Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik
Kohtuasi
Hongkong Securities OÜ hagi X vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
854 316 eurot 33 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Hongkong Securities OÜ, vandeadvokaat Toivo Viilup
lepinguline
esindaja
Kostja X, lepinguline esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja ja kostja poolel Y OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo Asja läbivaatamise kuupäev
28. mai 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50307 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Hongkong Securities OÜ (hageja) esitas 12. märtsil 2014 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise, mille suurus sõltub OÜ Y (pankrotis, Y) püsiva maksejõuetuse kujunemise ajast. Kui Y püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud
26.veebruariks 2011, soovis hageja kahjuhüvitist 864 025 eurot 98 senti, ning kui Y püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2012, soovis hageja kahjuhüvitist 866 591 eurot
2-14-50307 13 senti. Hageja palus mõista kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 12. märtsist 2014 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt oli kostja Y ainuosanik ja juhatuse liige. Y korraldas 2009. a veebruaris võlakirjaemissiooni, emiteerides 720 hüpoteekvõlakirja nimiväärtusega 20 000 krooni ning 1080 Y võlakirja (lihtvõlakirjad) nimiväärtusega 20 000 krooni (esmane emissioon). Hageja omandas 925 lihtvõlakirja koguväärtusega 18 500 000 krooni (1 182 365 eurot 75 senti). Hüpoteekvõlakirjaemissiooni tingimuste ning Y võlakirjaemissiooni tingimuste (emissiooni tingimused) kohaselt kohustus Y lunastama emiteeritud võlakirjad hiljemalt 26. veebruariks 2011. Esmane emissioon registreeriti Eesti Väärtpaberite Keskregistris (EVK). Y pikendas ühepoolselt võlakirjade lunastamise tähtaega kuni 26. veebruarini 2012, kuigi hageja ei olnud selleks oma nõusolekut andnud. Hagejale ei ole makseid tehtud. Hagejale teadaolevalt emiteeris Y 2009. a septembris veel 197 hüpoteekvõlakirja ja 295 lihtvõlakirja (täiendav emissioon). Täiendava emissiooni käigus emiteeritud hüpoteekvõlakirjad on rahatud, kuna nende omandajad Y-le makseid ei teinud. Y emiteeris esmase ja täiendava emissiooni käigus hüpoteekvõlakirju nimiväärtusega 18 340 000 krooni olukorras, kus Y-le tasuti üksnes 8 500 000 krooni. Nimetatud summat ületavas osas on hüpoteekvõlakirjad rahatud ja vastavas osas peaks kohus tuvastama emiteeritud hüpoteekvõlakirjade järgse põhikohustuse puudumise. Lisaks sellele on emissiooni tingimused liitintressi osas vastuolus VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva piiranguga.
27.veebruaril 2012 teatas kostja kui Y juhatuse liige hagejale, et äriühingul ei ole raha kõikide emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks ning hüpoteekvõlakirjade omanike nõudmisel võõrandatakse Y-le kuuluvad Tuukri 56/Uus-Sadama 7 ja Tuukri 54a kinnistud (kinnistud). Hageja esitas 11. aprillil 2013 Y-le pankrotihoiatuse ning 10. mail 2013 kohtule pankrotiavalduse. 17. mai 2013. a lepinguga võõrandas Y kinnistud Livigno Holding OÜ-le (Livigno), kuid viimane pidi lepingu kohaselt tasuma ostuhinna alles 17. mail 2017. Kinnistute võõrandamisega ei kaasnenud ka Y võlausaldajate nõuete rahuldamist. Livigno võõrandas 22. augustil 2013 kinnistud Tallinna Ülikoolile 1 908 000 euro eest. Kinnistute kiire edasimüümine näitab, et Livignol puudus müügilepingu sõlmimise ajal kavatsus kinnistutel arendustegevusega tegelda ja leping sõlmiti eesmärgiga vältida Y-le kinnistute müügist raha laekumist. Y pankrot kuulutati välja 29. oktoobril 2013. Samal päeval esitas hageja 2 428 912 euro 88 sendi suuruse nõude tunnustamise avalduse. Y pankrotivara nimekirjast nähtub, et äriühingul ei ole vara. Hageja nõude rahuldamine Y pankrotimenetluses ei ole võimalik. Y juhatuse liikmena vastutab kostja hagejale kui äriühingu võlausaldajale tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Kostja on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust. Y maksejõuetus kujunes välja 26. veebruariks 2011, kuid igal juhul hiljemalt 26. veebruariks 2012. Ajutise halduri aruande kohaselt oli Y omakapital negatiivne juba 2010. a lõpus. Võlakirjade lunastamise tähtajaks (26. veebruariks 2011) pidi kostjale olema selge, et äriühingul ei ole vahendeid, et võlakirjad lunastada. Kostja ise on tunnistanud Y maksejõuetust hiljemalt 26. veebruari 2012 seisuga. Järelikult oli kostja kohustatud esitama Y pankrotiavalduse 18. märtsil 2011, kuid kindlasti mitte hiljem kui 19. märtsil 2012. Kui Y maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2011, tekitas kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega hagejale kahju 864 025 eurot 98 senti (kuid mitte vähem kui 279 674 eurot 55 senti). Kui Y maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2012, tekitas kostja 2(14)
2-14-50307 nimetatud kohustuse rikkumisega hagejale kahju 866 592 eurot 13 senti (kuid mitte vähem kui 184 597 eurot 12 senti). Selles summas oleks hageja nõue Y pankrotimenetluses rahuldatud, kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse vastavalt kas 18. märtsil 2011 või 19. märtsil 2012. Nende kuupäevade seisuga kuulusid Y-le kinnistud, mille turuväärtus oli hageja hinnangul vähemalt 1 590 000 eurot (käibemaksuta). Kostja on tekitanud hagejale varalist kahju 755 222 eurot 88 senti ka heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Vara kõrvaletoimetamisena on käsitatav nii olemasoleva vara müük turuhinnast odavamalt kui ka olematu võlatunnistuse tunnistamine.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Y sõlmis 9. veebruaril 2009 Osaühinguga Akropol Kinnisvaraarendus (Akropol) kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega Y omandas kinnistud 36 000 000 krooni eest. Y tasus lihtvõlakirjades 27 500 000 krooni, rahas 1 800 000 krooni ja 6 700 000 krooni tasumise tasaarvestasid Akropol ja Y viimase omandatud nõudega esimese vastu. Kinnistute ostu finantseerimiseks korraldas Y kinnise võlakirjaemissiooni. 17. mail 2013 võõrandas Y kinnistud Livignole 2 160 000 euro eest. Kostja ei ole pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud. Vaba raha puudumine 27. veebruari 2012 seisuga ei tähenda veel äriühingu püsivat maksejõuetust. Y eesmärgiks oli arendada kinnistuid ja teenida nende hilisemalt võõrandamiselt tulu. On tavapärane, et kinnisvaraprojektid võivad olla kahjumis kuni projekti lõppfaasini. Äriühingu maksejõuetus tekkis alles 23. septembril 2013, mil Y juhatus sai teada, et Livigno vastu olevat nõuet ei ole enam võimalik plaanitud ulatuses realiseerida. Kostja esitas Y pankrotiavalduse 30. septembril 2013. Hageja ei ole kahju tõendanud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millises ulatuses oleks tal olnud võimalik varem oma nõue rahuldada, arvestades hageja nõude allutamist hüpoteekvõlakirjadest tulenevatele nõuetele. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal puudub võimalus rahuldada oma nõudeid Y vastu sama suures ulatuses, kui ta oleks seda saanud teha aastatel 2011 või 2012. Kui Yl on juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tulenev nõue kostja vastu, ei ole hagejale kahju tekkinud. Emissioonid toimusid õiguspäraselt. Hageja oli teadlik lihtvõlakirjade tingimustest. Hageja omandas lihtvõlakirjad Akropolilt, kes oli esmainvestor. Hageja väide täiendavalt emiteeritud hüpoteekvõlakirjade rahatuse ja kehtetuse kohta ei ole õige. Seeläbi kaasatud raha kasutati kinnistute eest tasumisel. Edasises menetluses selgitas kostja, et kuivõrd 2009. aastal oli laenuturg madalseisus, ei olnud raha kaasamine parematel tingimustel võimalik ning vajalik oli võlakirjade soodsatel (diskonteeritud) tingimustel emiteerimine. Diskonteeritud nimiväärtust ületavas osas võib hüpoteekvõlakirjast tulenevat võlga käsitada kui laenu väljastamise tasu. Hageja väited kinnistute müügi teel Y vara kõrvaletoimetamise kohta on alusetud. Kinnistud võõrandati kõne all olnud variantidest parimatel tingimustel. Ostuhinna ajatamise tingis asjaolu, et kinnistutel lasus hüpoteek. Hageja ise takistas kinnistute varasemat võõrandamist, mistõttu vastutaks ta ise endale tekkinud kahju eest.
3.Harju Maakohus kaasas 11. septembri 2014. a määrusega menetlusse Y (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja ja kostja poolel.
3(14)
2-14-50307
4.Kolmas isik jäi ajutise halduri aruandes väljendatud seisukohtade juurde. Y muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2012. a veebruaris, mil saabus võlakirjade lunastamise tähtaeg ja võlgnik tunnistas, et tal ei ole raha kõikidest emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja kui Y juhatuse liige rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust, samuti juhatuse liikme hoolsuskohustust. Hageja (äriühingu võlausaldaja) ei saa nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist otse endale. ÄS §-le 187 tuginedes saab nõude esitada üksnes haldur.
5.Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2015. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 184 597 eurot 12 senti ning viivise kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 9625 eurot 54 senti ja viivise menetluskulult. Maakohus leidis, et Y maksejõuetus oli välja kujunenud hiljemalt 26. veebruariks 2012. Selline järeldus tuleneb Harju Maakohtu 29. oktoobri 2013. a pankroti väljakuulutamise määrusest. Praeguses asjas puudus alus otsustada Y maksejõuetuse tekkimise aja üle teisiti, kui kohus otsustas seda pankrotiavaldust lahendades. Selles asjas tugines kohus ajutise halduri seisukohale. Maakohus luges tõendatuks, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus hiljemalt 19. märtsil 2012. Juriidilise isiku juhatuse liige võib ÄS § 180 lg 51 alusel koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 7 ja lg-ga 3 vastutada võlausaldaja ees deliktiõiguslikul alusel. ÄS § 180 lg-st 51 tulenev pankrotiavalduse esitamise kohustus kaitseb osaühingu võlausaldajaid osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise kaudu, mis võimaldab võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses rahuldada. Maakohus leidis, et kinnistute Livignole müümisel ostuhinna tasumise ajatamine ei olnud põhjendatud ega tavapärane. Arvestades Y majanduslikku seisu, oleks kostja juhatuse liikmena pidanud hea seisma selle eest, et kinnistud müüakse tingimusel, et nende eest laekub raha, millega võlausaldajate nõudeid rahuldada. Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist, mille ta sai kostja õigusvastase teo tagajärjel oma nõudeõiguse väärtuse vähenemise tõttu. Põhjendatud on lugeda hagejale tekitatud kahju suuruseks 184 597 eurot 12 senti. Kui kostja oleks pankrotiavalduse esitanud 19. märtsil 2012, oleks hageja nõue pankrotimenetluses rahuldatud 866 689 euro 22 sendi ulatuses. Y-le kuulusid kinnistud väärtusega 1 590 000 eurot, muud vara ei olnud. Äriühingu kontodele laekus ka üüritulu, kuid kuna hageja ei ole sellega hagiavalduses arvestanud, ei saa sellega arvestada. Y kohustused koosnesid emissioonide käigus emiteeritud võlakirjadest tulenevatest nõuetest, mis 19. märtsi 2012 seisuga olid hüpoteekvõlakirjade omanikele maksimaalselt 1 315 587 eurot 75 senti ja lihtvõlakirjade omanikele maksimaalselt 2 781 455 eurot 31 senti. Pankrotiavalduse esitamise korral 19. märtsil 2012 oleks lihtvõlakirjade omanike nõuetest rahuldatud vähemalt 274 412 eurot 25 senti, sellest hagejale 67,27% ehk 184 597 eurot 12 senti väikseima võimaliku summana. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Vajalik ei ole analüüsida hageja nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, sest see ei mõjuta asja lahendamist.
6.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult.
7.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu.
4(14)
2-14-50307
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. mai 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
10.Riigikohus tühistas 28. veebruari 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
11.Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus täpsustas hageja oma alternatiivseid nõudeid ning palus kostjalt kahjuhüvitise välja mõista ühel alusel järgmistest: 1) esimese alternatiivina 854 316 eurot 33 senti juhul, kui lugeda tuvastatuks hüpoteekvõlakirjade osaline rahatus ning Y maksejõuetuse väljakujunemine 26. veebruari 2011 seisuga; 2) teise alternatiivina 855 501 eurot 37 senti juhul, kui lugeda tuvastatuks hüpoteekvõlakirjade osaline rahatus ning Y maksejõuetuse väljakujunemine 26. veebruari 2012 seisuga; 3) kolmanda alternatiivina 739 657 eurot 73 senti, kui lugeda tuvastatuks, et kostja tekitas hagejale kahju tahtlikult heade kommete vastase käitumisega; 4) neljanda alternatiivina mitte vähem kui 285 003 eurot 84 senti juhul, kui lugeda tuvastatuks üksnes Y maksejõuetuse väljakujunemine 26. veebruari 2011 seisuga, ent mitte tugineda hüpoteekvõlakirjade osalisele rahatusele. Hageja selgitas, et hagiavalduses ja ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis on nõude arvestuse erinevused tingitud hageja kalkulatsioonide korrigeerimisest pärast seda, kui menetluse käigus selgus, et emissiooni tingimustes ettenähtud liitintressi arvestamine ei ole tühine vastuolu tõttu VÕS § 113 lg-ga 6. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. novembri 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega osaliselt hageja esimese alternatiivse nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 854 316 eurot 33 senti, samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Ringkonnakohus jättis kõigi kohtuastmete menetluskuludest 1,2% hageja ja 98,8% kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Y püsiv maksejõuetus tekkis 26. veebruaril 2011. Emissiooni tingimuste järgi oli võlakirjade lunastamise tähtpäev 26. veebruar 2011 ning emissiooni tingimusi võis muuta ainult emitendi ja investorite kirjalikul kokkuleppel. Ei ole tõendatud, et Y ja investorid oleksid leppinud kokku võlakirjade lunastamise tähtaja pikendamises. Ehkki Y avalduse alusel muutis EVK võlakirjade lunastamise tähtaega, ei ole EVK kandel õigustloovat tähendust. Olukorras, kus
31.detsembril 2010 oli võlgniku omakapital negatiivne ja 26. veebruaril 2011 muutusid sissenõutavaks võlakirjade lunastamisest tulenevad nõuded (nimiväärtus + intress), ei olnud võlgnikul
26.veebruari 2011 seisuga enam piisavalt vara, et kohustusi täita. Y ainsaks varaks olid sel ajal kinnistud, ent nende väärtus ei olnud piisav, et täita kõiki võlakirjadest tulenevaid nõudeid. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendeid, millest saaks järeldada, et Y majanduslik seis oleks võinud 2011. aastal või pärast seda paraneda. Eelnevast tulenevalt oli kostjal kohustus esitada kohtule pankrotiavaldus hiljemalt 18. märtsil 2011. Kuna kostja seda ei teinud, rikkus ta ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustust, mistõttu tema tegevus oli VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi õigusvastane. Puuduvad VÕS § 1045 lg-s 2 toodud õigusvastasust välistavad asjaolud. Hageja 12. märtsil 2014 esitatud hagi on esitatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul. Enam ei vaielda selle üle, et Y emiteeritud võlakirjadelt arvestatakse emissiooni tingimuste järgi kehtivalt liitintressi. Lihtvõlakirjadest tulenev nõue võlgniku vastu oli 18. märtsi 2011 seisuga 2 393 415 eurot 63 senti. Lihtvõlakirjad ei olnud rahatud, kuna nende omandaja oli andnud 5(14)
2-14-50307 lihtvõlakirjade eest Y-le üle kinnistud. Hüpoteekvõlakirju emiteeris Y kahe emissiooni käigus nimiväärtuses kokku 18 340 000 krooni ehk 1 172 139 eurot 63 senti. Ei vaielda selle üle, et hüpoteekvõlakirjade eest tasuti Y-le 8 500 000 krooni ehk 543 209 eurot 1 sent. Võlakiri kui võlakohustust tõendav dokument ei saa olla rahatu, s.o emiteeritud vastusoorituseta või oluliselt väiksema vastusoorituse vastu. Emiteeritud võlakiri on sisuliselt deklaratiivne võlatunnistus. Investoril ei ole emitendi vastu nõudeõigust osas, milles hüpoteekvõlakiri oli rahatu. Hüpoteekvõlakirjade omanike nõue Y vastu oli 18. märtsi 2011 seisuga kokku 326 141 eurot 64 senti. Seisuga 18. märts 2011 kuulusid Y-le kinnistud, mille väärtus veebruaris 2011 oli 1 590 000 eurot ja seda ka juhul, kui neid oleks müünud pankrotihaldur. Kuna lisaks kinnisasjadele oli Y arvelduskontodel pankades kokku 6122 eurot 80 senti, oli Y-l seisuga 18. märts 2011 vara 1 596 122 eurot 80 senti, mida oleks pankroti väljakuulutamisel saanud täies ulatuses kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Hageja nõue tunnustati Y pankrotimenetluses summas 1 182 362 eurot 75 senti pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Lähtuvalt pankrotimenetluses väljamaksete tegemise järjekorrast oleks esmalt rahuldatud hüpoteekvõlakirjadest tulenev nõue 326 141 eurot 64 senti ja lihtvõlakirjadest tuleneva nõude rahuldamiseks oleks jäänud 1 269 981 eurot 16 senti. Kuna hagejale kuulus 67,27% lihtvõlakirjadest, siis oleks hageja nõudest rahuldatud 854 316 eurot 33 senti. Ei vaielda selle üle, et Y pankrotimenetluses ei ole hageja nõuet rahuldatud. Pankrotiavalduse ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud tähtajal esitamata jätmise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Juhul, kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse tähtaegselt, oleks hageja nõudest Y pankrotimenetluses rahuldatud 854 316 eurot 33 senti. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta pole kahju tekitamises süüdi. Kostja väited ei anna alust kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel. Võlakirja omanik on emitendile laenu andja ja emitendi äririski realiseerumine ei ole aluseks VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi hüvitise vähendamiseks. Rahuldada tuleb ka hageja viivisenõue VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest
12.märtsil 2014. Et ringkonnakohus rahuldas osaliselt esimese alternatiivse nõude, siis ei lahendanud ta teisi alternatiivseid nõudeid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja arvates on ringkonnakohus Riigikohtu juhist eirates ja PankrS § 1 lg-t 3 vääralt kohaldades valesti tuvastanud, et Y püsiv maksejõuetus saabus alles 26. veebruaril 2011, ning jätnud aegumise ebaõigesti kohaldamata. Ringkonnakohus eiras Riigikohtu juhist selle kohta, et Y püsiva maksejõuetuse kindlakstegemisel ei ole põhjendatud keskenduda üksnes võlakirjade lunastamise tähtajale. Kinnistute tegelik turuväärtus oli 2009. aastal 9 700 000 krooni (620 000 eurot), ent kinnistute ostutehingu finantseerimiseks oli emiteeritud hüpoteek- ja lihtvõlakirju kokku summas 45 840 000 krooni (2 930 000 eurot), millele lisandus intress. Järelikult muutus Y omakapital juba
9.veebruari 2009. a tehingu tõttu 36 140 000 krooniga negatiivseks. Olukorras, kus ringkonnakohus on tuvastanud, et Y-l puudus positiivne tulevikuperspektiiv, tuleb Y püsiv maksejõuetus lugeda saabunuks juba 9. veebruari 2009. a tehingu tegemise hetkest, aga mitte hiljem kui 31. detsembril 2010. Hagejale pidi juba 2009. aastal olema selge, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Seega on 12. märtsi 2014. a hagi TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud.
6(14)
2-14-50307 Kui lähtuda tinglikult eeldusest, et Y maksejõuetus saabus hiljemalt 31. detsembril 2010, oli 2011 jaanuari seisuga Y hüpoteekvõlakirjadest tuleneva kohustuse suuruseks ca 1 150 000 eurot. Kui eeldada, et Y ainsaks varaks olevate kinnistute turuväärtus oli samal ajal 737 000 eurot, ei oleks vara müügitulem katnud isegi hüpoteekvõlakirjadest tulenevaid nõudeid ning lihtvõlakirjade omaniku nõude rahuldamise ulatus oleks olnud null. Seega puudub hagejal kostja vastu nõue. Ei vaielda selle üle, et hüpoteekvõlakirjade eest on tasutud emissiooni tingimuste kohaselt nende diskonteeritud nimiväärtus. Hüpoteekvõlakirja võlausaldaja on emissiooni tingimustest tulenevad kohustused täielikult täitnud. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et võlakiri kui võlakohustust tõendav dokument ei saa olla rahatu. Y hüpoteekvõlakirjad on diskonteeritud nimiväärtust ületavas osas konstitutiivseks võlatunnistuseks, mille väljastamist õigustas ühine eesmärk rahastada arendusprojekti ja jagada tulevane arenduskasum. Kuivõrd hüpoteekvõlausaldajal oli algusest peale kõrge risk kaotada kogu või suurem osa investeeritud rahast, ei saanud üksnes tavapärane laenuintress sellist riski katta. Alternatiivselt on kostja selgitanud, et nn diskonteeritud nimiväärtust ületavas osas võib hüpoteekvõlakirjast tulenevat võlga käsitada ka kui riskipreemiat või laenu väljastamise tasu. Ringkonnakohus jättis kostja vastavad väited analüüsimata. Kui pidada hüpoteekvõlakirjade kehtivuse eelduseks nende nimiväärtuse tasumist rahas täies ulatuses, tuleks järeldada, et ka lihtvõlakirjad on rahatud. Majanduslikus mõttes emiteeris Y lihtvõlakirjad peaaegu tasuta, sest lihtvõlakirjadega tasutud kinnistute ostuhinna osa (27 500 000 krooni) ületas kinnistute tegelikku turuväärtust. Vastavas osas on ringkonnakohtu otsus seega vastuoluline. Ringkonnakohus on asja esimesel arutamisel 24. mai 2016. a otsuses nõustunud, et kostja ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva vastutuse ulatuse hindamisel tuleb arvestada muu hulgas sellega, millise hinnaga oleks kinnistuid olnud võimalik müüa, kui müük oleks toimunud PankrS §-s 140 sätestatud neljakuulise müügiperioodi jooksul. Selle seisukoha muutus ja kiirmüügihinna põhimõtte kõrvalejätmine vaidlustatud otsuses oli kostjale üllatuslik. Pankrotimenetluses ei toimu müük tavatingimustel ning see kajastub ka vara müügihinnas. Juhatuse liikme pankrotiavalduse esitamise kohustuse kui kaitsenormi eesmärk on piiratud kahjuga, mis võidi võlausaldajatele tekitada pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega, pidades silmas pankrotimenetluste tavapärast kulgu. Võimalikus hüpoteetilises Y pankrotimenetluses ei oleks olnud tõenäoline saada kinnistute müügist rohkem kui 700 000 – 800 000 eurot ning see raha oleks kulunud esmajärjekorras hüpoteekvõlausaldajate nõuete katteks. Lisaks, kui eeldada, et 2013. a augustis oleks õnnestunud kinnistud võõrandada maksimaalset võimalikku tulu andval viisil 1 590 000 euro eest, siis ei oleks saanud 2011. a alguse seisuga nende kinnistute hüpoteetiline turuväärtus olla samuti 1 590 000 eurot. Kohtuotsus on ebaõiglane, kuna hageja on oma õiguseellase Akropoli kaudu kinnistute turuhinna
9.veebruari 2009. a tehingu alusel reaalselt kätte saanud. Seda müügihinda ületavas osas emiteeriti müüjale Y lihtvõlakirju nimiväärtusega 27 500 000 krooni, mille hageja sai majanduslikus mõttes tasuta. Kostja seisukohast erakordselt ebaõiglast lahendit oleks olnud võimalik pehmendada VÕS § 139 või alternatiivselt VÕS § 140 kohaldades.
14.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7(14)
2-14-50307
16.Kohtud on eksinud poolte esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ning seetõttu on ringkonnakohtu otsus ka nõuetekohaselt põhjendamata.
16.1.Hagi alusena esitatud asjaolude põhjal heidab hageja kostjale ette vähemalt kahte rikkumist, mis hageja väitel on toonud kaasa selle, et tema nõue jäi Y pankrotimenetluses täies ulatuses rahuldamata ning talle tekkis seeläbi kahju.
16.2.Esiteks leiab hageja, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust, kui jättis Y pankrotiavalduse õigel ajal esitamata. Kolleegium on varem selgitanud, et äriühingu juhtorgani liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika; 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11; 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7 (vt Riigikohtu eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Ringkonnakohus tuvastas, et Y muutus püsivalt maksejõuetuks 26. veebruaril 2011, mistõttu kostjal oli kohustus esitada kohtule pankrotiavaldus hiljemalt 18. märtsil 2011. Kuna kostja seda ei teinud, rikkus ta ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustust. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus eksis Y püsiva maksejõuetuse saabumise aja tuvastamisel Riigikohtu samas asjas antud juhiste vastu ja kohaldas valesti PankrS § 1 lg-t 3. Ringkonnakohus on vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta leiab, et Y maksejõuetus saabus 26. veebruaril 2011. Seejuures arvestas ringkonnakohus Y emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste mõju Y maksejõulisusele põhjendatult alates 26. veebruarist 2011, mil tuvastatud asjaoludel saabus võlakirjade lunastamise tähtpäev ning Y-le võlakirjadest tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks. Eelnevast tulenevalt leidis ringkonnakohus õigesti ka seda, et hagi on esitatud TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul.
16.3.Teiseks heidab hageja kostjale ette Y-le kuulunud kinnistute võõrandamist 17. mail 2013 Livignole selliselt, et Y kinnistute eest raha ei saanud, vaid ostuhinna tasumise tähtajaks määrati lepingus 17. mai 2017 ning kinnistute võõrandamisega ei kaasnenud ka Y võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kolleegium on seisukohal, et kinnistute võõrandamist Y-le ebasoodsatel tingimustel tuleb käsitada kui kostja (eraldiseisvat) rikkumist, mitte kui ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumise osa või tagajärge. Äriühingule kuuluvate kinnistute ebasoodsatel tingimustel võõrandamine võib olla juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine ÄS § 187 lg 1 järgi. Praeguses asjas ongi maakohus leidnud, et kinnistute müümine ostuhinna ajatamisega kuni 17. maini 2017 ei olnud põhjendatud ega tavapärane ning Y majanduslikku seisu arvestades oleks kostja pidanud Y juhatuse liikmena hea seisma selle eest, et kinnistud müüakse tingimusel, et nende eest laekub raha, millega võlausaldajate nõudeid rahuldada. Ringkonnakohus ei ole kostja võimalikku hoolsuskohustuse rikkumist otsuses analüüsinud. Samas on kohtud põhjendatult leidnud, et see, kui kostja rikkus ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei võimaldaks osaühingu võlausaldajal nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 8(14)
2-14-50307 p 7 alusel kahju hüvitamist. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. ÄS § 187 lg 1 kaitse-eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid (Riigikohtu eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12). Tulenevalt ÄS § 187 lg-st 4 võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral esitada juhatuse liikme kohustuste rikkumisega osaühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude ÄS § 187 lg 2 alusel üksnes pankrotihaldur.
16.4.Kolleegium märgib, et kõne alla võib tulla ka juhtorgani liikme vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega (vt ka Riigikohtu 2. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Hageja on VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 oma nõude alternatiivse alusena tuginenud, leides, et kostja on tahtliku heade kommete vastase käitumisega suurendanud kunstlikult Y kohustusi ja toimetanud võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil kõrvale Y vara. Arvestades, et kohtud rahuldasid hagi VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, ei analüüsinud kohtud hageja väiteid kostja teo õigusvastasuse kohta VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi.
16.5.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul selgelt eristada kostjale etteheidetavaid rikkumisi ning hinnata õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise eelduste täidetust iga konkreetse rikkumise osas eraldi, käsitlemata üht rikkumist (sh kinnistute müük ebasoodsatel tingimustel) teise rikkumise (pankrotiavalduse õigel ajal esitamata jätmine) lahutamatu osa või tagajärjena. Juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisest tulenev nõue ei ole põhjendatud, tuleb hinnata hageja nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel.
17.Kolleegiumi hinnangul on kohtud vääralt sisustanud ÄS § 180 lg 51 kaitse-eesmärki. Kolleegium on varem selgitanud, et kui hageja tugineb kostja teo õigusvastasuse tuvastamisel VÕS § 1045 lg 1 p-le 7, peab ta lisaks sellele, et ta tõendab deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumise kostja poolt, tõendama veel selle, et hageja kahju ärahoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks eesmärgiks (vt Riigikohtu eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 11). Riigikohus on leidnud, et ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (Riigikohtu eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Eelnevast tulenevalt kaitseb ÄS § 180 lg 51 osaühingu võlausaldajaid sellise kahju eest, mis on tingitud osaühingu majandustegevuse jätkamisest olukorras, kus esinevad alused pankrotiavalduse esitamiseks. Sätte eesmärk ei ole kaitsta võlausaldajaid kahju eest, mis neile tekib võimalike tavalisest majandustegevusest väljapoole jäävate tehingute ja muude tegude tõttu, mida osaühingu juhatuse liikmed võivad oma kohustusi rikkudes teha. Praeguses asjas on kohtud põhjendamatult laiendanud ÄS § 180 lg 51 kaitse-eesmärki ka sellisele kahjule, lugedes hüvitatavaks kahju, mis tekkis hagejale seetõttu, et kostja võõrandas Y kinnistud ebasoodsatel tingimustel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata kostja vastutust ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumise eest VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, arvestades mh sätte kaitse-eesmärki.
9(14)
2-14-50307
18.Eksimused esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel (vt käesoleva otsuse punktid 16 ja 17) on võinud viia põhjusliku seose ebaõige tuvastamiseni kostja rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel.
18.1.Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et pankrotiavalduse ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud tähtaja jooksul esitamata jätmise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, kuna juhul, kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse tähtaegselt, oleks hageja nõudest Y pankrotimenetluses rahuldatud 854 316 eurot 33 senti (ringkonnakohtu otsuse p 117).
18.2.VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kolleegium märgib, et kui kostjale etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, nagu see on ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumise puhul, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole kostja käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19).
18.3.Ringkonnakohus pole otsuses põhjendanud, miks just ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumine on viinud hagejale kahju tekkimiseni. Asjas on tuvastatud, et kostja võõrandas kinnistud alles pärast seda, kui hageja oli esitanud kohtule avalduse Y pankroti väljakuulutamiseks. Sellest nähtub, et kostja võimalus võõrandada kinnistud äriühingule (ja tema võlausaldajatele) ebasoodsatel tingimustel ei sõltunud Y pankrotiavalduse esitamise ajast, mistõttu kahjulik tagajärg oleks võinud saabuda ka juhul, kui kostja oleks esitanud ise pankrotiavalduse ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud tähtaja jooksul. Lisaks märgib kolleegium, et esitatud asjaoludest nähtuvalt seostab hageja endale tekkinud kahju Y sisuliselt ainsaks varaks olnud kinnistute ebasoodsa võõrandamisega selliselt, et müügiga ei kaasnenud kinnistute eest kohest raha saamist ega ka hüpoteekvõlakirjade omanike nõuete rahuldamist. Ka kassatsioonkaebuse vastuses toob hageja välja, et juhul, kui kostja ei oleks veel vahetult enne Y pankroti väljakuulutamist 2013. a sügisel kinnistuid võõrandanud varatule ja majandustegevuseta Livignole, oleks kinnistute müügist laekunud Y pankrotipessa vähemalt 1 590 000 eurot ning hageja nõude oleks saanud märkimisväärses ulatuses rahuldada vaatamata sellele, et kostja õigel ajal pankrotiavaldust ei esitanud. Samas ei ole hageja menetluses toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et talle on tekkinud kahju just asjaolust, et kostja jättis Y pankrotiavalduse õigel ajal esitamata.
18.4.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas hageja nõude väidetav rahuldamata jäämine Y pankrotimenetluses ja seega hagejale kahju tekkimine on tingitud sellest, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust, või mõnest muust asjaolust, näiteks sellest, et kostja võõrandas kinnistud Y-le ebasoodsatel tingimustel, võides sellega rikkuda juhatuse liikme hoolsuskohustust või panna Y võlausaldajate suhtes toime tahtliku heade kommete vastase teo.
19.Kohtud on kohaldanud hagejale tekkinud kahju suuruse hindamisel vääralt materiaalõiguse normi ja on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi.
19.1.Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi ja rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et Y hüpoteekvõlakirjad on deklaratiivsed võlatunnistused, mistõttu investoritel ei ole emitendi vastu nõudeõigust osas, milles nad ei ole teinud hüpoteekvõlakirja eest vastusooritust. 10(14)
2-14-50307 Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et Y hüpoteekvõlakirjade eest on emissiooni tingimuste kohaselt tegelikult tasutud vähem, kui on nende nimiväärtus (s.t tasutud on nn diskonteeritud nimiväärtus). Pooled vaidlesid ringkonnakohtus selle üle, kas hüpoteekvõlakirjade omanikel oli võlakirjade lunastamisel nõue võlakirjade nimiväärtuses või lähtuvalt võlakirjade eest tegelikult makstust. Ringkonnakohus leidis, et võlakiri kui võlakohustust tõendav dokument on sisuliselt deklaratiivne võlatunnistus ega saa olla rahatu, s.t emiteeritud vastusoorituseta või oluliselt väiksema vastusoorituse eest. Sellest järeldas ringkonnakohus, et investoril ei ole emitendi vastu nõudeõigust osas, milles hüpoteekvõlakiri on rahatu, ning hüpoteekvõlakirjade lunastamisel oleks tulnud lähtuda nende eest tegelikult tasutud summast, millele lisanduvad intress ja viivis. Kolleegium ringkonnakohtu käsitlusega ei nõustu. Olemuselt on võlakiri käsitatav võlatunnistusena, millega üks isik tunnistab teise isiku ees võlakohustuse olemasolu. Riigikohtu praktika kohaselt võib võlatunnistus olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13;
6.veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Konstitutiivseks võlatunnistuseks võib olla ka selline leping, mille pooled sõlmivad mingi ühise (kas majandusliku või muu) eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse (Riigikohtu
23.veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Kolleegium selgitab, et kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted (vt ka Riigikohtu eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 26). Samas aga võib võlakiri vastavalt selle väljaandmise tingimustele olla käsitatav ka konstitutiivse võlatunnistusena, kui sellega on soovitud tekitada emitendile võlakirja emiteerimisega iseseisev varaline kohustus. Kui võlakirja eest on vastavalt emissiooni tingimustele tasutud selle nimiväärtusest vähem, ent emissiooni tingimuste kohaselt tuleb võlakiri lunastada nimiväärtuses, võib võlakiri olla käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena ka üksnes osas, milles selle nimiväärtus ületab väljaandmisel tegelikult makstut. Sellisel juhul luuakse emitendile võlakirja emiteerimisega varaline kohustus tasuda võlakirja lunastamisel summa, mis ületab selle väljaandmisel tehtud vastusooritust. Riigikohus on varem selgitanud, et seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Eelnevat arvestades tuleb selleks, et tuvastada, kas emiteeritud võlakirjad on deklaratiivsed või konstitutiivsed võlatunnistused, hinnata võlakirjade väljaandmise asjaolusid. Praeguses asjas oleks ringkonnakohus pidanud seega hindama Y hüpoteekvõlakirjade emissiooni tingimusi, selgitamaks välja, kas Y üksnes tunnustas hüpoteekvõlakirjadega laenukohustuse olemasolu või oli Y ja 11(14)
2-14-50307 võlakirjade omandajate tahe luua hüpoteekvõlakirjade emiteerimisega Y-le varaline kohustus lunastada võlakirjad mingi kindla summa eest, nt nende nimiväärtuses. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, nagu oleks vastuolus hea usu põhimõttega ja võimaldaks õiguste kuritarvitamist hüpoteekvõlakirjade emiteerimine selliselt, et nende eest tasutakse alla 50% nimiväärtusest, kuid intressi arvestatakse nimiväärtuselt.
19.2.Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline osas, milles kohus lähtus hüpoteekvõlakirjadest tuleneva võlakohustuse suuruse määramisel nende eest tegelikult tehtud maksetest, eitades võimalust anda võlakiri osaliselt välja vastusoorituseta, ent samas lähtus lihtvõlakirjadest tuleneva kohustuse suuruse määramisel nende nimiväärtusest, ehkki ka nende eest ei saanud Y samaväärset vastusooritust. Asjas ei vaielda selle üle, et Y tasus 9. veebruaril 2009 omandatud kinnistute eest 8 500 000 krooni rahas ja tasaarvestuse teel ning 27 500 000 krooni lihtvõlakirjades. Sellest järeldas ringkonnakohus, et lihtvõlakirjad ei olnud rahatud, kuna lihtvõlakirjade omandaja (kinnistute müüja) oli nende eest vastusooritusena andnud Y-le üle kinnistud. Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et kinnistute väärtus 2011. aasta veebruari seisuga oli 1 590 000 eurot. Järelikult andis Y kinnistute eest lihtvõlakirju välja rohkem, kui kinnistud tegelikult väärt olid, emiteerides lihtvõlakirju osaliselt vastusoorituseta. Kolleegiumi arvates ei ole lihtvõlakirjade eest tehtud vastusoorituse ja nende nimiväärtuse vastavuse hindamisel tähtis see, millisena olid pooled kinnistute müügilepingus nende müügihinnas kokku leppinud. Seetõttu ei ole asjakohane ringkonnakohtu järeldus, et Y ei emiteerinud lihtvõlakirju mitte tasuta, vaid tasus nendega kinnistute eest.
19.3.Kohtud on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 127 lg-t 1, kui jätsid hagejale kahju tekkimise ja selle suuruse kindlaksmääramisel arvestamata hageja varalise seisuga kostja väidetava rikkumise järel ning selgitamata välja varalise diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu 5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15, p 27; 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 22). Kahju tekkimise ja suuruse tuvastamiseks tuleb seega võrrelda kahjustatud isiku varalist olukorda rikkumise järel selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks olnud. Praeguses asjas ei ole kohtud selgitanud välja hageja varalist olukorda kostja väidetava rikkumise järel, s.o hageja Y pankrotimenetluses tunnustatud nõude väärtust, sh selle rahuldamise tõenäolist ulatust. Tuvastatud asjaoludel tunnustati Y pankrotimenetluses hageja 1 182 362 euro 75 sendi suurust nõuet PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Kohtud on märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et Y pankrotimenetluses ei ole hageja nõuet rahuldatud (vt ringkonnakohtu otsuse p 105). Samas ei ole kohtud hinnanud, kas ja millises ulatuses on tõenäoline hageja nõude rahuldamine Y pankrotimenetluses tulevikus, sh võimaliku Livignolt saadava kinnistute müügihinna arvel. Asjas on tuvastatud, et Y ja Livigno vahel 17. mail 2013 sõlmitud kinnistute müügilepingu kohaselt tuli kinnistute müügihind tasuda 17. mail 2017. Kohtud ei ole menetluses Y nõudega Livigno vastu arvestanud, ent pole samas ka põhjendanud, miks kinnistute müügihinna sissenõudmine Livignolt ei ole tõenäoline. Kolleegium märgib, et üksnes asjaolu, et kinnistute müügihind tuli sõlmitud lepingu kohaselt tasuda 2017. aastal, ent Y pankrot kuulutati välja 2013. aastal, ei tähenda, et kinnistute müügihinda ei ole võimalik pankrotimenetluses sisse nõuda. Juhul, kui kinnistute 12(14)
2-14-50307 müügihind laekuks Y pankrotivara hulka, võiks selle arvel olla võimalik hageja pankrotimenetluses tunnustatud nõuet vähemalt osaliselt rahuldada. Kui hagejal on võimalik saada oma nõue osaliselt rahuldatud Y pankrotimenetluses, ei ole talle vastavas ulatuses kahju tekkinud. Kahjuna saab käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja nõue jääb Y pankrotimenetluses eelduslikult rahuldamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel seega välja selgitada hageja varaline olukord kostjale etteheidetava rikkumise järel, s.o kui suur on hageja tunnustatud nõude väärtus Y pankrotimenetluses, ning võrrelda hageja tegelikku olukorda selle olukorraga, milles hageja oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat rikkumist ei oleks esinenud.
19.4.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata vajadusel uuesti ka kostja väiteid selle kohta, millise hinnaga oleks tõenäoliselt olnud võimalik müüa kinnistud Y pankrotimenetluses. Kostja juhib kassatsioonkaebuses põhjendatult tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohtu seisukohad selles küsimuses olid kostjale üllatuslikud, arvestades, et ringkonnakohus ei arutanud pooltega seda, kuidas pankrotimenetlus oleks eelduslikult kulgenud ja milliseks oleks selles võinud kujuneda kinnistute müügihind.
20.Ringkonnakohus kohaldas ekslikult VÕS § 139 lg-t 1, kui leidis, et emitendi äririski realiseerumine ei saa olla võlakirja omanikule tekkinud kahju hüvitise vähendamise aluseks. VÕS § 139 lg-st 1 tuleneb, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Ringkonnakohus põhjendas kahjuhüvitise vähendamata jätmist muu hulgas sellega, et võlakirja omanik on emitendile laenu andja ning see, et hageja pidi eeldama, et võlakirjadest tulenev nõue on seotud äriplaanide ebaõnnestumisest tuleneva äririskiga, mis praegusel juhul realiseerus, ei ole aluseks vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Kolleegium nende põhjendustega ei nõustu. Nagu eespool (otsuse punktis 19.1) selgitatud, ei ole võlakirja omanik alati käsitatav emitendile laenu andjana, vaid selle väljaandmise tingimuste kohaselt võib emiteeritud võlakiri olla (osaliselt) konstitutiivne võlatunnistus, millega luuakse emitendile iseseisev varaline kohustus ulatuses, milles võlakirja nimiväärtus ületab selle väljaandmisel võlakirja omandaja tehtud vastusooritust. See võimaldab majandustegevuses kasutada võlakirjade emiteerimist ka riskantsete äriprojektide finantseerimiseks, võimaldades projekti rahastanud võlakirjaomanikel teenida projekti õnnestumise korral selle kõrgemale riskile vastavat tootlust. Kolleegiumi arvates ei ole juhul, kui projektiga kaasnevad riskid realiseeruvad ning projekt loodetud tulu ei too, põhjendatud jätta kogu riski üksnes võlakirja emitendi kanda. Olukorras, kus võlakirjade omandamise teel projekti finantseerinud isik oli või pidi olema investeeringut tehes teadlik sellega kaasnevatest riskidest, on kahju tekkinud sellise ohu (s.o äririski realiseerumine) tagajärjel, mille eest vastutab osaliselt ka kahjustatud isik. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel arutamisel uuesti hinnata ka kahjuhüvitise vähendamise aluseid VÕS § 139 lg 1 järgi.
21.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline suurus TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsustada.
13(14)
2-14-50307
22.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 alusel tagastada. Villu Kõve, Ants Kull, Malle Seppik
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.