest rahastatavate meditsiiniliste abivahendite loetelu“ nimetatud meditsiinilise abivahendina. Hiljutisest kohtupraktikast tuleneb, et keeldumine võimaldada kaebajale tasuta hambaproteese pole olnud meditsiiniline otsustus, vaid avalik-õiguslik haldusotsus olukorras, kus vangla on kehtestanud kriteeriumi, et proteeside saamine vangla kulul eeldab, et isiku karistusaeg on pikem kui 5 aastat vangistust (Tallinna Halduskohtu 13.08.2018 määrus asjas nr 3-18-1314; jõustunud Riigikohtu 25.09.2018 määrusega). Käesoleva vaidluse puhul ei ilmne halduskohtu arvates sellist avalik-õiguslikku haldusotsust, mis takistanuks kaebaja panemist proteesimisteenuse järjekorda või välistanuks teenuse saamise järjekorras olles. Vanglas otsustab tervishoiutöötaja nii tervishoiuteenuse vajaduse kui ka selle võimaldamise üle riigieelarvelistest vahenditest (k orra § 3 lg 2; Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8).
11.Eelnevat arvestades on halduskohus seisukohal, et kaebuse läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses ning kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel („Kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses“).
12.HKMS § 121 lg 3 sätestab, et kui kohus leiab kaebuse tagastamisel, et vaidluse lahendamine kuulub tsiviil-, kriminaal- või väärteoasju lahendava kohtu pädevusse, kuid see kohus on eelnevalt leidnud, et sama vaidluse lahendamine ei kuulu tema pädevusse, määrab vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu Riigikohus TsMS §-s 711 sätestatud korras. Riigikohtule saadab asja lahendamiseks see kohus, kes otsustab pädevuse puuudmise küsimuse viimasena. Käesoleval juhul on Tartu Maakohus eelnevalt leidnud, et A.D. (hagi)avaldus ei kuulu maakohtu pädevusse. Halduskohus omakorda ei pea vaidlust halduskohtu pädevusse kuuluvaks, olles seisukohal, et maakohtule esitatud avalduse eesmärk oli hambaproteesimise kui tervishoiuteenuse saamine enne kaebaja vangistusest vabanemist. Eeltoodust tulenevalt on vajalik, et käesoleva vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu määraks kindlaks Riigikohus. Halduskohus edastab kaebuse kohtupädevuse üle otsustamiseks Riigikohtule.
13.Kohus selgitab kaebajale, et TsMS § 711 lg 2 kohaselt lahendab Riigikohtu erikogu küsimuse, milline kohus on vaidluse lahendamiseks pädev, kahe kuu jooksul asja saamisest. Riigikohtu erikogu ei lahenda kohtuasja ise sisuliselt, vaid saadab asja lahendamiseks pädevale kohtule, kes peab esmalt kontrollima kaebuse (avalduse) nõuetele vastavust ja otsustab
4(5)
3-18-1757
menetlusse võtmise. Halduskohus peab vajalikuks märkida, et ka juhul, kui edasises kohtumenetluses peaks selguma, et kaebuse lahendamine on siiski halduskohtu pädevuses, ei oleks kaebus vähemalt seni esitatud kohustamisnõude osas halduskohtus lubatav, kuna kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le 5 (Tartu Vangla vastus, tl 8).