Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Madis Ernits
Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
31.01.2018, Tartu
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3-18-89 a.m. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.01.2018. a otsuse nr 15.3-3.4/2018/131-1 (elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeelu kohaldamine) tühistamiseks Tartu Halduskohtu 16.01.2018. a resolutsiooni p 6 Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.01.2018. a määruse resolutsiooni p 6 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on sündinud Eesti Vabariigis 1984. aastal, on rahvuselt venelane ning Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebajale 22.11.1999 antud alaline elamisluba muutus 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse muudatusega automaatselt pikaajaliseks elaniku elamisloaks. Kaebajal on alaealine tütar. Tütar elab emaga (kaebaja endine abikaasa). Eestis elab kaebaja õde lastega ning Eestisse on maetud kaebaja vanemad. Kaebaja on läbinud eesti keele A2 taseme kursuse. Kaebaja on neljal korral karistatud kriminaalkorras ning kaheksal korral väärteokorras. Viru Maakohus mõistis kaebaja 11.09.2015 süüdi karistusseadustiku § 184 lg 1 alusel (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) ning määras talle karistuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Kaebaja vanglakaristus lõppes 18.01.2018.
2.PPA otsustas 05.01.2018. a otsusega nr 15.3-3.4/2018/131-2 (tl 5p-9) tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks alates 08.01.2018; teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel; kohaldada kaebajale sissesõidukeeld 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. PPA hinnangul on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist.
3.Kaebaja esitas 15.01.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) PPA 05.01.2018. a otsuse nr 15.3-3.4/2018/131-1 tühistamiseks. Kaebaja esitas esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada PPA otsuse kehtivuse elamisloa äravõtmise ja sissesõidukeelu osas ning lahkumisettekirjutuse täitmise kuni kohtuasja lahendava otsuse jõustumiseni. Eestis viibimise õigusliku aluse (elamisluba) puudumine ning kehtiv lahkumisettekirjutus raskendavad oluliselt kaebaja menetlusõiguste kasutamist, kohtumenetluses osalemist ning esindaja ja kohtuga suhtlemist. Kuna Venemaal puuduvad kaebajal elukoht ja sidevahendid, osutub võimatuks menetlusdokumentide kättetoimetamine. Kaebaja ei saa osaleda isiklikult kohtuistungil ega perega suhelda. Ettekirjutusega pandud sissesõidukeeld võib takistada kaebajal taotleda uut pikaajalist või tähtajalist elamisluba. Kaebajal puudub Venemaal nii elukui ka töökoht, rahalised vahendid ja sotsiaalsed garantiid ning võimalus ennast ravida. Ravi on elu lõpuni kestev.
4.PPA palus 16.01.2018 halduskohtule esialgse õiguskaitse taotlusele esitatud vastuses (tl 29-30p) jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja huve kaitseb kohtumenetluses lepinguline esindaja. Kui kaebajal peaks tekkima soov ja vajadus osaleda kohtuistungil, saab ta seda teha videokonverentsi teel. Samuti on tal võimalik taotleda ühekordset viisat kohtuistungi ajaks Eestisse tulemiseks, kui kohus peab tema isiklikku osavõttu kohtuistungist hädavajalikuks. Esialgse õiguskaitse taotlusest ei nähtu põhjendusi, miks kaebaja viibimine Eestis on põhjendatud ja kaalub üle avaliku korra ja ühiskonna turvalisuse. Kaebajat karistati esimest korda 2001. aastal salajase varguse eest. Lisaks on kaebajat karistatud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise ja turustamise eest ning ka kelmuse eest. Ohustatud on ühiskond tervikuna, kuivõrd viimane kuritegu on seotud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega ning tegemist on olnud rahvatervise teadliku kahjustamisega. Isiku väljasaatmise korral Venemaa Föderatsiooni on isikul jätkuvalt võimalik suhelda oma lähedastega nii telefoni teel kui ka kasutades muid infotehnoloogilisi lahendusi. Kaebaja emakeel on vene keel. Kodakondsusjärgse riigi ühiskonda lõimumist ei takista ka isiku vanus (33-aastane). Kaebajal on võimalik saada soovi korral oma haigusele ravi ka Venemaal. Kaebusel ei ole märkimisväärseid eduväljavaateid.
5.Tartu Halduskohus võttis 16.01.2018. a määrusega (tl 48-50) kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ja rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas PPA 05.01.2018. a otsusega nr 15.3-3.4/2018/131-1 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise. Ülejäänud osas jättis halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 6). Kaebaja väitel puuduvad tal igasugused sidemed Vene Föderatsioonis. Viru Vanglalt saadud teabe kohaselt vastab tõele kaebaja väide tema ravivajadusest (tl 26). Halduskohus nõustus kaebajaga, et esineb esialgse õiguskaitse vajadus lahkumisettekirjutuse täitmise suhtes. Riigikohus on pidanud lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist põhjendatuks argumendil, et kaebaja väljasaatmisel riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks (RKHKm 22.03.2016, 3-3-1-11-16, p-d 18 ja 19). Halduskohtu hinnangul tooks
lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine kaebaja jaoks kaasa selliseid tagajärgi, mille tagasitäitmine või heastamine võib olla hiljem keerukas. Lahkumisettekirjutuse kohene täitmine tähendaks kaebaja jaoks vähemalt ajutiselt enda elu sisseseadmist Vene Föderatsioonis, kuhu teda soovitakse välja saata. Tegemist on kaebaja jaoks korralduslikult ning ka rahaliselt koormava olukorraga, millesse kaebajat ei ole kohtuvaidluse lõpptulemust teadmata põhjust kergekäeliselt panna. Hetkel kättesaadava teabe põhjal pole võimalik teha järeldust kaebaja ravivõimaluste kohta Vene Föderatsioonis ning asjas seni ilmnenud asjaolude põhjal ei saa välistada ka väljasaatmise riivet kaebaja perekonna- ja eraelule. Kaebajat esindab tema enda valitud volitatud esindaja, kelle teenuse eest tasumiseks ei pruugi kaebajal raha jätkuda. Kohtumenetluses osalemine isegi lähedal asuvast välisriigist videokonverentsi teel või ühekordse viisa alusel kohale tulles ei pruugi realiseeruda. Saabudes küll Vene Föderatsiooni kui enda kodakondsusjärgsesse riiki ei pruugi inimesel, kes pole seal elanud ega oma mingeid sidemeid ega toetavat struktuuri, õnnestuda videosilla abil Eestis toimuvast kohtuistungist osa võtta ega piisata raha viisa hankimiseks ja Eestisse sõiduks. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ilmselgelt perspektiivitu kohtuvaidlusega. Vaidlustatud otsus on PPA kaalutlusotsus, mis põhineb peaasjalikult kaebajast väidetavalt lähtuva ohu hinnangul ning mille õiguspärasuse osas saab kohus seisukoha võtta põhivaidlust lahendades. Iga vaidluse asjaolud on erinevad. Riigil on võimalus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks ning avaliku ja teiste isikute huvi ja õiguste kaitseks vajadusel kohaldada erinevaid väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 10 sätestatud järelevalveabinõusid ning kinnipidamist ja paigutamist PPA kinnipidamiskeskusesse (VSS §-d 15 ja 23). Eelnevat arvestades rahuldas halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas vaidlustatud otsusega tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise. Kui kaebaja suhtes lahkumisettekirjutust vastavalt käesolevale määrusele ei täideta, ei ole ka vajadust sissesõidukeelu osas esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas ei pidanud halduskohus põhjendatuks vaidlustatud otsuse kehtivust peatada. Otsuse kehtivuse peatamine selles osas tähendaks, et taastuks kaebajal Eestis viibimise õiguslik alus, mistõttu saaks kaebaja vangistuse lõppedes (18.01.2018) vabalt Eestis viibida. Olukorras, kus seisukoht kaebajast lähtuva ohu osas ei ole kohtumenetluses veel kinnitust leidnud ega kummutatud, ei pidanud halduskohus kaebaja huvi Eestis viibimise õigusliku aluse saamiseks kaalukamaks avalikust ja teiste isikute huvist, et riik teeks kõik võimaliku avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.PPA esitas Tartu Halduskohtu 16.01.2018. a määruse resolutsiooni p 6 peale hiljem täpsustatud määruskaebuse (tl 53-58), milles palub Tartu Halduskohtu 16.01.2018. a määruse resolutsiooni p 6 tühistada osas, millega halduskohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (peatas lahkumisettekirjutuse täitmise) ning teha asjas uus lahend, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus täielikult rahuldamata. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus. PPA hinnangul ei ole kaebusel märkimisväärseid eduväljavaateid. Prioriteet tuleb anda avalikule huvile, saatmaks Eestis avalikku korda tugevalt ohustav isik riigist välja. Praegusel juhul ei esine väljasaatmise keeldu. Kaebaja süüteod on ajas muutunud ohtlikumaks. Viru Vanglas läbiviidud riskihinnangu kohaselt on kaebajat hinnatud ohuks avalikkusele. EIK on raskemateks kuritegudeks hinnanud uimastikuriteod. Teisalt on EIK asunud seisukohale, et kui kergemad kuriteod on korduvad, moodustavad need isiku käitumismudeli ning võivad tähendada ohtu avalikule korral. Kaebaja toime pandud tegude pinnalt saab järeldada, et tegemist on retsidivistiga. Euroopa Nõukogu
ministrite komitee soovituse punkti 4 kohaselt on osalusriigil õigus pikaajaliselt riigis viibinud sisserändaja välja saata, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule või avalikule ohutusele. Riigikohtu halduskolleegium on 04.04.2003. a otsuses nr 3-3-1-14-03 asunud seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ohtlikuks riigi julgeolekule. Riigikohtu halduskolleegiumi 27.02.2014. a otsuses nr 3-3-1-1-14 on leitud, et kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähendusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Kaebajast tulenev oht avaldub peamiselt siis, kui isikul puudub legaalne sissetulek ning ta vajab raha isiklike vajaduste rahuldamiseks. Tütre ja õega suhtles kaebaja peamiselt telefoni teel ning viimane kohtumine tütrega leidis aset 18.06.2016. Samuti elavad isikul kodakondsusjärgses riigis emapoolsed sugulased, kellega ema varasemalt ka suhtles. Kaebaja on sooritanud süüteo enda õe suhtes. Enne vangistust elas kaebaja üksinda üürikorteris ning peale vabanemist ei ole avaldanud soovi kolida oma tütre või õe juurde. Kaebaja kuritegelikku elustiili ei ole mõjutanud lapse sünd ning olemasolu. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, tema emakeel on vene keel ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole piisav asjaolu, et isik ei soovi Eestist lahkuda. Kodakondsusjärgse riigi ühiskonda lõimumist ei takista ka kaebaja vanus. Ka Venemaal on kaebaja haigusele ravi kättesaadav. Rahaline aspekt ei õigusta kaebaja väljasaatmise võimatust. Välismaalastel ei ole absoluutset õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole ning riigil on õigus välja saata kriminaalkorras karistatud isikud, kui need kujutavad endast ohtu avalikule korrale. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluses ei nähtunud põhjendusi, miks kaebaja viibimine Eestis on põhjendatud ja kaalub üle avalike korra ja ühiskonna turvalisuse. Kui kaebajal peaks tekkima soov ja vajadus osaleda kohtuistungil, saab ta seda teha videokonverentsi teel.
7.Kaebaja palub määruskaebusele esitatud vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse esitaja märgib, et ta on kinnipidamiskeskuses, kus on samuti ühiskonnast isoleeritud. Seega ei saa ta riigile ohtlik olla. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.01.2018. a määruse resolutsiooni p 6 muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).
9.Tartu Halduskohus rahuldas 16.01.2018. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas vaidlustatud otsusega tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise. Esialgset õiguskaitset kohaldatakse üldjuhul piiratud informatsiooni tingimustes ja seda võib olla kohaldatud alusetult või põhjendatult. HKMS § 249 lg 3 ls 1 järgi hindab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel muu hulgas kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Kaalukausile tuleb niisiis asetada ühelt poolt avalik huvi ja ettenähtavad tagajärjed vastustaja jaoks esialgse õiguskaitse kohaldamisel ning teiselt poolt kaebaja õigused, nende rikkumise tõenäosus ja raskus, pöördumatu tagajärje saabumise tõenäosus ja raskus. HKMS seletuskirjas on märgitud: „Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise üheks aluseks on kaebuse ilmne perspektiivitus. Kaebuse perspektiivide hindamisel tuleb selgitada välja, kas ja millist kaebaja väidetavat õigust vaidlustatud haldusakt või toiming rikub. Kui kaebusest ei nähtu põhjendatud huvi või subjektiivse õiguse õiguslikku alust, tuleb kaebus menetluse selles staadiumis lugeda perspektiivituks (RKHKm nr 3-3-1-3-06)“ (HKMS seletuskiri seisuga 06.05.2010, 758 SE). Esialgse õiguskaitse menetluses ei anna kohus lõplikku hinnangut, vaid vaatleb poolte esitatud asjaolusid ja hinnanguid summaarselt.
10.Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetlusetapis ei ole võimalik järeldada, et kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kaebuse sisulisel lahendamisel tuleb kohtul hinnata, kas PPA on võtnud seisukoha kõigis kaebajat puudutavates olulistes asjaoludes ning on tuvastanud lahkumisettekirjutuse tegemisel kaebajast avalikule korrale lähtuva reaalse ja piisavalt tõsise ohu ning kas on põhjendatult leidnud, et kaebaja õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele ei kaalu seda ohtu üles.
11.Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud ettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes selle täitmine. Ka ei langenud väljasaatmine lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine on oluline tagamaks, et kaebaja saaks tõhusalt osaleda asja kohtulikul arutamisel, ning kaebaja väljasaatmine enne kohtumenetluse lõppu ei raskendaks kaebuse rahuldamise korral oluliselt selle eesmärkide saavutamist. Olukorras, kus kaebaja on sündinud ja kasvanud Eestis ning on ära kandnud talle määratud karistuse, võib lahkumisettekirjutuse kohene täitmine tuua kaasa olukorra, mille hilisem heastamine kaebajale võib olla keerukas või võimatu. Asjaoludest nähtuvalt on PPA küll väitnud, et Vene Föderatsioonis elavad kaebaja sugulased, kellega kaebaja ema varasemalt ka suhtles, kuid see ei kinnita kuidagi asjaolu, et kaebaja väljasaatmisel oleks kaebajal koheselt Vene Föderatsioonis olemas elukoht ja võimalused Eestiga kohtumenetluse ajal vajalikul määral suhtlemiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et kuigi Vene Föderatsioon on kaebaja kodakondsusjärgne riik, ei pruugi inimesel, kes ei ole varasemalt elanud ega oma sidemeid ega toetavat struktuuri, õnnestuda Eestiga ühendust pidada kohtumenetluses osalemiseks ning piisata raha viisa hankimiseks ja Eestisse sõiduks.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et riigil on võimalik lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks ning avaliku ja teiste isikute huvide ja õiguste kaitse vajaduse korral kohaldada erinevaid VSS §-des 10 sätestatud järelevalveabinõusid ning kinnipidamist ja paigutamist PPA kinnipidamiskeskusesse. Riigikohus on selgitanud, et kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks. Ka Euroopa Kohus ei välista isiku kinnipidamiskeskuses hoidmist ajal, mil lahkumisettekirjutus on vaidlustatud ja seetõttu väljasaatmine peatatud (RKHKm 15.09.2015, 3-3-1-32-15, p 11 viitega Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-357/09 – Kadzoev, p 57 ja resolutsiooni p 3). Kohtute infosüsteemist nähtub, et Tartu Halduskohus on 18.01.2018. a määrusega andnud PPA-le loa kaebaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 18.01.2018 kuni kaheks kuuks. Kuna aga seadusest tulenevalt on kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine piiratud ning käesoleval hetkel ei ole teada, kaua kestab kohtumenetlus seoses esitatud kaebusega, tuleks käesolevas asjas esitatud kaebust menetleda kohtul kiirkorras.
13.Kohus selgitab, et HKMS § 253 lg 1 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel esialgse õiguskaitse määruse igas menetlusstaadiumis tühistada või seda muuta.
14.Lähtuvalt eelnevast jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.01.2018. a määruse resolutsiooni p 6 muutmata.
allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.