Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Osaühingu SPITAK KRUNK hagi OÜ DOLANEST vastu 3131 euro 20 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu SPITAK KRUNK kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3151 eurot 78 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja osaühing SPITAK KRUNK, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Kostja OÜ DOLANEST
Asja läbivaatamise kuupäev
5. november 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348 ja jätta jõusse Harju Maakohtu 7. märtsi 2018. a otsus samas tsiviilasjas.
2.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud OÜ DOLANEST kanda.
Rahuldada Osaühingu SPITAK KRUNK apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude suuruse kindlaksmääramise ja OÜ-lt DOLANEST väljamõistmise taotlused osaliselt. Määrata Osaühingu SPITAK KRUNK menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 360 eurot ja Riigikohtus 400 eurot ning mõista OÜ-lt DOLANEST Osaühingu SPITAK KRUNK kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulu katteks 760 eurot.
1.Osaühing SPITAK KRUNK (hageja) esitas 5. juulil 2017 Harju Maakohtule OÜ DOLANEST (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 3131 eurot 20 senti
2-17-10348 ja sissenõutavaks muutunud viivise 20 eurot 58 senti. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda, kellelt mõista välja hageja maakohtus kantud menetluskulu 950 eurot, sh riigilõiv 300 eurot ning õigusabikulu 850 eurot (ilma km-ta) ja tõlkekulu 100 eurot (ilma km-ta) ühes kohustusega maksta menetluskulude hüvitamisega viivitamise korral viivist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. aprillil 2017 veolepingu (veoleping), mille kohaselt pidi hageja (vedaja) vedama kostja (saatja) tellimisel kauba Eesti Vabariigist (Maardust) Vene Föderatsiooni (Moskvasse). Pooled leppisid kokku, et veotasu on 1000 eurot, ning kostja teatas hagejale, et autojuht saab veoks vajalikud dokumendid kätte kauba laadimise kohas. Kaup laaditi hageja veokile 27. aprillil 2017 ning autojuhile väljastati CMR-saateleht, tollideklaratsioon, kauba ostu-müügi arve ja käsundidokument. Hageja vedas kauba kokkulepitud sihtkohta ja väljastas 12. mail 2017 kostjale arve, mille viimane tasus. Kostja ei ole hüvitanud hagejale kaubaveol tekkinud kulusid. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise riigipiiri ületamisel selgus, et autojuhile kostja kaubaga antud dokumendid ei olnud nõuetekohaselt vormistatud. Seetõttu koostati 29. aprillil 2017 Vene Föderatsioonis haldusõigusrikkumise protokoll (protokoll) ilma originaalpitseri ja koostaja allkirjata käsundidokumendita kauba vedamise kohta ning autojuhile määrati haldustrahv (trahv) 150 000 rubla (2417 eurot 63 senti). Lisaks pidi hageja kandma muid kulusid, sh tasuma trahvi maksmisel komisjonitasu 40 eurot 29 senti, veoki trahviparkla tasu 77 eurot 16 senti, riigipiiri ületamise tasu 16 eurot 10 senti, lepingus kokkulepitud seisutasu nelja ööpäeva eest 400 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kohtuvälised kulud 180 eurot. Kostja peab hagejale tekkinud 3131 euro 20 sendi suuruse varalise kahju hüvitama rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 11 lg 2 alusel, kuna ta ei teavitanud hagejat enne vedu, et tellitaval veol ei ole originaaldokumente. Kostja ei teatanud, et annab hageja autojuhile käsundi koopia, mistõttu eeldas hageja, et see on originaaldokument. Seetõttu andis hageja autojuhile kaasa kahepoolse veoloa, mitte kolmanda riigi territooriumilt veoks ettenähtud veoloa. Dokumente peab kontrollima kauba saatja, mitte vedaja. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist 18. mail 2017 saadetud nõudekirjas, kuid kostja ei ole kahju hüvitanud. Alates 18. maist 2017 peab kostja maksma hüvitiselt viivist.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejal ei ole nõuet kostja vastu, ta ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid põhistanud ega tõendanud. Kostja ei ole veolepingut rikkunud ja hageja väidetav kahju ei ole põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Ekslik on hageja väide, et trahv määrati seetõttu, et kostja hageja autojuhile antud käsund ei vastanud nõuetele. Protokolli ja trahvimääruse kohaselt ei olnud autojuhil nõuetekohast veoluba. Venemaal rahvusvahelise veoteenuse osutamiseks vajaliku loa pidi hankima hageja. Kuna kostja esitas käsundidokumendi koopia, tuli hagejal otsustada, millist veoluba ta kasutab. Hageja oleks pidanud hankima loa, mis võimaldab tal vedada kaupa kolmanda riigi territooriumilt, sest sellise veoloa korral ei ole vaja originaalpitseri ja allkirjaga dokumenti. Poolte kirjavahetus kinnitab hageja teadlikkust sellest, et tema veoloa valik sõltub asjaolust, kas kaubasaaja käsund antakse talle originaaldokumendi või koopiana. Kostja ei väitnud hagejale saadetud kirjades, et hagejale antakse originaaldokument. Poolte kirjavahetusest tuleneb üksnes käsundi olemasolu. Kuna pooled sõlmisid veolepingu kauba laadimise päeval, ei saanud hageja eeldada, et ta saab originaaldokumendi (s.o Venemaal asuva kaubasaaja esindaja originaalpitseri ja allkirjaga käsundi), millele on märgitud hageja ja veoki andmed. Kostja ei vastuta selle eest, et hageja eksis loa valikul.
3.Harju Maakohus rahuldas 7. märtsi 2018. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 3131 eurot 20 senti ning viivise 20 eurot 58 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 950 eurot, määrates, et 2(10)
2-17-10348 väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 27. aprillil 2017 veolepingu, millega hageja kohustus vedama kostja tellimusel kauba Maardust Moskvasse. Veolepingu järgi oli veo tellijaks ekspedeerija kostja, kelle ülesandeks veo korraldajana oli loovutada hagejale kui vedajale kauba valdamiseks vajalikud dokumendid, sh CMR-saateleht ja andmed eksporditava kauba päritolu kohta. Veolepingus ei ole andmeid Venemaale veetava kauba päritolu kohta. Kostja teatas hagejale, et hageja autojuht saab vajalikud dokumendid kätte kauba laadimise kohas. Kauba laadimiskohas väljastati autojuhile CMR-saateleht, tollideklaratsioon, kauba ostu-müügi arve ja käsund (koopia originaaldokumendist). Riigipiiri ületamisel selgus, et kauba veoks vajalikud dokumendid ei vasta nõuetele, kuna hageja autojuhi esitatud käsundidokumendil ei olnud originaalpitserit ja dokumendi koostaja allkirja ning autojuhil ei olnud veoluba Eesti ja Venemaa vahel kolmandate riikide territooriumilt või territooriumile kauba vedamiseks. Eeltoodud rikkumiste tõttu koostati haldusõigusrikkumise protokoll ja määrati rahatrahv. Hageja vedas kauba sihtkohta ja väljastas arve, mille kostja tasus. Autoveoseaduse (AutoVS) § 21 järgi peab rahvusvahelist autovedu korraldaval vedajal olema veose siht- ja transiitriigi veoluba, mis annab vedajale õiguse rahvusvaheliseks autoveoks Eesti ja veoloal märgitud riigi vahel läbi selle riigi territooriumi või veoloal märgitud riigi ja kolmanda riigi vahel. Veoloa andmisel ja kasutamisel lähtutakse rahvusvahelistest kokkulepetest. Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vaheline rahvusvaheline autoveo kokkulepe (Eesti-Vene kokkulepe) on sõlmitud 4. juulil 2000. Kokkuleppe art 5 p 1 kohaselt peab iga kaubaveo reisi jaoks olema väljastatud eraldi luba, mis annab õiguse ühe edasi-tagasi sõidu korraldamiseks, kui loas ei ole märgitud teisiti. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 25. novembri 2009. a määrusega nr 109 kehtestatud „Veoloa taotlemise ja andmise korra“ (kord) § 32 lg 1 järgi on kahepoolset veoluba õigus taotleda vedajal. Eesti Rahvusvahelise Autovedajate Assotsiatsiooni (ERAA) kodulehel www.eraa.ee on avaldatud, et Venemaa puhul väljastatakse Eesti ja Vene päritolu kauba veoks kehtivaid lube ning kolmanda riigi ja Vene päritolu kauba veoks kehtivaid lube. Kuna hageja ei teadnud, et ta veab Venemaale kolmandast riigist pärinevat kaupa, oli autojuhil kaasas kehtiv ühekordne luba Eesti või Vene kauba veoks. Sellele loale oli vaja lisada käsundi originaaldokument, mille pidi andma kostja. CMR art 11 lg 1 kohaselt on saatja kohustatud tolli- ja muudeks toiminguteks lisama saatekirjale vajalikud dokumendid või andma need vedaja käsutusse ja teatama talle kõik vajalikud andmed. Kostja pidi veokorraldajana teadma, et kauba veoks Venemaale kasutatakse kahte liiki veolube. Kostja ei ole tõendanud, mil moel ta teatas hagejale, et tegemist on kolmandast riigist pärit kaubaga, st millist veoluba kasutada. Kostja andis kõik dokumendid hageja autojuhile üle koorma laadimisel. CMR art 11 lg 2 järgi ei ole vedaja kohustatud kontrollima dokumentide ja andmete õigsust ja täielikkust. Saatja vastutab vedaja ees kahju eest, mis on põhjustatud dokumentide ja andmete puudumisest, ebatäiuslikkusest või ebatäpsusest. Kuna hageja veetav kaup saabus Poolast, pidi hagejal kauba vedamiseks Venemaale olema veoluba, mis kehtib nii kolmanda riigi kui ka Vene päritolu kauba veoks. Sellise loa olemasolu korral oleks piisanud kostja edastatud käsundidokumendi koopiast. Hageja ei kasutanud sellist luba, sest ta ei teadnud kauba päritolu. Kostja teadis veo korraldajana, millal nõutakse Venemaal saatja originaalpitseri ja allkirjaga käsundidokumenti, kuid ta ei edastanud seda teavet hagejale korrektselt. Kuna kauba päritolu kohta teabe edastamine vedajale on veo korraldaja kohustus, peab ta olema kindel, et tema edastatud teavet saab teabe vastuvõtja tõlgendada üheselt. Kostja oli kohustatud selgelt väljendama, kas ta edastab käsundidokumendi originaali või koopia. Ekslik on kostja seisukoht, et hageja autojuht pidi laadimiskohas dokumente saades käsundit kontrollima ja otsustama, millise veoloa ta võtab. Ükski seadus ei pane sellist kohustust vedajale või tema autojuhile. Hageja autojuht oli laadimisele jõudes alustanud vedu talle väljastatud veoloaga ning CMR art 11 lg 2 järgi ei pidanud 3(10)
2-17-10348 hageja kontrollima kostja edastatud dokumentides esitatud andmete õigsust. Eesti Logistika ja Ekspedeerimise Assotsiatsioon (ELEA) on avaldanud oma kodulehel www.elea.ee ekspedeerija käsiraamatu, milles on veokorraldaja (ekspedeerija) üheks olulisimaks ülesandeks loovutada kauba valdamiseks vajalikud dokumendid, väljastada veolepingu tõendamiseks veokiri ning esitada andmed eksporditava kauba päritolu kohta. Kostjast kui veo tellijast põhjustatud puudused põhjustasid hageja autojuhile Venemaal haldusõigusrikkumise eest karistuse määramise ja seega hagejale lisakulu. Veo tellija vastutab CMR art 11 lg 2 järgi vedaja kahjude eest. Hagejal tekkis veoga kahju kokku 3131 eurot 20 senti, s.o rahatrahv nõuetekohaste dokumentide puudumise eest 2417 eurot 63 senti, rahatrahvi komisjonitasu 40 eurot 29 senti, veoki tollitsooni parklas hoiustamise tasu 77 eurot 16 senti, riigipiiri ületamise tasu 16 eurot 10 senti, nelja seisupäeva tasu 400 eurot ning võla kohtuvälise sissenõudmise tasu 180 eurot. Kostja ei ole hüvitis- ega viivisenõude suurusele vastu vaielnud.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus määrata tema apellatsioonimenetluse kuluks 810 eurot ning mõista see hagejalt välja kohustusega maksta menetluskulude hüvitamisega viivitamise korral viivist. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et rahvusvahelise kaubaveo jaoks vajaliku veoloa hankimine on vedaja kohustus. Ekslik on aga maakohtu järeldus, et hagejal ei olnud kohustust saatelehe andmeid kontrollida ning veenduda, et veoluba vastab nõuetele. Vene Föderatsiooni õigusaktidest tuleneb, et veoloa hankimisel peab vedaja lähtuma saatelehe andmetest ning enne kaubaveo alustamist veenduma, et veoluba vastab Vene Föderatsiooni transpordiministeeriumi käskkirjade nõuetele. Saatelehe allkirjastanud hageja autojuhil oli võimalus ja kohustus kontrollida veoks vajalike andmete ja dokumentide olemasolu ning veoloa neile vastavust. Hageja teadis, et kaup pärineb kolmandast riigist. Maakohus eksis CMR art 11 kohaldamisel, leidis valesti, et hagejal tekkis probleem riigipiiril, ning jättis põhjendamatult kahju hüvitamise nõude eeldused kontrollimata ja kahju ulatuse kindlaks tegemata. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et kostja ei vaidlustanud kahju suurust, seda kinnitavaid tõendeid ja viiviseid.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Hageja palus määrata tema apellatsioonimenetluse kuluks 360 eurot ning mõista see kostjalt välja. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. juuni 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on ekspedeerijana rikkunud vedaja suhtes CMR art 11 lg-s 1 sätestatud kohtustust anda vedajale üle kõik rahvusvaheliseks kaubaveoks vajalikud dokumendid ja edastada vajalik teave ning vastutab sellest tulenevalt CMR art 11 lg 2 järgi hagejale tekkinud kahju eest. CMR art 11 lg 1 järgi on saatja kohustatud tolli- ja muudeks enne kauba saajale väljaandmist tehtavateks toiminguteks lisama saatedokumendile vajalikud dokumendid või andma need vedajale ja teatama talle kõik vajalikud andmed. Õiguskirjanduse kohaselt peab kauba saatja edastama vedajale või tegema talle kättesaadavaks vajaliku teabe ja kõik dokumendid, mida vedajal on vaja riigipiiril või veo ajal. See, millised dokumendid peab saatja täpselt vedajale üle andma ja millist teavet jagama, sõltub iga konkreetse veo 4(10)
2-17-10348 asjaoludest, kuid igal juhul peab saatja andma üle kõik selle veoliigi jaoks ametlikult nõutavad dokumendid ning andma teavet, mida keskmine mõistlik vedaja tavapäraselt ei tea. Saatja ei vastuta sellise teabe ja asjaolude edastamata jätmise eest, mida vedaja peab tavapäraselt nagunii ise teadma (Münchener Kommentar zum HGB. 3. Aufl. 2014. CMR art 11 (Jesser-Huß), Rn 2–3). CMR art 11 lg 2 järgi ei ole vedaja kohustatud kontrollima saatja edastatud dokumentide ja andmete õigsust või täielikkust ning saatja vastutab vedaja ees mis tahes kahjude eest, mis on põhjustatud nende dokumentide ja andmete puudumisest, ebatäiuslikkusest või ebatäpsusest, v.a vedaja ebaõige toimingu või hooletuse korral. Õiguskirjanduses on leitud, et saatja vastutab viidatud sätte alusel sõltumata süüst ning piisab, et dokumentide või teabe puudused on tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Siiski on saatja vastutus välistatud juhul, kui esineb vedaja ja saatja kaassüü või kaasvastutus. Sellisel juhul ei ole vedajal õigust nõuda saatjalt kahju hüvitamist. Osavastutuse põhimõtte asemel kehtib kõik-või-mitte-midagi-põhimõte (Münchener Kommentar zum HGB. 3. Aufl. 2014. CMR art 11 (Jesser-Huß), Rn 5–6). Hageja väitel seisnes kostja rikkumine selles, et kostja andis hagejale käsundi originaaldokumendi asemel koopia ega juhtinud sellele hageja tähelepanu. Arvates, et kostja väljastas käsundi originaaldokumendi, andis hageja (ekslikult märgitud kostja) autojuhile kaasa veoloa, mis ei kehtinud kolmandate riikide päritolu kauba veoks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja vedas Poolast pärit kaupa Muugalt Moskvasse. Hageja veok peeti
29.aprillil 2017 Vene Föderatsiooni territooriumil kinni. Hageja (ekslikult märgitud kostja) autojuhile koostati haldusõigusrikkumise protokoll ja haldusõigusrikkumise määrus. Protokolli kohaselt ei olnud autojuhil kaasas pitseri ja allkirjaga originaalkäsundit ega ühekordset luba kolmandast riigist pärit kauba veoks. Protokollist ja haldusõigusrikkumise määrusest nähtub, et kuna käsund ei vastanud Vene Föderatsiooni ministri 14. oktoobri 2015. a käskkirjas nr 301 „Kolmandatest riikidest rahvusvaheliste autoveo erisuste kinnitamine“ sätestatud vorminõuetele ja juht ei kinnitanud õigust vedada kolmandast riigist pärit kaupa ega esitanud sellekohast veoluba, ei olnud esitatud käskkirja p-des 10-11 nimetatud vajalikke dokumente (dokumentide komplekti). Autojuht on protokollis sisalduvaid andmeid oma allkirjaga kinnitanud, hageja ei ole määrust vaidlustanud ning kostja peab määrust õiguslikult põhjendatuks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja autojuhil oli kaasas käsundidokumendi koopia ning veoluba, mis kehtis üksnes Eesti ja Vene päritolu kauba veoks. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja autojuhil pidanuks Vene Föderatsiooni õiguse kohaselt olema koos sellise veoloaga kaasas käsundi originaaldokument (dokumentide komplekt), ning originaaldokumenti ei oleks olnud vaja, kui autojuhil oleks olnud veoluba kolmandatest riikidest pärit kauba veoks. Maakohus leidis õigesti ja pooled ei vaidle selle üle, et kauba veoks Vene Föderatsiooni pidi hagejal olema AutoVS § 21 ja Eesti-Vene kokkuleppe art 5 p 1 kohaselt veoluba, mille pidi korra § 32 lg 1 järgi taotlema hageja (ekslikult märgitud kostja) ise. Sellest tulenevalt saaks kostjale (ekslikult märgitud hagejale) ette heita üksnes seda, et ta ei edastanud hagejale (ekslikult märgitud kostjale) käsundi originaaldokumenti, mis oleks igal juhul taganud selle, et autojuhil oleks olnud kaasas nõuetekohased dokumendid, või seda, et ta jättis hagejale õige veoloa valimiseks vajalikud andmed esitamata. Kuna kostja väljastas käsundidokumendi koopia, on kostja rikkumist tuvastades oluline selgitada üksnes seda, kas ta on rikkunud teabe andmise kohustust. Teist tüüpi veoloa korral piisanuks käsundidokumendi koopiast. Arvestades, et veoloa valik sõltub sellest, kas veetakse Eesti või Vene päritolu kaupa või kolmandast riigist pärit kaupa, oli kostjal kohustus teatada hagejale, mis päritolu kauba veoks vedu telliti. Maakohus tuvastas õigesti, et veolepingust ei nähtu kauba päritolu. Kuna asjas ei ole esitatud muid tõendeid selle kohta, et kostja teavitas hagejat veetava kauba päritolust, sh ei nähtu see poolte kirjavahetusest, on kostja rikkunud oma kohustust anda vedajale õigel ajal teada, et veoseks on kolmandast riigist pärit kaup. 5(10)
2-17-10348
Kuigi kostja rikkus teavitamiskohustust, tekkis hagejale kahju osaliselt ka tema enda tegevusetuse ja hooletuse tõttu ning see välistab CMR art 11 lg 2 järgi hageja kahju hüvitamise nõude kostja vastu. Kostja väitel pidi hageja kauba päritolu teadma, kuna käsundit nõutakse üksnes juhul, kui veetakse kolmandast riigist pärit kaupa, ning iga kogenud vedaja peab seda teadma. Hageja ei ole vaidlustanud, et käsundi originaaldokumenti nõutakse üksnes kolmandast riigist pärit kauba veoks. Kuna poolte kirjavahetusest nähtuvalt teatas kostja 26. aprillil 2017 hagejale, et käsundi saab (tl 50), pidi hageja kogenud vedajana mõistma, et veoseks on kolmandast riigist pärit kaup. Hageja autojuhti trahviti haldusõigusrikkumise eest seetõttu, et tal ei olnud kaasas nõuetekohast dokumentide komplekti (käsundi originaaldokumenti koos õige veoloaga). Veoloa taotlemine ja õige veoloa valik oli hageja kohustus. Iseenesest on õige maakohtu järeldus, et vedajal ei ole üldjuhul kohustust kontrollida kaubaga kaasa antavaid dokumente ja nende sisu. Kostja teatas hagejale, et käsund on olemas, täpsustamata seejuures, kas see on originaaldokument või koopia, rikkudes sellega teavitamiskohustust. Sellises olukorras pidi hageja kogenud ja mõistliku vedajana paluma kostjal seda asjaolu täpsustada, kuna sellest sõltus autojuhile antava veoloa liik. Seega ei ole õige maakohtu järeldus, et hageja ei pidanud ise midagi kontrollima. Kuigi ekspedeerija peab edastama vedajale vajalikud dokumendid ja teabe veo korraldamiseks, on professionaalsel vedajal kohustus nõuda veo korraldajalt õige veoloa valikuks vajalikku teavet. Kuna hageja ei täpsustanud, kas kostja väidetud käsund on originaaldokument või koopia, eeldades, et see on originaal, oli hageja autojuhile veoluba kaasa andes ka ise hooletu ning nõutav dokumentide komplekt jäi autojuhile andmata osaliselt hageja enda tegevusetuse tõttu. Seda järeldust ei lükka ümber poolte kirjavahetus, milles kostja on kinnitanud, et teeb käsundi, kuid sellel on värviline skaneeritud pitser ning igaks juhuks on parem kolmandate riikide veoluba, ning hageja on vastanud, et annab mõlemad kaasa (tl 48). Eeltoodust ei saa järeldada, et tavaliselt andis kostja hagejale dokumentide hulgas üle käsundi originaaldokumendi ning üksnes juhul, kui originaali ei olnud, teavitas kostja sellest hagejat. Pigem kinnitab kirjavahetus, et pooled kooskõlastasid veoloa valikuks vajalikud andmed enne vedu ning kahtluse korral andis hageja autojuhile kaasa mõlemad veoload. Seega tekkis hagejale kahju nii seetõttu, kostja jättis selge teabe hagejale edastamata, kui ka seetõttu, et professionaalse vedajana jättis hageja ise õige veoloa valikuks vajaliku teabe kostjalt küsimata ja autojuhile õige veoloa kaasa andmata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palub määrata temale hüvitatava kassatsioonimenetluse kulu rahaliseks suuruseks 960 eurot ning mõista see kostjalt välja. Kassatsioonkaebuse kohaselt eksis ringkonnakohus CMR art 11 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ja leidis valesti, et hageja on kahju tekkimises ise süüdi, sest ei täpsustanud, kas kostja edastas talle käsundi originaaldokumendi või koopia. Rahvusvahelise kaubaveo veoloa hankimine on vedaja kohustus ning hageja tegi seda kostja juhiseid ja Vene Föderatsiooni õigusakte järgides. Kuna kostja kinnitas käsundi olemasolu, andis hageja autojuhile kahepoolse veoloa. Autojuhil ei ole võimalik temale antud dokumentide nõuetekohasust kontrollida. Poolte varasema praktika kohaselt täpsustas kostja alati enne vedu, kas dokumendid on originaalid või koopiad. Hageja võis kostja kinnitusest, et käsund on olemas, järeldada originaaldokumendi olemasolu. CMR art 11 järgi ei vastuta vedaja puudulikust dokumentatsioonist tulenevate tagajärgede eest, sest saatja on kohustatud lisama vajalikud dokumendid või andma need vedaja käsutusse ja teatama kõik vajalikud andmed ning vedaja ei ole kohustatud dokumentide ja andmete õigsust või täielikkust kontrollima. Kostja peab hüvitama hagejale kahju VÕS § 781 lg 1 p 5 ja CMR art 11 lg 1 järgi, kuna asjas ei ole hageja hooletust tuvastatud. Kui kahju tekkis osaliselt hageja süül, pidi ringkonnakohus VÕS § 139 lg-t 1 kohaldades 6(10)
2-17-10348 määrama kindlaks kummagi poole vastutuse suuruse ja süü ulatuse, mitte jätma hagi tervikuna rahuldamata.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu ning jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle: pooled sõlmisid 27. aprillil 2017 veolepingu, mille järgi hageja kohustus vedama kostja tellimusel kauba Maardust Moskvasse; kostja andis hageja autojuhile käsundidokumendi koopia ning hageja andis autojuhile Eesti ja Vene päritolu kauba veoks kehtiva veoloa; kostja ei olnud hagejale avaldanud, et veetav kaup on Poola päritolu (mille veoks Venemaale oli nõutav käsundi originaaldokument või Eesti ja Venemaa vahel kolmandast riigist pärit kauba veoluba); pärast riigipiiri ületamist koostati hageja autojuhile haldusõigusrikkumise protokoll ja määrati rahatrahv, kuna kauba veoks vajalikud dokumendid ei vastanud nõuetele (käsundidokumendil ei olnud originaalpitserit ja koostaja allkirja ning puudus luba Eesti ja Venemaa vahel kolmandast riigist kauba veoks); hagejal tekkis kostja tellitud veol 3131 euro 20 sendi suurune kahju, sh rahatrahv 2417 eurot 63 senti, komisjonitasu 40 eurot 29 senti, parklatasu 77 eurot 16 senti, riigipiiri ületamise tasu 16 eurot 10 senti, seisutasu 400 eurot ja võla sissenõudmise kulu 180 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Vaidluse lahendamiseks pidid kohtud tegema kindlaks, kas kostja on saatjana rikkunud CMR art 11 lg-s 1 sätestatud kohustusi ja kas ta vabaneb vastutusest CMR art 11 lg 2 teise lause alusel hageja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Maakohus leidis hagi rahuldades, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest CMR art 11 lg 1 alusel, kuna ei andnud hagejale üle nõuetekohaseid dokumente ega teatanud talle kauba päritolu ja seda, kas hageja autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia. Ringkonnakohus leidis maakohtu otsust tühistades ja hagi rahuldamata jättes, et kuigi kostja rikkus kohustust teavitada hagejat kauba päritolust, vabaneb ta CMR art 11 lg 2 järgi vastutusest, kuna hageja oli ise hooletu, sest jättis käsundidokumendi liigi täpsustamata. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega.
11.CMR art 11 lg 1 järgi on saatja kohustatud tolli- ja muudeks enne kauba saajale väljaandmist tehtavateks toiminguteks lisama saatedokumendile vajalikud dokumendid või andma need vedajale ja teatama talle kõik vajalikud andmed. Ringkonnakohus on õigesti selgitanud, et saatja peab vedajale edastama või tegema talle kättesaadavaks vajaliku teabe ja kõik dokumendid, mida vedaja vajab riigipiiril või veo ajal. Arvestades, et veoloa valik sõltub sellest, kas veetakse Eesti või Vene päritolu kaupa või kolmandast riigist pärit kaupa, oli kostjal ringkonnakohtu seisukoha järgi kohustus teatada hagejale, mis päritolu kauba veoks vedu telliti. Kohtud on tuvastanud, et kostja rikkus CMR art 11 lg-s 1 sätestatud kohustust anda hagejale käsundi originaaldokument ja teatada talle kauba päritolu. Kolleegiumil ei ole alust kohtutest erinevale seisukohale asuda (TsMS § 688 lg-d 3–5).
12.CMR art 11 lg 2 järgi ei ole vedaja kohustatud kontrollima saatja edastatud dokumentide ja andmete õigsust või täielikkust ning saatja vastutab vedaja ees mis tahes kahju eest, mis on põhjustatud nende dokumentide ja andmete puudumisest, ebatäiuslikkusest või ebatäpsusest, v.a vedaja ebaõige toimingu või hooletuse korral. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, 7(10)
2-17-10348 et saatja vastutab selle sätte alusel sõltumata süüst ning piisab sellest, et dokumentide või teabe puudused on vedajal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Põhjendatud ei ole aga ringkonnakohtu seisukoht, et praegusel juhul vabaneb kostja CMR art 11 lg 2 alusel vastutusest hageja kaassüü (hooletuse) tõttu. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 4 sätestatuga lähtub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatust, et kostja teatas 26. aprillil 2017 hagejale käsundi saamisest (tl 50). Arusaamatu ja põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja pidi sellest kogenud vedajana mõistma, et veoseks on kolmandast riigist pärit kaup. Põhjendamata on ka ringkonnakohtu järeldus, et kuigi vedajal ei ole üldjuhul kohustust kontrollida saatja antud dokumente ja nende sisu, pidi hageja praegusel juhul kogenud ja mõistliku vedajana paluma kostjal täpsustada, kas autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia. CMR art 11 lg 2 esimene lause sätestab selgelt, et vedaja ei ole kohustatud kontrollima saatja dokumentide ja andmete õigsust või täielikkust. Sama artikli teise lause järgi ei vastuta oma kohustusi rikkunud saatja üksnes juhul, kui vedaja on teinud ebaõige toimingu või olnud hooletu. Kolleegiumi arvates peetakse nimetatud sättes saatja vastutust välistavate asjaoludena silmas eelkõige olukordi, kus vedaja teeb vale toimingu või on hooletu, nt kaotab dokumendid või kasutab neid asjakohatult või muudab omavoliliselt teekonda, omamata selleks vajalikke dokumente ja teades, et tal ei ole vajalikke dokumente, või jätkab teekonda, kuigi teab, et tal ei ole selleks vajalikke dokumente. Samuti võib vedaja selle sätte järgi vastutada, kui ta täitis dokumendid ise vigaselt või avastas saatja dokumentides või andmetes puudused, kuid ei võtnud tarvitusele kahju piiravaid mõistlikke abinõusid jne. Kolleegium märgib, et sarnaselt on art 11 lg-t 2 sisustatud ka ringkonnakohtu viidatud õiguskirjanduses (Münchener Kommentar zum HGB. 3. Aufl. 2014. CMR art 11 (Jesser-Huß), Rn 5-6). Eeltoodud tõlgenduse ja kohtute tuvastatud asjaoludega arvestades leiab kolleegium, et hageja võis eeldada, et kostja annab hageja autojuhile käsundi originaaldokumendi. See, et hageja ei palunud kostjal täpsustada, kas autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia, ei ole käsitatav hageja ebaõige toimingu või hooletusena, mis vabastaks kostja CMR art 11 lg 2 teise lause alusel hagejale kahju hüvitamisest. Seetõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest.
13.Maakohus on hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatult rahuldanud. Kolleegiumil ei ole ka selles osas alust maakohtust erinevale seisukohale asuda (TsMS § 688 lg-d 3–5). Maakohtu otsusest nähtuvalt on hageja täitnud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendeid esitavad TsMS § 230 lg 2 esimese lause järgi menetlusosalised. Hageja on kahju suuruse tõendamiseks esitanud kuludokumendid (tl 11–16). Maakohus märkis, et kostja ei ole hageja nõuet ja tõendeid vaidlustanud. Kolleegium selgitab, et kostja võis piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei esitanud tõendeid. Kuna hageja esitas tõendid kahju tekkimise ja suuruse ning kostja rikkumise, samuti kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose kohta, oli ka kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Asja materjalidest nähtuvalt piirdus kostja maakohtu menetluses üldsõnalise vastuväitega, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole tõendatud (tl 29-30, 38-40, 55-56, 82-84), ega esitanud hageja kahju suuruse alusetuse tõendamiseks ühtegi tõendit. Hageja nõude suurust ümberlükkavaid tõendeid, mida ringkonnakohus saanuks TsMS § 652 järgi hinnata, ei esitanud kostja ka apellatsioonimenetluses (tl 92-95).
8(10)
2-17-10348
14.Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda ning määranud TsMS § 174 lg 2 ja § 175 lg 1 järgi hagejale hüvitatavaks menetluskuluks kokku 950 eurot, sh riigilõiv 300 eurot, tõlkekulu 100 eurot (ilma km-ta) ja õigusabikulu 550 eurot (ilma km-ta; lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot). Maakohus mõistis hageja menetluskulud kostjalt välja, märkides TsMS § 177 lg 4 alusel, et kostjal on kohustus maksta hagejale menetluskulude hüvitamisega viivitamise korral viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust. Kostja ei väitnud apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel menetlusõiguse norme või ületas diskretsioonipiire. Seega ei ole kolleegiumil alust muuta maakohtu kindlaksmääratud hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust.
15.Ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluse kulud jäävad kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg-te 1, 3 ja 5 koostoime ning TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks hagejale hüvitatavate apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need kostjalt hageja kasuks välja. Hageja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt oli hageja lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtus kokku 432 eurot (km-ga), sh kostja apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine ja esitamine ning kohtuistungil osalemine kokku 3 tundi ja juristist esindaja tunnitasu 120 eurot (km-ta). Hageja on märkinud, et kuna tema ja talle õigusabi osutanud äriühing on käibemaksukohustuslased, saab ta käibemaksu seaduse alusel tagasi ega nõua seda kostjalt, ning palub mõista kostjalt välja 360 eurot (tl 114-115). Riigikohtule esitatud kassatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramise taotluses palub hageja mõista kostjalt välja lepingulise esindaja kulu Riigikohtus 960 eurot (km-ga), sh kassatsioonkaebuse koostamine 8 tundi ning vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 100 eurot (km-ta) (tl 137-142).
16.TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kolleegium on varem pidanud põhjendatuks ja vajalikuks mh tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 156 eurot koos käibemaksuga (26. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15). Hageja lepinguliste esindajate tunnitasu ei ületa ringkonna- ja Riigikohtus keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega on põhjendatud nii apellatsioonimenetluse esindaja (jurist) tunnitasu 120 eurot (km-ta) kui ka kassatsioonimenetluse esindaja (vandeadvokaat) tunnitasu 100 eurot (km-ta). Asja olemust, vaidluse keerukust ja apellatsioonimenetluses tehtud toiminguid arvestades on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ka hageja lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus, s.o 3 tundi. Hageja taotluse kohaselt on tema lepingulise esindaja kassatsiooniastme menetlustoimingute ajakulu 8 tundi. Kolleegiumi arvates ei saa vähemalt üldjuhul pidada põhjendatuks menetlusosalise esindaja kassatsiooniastme ajakulu, mis ületab oluliselt nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetlustoimingute ajakulu. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on menetlusega kõrgemas kohtuastmes, ei saa olla ajakulu suurenemise põhjuseks. Eelduslikult kulub vandeadvokaadist esindajal dokumentide koostamiseks ja esitamiseks vähem aega, kui kulub muul õigusteadmistega lepingulisel esindajal. Arvestades eeltoodud asjaolusid, samuti seda, et hagejat esindas kassatsioonimenetluses uus lepinguline esindaja, kuid kaebuses on suures osas korratud hageja 9(10)
2-17-10348 varasemaid seisukohti, leiab kolleegium, et hageja lepingulise esindaja ajakulu Riigikohtus on põhjendatud taotletust poole väiksemas, s.o 4 tunni ulatuses. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu, mille kostja peab talle hüvitama, ringkonnakohtus 360 eurot (3 * 120) ja Riigikohtus 400 eurot (4 * 100).
17.Kolleegium leiab, et kostjalt tuleb mõista hageja menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtule esitatud taotluses on hageja märkinud, et on käibemaksukohustuslane, ja palunud menetluskulu mõista välja ilma käibemaksuta. Riigikohtule esitatud taotluses ei ole hageja käibemaksu hüvitamiseks kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16).
18.Hageja ei ole taotlenud, et kostja tasuks hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi (TsMS § 177 lg 4).
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada hageja märgitud isikule. Ants Kull
Henn Jõks
Tambet Tampuu
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.