2.Välja mõista XxxxAS-i Ühisteenused kasuks 3 315 (kolm tuhat kolmsada viisteist) eurot. Menetluskulud
3.Menetluskulud jätta kostja kanda.
4.Välja mõista XxxxAS-i Ühisteenused kasuks menetluskulud 1 169 (üks tuhat ükssada kuuskümmend üheksa) eurot ja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt parkis kostja korduvalt sõiduautot BMW registreerimismärgiga xxxx hageja poolt opereeritavas tasulises eraparklas aadressil Tallinna Xxxxparkimise eest tasumata. Hageja poolt kehtestatud parkimistingimuste kohasel sõiduki parklasse sisenemisel loetakse sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel. Parkimistingimused on näidatud infotahvlil parklasse sissesõidul. Kui sõidukijuht pargib sõiduki või liikleb parklas eirates tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 57 eurot.
2.Hageja märgib, et parklasse sissesõiduga loeti sõidukijuhi ja hageja vahel sõlmituks leping (parkimisleping), mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele (hagejale kuuluvas P8 tsooni parklas). Kostja ei täitnud lepingu tingimusi ning jättis tasumata tasulises parklas aadressil XxxxTallinn parkimise eest tasu, mille kohta on hageja koostanud leppetrahvi nõudeid kokku summas 3 315 eurot, mis on kostja poolt hagejale tasumata käesoleva ajani.
3.Hageja märgib ka, et kostja on Politsei- ja Piirivalveametis kriminaalmenetluse 16231600325 raames andnud tunnistuse kohaselt kinnitanud, et sõiduauto BMW registreerimismärgiga xxxx kuulus temale ning ta on tihti parkinud oma sõidukit Luha 39 aadressil asuvasse parklasse, mis kostja teada oli eraterritoorium, millel kostja parkis kellelegi tasu maksmata.
4.Hageja tugineb nõude esitamisel VÕS §-dele 9 lg 1, § 8 lg 1, § 16 lg 1, § 76 lg 1 ja 82 lg 1, § 100, § 108 lg 1 ja § 271.
5.Tulenevalt eeltoodust palub hageja kostjalt välja mõista 3 315 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja esitatud nõuet ei tunnista ja palub jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja väidab, et tema ei ole temale kuulunud sõiduautoga BMW registreerimismärgiga xxxx Xxxxparkla parkimistingimusi rikkunud. Kostja ei eita, et ta on temale kuulnud sõiduautot parkinud Xxxxaadressil, kuid seda aastal 2014. Märgitud ajal tasulise parklale viitavaid märke, silte või muid tunnuseid märgitud parklas või parkla juures ei olnud. Millal märgitud parkla tasuliseks muutus ja millal seda hageja opereerima asus, kostja ei tea.
7.Kostja märgib, et hageja poolt kehtestatud parkimistingimuste kohaselt sõlmitakse sõiduki parklasse sisenemisel leping sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel. Seega lepingu pool ja lepingu rikkumise korral kostja saab olla sõidukit parklasse juhtinud sõidukijuht. Hageja ei ole nimetanud ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks sõiduautot BMW registreerimisnumbriga xxxx tasu maksmata Xxxxparklasse parkinud. Hageja ei ole parkimistingimustes sätestanud, erinevalt näiteks parkimise korraldajast Europargist, tingimust, mille kohaselt on parkimisteenuse osutajal õigus eeldada, et parkimislepingu pool ja parkimistingimuste rikkumise eest vastutaja on sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Seega leiab kostja, et antud juhul ei ole kohaldatavad TsMS §-s 230 nimetatud tõendamiskoormise ümberjaotus, kuna antud vaidluse asjaolud on erinevad võrreldes Riigikohus lahendis nimetatud seisukohtadega. Seega kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud parkimislepingu rikkumist kostja poolt.
8.Kostja märgib, et liiklusseadus kehtestab omaniku kohustuse järgida liiklusseaduses sõidukiomanikule sätestatud kohustusi. LS § 72 lg-s 2 sätestatakse, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja kuue kuu jooksul pärast kasutusse andmise lõppemist säilitama ning liiklusjärelevalve esindaja või kohtu nõudmisel esitama seaduses sätestatud andmed mootorsõiduki kasutaja kohta. Konkreetsel juhul on sõiduki kasutusse andmise lõppemisest möödunud enam kui kuus kuud ja kostjal sellised andmed säilinud ei ole. Kostja on korduvalt andnud temale varasemalt kuulunud sõiduautot BMW registreerimismärgiga xxxx kolmandate isikute kasutusse ning kostja on võõrandanud auto 2016 suvel. Kostja sai esitatud nõudest ja konkreetsetest väidetavatest parkimislepingu
rikkumisete kuupäevadest teada alles 27.09.2016. Kuivõrd selleks ajaks oli aga viimasest kasutusse andmisest möödunud enam kui kuus kuud, ei suuda kostja reprodutseerida auto konkreetse kasutaja andmeid konkreetsel kuupäeval. Selliste andmete omamise või säilitamise nõue ei tulene kuue kuu möödumise järel ka seadusest. Seega konkreetsel juhul ei võimalik kasutada ka nn ümberpööratud tõendamise kohustust ja panna tõendamiskoormus autot juhtinud isiku tõendamiseks kostjale.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
10.Hageja palub kostjalt välja mõista 3 315 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud perioodil 12.12.2014 – 26.02.2016 hageja poolt opereeritavas parklas asukohaga XxxxTallinn parkimistingimusi, parkides kostjale kuuluva sõiduauto BMW registreerimismärgiga xxxx parklasse ning jättes parkimise eest tasumata. Kostja palub hagiavalduse jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole parkimislepingut rikkunud, sest parkimisleping on sõlmitud sõidukijuhi ja parkla operaatori vahel, aga hageja ei ole tõendanud, et kostja on olnud parkimislepingu pool. Kostja leiab ka, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale kuuluv sõiduauto on parkinud leppetrahvide väljastamise kuupäevadel XxxxTallinn parklas.
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale parkimise ajaks parkimiskoha. VÕS § 271 kohaselt kohustub üks isik (üürileandja) üürilepinguga andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Kostja on vaidlustanud asjaolu, et on parkinud sõiduauto BMW registreerimismärgiga xxxx perioodil 12.12.2014 – 26.02.2016 hageja opereeritavasse parklasse. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et perioodil 12.12.2014 – 26.02.2016 oli kostja sõiduauto BMW registreerimismärgiga xxxx omanik. Seega tuleb kohtul analüüsida, kas hageja ja kostja vahel oli leppetrahvide väljastamise kuupäevadel perioodil 12.12.2014 – 26.02.2016 sõlmitud parkimiskoha üürileping VÕS § 271 mõttes.
12.Hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja AS Ühisteenused (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele (tlk 114). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parkimisoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki omanik. Riigikohus on leidnud eelnimetatud lahendis, et just sõiduki omaniku tõendamiskoormus on tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis. Viidatud asjaolude väljaselgitamine on sõiduki omaniku kontrolli all, seevastu vastaspoolel on objektiivselt võimatu vastavaid tõendeid esitada. Samuti on sõiduki omaniku kohustus järgida liiklusseaduses (LS) sõidukiomanikule sätestatud kohustusi. LS § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. LS § 72 lg-s 2 sätestatakse, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi, mootorsõidukit kasutanud isiku aadress, mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood ja mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. LS § 72 lg 3 kohaselt laienevad vastutavale kasutajale LS § 72 lg-s 2 sätestatud kohustused seoses tema kasutuses oleva mootorsõidukiga.
13.Kohus on seisukohal, et lähtuvalt eelviidatud Riigikohtu lahendist tuleb just sõiduki omanikul, s.o kostjal tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis. Nimelt on Riigikohus eelnimetatud lahendis rõhutanud, et LS § 72 lg 2 sätestab sõiduki omanikule kohustuse koguda andmeid sõiduki kasutamise osas. Kuigi käesoleval juhul on sõiduki kasutamisest möödas kauem kui LS § 72 lg-s 2 nimetatud tähtaeg, on siiski üksnes kostjal kui sõiduki omanikul võimalus sõiduauto kasutamist tõendada. Hagejal eelnimetatud asjaolu tõendada võimalik ei ole. Samuti on kohtu jaoks eluliselt ebausutav, et kostja annab talle kuuluva sõiduki enam kui 90 korda kolmanda isiku kasutusse, kuid ei oska selle kohta mingeid andmeid esitada. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et juhul, kui kostja väidab, et tema ise oma sõidukit ei kasutanud, on just kostja kohustus tõendada, kes vaidlusalustel aegadel tema sõidukit parkis hageja opereeritavas parklas. Kostja selle kohta ühtegi tõendi esitanud ei ole, kuigi kohus on kostjale selgitanud, et see on tema tõendamiskoormis (tlk 129).
14.Samas on hageja kohtule esitanud Politsei- ja Piirivalveameti 17.03.2016 koostatud kriminaalmenetluse 16231600325 lõpetamise määruse lisaks olevad põhistused, millest tuleneb, et kostja on kriminaalmenetluse raames tunnistanud, et on tihti parkinud enda sõidukit registreerimismärgiga xxxx XxxxTallinn asuvasse parklasse (tlk 151-153). Kostja on ise väitnud, et on endale kuuluvat sõiduautot parkinud XxxxTallinn parklasse 2014 aastal (tlk 157). Samas on kostja 07.03.2016 alustatud kriminaalmenetluses nr 16231600325 märkinud, et on sõiduauto parkinud XxxxTallinn parklasse ka 25.02.2016 – 26.02.2016 (tlk 152). Kohus leiab, et olukorras, kus kostja ei ole tõendanud, et kolmandad isikud oleksid tema autot kasutanud ning kriminaalmenetluse 16231600325 lõpetamise määrusest nähtuvalt on kostja ise kinnitanud, et parkis XxxxTallinn parklasse, esineb alus asuda seisukohale, et just kostja on parkinud hageja poolt nimetatud kuupäevadel XxxxTallinn parklasse.
15.Kostja on esitanud vastuväite, et 2014. aastal eraparklale viitavad märgid parkimisalal puudusid, kostja on eelnimetatud asjaolu tõendamiseks esitanud Google mapsi foto 2014 aasta suvest (tlk 163). Samas ei ole kostja tõendanud, et ka alates 12.12.2014, mil hageja kostjale esmakordselt leppetrahvi nõude esitas, puudusid hageja opereeritavas parklas tähised eraparkla kohta. Kostja on kohtule väitnud, et hageja opereeritavas parklas olev märk või silt ei olnud nähtav (tlk 157) ning on selle asjaolu tõendamiseks esitanud foto (tlk 164). Kostja on ka 07.03.2016 alustatud kriminaalmenetluses nr 16231600325 märkinud, et kostjale teadaolevalt oli Xxxxparkla näol tegemist eraterritooriumiga ning ta ei ole tähele pannud, et parklas oleks üleval olnud liiklusinfot tutvustavad märgid ja et tegemist oli tasulise parklaga (tlk 152). Kohus kostja vastuväiteid põhjendatuks ei pea. Nimelt on kohtu hinnangul asjas esitatud fotodest lähtuvalt parklasse sisenedes koheselt märgatav oranži värviga silt, millelt on aru saada, et tegemist on eraparklaga. Samuti märgib kohus, et kostjal lasub hoolsuskohustus kontrollida, kas võõrale territooriumile sisenedes tuleb kostjal võtta tarvidusele täiendavaid meetmeid (eelkõige tasuda võõra maa kasutamise eest üüri) ning kostjal ei saanud tekkida arusaama, et parkimine võib olla tasuta. Samuti on kohtu hinnangul eluliselt ebausutav, et kostjale jäi vastav silt märkamata enam kui 90 korda, eriti olukorras, kus kostjale oli esimeste rikkumiste eest juba trahv määratud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja väide, et parklasse sisenedes ei olnud märki või silti näha, on põhjendamatu. Kohus märgib seoses kostja poolt 30.12.2016 esitatud videofailiga, et sellest nähtuvalt siseneb kostja parklasse üle kõnnitee ja muruplatsi, mis kahtlemata ei ole parklasse sisenemiseks ettenähtud viis ning selliselt sisenedes ei peagi kostjale olema parkimistingimuste silt näha. Samas ilmneb videost, et parklasse sisenemiseks ettenähtud kohas on üles pandud parkimistingimuste silt, mille tagumine külg on näha, ning mis oleks ka kostjale kahtlemata märgatav, kui kostja kasutaks parklasse sisenemiseks liiklusseadusega kooskõlas olevat viisi.
16.Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule andmeid selle kohta, et tema sõidukit kasutas leppetrahvidel märgitud kuupäevadel (tlk 23113) kolmas isik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki omanikuna kostja. Kostja on sõiduauto võõrandanud 2016 aasta suvel, kuid hageja nõue tuleneb perioodist 12.12.2014 – 26.02.2016, seega oli kostja nõude tekkimise ajal sõiduauto omanik. Seega loeb kohus tuvastatuks, et leppetrahvide väljastamise kuupäevadel perioodil 12.12.2014 – 26.02.2016 on hageja ja kostja sõlminud parkimiskoha üürilepingu VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et hageja sõiduauto on leppetrahvi väljastamise kuupäevadel parkinud hageja poolt opereeritavas parklas, kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvide ning hageja poolt tehtud fotodega (tlk 23-113).
17.Hageja on kostjale esitanud perioodil 12.12.2014 – 26.02.2016 kokku 92 lepptrahvi nõuet (tlk 23-113). Parkimistingimuste punkti 5 kohaselt juhul, kui sõidukijuht eirab tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 57 eurot (tlk 114). Hageja on kostjale perioodil 12.12.2014 – 19.12.2015 esitanud leppetrahvi nõuded summas 35 eurot ning perioodil 09.01.2016 – 26.02.2016 summas 40 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvi nõuded kooskõlas parkimistingimuste punktiga 5 ning leppetrahvinõuded kogusummas 3 315 eurot kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.
18.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus esitatud hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 3 315 eurot.
19.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 lg 1 kohaselt on hagihind 3 315 eurot. Menetluskulud
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt asjaolust, et kohus on hagi rahuldanud, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
21.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
22.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulu muu hulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
23.Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu 300 eurot ja lepingulise esindaja tasu 869 eurot. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja käesolevas kohtumenetluses tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 99,45 eurot (tlk 119) ja hagiavalduse esitamisel 200,55 eurot (tlk 119), kokku 300 eurot. Kohus leiab, et hageja on tõendanud riigilõivu tasumist 300 euro ulatuses ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele.
24.Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud seoses esindaja tasuga summas 869 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal maksekäsu
kiirmenetluse avalduse koostamiseks 1 tund (tlk 1), hagiavalduse koostamiseks 3 tundi ja 30 minutit (tlk 14-20), kostja vastustega tutvumiseks 45 minutit (tlk 125-127, 131-132), vastuse koostamiseks kostja vastustele 4 tundi ja 8 minutit (tlk 143-150) ning kostja vastusega tutvumiseks ja lõppseisukohtade koostamiseks 1 tund ja 30 minutit (tlk 156-157, 171-173). Kohus leiab, et eelnimetatud toiminguid saab pidada põhjendatuks, lähtudes asjas esitatud dokumentide mahust, sisust ning toimingute vajalikkusest. Kohus märgib, et tsiviilkohtumenetluses on tavaline, et esindajad peavad analüüsima erinevaid õigusakte ja nende seletuskirju, samuti kassatsioonikohtu praktikat ning koostama dokumente (RKTKo 3-2-1-43-10 p 14). Eeltooduga peab kohus põhjendatuks hageja esindaja poolt tehtud toiminguid ja nendeks kulunud ajalist kulu 10 tunni 53 minuti ulatuses.
25.Hageja esindaja nõuab menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta, seega tuleb hageja menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta. Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo 3-2-1-115-13 p 25). Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu kuni 86 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Seega arvestades, et hageja esindaja töötundide põhjendatud maht maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisel on 1 tundi ning töötunni hind 20 eurot ja ülejäänud toimingute koostamisel 9 tundi ja 53 minutit ning tunnihind 86 eurot, on hageja esindaja õigusabiteenuse kulud kokku 869 eurot (ilma käibemaksuta).
26.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Käesoleval juhul hageja taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist, seega tuleb kostjalt välja mõista viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni.
27.Tulenevalt eeltoodust tuleb kostjal hüvitama hagejale menetluskulusid 1 169 euro ulatuses, mis koosnevad lepingulise esindaja tasust 869 eurot ja riigilõivust 300 eurot. Kohus arvestas hageja menetluskulude kindlaksmääramisel ja nende väljamõistmisel kostjalt vaidluse asjaolusid, menetluse aega, asja keerukust ning poolete poolt esitatud menetlusdokumente. Ka Riigikohus on rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (RKTKo 3-2-1-415 p 14).