Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-1895 8. detsember 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque, Viive Ligi, Nele Parrest ja Jüri Põld X kaebus Viru Vangla 13. juuli 2018. a käskkirja ja
6.septembri 2018. a vaideotsuse tühistamiseks ning käskkirja täitmisele pööramise õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja X, esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja Nele Tammemäe Vastustaja Viru Vangla, esindajad Marek Aas, Kairi Piller-Petrov Kaasatud haldusorganid:
1.Justiitsministeerium, esindaja Laura Glaase
2.õiguskantsler, esindaja Olari Koppel Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli 2020. a otsus Viru Vangla ja X kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli 2020. a otsus muutmata.
2.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Arvata X kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon riigituludesse.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras vanglakaristust kandva kaebaja 28. veebruari 2017. a käskkirjaga nr 6-2/241-1 tööle üldkasutatavate ruumide koristajana. Käskkirja kooskõlastas vangla arst, kelle hinnangul võimaldas kaebaja tervis tal tööülesandeid täita. 14. juunil 2018 andis vanglaametnik kaebajale korralduse tööle asuda. Kaebaja keeldus tööle asumast, viidates terviseprobleemidele.
2.13. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-3/600-1 määras vastustaja kaebajale töökohustuse rikkumise ja allumatuse eest (vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1) 45-päevase kartserikaristuse. Käskkirja järgi hindas meditsiiniosakonna õde kaebaja terviseseisundit 14. juunil 2018 ja kinnitas, et kaebaja võib koristustöid teha. Vastustaja leidis, et tööle asumise korraldusele allumata jätmine oli väga raske rikkumine. See annab halba eeskuju teistele kinnipeetavatele ning ohustab vangla julgeolekut. Seetõttu tuleb kaebajat karistada kartserisse paigutamisega. Õiguskuuleka elu elamiseks tuleb kinnipeetaval arendada tööoskusi ja -harjumusi. Kaebajal on samasuguste rikkumiste eest
3-18-1895 üheksa kehtivat distsiplinaarkaristust. Viimati määrati talle rikkumise eest 45-päevane kartserikaristus. Leebemad karistusliigid ei oleks proportsionaalsed ega eesmärgipärased. 45-päevane kartserikaristus on piisav selleks, et kaebaja mõistaks oma rikkumise tõsidust ja teeks järeldusi, mis võimaldaks tal edaspidi õiguskuulekalt käituda.
3.Kaebaja esitas käskkirja peale vaide, mille vastustaja jättis 6. septembri 2018. a vaideotsusega nr 6-12/409-3 rahuldamata. Kaebaja viibis käskkirja alusel kartseris 14. juulist 28. augustini 2018.
4.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja ja vaideotsuse tühistada ning tuvastada käskkirja täitmisele pööramise õigusvastasus. Kaebajal oli töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 alusel õigus tööst keelduda, kuna töö oleks tema tervise ohtu seadnud. Pärast seda, kui vangla arst kooskõlastas kaebaja tööle määramise käskkirja, tehti kaebajale uuring, mis kinnitas tema terviseprobleeme. Kaebajal diagnoositud haigused on progresseeruvad ega lähe aja möödudes üle. Kaebaja töövõimelisust hinnates ei vaadanud arst teda läbi. Hinnangu andnud arstil on Soomes arstina töötamine keelatud, kuna tema tegevus ohustas patsiente. Kaebajale teadaolevalt on tema tegevus perearstina ka Eestis peatatud. Erinevate arstide hinnangud kogumis kinnitavad, et kaebaja terviseseisund ei võimalda tal koristajana töötada. Vaidlustatud käskkiri pöörati täitmisele 14. juulil 2018. Enne seda viibis kaebaja 1. detsembrist 2017
6.aprillini 2018 kartseris (126 päeva), siis neli päeva tavarežiimil, 11. aprillist 20. maini 2018 kartseris (40 päeva), siis kümme päeva tavarežiimil ja alates 30. maist 2018 taas kartseris. Pikka aega kestev üksikvangistus on ebainimlik. Ka tavarežiimil olles ei saanud kaebaja teiste kinnipeetavatega suhelda, kuna teised sama osakonna kinnipeetavad olid sel ajal kartseris.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 30. oktoobri 2019. a otsusega kaebuse osaliselt. Kohus leidis, et vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus olid õiguspärased, kuid vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramine oli õigusvastane. Kaebaja vaidlustas teises kohtuasjas (nr 3-17-968) tööle määramise käskkirja, kuid kaebus jäi rahuldamata. Seega pole praeguses kohtuasjas enam võimalik vaielda selle üle, kas kaebaja määrati tööle õigesti. Kaebaja esitatud tõendid ei näita, et tema terviseseisund oleks võrreldes tööle määramise ajaga oluliselt halvenenud. Kaebaja ei ole taotlenud, et tema tööle määramise haldusmenetlus uuendataks. Vastustaja selgitas, et koristajal tuleb tavaliselt puhastada harjaga ja mopiga põrandat ning niiske lapiga horisontaalpindu. Selleks kulub 1˗1,5 tundi. Meditsiiniõe 14. juunil 2018 antud hinnangul oli kaebaja tervislik seisund stabiilne. Töö ei oleks kaebaja tervist ohtu seadnud, mistõttu ei saanud ta tugineda TTOS § 14 lg 5 p-le 4. Seega pani kaebaja toime distsiplinaarsüüteo. Väljakujunenud kohtupraktika järgi on tööst keeldumine raske rikkumine, mis seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (Riigikohtu otsus nr 3-15-3133/29, p 17 ja otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). Karistuse määramise hetkel oli kaebajal üheksa kehtivat karistust sarnaste rikkumiste eest. Kaebaja ei kaitse tööst keeldudes oma tervist. Ta lihtsalt ei soovi töökohustust täita. Määratud karistus on seetõttu proportsionaalne. Käskkiri pöörati 14. juulil 2018 täitmisele õigusvastaselt. Kaebaja viibis kartseris alates 30. maist, seega oli ette näha, et tal tuleb kartseris viibida 90 päeva järjest. Tegelikult viibis kaebaja järjest kartseris kauemgi, vähemalt 12. oktoobrini 2018. Alates 1. detsembrist 2017 kuni vaidlustatud 2(13)
3-18-1895 käskkirjaga määratud kartserikaristuse lõpuni viibis kaebaja kartseris kokku 257 päeva ja tavarežiimil 14 päeva. Kaebaja väitel oli ta sotsiaalses isolatsioonis ka ajal, mil tema suhtes kartserirežiimi ei kohaldatud. Vastustaja ei hinnanud vaidlustatud käskkirjas, kas ja millistel kaalutlustel on lubatud karistus täitmisele pöörata. Kohtu meelest on üldteada, et inimese sotsiaalsetes suhetes mängivad olulist rolli suhted isikutega, kellel on sarnased igapäevased tegevused, huvid, mured ja rõõmud. Selliseid suhteid ei asenda suhted võimupositsioonil olevate isikutega, kaebaja puhul vanglaametnikega. Kaebaja sai suhelda oma igapäevaseid ülesandeid täitvate vanglaametnikega, kaplaniga ja ühel korral ka kriminaalhooldusametnikuga. Kaebajal oli küll võimalik lähedastele helistada ja kirjutada, kuid sellest vanglaväliste suhete hoidmiseks ei piisa. Sotsiaalset isolatsiooni ei leevenda see, et kaebaja kandis karistust elukambris, mitte kartserikambris ning et muud kinnipidamistingimused olid õigusaktidega kooskõlas. Pikaajalise üksikvangistuse puhul tuleb hinnata kinnipeetava terviseseisundit. Psühhiaatriga kohtus kaebaja 6. septembril 2018, st pärast karistuse kandmist. Arsti hinnang näitab, et kaebajal ei olnud sel ajal vaimse tervise probleeme, kuid see ei muuda tagantjärgi õiguspäraseks karistuse täitmisele pööramisel tehtud toiminguid. Pooled vaidlevad juba aastaid selle üle, kas kaebaja peab koristajana töötama. Kaebajal ei ole muid distsipliinirikkumisi. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et ta oleks vangla julgeolekule ohuks. Pikaajaline kartseris hoidmine selleks, et kaebaja asuks koristustöödele, pole proportsionaalne.
6.Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Ajal, mil vastustaja vaidlustatud käskkirja täitmisele pööras, oli kaebaja viibinud järjest kartserirežiimil vaid 45 päeva. Kehtiv õigus ega kohtupraktika ei näe ette kohustust hinnata isiku terviseseisundit enne kartserikaristuse täitmisele pööramist. Oluline on, et karistus ei tooks kaasa kahjulikke tagajärgi. Kohus peab asjaolud kindlaks tegema kohtuotsuse tegemise aja seisuga. 6. septembril 2018 leidis psühhiaater, et kartseris viibimine ei ole kaebaja tervist kahjustanud. Vangla teenistujatega suhtlemise võimalus ei ole kehvem võimalusest suhelda kriminaalse taustaga kaaskinnipeetavatega.
7.Kaebaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtul tühistada vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus.
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 28. aprilli 2020. a otsusega apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on tauninud kinnipeetavate üksikvangistuses hoidmist, ei ole ta tuvastanud VangS § 63 lg 1 p 4 vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK). Arvestada tuleb karistuse kandmise tingimusi, kestust, karistuse eesmärki ning mõju konkreetsele isikule. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on tõepoolest olnud järjekindlalt (sh 2017. a-l Eesti kohta esitatud raportis) seisukohal, et kartserikaristuse ülemmäär ei tohiks ületada 14 päeva. Ka õiguskantsler on pidanud vajalikuks 45-päevast maksimumtähtaega lühendada. Need seisukohad on aga soovituslikud ega muuda kehtivaid norme. Nendega saab arvestada õigusnorme kohaldades. Rikkumise asjaolusid ja kaebaja isikut arvestades ei ole põhjust pidada kartserikaristuse pikkust ülemääraseks. 14. juuniks 2018 oli kaebajale teada, et halduskohus pidas õigusvastaseks seda, et kaebaja keeldus seljavalule viidates tööst. Seega käitus kaebaja kavatsetult õigusvastaselt.
3(13)
3-18-1895 Vastustaja ei pea eeldama, et üksikvangistus kahjustab isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid, ega pea põhjendama kartserikaristuste katkematut täitmist. Kinnipeetaval endal on võimalus välja tuua, miks jätkuv kartserirežiimil viibimine tema õigusi ülemäära riivab. Kui kartserirežiimil hoidmine ei ületa 45 päeva, saab eeldada selle õiguspärasust. Kui vangla peab vajalikuks hoida isikut kartseris kauem, peab ta veenduma, et see ei too kinnipeetavale kaasa vangistuse eesmärkidega vastuollu minevat kahjulikku mõju. Vastustaja ei hinnanud karistust täitmisele pöörates pikaajalise üksikvangistuse mõju kaebajale ega kasutanud VangS § 65 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust. Seda kaalutlusviga ei kõrvalda asjaolu, et kaebaja terviseseisundit hinnati pärast karistuse täideviimist. Seejuures selgub kaebaja haigusloost üksnes see, et tal ei olnud 6. septembril 2018 psühhiaatrilisi kaebuseid ega sõltuvusi. Haigusloost ei selgu, milline oli üksikvangistuse üldine mõju kaebajale, sh kas esines selliseid probleeme, mis arstiga kohtumise ajaks olid juba möödunud. Kaebaja oli kartserikaristust kandes enamasti üksi, tal ei olnud võimalik suhelda kaaskinnipeetavatega. Seda võimalust polnud tal ka tavarežiimil viibides. Kaebaja ei saanud kohtuda oma pereliikmetega. 30. maist 28. augustini 2018 oli tal vaid üks kokkusaamine ja seegi ametiisikuga. Kaebaja sai suhelda üksnes oma igapäevaseid tööülesandeid täitvate vanglaametnikega ja kaheksal korral kaplaniga. Kaebajal oli küll võimalus helistada ja pidada kirjavahetust, kuid sellest vanglaväliste suhete hoidmiseks ei piisa. Eelnevast saab järeldada, et vangla ei rakendanud meetmeid, mis oleks sotsiaalset isolatsiooni oluliselt leevendanud. Kokkupuuted vanglaametnikega võisid pakkuda vaheldust, kuid ei korvanud muu sotsiaalse suhtluse puudumist. Vastustaja ei väida, et vanglaametnikud oleks arendanud kaebajaga vaimselt stimuleerivat suhtlust eesmärgiga leevendada üksikvangistuse mõju. Kuna vastustaja ei veendunud kartserikaristust täitmisele pöörates, et kaebaja jätkuv üksikvangistuses hoidmine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ega avalda kaebajale ülemäära kahjulikku mõju, oli vastustaja toiming õigusvastane.
9.Nii kaebaja kui ka vastustaja esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused. Kolleegium kaasas arvamuse andmiseks kohtumenetlusse õiguskantsleri ja Justiitsministeeriumi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja palus kassatsioonkaebuses haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada osas, millega tema kaebus rahuldamata jäeti, ning teha asjas uus otsus, millega vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus tühistada. Kassatsioonkaebuses ja vastustaja kassatsioonkaebusele esitatud vastuses leidis kaebaja järgmist. Kohtud peaksid CPT soovitustega arvestama. CPT hinnangul tuleks üksikvangistust kohaldada vaid erandjuhtudel kõige tõsisemate rikkumiste korral. Rahumeelne tööst keeldumine ei ole selline rikkumine. Erinevalt Viru Vanglast ei käsita Tartu Vangla seda raske rikkumisena.
10.1.VangS § 65 lg 1 p 4 on vastuolus EIÕK art-ga 3. EIK on tõdenud, et üksikvangistus pole õigustatud rahumeelse allumatuse korral (Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa, nr-d 11082/06 ja 13772/05, p 470; Mathew vs. Holland, nr 24919/03, p 202; vrd ka Swiderski vs. Poola, nr 5532/10 ja Radev vs. Bulgaaria, nr 37994/09). EIK praktika järgi peab üksikvangistus olema erandlik meede, selle kestus peab olema isikule teada, võimuesindajad peavad hindama selle vajalikkust ning üksikvangistuse põhjused peavad aja kulgedes tugevnema (Gorbulya vs. Venemaa, nr 31535/09, p-d 75 ja 77). Tagatud peab olema inimese füüsilise ja psüühilise seisundi pidev jälgimine. Vastustaja ei ole neid nõudeid järginud ega kaebaja terviseseisundit hinnanud. Kaebaja tervist on hinnanud üksnes meditsiiniõde tööst keeldumise põhjendatust kontrollides. Pärast karistuse kandmist toimunud psühhiaatri vastuvõtt ei kõrvaldanud vastustaja kaalutlusviga karistuse täitmisele pööramisel. Kuue
4(13)
3-18-1895 kuu jooksul (maist oktoobrini 2018) oli kaebajal 11 kohtumist kaplaniga ja kaks kohtumist vanglaväliste isikutega. Kohtumisi oli ilmselgelt liiga vähe.
10.2.Ka õiguskantsler leiab, et vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimaalset määra tuleks lühendada. 5. oktoobri 2016. a arvamuses leidis õiguskantsler, et rahumeelne tööst keeldumine ei ole selline rikkumine, mis õigustaks üksikvangistusega karistamist. Uuringute järgi saab inimese ajutegevus pöördumatult kannatada juba nädal aega kestnud minimaalse stimulatsiooni tulemusel (vt ka EIK Gorbulya vs. Venemaa, nr 31535/09, p 78 ja Csüllög vs. Ungari, nr 30042/08, p 30). Üksikvangistus võib kahjustada kinnipeetava sotsiaalseid võimeid ning raskendada ühiskonda naasmist.
10.3.Justiitsministeeriumi koostatud analüüsist selgub, et suure hulga kinnipeetavate haldustöödele rakendamise kasutegur on väike, kuna nende käigus ei omanda kinnipeetavad olulisel määral uusi oskusi. Kaebaja on kõrgharidusega pedagoog, kelle koristustöödele rakendamine ei aitaks kaasa tema taasühiskonnastamisele. Seetõttu pole õigustatud hoida teda tööst keeldumise eest pidevalt kartserirežiimil. Koristaja aastane töötasu on u 10 eurot, mis ei paranda kinnipeetavate majanduslikku toimetulekut ega aita neil oma kohustusi täita.
10.4.14. juunil 2018, mil kaebaja keeldus seljavalu tõttu tööle asumast, ei olnud ta veel teadlik lõplikust kohtuotsusest asjas nr 3-17-968, kus ta vaidlustas enda tööle määramise käskkirja.
11.Viru Vangla palus kassatsioonkaebuses kaebuse tervikuna rahuldamata jätta. Kassatsioonkaebuses ja kaebaja kassatsioonkaebusele esitatud vastuses leidis vangla järgmist.
11.1.Karistuse täitmisele pööramine on vormivaba menetlustoiming, mis tuleb teha eesmärgipäraselt. Kohtupraktika järgi ei ole 45-päevane kartserikaristus eeldatavasti õigusvastane. Hindamiskohustus tekib, kui kartserirežiim kestab kauem kui 45 päeva. Konkreetset menetlust selleks kehtiv õigus ette ei näe. Pikemate kartserikaristuste puhul teeb vangla iga 45 päeva järel 3–10-päevase pausi, mille ajal toimuvad võimaluse korral ka lühi- ja pikaajalised kokkusaamised. Kaebaja pikaajalisi kokkusaamisi ei taotlenud. 14. juulil 2018 ei esinenud asjaolusid, mis oleks viidanud selle, et kaebaja pole võimeline karistust kandma.
11.2.Vangla peab oma tegevuses lähtuma eesmärkidest tagada õiguskorra kaitse, kinnipeetavate taasühiskonnastamine, inimväärikuse kaitse ja põhjendamatute kannatuste vältimine (VangS § 6 lg 1 ja § 41 lg 1). VangS § 37 lg-s 1 sätestatud töökohustus teenib taasühiskonnastamise eesmärki. Et kinnipeetav õpiks hoiduma eri gruppide sotsiaalsest vastandamisest, on oluline selle omaksvõtt, et ükski töö ei ole põlastusväärne ega riku kinnipeetava väärikust. Vangla majandustöid tehes hoiavad kinnipeetavad ise korras enda igapäevast elukeskkonda. Kaebaja puhul pole oluline mitte lisateenistus, vaid see, et temas on sügavalt juurdunud kuritegelik mentaliteet ning kuritegeliku subkultuuri väärtushinnangud. Vangla tegevuse esmane eesmärk on kriminogeensete riskide maandamine. Kartserikaristusel on üldpreventiivne eesmärk. Kui vangla jätaks rikkumistele reageerimata, väheneks kinnipeetavate motivatsioon osaleda riski maandatavates tegevustes. Kui tööst keeldumine on kantud subkultuursest suhtumisest, on tegu raske rikkumisega.
11.3.Kaebuse lahendamisel on oluline see, kas vangla tegevus oli õiguspärane konkreetselt kaebaja suhtes. Kaebaja ei saa kaitsta teiste isikute õigusi või avalikke huve. Üksikvangistus ei mõjuta inimesi ühtemoodi. Erinevatest teadusuuringuist ei ole tausta teadmata õige teha järeldusi praeguse juhtumi kohta. Vangla küsis kohtumenetluse raames arvamust kahelt psühhiaatrilt. Mõlemad on seisukohal, et pikaajalise kartserikaristuse mõju on individuaalne, see sõltub inimese varasemast tervislikust
5(13)
3-18-1895 seisundist, isiksuse omapärast ja konkreetsetest tingimustest (liikumisvõimalused, visuaalne ja auditoorne stimulatsioon).
11.4.Kaebaja režiim ei erinenud oluliselt tavarežiimist. Talt võeti ära isiklikud asjad ja päevaseks ajaks voodivarustus. Ta sai käia jalutuskäikudel värskes õhus, lugeda ajalehti, kuulata raadiot, kasutada telefoni ja kirjutada lähedastele. Kartserirežiimil olek ei tähenda, et vang oleks jäetud üksi.
1.detsembrist 2017 kuni 3. detsembrini 2018 oli kaebajal viis lühiajalist kokkusaamist: neli advokaadiga ja üks lähedastega. Alates 21. novembrist 2018 osales kaebaja sotsiaalprogrammis „Õige hetk“. Aasta jooksul kohtus kaebaja 21 korral kaplaniga (sh 21. juulil, 31. juulil, 24. augustil ja
28.augustil), kuuel korral psühholoogiga, ühel korral kriminaalhooldajaga, lisaks juhtumikorraldajaga individuaalse täitmiskava arutamiseks. Kambris toimusid kaks korda päevas loendused. Vanglaametnikega vestlemise võimalus leevendas kartserirežiimi mõju. Kaplan ei ole vangi suhtes jõupositsioonil ning vestlus temaga on seetõttu igal juhul ergutava toimega.
11.5.Kaebajal ei tekkinud kartserikaristuse kandmise tõttu vaimse tervise probleeme. Mõned päevad pärast kartserikaristuse lõppu vaatas psühhiaater kaebaja üle. Vaimsed probleemid kestavad tavaliselt pikemat aega, seega ei saanud kaebajal olla probleeme ka ajal, mil karistus täitmisele pöörati. Eelneva hinnangu andmata jätmine ei mõjutanud seetõttu vaidlustatud toimingu õiguspärasust.
11.6.Kuna iga kinnipeetava olukord on erinev, ei ole võimalik kasutada ühest metoodikat üksikvangistuse mõjude leevendamiseks. Oluline on, et kinnipeetava seisundi muutustele reageeritaks piisava kiirusega, lõpetades vajaduse korral kartserirežiimi. Eri kinnipeetavad võivad vajada sekkumist väga erineval hetkel. Kaebaja tervist jälgiti piisava hoolega. Kui teenistujad oleks märganud olulisi kõrvalekaldeid kaebaja tervises, oleks nad kohe teavitanud vangla meditsiiniosakonda. Kaebaja oleks oma tervise halvenemise korral saanud ka ise vangla poole pöörduda. Tervishoiutöötajad on kaebajaga põhjalikult tegelenud.
11.7.Motiveerimissüsteem on taasühiskonnastamise mudeli osa. Õiguskuulekalt käituval vangil, keda vangla usaldab, on suuremad võimalused tegevustes osaleda ja suhelda. Vangistuse psühholoogiline mõju on seda väiksem, mida rohkem kinnipeetav taasühiskonnastamise eesmärke täidab. Hetkel toimub ka kartseri leevendusmeetmete programm, mis ühest küljest leevendab üksikvangistusega seotud riske ja teisalt püüab jõuda rikkumiste juurpõhjusteni ning motiveerida inimest edaspidi rikkumistest hoiduma.
12.Õiguskantsler selgitas oma arvamuses, et on üksikvangistuses (sh kartserirežiimil) viibivate inimeste olukorda analüüsinud 2020. aastal Tartu Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõttes. Analüüs põhineb asjakohasel teaduskirjandusel, rahvusvahelistel nõuetel ning erialaekspertide hinnangutel. Üksikvangistuse negatiivsele mõjule on õiguskantsler juhtinud tähelepanu ka varem (märgukirjas nr 6-1/161019/1604041 „Kartserikaristuse maksimaalne pikkus“, soovitustes nr 7-4/200674/2003054 ja 7-7/200463/2001980).
12.1.Eri riikides tehtud teadustööde tulemused on järjekindlalt näidanud, et kinnipeetava eraldamine, karm füüsiline keskkond ja positiivse stimulatsiooni vähesus on ohtlik inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele, alandab inimväärikust ja on raskematel juhtudel piinav. Üksikvangistust seostatakse suurema enesevigastamise ja enesetappude arvuga.
12.2.Kartserikaristuse negatiivse mõju ärahoidmiseks tuleb vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimaalne määr viia kooskõlla rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite ja rahvusvaheliste ekspertide seisukohtadega. Tervishoiutöötaja peaks iga päev hindama üksikvangistuses viibiva inimese seisundit ning vanglal tuleb tagada, et kinnipeetaval oleks võimalik 6(13)
3-18-1895 iga päev tähenduslikult suhelda (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec(2006)2-rev Euroopa Vanglareeglistiku kohta (edaspidi Euroopa vanglareeglistik) art 53.A, ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite (Mandela reeglite) art 44). Tähenduslik on selline suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ilma füüsiliste tõketeta (vrd nt toiduluugi kaudu toimuv suhtlus) ning võimaldama empaatilist inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda kambriväliste tegevuste käigus või ametnikega igapäevaselt kohtudes, samuti teiste kinnipeetavatega ja lähedastega.
12.3.Üksikvangistuses oleva kinnipeetava kontakte (sh kokkusaamisi) pere ja lastega ei tohiks piirata, v.a juhul, kui rikkumine on vahetult seotud selliste kontaktidega. Ka on ülemäärane keelata inimesel kasutada kartseris viibides päevasel ajal voodit ja piirata lugemisvõimalusi. Erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristuste kandmise vahele peab jääma teatud aeg tavarežiimil. Selle aja pikkust määrates tuleb arvesse võtta inimese terviseseisundit, sh vaimset tervist – seda nii üksikvangistuses viibimise ajal kui selle järel. Kinnipeetav peaks olema suurema osa karistusajast tavarežiimil ja saama võimaluse valmistada end ette õiguskuulekaks eluks vabaduses. EIK on rõhutanud, et riikide karistuspoliitika keskne eesmärk peab olema inimese taasühiskonnastamine. Riigil on kohustus luua sellised võimalused ja kinnipeetaval on õigus osaleda taasühiskonnastavas tegevuses.
12.4.Üksikvangistus on primitiivne ja lühinägelik viis inimese käitumist juhtida. Selle tulemusena muutub kinnipeetav tihti veelgi ebastabiilsemaks ja raskemini mõjutatavaks. See võib ohustada vangla julgeolekut tervikuna ning suurendada retsidiivsuse riski, millel on otsene halb mõju kogu ühiskonnale. Kartserikaristus ei motiveeri kinnipeetavat tööle asuma. Mandela reeglite art-s 45.1, Euroopa vanglareeglistiku artiklis 60.6.c ning CPT 21. üldraporti punktis 56(b) on öeldud, et kartserikaristust võib kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. CPT märkis 2020. aastal Ungarile saadetud raportis (p-d 107 ja 116), et üksikvangistuse kohaldamist õigustavad julgeolekupõhjused on näiteks põgenemisoht ja teiste kinnipeetavate kaitse. CPT taunis seda, et üksikvangistust rakendatakse seni, kuni kinnipeetav nõustub tööle minema. CPT hinnangul ei saa kinnipeetavate töötamisest keeldumist pidada seesuguseks julgeolekuprobleemiks, millega õigustada üksikvangistust. CPT hinnangul peavad üksikvangistuse määramise põhjused rangelt piirduma turvalisusprobleemidega.
12.5.Kuigi viidatud rahvusvahelistel dokumenditel ja eksperdihinnangutel on soovituslik iseloom, tuleb neid käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mis annavad sisu kohustuslikele lepingutele ning neis sisalduvatele nõuetele. EIK on oma praktikas EIÕK art 3 rikkumise tuvastamisel toetunud Mandela reeglitele, Euroopa vanglareeglistikule ja CPT standarditele. Näiteks asjas Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa viitas EIK muu hulgas CPT seisukohtadele ning märkis, et üksnes vangla korralduse täitmisest (nt minna jalutuskäigule, pesemisruumi vms) rahumeelne keeldumine ei ole sedavõrd raske rikkumine, et nõuaks üksikvangistuse kohaldamist (p 470).
12.6.Mandela reeglite varasema versiooni järgi oli kinnipeetaval kohustus töötada (art 71(2)), ent reeglite 2015. aastal vastu võetud versiooni art 96.1 osutab, et kinnipeetaval peab olema võimalus töötada ja/või osaleda rehabiliteerivates tegevustes. Eesti vanglates ei jagu kõigile soovijatele täistööajaga tööd (sh majandustööd). Kasutatakse nn rotatsiooni või tööampsude sarnast süsteemi. Seejuures rakendavad vanglad mitut kinnipeetavat ühel ja samal töölõigul ning hõivatus ja töötasu on väga väikesed. Kinnipeetavate kartserikaristusega tööle sundimine mõjub ülemäärase võimu demonstreerimisena olukorras, kus vanglatel pole kõigile tööd pakkuda. Vanglas on kinnipeetavaid, kes on motiveeritud ja soovivad teha püsivalt ka majandustöid. Sund ei aita kaasa kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele vanglas ega pärast vabanemist. Inimese sisemist motivatsiooni ja koostöövalmidust suurendab hoopis sisuline ja heasoovlik suhtlemine ning motiveeriv juhtimine. 7(13)
3-18-1895
12.7.Eestis mõjutab kinnipeetava töötamine ennekõike tema väljavaateid kanda karistust vangla avavangla osakonnas ja tingimisi enne tähtaega vanglast vabaneda. Need eesmärgid jäävad paljudele liiga kaugeks, et nad suudaksid enda igapäevast käitumist positiivses suunas juhtida. Vanglates tuleks karistustel ning sunnil põhinevate mõjutusviiside asemel luua individualiseeritud motivatsioonisüsteem ja vaadata üle soodustuste nimekiri. Kui inimesel pole hüvesid, mida kaotada, on tal ka vähem põhjust pingutada, et enda käitumist muuta. Hüvedele ülesehitatud motivatsioonisüsteem on kasutusel juba mitmeid aastaid Viru Vangla alaealiste kinnipeetavate osakonnas ning see on andnud häid tulemusi. Teistes riikides rakendatakse eritasandilist hüvede süsteemi ja motiveeritakse kinnipeetavaid lisatreeningute võimalusega (nt jõusaali kasutamine), võimalusega suuremat töötasu teenida, võimalusega teha oste vangla kaupluse laiemast tootevalikust, lisatoiduga või võimalusega enda riideid kanda. Pakutakse ka võimalust kindel arv kordi kuus tasuta helistada ja kirju saata, tihemini kohtuda oma pere ja lastega, saada vanglalt asju (nt televiisor, kell vms), aga ka võimalust vähendada iga vanglas töötatud päevaga karistusaega.
13.Justiitsministeerium selgitas esitatud arvamuses, et Eestis ei rakendata täielikku isolatsiooni. Kaua kestnud isolatsioon mõjutab tõenäoliselt igaühe aju tööd, kuid inimeste individuaalne vastupidavusvõime varieerub oluliselt. On uuringuid, mille järgi eraldatud režiimil olemine inimese tervist alati ei kahjusta. Üksikvangistuse tingimused võivad olla väga erinevad. Režiimi mõju sõltub nii selle tingimustest kui ka inimese isiksuseomadustest ja toimetulekumehhanismidest. Iga juhtumit tuleb eraldi hinnata.
13.1.Alates 2018. a septembrist rakendatakse kõigis vanglates nn suhtlusprogrammi, mis algab kartserirežiimi 11. päevast. Programmis osalevad kaplan, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tugiisik jt. Kohtumiste eesmärk on pakkuda kinnipeetavale inimlikku kontakti, et ennetada või leevendada üksikvangistuse võimalikku kahjulikku mõju. Vajaduse järgi kohtub kinnipeetav kliinilise psühholoogi või psühhiaatriga, kes hindab tema psüühilist seisundit. Vanglaametnike väljaõpe on põhjalik, mistõttu oskavad ka nemad jälgida režiimi mõju, märgata muutusi kinnipeetava käitumises ja neile reageerida.
13.2.Rahvusvaheliste soovituste järgi vähendavad kambri head olmetingimused üksikvangistuse kahjulikku mõju (võimalikult sarnased tavapärastega, piisavalt ruumi, päevavalguse juurdepääs). Vältida tuleb pidevat jälgimist, läbiotsimist (eriti täielikku ja kehaõõnsuste läbiotsimist), võimaldada privaatsust hügieenitoimingutel. Vältima peaks määramata kestusega üksikvangistust. Kinnipeetav peaks saama viibida regulaarselt värskes õhus ja füüsiliselt liikuda. Võimaldada tuleks perekohtumisi (soovitavalt ilma vaheseinata), kirjavahetust ja lähedastele helistamist. Eesti vanglad vastavad olmetingimuste poolest neile põhimõtetele. Kinnipeetav saab lähedastele helistada ja kirjutada. Pikemate kartserikaristuste vahele võimaldab vangla pause, mille ajal on võimalik saada kokku lähedastega.
13.3.Kartserikaristus on erandlik. 16. augusti 2021 seisuga oli 2270 kinnipeetavast kartseris 27, neist 16 karistus oli kestnud alla 14 päeva. Vangistuses toimepandud korrarikkumised võimaldavad hinnata kinnipeetavaga seotud riske. Töökohustuse põhjendamatu täitmata jätmine osutab riskidele, mille maandamisega tuleb vanglal tegeleda. Riskide maandamine on vangla põhitegevus, mitte alternatiiv distsiplinaarmeetmetele. Töötamine on oluline taasühiskonnastamise viis. See tagab nende kinnipeetavate hõivatuse, kes ei omanda haridust, ning aitab kujundada tööharjumust. Majandustööd tähendavad lihtsamaid koristustöid mõned tunnid nädalas. Töötamisest keeldumisega väljendab kinnipeetav enda subkultuurilist mõtteviisi, mis tagab kõrgema staatuse kinnipeetavate hulgas. Sellise mõtteviisi ja käitumisega kinnipeetavatele järeleandmisi teha on ohtlik. Vangla ei tohi aidata kaasa negatiivsete eeskujude tekkimisele, kelle käitumise või suhtumise teised vangid üle võiksid võtta. Kinnipeetava roll süsteemivastases tegevuses ei pruugi kõrvaltvaatajale välja paista. Näiteks võidakse 8(13)
3-18-1895 hierarhias allpool olijatele anda juhis esitada massiliselt halduskoormust suurendavaid pöördumisi, keelduda vangla toidust või häirida muud moodi vangla töökorraldust.
13.4.Tööst keeldumise eest karistatakse distsiplinaarkorras ka mujal, nt Saksamaal. Karistusel on üldpreventiivne eesmärk. Karistuse eesmärk pole murda kinnipeetava tahet, vaid anda signaal selle kohta, et korrarikkumisega vangistuse eesmärke ei saavuta. Seega ei saa vangla loobuda rikkumisele reageerimast, kuid peab valima rikkumise raskusega proportsionaalse meetme.
13.5.Taasühiskonnastava tegevuse kavandab vangla individuaalsete vajaduste järgi. Lisaks rakendatakse erinevaid motivatsioonimeetmeid, nt enamates taasühiskonnastavates tegevustes osalemine, täiskasvanute puhul huvitegevus, noorte puhul rohkem külastusi ja lühiajalised väljaviimised.
13.6.Ekslik on arvamus, et Eestis on retsidiivsus kõrge ning et selle põhjuseks on vanglaolud, pealiskaudne töö ja kasin ressurss. Retsidiivsus ühe aasta jooksul pärast vanglast vabanemist on 19%, kahe aasta jooksul 34% ning kolme aasta jooksul 42%. Need numbrid on sarnased näiteks Soome asjakohaste andmetega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Praeguse asja põhiküsimus on, kas kaebajale 13. juulil 2018 määratud 45-päevane kartserikaristus ja selle täitmisele pööramine 14. juulil 2018 vahetult pärast eelmise samasuguse karistuse kandmist on õiguspärased. Kohtud jätsid rahuldamata vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamise nõude, kuid leidsid, et käskkirja täitmisele pööramine oli õigusvastane. Kaebaja ei nõustu vaidlustatud käskkirja tühistamata jätmisega. Vastustaja ei nõustu sellega, et kohtud pidasid karistuse täitmisele pööramist õigusvastaseks. Kolleegium hindab kõigepealt käskkirja ja vaideotsuse õiguspärasust (I osa), seejärel käskkirja täitmisele pööramise õiguspärasust (II osa). Viimaks lahendab kolleegium menetlusosaliste taotlused (III osa). I Käskkiri ja vaideotsus
15.Vastustaja määras kaebaja tööle 28. veebruari 2017. a käskkirjaga. Jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-17-968, mille menetluses osalesid samad pooled, on kindlaks tehtud, et tööle määramise käskkiri oli õiguspärane. See järeldus on praeguses asjas siduv (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 177 lg 1). Kohtud on praeguses asjas tuvastanud, et kaebaja terviseseisund võimaldas tal täita vastustaja 14. juuni 2018. a korraldust asuda tööle. Halduskohus arvestas seejuures ka seda, millised olid kaebaja tööülesanded. Kaebajal ei olnud õigust keelduda vastustaja korralduse täitmisest TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). Kaebaja ei väida kassatsioonkaebuses, et kohtud oleks neid asjaolusid tuvastades menetlusnorme rikkunud, mistõttu lähtub kolleegium kassatsioonkaebuse põhjendatust kontrollides kohtute tuvastatud asjaoludest (HKMS § 229 lg 2).
16.VangS § 63 lg 1 sätestab: „Käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: [---] 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.“
9(13)
3-18-1895
17.Kolleegium on EIK praktikale ja CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt otsus nr 3-15-3133/29, p 17 ja seal märgitud viited, lisaks vrd veelgi rangemad põhimõtted Euroopa vanglareeglistiku art-s 60.6.c).
18.Vastustaja põhjendas kaebajale 45-päevase kartserikaristuse määramist sellega, et tööle asumise korraldusele allumata jätmine on väga raske rikkumine, mis ohustab vangla julgeolekut. Kaebajal oli samasuguste rikkumiste eest üheksa kehtivat distsiplinaarkaristust. Viimati määrati talle rikkumise eest 45-päevane kartserikaristus. Leebem karistus ei oleks vastustaja meelest eesmärgipärane. 45-päevane kartserikaristus aitab vastustaja sõnul kaebajal mõista oma rikkumise tõsidust ja edaspidi õiguskuulekalt käituda. Vaideotsuses märkis vastustaja, et kaebaja soovimatus koristajana töötada tuleneb tema subkultuurilisest hoiakust koristajaameti suhtes.
19.Kolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks (otsused asjades nr 3-3-2-1-15 (p 25) ja 3-3-2-2-15 (p 26), otsus nr 3-15-3133/29 (p 17)). Nii on see ka praegusel juhul. Vastustaja on õigesti märkinud, et kuritegeliku subkultuuri ilmingutest kantud allumatus, mis väljendub järjekindlas keeldumises täita tööle asumise korraldust, ohustab distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. Kaebaja kandis karistust süütegude toimepanemise eest kuritegeliku ühenduse juhtfiguurina. Vastustajal oli piisavalt alust arvata, et kaebaja keeldus tööle asumast mitte oma tervisega seotud põhjustel, vaid kuritegelikust subkultuurist kantud motiividel. Süstemaatiline alusetu keeldumine koristustööst viitab sellele, et kaebaja hoiab jätkuvalt au sees kriminaalsele subkultuurile omast arusaama, mille järgi on koristustööde tegemine tema staatusega isikule väärikust alandav.
20.Kuigi kaebaja keeldus tööle asumise korraldust täitmast rahumeelselt, oli tegu kaebajal lasuva kohustuse täitmisest keeldumisega, mitte õiguste kasutamisest loobumisega. Seetõttu erineb praegune asi EIK lahendatud asjast Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa, nr-d 11082/06 ja 13772/05 (vt p 470), kus kinnipeetav keeldus jalutuskäigule ja duši alla minemast.
21.Eeltoodu põhjal nõustub kolleegium vastustaja ja kohtute seisukohaga, et kaebaja toimepandud rikkumine oli raske ning 45 päeva pikkust kartserikaristus tuleb praegusel juhul pidada põhjendatuks ja proportsionaalseks (vrd kolleegiumi otsused asjades nr 3-3-2-2-15 (p 25) ja 3-3-2-1-15, (p-d 24-27)). Seetõttu on nii vaidlustatud käskkiri kui ka kohtueelses menetluses tehtud vaideotsus õiguspärased. II Karistuse täideviimine
22.Vaidlustatud käskkirjaga kaebajale määratud kartserikaristus kujutab endast pikaajalist üksikvangistust. Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. Mandela reeglite 44. reegli järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa vanglareeglistiku art 60.6.a.
10(13)
3-18-1895 Kolleegium nõustub õiguskantsleriga, et tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega.
23.Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada seda, et pikaajaline üksikvangistus ohustab kinnipeetavate õigust tervise kaitsele (põhiseaduse (PS) § 28) ja kätkeb endas väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Üksikvangistus, eriti pikaajaline üksikvangistus, võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele, samuti tema sotsiaalsele toimetulekule (vt CPT 21. üldraport, samuti EIK otsused asjades Iorgov vs. Bulgaaria, nr 40653/98, p 83, Gorbulya vs. Venemaa, nr 31535/09, p 78, Halil Adem Hasan vs. Bulgaaria, nr 4374/05, p 52). EIK praktika järgi ei ole pikaajaline isolatsioon iseenesest soovitatav praktika, kuid see, kas selline meede langeb konventsiooni art 3 mõjualasse, sõltub kinnipidamistingimustest, üksikvangistuse kestusest, eesmärgist ja isolatsiooni mõjust konkreetsele isikule (A.T. vs. Eesti (nr 2), nr 70465/14, p 72 ja seal viidatud lahendid). Isegi kui tegu on üksnes suhtelise isolatsiooniga, ei tohiks üksikvangistust kohaldada lõputult, see peab olema põhjendatud ning erakordne meede, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid (samas, p 73). Kartserikaristuse täideviimise tingimused ja isolatsiooni ulatus võivad olla väga erinevad. Lisaks kartseris viibimise kestusele on oluline see, millised on kinnipidamistingimused ning missugused võimalused on inimesele tagatud oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks, sh nii vanglasiseseks sotsiaalseks suhtluseks üldisemalt kui ka vanglaväliseks suhtluseks lähedastega. Oluline on ka see, milline on konkreetse inimese terviseseisund ja võime isolatsiooni taluda, seda nii üksikvangistuse rakendamisel kui ka selle kestel.
24.Kolleegium on selgitanud, et kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise lubatavus sõltub nii ajast, mille jooksul inimene kartseris viibib, kui ka üksikvangistuse mõjust tema terviseseisundile või sotsiaalsele olukorrale. Ka vaimselt ja füüsiliselt terve inimese puhul tuleb eeldada kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus ületab oluliselt VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva (otsus nr 3-15-2943/85, p 19).
25.Üldreeglina peab üksikvangistuses viibival inimesel säilima võimalus kontakteeruda oma perega ja esindajaga ning viibida tund aega vabas õhus (vt ka CPT 21. üldraport). Oluline on ka see, et inimesele oleks tagatud vaimse tervise hoidmist võimaldav stimulatsioon, sh ligipääs mõistlikule valikule lugemismaterjalidele. Kolleegium on varem leidnud, et kinnipeetavale ei pea tingimata tagama võimalust suhelda teiste kinnipeetavatega. Kui vangla pakutavad tegevused ei taga piisavalt suhtlemisvõimalusi ega kinnipeetava tervise kaitset, tuleb üksikvangistuse negatiivse mõju leevendamiseks võimaldada kinnipeetaval viibida piisavalt palju tavatingimustes (otsus nr 3-18-360/41 p 12). Mida pikem on kartseris viibitud aeg, seda pikem peab olema ka aeg, mille jooksul kinnipeetaval võimaldatakse viibida tavarežiimil enne järgmise karistuse täitmisele pööramist. Kolleegium nõustub õiguskantsleri seisukohaga, et tavarežiimil viibimise aja pikkust määrates tuleb arvesse võtta ka inimese terviseseisundit, sh vaimset tervist.
26.EIK praktika järgi peab olema korraldatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine (Ramirez Sanchez vs. Prantsusmaa, nr 59450/00, p 139). Konventsiooni art 3 nõuab seda, et konventsiooniosalised kehtestaks tõhusa mehhanismi, millega piinav, ebainimlik või alandav kohtlemine kiiresti lõpetada (Raudsepp vs. Eesti, nr 22409/18, p 65).
11(13)
3-18-1895 Kinnipeetava terviseseisundi jälgimisel võib olla teatav roll temaga igapäevaselt kokkupuutuvatel vanglaametnikel, seda eelkõige juhul, kui nad on võimalike probleemide märkamiseks piisavalt kvalifitseeritud, kursis konkreetse kinnipeetava terviseseisundiga ning neile on antud juhis edastada probleemi täheldamisel info kiiresti ametiisikule, kes saaks anda korralduse üksikvangistus lõpetada. Olulisem on siiski see, et korraldatud oleks üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise regulaarne ja piisava sagedusega jälgimine pädeva meditsiinitöötaja poolt. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades. Justiitsministeeriumi selgituse järgi ei ole kartserikaristust kandvaid inimesi tavaliselt korraga palju. Seetõttu ei tohiks vangla meditsiiniosakonnale kartseris viibivate kinnipeetavate terviseseisundi tõhus, vajaduse korral ka igapäevane, jälgimine suuri korralduslikke probleeme põhjustada. Kuivõrd pikaajaline üksikvangistus ohustab eeskätt inimese vaimset tervist, ei saa piisavaks pidada üksnes või peaasjalikult sellele lootmist, et kinnipeetav annab ise märku sellest, et tema tervis on halvenemas. Inimene ei pruugi vaimse tervise halvenemist ise piisavalt kiiresti tajuda ega osata või soovida sellele tähelepanu juhtida. Võrdlevalt toob kolleegium välja, et CPT soovitab oma 21. raportis, et meditsiinitöötaja külastaks inimest kohe pärast tema üksikvangistusse paigutamist ja edaspidi vähemalt kord päevas (CPT soovituste tähenduse kohta vt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-95-08, p 9). Nõue, et meditsiinitöötaja külastaks üksikvangistuses peetavat inimest iga päev, on kirjas ka Euroopa vanglareeglistiku art-s 43.2 ja Mandela reeglite art-s 46.1.
27.Kaebaja viibis vaidlustatud käskkirja alusel kartseris 14. juulist 28. augustini 2018. Enne seda oli kaebaja kartserirežiimil 1. detsembrist 2017 kuni 7. aprillini 2018 (126 päeva), 11. aprillist kuni
20.maini 2018 (40 päeva) ning seejärel alates 30. maist 2018. Seega oli kaebaja käskkirja täitmisele pööramise hetkel viibinud kartseris juba 45 päeva. Alates 1. detsembrist 2017 oli kaebaja viibinud kartseris valdava osa ajast. Pärast 126-päevast järjestikku kartseris viibimist sai kaebaja tavarežiimil olla neli päeva, seejärel pärast uut 40-päevast kartseris viibimist kümme päeva.
28.Kaebaja kandis kartserikaristust tavalises 9,9 m2 suuruses elukambris, milles oli eraldatud dušinurk ja tualett ning sissehitatud raadio. Kaebajalt võeti ära isiklikud asjad ning päevasel ajal ei saanud ta kasutada voodivarustust. Kaebajal oli võimalus lugeda ajalehti. Ta sai iga päev käia jalutuskäigul värskes õhus. Lähedastega oli tal võimalik olla kontaktis telefoni ja kirjavahetuse kaudu. Kaebajal polnud võimalik kohtuda lühi- või pikaajalistel kokkusaamistel oma pereliikmetega (VangS § 24 lg 4, § 25 lg 3). Ajavahemikul 30. maist 28. augustini 2018 oli kaebajal üks kokkusaamine ametiisikuga. Samal ajavahemikul külastas kaebajat kaheksal korral kaplan.
29.Eeltoodust saab järeldada, et kambri olmetingimused üksikvangistusega seotud riske ei süvendanud, ka ei ole kaebaja sellekohaseid probleeme esile toonud. Ajalehtede lugemise ja raadio kuulamise võimalus võis pakkuda kaebajale vaimset virgutust, samuti telefonikõned ja kirjavahetus lähedastega.
30.Halduskohus tõdes, et kaebaja tervisekaardist ei nähtu seda, et enne vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramist oleks hinnatud jätkuva kartserirežiimil viibimise mõju kaebajale. Kaebaja käis psühhiaatri vastuvõtul 6. septembril 2018, seega varsti pärast vaidlustatud kartserikaristuse kandmise lõppu ja järgmise kartserikaristuse täitmise ajal. Psühhiaater sedastas, et kaebajal ei olnud
6.septembri 2018. a seisuga psühhiaatrilisi kaebusi või sõltuvust ja kaebaja oli terve. Seega meditsiinilise järelevalve vähesusest tingitud riskid praegusel juhul ei realiseerunud. Kolleegium märgib siiski, et jättes korraldamata tõhusa järelevalve pikaajalises üksikvangistuses viibiva inimese terviseseisundi üle, võtab vangla endale riski jääda vastutavaks võimaliku tervisekahju ilmnemise korral. 12(13)
3-18-1895
31.Tähendusliku suhtluse võimalusi oli kaebajal kartserikaristuse kandmise ajal äärmiselt vähe. Seda rolli saavad põhimõtteliselt täita vaid kaheksa kohtumist kaplaniga, mis ei olnud kaugeltki piisav. Kohtutega saab nõustuda selles, et oma igapäevaseid tööülesandeid täitvate vanglaametnikega lühidalt suhtlemise võimalus isolatsiooniga kaasnevaid riske praegusel juhul märkimisväärselt ei leevendanud. Pikaajalise kartserikaristusega seotud riskide leevendamiseks loodud suhtlusprogramm võeti kasutusele alles pärast praeguses asjas vaidlustatud kartserikaristuse täideviimist, seega ei ole sellel asja lahendamisel tähtsust.
32.Eeltoodut arvesse võttes nõustub kolleegium haldus- ja ringkonnakohtu järeldusega, et vastustaja pööras vaidlustatud käskkirja täitmisele õigusvastaselt. Tähendusliku suhtlemise võimaluste vähesus koosmõjus asjaoluga, et kaebaja viibis ainult kahe lühikese vahepausiga üksikvangistuses valdava osa ajast alates 1. detsembrist 2017, ei võimalda praegusel juhul lükata ümber eeldust, et karistuse täitmisele pööramine 14. juulil 2018 kujutas endast kaebaja õiguste ebaproportsionaalset riivet.
33.Lisaks märgib kolleegium järgmist. CPT on korduvalt kutsunud Eesti riiki üles kartserikaristuse 45-päevast maksimummäära oluliselt lühendama. Sellise pikkusega kartserikaristuse määramine ei ole iseenesest alati õigusvastane, kuid selle täideviimisel tuleb kaasnevaid riske silmas pidades jälgida erilise hoolega kinnipidamistingimusi, inimese terviseseisundit ning seda, millal kartserikaristus täide viia. Vajaduse korral tuleb kohaldada režiimi mõju leevendavaid meetmeid (sh 2018. a sügisel kasutusele võetud suhtlusprogramm) ning olla valmis karistuse täideviimine kinnipeetava terviseseisundi halvenemise märke täheldades kohe lõpetama. Seega, isegi kui VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimumpikkusega karistuse määramine on olnud õiguspärane, võib osutuda õigusvastaseks sellise karistuse täideviimine (nii ka praegusel juhul). Seetõttu võiks kaaluda kartserikaristuse maksimaalse pikkuse vähendamist ja motivatsioonisüsteemi lähtekohtade ülevaatamist, nt sätestades seaduses sõnaselgelt, et majandustöökohustuse täitmine on kaalukas asjaolu vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel. III Menetlusosaliste taotlused
34.Nii kaebaja kui ka vastustaja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata (HKMS § 230 lg 5 p 1).
35.Kassatsioonimenetluses taotles kaebaja õigusabikulude 1152 eurot hüvitamist. Menetluskulude nimekirjale lisatud 27. mai 2020 kuupäeva kandva arve järgi tekkis nimetatud kulu seoses haldusasja materjalidega tutvumise (2 h) ja edutuks osutunud kassatsioonkaebuse koostamisega (6 h). Kaebaja ei ole taotlenud selliste menetluskulude hüvitamist, mis oleks tekkinud seoses vastustaja kassatsioonkaebusele vastamisega. Seetõttu jääb kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kaebaja tasutud kassatsioonikautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).
36.Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.