Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-2022 15. aprill 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld Külli Veidemanni kaebus Lüganuse Vallavalitsuse korraldusega antud kasutusloa tühistamiseks Kaebaja Külli Veidemann, esindaja vandeadvokaat Ain Alvin Vastustaja Lüganuse vald, esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver Kolmas isik Aidu Tuulepark OÜ, esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2020. a otsus Aidu Tuulepark OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aidu Tuulepark OÜ kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 13. novembri 2019. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2020. a otsus.
3.Teha asjas uus otsus, millega jätta Külli Veidemanni kaebus rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
1.Maidla vallavolikogu kehtestas 17. märtsi 2011. a otsusega üldplaneeringu teemaplaneeringu „Olulise ruumilise mõjuga Aidu tuulepargi, seda toetava infrastruktuuri ja rekreatsioonialade ning lasketiiru asukohavalik“. Teemaplaneeringuga kavandati ühendada tuuleparki teenindav alajaam 330 kV õhuliini abil Püssi alajaamaga.
9.novembril 2017 kehtestas Lüganuse Vallavalitsus Aidu tuulepargi 110 kV elektriõhuliini projekteerimistingimused. Projekteerimistingimuste järgi tuli õhuliini trassi asukoht ja tehniline lahendus kooskõlastada maaomanikega.
14.novembri 2017. a korraldusega nr 576 andis vastustaja ehitusloa 110 kV elektriõhuliini rajamiseks vastavalt ehitusprojektile. Vastustaja selgitas, et liini asukoht on valitud 2011. a teemaplaneeringu ja
30.oktoobril 2014 kehtestatud Uus-Kiviõli kaevanduse detailplaneeringu alusel. Teemaplaneeringus kavandatud 330 kV õhuliini asemel kavandab kolmas isik 110 kV liini. Ehitusprojekt on kooskõlastatud mastide asukoha järgi järgmiste maaomanikega: Elering AS, RMK, Elektrilevi OÜ, Enefit Kaevandused AS.
3-18-2022 Ehitusprojekt ja ehitusluba nägid ette, et liin kulgeb üle kaebajale kuuluva Külmoja kinnistu. Kaebaja esitas 1. veebruaril 2018 kaebuse ehitusloa tühistamiseks. Tartu Halduskohus jättis
20.märtsi 2018. a määrusega asjas nr 3-18-238 kaebuse läbi vaatamata. Kohus leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ning tähtaega ennistada pole alust.
2.18. juuli 2018. a korraldusega nr 380 andis vastustaja elektriõhuliinile kasutusloa. Vastustaja leidis, et liin on rajatud vastavalt ehitusloale, ehitusprojektile, teemaplaneeringule ja Uus-Kiviõli kaevanduse detailplaneeringule. Projekteerimistingimusi ei olnud praegusel juhul tarvis (ehitusseadustiku (EhS) § 83 lg 2). Ehitist on võimalik nõuetekohaselt kasutada. Vastustaja selgitas, et kaebaja küll keeldus kasutusluba kooskõlastamast, ent asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma tehnovõrke ja -rajatisi oma maal, kui need on vajalikud teiste kinnisasjade kasutamiseks ning neid ei ole võimalik ülemääraste kuludeta mujale ehitada. Elektriliini rajamine ei too kaasa kaebaja õiguste ülemäärast riivet, kuna liini kaitsevöönd kattub valdavas osas olemasoleva elektriliini kaitsevööndiga. Kolmanda isiku ja kaebaja kirjavahetus kinnitab, et kaebaja on nõus liini taluma, kui saab selle eest teda rahuldavat tasu. Vaidlus elektriliini talumiskohustuse üle või selle kohustuse eest makstava tasu suuruse üle ei anna alust keelduda kasutusloa andmisest. Ehitise omaniku ja maaomaniku vaidlus tuleb lahendada tsiviilõiguse alusel ja tsiviilkohtumenetluse korras.
3.Kaebaja esitas vaide, mille vastustaja jättis rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 24. oktoobril 2018 halduskohtule kaebuse, milles palus kasutusloa tühistada. Kolmas isik on kaebaja maale ehitanud ilma tema nõusolekuta ja ehitamist võimaldava asjaõiguseta. Kaebajat ei kaasatud planeerimismenetlusse ega ehitusloa menetlusse. Ehitusluba ei anna õigust ehitada maaomaniku nõusolekuta. Kaebajal ei ole talumiskohustust tulenevalt AÕS § 158 lg-st 1. Kolmanda isiku kasuks ei ole seatud servituuti. Omavolilisele ehitisele ei tohtinud kasutusluba anda.
5.14. novembril 2018 esitas kaebaja Harju Maakohtule kolmanda isiku vastu hagiavalduse, milles nõudis omandiõiguse rikkumise lõpetamist ja sellest hoidumist. Kolmas isik esitas vastuhagi reaalservituudi seadmiseks ja kaebaja kohustamiseks tahteavaldust andma. 27. novembri 2020. a otsusega asjas nr 2-18-17187 rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Praeguse otsuse tegemise ajaks ei ole maakohtu otsus jõustunud.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 13. novembri 2019. a otsusega kaebuse ja tühistas vaidlustatud kasutusloa. Vastustajal tuli kasutusluba andes kontrollida ehitise nõuetelevastavust, sh ehitusloa õiguspärasust. Seda ka olukorras, kus ehitusloa tühistamise nõuet pole esitatud või pole enam võimalik esitada. 2011. a teemaplaneering käsitles üksnes osa õhuliinist. Planeeringuala ei hõlmanud kaebaja kinnistut. Teemaplaneering näeb ette, et tuuleparki teenindav alajaam ühendatakse Püssi alajaamaga, kuid õhuliini täpset asukohta pole määratud. Kohtule pole esitatud ka ühtki muud dokumenti, mis kajastaks õhuliini asukohavalikut või põhjendusi, miks peaks liin kulgema üle kaebaja kinnistu. Pole tõendatud, et õhuliini saab rajada üksnes selle praegusesse asukohta. Lisaks näeb teemaplaneering ette, et tehnovõrkude võõrale kinnistule rajamiseks tuleb seada servituut. Uus-Kiviõli kaevanduse detailplaneeringut kohtule esitatud pole. Maa-ameti planeeringute kaardirakenduse järgi ei hõlma planeeringuala kaebaja kinnistut ning planeeringu pealkirja järgi ei käsitle see tõenäoliselt õhuliini rajamist kaebaja kinnistule.
2(10)
3-18-2022 Vaidlustatud korralduses ei ole selgitatud, kas ehitis vastab projekteerimistingimustele, viidatud on üksnes EhS § 83 lg-le 2. Selle sätte tekst ei ole üheselt mõistetav ning on ilmselgelt puudulik. Tõenäoliselt pidas seadusandja silmas seda, et projekteerimistingimused ei ole nõutavad, kui liini või elektripaigaldise ehitamine on ette nähtud detailplaneeringus või eriplaneeringus. Praegusel juhul see nii ei ole. Lisaks on projekteerimistingimused välja antud ning kehtivat haldusakti ei või eirata. Projekteerimistingimuste järgi tuleb õhuliini trassi asukoht ja tehniline lahendus kooskõlastada maaomanikega. Selline kohustus teenib haldusmenetluse efektiivsuse ja eesmärgipärasuse eesmärki. Nõusoleku küsimine enne ehitusloa andmist võimaldab vältida ehitusloa omaniku ja maaomaniku tsiviilõiguslikku vaidlust, mis oleks koormavam ja kulukam. Avalik võim ei tohiks lasta tekkida isikute eraõiguslikke vaidlusi, kui võimalik on saavutada kokkulepe juba enne haldusakti andmist. Kui nõusoleku küsimise nõue sisaldub planeeringus või projekteerimistingimustes, ei ole enam tegu puhtalt eraõigusliku nõudega ning vastustajal tuli kontrollida, kas see nõue on täidetud. Kooskõlastamise nõudel on avalik-õiguslik sisu, kuna tegu oli osaga ehitise asukohavaliku protsessist. Ühestki varasemast dokumendist ei nähtu põhjendusi, miks peaks õhuliini rajama kaebaja kinnistule. Asjaolu, et kaebaja kinnistul asuvad ka teised elektripaigaldised, ei anna iseenesest alust väita, et uus rajatis tema õigusi ei riiva. Vastustaja väide, et kaebajal on AÕS § 158 lg 1 järgi kohustus liini taluda, on kohatu ja pole lisaks õige. Avalikes huvides rajatud õhuliinile kohaldub AÕS § 1581, talumiskohustus tekib sellisel juhul sundvalduse seadmisega. Sellekohane arutlus väljub praeguse kohtuasja raamidest, mistõttu kohus seda rohkem ei käsitle. Erahuvides talumiskohustuse kehtestamine on maakohtu pädevuses. AÕS viidatud sätetest ei tulene maaomaniku talumiskohustust, vaid alus seada teatud olukorras piiratud asjaõigus või sundvaldus. Praegusel juhul kumbagi neist seatud pole. Kaebaja ei ole õhuliini rajamisega nõustunud, vaid on sellele järjekindlalt vastu vaielnud. Seejuures pole kohane teha järeldusi selle alusel, kuidas on kulgenud isikute omavahelised läbirääkimised ning millist taktikat nad on kasutanud. Lisaks juhtis halduskohus tähelepanu sellele, et ehitusloa resolutsiooniga on vastustaja andnud loa rajada õhuliin üksnes ühele kinnistule: Lüganuse vallas Lüganuse alevikus asuvale Jõekalda kinnistule. Tegu on vahetult Püssi alajaama kõrval asuva kinnistuga. Seega ei kaalunud vastustaja ehitusloa menetluses tervele õhuliinile ehitusloa andmist. Ehitisregistrisse on kantud ehitusluba 17 kinnistul paikneva liini ehitamiseks, kuid haldusakt on olemas neist ainult ühe kohta. Kasutusloa menetluse puudusi ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada. See tähendaks kaalutlusõiguse teostamist vastustaja asemel. Kuna õhuliini on võimalik kasutada ainult tervikuna, ei ole põhjendatud tühistada vaidlustatud korraldust üksnes kaebaja kinnistu osas.
7.Kolmas isik esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas õhuliin, mis kulgeb tema kinnistul paralleelselt sellest 10 m kaugusel paikneva Elering AS liiniga, tema õigusi rikub. Liini kaitsevöönd kattub valdavalt olemasoleva õhuliini kaitsevööndiga, uue õhuliini tõttu laieneb kaitsevöönd vaid 10 m võrra. Kaebaja kinnistu servale on paigaldatud üks kandemast. Kaebaja soovis, et metsa raadamist ei tehtaks, nii ka toimitakse. Seega ei takista rajatud liin kinnistu kasutamist, sh metsa kasvatamist. Teemaplaneering nägi ette 330 kV liini Püssi alajaamani, mitte üksnes endise Maidla valla piirini. Tegelikult rajati 110 kV õhuliin, mille mõju on oluliselt väiksem. Kaebaja pole väitnud, et liinist lähtuks talle mistahes kahjulik mõju. Kaebaja tugineb üksnes väitele, et liin rajati tema nõusolekuta.
3(10)
3-18-2022 Ehitusluba ei olnud õigusvastane, kuna ehitusloa andmiseks pole vaja maaomaniku nõusolekut. Servituudi seadmiseks on kolmas isik esitanud hagi maakohtule. Riigikohus leidis asjas nr 3-15-1590, et kasutusloa andmisest pole alust keelduda maaomaniku nõusoleku puudumise tõttu. Vastustaja tuvastas kasutusloa menetluses kolmanda isiku ja kaebaja kirjavahetuse põhjal, et kaebaja on nõus liini taluma, vaidlus oli üksnes tasu suuruse üle. Kaebaja kirjutas kolmandale isikule 5. aprillil 2018, et lepingu sõlmimise tingimuseks on ühekordne tasu 10 000 eurot ja iga-aastane 600 euro suurune tasu. Haldusasjas esitatud kaebusega survestab kaebaja kolmandat isikut talle kõrgemat talumistasu pakkuma. Arusaamatu on halduskohtu põhjendus selle kohta, miks tuleks kolmandal isikul saavutada kaebajaga kokkulepe haldusmenetluse raames. Haldusmenetluses ei saa seada servituuti. Servituutide seadmine ei ole teemaplaneeringu elluviimise eelduseks. Halduskohus ei pööranud tähelepanu sellele, et kolmas isik on servituudi seadmiseks hagi esitanud ning et servituudi seadmine on viibinud kaebaja ülemääraste nõudmiste tõttu. Liini ei saa Püssi alajaama vedada muud moodi kui üle kaebaja kinnistu. Kui kohus leidis, et seda väidet tuleb tõendada, pidanuks ta sellele tähelepanu juhtima. Kaebaja sellele väitele vastu ei vaielnud. See, et õhuliin kulgeb üle kaebaja kinnistu, tuleneb projekteerimistingimustest. Kaebaja kaasati kasutusloa menetlusse. Sellega kõrvaldas vastustaja väidetava eksimuse ehitusloa menetluses ning tagas kasutusloa kooskõla projekteerimistingimustega. Kaebaja ei esitanud kasutusloa menetluses sisulisi vastuväiteid õhuliini rajamise kohta. Halduskohtu seisukoht, et vastustaja kaalus ehitusloa menetluses liini rajamist vaid Jõekalda kinnistule, on üllatuslik. Ehitusluba anti ehitusprojektile, mis näeb ette terve liini rajamise. Seda kinnitavad ehitusloa andmise korralduse põhjendused. Korraldus ja luba moodustavad terviku. Ehitusloas on nimetatud kõik katastriüksused, mida õhuliin läbib, sh Külmoja. Kohus on asunud omal algatusel ja valikuliselt asjaolusid välja selgitama, tuginedes tõenditele, mida pole kohtuasja toimikus (sh Uus-Kiviõli kaevanduse detailplaneering ja Maa-ameti kaardirakendus). Kohus oleks saanud kaardirakenduse põhjal veenduda ka alternatiivse asukoha puudumise faktis. Kohus ei ole taganud pooltele tõhusat võimalust avaldada arvamust oluliste asjaolude kohta. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kolmanda isiku väitega, et õhuliin kaebaja õigusi ei riku, ning miks ta ei pidanud põhjendatuks kolmanda isiku väidet, et kaebaja on väljendanud nõusolekut taluda liini sobiva tasu eest. Halduskohtu otsusest nähtub, et kohus on lahendanud asja erapoolikult. Kohtu eesmärgiks on olnud kaebus rahuldada. Sama kohtunik lahendas kohtuasja nr 3-17-911, kus ta tegi järjekindlalt kolmanda isiku kahjuks lahendeid, mille kõrgema astmed kohtud hiljem tühistasid. Kohtunik kirjutas kollegiaalselt tehtud 29. aprilli 2019. a määruse kohta eriarvamuse, mille ringkonnakohus leidis olevat vastuolus õigusnormidega.
8.Ringkonnakohus võttis asja materjalide juurde vastustaja 30. oktoobri 2014. a otsusega nr 97 kehtestatud „Maidla valla kehtivat üldplaneeringut muutva Uus-Kiviõli kaevanduse kaevise lintkonveieri ja teenindustee, kaevise veokonveieri- ja abikallakšahti ja väljapumbatava vee settebasseini maa-ala detailplaneeringu“, 23. aprilli 2020. a otsuse nr 252 „Uus-Kiviõli kaevanduse tehnilise taristu objektide teemaplaneeringu kehtestamine“, selle planeeringu seletuskirja ja põhijoonise.
9.Ringkonnakohus jättis 9. juuni 2020. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et väited kohtuniku erapoolikuse kohta on esitatud hilinenult. Asjaolu, et kohtunik on teises kohtuasjas teinud otsuseid kolmanda isiku kahjuks, ei anna alust teda taandada.
4(10)
3-18-2022 Kaebaja kaebeõigus on ilmne: tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustus piirab maaomaniku õigusi. EhS § 77 lg-s 2 on loetletud tegevused, mis on elektripaigaldise kaitsevööndis keelatud. Talumiskohustus võib vähendada kinnisasja turuväärtust. Elektriõhuliin läbib kaebaja kinnistut 280 m ulatuses, lisaks paigaldati kaebaja kinnistule kandemast. Asjaolu, et liini kaitsevöönd kattub osaliselt Elering AS õhuliini kaitsevööndiga, ei muuda selle mõju olematuks. Alus keelduda kasutusloa andmisest tulenes EhS § 55 p-st 3. Kasutusloas viidatud planeeringute ala ei hõlma kaebaja kinnistut. 2011. a teemaplaneeringus on ette nähtud tuulepargi ühendamine Püssi alajaamaga 330 kV õhuliiniga ning välja pakutud põhimõttelised lahendused. 2014. a Uus-Kiviõli kaevanduse detailplaneeringu järgi on teemaplaneeringus määratud õhuliini trassivalik vastuolus detailplaneeringus kavandatuga ning õhuliinile on vaja leida uus asukoht, milleks on planeeringu põhijoonisel välja pakutud kaks võimalust. Seejuures on selgitatud, et lõplik trass määratakse kohaliku omavalitsuse algatatava teemaplaneeringuga (seletuskiri lk 16). 2020. a Uus-Kiviõli kaevanduse teemaplaneeringus on selgitatud, et algselt kavandatud 330 kV liini asemel vajab tuulepark vaid 110 kV liini, ning märgitud, et õhuliin on planeeringu koostamise ajaks valmis ehitatud. Seega jäeti liini asukoht varasemate planeeringutega lahtiseks ning seda ei vaieldud selgeks ka uue teemaplaneeringu menetluses. Seega pole alternatiive välja selgitatud ning asjakohaseid huve kaalutud. Kuna liini asukohta ei olnud planeeringutega paika pandud, oli liini rajamiseks tarvis projekteerimistingimusi (EhS § 83 lg 2). Projekteerimistingimused ei kajasta trassi asukohavalikut. Tingimused sisaldavad nõuet kooskõlastada ehitusluba maaomanikuga. Sellises olukorras pole enam tegu puhtalt eraõigusliku nõudega. Nõude täitmine oli eriti oluline, sest kaebajat polnud varasemate planeeringute menetlusse kaasatud ega tema huve kaalutud. Halduskohtule esitatud e-kirjavahetus ei kinnita seda, et õhuliini asukoht ja lahendus oleks kaebajaga kooskõlastatud. Kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-18-17187 näitab, et kaebaja ja kolmas isik pole jõudnud kokkuleppele. Rikkumist ei kõrvalda see, et kaebaja kaasati kasutusloa andmise menetlusse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kolmas isik esitas kassatsioonkaebuse, milles palus kohtute otsused tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. Kolmas isik selgitas, et halduskohtu erapoolikus selgus kohtuotsusest. Kolmandal isikul oli seega õigus tugineda väitele, et kohtunik oleks pidanud end taandama (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 30). Halduskohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-t 4, jättes välja selgitamata olulise asjaolu: selle, et õhuliini ei olnud võimalik mujale rajada. Ringkonnakohus seda viga ei kõrvaldanud. Halduskohus ei taganud menetlusosalistele tõhusat ja võrdset võimalust selles küsimuses oma seisukoht esitada ja seda põhjendada (HKMS § 2 lg 6). Lisaks leidis halduskohus üllatuslikult, et vastustaja ei kaalunud tervele liinile ehitusloa andmist. Kohtud rikkusid HKMS § 165, jättes põhjendamata, miks ei saa kaebaja ja kolmanda isiku vahelisest kirjavahetusest järeldada, et kaebaja nõustus liini rajamisega, kuid kokkuleppele ei jõutud tasu suuruses. Kaebaja ei ole väitnud, et liin teda kuidagi kahjustaks, samuti pole ta väitnud, et liinile saaks leida teise asukoha. Kaebaja rõhub üksnes nõusoleku puudumisele, kuid see ei anna alust kasutusluba tühistada. Projekteerimistingimustest tulenevat kooskõlastamisnõuet tuleb tõlgendada kooskõlas EhS sätetega. EhS § 44 p 4 järgi tuleb ehitusloa andmisest keelduda, kui ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule püsiv üleliia koormav mõju, mida pole võimalik leevendada ega vähendada. Kui EhS § 42 lg 7 p-s 1 nimetatud asutus keeldub kooskõlastust andmast, tuleb ehitusloa andmisest 5(10)
3-18-2022 keelduda (EhS § 44 p 6). EhS § 42 lg 7 p-s 2 nimetatud isiku arvamus, mille järgi ehitusluba ei tuleks anda, ei ole aga pädevale haldusorganile siduv. Pädeval haldusorganil tuleb maaomaniku huve kaaluda. Sama põhimõte kehtib kasutusloa menetluses (EhS § 54 lg 7). Kaebaja kaasati kasutusloa menetlusse, ta sai esitada oma vastuväited ning vastustaja kaalus neid kasutusluba andes. Kasutusluba on kooskõlas 2011. a teemaplaneeringuga, mis nägi ette õhuliini tuulepargi ja Püssi alajaama vahele. Kuna õhuliin ei saa kulgeda mujalt, pani teemaplaneering paika ka selle, et liin kulgeb üle kaebaja kinnistu. Kuigi kolmas isik leiab, et projekteerimistingimusi ei olnud seetõttu vaja anda, on liini asukoht kindlaks määratud ka projekteerimistingimustes, sest seal on nimetatud kinnistud, mida liin ületab. Arvestada tuleb ka sellega, et 2020. a kehtestatud teemaplaneering näeb ette, et liin kulgeb selle praeguses asukohas (HKMS § 158 lg 2). Projekteerimistingimustes on nõue, et ehitusprojekt tuleb kooskõlastada maaomanikega, mitte nõue, et kolmandal isikul peab olema õigus võõrast maad kasutada. Vastustajal tuli kasutusluba andes arvestada asjaolu, et kaebaja liini rajamisega ei nõustunud. Seda vastustaja ka tegi. Haldusmenetluse raames ei saa nõuda servituuti, seega ei pidanud vastustaja lahendama pooltevahelist eraõiguslikku vaidlust. Maakasutusõiguse puudumine ei anna alust kasutusluba tühistada. Kolmas isik esitas vastustajale taotluse sundvalduse seadmiseks AÕS § 1581 lg 11 alusel. Kolmas isik on võrguettevõtja elektrituruseaduse § 65 lg 1 tähenduses. Riigi energiasõltumatus on oluline avalik huvi. Aidu tuulepargis saab toota elektrienergiat mahus, mis vastaks u 110 000 majapidamise aastasele vajadusele. Ilma õhuliinita ei ole tuuleparki võimalik käitada.
11.Kaebaja palus kassatsioonkaebusele esitatud vastuses kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Kaebaja leiab, et kolmas isik ei ole ära näidanud, mis alusel oleks halduskohtu kohtunik pidanud asja lahendamisest taanduma. Kohtunik võis uurida vaidlustatud otsust ja selle aluseks olnud haldusakte (eriti avalikest allikatest). Kaebaja on teinud kõik võimaliku, et kolmanda isiku ebaseaduslikku ehitustegevust takistada. Seetõttu ei saa kolmanda isiku viidatud e-kirjast järeldada, et kaebaja oli liini rajamisega nõus. Kaebaja ei nõustu väitega, et ta pole esitanud liini rajamise kohta sisulisi vastuväiteid. Teemaplaneeringus on kehtestatud nõue sõlmida maaomanikega servituudileping ning projekteerimistingimused sisaldavad kooskõlastamise nõuet. Kuna need nõuded polnud täidetud, pidi vastustaja kasutusloa andmisest keelduma. EhS-s on lähtutud eeldusest, et elektriliini rajamiseks on vajalik planeering või projekteerimistingimused, millega on kindlaks määratud ehitise asukoht. Kasutusloa menetluses tuli vastustajal kontrollida, kas ehitis vastab kõigile õigusaktides esitatud nõuetele, mitte vaid ehitusloale. Asjaolu, et teemaplaneering nägi ette tuulepargi ühendamise Püssi alajaamaga, ei anna alust järeldada, et liini asukoha võis kindlaks määrata ja liini valmis ehitada maaomanike õigusi eirates. Projekteerimistingimustes kehtestatud kooskõlastamise nõue tähendab kaebaja meelest seda, et vajalik oli maaomaniku kirjalik seisukoht, mis tulnuks lisada ehitusprojekti dokumentide hulka. Kooskõlastus ei pruugi siiski tähendada nõusolekut, selleks võib olla ka ettepanek projekti muuta. Oluline pole see, et kaebaja ei vaidlustanud kaebetähtaja jooksul ehitusluba. Ehitusluba ei andnud kolmandale isikule õigust võõrale maale ehitada, seega polnud kaebajal vaja seda oma õiguste kaitseks vaidlustada. Maaomaniku õigusi rikub alles see, kui tema nõusolekuta alustatakse ehitamist. Kaebaja maale rajatud elektriliin ei vasta AÕS § 1581 lg-s 11 nimetatud tunnustele. Põhiseaduse §-ga 32 kaitstud omandiõiguse riive peab põhinema seadusel, mistõttu ei tohiks AÕS § 1581 lg-t 11 tõlgendada laiendavalt, sh selliselt, et tuuleenergiast elektri tootmine on alati avalikes huvides. Sellisel 6(10)
3-18-2022 juhul tuleks igasugust elektritootmist pidada avalikes huvides olevaks näiteks tööhõive suurendamise põhjusel. Lisaks kehtib viidatud AÕS säte alles alates 1. oktoobrist 2019. Selleks ajaks oli kolmas isik liini juba valmis ehitanud.
12.Vastustaja esitas vastuse, milles ei vaielnud kassatsioonkaebusele vastu. Maakasutusõigust ei pea olema ehitus- ega kasutusloa taotlemiseks. Nende lubade menetluses ei tule tegeleda eraõiguslike suhete korraldamisega. Projekteerimistingimustes sisaldunud kooskõlastamisnõue tähendas seda, et maaomanik tuli ehitusloa menetluses ära kuulata. Maaomanikke oli palju, mistõttu pole mõistlik tõlgendada projekteerimistingimusi nii, et kõik nad pidid trassi asukoha ja tehnilise lahendusega nõustuma. Ehitusloa andmise eelduseks ei olnud kaebaja nõusolek. Kasutusloa andmiseks on kõige olulisem see, et valminud ehitis vastab ehitusloale.
26.veebruaril 2021 esitas kolmas isik vastustajale taotluse kaebaja kinnistule sundvalduse seadmiseks. Sundvalduse seadmine pole välistatud: elektrienergia tootmine taastuvast allikast on oluline Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks, seega on liini vaja avalikes huvides. Avalikes huvides võib olla vajalik ka selline rajatis, mida AÕS § 1581 lg-s 11 nimetatud pole.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab kohtute otsused materiaalõiguse normi (EhS § 55) väära kohaldamise tõttu (HKMS § 230 lg 1).
14.Kolleegium käsitleb esmalt kassaatori väiteid, et halduskohtu kohtunik oleks pidanud end taandama ja et halduskohus rikkus kohtumenetluse norme (I). Seejärel selgitab kolleegium asjakohaseid materiaalõiguse norme ja lahendab kaebuse (II). I
15.Kolmas isik leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud halduskohtu otsuse tühistama, kuna esimeses kohtuastmes asja lahendanud kohtunik ei olnud erapooletu ja oleks pidanud end taandama (HKMS § 199 lg 1 p 5). Väite kohtuniku kallutatuse kohta esitas Aidu Tuulepark OÜ apellatsioonkaebuses, selgitades, et see sai talle selgeks alles halduskohtu otsust lugedes koosmõjus talle varem teatavaks saanud asjaoludega. Seega on kolmas isik põhistanud seda, miks ta ei saanud esitada taandamise taotlust esimese astme kohtu menetluses (HKMS § 13 lg 1 ja TsMS § 25 lg 2). Kolmas isik ei ole viidanud normile, mille alusel kohtunik end taandama oleks pidanud. Esitatud põhjenduste alusel on selleks normiks TsMS § 23 p 7. Kolmanda isiku väited ei anna alust järeldada, et kohtunikul on kujunenud tema suhtes välja eelarvamus, mis ei võimalda tal asja erapooletult lahendada. Arvestada tuleb sellega, et kohtunikul ei ole lubatud õigusemõistmisest põhjendamatult ega kergekäeliselt keelduda (TsMS § 27 lg 3). Kolmanda isiku viidatud varasemates tema kahjuks tehtud kohtulahendites on kohtunik asjakohaselt põhjendanud oma arusaama kohaldatavatest normidest. Asjaolu, et kõrgema astme kohtud on pidanud õigeks teistsugust tõlgendust, ei anna alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Samamoodi ei anna selliseks järelduseks alust võimalik kohtumenetluse normide rikkumine.
16.Kolleegium leiab, et halduskohus rikkus kohtumenetluse norme, tuginedes otsust tehes sellistele tõenditele ja asjaoludele, mille kohta menetlusosalistel ei olnud võimalik oma arvamust avaldada (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2). Halduskohus uuris esmalt Maa-ameti planeeringute kaardirakendust ja järeldas selle alusel, et Uus-Kiviõli kaevanduse detailplaneeringu ala ei hõlma kaebaja kinnistut (otsuse p 16). Teiseks vaatas halduskohus kinnistusraamatust Jõekalda kinnistu andmeid 7(10)
3-18-2022 (otsuse p 25). Ka selliste avalikult kättesaadavate andmete kasutamise korral tuleb kohtul menetlusosalisi teavitada ning anda neile võimalus oma selgitusi esitada, vajaduse korral menetlust uuendades (kolleegiumi otsus nr 3-12-1512/140, p 13). Praegusel juhul pole siiski tegu menetlusnormide olulise rikkumisega, mis eraldivõetuna tingiks otsuse tühistamise.
17.Õige on ka kolmanda isiku seisukoht, et halduskohus üllatas menetlusosalisi, leides, et ehitusluba pole antud liinile tervikuna ning hõlmab üksnes Jõekalda kinnistut, mitte aga kaebajale kuuluvat Külmoja kinnistut. Kaebaja sellele põhjendusele ei tuginenud ning vastustaja ega kolmas isik ei saanud selle kohta oma arvamust avaldada. Kuivõrd halduskohus ei rajanud otsust sellele põhjendusele, vaid on seda maininud obiter dictum korras, ei ole samuti tegu olulise rikkumisega. II
18.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega selle kohta, et varasemate planeeringutega ei otsustatud õhuliini asukohta, sh seda, et liin kulgeb üle kaebaja kinnistu (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 30–32). Seetõttu oli ehitusprojekti koostamiseks vaja taotleda projekteerimistingimusi (EhS § 83 lg 1 p 2 ja lg 2). Liini asukoht pandi paika ehitusloaga.
19.Vaidlust pole selle üle, et vastustaja ei kaasanud kaebajat ehitusloa menetlusse, rikkudes sellega EhS § 42 lg-t 6. Seejuures sisaldasid ka projekteerimistingimused nõuet kooskõlastada õhuliini trassi asukoht ja tehniline lahendus maaomanikega. Kolleegium nõustub siiski kolmanda isiku põhjendustega, mille järgi tuleb projekteerimistingimuste kooskõlastamisnõuet sisustada EhS asjakohastest sätetest lähtuvalt. EhS § 44 p 4 järgi tuleb ehitusloa andmisest keelduda juhul, kui ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Seega ei pidanud ehitusloa andmiseks olema kaebaja nõusolekut. Küll aga oleks tulnud tema seisukoht ära kuulata ja tema huve kaaluda. Vaidlusalune õhuliin rajati niisiis ehitusloa alusel, mille andmisel rikkus vastustaja kohustust kaasata menetlusse kaebaja. Tegu oli olulise rikkumisega, arvestades asjaolu, et ehitusloaga kavandati õhuliin kulgema üle kaebaja kinnistu. Kaebaja seisukohtade ära kuulamata ja huvide kaalumata jätmise tõttu ei saanud vastustaja olla veendunud ka ehitusloa sisulises õiguspärasuses. Seega tuli vastustajal kaaluda, kas kasutusloa andmisest tuleb keelduda EhS § 55 p 1 alusel, s.o põhjusel, et ehitis ei vasta nõuetele.
20.Kasutusloa andmisel tuleb selgitada nii valminud ehitise vastavust ehitusprojektile kui ka õigusnormidele laiemalt. Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb pädeval haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). Seejuures ei too ehitusloa õigusvastasus vältimatult kaasa ehitamise ja ehitise õigusvastasust. Kui ilmneb, et ehitusloa andmisel on tehtud oluline sisuline viga, tuleb EhS § 55 p 1 kohaldades kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada, kas anda kasutusluba, muuta ehitusluba või tunnistada see kehtetuks. Kasutusloa andmine ei tohi kaasa tuua kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet (vt kolleegiumi otsus nr 3-15-873/142, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
21.Kasutusloa andmist kaaludes tuleb teisalt arvestada ka seda, kas puudutatud isik on kasutanud võimalust väidetavalt tema õigusi rikkunud ehitusluba vaidlustada. Väidetel, mida oleks saanud esitada ehitusluba vaidlustades, on kasutusloa andmise menetluses väiksem kaal, kuna ehitusluba kehtiva haldusaktina loob nendega seotud asjaolude osas õiguskindluse. Praegune asi erineb selle poolest juhtumitest, kus kasutusluba antakse ajal, mil kohtuvaidlus ehitusloa õiguspärasuse üle on pooleli (vt nt kolleegiumi otsus nr 3-15-2232/93). Vaidlustatud kasutusloa andmise ajaks oli jõustunud 8(10)
3-18-2022 kohtulahend, mille järgi kaebaja oli ehitusloa vaidlustamisega hiljaks jäänud (Tartu Halduskohtu
20.märtsi 2018. a määrus asjas nr 3-18-238). Selle asjaolu on vastustaja ka vaidlustatud korralduses põhjendatult ära märkinud.
22.Kuna kasutusluba ei asenda kinnisasja omaniku nõusolekut, ei anna ainuüksi maaomaniku nõusoleku puudumine alust keelduda kasutusloa andmisest (kolleegiumi otsus nr 3-15-1590/58, p 11.5). Kasutusloa andmisest tuleb keelduda, kui ehitusluba on antud EhS § 44 p 4 rikkudes ning ehitise kasutamine põhjustab maaomanikule sedavõrd raskeid tagajärgi, et talt ei saa ilmselgelt nõuda ehitise talumist servituudi, sundvalduse või sundvõõrandamise tulemusena.
23.Kuigi vastustaja ei sedastanud kasutusluba andes ehitusloa õigusvastasust, on vastustaja kaebaja õiguste riive ulatust hinnanud ning kaalunud seda kolmanda isiku huvidega. Vastustaja leidis, et elektriliini rajamine ei too kaasa kaebaja õiguste ülemäärast riivet, kuna liini kaitsevöönd kattub valdavas osas olemasoleva elektriliini kaitsevööndiga. Vastustaja viitas AÕS §-le 158, millest saab järeldada, et vastustaja hinnangul võib kolmandal isikul olla võimalik nõuda selle sätte alusel kaebaja kinnistu koormamist reaalservituudiga põhjusel, et kolmandal isikul ei ole võimalik elektriliini ülemääraste kuludeta mujale ehitada. Vaideotsuses viitas vastustaja ka sellele, et ehitus- ega kasutusluba ei asenda kinnisasja omaniku nõusolekut ehitada tema maale ning kasutusloa andmine ei takista kaebajal oma omandiõiguse maksmapanekut.
24.Kolleegium leiab, et vastustaja kaalutlused on EhS § 55 p 1 kohaldamisel asjakohased ning vastustaja pole teinud olulist kaalutlusviga (HKMS § 158 lg 3). Kohtutega saab küll nõustuda selles, et vastustaja eksis, leides, et kaebaja kirjavahetusest kolmanda isikuga nähtub, et ta on nõus liini taluma sobiva tasu eest. Kaebaja oli vastustajale selgelt väljendanud oma vastuseisu liini rajamisele. Vastustaja eksimus ei ole tema asjakohaste kaalutluste kõrval aga olulise tähendusega. Kolleegium rõhutab siinkohal, et ei ehitus- ega kasutusluba anna loaomanikule õigust kasutada võõrast maad.
25.Kolleegium märgib, et lisaks vastustaja osutatud võimalusele seadustada ehitis eraõigusliku servituudi seadmise abil, pole praegusel juhul välistatud ka kaebaja kinnistule sundvalduse seadmine kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 4 lg 1 p 2 ja § 39 lg 2 alusel. AÕS § 1581 kehtestab vaid erikorra teatud juhtudel tehnovõrkude ja -rajatiste tarvis sundvalduse seadmiseks, välistamata muude tehnovõrkude ja -rajatiste suhtes üldkorra kohaldamist. Vastasel juhul oleks KAHOS § 4 lg 1 p 2 sisutu. AÕS § 1581 lg-s 11 on loetletud omanikud, kellele kuuluv rajatis loetakse selle paragrahvi kohaldamisel vajalikuks avalikes huvides. Sellistel juhtudel on sundvalduse seadja kaalutlusõigus kitsendatud ning selge ülekaal on antud talumiskohustuse kasuks rääkivatele avalikele huvidele. Seega, kui kolmanda isiku elektriõhuliin AÕS §-s 1581 nimetatud tingimustele ei vasta, on vastustajal siiski võimalik kaaluda sundvalduse seadmist KAHOS § 4 lg 1 p 2 ja § 39 lg 2 alusel, hinnates seejuures liini rajamise kasuks rääkivat avalikku huvi selle mõiste tavapärases tähenduses (näiteks huvi taastuvenergia kasutuselevõtu vastu). Kui energia tootmiseks oleks asjakohaseid huve kaaludes põhimõtteliselt võimalik kinnisasi sundvõõrandada (KAHOS § 4 lg 1 p 2), on samade asjaolude korral võimalik ka omaniku õigusi vähem riivava sundvalduse seadmine.
26.Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kasutusloa tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamata (HKMS § 230 lg 5 p 5). Kolleegium muudab seetõttu ka menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kolleegium jätab ka vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda, kuna menetluskulude väljamõistmine kaebajalt oleks praegusel juhul äärmiselt ebaõiglane (HKMS § 108 lg-d 11 ja 8). Nii vastustaja kui ka kolmas isik on suhtunud kaebaja omandiõigusesse hoolimatult. Vastustaja jättis kaebaja kaasamata ehitusloa menetlusse, millega kavandati rajatis 9(10)
3-18-2022 kaebaja kinnistule. Kolmas isik asus kaebaja maale ehitama, hankimata selleks enne maakasutusõigust. Seetõttu tuleb vastustajal ja kolmandal isikul kanda ise menetluskulud, mis neil tekkisid põhjusel, et kaebaja otsis praeguse kohtuasja algatamisega võimalust oma rikutud õiguste kaitseks. Kolmanda isiku tasutud kassatsioonikautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.