MK hagi Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus vastu MK nõude tunnustamiseks LN (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.11.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sihtasutuse Rahvusvaheline apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: MK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus
Kaitseuuringute
Keskus
Kostja: Sihtasutus Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (registrikood 90009217), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alan Biin Kohtuistungi toimumise aeg
08.05.2017, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.11.2016 otsus osas, milles rahuldati MK hagi Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus vastu ja tunnustati MK 66 055 euro tasumise nõuet LN pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Samuti tühistada Harju Maakohtu 29.11.2016 otsus menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta MK hagi Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus vastu nõude tunnustamiseks LN (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata. Samuti teha uus menetluskulude jaotus.
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 4.1 Jätta MK hagi Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus vastu nõude tunnustamiseks LN (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata.
4.2 Jätta rahuldamata Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (registrikood 90009217) taotlus koguda tõenditena MK (isikukood XXXXXXXXXXX) Eestis tegutsevates krediidiasutustes asuvate pangakontode väljavõtted ajavahemiku 01.01.2010. a kuni 18.01.2013. a kohta. 4.3 Poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta MK kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MK (hageja) esitas 08.10.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (kostja) vastu, milles palus tunnustada LN (pankrotis) pankrotimenetluses nõuet summas 66 055 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 3 kohaselt teise rahuldamisjärgu nõudena.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja pankrotivõlgnik 18.01.2013 kirjaliku laenulepingu, mille alusel on hageja andnud pankrotivõlgnikule sularahas üle laenusumma 55 000 eurot. Pankrotivõlgnik on laenusumma kättesaamist omakäeliselt kinnitanud. Laenu tagastamise tähtaeg oli 18.01.2014. Lisaks kohustus pankrotivõlgnik lepingu p 2.1 kohaselt tasuma laenulepingu tagastamata osalt intressi 7% aastas ning p 3.1 järgi on laenu andjal õigus laenu tagastamisega viivitamisel nõuda viivist 0,1% sissenõutavaks muutunud summalt päevas. Hagejal on pankrotivõlgniku vastu laenu tagastamise nõue summas 55 000 eurot, intressinõue summas 3850 eurot ja viivisenõue summas 7205 eurot, s.o kokku 66 055 eurot. LN pankrot kuulutati välja 30.05.2014. Hageja esitas 12.06.2014 pankrotimenetluses 66 055 euro suuruse nõude. Kostja esitas 30.09.2014 nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite ja hageja nõue jäi tunnustamata. Hageja on seisukohal, et kostja vastuväide ei ole põhjendatud.
3.02.02.2015 menetlusdokumendis vaidles hageja vastu kostja väitele, et sõlmitud laenuleping on näilik. Laenusummad on laenuandjalt laenusaajale üle antud. Kuna pankrotivõlgnik ei suutnud kokkulepitud tähtajaks laenusummat tagasi maksta, väljastas ta hagejale 18.01.2014 võlatunnistuse, milles tunnistas nõuet. Seadus ei kohusta laenu andma pangaülekandega. Pankrotivõlgnik soovis laenu sularahas. Pankrotivõlgniku näol on tegemist hageja tuttava ja majanaabriga ning lisaks käendas pankrotivõlgniku laenukohustust KN. 14.09.2015 menetlusdokumendis täpsustas hageja, et sai laenu
andmiseks vajaliku summa sularahas 50 000 euro ulatuses TB-lt ja 5000 euro ulatuses TKlt. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et 18.01.2013 sõlmitud laenuleping on näilik. Laenusumma üleandmise kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Laenusumma on piisavalt suur, et seda tavapäraselt inimestel sularahas ei ole. Praktikas toimub nii suure laenusumma üleandmine üldjuhul pangaülekandega. Laenuleping on sõlmitud eesmärgiga tekitada pankrotimenetluses näilik nõue. Sellise laenulepingu sõlmimine hageja ja pankrotivõlgniku vahel ei ole eluliselt usutav. Kostja kahtlusi kinnitab see, et pankrotivõlgnik on sõlminud laenulepingud oma ema ja abikaasaga ning saanud neilt väidetavalt sularahas laenu 74 500 eurot. Pankrotivõlgniku elustiil ja võlgnevused ei näita, et tal oleks selliseid finantsvahendeid olnud. Kostja leidis, et on äärmiselt ebausutav, et Bulgaaria kodanik TB annab Eesti kodanikule sularahas tagatiseta laenu 50 000 eurot. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 29.11.2016 otsusega hagiavalduse ning tunnustas hageja 66 055 euro tasumise nõuet LN pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning märkis, et määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata kostja taotluse koguda tõenditena Eestis tegutsevates krediidiasutustes asuvate hageja pangakontode väljavõtted ajavahemiku 01.01.2010. a kuni 18.01.2013. a kohta.
6.Hageja ja pankrotivõlgnik on allkirjastanud lepingudokumendi, mille pealkiri on „Laenuleping“ ja milles on märgitud, et see on sõlmitud 18.01.2013 Tallinnas. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenuleping on näiline ning kas selle alusel on hageja pankrotivõlgnikule raha üle andnud. Kohus leidis, et kostja ei ole menetluses välja toonud elulisi asjaolusid, millest nähtuvalt on poolte vahel sõlmitud leping näiline tehing TsÜS § 89 lg 1 mõistes. Kostja arvamus selle kohta, et laenuleping on sõlmitud eesmärgiga tekitada pankrotimenetlusse näilik nõue, ei ole eluliseks asjaoluks, mille põhjal saaks kohus lugeda lepingu näiliseks tehinguks. Hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenuleping vastab seaduses sätestatud laenulepingu tunnustele ning selles sisalduvad tingimused ei anna alust lugeda lepingut näiliseks tehinguks.
7.Hageja ja pankrotivõlgnik leppisid lepingu p-s 1.1 kokku järgmises: „1.1. Laenuandja annab Laenusaajale laenu 55’000 Eurot (edaspidi Laen)“. Punktis 1.2 lepiti kokku järgmises: „1.2 Laenuandja kohustub Laenusaajale Laenu üle andma hiljemalt 19. jaanuar 2013.a“. Laenulepingule on käsitsi kirjutatud: „Kinnitan, et olen laenusumma 55’000 Eurot kätte saanud. /allkiri/ LN“. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja andnud pankrotivõlgnikule laenusummat üle. Kohus asus seisukohale, et pankrotivõlgniku omakäeline kinnitus laenulepingul on täitmise kviitung VÕS § 95 lg 1 mõistes, sest tegemist on kirjaliku tõendiga selle kohta, et laenuandja on täitnud laenusaaja suhtes kohustuse anda laenusumma laenusaajale üle. Täitmise kviitungi andmine pöörab käesoleval juhul tõendamiskoormise ümber selliselt, et kostja peab tõendama seda, et hageja ei ole pankrotivõlgnikule laenu üle andnud.
8.Kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet selle kohta, et hageja on pankrotivõlgnikule laenusumma 55 000 eurot tasumiseks kasutanud TB-lt sularahas laenuna saadud 50 000 eurot ja TK-lt sularahas saadud 5000 eurot. Kostja ei ole tõendanud oma positsiooni, mille kohaselt ei saanud hagejal olla raha, mille arvel pankrotivõlgnikule laenu anda. Laenusumma üleandmine on eluline sündmus, mille toimumist või mittetoimumist on võimalik tõendada. Asjaolud, kas hagejal oli sissetulekuid või pangakontol raha, saavad üksnes viidata sellele, kas laenusumma üleandmise toimumine on eluliselt usutav. Isegi sissetulekute puudumine või pangakontol raha puudumine ei näita üheselt seda, et raha üleandmist ei saanud toimuda. Kostja ei ole sündmuse mittetoimumise kohta soovinud tõendeid esitada, sh ei ole kostja taotlenud hageja ega pankrotivõlgniku ülekuulamist. Eeltoodut arvestades ei ole kostja tõendanud oma vastuväite aluseks olevat asjaolu, mille kohaselt ei ole hageja pankrotivõlgnikule laenusummat 55 000 eurot üle andnud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue tunnustada nõuet 66 055 eurot pankrotivõlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
9.29.12.2016 esitas kostja Harju Maakohtu 29.11.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.
10.Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse nõuda krediidiasutustest välja hageja pangakontode väljavõtted perioodi 01.01.2010-18.01.2013 kohta. Hagiavalduse kohaselt andis hageja 18.01.2013 sõlmitud laenulepinguga pankrotivõlgnikule sularahas laenu 55 000 eurot. Ühtegi tõendit raha üleandmise kohta hageja maakohtule ei esitanud. Menetluse kestel esitas hageja kohtule laenulepingu, mille kohaselt on keegi bulgaarlane laenanud talle ilma igasuguse tagatiseta 6 aastaks sularahas 50 000 eurot, mille hageja laenas edasi pankrotivõlgnikule. Raha bulgaarlaselt saamist või selle edasiandmist pankrotivõlgnikule ei ole hageja tõendanud. Maakohus asus seisukohale, et kostja tõendamiskoormis on näidata, et hagejal puudus laenusumma üleandmiseks vajalik sularaha või et laenusumma üleandmist tegelikult ei toimunud. Kostjal on negatiivset asjaolu pea võimatu tõendada. Sellest tulenevalt palus kostja kohtul välja nõuda hageja pangakonto väljavõtted, et nendelt tuvastada, kas hagejal oli piisavalt vara, et ta üldse oleks suutnud sellises summas laenu anda või kas nendelt kontodelt nähtub raha saamine kolmandatelt isikutelt, selle väljavõtmine ja sellest tulenevalt võimalik üleandmine pankrotivõlgnikule.
11.Pankrotivõlgnik oli kostja töötaja, kellega kostja ütles 06.06.2011 töölepingu erakorraliselt üles. Töölepingu lõpetamise põhjuseks oli asjaolu, et pankrotivõlgnik oli kuritarvitanud tööandja usaldust ning omastanud tööandja vara. Vara omastamise kohta esitas kostja politseile ka avalduse, mis päädis pankrotivõlgniku süüdimõistmisega Harju Maakohtu 15.10.2013 kohtuotsusega nr 1-13-8100. Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et keegi sõlmiks süüdimõistetud kurjategijaga laenulepingu 55 000 eurole. Pankrotivõlgniku tegevusest ei nähtu, et ta selle raha kunagi kätte oleks saanud. Igal mõistlikul inimesel on alus eeldada, et taoline tehing on teeseldud tehing eesmärgiga luua pankrotimenetlusse nõue ja seeläbi päästa pankrotis olevale isikule mingit vara. Taolises olukorras, kus igaühel on võimalus fabritseeritud tõenditega luua menetlusse nõue, on kostja hinnangul kohtul kohustus pöörata kõrgendatud tähelepanu tõendite kogumisele ja vaidluseseme asjaolude tõendamisele ja tõendatuks lugemisele.
12.Käesolevas menetluses on kõne all kaks laenulepingut, mille ese on laenusaajale üle antud sularahas. Esiteks hageja ja pankrotivõlgniku vahel väidetavalt 13.01.2013 sõlmitud laenuleping 55 000 euro laenamiseks ning hageja ja bulgaarlase TB-ga 25.11.2012 sõlmitud laenuleping 50 000 euro laenamiseks hagejale. Kostja arvates on eluliselt äärmiselt ebausutav, et Bulgaaria kodanik annab Eesti Vabariigi kodanikule sularahas 50 000 eurot laenu ilma igasuguse tagatiseta. Selline laenulepingu sõlmimine ei ole eluliselt usutav ega rahvusvahelises tsiviilkäibes ka tavapärane. Maakohus leidis, et kostja ei ole sündmuse mittetoimumise kohta soovinud tõendeid esitada, sh ei ole kostja taotlenud hageja ega pankrotivõlgniku ülekuulamist. Kostja selgitab, et negatiivset asjaolu (sündmuse mittetoimumist) on pea võimatu tõendada. Sellest tulenevalt pöördub tõendamiskoormis vastupidiseks st hageja oleks pidanud tõendama eluliselt usutavalt laenu andmise fakti. Maakohus on ekslikult pidanud laenulepinguid eluliselt usutavaks. See toob kaasa olukorra, kus iga hea sõber või sugulane võib oma lähedase pankrotimenetluses esitada nõude, mida tõendab fabritseeritud laenulepingutega. Selline teguviis ei ole kuidagi kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega või pankrotimenetluse eesmärgiga. Maakohtu hinnang, et mittetoimunud sündmust saab tõendada seal väidetavalt osalenud isikute ülekuulamisega istungil, on naiivne. Eluliselt usutavaks muudaks laenulepingu tõend, millest nähtuks, et raha on reaalselt ühelt isikult teisele liikunud. Objektiivselt tõendeid hinnates ei ole võimalik jõuda järeldusele, et hageja ja pankrotivõlgniku ning hageja ja TB vahel sõlmitud laenulepingud oleksid ehtsad. Lisaks on kohus andnud tunnistaja ülekuulamisele ette kindlaksmääratud jõu, pidades seda laenulepingu ehtsuse tuvastamisel olulisimaks tõendiks.
Vastus apellatsioonkaebusele
13.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi ning tunnustas hageja nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
15.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud menetlusnormi, kui jättis rahuldamata kostja taotluse välja nõuda hageja pangakonto väljavõtted. Kuna hageja väitis, et ta sai TB-lt laenu sularahas ning laenas saadud summa pankrotivõlgnikule edasi samuti sularahas, siis ei ole hageja pangakontodel asjas tähtsust.
16.Kolleegiumi hinnangul on maakohus leidnud ebaõigesti, et kuna pankrotivõlgnik on kinnitanud raha saamist, siis peab kostja tõendama, et raha üleandmist ei toimunud. Selline tõendamiskoormis kehtiks juhul, kui vaidlus oleks hageja ja pankrotivõlgniku (laenulepingu pooled) vahel. Käesoleval juhul ei vaidle laenulepingu pooled, vaid hageja nõude on vaidlustanud pankrotivõlgniku teine võlausaldaja. Kostja ei ole laenu üleandmist pankrotivõlgnikule kinnitanud. TsMS § 230 lg 1 järgi peab antud juhul hageja tõendama, et ta on pankrotivõlgnikule laenulepingu järgi raha üle andnud. Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates maakohus nõuetekohaselt täitnud TsMS § 232 lõiget 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
17.Hageja on esitanud kohtule hageja ning pankrotivõlgniku vahel 18.01.2013 sõlmitud laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja pankrotivõlgnikule 55 000 eurot tähtajaga 18.01.2014. Pankrotivõlgnik on laenulepingul kinnitanud raha kättesaamist (tl 14-15). Samuti on pankrotivõlgnik andnud 18.01.2014 võlgnevuse kohta hagejale võlatunnistuse (tl 38). Hageja selgitas, et laenu anti sularahas. Lisaks on hageja selgitanud, et laenu andmiseks pankrotivõlgnikule laenas ta ise TB-lt 25.12.2012 laenulepingu alusel sularahas 50 000 eurot. Laenulepingu kohaselt andis TB hagejale laenu tähtajaga 31.12.2018 (tl 49). Hageja avaldas, et ta käis ise Bulgaarias ja sai laenu sularahas osade kaupa.
18.Kolleegium leiab, et hageja väited ja tõendid TB-lt sularahas laenu saamise ning pankrotivõlgnikule sularahas laenu andmise kohta ei ole veenvad. Esmalt märgib kohus, et hageja ei ole esitanud TB-lt hagejale ja hagejalt pankrotivõlgnikule raha üleandmise kohta ühtegi laenulepingu pooltest sõltumatut tõendit. Mõlemal korral on tõendiks raha saamise kohta üksnes laenusaaja enda kirjalik kinnitus. Samuti on muid asjaolusid, mis vähendavad laenulepingute usaldusväärsust tõenditena. Hageja on TB-ga sõlmitud laenulepingul kinnitanud, et ta on kätte saanud kogu 50 000 eurot. Kinnitus on antud 30.12.2012. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et olukorras, kus laenuandja annab laenusaajale laenu mitmel korral osade kaupa, nõuab ta laenusaajalt raha kätte saamise kohta kinnitust ainult üks kord (kui kogu laen on üle antud), mitte iga summa kohta eraldi. Laenu andmise veenvust vähendab ka see, et laenulepingu kohaselt on laenuandja (TB) andnud laenu teises riigis elavale laenusaajale (hagejale) kuueks aastaks ilma igasuguse tagatiseta. Hageja ja TB vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt kohaldatakse lepingule Eesti õigust. Olukorras, kus laenuandja elukoht on Bulgaarias ja laen anti üle Bulgaarias, ei ole tõenäoline, et laenuandja lepiks kokku Eesti õiguse kohaldamises. Kolleegiumi hinnangul on tsiviilkäibes ka äärmiselt ebatavaline nii suurte summade (50 000 eurot ja 55 000 eurot) laenamine sularahas. Hageja ei ole veenvalt selgitanud, miks oli vajalik laenusummade üleandmine sularahas. Lisaks ei ole hageja esitanud andmeid ega teinud usutavaks, et pankrotivõlgnikul oli sellises suuruses (55 000 eurot) summat laenata vaja, ning et pankrotivõlgnikul oli nii suuri väljaminekuid. Laenu andmist ei muuda ringkonnakohtu jaoks veenvaks ka käenduslepingu sõlmimine hageja ning KN (pankrotivõlgniku abikaasa) vahel. Hageja ei ole väitnud, et ta on nõudnud käendajalt käenduslepingu täitmist, kuigi laenu tagastamise tähtajast on möödunud mitu aastat. Ka see vähendab usutavust, et hageja pankrotivõlgnikule tegelikult laenu andis. Arvestades kõike eeltoodut leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole piisavalt tõendanud pankrotivõlgnikule vaidlusaluse laenulepingu järgi raha üleandmist.
19.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et hageja on pankrotivõlgnikule laenu andnud, siis tuleb hagi nõude tunnustamiseks jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
20.Arvestades, et hagi jääb rahuldamata, siis tuleb poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Lähtudes TsMS § 177 lg-st 2 määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 11.01.2018 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735 osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, ja menetluskulude jaotuse osas. Saata asi selles osas tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus jättis kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata.