XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9.09.2016 otsuse nr 15.33.1/2505 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks väljastada XX ́le elamisluba ning Eesti Vabariigilt mittevaralise kahju tekitamise eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks summas 10 000 eurot või kohtu õiglaseks peetud suuruses.
Menetlusosalised
Kaebaja –XX, lepinguline esindaja Reimo Mets; Vastustaja I – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mari-Liis Laan Vastustaja II – Justiitsministeerium, esindaja Alar Must
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 27.12.2017 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi kodanik XX ja Eesti Vabariigi kodanik YY sõlmisid 03.05.2016 Narva notar Tatjana Boitsova juures kooselulepingu. XX esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa saamise taotluse sooviga asuda elama enda kooselupartneri elukohariiki, s.o Eesti Vabariiki.
2.PPA jättis 09.09.2016 kirjaga nr 15.3-3.1/2505 XX elamisloa taotluse läbi vaatamata. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 83 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise kord ning elamisloa taotlemise vormid“ § 10 lg 1 p-st 3 tuleb tähtajalise elamisloa taotlemisel elama asumiseks alaliselt Eestis elava abikaasa juurde esitada abielu sõlmimist tõendav dokument. Taotluse juurde esitatud kooseluleping nr 1092 ei ole hetkel Eestis kehtiva seadusandluse kohaselt käsitatav abielu sõlmimist kinnitava dokumendina. Välismaalaste seaduse (VMS) § 118 lg 1 kohaselt võib anda tähtajalise elamisloa välismaalasele elama asumiseks abikaasa juurde. PPA jättis taotluse läbi vaatamata, kuna taotleja ei ole esitanud puuduvat dokumenti kehtestatud tähtaja jooksul.
3.XX esitas 22.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida ta täpsustas ning 16.11.2016 esitas kaebaja kaebuse tervikteksti, milles taotles PPA 09.09.2016 otsuse nr 15.3-3.1/2505 tühistamist ja PPA kohustamist väljastada XX elamisluba ning Eesti Vabariigilt mittevaralise kahju tekitamise eest rahalise hüvitise väljamõistmist summas 10 000 eurot või kohtu õiglaseks peetud suuruses. Koos kaebuse täpsustusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.
4.Tallinna Halduskohus võttis 22.11.2016 määrusega kaebuse menetlusse ning jättis EÕK taotluse rahuldamata. XX esitas 14.02.2017 kohtule esialgse õiguskaitse taotluse (täiendatud 16.02.2017), mille kohus jättis 17.02.2017 määrusega rahuldamata. 22.03.2017 esitas XX kohtule uuesti EÕK taotluse, mille kohus jättis 24.03.2017 määrusega rahuldamata. 30.03.2017 määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus XX esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ning kohustas Politsei- ja Piirivalveametit andma XXle tähtajalise elamisloa kuni kohtumenetluse lõpuni haldusasjas nr 3- 161903 ja selle tulemusel kaebuse rahuldamise korral kuni vastustaja uue otsuse tegemiseni XX tähtajalise elamisloa taotluse kohta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja on seisukohal, et PPA otsus rikub kaebaja põhiseadusest tulenevaid põhiõiguseid, see on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2004/38/EÜ ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Eesti Vabariik võttes seadusi vastu näilikult ja jättes kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtmata, lõi formaalse õigusnormistiku, kuid see alandab kaebaja väärikust, diskrimineerib teda ja rikub kaebaja õigust eraelu puutumatusele. Eesti Vabariik on tekitanud kaebajale märkimisväärselt hingevalu. Kooskõlas riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 14 lg-ga 1 ja § 9 lg-ga 1 taotleb kaebaja kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmisega (s.o riigi tegevusetusega) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot või kohtu poolt õiglaseks peetud määras.
6.Eesti Vabariigis võeti 9.10.2014 vastu kooseluseadus (KooS), mis jõustus 1.01.2016. Tegemist on sooneutraalse alternatiivse õigusliku institutsiooniga perekonnaseaduses reguleeritud abielule ning tulenevalt kooseluseaduse sätetest on abielu ja kooselu institutsioonid üksteise suhtes võrdsed õiguslikud institutsioonid. Abieluinstitutsioonil põhineva perekonnamudeli üheks era- ja perekonnaelu põhi- ja inimõiguseks on õigus pererändele (õigus asuda elama abikaasa juurde). Viimane tuleb siseriikliku õiguse pinnalt (VMS § 118 lg 1 p 1).
7.KooS § 26 sätestab, et seadus jõustub rakendusaktidega 01.01.2016, mida vastu võetud ei ole, s.t täidetud on RVastS § 14 lg 1 kohaldamise eeldus. KooS on jõustunud, ent pole teada, millal kooseluseaduse rakendamise seadus vastu võetakse. Tekkinud on olukord, mil KooS-st tulenevad õigused on justkui antud, ent praktikas neid kasutada ei saa. Kui jäeti andmata rakendusaktid, siis selle kehtestamata jätmisega on riik kaebajat kohelnud võrreldes heteroseksuaalsete paaridega ebavõrdselt ja diskrimineerivalt.
8.Kooselulepingu alusel sõlmitud kooselu on abieluga analoogne perekonnaõiguslik institutsioon ja kuulub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 8 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse ning põhiseaduse §s 26 ja 27 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse kaitse alla. Samasooliste paaride kooselu kuulumist perekonnaelu kaitsealasse on tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Schalk ja Kopf vs Austria nr 30141/40, p 92-95.
9.Õiguskantsler on leidnud, et kuivõrd VMS § 118 lg 1 p 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kes vajab seda elama asumiseks enda abikaasa juurde, on tegu põhiseadusega vastuollu mineva õigusnormiga. Seejuures on õiguskantsler märkinud, et PPA on ise pidanud võimalikuks samasoolisele partnerile erandina perekonnasuhte alusel elamisloa väljastamist juhul, kui esinevad kaalukad argumendid. Kui VMS läheb vastuollu põhiseadusega, tuleb lugeda alamal seisev välismaalaste seadus tühiseks ja lähtuda otsuse tegemisel isiku põhiõiguste kaitse tagamise vajadusest. VMS § 118 lg 1 p 1 on vastuolus ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil. Kaebajal on nimetatud direktiivi artikkel 7 lg 2 alusel õigus saada üle kolmekuuline elamisluba Eesti Vabariigis, kuivõrd ta asub elama enda kooselupartnerist perekonnaliikme juurde, kes vastab direktiivis sätestatud tingimustele. Käesoleval juhul ei ole siseriiklike õigusaktide tulemusel tagatud pereränne kooselupartneritel, mistõttu on viidatud direktiiv muutunud otsekohalduvaks ning direktiiviga vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses kohaldamata jätta.
10.PPA pidanuks väljastama elamisloa kaebajale direktiivis sätestatud alustel, jättes kohaldamata VMS § -s 118 märgitu. PPA otsus on vastuolus eelnimetatud direktiiviga, ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga (EIK otsus Taddeucci and McCall v. Italy nr 51362/09 ning Schalk ja Kopf vs Austria nr 30141/40, p 92-95) ja PS §§ -dega 12, 26 ja 27.
11.Selleks, et vältida VMS § 118 lg-s 1 sätestatud elamisloa andmiste aluste vastuollu minemist põhiseadusega, omab PPA selleks vajalikku kaalutlusõigust, jättes elamisluba väljastamata VMS § 118 lg 1 p 1 alusel, saab ta teha seda VMS § 118 lg 62 alusel, so mil loa saab anda kaaluka riikliku huvi korral. Kaalukas avalik huvi on lõpetada kooselupartnerite diskrimineerimine abielupaaride suhtes. Kaebaja nõuab vaidlustatud haldusakti tühistamist ja PPA kohustamist väljastada kaebajale tähtajaline elamisluba.
12.KooS §-ga 26 on seadnud seadusandja endale tähtaja hoolitseda selle eest, et vastavad rakendusaktid antakse, riik on aga õigustloovat akti välja andmata jättes rikkunud enda kohustust kaebaja ees. Samuti on riik rikkunud kaebaja õiguskindluse printsiipi, lubades midagi teha kuid jättes lubaduse täitmata. Rakendusaktide vastuvõtmisel on riik lasknud tekkida õiguslikul olukorral, kus KooS alusel on isikutele antud õigus, kuid puuduvad KooS-s sätestatud õiguste ühest realiseerimist võimaldavad õigusnormid. Eelnevast tulenevalt ei tunnista avalik-õiguslikud asutused, s.o käesoleval juhul PPA, et kaebaja ja tema kooselupartner moodustavad enda kogumis nende vahel sõlmitud kooselulepinguga perekonna.
13.Erinevalt abielu institutsioonist on kooseluseadus sooneutraalne õiguslik institutsioon. Seega omab olulisust asjaolu, et kaebaja on seksuaalvähemuste hulka kuuluv inimene.
Kui heteroseksuaalsetel paaridel on võimalik alternatiivselt kooselulepingu sõlmimisele, sõlmida abielu, siis kaebajal seda võimalust ei ole seetõttu, et abielu saab sõlmida mehe ja naise vahel, mitte mehe ja mehe vahel. Ilma rakendusaktideta kooseluseadusega on riik kaebajat kohelnud ebavõrdselt võrreldes kaebaja ja tema kooselupartneriga võrreldavate teiste heteroseksuaalsete paaridega. Riik on rikkunud kaebaja EIÕK artiklis 14 ja PS §-s 12 sätestatud õigusi - õigust mitte olla diskrimineeritud. Kaebaja seisukoht on, et kooselulepingu alusel sõlmitud õigussuhe on abielule võrdväärne analoogne perekonnaõiguslik institutsioon ja kuulub EIÕK artiklis 8 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse ning PS §-des 26 ja 27 sätestatud perekonna- ja eraelu kaitse alla. Viimast nii siseriikliku seadusandluse tasandil, kui ka Euroopa Liidu õigusaktidest ja kohtupraktikast tulenevalt. Justiitsministeerium pidi olema teadlik, et KooS selle praegusel kujul, ilma teiste seadustega harmoniseerivate rakendusaktideta, riivab kaebaja õigust olla mitte diskrimineeritud (võrdluses abielul põhineva perekonnamudeli subjektidele, kellel on pereränne võimalik VMS-s sätestatud alustel) ja õigust tema perekonnaelu puutumatusele.
14.KooS üheks funktsiooniks oli pererände võimaldamine kaebajale, kes on sõlminud kooselulepingu. See nähtub mh seni vastu võtmata KooS rakendamise seaduse eelnõust, mille § 80 p 5 näeb ette VMS § 118 p-s 1 sedastatud sõnastuse täiendamise pärast sõna „abikaasa“ sõnadega „registreeritud elukaaslase“. Rakendusseadus näitab läbi KooS adressaatidele antud õiguste kasutamist võimaldavate seaduste muudatuste ära need õigused, mis on kaebajal kui KooS adressaadil. Vastu on võetud seadus, mis pelgalt asendas ühe põhiõiguste riive vormi teise riive vormiga ning ministeerium on olnud teadlik oma tegevuse kausaalsusest kaebaja põhiõiguste riive tekkele. Andes kooseluseadusega kaebajale õiguse registreerida enda õiguslikud sidemed oma elukaaslasega kooselulepingu vormis, kuid tehes seda selliselt, et kaebaja ei saa realiseerida temale seadusega antud õigust asuda elama enda kooselulepingu alusel registreeritud elukaaslasest partneri juurde, diskrimineeris Eesti riik kaebajat ning tema eraelu ja perekonna puutumatuse riivel ja selle tõttu on tekitatud kaebajale mittevaralist kahju.
15.Kaebaja tunneb, et teda on alavääristatud ja riik on enda tegevuse/tegevusetusega andnud talle selgelt mõista, et tema kui seksuaalvähemusse kuuluv inimene ei ole võrdväärne heteroseksuaalsete inimestega. Samuti alandab riik kaebaja väärikust sellega, et on loonud näiliku olukorra, justkui kaebaja oleks samaväärne teistega, kuid tegelikkuses on KooS-ga antud õigus formaalne ja selle praktikas realiseerimine võimatu. Kaebaja sai sõlmida küll notariaalse kooselulepingu, kuid mingeid sisulisi õigushüvesi analoogselt abiellunud isikutega ei kaasne. Kehtiva kooseluseaduse alusel ei ole võimalik elada koos enda kooselupartneriga. Kaebaja tunneb pidevat hirmu, et tema tähtajalise viisa lõppemise korral, tuleb tal kolida enda perekonnast lahku ja lahkuda Eesti Vabariigist. See on juba tekitanud ja tekitab kaebajale jätkuvalt hingevalu, muretunnet, paanikahoogusid ja pidevat stressi. Lisaks emotsionaalsele, sh psühholoogilisele kahjule, saab lugeda üldtuntud teadmiseks, et varem või hiljem päädib see kaebaja füüsilisele tervisele kahju tekitamisega. Kaebaja ei saa jääda Eestisse, kuna tema Schengeni viisa alusel antud viibimine 180 päeva ei võimalda Eestisse jäämist. Seega peaks kaebaja Eestist lahkuma väljaspoole Schengeni territooriumi ja siis naasma uuesti 3 kuu pärast. Selline pereelu elamise vorm ei ole kaebaja jaoks mingiski aspektis vastuvõetav. Vastustaja tegevuse/tegevusetuse tulemuse vahel ja kaebajale kahju tekitamise vahel eksisteerib selge põhjuslik seos. Juhul, kui vastustaja oleks võtnud kooseluseaduse jõustumise ajaks vastu ka vastavad vajalikud rakendusaktid, et PPA saaks üheselt kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ja Euroopa Liidu õigusaktidega väljastada kaebajale tema taotluse alusel
tähtajalise elamisloa, ei oleks toime pandud kaebaja inim- ja põhiõiguste riivet ning kaebajale ei oleks tekkinud mittevaralist kahju.
16.Kaebaja palub mõista Justiitsministeeriumilt (riigilt) välja mittevaralise kahju tekitamise eest rahaline hüvitis summas 10 000 eurot või kohtu poolt õiglaseks peetud suuruses. Kaebaja ei saa tekitatud mittevaralist kahju sisustavaid elemente (alavääristamine, hirmutunne, mõnitamine, hingevalu, muretunne, paanikahood, pidev stress jne) tõendada dokumentaalsete tõenditega, sest tegemist on subjektiivsete aistingutega ja kaebaja ei pea tõendama vastustajale oma seksuaalset orientatsiooni. Õige ei ole, et õigustloova akti andmata jätmine ei saa tekitada mittevaralist kahju seetõttu, et õigustloov akt on oma olemuselt neutraalse tähendusega. Õigustloov akt kannab enda olemuses analoogset funktsiooni haldusaktile, mis on suunatud isikule õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.
17.Vastustaja Justiitsministeerium on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja esitas oma lõplikud seisukohad alljärgnevana. Kahjunõue tuleb jätta rahuldamata, sest RVastS § 14 lg 1 sätestatud eeldused riigivastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud, sh õigustloova akti andmata jätmine ei saa antud juhul olla õigusvastane, kaebajale ei ole saanud tekkida õigustloova akti andmata jätmise tõttu mittevaralist kahju, õigustloova akti andmata jätmise näol ei saanud olla tegemist avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, samuti ei ole alust kaebajat käsitada eriliselt kannatanud isikuna RVastS § 14 lg 1 tähenduses.
18.Õigustloova akti andmata jätmise õigusvastasus (avaliku võimu kandja kohustuste rikkumine). Kaebusest (22.09.2016 kaebuse terviktekstist) nähtuvalt heidab kaebaja avaliku võimu kandjale ette eelkõige seda, et seadusandja ei ole võtnud vastu kooseluseaduse (edaspidi KooS) §-is 26 märgitud rakendusakte (kaebuse tervikteksti p 2.4) ja sellega on Eesti Vabariik rikkunud tema suhtes õiguskindluse printsiipi. Samuti leiab kaebaja, et ilma kooseluseaduse rakendusaktideta koheldakse teda ja tema kooselupartnerit heteroseksuaalsete abielupaaridega võrreldes ebavõrdselt.
17.Esmalt nähtub, et kaebajal ei ole õigust nõuda KooS-i rakendamist abstraktselt, vaid üksnes osas, milles riivatakse tema konkreetseid subjektiivseid õigusi. Isiku subjektiivseid õigusi ei saa olla riivatud olukorras, kus isik ei ole astunud ühtegi sammu oma õiguse realiseerimiseks. Kaebusest nähtuvalt saab seega kaebaja subjektiivsete õigusi antud juhul riivata üksnes regulatsioon, mis ei võimalda kaaluda kaebajale elamisloa andmist elama asumiseks oma kooselupartneri juurde.
18.Vastustaja on seisukohal, et ei EIÕK-st, EL-i ega siseriiklikust õigusest, sh PS-ist, EIK praktikast ega ühestki siseriikliku kohtu jõustunud lahendist ei tulene Eesti Vabariigile ega selle pädevale seadusandlikule organile Riigikogule kohustust samasooliste kooselu õiguslikult mingil kindlal viisil reguleerida või samasoolise isikuga koos elavaid isikuid abielus isikutega õiguslikult võrdsustada, sh tähtajalise elamisloa andmise küsimuses. Tegemist on seadusandja otsustuspädevusse kuuluva küsimusega.
19.Vastavat seadusandja kohustust ei saa tuletada ka KooS-i §-ist 26. Esiteks ei ole antud sättes kuidagi määratletud, milliseid (millise sisuga) rakendusakte KooS-i rakendamiseks seadusandja vastu võtma peaks. Teiseks on selge, et Riigikogu iga koosseis on ise vaba otsustama seadusandja otsustuspädevusse kuuluvaid küsimusi ning seejuures kooskõlas õiguskindluse põhimõttega muutma ka õiguspoliitilisi suundi. Õigusriigis mõeldamatu ja demokraatia ja legitiimsuse põhimõtteid täielikult eirav oleks, kui konkreetse regulatsiooni vastuvõtmisest huvitatud Riigikogu liikmetel oleks
võimalik Riigikogu järgmistele koosseisudele nende õiguspoliitilisi valikuid ette ära otsustada.
20.Seadusandja kohustust konkreetsete rakendusaktide andmiseks ei saa tuletada kaebuses viidatud EIK-i lahendist Taddeucci and McCall vs Italy, kuivõrd kõnealune lahend on tehtud Itaalia õiguse pinnalt Itaalia, mitte Eesti Vabariigi suhtes. Samuti on demokraatia ja legitiimsuse põhimõtte valguses küsitav, kas EIÕK ja EIK saab kohustada Eesti Vabariigi seadusandjat vastu võtma seadust, mida rahva enamus ei toeta1.
21.Kaebajal ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust vastava regulatsiooni vastuvõtmiseks. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et õiguspärane ootus ei laiene kõigile võimalikele õiguspositsioonidele, vaid „kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima” (vt RKHKo 21.02.2002 nr 3-3-1-6-02, p 18; vrd RKPJKo 17.03.1999 nr 3-4-1-2-99, p II; 31.01.2012 nr 3-4-1-24-11, p 49). Selleks, et isikul oleks võimalik asuda õigusi realiseerima, peavad need olema riigi poolt antud ning nende realiseerimine õiguslikult võimalikuks tehtud.
22.KooS reguleerib kooselulepingu sõlmimise korda, kooselulepingu sõlmimise õiguslikke tagajärgi, sh elukaaslaste varalisi suhteid, ja kooselulepingu lõppemise korda ja tagajärgi täpselt sellises ulatuses ja sisuga nagu need on KooS-is sätestatud ning kaebajal ei saa olla põhjendatud ootust täiendavaks regulatsiooniks.
23.Kahju küsimused. Kaebusest nähtuvalt leiab kaebaja, et talle on tekitatud mittevaralist kahju ebavõrdse kohtlemise ja era- ning perekonnaelu puutumatuse rikkumisega, millega on alandatud tema väärikust. Vastustaja hinnangul ei saa antud juhul kaebajale olla mittevaralist kahju tekkinud. Mittevaralise kahju tekkimist ei saa järeldada üksnes asjaolust, et seadusandja ei ole kooseluseaduse rakendusakte vastu võtnud. Seadusandja poolt mingi õigusakti andmine või andmata jätmine oma olemuselt neutraalse tähendusega. Puudub mis tahes alus arvata, et seadusandja oleks jätnud KooS-i rakendusaktid andmata selleks, et alandada kaebaja väärikust.
24.Samuti ei saa kaebajale kahju tekkida seonduvalt elamisloa andmisest keeldumisega, sest kaebaja on elamisloa keeldumise kohtus vaidlustanud ja kaebajale on esialgse õiguskaitse korras antud tähtajaline elamisluba kuni kohtumenetluse lõpuni (kaebuse rahuldamise korral kuni PPA poolt uue otsuse tegemiseni), mistõttu ei ole kaebajal pereelu elamine Eestis takistatud. Juhul, kui kohus peaks kaebaja kohustamisnõude rahuldama, mille tulemusena saab kaebaja soovitud elamisloa, siis on selge, et kaebajale kahju ei teki. Kui aga kohus jõuab kaebaja kohustamiskaebuse läbivaatamise käigus järeldusele, et kaebajal ikkagi ei ole õigust tähtajalist elamisluba nõuda ja pole alust kahelda regulatsiooni õiguspärasuses, siis on selge, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ja kahju ei saa olla jällegi tekkinud.
25.Avaliku võimu kandja kohustuste oluline rikkumine. Isegi kui asuda seisukohale, et seadusandja oli kohustatud samasoolise isikuga kooselavate välismaalastele elamisloa andmise küsimuse kaebaja soovitud viisil reguleerima (millega vastustaja ei nõustu), siis ei ole vastava regulatsiooni andmata jätmist alust pidada avaliku võimu kandja kohustuste oluliseks rikkumiseks RVastS § 14 lg 1 tähenduses.
26.Riigikohtu üldkogu on nimetatud vastutuseeldust käsitlenud oma lahendis nr 3-3-1-5313 seonduvalt õigusselgusetu olukorraga omandireformi läbiviimisel. Selles lahendis tuvastas Riigikohus seadusandja kohustuste olulise rikkumise olemasolu olukorras, kus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses oli põhiseadusvastane õigusselgusetus omandireformi läbiviimisel (seonduvalt ORAS-e § 7 lg 3 kohaldamisega) Riigikohtu poolt eelnevalt tuvastatud ja kohustatud seadusandjat see kõrvaldama. Riigikohus asus seisukohale, et tuleb eristada õigusselgusetust, põhiseadusevastast õigusselgusetust ning avaliku võimu kandja kohustuste olulist rikkumist põhiseadusevastase
õigusselgusetuse kõrvaldamisel (RKL nr 3-3-1-53-13, p 16). Veel on Riigikohus leidnud oma lahendis nr 3-3-1-63-05, et Riigikohtu üldkogu ei saa asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone ning et seadusandjale on mõistlik anda nende küsimuste lahendamiseks aega (p 31). Lahendi punktist 32 nähtuvalt arvestas üldkogu Riigikogu menetluses oleva probleemi keerukust ja aega, mis võib kuluda parlamentaarse otsustusprotsessi tulemusena valitud lahendusvariandi elluviimiseks vajaliku õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks. Vastustajale teadaolevalt ei ole Riigikohus praeguseks üheski lahendis tuvastanud, et KooS-i rakendusaktide puudumine (või regulatsioon, mis ei võimalda anda tähtajalist elamisluba välismaalasele samasoolise kooselupartneri juurde elama asumiseks) oleks põhiseadusvastane ja kohustanud seadusandjat kõnealuseid rakendusakte andma (või töötama välja regulatsiooni, mis võimaldaks välismaalasele tähtajalist elamisluba samasoolise kooselupartneri juurde elama asumiseks anda). Seega eelviidatud Riigikohtu praktika valguses ei saa antud juhul olla tegemist avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega RVastS § 14 lg 1 tähenduses, mistõttu puudub nõutav vastutuseeldus riigivastutuse kohaldamiseks.
27.Vastustaja peab vajalikuks märkida (kuigi kaebuses ei ole seda välja toodud), et käesolevalt ei ole alust pidada olukorda ka õigusselgusetuks. Õigusselguse põhimõttest tulenevalt peab isikul olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. (RKL 3-4-1-2-05, p 31). Olukorras, kus ei KooS ega VMS ega muu õigusakt ei näe ette võimalust välisriigi kodanikul taotleda tähtajalist elamisluba Eesti kodanikust kooselupartneri (registreeritud elukaaslase) juurde elama asumiseks, oli PPA poolt kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmine prognoositav ning kaebaja pidi seda ette nägema, mistõttu on kehtiv õigus antud konkreetses küsimuses täiesti selge.
28.Kaebaja puhul ei ole tegemist eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluva isikuga. Kaebaja ei ole tõendanud enda kuulumist eriliselt kannatanud isikute rühma ega ka piiratud isikute rühma, kes on eristatavad õiguste ja vabaduste piiramise poolest tavapärasest ulatuslikumal määral. Samasoolise isikuga koos elavad isikuid ei saa pidada RVastS § 14 lg 1 tähenduses eriliselt kannatanud isikute rühmaks, kuivõrd ei ole aru saada, mille poolest erinevad samasoolise isikuga koos elavad isikud vastassoost partneriga koos elavates isikutest, kelle partnerid ei soovi abielluda, kuid on nõus sõlmima kooselulepingu. Vastustaja hinnangul võib potentsiaalselt olla tegu hoomamatu arvu isikutega, kelle kõigi õiguse esitada seadusandja tegevusetusest tulenevaid kahjunõudeid jaatamine võib kaasa tuua määramata hulga massnõuete esitamise, millise olukorra vältimiseks kõnealune vastutuseeldus RVastS-i § 14 lg 1 vastustaja hinnangul ette nähti.
29.Eeltoodust tulenevalt tuleb kahjunõue jätta rahuldamata, sest RVastS § 14 lg 1 sätestatud eeldused riigivastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud, sh ei saa õigustloova akti andmata jätmine antud juhul olla õigusvastane, kaebajale ei ole saanud tekkida õigustloova akti andmata jätmise tõttu mittevaralist kahju, õigustloova akti andmata jätmise näol ei saanud olla tegemist avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, samuti ei ole alust kaebajat käsitada eriliselt kannatanud isikuna RVastS § 14 lg 1 tähenduses.
30.Politsei- ja Piirivalveamet on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise kohta on õiguspärane, PPA on taotluse menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS norme.
31.Tähtajalise elamisloa andmine on kaalutlusotsus ning luba antakse välismaalasele eeldusel, et kõik elamisloa tingimused oleksid täidetud. PPA on taotluse läbi vaadanud ja tuvastas, et taotluses esineb puudus abielutõendi näol. Vastustajal puudub kohustus ilma vajaliku dokumendita taotlust menetleda, seetõttu ei saa kohus teda selleks kohustada. Vaidlus puudub selles, et kaebaja esitas koos elamisloa taotlusega ka kooselulepingu. Kooselulepingust on reaalne võimalus minna üle abielule, mille sõlmimine tühistab kooselulepingu, seega on võimalus, et lisaks kooselulepingule on olemas isikul olemas abielutunnistus, mistõttu küsiti asjaolud üle. Küll aga ei saa Eesti Vabariigis sõlmida abielu samasooliste isikute vahel. Tõendite uurimine ja asjaolude kontrollimine ei saa rikkuda kellegi õigusi.
32.Samasooliste isikute vaheline püsivalt elatud kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse ja see on tagatud 1.01.2016 jõustunud seaduses nõnda, et see ei kahjustaks abielu institutsiooni ega muudaks praegu Eesti õiguses sätestatud abielu mõistet. Eestis on seadusandja selgesõnaliselt samasooliste isikute abielu välistanud, hetkel puuduvad 1.01.2016 jõustunud seadusel rakendusaktid, ehk kehtiv õigus ei näe ette tähtajalise elamisloa väljastamist elama asumiseks abikaasa juurde isikutel, kes ei ole omavahel abielus, kuid on oma kooselu registreerinud muul viisil. Poliitilised valikud alluvad kohtulikule kontrollile vaid piiratud ulatuses ja kohus saab nendesse sekkuda juhul, kui õigusakt on vastuolus normihierarhias kõrgemalseisva normiga. Kaebusest ei nähtu, et kooseluseadus oleks vastuolus kõrgemalseisvate normidega ning nähtub, et seaduse elluviimiseks muudetakse muuhulgas ka VMS-i, kuid see võtab paratamatult aega.
33.Kooseluleping ei ole käsitletav abieluna VMS mõistes. Ka peale KooS jõustumist puudub PPA-l seadusest tulenev õiguslik alus tähtajalise elamisloa väljastamiseks registreeritud kooselupartneri juurde, mistõttu ei saanud PPA sellist otsust teha. PPA on menetlusasutus ning saab lähtuda üksnes kehtivast seadusandlusest. Ametil puudub seadusest tulenev alus väljastada elamisluba alternatiivselt muul alusel, kui selle jaoks ei ole esitatud vastavat taotlust.
34.Kehtiv regulatsioon välistab tähtajalise elamisloa andmise võimaluse registreeritud kooselupartneri juurde. Kui PPA-l puudub alus anda tähtajaline elamisluba VMS § 118 lg 1 alusel, ei tähenda see seda, et elamisloa saaks anda VMS § 118 lg 62 alusel. Igal alusel tähtajalise elamisloa andmine eeldab selleks ettenähtud tingimuste täitmist ning vastava taotluse esitamist.
35.KooS-is on reguleeritud kooselulepingu sõlmimise kord, õiguslikud tagajärjed ja varasuhted ning kooselulepingu lõppemise kord ja tagajärjed. Võimalust taotleda tähtajalist elamisluba Eesti kodanikust kooselupartneri (registreeritud elukaaslase) juurde elama asumiseks ei näinud seadus ette enne KooS-i jõustumist ning selline võimalus puudub ka KooS-s. Kaebajal ei saanud tekkida sellist ootust.
36.Euroopa Liidu kodaniku samasoolise partneri puhul on tegemist Euroopa Liidu kodanikuga või kolmanda riigi kodanikuga, kellele kohalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2004/38/EÜ tulenevad õigused. Samasooliste partneri Eestisse elama asumine ei sõltu asjaolust, et tegemist on samasoolise partneriga. Eesti kodanike suhtes nimetatud direktiiv ei kohaldu. Direktiivis sätestatu kajastub Euroopa Liidu kodaniku seaduses. Seega ei saa olla PPA otsus vastuolus nimetatud direktiiviga,
kuivõrd direktiiv ei ole kaebaja suhtes kohaldatav ning PPA-l puudub kohustus väljastada elamisluba direktiivis sätestatud alustel.
37.Eesti Vabariik ei diskrimineeri kooselupartnereid ning on astunud olulisi samme KooS vastuvõtmiseks. Kaebaja õigused ei ole jäetud kaitseta ning kaebajal on võimalus registreerida oma suhe KooS alusel. KooS rakenduseelnõu on Riigikogu menetluses, mis tähendab, et riik tegutseb selle nimel, et samasooliste paaride õigused saaksid piisaval määral kaitstud. EIK ei ole tuvastanud diskrimineerimist olukorras, kus riik on taganud samasoolistele paaridele võimaluse registreerida oma kooselu muus vormis peale abielu, riik ei ole teinud kaebajale ja tema partnerile takistusi perekonnaelu Eestis elamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
38.Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud kohtule esitatud tõendeid leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgnevalt.
39.Kaebuse esitaja eesmärgiks oli saada elamisluba EV elamiseks elukaaslase juurde, kuid PPA langetas 9.09.2016 otsuse nr 15.3-3.1/2505, mis seda ei võimalda, mistõttu taotleb kaebaja kohtult Politsei- ja Piirivalveameti kohustamist väljastada XX ́le elamisluba. Teiseks eitas kaebaja kahjunõude mõista Eesti Vabariigilt mittevaralise kahju tekitamise eest rahaline hüvitis summas 10 000 eurot või kohtu õiglaseks peetud suuruses. Kaebaja jäi selle juurde, et PPA saab anda temale elamisloa ja EV on kaebajale tekitanud mittevaralise kahju, mistõttu taotleb ta selle eest rahalist hüvitist.
40.Kohus märgib esmalt, et kaebaja sisustas kohtule nähtuvalt ekslikult RVastS § 7 lg 1, § 9 lg 1 ja § 14 lg 1 norme ja faktlist olukorda, mistõttu kohus palus asjaolusid täpsustada, kuna kohus ei saa mõista kahjuhüvitist välja ilma, et kaebaja ei esitaks selgelt konkreetse subjektiivse õiguse rikkumist, KooS rakendusaktide andmata jätmise õigusvastasust, KooS rakendusaktide andmata jätmisest avaliku võimu kandja kohustuste olulist rikkumist ning kaebaja kuulumist eriliselt kannatanud isikute rühma. Kaebaja väidetud mittevaralise kahju ei saanud kaebuse asjaoludel tekkida, mistõttu ei tuli kaebajal tõendada kahju, et rahuldada kahjuhüvitise taotlus. Kohtupraktika kohaselt peab kaebaja tõendama asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (vt Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, punkt 15). Kohus palus kaebajal täpsustada PPA osas kaebaja õiguste rikkumist, et kontrollida, kas on õigustatud nõue tema elamisloa taotluse edasiseks lahendamiseks. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 4 näeb ette, et kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt
võib kohus sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Seega eeldab kohustamistaotluse rahuldamine halduskohtu poolt järeldusele jõudmist, et vastustaja on jätnud kaebaja taotletud toimingu tegemata õigusvastaselt. Olukorras, mil vastustaja kaalutlusõigus (diskretsioon) ei ole taandunud nullini, on halduskohtul võimalik kohustamistaotluse rahuldamisel kohustada vastustajat üksnes kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi (RKHK 11.10.2012 määrus haldusasjas nr 3-3-1-35-12, p 19; RKEK 20.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Kuna kaebaja on esitanud ka kahjunõude riigi vastu, siis kaebeõiguse sisustamisel tuleb lähtuda HKMS § 44 lõikest 1, mis sätestab, et kaebaja võib halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebaja on kokkuvõtteks jäänud seisukohale, et ta esitas RVastS § 14 lg-ga 1 ning § 9 lg-ga 1 tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõude riigi vastu, kuivõrd ta leiab, et KooS rakendusaktide vastu võtmata jätmisega on talle tekitatud mittevaralise kahju. Kaebaja selgitusest nähtub, et KooS rakendusakti (oodatud õigusliku regulatsiooni loomata jätmine) on alandanud tema väärikust ning riivanud tema õigust eraelu puutumatusele. HKMS § 44 lõikes 1 sätestatu tähendab ennekõike seda, et kaebajal peab olema isiklik puutumus kaevatava haldusakti või toiminguga, mis väljendub tema subjektiivsete õiguste riives. Haldusasjades nr 3-3-1-9-08 ja 3-3-1-20-08 on Riigikohus selgitanud, et juhul, kui kaebuses nimetatud asjaoludel ei saa isiku õiguste rikkumise võimalust ja seega halduskohtusse pöördumise õigust välistada, ei saa halduskohus kaebust tagastada. Kohus võttis nõuded menetlusse ja leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
41.Kooseluseaduse rakendamise seadus on vastu võtmata ning kaebaja peab rakendusaktide vastu võtmata jätmist enda õigusi rikkuvaks ning väidab ühtlasi, et seadusandja tegevus on olnud rakendusaktide andmata jätmisel süüline (vt RVastS § 9 lg 1). Antud teemal on mitmeid kohtuvaidlusi ja asjakohane kohtupraktika on välja kujunemata, seega ei saa kaebaja viidata ühelegi kohtu lahendile, mis võiks anda ammendavaid vastuseid. Kohus esmalt märgib, et riigi tegevust või tegevusetust praeguse vaidluse kujunemisel on kokkuvõtvalt kaebaja kohtu meelest mõistnud eksitavalt. Esmalt nähtub, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et registreeritud elukaaslased tuleks võrdustada abikaasadega ning käesoleva kohtuasja lahendamisel ei tule võtta seisukohta, kas samasooliste isikute abielu mittevõimaldamine ja alternatiivselt kooselulepingu sõlmimise võimaldamine on põhiseadusevastane. Kohus ei nõustu kaebajaga, et riik peaks pelgalt KooS eelnõu pinnalt käsitama kooselulepinguga registreeritud kooselu abieluga sarnasena ja sellest tulenevalt omakorda PPA oleks pidanud kaebajale elamisloa andma. Riik oli antud juhul lubanud reguleerida isikute tsiviilpartnerluse ja ta on seda teinud KooS vastuvõtmisega. Vaidlust ei ole tekkinud ka küsimuses, kas ja kuidas tunnustada välisriigis sõlmitud abielu, kuna kaebaja ei ole abielu sõlminud. Asjas viidatud EIK lahendites toodud seisukohad ei ole ülekantavad käesolevale vaidlusele, kuna vaidluse all ei ole see, kas samasooliste isikute abiellumist mittevõimaldav riik peaks lubama samast soost isikutel abielluda (Schalk ja Kopf vs. Austria; Oliari jt vs. Itaalia).
42.Kohus nõustub menetlusosalistega, et kaebaja on püstitanud rea abstraktseid probleeme ning üksnes asjaolust, et isikud on sõlminud kooselulepingu, ei ole võimalik tuletada
kaebaja õiguste rikkumist ning kaebajale mittevaralise kahju tekkimist. Kaebaja ei saa esitada kaebust nii, et ta vaidlustab haldusakti või tegevuse abstraktselt, või siis aspektist, kuidas võinuks asjaolud kujuneda, kui rakendusaktid oleksid antud. Oletusliku kahjunõude alusel kahjuhüvitise väljamõistmine tähendaks kaebeõiguse ulatuslikku laiendamist ja populaarkaebuste võimaldamist, ent see on ilmses vastuolus HKMS ja RVastS regulatsioonide eesmärkidega. Teadmine, et rakendusaktid on välja andmata, iseenesest õigusselgusetust ei saa kinnitada. Isegi juhul, kui kaebaja sooviks saavutada nn abstraktset põhiseaduspärasuse kontrolli, saaks seda teha Riigikohus, ent juhindudes PSJKS regulatsioonist tulenevalt Vabariigi Presidendi, Õiguskantsleri taotluse alusel, mida kohtule teadaolevalt aga esitatud ei ole.
43.Kaebaja on kohtule kinnitanud, et ta ei kahtle KooS kehtivuses ning ta realiseeris õiguse registreerida enda kooselu. Seega nähtub, et kaebaja meelest KooS kehtivust ei muuda kuidagi rakendusaktide olemasolu või puudumine ja kaebajal siinkohal õigusselgusetust ei ole. Kokkuvõtvalt võib järeldada, et kaebaja on ikkagi vastuoluline ka küsimuses, kas Eestis samasooliste isikute kooselu on takistatud või mitte, kuid võib mõista, et kaebaja soostub, et seda ei tunnustata abieluna. Siiski märgib kohus kaebajale selguse huvides kokkuvõtvalt, et perekonna-ja eraelu on laiema tähendusega, kui abielu ja perekonnaelu saavad elada ka isikud, kes ei ole abielus. PS § 27 lg 2 ja EIÕK art 12 peetakse silmas mehe ja naise abielu ning samasooliste isikute vaheline abielu ei ole põhiseaduse kaitsealas. Kuna seadusandja poliitiline valik mitte tunnustada ja mitte lubada samasooliste isikute abielusid ei ole PS-ga, Euroopa Liidu õigusega, EIÕK-ga ega muu rahvusvahelise õigusega vastuolus, kinnitab ka kaebaja viidatud kohtupraktika. EIK on Schalk ja Kopf vs Austria otsuses (p 101) kinnitanud, et EIÕK art 12 ei kohusta liikmesriike võimaldama samasoolistel isikutel abielluda ning EIÕK art 14 koosmõjus art-ga 8, mis omavad laiemat reguleerimisala, ei saa tõlgendada selliselt, nagu need paneksid riigile vastava kohustuse. Selles küsimuses on riikidel suveräänne otsustusõigus, samuti on riikidel kaalutlusõigus otsustamaks, milliseid alternatiivseid lahendusi peavad nad vajalikuks samasoolistele paaridele ette näha (p 108). EIK pidas piisavaks, kui riik on võimaldanud samasoolistel paaridel oma suhet muul viisil registreerida (p 103), ega tuvastanud samasooliste paaride diskrimineerimist. EIK kordas aga ka Hämäläinen vs Soome otsuses, et EIÕK art 8 ei saa tõlgendada selliselt, et see kohustab liikmesriike võimaldama samasoolistel paaridel abielluda (p 71); samasooliste isikute paaril võimaldati jätkata kooselu muus abielusarnases vormis, mis nende õigusi piisavalt kaitses. Oliari jt vs Itaalia otsuses märkis EIK, et samasoolistele paaridele tuleks luua mingi võimalus oma suhe registreerida, kuid jäi oma eelmistes otsustes väljendatud seisukoha juurde, et EIÕK ei kohusta riike võimaldama samasoolistel paaridel abielluda ja et tegemist on riigi otsustuspädevusse jääva küsimusega (p-d 191-192). EIK ei pidanud diskrimineerimiseks seda, kui samasoolistel paaridel ei võimaldatud abielluda (p-d 193-194). EIK otsusest sj nähtub, et samasooliste isikute vahelisi abielusid võimaldab 11 liikmesriiki 47-st ehk tegemist ei ole valdava ja konsensusliku praktikaga, mida Eesti riik peaks kindlasti järgima. EIK on selliselt oma lahendites leidnud, et EIÕK art 8, 12 ja 14 ei kohusta Euroopa Nõukogu liikmesriike võimaldama samasooliste paaridel abielluda ning nende perekonna- ja eraelu kaitseb piisavalt võimalus koos elada (sh perekonnaga taasühineda), abieluga sarnaseid õigusi kasutada ja oma kooselu muul viisil ametlikult registreerida. Ühtlasi saab kohus kaebajale selgitada, et Euroopa Liit saab vastu võtta liikmesriikidele siduvaid õigusakte vaid neis valdkondades, milles liikmesriigid on loobunud oma otsustuspädevusest ja andnud selle üle Euroopa Liidule. Perekonnaõigus reeglina Euroopa Liidu regulatsiooni alla ei kuulu ja EL on võtnud vastu üksikuid perekonnaõigust puudutavaid õigusakte, mh töötajate liikumisvabaduse tagamisega seonduvalt, kuid ei reguleeri, milliseid
abielusid riik peab lubama sõlmida ja milliseid tunnustama. Ehk teisisõnu on iga liikmesriik säilitanud oma otsustuspädevuse, seega ei saa Euroopa Liit selles osas liikmesriikidele mingeid ettekirjutusi teha, sest EL tunnistab oma õigusaktides, et abielu sõlmimise õiguse üle otsustamine on liikmesriikide pädevuses. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 9 kohaselt tagatakse õigus abielluda ja õigus luua perekond nende õiguste kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt. Liit ise kinnitab, et ei sunni liikmesriikidele peale samasoolistele isikutele abielu sõlmimise võimaluse andmist. Kuna Eesti riigil on autonoomne ja suveräänne vabadus langetada poliitilisi otsuseid ja kehtestada õigusakte, siis ei saa ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides kehtiv õigus või praktika olla Eesti jaoks siduvad. Eesti riik ei ole sarnaselt Abielulahutuse ja kooselu lõpetamise tunnustamise konventsioonile sõlminud mingit rahvusvahelist lepingut sõlmitud abielude tunnustamise kohta. Diskrimineerimiseks ei saa lugeda seda, kui Eestis kehtivad ja Eestile siduvad õigusnormid ei anna samasoolistel isikutel õigust abielluda, mil ei saa rääkida kaebaja õiguste rikkumisest või piiramisest (PS § 11). Eri- ja samasoolised paarid ei ole seaduse ees võrdsed, seega ei pea neid ka võrdselt kohtlema (PS § 12). Kaebaja õigusi ei ole jäetud PS § 13 mõttes kaitseta, kui tal on tagatud õigus registreerida oma suhe KooS alusel, mis reguleeribki sarnaselt elukaaslaste isiklikke ja varalisi suhteid. Seega on EV seadusandja tegutsenud selle nimel, et ka samasooliste paaride õigused saaks piisaval määral kaitstud. EIK ei ole tuvastanud diskrimineerimist olukorras, kus riik on taganud samasoolistele paaridele võimaluse oma kooselu registreerimiseks muus vormis peale abielu. Kohus ei ole juba varasemalt nõustunud kaebaja lähenemisega, justkui riik peaks KooS pinnalt andma vastused kõigile kaebajat huvitavatele probleemidele, sj nt lahendama samasooliste abielu sõlmimise, asuma abielusid registreerima või võrdsustama abielu instituudi tsiviilpartnerlusega.
44.Kohus jääb seisukohale, et ka rakendusaktidelt ei saanud selliselt nõuda midagi enamat, kui KooS seda võimaldab. KooS-s on reguleeritud kooselulepingu sõlmimise kord, õiguslikud tagajärjed ja varasuhted ning kooselulepingu lõppemise kord ja tagajärjed, kuid KooS ei tulene kaebajale subjektiivseid õigusi, mida see ei sisalda, ega põhjendatud ootust täiendavaks regulatsiooniks, mis vaidlusesemele pole ülekantavad. Arvestades ka asjaolu, et kui kaebaja sõlmis kooselulepingu, siis pidi ta olema teadlik KooS regulatsioonist ja asjaolust, et KooS § 26 märgitud rakendusaktid puuduvad, seega ei saanud kaebajal kooselulepingut sõlmides muid ootusi tekkida.
45.Kaebaja suhtes kehtib õiguskindlus, kuna KooS kehtib ja seda ei ole kehtetuks tunnistatud ehk teisisõnu, kui PS §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte), siis seda ei ole rikutud. Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima, ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Samas ei võta õiguspärase ootuse põhimõte parlamendilt õigust vajadusel ka kehtivaid seadusi muuta. Riigikohus on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Antud juhul sai kaebaja registreerida enda suhte, kuna kaebaja oma partneriga sõlmis lepingu viisil, mis nende vajadusi rahuldas. Üldteadaolevalt ei takistata Eestis samasooliste isikute kooselu, EL kehtiva liikumisvabaduse takistamist kaebaja ei saa ette heita, kuna samasoosliste kooselu regulatsioonis kaebaja suhtes midagi ei muutunud.
46.Kaebuse andmetest nähtub, et XX ja Eesti Vabariigi kodanik YY sõlmisid 03.05.2016 Narva notar Tatjana Boitsova juures kooselulepingu. Kuna partnerid ei soovinud lepingus reguleerida oma varalisi suhteid või muid vastastikuseid kohustusi, siis saab
eeldada, et nad soovisid kasutada edasiseks elukorralduseks just neid võimalusi, mis on korraldatud olemasolevate eraõiguslike regulatsioonidega. Riik siinkohal ei ole õigusvastaselt kaebaja eraellu sekkunud, kuna leping on sõlmitud nii nagu pooled soovisid. Notaril oli kohustus kontrollida kooselulepingu sõlmimise eeldusi (KooS § 3 lg 3) ning ta vormistas lepingu, mis vastab kaebaja tahtele, sinna ei kantud õigusi ja kohustusi, millest kaebaja ja tema partner loobusid.
47.Nagu kohus märkis, saab kaebaja kaitsta enda subjektiivseid õigusi, seega ei saa kaebaja esitada kaebust teiste isikute õiguste kaitseks või abstraktselt, mistõttu on vastustajad õigesti nimetanud, et kaebajal on võimalik subjektiivsete õiguste rikkumise korral (erinevates võimalikes olukordades) kasutada asjakohaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebaja sai igal juhul arvestada, et RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et avaliku võimu kandjalt ei saa kahju hüvitamist nõuda, kui kahju on võimalik vältida või kõrvaldada. Juhul, kui kaebajal tekkinuks ebakindlus tuleviku suhtes ja seda saanuks vältida lepingus täpsemate kohustuste esiletoomisega, siis jättis kaebaja ise esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Seetõttu on ka õigustatud vastustajate väited, et kaebajal ongi võimalik erinevates oletatavates olukordades oma õigusi asjakohaste õiguskaitsevahenditega kaitsta. Kui kaebaja leidis, et tal on võimalik oma suhteid täpsemalt korraldada olemasolevate eraõiguslike võimalustega või muul viisil, siis ei saa ka kohus jõuda tulemuseni, et kaebajale on seadusandja tegevusetuse tõttu tekkinud mittevaraline kahju. Kaebaja saab oma elukorraldust jätkata nii nagu tema kooseluleping seda võimaldab ning rakendusaktide puudumine ei ole siinkohal asjakohane.
48.Otsus selle kohta, milliseid reforme korraldada ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (vt Riigikohtu 30.06.2017 otsus nr 34-1-5-17, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud Riigikohtu praktika). Riigil on suveräänne õigus ning otsustusruum seadusi anda ja kaebaja ootus saab seisneda selles, et lubatud tsiviilpartnerlus EV-s tagatakse ja KooS kehtestatakse. Vastav seadus kehtestati, kuigi kooseluseadusele järgnevalt jäid vastu võtmata rakendusaktid. Ebaselgust võis pigem tekitada ehk diskussioon sellest, kas KooS on jõustunud ja kehtiv, ent käesolevalt ei ole kaebajal sellist probleemi tekkinud ja kaebaja ei ole ise ka huvigruppide esindajaks olnud (erinevalt tema esindajast), mis võiks viidata, et diskussioonide tõttu on tal pingeid jms. Nagu nähtub, siis sõlmis kaebaja temale vajaliku lepingu, kooselu sõlmimisel tõrkeid ei tekkinud ning kaebaja registreeritud kooselu tunnustatakse. Seadusandlik tegevus kulges varasemast ajast ettenähtud menetluses ja KooS kehtestati, see ei sõltunud personaalselt kaebaja isikust. Põhjendatud ootust regulatsiooniks, mis võimaldaks kaebaja elamisloa taotlust PPA-l positiivselt lahendada, ei saanud kaebajal tekkida KooS §-st 26, kuivõrd nimetatud sättest ei tulene, milliseid rakendusakte ja millise sisuga on seadusandjal kavas vastu võtta. Kaebaja viitab küll seletuskirja loendile, ent kohtul tuleb nõustuda, et õigusloome protsessis asutakse küsimusi lahendama sageli hoopiski muude seaduse kaudu või muude rakendusaktidega, kui algselt kavandatud. Kaebaja õigusi võiks rikkuda olukord, kui tema õigusi enam ühel hetkel ei tunnustataks ja teda ei loeta KooS alusel registreeritud elukaaslaseks. See ei sõltuks enam kuidagi asjaolust, kas tegemist on samasoolise partneriga või kas rakendusaktid on olemas. Kõiki selle seaduse alusel koosellu astujaid võiks riivata olukord, kui KooS enam ei kohaldata.
49.KooS-es on reguleeritud kooselulepingu sõlmimise kord, õiguslikud tagajärjed ja varasuhted ning kooselulepingu lõppemise kord ja tagajärjed, st kaebajal sai tekkida ootus, et see küsimuste valdkond reguleeritakse. Kaebajal ei ole õigust nõuda KooS-e rakendamist abstraktselt, vaid üksnes osas, millega riivatakse tema konkreetseid subjektiivseid õigusi. Kohus juba märkis, millises ulatuses kaebaja soovis lepingu
sõlmida ja et ta lepingu sõlmis, siis kaebaja õigusi ei ole jäetud kaitseta ka PS § 13 mõttes, sest teda kaitseb piisavalt võimalus registreerida oma suhe KooS alusel, so nii, nagu riik seda kavandas ja lubas.
50.Isegi juhul, kui kaebaja ootused seonduvad hoopiski teiste õigusaktide andmisega ja võimalike muutustega, siis nähtub, et KooS rakendusseaduse eelnõu (114 SE) on endiselt Riigikogu menetluses, ehk seadusandja tegutseb selle nimel, et samasooliste paaride õigused saaksid piisaval määral kaitstud. Kohtule ei ole teada, et kohtute otsustega (veel ka jõustumata olevates asjades) oleks tunnustatud kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute subjektiivset õigust nõuda, et seadusandja reguleeriks kooselulepinguga hõlmatud partnerlussuhteid samalaadselt abielule. KooS-i rakendusaktide andmata jätmine ei saa selliselt olla õigusvastane seetõttu, et juba eksisteeriks kohtulahend, mis kohustaks Eesti Vabariiki või selle pädevat seadusandlikku organit Riigikogu konkreetset KooS-i rakendamise seadust vastu võtma või samasooliste kooselu õiguslikult mingil kindlal viisil reguleerima. Vastavat kohustust ei tulene PS-sest, EIÕK-st ega muust õigusaktist või kohtulahendist. Seega ei saa kohus nõustuda kaebajaga, et KooS rakendusaktide andmata jätmine ei ole põhiseadusega kooskõlas ning rikuks kuidagi kaebaja õigusi. Isegi juhul, kui kaebaja hinnangul pidanuks KooS-ga ühel ajal jõustuma rakendusaktid, ei ole tegemist siiski õigusselgusetu olukorraga, kuna KooS-i rakendusaktide andmata jätmisega ei ole eelnevast nähtuvalt rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja on ise vaid abstraktselt võrrelnud samasooliste paaride õiguslikku olukorda ja leidnud, et õiguslik olukord ei ole selge, ent kaebaja õiguste rikkumise puudumisel ei saa esineda põhjuslikku seost seadusandja väidetava tegevusetusega, kui see ei puuduta kaebaja õigusi. Kohtule nähtub, et kaebaja on ekslikult aru saanud, et KooS pidi tagama kõigile koosellujatele juba pererände. Seda ei õigust ei saa tuletada pelgalt asjaolust, et seaduseelnõu arutelude kestel kavandati mitmete seaduste muudatusi. Selget volitusnormi konkreetsete õigustloovate aktide kehtestamiseks ei ole antud, seda ei saanud ka anda. Riigikogule on jäetud ja antud õigus pereänne reguleerida, mis ei välista mh edasiselt arvestada KooS alusel sõlminud isikutele muude õiguste andmist, so mis pererände võimaldab. Kui eeldada, et kaebaja peab silmas, et KooS rakendusaktideks, mille vastuvõtmata jätmist kaebaja riigile ette heitis, on kooseluseaduse rakendamise seadus, mille eelnõu (114 SE) on hetkel Riigikogu menetluses, siis saab kohus möönda, et KooS-i rakendamise seaduse eelnõu (114 SE I) seletuskirjas on tõesti märgitud, et olukord, kus seadusandja on küll kehtestanud materiaalõigusliku aluse kooselulepingu sõlmimiseks, kuid on jätnud kehtestamata korralduslikud reeglid isiku seadusest tuleneva õiguse tagamiseks, võib olla PS-ga vastuolus, riivates PS §-s 14 sätestatud üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele, milline riive seisneb üldjuhul riigivõimu tegevusetuses. Täiendavalt on ka märgitud, et KooS-i jõustumisel 1. jaanuaril 2016. a rakendusaktide jõustumiseta saaks seadusandjale ette heita seda, et isikute PS §-st 14 tulenev põhiõigus korraldusele ja menetlusele ei ole õigustloova akti andmata jätmise tõttu tagatud, mis aga ei tähenda, et KooS ilma rakendusaktideta jõustumisel oleks põhiseaduse vastane ja tekitas kaebajale õiguspärase ootuse kõigi subjektiivsete õiguste realiseerimise võimalikkusele KooS §-s 26 sätestatud ajast. Arvestades, et Riigikohtu praktikas on selgitatud, et õiguspärane ootus ei laiene kõigile võimalikele õiguspositsioonidele, vaid kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, siis eelnevast nähtus, et kaebaja suhtes antud õigusi ei ole ära võetud. Selleks, et isikul oleks võimalik asuda õigusi realiseerima, peavad need olema riigi poolt antud ja nende realiseerimine õiguslikult võimalikuks tehtud ( nt RKHKo 21.02.2002 nr 3-3-1-6-02, p 18; RKPJKo 17.03.1999 nr 3-4-1-2-99, p II; 31.01.2012 nr 3-4-1-24-11, p 49).
51.Kohus ei nõustu eelnevatel asjaoludel kaebaja seisukohaga KooS-i rakendusaktide vastu võtmata jätmise põhiseaduspärasuse küsimuses. Kaebusest võib mõista, et PS § 123 lg 2 kohustab PS ja EIÕK vastuolu korral eelistama EIÕK ja selle kohaldamispraktikat, millest tulenevalt tuleks juhinduda EIÕK-ist ja EIK lahenditest, nt Oliari vs Itaalia. Vaidlust ei saaks aga olla selles, et puudub õigusnorm, mis kohustaks seadusandjat samast soost elukaaslaste vahelisi õigussuhteid mingil kindlal viisil reguleerima, sellist kohustust ei tulene Põhiseadusest, EIÕK-st või muust kohtulahendist. Kohus on eelnevalt märkinud, miks selle lahendi seisukohti ei saa üle kanda käesolevasse vaidlusesse. Lisaks kordab kohus, et lahend on tehtud Itaalia õigusruumis ja eelviidatud EIK lahend oli tehtud ka olukorras, kus Itaalias ei olnud vastu võetud kooseluseadusele sarnanevat õigusakti ehkki Itaalia Konstitutsioonikohus oli korduvalt Itaalia seadusandjat kutsunud üles seda tegema ja tahe vastas Itaalia elanikkonna ootustele. EV –s on olemas KooS, millega samasoolised isikud saavad oma suhte õiguslikult reguleerida, kuid vastu ei ole võetud rakendusakte, et muuta teisi seadusi, mis ei tähenda kohtu arvates samasugust olukorda, mis kinnitaks EIÕK art 8 rikkumist. Ehk kohus ei poolda kaebaja järeldust, et Eesti riik peaks automaatselt oma seadusandlusest loobuma ega saaks kaaluda, milliseid konkreetseid õigusi võiks samasoolised paarid registreeritud partnerlussuhtest tulenevalt omada. Eestis ei ole ka konsitutsioonikohtu otsust, mis oleks täitmata.
52.Üldine vajadus samasooliste isikute suhteid reguleerida on EV-s tagatud. PS § 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Küsimuses, mil viisil konkreetselt samasooliste paaride õigussuhteid riiklikult tunnustama peaks, ei ole ka rahvusvahelise õiguse pinnalt ühtne. Eesti siseriiklik valik samasooliste isikute õigussuhete reguleerimise küsimuses ei ole formaalne pelgalt kaebaja subjektiivsest arusaamast, et KooS osutus tema meelest mittevajalikuks. Seda ei muuda mittevajalikuks pelgalt asjolu, et kaebaja abstraktselt oletab, et tavaelus on mitmed õigused teostamatud ja ametnikega suhtlusel võiks tekkida segadusi.
53.Seadusandja otsustuspädevuses on anda välja seadusi, vastavalt demokraatia ja legitiimsuse põhimõttele peab seadusandja oma valikute tegemisel arvestama ühiskonna hoiakute ja valijate tahtega. Vastustajad on viidanud läbiviidud uuringu andmetele, mis selgitavad, et Eesti ühiskonnas valitsevad hoiakud praegusel hetkel kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist kaebaja oodatud viisil pigem ei toeta. Puuduvad ka Riigikohtu lahendid, milles oleks Riigikohus asunud seisukohale, et olukord, mil VMS näeb ette elamisloa andmise üksnes abikaasadele, kujutab endast samasooliste kooselupartnerite diskrimineerimist, nende põhiõiguse rikkumist perekonnaelule. PS §de 26 ja 27 kontekstis ei ole riigikohus siiski selliseid lahendeid teinud ja kaebaja siiinkohal eksib. Seadusandjale ei saa seetõttu kohtu arvates ette heita viivitusi samasooliste õigussuhete reguleerimise küsimuses või samasooliste õigussuhete konkreetsel viisil reguleerimata jätmist, antud juhul seoses ka elamislubade küsimusega. Asjaolu, miks rakendusaktide andmine takerdus võib olla seotud justnimelt tekkinud probleemist, et ühiskonnas puudus ja puudub veel tänagi selge arusaamine samasooliste õigussuhetest ja nende riikliku tunnustamise ettenähtavatest tagajärgedest, seda enam, et koosellujaid võib tekkida palju (nendeks ei ole üksnes samasoolised isikud), sellega võib kaasneda ulatuslikke kohustusi, milleks riik peab olema valmis ja suuteline neid kohustusi kandma, nägema ette muudatuste ja tagajärgede ulatust jms. Kohus ei nõustu kaebajaga, justkui saaks kohus välja töötada sellise regulatsiooni, mida kaebaja soovib. Isegi kui olukord oleks reguleerimata, siis saab kohus siinkohal üksnes rõhutada, et ainult riigil ja tema seadusloome organitel on instrumendid, mis võimaldavad
prognoosida, milliseid seadusi on vaja luua, sj prognoosides, kas üks või teine lahendus võiks kaasa tuua ühiskonna lõhestamisele suunatud aktsioone jms. Küll aga on kohtul õigus konkreetse kaebuse pinnalt tõlgendada kehtivat õigust, sj rahvusvahelist õigust. Käesolevalt ongi kohus järeldanud, et Riigikohus ei ole Eesti seadusandjat kohustanud samasooliste paaride õigussuhteid mingil kindlal viisil reguleerima ja vastupidine ei ole tõendatud. Ka EIK ei ole tuvastanud diskrimineerimist olukorras, kus riik on taganud samasoolistele paaridele võimaluse registreerida oma kooselu muus vormis peale abielu, muus osas ei ole võimalik olnud EIK-l oma lahendiga teisele riigile kohutusi panna. Eelnevast nähtus, et kaebaja sõlmis kooselulepingu, täpsemalt Eestis 03.05.16 (Narva notari juures, tlk 76 pöördel-79) ning kaebaja realiseerib oma õigusi sõltumatult rakendusaktide olemasolust.
54.PPA –l puudus VMS tulenevalt alus kaebajale elamisloa väljastamiseks. PPA on oma seisukohtades viidanud muuhulgas (tlk 120), et ka õiguskantsler on asunud sarnaselt PPA-ga seisukohale, so et samasooliste kooselupartnerite juurde asumiseks elamisluba anda ei saa. Õiguskantsler on sj teinud ettepaneku Riigikogule muuta välismaalaste seadust viisil, et saaks anda Eesti kodanike samasoolistele elukaaslastele elamisloa. Riigikogu on ettepanekule andnud toetuse (tlk 120 pöördel), ent see ei kohustanud PPAd andma kaebajale kaebaja soovitud elamisluba, so elama asumiseks abikaasa juurde. Kuigi kaebaja nimetab (tlk 134), et kooseluseaduse eelnõu tutvustusest § 80 p 5 nähtub, et VMS § 118 p 1 tehakse muudatus ja sealt avaldubki teostamatute õiguste nimistu, jääb kohus seisukohale, et isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt, et seadusemuudatused tehakse justnimelt sellest seletusest lähtuvalt või niisuguses mahus, nagu kaebaja seda sooviks.
55.Seotult kaebaja etteheitega, et rikuti hea halduse põhimõtteid saab kohus koheselt aga märkida, et see on seotud PPA tegevusega, kui viimane tekitas väidetult õigusvastase olukorra abielutõendit küsides. Kohus siinkohal selgitab, et see asjaolu ei kinnita õiguste rikkumise võimalikkust (ka kahju küsimuses), kuivõrd samasoolisel isikul on võimalik sõlmida abielu muus riigis ning kui on tekkinud abieluline side muus riigis, siis sellise tõendi esitamist või olemasolu ei saanud PPA välistada. Teadaolevalt tekkisid probleemid muus riigis sõlmitud abielude küsimuses, ent probleem ei puuduta kaebajat, kuna ta ei väida, et tal on sõlmitud abielu muus riigis. Seega ei ole kaebaja õiguste rikkumine võimalik hea halduse põhimõtete rikkumisest.
56.Kohus täpsustab lisaks, et Riigikohus ei ole Eesti seadusandjat kohustanud samasooliste paaride õigussuhteid mingil kindlal viisil reguleerima. Nagu nähtus taustaolukorrast, siis rakendusaktide andmata jätmist võisid takistada erinevad asjaolud, samuti tulnuks ehk muuta ka suurel hulgal kaasnevaid akte, mis on kahtlusteta äärmiselt mahukas töö ning prognoosid edasiseks tegevuseks olid olnud debattides põhjendamatult optimistlikud. Erinevate survegruppide /huvigruppide eksitavad ootused võisid tekitada huvitatud isikutes pingeid, samuti ekslikke järeldusi ning ootusi, ent see olukord iseloomustab tavapärast seadusloomes valitsevat õhkkonda, mitte ei viita kaebaja õiguste rikkumisele (soovitud ja plaanitud alavääristamisele jms). Kaebaja on ise nimetanud selle loendi, mis viitab äärmiselt mahukale tööle (tlk 134), samas võib möönda, et seadusandlikus protsessis võib selguda, et kvandatud mahus muudatusi ei tulegi teostada. Nagu kohtule esitatud vastustest nähtub, siis KooS kehtib ja sõlmitud lepingutest tulenevalt saavad isikud oma elukorraldusega hakkama ning vajalikke tehinguid teostada. Teisalt on avaldatud tõsised argumendid, miks Riigikogu menetluses olevat KooS-i rakendamisseaduse eelnõu (114 SE) ei saa Riigikogu seadusena vastu võtta, seda nt juba ka põhjusest, et selle vastuvõtmine eeldab hoopiski põhiseaduse §
104 p-st 1 ja p-st 14 tulenevalt Riigikogu koosseisu häälteenamust, kui oleks vaja muuta kohtumenetluse seadusi, kodakondsuse seadust (vt KooS-i rakendamisseaduse eelnõu (114 SE) § 10, § 23 ja § 66), mis mingil põhjusel nii huvigruppidel kui ka seadusandjal jäi tähelepanuta. Seadusandja kohustust konstitutsiooniliste seaduste muutmiseks ei saa tuletada seadushierarhias alamaastme seadusest ehk KooS-st, mis Riigikogu veebilehel asuvatest KooS eelnõu menetluse andmetest nähtuvalt võeti vastu 40 poolthäälega, so ilma Riigikogu koosseisu häälteenamuseta. Justiitsministeerium lisab seetõttu asjakohaselt, et PS § 104 eesmärke silmas pidades on tekkinud takistused, kui seaduse vastuvõtmisest huvitatud Riigikogu liikmetel oleks võimalik Riigikogu järgmisi koosseise taolisel viisil sundolukorda panna. Ehk kokkuvõtvalt tuleb kohtul möönda, et otsus sellest, milliseid muudatusi (reforme) teostada ja milliseid ühiskonnagruppe sellest tulenevalt eelistada, kuulub selgelt seadusandja pädevusse ning on riigi poliitilise otsustuse küsimus. Kohtule jääb siinkohal ebaselgeks, mida saaks kohus siinkohal arvestada Riigikohtu lahenditest. Riigikohus ei ole kohtule nähtuvalt kunagi avaldanud, et ta astub ise seadusandja rolli või asub ise välja töötama nn puuduolevat regulatsiooni. Ka ei ole Riigikohus võtnud seisukohta analoogilises situatsioonis. Kuna rakendusseaduse vastuvõtmine eeldab koosseisu häälteenamust, siis ei muutuks see asjaolu olematuks, et seadusandja kohustust konstitutsiooniliste seaduste muutmiseks ei saagi tuletada seadushierarhias alama astme seadustest ehk KooS-ist. PS § 104 eesmärke silmas pidades on mõeldamatu, kui seaduse vastuvõtmisest huvitatud Riigikogu liikmetel oleks võimalik Riigikogu järgmisi koosseise taolisel viisil sundolukorda panna või et kohtud saaksid siinkohal mingit muud regulatsiooni ette näha, kui see tuleneb juba seadusest.
57.VMS § 137 lg 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele elama asumiseks Eestis püsivalt elava abikaasa juurde VMS-s kehtestatud tingimustel. VMS § 118 p 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele elama asumiseks abikaasa juurde. PPA on kaebaja elamisloa taotluse läbi vaadanud ning tuvastanud, et kaebaja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Kaebaja taotlus oli esitatud märkega- elama asumine abikaasa juurde (tlk 65). Kehtivate seaduste alusel ei saa teha elamisloa andmise otsust, kui elamisloa andmise tingimused ei ole täidetud. Kui kaebaja taotleb luba Eestis viibimiseks seoses perekonnaelu elamisega abikaasa juurde, siis ei ole loa tingimused täidetud. Eeltoodust nähtub, et PPA otsus tugineb kehtivale seadusele ja ei ole õigusvastane.
58.Kuna kaebaja jääb kokkuvõtvalt selle juurde, et PPA otsus on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ning PS §§ -de 12, 26 ja 27 ning et PPA omab vajalikku kaalutlusõigust ja saaks olukorra lahendada nii, et jättes elamisluba väljastamata VMS § 118 lg 1 p 1 alusel, saab ta selle väljastada hoopiski kaaluka riikliku huvi sätete alusel, siis kahendab kohus ka selel küsimuse. Kohus siinkohal viitab, et kaebaja on ise selgitanud (tlk 159) oma tegutsemise motiive ja ajendeid seotult Eestisse saabumisega. Vastavalt selgitab ta, et soovis ja otsis võimalusi muuhulgas ka EV-i saabumiseks, esmalt uuris, kas tal on võimalik siia õppima või tööle asuda, kuid nii õppimiseks kui ka tööturul läbilöömiseks olid tal takistuseks vähene keeleoskus ja siinsed kõrged standardid, seega ta ei taotlenud elamisluba õppimiseks ja töötamiseks ega esitanud muud taotlust PPA-le. Kui kaebajal tekkis suhe oma elukaaslasega, siis uuris ta täiendavalt EV-i asumise võimalusi ja esitas taotluse tema juurde elama asumiseks, kuid EV saabus ta teadvalt turismiviisaga. Ehk kohtule nähtub selgelt, et kaebaja esitas konkreetse taotluse, mida PPA asus lahendama, so kaebaja taotles luba elama asumiseks abikaasa juurde, vastavalt tuli seda ka lahendada. Kaebaja tahteavaldust ei moonutatud ega muudetud tema tahte vastaselt, mis võiks kaasa tuua kaebaja õiguste rikkumise. Kaebaja on hiljem ise märkinud, et seadusesse tuleks siiski märkida lisaks abikaasadele
ka elukaaslase õigused ehk ta mõistab, et abikaasana ta luba ei saa taotleda. Kohus asus seisukohale, et kooseluleping ei ole käsitletav abieluna VMS mõistes, seega puudub PPA-l seadusest tulenev õiguslik alus tähtajalise elamisloa väljastamiseks registreeritud kooselupartneri juurde. EV-i saabudes olid kaebajale märgitud asjaolud teada. Kaebaja viitab käesolevalt küll VMS § 118 p 62 kohaldamise võimalusele, ent sellist taotlust ta lahendamiseks siiski ei ole esitanud. Ka faktilist olukorda ei saa käsitleda sellele normile vastavalt, kuna välismaalasele elamisloa andmist või pikendamist peaks kohtule nähtuvalt sel juhul toetama Vabariigi Valitsus või valitsusasutus, kelle hinnangul on välismaalase Eestis elamisloa alusel elamine ülekaalukalt avalikes huvides ja välismaalasele elamisloa andmine vastab elamisloa kaaluka riikliku huvi korral andmise eesmärgile. Niisugust olukorda kaebaja puhul ei esine. VMS seletuskirjas on selgelt kirjeldatud selle sätte eesmärki ning kohaldamisala, mistõttu on kaebuses väljendatud seisukoht kohtule nähtuvalt meelevaldne. Siiski ei saa PPA-le ette heita, et ta oleks jätnud midagi kontrollimata. PPA kontrollis kõiki asjaolusid ja kohtule ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks jäetud vajalikud selgitused ja juhised andmata või tegelikud asjaolud välja selgitamata. Kaebaja on ise esitanud selgituse, et ta siiski tänab PPA ametnikke, kes talle on vajalikke selgitusi andnud (tlk 159), mistõttu ei teki kohtul ka kahtlusi, et kaebaja pole saanud piisavat teavet ning juhendust või esitada asjaolusid, mis olid asjakohased ja olulised. Kohus eelnevalt märkis, miks hea halduse põhimõtteid ei ole rikutud, mil kaebaja sai ekslikult aru, miks küsiti temalt andmeid abielutunnistuse kohta. Eelnevast nähtus, et VMS § 118 p 62 alusel kuuluvad lahendamisele erandlikud üksikjuhtumid (vt välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu – 212 SE – seletuskiri, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/611e54c5f2dc-4ce2-9d26-1e0c2b73c20d). Kaebaja suhtes puudub eelmärgitud avalik huvi ja valitsusasutuse eelmärgitud toetus, seega ei saa kaebaja ei riigile ega PPA-le ette heita, kui temale elamisluba VMS § 118 p 62 alusel ei väljastatud. Märgitud norm on selge ja kaebaja juhtumile ei kohandu, seega ei saa kaebaja nõuda selle kohaldamist isegi mitte kohtu kaudu.
59.Kohus ei saa nõustuda kaebajaga, justkui oleks täitmata EL direktiivides sätestatu. Kokkuvõtlikult nähtub, et Eesti kodanike suhtes direktiiv 2004/38/EÜ ei kohaldu ja vastavalt on seda õigesti nimetanud kaebajale ka vastustajad. Eestis elava Eesti kodaniku ning tema perekonnaliikme ja leibkonnaliikmete õiguslik seisund määratletakse Eesti õiguse kohaselt. Direktiivis sätestatu kajastub Euroopa Liidu kodaniku seaduses (ELKS), seega ei saa olla PPA keeldumine elamisloa väljastamisest vastuolus nimetatud direktiiviga. Sj ei ole oluline, kas kaebajal on püsiv ja nõuetekohaselt tõendatud suhe, kuivõrd ei ole isikut, kes liigub liikmesriiki või elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole. PPA on tegutsenud kehtiva VMS alusel, mille muutmine ei sõltunud vahetult KooS-sest ega rakendusaktide olemasolust. Ehk ka siinkohal saab kokkuvõtvalt nimetada, et PPA ei pidanud kaebajale elamisluba väljastama kaebaja taotluse alusel, ent ta ei saanud seda teha ka muul alusel, antud juhul eelmärgitud direktiivist tulnevalt. Vastavalt ei saa seda nõuda ka kohtu kaudu, sest alus kaebajale elamisluba väljastada ei tulene direktiivist 2004/38/EÜ ehk direktiivi art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi Euroopa Liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole. Samasuguse selgituse on normile andnud õiguskantsler 09.12.2015 ettepanekus Riigikogule teemal välismaalaste seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks (vt http://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/ettepanek-valismaalaste-seaduse-
pohiseadusega-kooskolla-viimiseks). Õiguskantsler oma ettepanekus märgib, et seadusandja on loonud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel pöörd- diskrimineerimise olukorra, seega võib leida aset EL kodanike ja nende pereliikmete eeliskohtlemine (p 10). Ehk õiguskantsleri ettepanekust ei saagi kaebaja midagi enamat järeldada, kui see sisaldab. Kuna direktiiv 2004/38/EÜ ei kohaldu praegusele olukorrale, liikumisvabadust kasutades vastutab selle direktiivi kohaldamise eest sihtkohariik, siis ei ole kaebaja suhtes Eesti Vabariik loonud takistusi direktiivi 2004/38/EÜ rakendamisele. Direktiiv 2004/38/EÜ kohaldub ka nendele EL kodanikele, kes pöörduvad pärast teises liikmesriigis elamist tagasi oma päritoluliikmesriiki (Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirja selgitus eelnõu § 1 p 5 kohta, eelnõu 57 SE, Riigikogu XIII koosseis, (https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0072befe-91ef-41b78dbf-051db5ec737b). Ehk seletuskirja kohaselt kohaldubki direktiiv 2004/38/EÜ selgelt Eesti kodanikele ja nende perekonnaliikmetele, kes pöörduvad Eestisse tagasi, olles teises liikmesriigis perekonna loonud. Kaebaja puhul sellist olukorda ei esine.
60.VMS § 118 p 1 annab aluse elama asumiseks abikaasa juurde. Vaidlust ei ole aga ka selles, et kaebaja pole sõlminud abielu, vaid on registreerinud EV-s oma kooselu, mistõttu ei tõusetu küsimus teises riigis sõlmitud abielu tunnustamisest Eestis, so tulenevalt rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 55 lg-st 2.
61.Kohus leiab ka seda, et VMS § 118 p-s 1 ei sisaldu seaduse lünka, mida PPA pidanuks seaduse analoogiat kasutades asuma ületama ega ka looma nn puuduvat õigust. PPA ei saanud VMS § 118 p 1 selgesõnalist normi jätta kohaldamata ning tugineda otse PS normidele, et elamisluba siiski väljastada. Täidesaatva riigivõimu asutusel puudub põhiseaduslik alus (vt PS § 3 lg 1) jätta kehtiv seadus kohaldamata ning tugineda otse PS-le.
62.Igaühel on õigus oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda asjassepuutuva seaduse PS vastaseks tunnistamist (PS § 15 lg 2) ja isik võib nõuda ka õigustloova akti andmata jätmise PS vastaseks tunnistamist. Kuna kaebaja heidab ette seadusandja tegevusetust rakendusaktide andmise küsimuses, siis eelnevast nähtus, et kooselu reguleerib 09.10.2014 vastu võetud KooS, Riigikogu menetluses on KooS rakendamise seaduse eelnõu. Riigil on võimalus KooS rakendusaktide puudumine lahendada ka viisil, mil ta kontrollib, kas muude asjakohaste seaduste ajakohastamine on vajalik ja võimalik. Kohtule nähtubki, et riik sellega tegeleb ning kui valitud viis ei vasta kaebaja ootustele, ei tähenda see veel automaatselt õigusselgusetust. Vaidlust ei ole selles, et kooselulepinguid sõlmitakse, nende õiguslik staatus ei ole tekitanud kaebajale probleeme. Tekkinud olukorda on Justiitsministeeriumi esindaja selgitanud ja võrrelnud kohtu meelest õigustatult praktikas juhtumiga omandireformi lahendi pinnalt, so mil selle seaduse § 7 lg 3 kohaldamisega Riigikohtu üldkogu tegi 28.10.2002 otsuse nr 3-41-5-02. Kui eelnevalt kohus märkis, miks EIÕK-st, EL-i ega siseriiklikust õigusest, PSsest, EIK praktikast ega siseriikliku kohtu jõustunud lahenditest ei tulene riigile/Riigikogule kohustust samasooliste kooselu õiguslikult mingil kindlal viisil reguleerida või samasoolise isikuga koos elavaid isikuid abielus isikutega õiguslikult võrdsustada, kui lahendamisel on tähtajalise elamisloa andmise küsimus, siis nähtub, et Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et õiguspärane ootus ei laiene kõigile võimalikele õiguspositsioonidele. Selline ootus kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima. Riigikohtu üldkogus on käsitletud lahendis nr 3-3-1-53-13 õigusselgusetu olukorraga küsimust küll omandireformi vaidluses, ent Riigikohus on viidatud lahendis selgelt asunud seisukohale, et eristada tuleb õigusselgusetust, põhiseadusevastast õigusselgusetust ning avaliku võimu kandja kohustuste olulist rikkumist
põhiseadusevastase õigusselgusetuse kõrvaldamisel (RKL nr 3-3-1-53-13, p 16). Samas on oluline märkida, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-63-05 leidnud, et Riigikohtu üldkogu ei saa asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone; seadusandjale on mõistlik anda nende küsimuste lahendamiseks aega (p 31). Samas saab möönda, et kaebaja kaebusest ei nähtu, et tal tekkinuks probleeme õiguste realiseerimisel (KooS 2.ptk), mil praktikas on tekkinud teatav ebamäärasus ja KooS rakendub vähemalt osaliselt, ent kohtule antud juhul ei ole kaebusest jälgitav, et kooselulepingu enda õiguslik staatus oleks jäänud ebamääraseks. Kaebaja osas on probleem selles, et rakendusaktide olemasolul, kui sellega oleks tagatav elamisloa taotlemine KooS registreeritud elukaaslae juurde, oleks talle soodsam. Kaebajale on tagatud EV-s elamine muudel alustel, käesolevalt on kaebaja saanud EÕK kaudu elamise õiguse EV-s, selle alusel saadud luba on kehtiv ja tagab kohtumenetluse ajal tema õiguslikul alusel elamise. Ka võib mõista, et kaebaja asus tööle ja sai taotleda elamist seotult tööle asumisega EV-s. Kui seadusandja otsustab, et ta võtab vastu eraldiseisvalt isikute õigusi tagavad seadused, siis on see õigus olemas, sest seadusandja poliitilised valikud on tema otsustada. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust, et nõuda justnimelt rakendusaktide andmist, et tekkinud probleem lahendada. Igal juhul tuleb anda seadusandjale vajalik aeg, et menetluslikult regulatsioon saaks paika. Ebaselgus, mis on tekkinud KooS rakendamisel tuleb kõrvaldada seadusandjal, ehk ka selleks on vajalik mõistlik aeg. Kohus leiab, et selles mõttes ei ole veel tekkinud PS –ga vastuolus olevat olukorda, arvestades RK eelviidatud lahendis p 32, märgituga, et üldkogu arvestas Riigikogu menetluses oleva probleemi keerukust ja aega, mis võib kuluda parlamentaarse otsustusprotsessi tulemusena valitud lahendusvariandi elluviimiseks vajaliku õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks. Seega vastab tõele, et antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et Riigikohus oleks üheski lahendis tuvastanud, et KooS rakendusaktide puudumine oleks põhiseadusvastane, ehk tulebki möönda, et keegi pole kohustanud seadusandjat kõnealuseid rakendusakte andma või tegema seda nt kindlaks tähtajaks. Kaebaja ei saaks selliselt Riigikohtu praktika valguses väita avaliku võimu kandja kohustuste olulist rikkumist RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Rakendusaktide vastu võtmata jätmist ei saa pidada selliselt avaliku võimu kandja kohustuse oluliseks rikkumiseks. Lisaks saab täpsustada, et Riigikogu menetluses on 2015. aasta oktoobrist kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu (XIII koosseisu eelnõu 114 SE), selle menetluskäigu kohaselt arutati eelnõud 21.01.2016 õiguskomisjoni istungil, kus otsustati eelnõu arutamist komisjonis jätkata. Kuna eelnõu esitamine esimesele lugemisele on ajaliselt reguleeritud Riigikogu kodukorra seaduse § 97 lg-ga 1, siis eelnõu teisele lugemisele saatmine ei ole ajaliselt reguleeritud, see sõltub juhtivkomisjoni tegevusest. Ilmselgelt peab seadusandjale jääma võimalus arutada õigusakti andmist mõistlikult vajaliku ajaga, arvestades sj menetluslikke regulatsioone, mida ei saaks eirata, et mitte tekitada olukorda, mis toob kaasa eksimusi, mille kõrvaldamine omakorda vajaks lisaaega. Eelnõud kooseluseaduse kehtetuks tunnistamiseks (XIII koosseisu eelnõud 149 SE, 185 SE, 461 SE) ei ole Riigikogus tagasi lükatud. Samas saab möönda, et õiguspärase ootuse põhimõte ei võta parlamendilt õigust isegi juba kehtivaid seadusi muuta, sest vastupidiselt oleks selle võimaluse välistamine samuti vastuolus PS §-st 10 tuleneva demokraatia põhimõttega. Esindusdemokraatia tingimustes esindab rahvast perioodiliselt toimuvate valimiste teel volitatud Riigikogu. Riigikohus on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (vt Riigikohtu
30.06.2017 otsus nr 3-4-1-5-17, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud Riigikohtu praktika). Õigusselguse põhimõttest tulenevalt peab isikul olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua ja isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist (RKL 3-4-12-05, p 31). Käesolevalt nähtus, et KooS, VMS ega muu õigusakt ei näe ette võimalust välisriigi kodanikul taotleda tähtajalist elamisluba Eesti kodanikust kooselupartneri juurde elama asumiseks ning elama asumisel Eestisse ei saanud kaebaja veel kindlalt järeldada, et justnimelt rakendusaktide andmisega kaasneb tähtajalise elamisloa andmine. Muutuste võimalikkust ei saa keegi veel ka edasiselt välistada, ehkki SE jõustudes oleks kaebaja olukord soodsam, kui elamisluba saaksid taotleda KooS tulenevalt registreeritud elukaaslased. Kaebaja viidatud kohtulahendistest nähtu samuti, et EIK leidis, et riigile tuleb jätta kaalutlusruum, eriti tundlikes küsmustees, sj milliseid konkreetseid õigusi võiks partnerlussuhetest reguleerida ja anda. EV ei ole keeldunud üldist regulatsiooni andmast ja jätnud KooS kehtestamata. Kaasusepõhist regulatsiooni ei ole kohtud silmas pidanud ühelgi juhul, kuna see vääraks riikide õigusloome ja selle vastavuse tegelikele ühiskondlikele vajadustele. EV seadusandja peab tegutsema olukorras, mil arvamused on polariseerunud, seadusandja peab arvestama, et muudatuste aktsepteerimine ei pruugi olla vastuvõetav ja vajab lahendamiseks aega. Ka rahvusvahelises õiguses puudub ühtne ja üldtunnustatud arusaam, seega on küsimuse lahendamine keeruline ning kaebaja arusaamist regulatsiooni olemasolust või tema tõlgendusest, ei saakski pidada „üldtunnustatud põhimõtteks“, mida saaks koheselt asuda rakendama. Kahtlusteta saab seadusandja aga kaaluda kohtupraktikat ja seal avaldatud seisukohti. VMS näeb praegu ette elamisloa selge regulatsiooni ja samasooliste isikute õiguslik seisund on määramisel. Küsimus, kas seadusandja omakorda võiks ja peaks koosellujate vahel tegema vahet ja eelistama elamisloa andmisel ühtesid või hoopiski teisi isikuid, on samuti seadusandja pädevus ja kohtu hinnangul praeguses asjas puudub otsene vajadus tuvastada kaebaja kuulumist eriliselt kannatanud isikute hulka. Senises õigusloomes ja kohtupraktikas pole leitud, et samasoolise isikuga koos elavad isikuid saaks pidada RVastS § 14 lg 1 tähenduses eriliselt kannatanud isikute rühmaks. Kooseluseadusest tulenevalt saavad enda õigusi realiseerida kõik need isikud, kelle partner ei soovi või ei saa mingil põhjusel abielluda, kuid on nõus sõlmima kooselulepingu. Seadusandja tegevuse tõttu tulenevaid kahjunõudeid jaatades võib kaasneda nn massnõuete esitamine, millise olukorra vältimiseks RVastS-i § 14 lg 1 sätestati. Eesti riigi tegevust ei saa tõlgendada lihtsustatult, justkui seadusandja kavandas või saanuks üldse kavandada kaebajat alavääristama, kui jättis rakendusaktid andmata. Kokkuvõtteks nõustub kohus vastustajate seisukohaga, et RVastS § 14 lg 1 sätestatud eeldused riigivastutuse kohaldamiseks ei ole kaebaja nõude puhul täidetud.
63.Kohtule ei nähtu, et Eesti Vabariik oleks kaebajale tekitanud mittevaralist kahju. KooS võeti vastu 09.10.2014 a ja selle rakendamise seadus on olnud jätkuvalt kaebuse esitamisel Riigikogu menetluses ja nagu kohus taustaolukorda hinnates juba märkis, et võib ka möönda, et seaduse aktiivne menetlemine Riigikogus lõppes küll jaanuaris 2016, mil selgus, et KooS rakendamise seadust kavandatud kujul siiski vastu ei saa võtta, ent perioodi kuni kaebuse esitamiseni ei saa pidada sedavõrd pikaks, et mittevaralise kahju tekkimist saaks eeldada. Kaebajale selgus rakendusaktide puudumine eeldatult ka viivituseta, kui KooS jõustus või siis lähimal ajal. Kohus nõustub vastustajatega selles, et kaebaja kaebust on raske jälgida ja vastuolulisi väiteid analüüsida, ent kohus on seetõttu püüdnud igakülgselt tekkinud asjaolusid esile tuua. Kaebaja on käesolevalt esitanud tema töötamist kinnitava lepingu ja nimetanud, et Tallinna RK määruse alusel ta sai jääda Eestisse ja asus tööle. Seega nähtub kohtule, et
kaebajal on võimalik Eestis elada ja töötada, ilmselt on kaebajale võimaldatud tööle asumisega EV-s ka viibimine Eestis tööloast tuleneval alusel ehk EV ei ole teinud takistusi kaebajal EV elamiseks. Kaebajal ei saanud tekkida antud olukorras seaduse rakendamisel üleelamisi, mida saaks kvalifitseerida mittevaralise kahjuna, kuigi erinevatel põhjustel võis kaebaja olla häiritud. Kui arvestada, et kaebaja on kooskõlas RVastS § 14 lg-ga 1 ning § 9 lg-ga 1 esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mida kaebuse ja selle täienduste põhjal tuleb mõista, kui nõuet hüvitada KooS rakendusaktide vastu võtmata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju, siis nähtub, et RVastS § 14 lg 1 sõnastust arvestades peavad olema üheaegselt täidetud kõik sättes sisalduvad ja Riigikohtu poolt välja toodud (Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 13) eeldused. Õigusloova akti vastu võtmata jätmisega peab kaebajale olema tekkinud kahju. Kohus eelnevalt ei tuvastanud kahju tekitamist. Lisaks saab märkida, et isegi juhul, kui tõlgendada olukorda nii, et riigil juba selgelt tekkis kohustus rakndusakt anda, kas siis saab käesolev kohus märkida, et Riigikohus on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele veelkord ümber kujundada, sj sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on ikkagi seadusandja pädevuses (vt Riigikohtu 30.06.2017 otsus nr 3-4-1-5-17, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud Riigikohtu praktika). Kohus nõustub vastustajatega, et kui kaebus lõppastmes rahuldatakse, saab kaebaja jääda Eestisse elama, kaebuse rahuldamata jäämisel on elamisloa andmisest keeldumine aga õiguspärane. Ehkki hetkel on I astme kohtud pidanud võimalikuks küll ka kahjunõudeid tunnustada kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmisest, on käesoleva kohtu arvates tegemist siiski konkreetselt kaasuste põhiste lahenditega, mil faktilised asjaolud on erinevad, mistõttu ongi võimalus, et tehakse erinevaid lahendusi, ent siinkohal on ikkagi tagatud kõigile menetlusosalistele õigus tehtud otsused edasi kaevata. Kaebaja huvi, et kohus ise asuks seadusandja asemele ja lahendaks elamisloa taotluse ilma seadusliku aluseta ja see viiks kiiremale tulemusele, ei ole õigustatud. Kõigile meneltusosalistele jääb kaebeõigus, kui nad kohtuotsusega ei nõustu. Selline kaebaja huvi ei ole mh kohtus iseseisvalt kuidagi kaitstav ega lubatav.
64.Kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Kohus hinnanud ja kaalunud asjaolusid igakülgselt leiab, et vastustajate tegevus ei olnud õigusvastane ning puuduvad menetlusõiguste rikkumised, mis võiksid kaasa tuua kaebaja kaebuse rahuldamise.
65.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kuna vastustajad ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad ka vastustajate võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Karin Kalmiste OSALISELT TÜHISTATUD RIIGIKOHTU 18.06.2020 KOHTUOTSUSEGA
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.