XX hagi Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus vastu nõude tunnustamiseks YY (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.11.2016.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sihtasutuse Rahvusvaheline apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus
Kaitseuuringute
Keskus
Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Sihtasutus Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (registrikood 90009217), tehinguline esindaja vandeadvokaat Alan Biin Kohtuistungi toimumise aeg
06.04.2018.a
Istungil osalenud isikud
Hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus, kostja teinguline esindaja vandeadvokaat Alan Biin
Teha uus otsus, millega jäetakse XX hagi Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus vastu nõude tunnustamiseks YY (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata.
3.Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Jätta menetluskulud XX kanda.
1(8)
Tsiviilasi nr 2-14-58735
5.Jätta rahuldamata hageja poolt esitatud 06.04.2018.a kohtuistungi protokolli parandamise taotlus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.08.10.2014.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus tunnustada YY (pankrotis) pankrotimenetluses 66 055 euro suurust nõuet pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 3 kohaselt teise rahuldamisjärgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 18.01.2013.a laenulepingu, mille alusel andis hageja võlgnikule sularahas üle laenusumma 55 000 eurot (laenuleping). Võlgniku laenukohustust käendas 18.01.2013.a KK. Võlgnik on laenulepingule lisanud kinnituse, mille kohaselt on ta raha kätte saanud. Laenu tagastamise tähtpäev oli 18.01.2014.a. Võlgnik soovis laenu sularahas ja hageja majanduslik seisund võimaldas tal laenu anda. Raha sai ta mh kinnistu müügist. 50 000 eurot sai ta sularahas TT-lt ja 5000 eurot TT-lt. Võlgnik tunnustas 18.01.2014.a hageja nõuet ja andis hagejale võlatunnistuse. Võlgnik ei ole hagejale laenu tagastanud ega tasunud laenusumma kasutamise eest intressi ega tagastamata laenusummalt arvestatud viivist. Võlgniku pankrot kuulutati välja 30.05.2014.a. Hageja esitas 12.06.2014.a võlgniku pankrotimenetluses 66 055 euro tasumise nõude, millele kostja esitas 30.09.2014.a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite. Võlgnik võlgneb hagejale põhivõlana 55 000 eurot, intressina 3850 eurot (intress oli laenulepingu p 2.3 järgi 7% aastas) ja viivisena 7205 eurot (viivis oli laenulepingu p 3.1 järgi 0,1% sissenõutavaks muutunud summast päevas). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates on väidetavalt sõlmitud laenuleping näilik. Hageja ei ole tõendanud laenusumma üleandmist. Laenulepingu sõlmimine ei ole usutav, sest isikutel ei ole tavapäraselt nii palju sularaha ja praktikas kantakse nii suur laen üle üldjuhul pangaülekandega. Laenuleping on sõlmitud eesmärgiga tekitada pankrotimenetluses näilik nõue. Kahtlusi kinnitab see, et võlgnik on väidetavalt sularahas saanud 74 500 euro suuruse laenu ka enda emalt ja abikaasalt. Võlgniku elustiil ja võlgnevused ei näita vaatamata väidetavatele laenudele, et tal oleks nii suures ulatuses finantsvahendeid olnud. On äärmiselt ebausutav, et Bulgaaria kodanik TT annaks Eesti kodanikule sularahas tagatiseta 50 000 euro suuruse laenu. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 29.11.2016.a otsusega hagi ning tunnustas hageja 66 055 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja märkis, et määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast
2(8)
Tsiviilasi nr 2-14-58735 kohtulahendi jõustumist. Maakohus jättis rahuldamata kostja tõendite kogumise taotluse, milles kostja soovis saada hageja pangakontode väljavõtted Eestis tegutsevatest krediidiasutustest 01.01.2010.a - 18.01.2013.a. Otsuse kohaselt tuvastas maakohus, et hageja ja võlgnik allkirjastasid lepingudokumendi, mille pealkiri oli laenuleping ja millele oli sõlmimise ajaks ja kohaks märgitud 18.01.2013.a, Tallinn. Kostja ei toonud välja asjaolusid, millest nähtuks, et laenuleping oli näilik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Ainuüksi kostja arvamuse, et laenulepingu sõlmimise eesmärk oli tekitada pankrotimenetlusse näilik nõue, põhjal ei lugenud kohus laenulepingut näilikuks tehinguks. Laenuleping vastab seaduses sätestatud laenulepingu tunnustele ning selles sisalduvad tingimused ei anna alust lugeda lepingut näilikuks. Laenulepingu p-des 1.1 ja 1.2 leppisid hageja ja võlgnik kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu 55 000 eurot ning kohustub laenu üle andma hiljemalt 19.01.2013.a. Laenulepingule on käsitsi kirjutatud: „Kinnitan, et olen laenusumma 55 000 Eurot kätte saanud. /allkiri/ YY“. Võlgniku omakäeline kinnitus laenulepingul on täitmise kviitung võlaõigusseaduse (VÕS) § 95 lg 1 mõttes, mis pöörab laenu üleandmise osas tõendamiskoormise ümber. Seega pidi kostja tõendama, et hageja ei ole võlgnikule laenu üle andnud. Kostja ei lükanud ümber hageja väidet, et hageja kasutas võlgnikule laenu andmiseks TT-lt sularahas saadud 55 000 eurot ja KK-lt saadud 5000 eurot, ega tõendanud, et hagejal ei saanud olla raha, mille arvel võlgnikule laenu anda. See, kas hagejal oli sissetulekuid või pangakontol raha, saab üksnes näidata laenusumma üleandmise elulist usutavust ega näita üheselt, et laenusummat üle ei antud. Kostja ei soovinud esitada tõendeid selle kohta, et laenu üle ei antud, ega taotlenud hageja ega võlgniku ärakuulamist. Kuna kostja ei tõendanud, et laenu võlgnikule üle ei antud, tunnustas kohus hageja 55 000 euro suurust põhivõlga, 3850 euro suurust intressinõuet ja 7205 euro suurust viivisenõuet võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse nõuda krediidiasutustest välja hageja pangakontode väljavõtted perioodi 01.01.2010.a 18.01.2013.a kohta. Hagiavalduse kohaselt andis hageja 18.01.2013.a sõlmitud laenulepinguga pankrotivõlgnikule sularahas laenu 55 000 eurot. Ühtegi tõendit raha üleandmise kohta hageja maakohtule ei esitanud. Menetluse kestel esitas hageja kohtule laenulepingu, mille kohaselt on keegi bulgaarlane laenanud talle ilma igasuguse tagatiseta 6 aastaks sularahas 50 000 eurot, mille hageja laenas edasi pankrotivõlgnikule. Raha bulgaarlaselt saamist või selle edasiandmist pankrotivõlgnikule ei ole hageja tõendanud. Kostjal on võimatu negatiivset asjaolu tõendada. Sellest tulenevalt palus kostja kohtul välja nõuda hageja pangakonto väljavõtted, et nendelt tuvastada, kas hagejal oli piisavalt vara, et ta üldse oleks suutnud sellises summas laenu anda või kas nendelt kontodelt nähtub raha saamine kolmandatelt isikutelt, selle väljavõtmine ja sellest tulenevalt võimalik üleandmine pankrotivõlgnikule. Pankrotivõlgnik oli kostja töötaja, kellega kostja ütles 06.06.2011.a töölepingu erakorraliselt üles. Töölepingu lõpetamise põhjus oli asjaolu, et pankrotivõlgnik oli kuritarvitanud tööandja usaldust ning omastanud tööandja vara. Vara omastamise kohta esitas kostja politseile ka avalduse, mis päädis pankrotivõlgniku süüdimõistmisega Harju Maakohtu 15.10.2013.a kohtuotsusega nr XXX. Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et keegi sõlmiks
3(8)
Tsiviilasi nr 2-14-58735 süüdimõistetud kurjategijaga laenulepingu 55 000 eurole. Pankrotivõlgniku tegevusest ei nähtu, et ta selle raha kunagi kätte oleks saanud. Igal mõistlikul inimesel on alus eeldada, et taoline tehing on teeseldud tehing eesmärgiga luua pankrotimenetlusse nõue ja seeläbi päästa pankrotis olevale isikule mingit vara. Taolises olukorras, kus igaühel on võimalus fabritseeritud tõenditega luua menetlusse nõue, on kostja hinnangul kohtul kohustus pöörata kõrgendatud tähelepanu tõendite kogumisele ja vaidluseseme asjaolude tõendamisele ja tõendatuks lugemisele. Kostja arvates on eluliselt ebausutav, et Bulgaaria kodanik annab Eesti Vabariigi kodanikule sularahas 50 000 eurot laenu ilma igasuguse tagatiseta. Selline laenulepingu sõlmimine ei ole rahvusvahelises tsiviilkäibes ka tavapärane. Negatiivset asjaolu (sündmuse mittetoimumist) on pea võimatu tõendada. Sellest tulenevalt pöördub tõendamiskoormis vastupidiseks, st hageja oleks pidanud tõendama eluliselt usutavalt laenu andmise fakti. Maakohus on ekslikult pidanud laenulepinguid eluliselt usutavaks. See toob kaasa olukorra, kus iga hea sõber või sugulane võib oma lähedase pankrotimenetluses esitada nõude, mida tõendab fabritseeritud laenulepingutega. Selline teguviis ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega või pankrotimenetluse eesmärgiga. Maakohtu hinnang, et mittetoimunud sündmust saab tõendada seal väidetavalt osalenud isikute ülekuulamisega istungil, on naiivne. Eluliselt usutavaks muudaks laenulepingu tõend, millest nähtuks, et raha on reaalselt ühelt isikult teisele liikunud. Objektiivselt tõendeid hinnates ei ole võimalik jõuda järeldusele, et hageja ja pankrotivõlgniku ning hageja ja TT vahel sõlmitud laenulepingud oleksid ehtsad. Lisaks on kohus andnud tunnistaja ülekuulamisele ette kindlaksmääratud jõu, pidades seda laenulepingu ehtsuse tuvastamisel kõige olulisemaks tõendiks. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Edasine menetluse käik
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 09.06.2017.a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnustas hageja 66 055 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse ja sõnastas otsuse tervikresolutsiooni, mille kohaselt jättis hagi rahuldamata ja hageja nõude tunnustamata, kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.
7.Hageja esitas eelnimetatud ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus ning jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt menetluskuludena välja 1500 eurot.
8.Riigikohus tühistas 11.01.2018.a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2017.a otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja selles osas tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus jättis kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata. Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse osaliselt.
9.25.01.2018.a kirjaga andis Tallinna Ringkonnakohus menetlusosalistele tähtaja soovi korral Riigikohtu otsusest tulenevalt esitada täiendavaid seisukohti, selgitusi, asjaolusid,
4(8)
Tsiviilasi nr 2-14-58735 taotlusi või tõendeid. Menetlusosalised ei esitanud kirjas antud tähtaja jooksul menetlusdokumente. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub seega rahuldamisele.
11.Vastavalt käesolevas tsiviilasjas Riigikohtu poolt antud juhistele tuleb ringkonnakohtul esmalt hinnata võlatunnistusega seonduvat, sh nii seda, kas võlatunnistus on kehtivalt antud ja juhul kui see nii on, kas võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega.
12.Ringkonnakohus hindab esmalt võimaliku võlatunnistuse õigusliku iseloomuga seonduvat. 06.04.2018.a toimunud kohtuistungil avaldas hageja vandeadvokaadist esindaja kohtule, et hageja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et vaidlusaluse võlatunnistuse (t lk 38) puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Ka kostja vandeadvokaadist esindaja ei esitanud sellisele õiguslikule käsitlusele vastuväiteid. Sellest tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust käsitleda võlatunnistuse õiguslikku iseloomu pooltest erinevalt.
13.Järgnevalt täidab ringkonnakohus Riigikohtu poolt antud juhise ja hindab, kas võlatunnistus on antud kehtivalt. Hageja esitas pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamisele suunatud hagi. Üldisest tõendamiskoormise jaotusest (TsMS § 230 lg 1) tulenevalt tuleb hagejal tõendada hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja rajas oma hagi sellele, et hageja sõlmis pankrotivõlgnikuga laenulepingu, millest tulenev raha tagasimaksmise nõue, intressinõue ja viivisenõue on täitmata. Laenulepingust tuleneva raha tagasimaksmise nõude, intessinõude ja viivisenõude alusena tõi hageja kohtu ette faktiväite, et pankrotivõlgnik väljastas tema kasuks võlatunnistuse. Selle faktiväite tõendamiseks esitas hageja dokumentaalse tõendi (t lk 38). Seega tuleb kohtul hinnata, kas viidatud dokumentaalse tõendi alusel saab lugeda tõendatuks, et pankrotivõlgnik YY andis hageja kasuks 18.01.2014.a võlakirja. Kostja vaidles sellele väitele vastu. Seega tuli hagejal oma väiteid tõendada.
14.Hageja ei ole esitanud vastava tõendi ehtsuse tõendamiseks täiendavaid otseseid tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud dokumentaalse tõendiga (t lk 38 olev võlakiri) ei saa tõendatuks lugeda, et pankrotivõlgnik YY oleks 18.01.2013.a väljastanud hageja kasuks võlakirja. Asja lahendamisel hindab kohus, kas tõendamiseks kohustatud poole poolt esitatud tõendite alusel saab lugeda hagi aluseks olevad asjaolud tõendatuks. Mitte ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Tõendite hindamise kohustus ja pädevus lasub kohtul, kellel tuleb asjas teha sisuline otsus. Kohus hindab tõendeid oma siseveendumuse kohaselt. Sellist reeglit, et juhul, kui hageja esitab tõendi ja kostja selle tõendi ümberlükkamiseks omapoolseid tõendeid ei esita, tuleks hageja faktiväide lugeda igal juhul tõendatuks, kehtivast õigusest ei tulene. Kohus võib oma siseveendumusel põhineva tõendite hindamise tulemusena lugeda tõendamata asjaoluks hageja poolt esitatud faktiväite ka siis, kui kostjal n.ö vastutõendeid ei ole. Sellise olukorraga on tegemist ka käesoleva vaidluse puhul.
15.Tavapärase tsiviilkäibe raames võib võlgniku poolt antud võlakirja käsitleda olulise kaaluga tõendina. Tavapärase tsiviilkäibe puhul soovib võlausaldaja reeglina nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, võlgnikul ei ole vähimatki põhjust jätta enda õigusi kaitsmata, tunnistada olematut kohustust või jätta mõni võlgniku kasuks rääkiv asjaolu esile toomata. Kuid käesoleval juhul on võlgniku suhtes välja kuulutatud pankrot, võlgniku vara läheb vaidlusaluse nõude
5(8)
Tsiviilasi nr 2-14-58735 tunnustamisest sõltumata realiseerimisele ning häälte jaotusest sõltuvad pankrotimenetluses tehtavad otsused. Seega ei ole võlgnikul pankrotisituatsioonis võlgnevusele vastuvaidlemiseks selliseid huvisid ja motivatsiooni nagu see on võlgnikul pankrotivälises situatsioonis. Sellest tulenevalt ei ole välistatud kostja poolt esitatud oletus, et võlgnik võis küll võlakirja allkirjastada, kuid võlakirjal olev kuupäev ja võlakirjas kajastatud andmed ei tarvitse vastata tegelikkusele. Hageja ei ole tõendanud, et võlakiri allkirjastati just sellel kuupäeval ja et võlakirjas kajastatud andmed vastavad tegelikkusele. Kohtupraktika kohaselt, juhul, kui üks hagimenetluse pooltest esitab eradokumendi, näiteks kirjaliku lepingu või võlatunnistuse ja vastaspool vaidleb selle ehtsusele vastu, tuleb sellel hagimenetluse poolel, kes soovib kirjalikule dokumendile tugineda, tõendada selle ehtsust. Hageja seda teinud ei ole. Käesoleval juhul ei seisne dokumendi ehtsus mitte selles, kas pankrotivõlgniku allkiri kirjalikel dokumentidel on ehtne, vaid selles, kas dokumendid on allkirjastatud dokumentides kajastatud kuupäevadel ja sellest tulenevalt ka selles, kas dokumentides kajastatud andmed, sh võlg vastavad tegelikkusele.
16.Hageja väitis, et võlatunnistuse ehtsust ja (deklaratiivses) võlatunnistuses kajastatud nõuete olemasolu tõendab ka pankrotivõlgniku poolt allkirjastatud laenuleping (t lk 14 jj), millel on pankrotivõlgniku omakäeline kinnitus selle kohta, et ta on sularahas 55 000 eurot kätte saanud. Ringkonnakohus leiab, et eespool käsitletud põhjustel ei saa ka viidatud dokumentaalse tõendi alusel lugeda tõendatuks, et pankrotivõlgnik andis võlatunnistuse võlatunnistuses kajastatud kuupäeval. Ringkonnakohus leiab, et samadel eespool käsitletud põhjustel ei saa lugeda tõendatuks ka seda, et pankrotivõlgnik allkirjastas laenulepingu laenulepingus kajastatud kuupäeval ja et pankrotivõlgnik andis kirjaliku kinnituse 55 000 euro kättesaamise kohta laenulepingus märgitud kuupäeval. Laenulepingu lõpus laenusaajast pankrotivõlgniku poolt antud kinnitust saaks lugeda täitmise kviitungiks juhul, kui saaks tõendatuks lugeda, et pankrotivõlgnik kinnituses kajastatud kuupäeval raha saamist kinnitas, kuid eespool asus kohus seisukohale, et sellist järeldust teha ei saa.
17.Eespool toodust tulenevalt ei saa lugeda tõendatuks ka seda hageja poolt kohtu ette toodud faktiväidet, et hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid 18.01.2013.a laenulepingu (t lk 14 jj).
18.Laenulepingu sõlmimise faktiväidet, 55000 euro saamise kohta laenulepingu sõlmimise päeval kinnituse andmise faktiväidet ja 18.01.2014.a võlatunnistuse allkirjastamise faktiväidet ei saa tõendatuks lugeda ka selle tõendi alusel, et KK sõlmis väidetavalt hagejaga 18.01.2013.a käenduslepingu (t lk 39), millega ta väidetavalt käendas YY laenulepingust tulenevat kohustust. Nimetatud faktiväidete tuvastamiseks ei anna alust ka hageja (XX) ja KK vaheline laenuleping ja hageja ja TT vaheline laenuleping, millele tuginedes soovis hageja tõendada, et tal oli raha selleks, et seda pankrotivõlgnikule edasi laenata.
19.Esiteks märgib ringkonnakohus, et isegi siis, kui hageja olekski saanud viidatud isikutelt raha, ei ole tõendatud, et see raha maksti YY-le just 18.01.2013.a laenulepingu täitmise raames välja. Teiseks märgib ringkonnakohus, et viidatud laenulepingute sõlmimist ei saa hageja poolt esitatud tõendite alusel tuvastada. Eespool selgitas ringkonnakohus, et mitte ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Ringkonnakohus leiab, et konkreetsed tõendid ei ole piisavad selleks, et hageja poolt esitatud faktiväiteid tuvastatuks lugeda.
20.Konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades ei saa mööda minna sellest, et esitatud ei ole mitte ühtegi sellist tõendit, millest saaks ilma kõhklusteta lähtuda. Kuigi juba 2013ndal aastal oli elektrooniliste suhtlusvahendite kasutamine ja ka digitaalallkirja kasutamine väga laialdaselt levinud, ei ole hageja kohtule esitanud mitte ühtegi digitaalselt allkirjastatud dokumenti, mitte
6(8)
Tsiviilasi nr 2-14-58735 ühtegi e-kirja laenulepingute sõlmimise või võlakirja väljastamise perioodist, rääkimata sellest, et hageja oleks esitanud kinnituse selle kohta, et keegigi erinevate laenusuhete pooltest oleks osagi väidetavalt makstud rahast võtnud pangast või pannud panka. Kõik väidetavaid laenulepingute sõlmimisi tõendavad dokumendid on koostatud kirjalikult. Mitte ühegi hageja poolt esitatud tõendi osas ei lükka mitte ükski objektiivselt kontrollitav tõend ümber seda kostja kahtlust, et sattudes pankrotiolukorda ja kriminaaluurimise alla soovis pankrotivõlgnik kujundada enda pankrotimenetlust läbi täiendavate häälte loomise endale soodsaks. Ringkonnakohus leiab, et eluliselt usutav oleks see, et sedavõrd suurte rahasummade laenamisega seoses oleks säilinud poolte e- kirjavahetust, raha kulutamise kajastamist või mingeid muid tõendeid, mis objektiivselt sündmuste aset leidmist kajastaksid.
21.Hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude tuvastamisel ja sellega seonduvalt tõendite hindamisel on oluline ka see, et hageja poolt antud selgitused ei ole eluliselt usutavad. Olukorras, kus n.ö objektiivselt kontrollitavaid tõendeid ei ole, eluline kontekst on selline, et väidetavalt laenu saanud võlgnik on muutunud pankrotivõlgnikuks ja sellega seoses on tema huvid muutunud, on faktiväidete tuvastamisel ja sellega seoses ka tõendite hindamisel oluline see, kas hageja poolt kohtu ette toodud faktiväited on eluliselt usutavad ja kas hageja annab ebakõlade osas selgeid ja arusaadavaid selgitusi. Hageja andis käesolevas tsiviilasjas, peale seda, kui kostja oli kõik oma kahtlused esile toonud, kirjalikud selgitused (t lk 66), milles üritas selgitada tõstatatud ebakõlasid. Ringkonnakohtu hinnangul hageja poolt antud selgitused kostja poolt tõstatatud ebakõlasid ei kõrvaldanud. Nii ei ole jätkuvalt eluliselt usutav, miks oleks hageja pidanud laenama vallandatud ja makseraskustesse sattunud, kriminaaluurimise all olevale pankrotivõlgnikule arvestatava summa (50 000 eurot) raha, mida tagas üksnes KK käendus. 06.04.2018.a kohtuistungil väitis hageja esindaja, et KK-lt ei ole käenduslepingu täitmist nõutud seetõttu, et KK majanduslik olukord ei ole hea. Ka peale hagejapoolsete selgituste andmist ei ole jätkuvalt loogiline see, miks pidi hageja laenama Bulgaaria kodanikult 50 000 eurot kuueks aastaks olukorras, kus hageja laenas väidetavalt bulgaarlaselt raha selleks, et see pankrotivõlgnikule üheks aastaks edasi laenata. Arusaamatu on see, miks andis bulgaarlane hagejale ilma tagatiseta laenu. Arusaamatu on see, miks vormistati bulgaarlasega üks laenuleping, millel on kirjalik kinnitus, et 50 000 eurot saadi just 30.12.2012.a, olukorras, kus XX väidab, et raha saadi mitmes osas. See hageja poolt esile toodud asjaolu, et YY-l oli raha vaja, ei ole piisav selleks, et lugeda tõendatuks eespool käsitletud võlatunnistuse kehtiv andmine või laenulepingu kehtiv sõlmimine ning selle alusel raha saamine.
22.Eespool toodust tulenvalt tuleb tõendite hindamise tulemusena asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid ja seetõttu ei saa kohus hagi rahuldada. Ringkonnakohus selgitas hagejale 06.04.2018.a kohtuistungil menetluslikku olukorda, et hagi aluseks olevad asjaolud tuleb kohtu ette tuua ja tõendada hagejal ja et ei ole välistatud olukord, kus kohus võib hageja poolt esitatud tõendeid hinnates asuda seisukohale, et hagi aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud, mistõttu võib hagi jääda rahuldamata. Menetluskulude jaotus
23.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
24.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
7(8)
Tsiviilasi nr 2-14-58735
25.Hageja esitas 06.04.2018.a kohtuistungi protokolli parandamise taotluse. Ringkonnakohus, tutvunud taotlusega, leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. Kohtuistungi protokoll vastab seaduses sätestatud nõuetele ja kajastab kohasel viisil istungil toiminut. Kohus rõhutab, et menetlusosalised said kohtuistungil täpse ülevaate sellest, mida protokolli kanti ning kohus küsis korduvalt menetlusosaliste advokaatidest esindajatelt, kas nende avaldused saab konkreetsel kujul protokollida.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.