OÜ Ratsionaal hagi AKTSIASELTSI TALLINNA VESI vastu reoveepumpla omandiõiguse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09. mai 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Ratsionaal apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
70 000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: OÜ Ratsionaal (registrikood 12265287), seaduslik esindaja Priit Altpere Kostja: AKTSIASELTS TALLINNA VESI (registrikood 10257326), volitatud esindaja Laura Sulin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 09. mai 2016 otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata OÜ Ratsionaal hagi AKTSIASELTSI TALLINNA VESI vastu reoveepumpla omandiõiguse tuvastamiseks 1/8 mõttelises osas , samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jaotada teisiti menetluskulud.
3.2.Tuvastada, et OÜ-le Ratsionaal kuulub 1/8 mõttelist osa kinnistul Taludevahe tn 106b Tallinnas asuvast reoveepumplast.
3.3.Jätta hagi rahuldamata 7/8 mõttelise osa reoveepumpla omandiõiguse tuvastamiseks.
4.Kõikide kohtuastmete menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Ratsionaal esitas 13.11.2015 Harju Maakohtule hagi AKTSIASELTSI TALLINNA VESI vastu, paludes tuvastada, et Tallinnas Taludevahe 106b asuval kinnisasjal paikneva reoveepumpla omand kuulub hagejale. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt on kinnisasi alates 07.05.2012 hageja omandis. Kinnisasja oluliseks osaks on sellel paiknev pumpla. 12.02.2015 müüs hageja mõttelise osa kinnisasjast Süda Invest OÜ-le. Müügilepingus lepiti kokku kaasomandi valdamise ja kasutamise kord, millega müüja ainukasutusse jäi pumplaga osa kinnisasjast. Kostja kasutab pumplat hageja nõusolekuta ja hagejal on õigustatud huvi pumpla omandiõiguse tuvastamiseks.
3.Pumpla on hageja kinnisasja oluline osa ja tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg-st 2 ja § 54 lg-st 1 hageja omandis. Pumpla kui tehnorajatis saaks olla kostja omandis vaid juhul, kui see oleks ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või kui hageja peaks seda taluma tulenevalt seadusest. Kostja või mõne teise isiku kasuks ei ole kinnisasjale asjaõigust seatud. Kuna Tallinna Linnavalitsus ei ole kinnisasjale sundvalduse seadmiseks haldusakte vastu võtnud ja haldustoiminguid teinud, ei ole hagejal kui kinnisasja omanikul tekkinud ka sundvaldusest tulenevat talumiskohustust. Talumiskohustus ei saa tekkida õigusliku aluseta.
4.Kostja ei saanud pumpla omanikuks arendajaga OÜ Artig KV 04.07.2005 sõlmitud arenduskokkuleppe alusel. OÜ Artig KV rajas pumpla kinnisasja omanikuna ja see võiski tema omandisse jääda. Kanalisatsioonitorustiku kasutusloa taotluse kohaselt oli torustiku omanik OÜ Artig KV, kostja tegi ainult ehitusjärelevalvet. Arenduskokkuleppega ei antud torustiku omandit üle, selles vaid lepiti kokku poolte toimingud, mille tegemise järel läheb torustiku omand kostjale üle (kokkuleppe p-d 4 ja 5). Torustiku omandi kostjale ülemineku eeldus oli nii seaduse kui ka arenduskokkuleppe p 5 kohaselt isikliku kasutusõiguse seadmine, kuid seda ei ole tehtud. Samuti ei ole torustiku üleminekuks vormistatud üleandmis-vastuvõtmisakti. Arenduskokkuleppes ei ole pumplat üldse käsitletud. Kostja ei ole tõendanud arendaja tahet või nõustumist pumpla omandi üleandmisega. Arenduskokkuleppega ei olekski saanud pumpla omandit üle anda, kuna selleks oleks tulnuks sõlmida notariaalselt tõestatud kokkulepe ja teha kanne kinnistusraamatusse. Seda ei ole tehtud ja järelikult on pumpla hageja kinnisasja oluline osa ega saa olla kellegi teise omandis. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja vastuväidete kohaselt ei kuulu pumpla hagejale. Kostja ja OÜ Artig KV leppisid arenduskokkuleppega kokku, et viimane ehitab välja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni, mis oli vajalik Rannamõisa tee 50c ja 50d kinnistute liitumiseks veevärgiga. Arenduskokkuleppe kohaselt kohustus OÜ Artig KV pumpla välja ehitama omal kulul ja andma selle pärast kasutusloa saamist tasuta kostja kui vee-ettevõtja omandisse. Pumpla sai kasutusloa 03.07.2007 ja see kanti ehitisregistrisse. Pumpla omandamine oli seotud kasutusloa väljastamisega.
7.Arenduskokkuleppe sõlmimise ajal oli hageja kinnisasi veel Rannamõisa tee 50c kinnisasja osa. Hageja kinnisasi eraldati ja kanti kinnistusraamatusse 20.07.2005. Kinnisasja omanik oli OÜ Artig KV. Arenduskokkulepe hõlmas seega ka vaidlusalust hageja kinnisasja.
8.Kostja on Tallinna linnas vee-ettevõtja ja osutab ühisveevärgi ning -kanalisatsiooniteenust kui avalikku teenust. Pumpla on avalikes huvides vajalik tehnorajatis, mille kaudu osutatakse reovee ärajuhtimise avalikku teenust. Pumpla teenindab kolmel kinnistul asuvaid kortermaju, kus on kokku 93 korteriomandit. Ilma pumplata ei saa kostja teenust osutada. Seega on pumpla ühiskanalisatsiooni hulka kuuluv rajatis ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) mõttes. Pumplale laieneb asjaõigusseaduse (AÕS) § 1581 lg 1 esimese lause järgi seadusest tulenev talumiskohustus. Kostja omandit ei välista see, et servituuti ega sundvaldust ei ole seatud.
9.Alternatiivselt võib talumiskohustus tuleneda detailplaneeringust. Pumpla ja torustikud ehitati arendaja nõusolekul talle kuulunud maale ja arenduskokkuleppe järgi sai nende omanikuks kostja. Sundvaldust ei olnud vaja seada. Pumpla rajamise ajal kehtinud seadus ei näinud ette sundvalduse seadmise võimalust. Sundvaldust sai seada vaid nende rajatiste suhtes, mida hakati ehitama alates 26.03.2007, sest siis jõustus AÕS § 1581, mille lg 1 näeb ette sundvalduse seadmise. Pumpla sai kasutusloa küll 03.07.2007, kuid seda hakati ehitama palju varem. Pumpla rajamise ajal oli kinnisasja omanikul seadusest tulenev talumiskohustus mistahes tehnorajatise suhtes, mis tema kinnisasjal paiknes . Esimese astme kohtu otsus
10.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja kinnisasjal asuv pumpla tehnorajatis AÕS § 158 lg 1 mõttes. TsÜS § 54 lg 2 teise lause järgi ei ole pumpla hageja omandis vaid juhul, kui kostja tõendab, et talle kuulub pumpla suhtes asjaõigus, või kui hagejal on pumpla suhtes seadusest tulenev talumiskohustus. Kinnistusraamatu väljavõttest ei nähtu, et kinnisasjale oleks pumpla suhtes kostja kasuks seatud piiratud asjaõigust, seega ei saa sellel alusel kostja omandit tuvastada.
12.Pumpla võiks kostjale kuuluda ka omandiõiguse alusel, sest arenduskokkuleppe p 4 kohaselt võis kostjal tekkida pumpla omand, kui OÜ Artig KV andis pumpla omandi kostjale üle. Kostja ei ole seda tõendanud.
13.Kinnisasjal paiknev tehnorajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, ei ole kinnisasja osa. Pumpla rajamise ajal kehtinud AÕS § 1581 lg 1 järgi pidi kinnisasja omanik taluma oma kinnisasjal tehnorajatist, kui see oli vajalik avalikes huvides ja ei olnud muud tehniliselt ning majanduslikult otstarbekamat võimalust tehnorajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks või tehnorajatise arendamiseks. Tehnorajatis oli ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutati avalikku teenust ja see kuulus vee-ettevõtjale ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 1 mõttes.
14.Kostja on vee-ettevõtja ja pumpla kaudu osutatakse avalikku teenust. Ei ole tõendatud, et kostja saaks rajada uue pumpla muule lähedal asuvale kinnisasjale. Hageja kinnisasjal paiknev pumpla ei ole selle osa, kuigi sundvaldust ei ole seatud. Kostja ei pidanud nõudma sundvalduse seadmist, sest pumpla rajamise ajal oli kinnisasja omanik OÜ Artig KV. Kostja on tõendanud, et ta sõlmis OÜ-ga Artig KV torustike väljaehitamise kokkuleppe ja OÜ Artig KV oli nõus tehnorajatise ehitamisega kinnisasjale. Pumplat hakati ehitama 2005.a, mil seadus ei näinud ette sundvalduse seadmist.
15.Seega oli pumpla avalikes huvides ehitatud tehnorajatis AÕS § 1581 lg 1 mõttes ja see ei ole hageja kinnisasja osa. Hagejal on pumpla suhtes seadusest tulenev talumiskohustus ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
16.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tuvastada hageja omandiõigus Taludevahe tn 106b asuvale reoveepumplale või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
17.Kaebuse kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel menetlusnorme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Otsus on vastuolus poolte esitatud asjaolude ja tõenditega.
18.Kohus ei andnud hagejale võimalust esitada kostja seisukohtade ja tõendite suhtes arvamust. Maakohus andis menetlusosalistele võimaluse esitada kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja seisukohad hiljemalt 22.04.2016. Kostja esitas 22.04.2016 ootamatult hagile täiendava vastuse uute seisukohtade ja tõenditega, mille kohus tegi hagejale e-toimikus kättesaadavaks alles 25.04.2016 ja mille hageja sai kätte 26.04.2016. Hageja arvamust esitatud dokumentide kohta kohus ei küsinud. Möödunud oli ka lõpptähtaeg seisukohtade esitamiseks.
19.Maakohus tegi otsuse üksnes kostja 22.04.2016 esitatud asjaolude ja tõendite alusel, mille kohta hageja ei saanud arvamust avaldada. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja ja kostja varasemate väidetega ega analüüsinud asjas esitatud teisi tõendeid.
20.Kohtu otsuse aluseks on ebaõige faktiväide. Kohus eeldas erinevalt poolte seisukohtadest ja vastupidiselt esitatud tõenditele, et pumpla rajas maaomaniku nõusolekul kostja. Tegelikult rajas pumpla kinnisasja omanik ise ja poolte vahel ei ole selle üle vaidlust. Kohus eeldas ebaõigesti ka seda, et kostja sai pumpla omanikuks enne AÕS § 1581 jõustumist ja põhjendas sellega kuni 25.03.2007 kehtinud asjaõigusseaduse kohaldamist. Kasutusloa taotluse ja kasutusloa kohaselt oli pumpla tegelikult ka pärast selle rajamist ning veel ka 18.06.2007 kinnisasja omaniku omandis. Kostja teostas vaid omanikujärelevalvet.
21.Kohus tuvastas pumpla omandi ebaõigesti ja muid asjaolusid arvesse võtmata üksnes selle alusel, millal pumplat ehitamata hakati. Kohus ei põhjendanud seejuures, miks ta ei võta arvesse ehitustööde järgse olukorra kohta esitatud omandit puudutavaid faktiväiteid ja tõendeid. Kohus jättis tähelepanuta, et pumpla rajas kinnisasja omanik ja see oli tema omandis ka pärast valmimist, kui juba kehtis AÕS § 1581.
22.Kohus jättis tähelepanuta tõenditena esitatud kasutusloa ja kasutusloa taotluse ning kostja kirja seoses Rannamõisa tee 50A ja 52C detailplaneeringuga. Kohus ei põhjendanud tõenditega arvestamata jätmist.
23.Kohus kohaldas ebaõigesti kuni 25.03.2007 kehtinud AÕS redaktsiooni. Pumpla omandiõiguse tuvastamiseks ei ole alust kohaldada varem kehtinud seadust, kuna kasutusloa taotluse ja kasutusloa kohaselt oli vähemalt kuni 18.06.2007 kinnisasja omanik
ka pumpla omanik. Igal juhul tuleb talumiskohustuse suhtes kohaldada kehtivat, mitte ehitamise ajal kehtinud seadust.
24.Isegi siis, kui lähtuda tuleks varem kehtinud seadusest, eksis kohus selle kohaldamisel. Kohus järeldas ebaõigesti, et kuna kuni 25.03.2007 kehtinud seaduses ei olnud sätestatud sundvalduse seadmist, tulenes seadusjärgne talumiskohustus iseenesest AÕS §-st 158. Kuni 25.03.2008 kehtinud AÕS § 158 ei sätesta sellise talumiskohustuse tekkimist. Enne 26.03.2007 reguleeris võõrale kinnisasjale rajatud tehnorajatise talumiskohustust asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 153. Seega ei tekkinud talumiskohustust ilma servituudi seadmiseta. Lisaks puudub AÕS § 158 kohaldamise eeldus – tehnorajatis ei kuulu teisele isikule.
25.Maakohtu otsus on üllatuslik. Maakohus selgitas 03.03.2016 määruses asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid, juhtis tähelepanu tõendamist vajavatele asjaoludele ja viitas kohaldatavale materiaalõigusele ning vastavatele Riigikohtu seisukohtadele. Otsuses andis kohus aga asjale vastupidise kvalifikatsiooni. Seejuures ei esitanud kostja kohtule 03.03.2016 määruses viidatud tõendeid ja pooled ei teatanud võimalusest kohaldada kuni 25.03.2007 kehtinud seadust.
26.Maakohus ületas pädevuse ja nõude piire. Kohus otsustas hageja talumiskohustuse tekkimise sundvalduse alusel ja sisuliselt asendas sundvalduse seadmise kohtuotsusega. Maakohus ei saanud kohtuotsusega asendada faktilisi asjaolusid ega lahendada sundvalduse küsimust sisuliselt. Sundvalduse seadmise vaidluse lahendamine on halduskohtu pädevuses. Maakohus sai üksnes tuvastada, kas sundvaldus on seatud või mitte. Nõuet sundvalduse seadmise asendamiseks kohtuotsusega ei ole esitatud.
27.Maakohtu otsus ei ole selge. Kohus jättis hagi reoveepumpla omandiõiguse tuvastamiseks rahuldamata, kuid ei tuvastanud samas ka kostja omandiõigust. Vastus apellatsioonkaebusele
28.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
29.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.12.2016 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
30.Riigikohus tühistas 11.10.2017 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi reoveepumpla omandiõiguse tuvastamiseks 1/8 mõttelises osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab teisti menetluskulud. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi.
32.Hageja palus hagiavalduses tuvastada, et talle kuulub Taludevahe tn 106b asuva reoveepumpla omandiõigus.
33.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle: kostja sõlmis OÜ-ga Artig KV kui arendaja ja hilisema kinnisasja omanikuga 04.07.2005 arenduskokkuleppe; arenduskokkuleppe p 4 nägi ette, et arendaja annab torustikud peale valmimist ja kasutusloa saamist tasuta üle vee-ettevõtja omandisse 15 päeva jooksul arvates kasutusloa väljastamisest; arenduskokkuleppe p 5 kohaselt kohustus arendaja tagama, et torustike asukoha kinnistute omanikud seaksid torustike suhtes hiljemalt omandi ülemineku tähtajaks tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse torustike omaniku kasuks, tagades selliselt veeettevõtjale torustike kasutamise võimaluse; pumplale anti kasutusluba 03.07.2007; hageja omandas Taludevahe tn 106b kinnisasja 07.05.2012; hageja müüs 7/8 kinnisasjast 12.02.2015 Süda Invest OÜ-le;
kinnistusraamatusse ei ole kostja kasuks seatud piiratud asjaõigust, samuti ei ole hageja kinnisasjale seatud sundvaldust.
34.Vaidluse all ei ole ka asjaolud, et kostja on vee-ettevõtja ÜVVKS § 7 tähenduses, pumpla on tehnorajatis TsÜS § 54 lg 2 teise lause mõttes, kostja kasutab pumplat reovee ärajuhtimise teenuse osutamiseks paljudele isikutele ja pumpla on osa kostja kui veeettevõtja kasutuses olevast süsteemist ÜVVKS § 2 lg 1 mõttes.
35.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale kaasomanikuna kuuluval kinnisasjal paiknev pumpla on selle kinnisasja oluline osa ja kuulub hagejale või mitte.
36.Riigikohus selgitas käesolevas tsiviilasjas 11.10.2017 tehtud lahendis TsÜS § 54 lg 2, AÕS §-de 158 ja 1581 ning AÕSRS § 152 tõlgendamist ja kohaldamist. Kostja leiab, et Riigikohtu otsus on ebaõige ja vastuoluline ning ringkonnakohus ei peaks sellest juhinduma. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohus lähtub seega otsuse tegemisel Riigikohtu otsuses märgitust.
37.Maakohus asus seisukohale, et hageja kinnisasjal paiknev pumpla ei ole selle oluline osa, sest on tõendatud, et kostja sõlmis OÜ-ga Artig KV kui arendajaga torustike väljaehitamise kokkuleppe ja OÜ Artig KV oli nõus tehnorajatise ehitamisega kinnisasjale. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on pumpla avalikes huvides ehitatud tehnorajatis AÕS § 1581 lg 1 mõttes, see ei ole hageja kinnisasja osa ja seetõttu on hagejal pumpla suhtes seadusest tulenev talumiskohustus. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja leiab, et maakohus tõlgendas ebaõigesti TsÜS § 54 lg-t 2 koostoimes AÕS §-dega 158 ja 1581 ning jättis tähelepanuta AÕSRS § 152, mis viis asja ebaõige lahendamiseni.
38.Riigikohtu tõlgenduse kohaselt lähtuvad nii AÕS § 158 kui ka § 1581 eeldusest, et tehnorajatist ei ole veel ehitatud, vaid seda alles hakatakse võõrale kinnisasjale rajama. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hageja praegusel juhul aga omandanud kinnisasja koos tehnorajatisega.
39.Nii pumpla kasutusloa saamise ajal 03.07.2007 kehtinud kui ka praegu kehtiva TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised,
kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Sama paragrahvi lg 2 teise lause järgi ei ole kinnisasja oluline osa sellel paiknev tehnovõrk või -rajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus.
40.Ajal, mil pumplale anti kasutusluba, s.o 03.07.2007, reguleerisid rajatavate tehnovõrkude ja -rajatiste õiguslikku seisundit AÕS §-d 158 ja 1581. Sel ajal kehtinud AÕS § 158 lg 1 kohaselt oli kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (mh kanalisatsioonitorustikku) ja selle teenindamiseks vajalikke ehitisi, kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustaks ülemääraseid kulutusi. Sama paragrahvi lg 2 nägi ette, et eelnimetatud juhul võis kinnisasja omanik nõuda teise kinnisasja omanikult kinnisasja koormamist reaalservituudiga.
41.Avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste kohta nägi pumplale kasutusloa väljaandmise ajal kehtinud AÕS § 1581 redaktsioon ette erisätted ja viidatud paragrahvi lg 1 järgi oli kinnisasja omanik kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ning lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis oli vajalik avalikes huvides ja puudus muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrgu või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrgu või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Tehnovõrk või -rajatis loeti avalikes huvides ehitatuks, kui selle kaudu osutati avalikku teenust ja see kuulus isikule, kellele laienes muu hulgas ÜVVKS § 7 lg-s 1 sätestatud kohustus. Talumiskohustus ei lõppenud universaalteenuse osutamise lepingu lõppedes, kui tehnorajatise kaudu osutati kõigile isikutele pakutavat teenust üldistel alustel edasi. Seejuures nägi AÕS § 1581 lg 1 neljas lause selgelt ette, et talumiskohustus tekkis sundvalduse seadmisega kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras. Põhimõtteliselt samasugused sätted sisalduvad ka praegu kehtiva AÕS § 1581 lg-tes 1 ja 11. Seega ei näinud 03.07.2007 kehtinud ega näe ka praegu kehtivad AÕS §-d 158 ega 1581 ette üldist seadusest tulenevat talumiskohustust, vaid andsid üksnes õiguse nõuda teatud olukorras piiratud asjaõiguse või sundvalduse seadmist.
42.Riigikohus märkis, et AÕS §-d 158 ja 1581 reguleerisid ja reguleerivad talumiskohustust olukorras, kus tehnovõrk või -rajatis soovitakse rajada võõrale maale, kuid nendest sätetest ei ole võimalik tuletada talumiskohustust olukorras, kus tehnorajatis on hageja kinnisasjale juba rajatud, nagu see antud juhul on. Varem rajatud tehnorajatiste õiguslikku seisundit reguleerib AÕSRS § 152. Seega on käesoleva asja lahendamisel oluline küsimus, kas AÕSRS §-st 152 võis pumpla rajamise ajal või võib praegu tuleneda seadusjärgne talumiskohustus, mis ei vajanud ega vaja eraldi piiratud asjaõiguse ega sundvalduse seadmist.
43.Pumplale kasutusloa väljastamise ajal, s.o 03.07.2007 kehtinud AÕSRS § 152 lg 1 sätestas, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. a 1. aprilli. Samuti pidi kinnisasja omanik viidatud lõike kohaselt tehnovõrku või -rajatist taluma juhul, kui esinevad AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Sama paragrahvi teine lõige nägi lisaks esimeses lõikes sätestatud talumiskohustusele ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka sellist tehnovõrku või -rajatist, mis kuulub võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1999. aasta 1. aprilli, kui seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Viidatud sätted kehtisid sellisel kujul kuni 30. juunini 2015.
44.Riigikohtu arvates võib AÕSRS § 152 eri ajal kehtinud redaktsioonidest järeldada, et seadusest sai ja saab ka praegu talumiskohustus tuleneda vaid selliste tehnorajatiste suhtes, mis olid võõrale maale püstitatud enne 1. aprilli 1999. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et pumpla sai kasutusloa 03.07.2007. Riigikohus märkis, et seaduseelnõu, millega AÕSRS § 152 seadusesse lisati, seletuskirjas (694 SE) märgiti, et varem püstitatud tehnovõrguks sai pidada ka enne nimetatud tähtpäeva välja antud tehnovõrgu ehitamise luba. Seega vaid juhul, kui pumpla rajamiseks anti ehitusluba välja enne 1. aprilli 1999, võis muude eelduste täidetuse korral kinnisasja omanikul ja sellest tulenevalt hiljem ka hagejal tekkida pumpla suhtes seadusest tulenev talumiskohustus.
45.Vaatamata AÕS ja AÕSRS pidevale muutmisele on seadusest tuleneva talumiskohustuse olemasolu kindlaksmääramise peamised põhimõtted olnud samad. AÕS ja AÕSRS sätete süsteemse analüüsi tulemusel on võimalik järeldada, et olukorras, kus 2007. a juulis valmis ja sai kasutusloa pumpla, mis ehitati selleks, et sellest saaks vee-ettevõtja tehnovõrgu osa, tulnuks selleks, et pumpla suhtes tekiks kinnisasja järgmiste omanike jaoks siduv talumiskohustus, kinnisasjale seada ja kinnistusraamatusse kanda vastav piiratud asjaõigus või seada kinnisasjale sundvaldus. Vaid selliselt oleks olnud tagatud kinnisasja igakordse omaniku kohustus taluda kinnisasjal pumplat kui tehnorajatist. Kinnisasja tulevaste omanike talumiskohustus ei saanud tekkida OÜ Artig KV nõusolekust. Ka arenduskokkuleppe sätted, millele menetlusosalised menetluse vältel on viidanud, kinnitavad, et selle kokkuleppe pooled pidasid silmas piiratud asjaõiguse seadmist veeettevõtja kasuks. Seda kokkulepet ei täidetud. Riigikohus selgitas, et kokkuleppel kinnisasja omanikuga on võimalik seada piiratud asjaõigus ka praegu.
46.Maakohus märkis muu hulgas, et ajal, mil pumplat hakati ehitama, ei näinud AÕS ette sundvalduse seadmise võimalust. Riigikohus märkis, et kuigi AÕS § 1581 jõustus 26.03.2007, ei tähenda see, et enne viidatud sätte jõustumist kehtinud seadus oleks näinud ette mingi üldise, seadusest tuleneva talumiskohustuse kõigi tehnorajatiste suhtes, mis olid selleks ajaks võõrale maale ehitatud. Samuti ei saa seadusest tuleneda tehnorajatise talumise kohustust üksnes põhjusel, et tehnorajatist kasutab vee-ettevõtja avaliku teenuse osutamiseks. Enne 26.03.2007 kehtinud kinnisasja sundvõõrandamise seadus (KASVS) § 6 reguleeris sundvalduse seadmist ja isegi juhul, kui sundvaldust ei oleks seada saanud, saanuks siiski seada ja kanda kinnistusraamatusse reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse.
47.01.01.2003 kuni 25.03.2007 kehtinud ehitusseaduse § 14 lg 1 nägi ette, et kinnisasja omanik peab lubama ehitada oma kinnisasjale tehnovõrke ja -rajatisi (sh veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku ja selle teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustaks ülemääraseid kulutusi. Riigikohus märkis, et ka see säte ei näinud ette seadusest tulenevat talumiskohustust, vaid sätestas üksnes talumiskohustuse tekkimiseks vajaliku piiratud asjaõiguse seadmise nõude aluse.
48.Ka praegu kehtiv AÕSRS § 152 lg 1 näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma vaid sellist olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1. aprilli 1999. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad AÕS §-s 1581 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Sama paragrahvi teise lõike kehtiv redaktsioon näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist, mille suhtes ei ole AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või -rajatis kuulub võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1. aprilli 1999 ning seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides.
49.AÕS § 1581 lg 1 kehtiv redaktsioon näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja ei ole muud tehniliselt ning majanduslikult otstarbekamat võimalust tehnovõrgu või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrgu või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Kui universaalteenuse osutamise leping lõpeb, ei lõpe talumiskohustus, kui vastava tehnorajatise kaudu kõikidele isikutele pakutavat teenust üldistel alustel edasi osutatakse. Kõnealune talumiskohustus tekib kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega. AÕS § 1581 lg 11 järgi on tehnorajatis ehitatud avalikes huvides muu hulgas juhul, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub vee-ettevõtjale ÜVVKS-i tähenduses. Seega ei näe ka praegu kehtivad AÕS ega AÕSRS sätted ette seadusest tulenevat talumiskohustust selliste tehnorajatiste suhtes, mis on ehitatud pärast 01.04.1999.
50.Kuigi TsÜS § 54 lg 2 teise lause järgi ei ole kinnisasjal asuv tehnovõrk või -rajatis kinnisasja oluline osa, ei tähenda see, et tegu oleks tsiviilkäibes iseseisvalt liikuva vallasasjaga. Eeldusel, et tehnovõrk või -rajatis on rajatud võõrale kinnisasjale pärast 01.04.1999, ei ole tehnorajatis või -võrk kinnisasja oluline osa üksnes juhul, kui selle talumiseks on vee-ettevõtja kasuks seatud piiratud asjaõigus või sundvaldus. Kui tehnovõrgu või -rajatise talumiseks on kinnisasjale seatud piiratud asjaõigus, siis on tehnovõrk või -rajatis piiratud asjaõiguse oluline osa ja liigub tsiviilkäibes koos sellega.
51.ÜVVKS § 2 lg 1 kohaselt on ühisveevärk ja -kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on veeettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Sama paragrahvi teise lõike järgi loetakse sademe-, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni süsteemi kuuluvaiks, kui kohalik omavalitsus ei ole teisiti otsustanud. ÜVVKS § 2 lg 3 kohaselt võib ühisveevärk ja -kanalisatsioon olla avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku omandis ning ühisveevärgile ja -kanalisatsioonile kohaldatakse AÕS §-s 158 sätestatut.
52.Kuigi AÕSRS § 152, ÜVVKS § 2 lg 3 ja AÕS § 1581 sõnastusest võiks järeldada, et tehnorajatis võib kuuluda vee-ettevõtjale, ei tähenda eelnimetatud sätted seda, et tehnorajatis võiks olla vee-ettevõtja omandis eraldiseisva vallasasjana. Eeltoodu tähendab üksnes seda, et tehnorajatis ei ole kinnisasja, millel ta paikneb, oluline osa, vaid on võrguettevõtja kasuks kinnisasjale seatud piiratud asjaõiguse (reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse) oluline osa. AÕS § 158 ei reguleerinud omandi tekkimist ja ka selle sätte hilisemad redaktsioonid näevad ette üksnes nõudeõiguse tekkimise alused. Nende sätete järgi oli ja on võrguettevõtjal seaduses sätestatud eelduste esinemisel õigus nõuda, et rajatava tehnovõrgu talumiskohustuse tagamiseks seataks ja kantaks tema kasuks kinnistusraamatusse piiratud asjaõigus. Pärast 01.04.1999 teise isiku kinnisasjale ehitatud tehnorajatised, mille suhtes ei ole seatud piiratud asjaõigust ega sundvaldust, on kinnisasja olulised osad.
53.Õige on küll maakohtu seisukoht, et pumpla oli avalikes huvides ehitatud tehnorajatis AÕS § 1581 lg 1 mõttes, kuid sellest ei järeldu veel automaatselt, et see ei saaks mingil juhul olla hageja kinnisasja osa. Ekslik on maakohtu järeldus, et hagejal on pumpla suhtes seadusest tulenev talumiskohustus. Seadusest tulenev talumiskohustus saab kinnisasja omanikul AÕSRS § 152 lg 2 järgi olla tekkinud üksnes nende tehnorajatiste suhtes, mis kuuluvad võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1999. a 1. aprilli, kui tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides.
54.Tõendatud on asjaolu, et vaidlusalune reoveepumpla rajati OÜ Artig KV tellimisel tema ja kostja 04.07.2005 kokkuleppe (I kd lk 32-35) alusel OÜ-le Artig KV kuulunud kinnistule K-Projekt AS 2005.a koostatud projekti alusel (II kd lk 22-40), ehitusluba on välja antud 08.11.2005 (II kd lk 87) ja kasutusluba 03.07.2007 (II kd lk 2007). Seega ei ole tegemist tehnorajatisega, mis oleks püsitatud enne 1999.a 1. aprilli ja seetõttu ei ole hagejal seadusest tulenevat talumiskohustust (AÕSRS § 152 lg 2). Kostja kasuks ei ole rajatise talumiseks seatud ka piiratud asjaõigust ega sundvaldust. Seega, kuna rajatis on ehitatud pärast 1999.a 1.aprilli, on see kinnistu oluline osa.
55.Hageja palus hagiavalduses tuvastada, et talle kuulub Taludevahe tn 106b asuva reoveepumpla omandiõigus. Kinnistusraamatu väljavõtte (I kd lk 6) kohaselt on hageja kinnisasja kaasomanik, kellele kuulub 1/8 ja Süda Invest OÜ-le kuulub 7/8 mõttelist osa kaasomandist (kinnistu mõttelise osa müügileping ja asjaõigusleping, I kd lk 7-9). Olukorras, kus kinnisasja kaasomanik palub tuvastada, et kaasomandis oleval kinnisasjal asuv rajatis on tema omandis, saab ringkonnakohus hagi rahuldada osaliselt ja tuvastada selle, et hagejale kui kaasomanikule kuulub vastav mõtteline osa, s.o 1/8 rajatisest. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata.
56.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kostja 31.10.2017 menetlusdokumendile lisatud ehitusloa ehitise püstitamiseks. Kostja ei ole taotlenud selle tõendina asja juurde võtmist ja nimetatud dokument oli juba varem maakohtule esitatud. Menetluskulud
57.Hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad kõikide kohtuastmete kulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus arvestab sellisel menetluskulude jaotamisel vaidluse asjaolusid, st nii seda, et hageja kassatsioonkaebus rahuldati, kui ka seda, et ringkonnakohus tegi uue otsuse, mille tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja rahuldas hagi osaliselt.