Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-101-12 Tartu, 5. november 2012. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Indrek Koolmeister ja Villu Kõve OSAÜHINGU URANOS hagi Tallinna linna vastu kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukorra taastamiseks ning kaevetöödest ja ehitustegevusest hoiduma kohustamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-20207 OSAÜHINGU URANOS ja Tallinna linna kassatsioon-kaebused 3190 eurot Hageja OSAÜHING URANOS (registrikood 10700193), esindaja vandeadvokaat Margus Arvisto Kostja Tallinna linn (Tallinna linnavalitsuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn 8. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-20207 muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.
3.Arvata OSAÜHINGU URANOS kassatsioonkaebuselt 9. märtsil 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot ning Tallinna linna kassatsioonkaebuselt 5. märtsil 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OSAÜHING URANOS (hageja) esitas 25. mail 2007 Harju Maakohtule hagi Tallinna linna (kostja) vastu. Hageja palus kohustada kostjat lõpetama hageja kinnisasjal (registriosa nr 35302) kaevetööde tegemine ja ehitustegevus (sh ehitiste rajamine ja ehitustegevusega seotud esemete hoidmine) ning taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukord kinnisasjal, sh lammutama hageja kinnisasja piiripunktide nr 10 ja 11 vahel paiknevale müürile rajatud ehitised. Samuti palus hageja kohustada kostjat hoiduma kaevetööde tegemisest ja ehitustegevusest. 16. aprilli 2010. a avalduses täpsustas hageja haginõudeid. Ta palus kohustada kostjat taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud kinnisasja olukord, sh lammutama piiripunktide nr 10 ja 11, 11 ja 12 ning 12 ja 1 vahele rajatud ehitised ja nende osad, ning kohustada kostjat hoiduma kaevetöödest ja ehitustegevusest hageja kinnisasjal, v.a tööde osas, mis on vajalikud hageja kinnisasjal kostja tehtud töödele eelnenud olukorra taastamiseks. Hageja väitel on kostja teinud ehitustöid, mis ulatuvad Tallinnas Harju tn 30 asuvale hageja kinnisasjale (hageja kinnisasi). Ehitustööde käigus on kostja kaevanud üles hageja kinnisasja põhjaosa ning ehitanud sinna betoonseina ja kivimüüri, samuti kasutas kostja hageja kinnisasja ehitusmaterjali, ehitusprahi ja muude esemete hoidmiseks. Rajades ebaseaduslikud ehitised hageja
kinnisasjal asuvale müürile, ei ole kostja hagejat tööde tegemisest teavitanud ega hagejalt nõusolekut küsinud. Hageja sellekohastele pretensioonidele kostja ei reageerinud. Nõudes naaberkinnisasja omanikuna ehitajalt oma kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa kõrvaldamist, tugines hageja asjaõigusseaduse (AÕS) § 148 lg-le 3. Hageja edastas kostjale kirjaliku vastuväite juba enne müüri rajamist, mil kaevetööde tagajärgede ja betoonäärise kõrvaldamisega ei oleks kaasnenud ülemääraseid kulutusi. Betoonsein ei ole poolte kaasomandis ja selle lammutamine ei mõjuta otseselt muinsuskaitsealuse müüri säilimist. AÕS §-st 89 tulenevalt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist. Hagejal on alust eeldada oma omandiõiguse rikkumist ka tulevikus.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja väitel paikneb kostjale kuuluva teemaa ja hageja kinnisasja vahel Trepi tänava ääres ajalooline müür, mis asub osaliselt hagejale ja osaliselt kostjale kuuluval maal. Arvestades kinnisasjade piire, on müür poolte kaasomandis. Tulenevalt avalikust huvist taastada Trepi tänav koos selle lõpus asuva Nõelasilma väravaga alustas kostja 2006. a-l ettevalmistustöödega. Arheoloogiliste uurimistööde käigus selgus, et müür oli eriti varisemisohtlikus olukorras hageja kinnisasja Niguliste kiriku poolses nurgas asuva puu tõttu. Vältimaks tekkida võivat ohtu, korraldas kostja müüride konserveerimise betoonseina rajamisega. Kostjal on kaasomanikuna õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid ka teiste kaasomanike nõusolekuta. Tööprojekti II etapp esitati hagejale kooskõlastamiseks, hageja märkis 7. novembril 2006 kooskõlastuslehele, et on sellega tutvunud ja võtab endale õiguse esitada vastuväiteid. Sisulisi vastuväiteid ega põhjendusi hageja projekti kohta ei esitanud. Ehitustööde ajal oli hädavajalik paigaldada hageja kinnisasjale tellingud ja sellest üle käia, õiguse selleks andis AÕS § 147. Müür on AÕS § 151 järgi poolte ühiskasutuses piirirajatisena. Trepi tänav ja Nõelasilma värav taastati avalikes huvides kooskõlas Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitse-eesmärkidega. Trepi tänava väljakaevamisega kaasnenud varisemisohu tõttu oli tugimüüri rajamine paratamatu ja müür kinnisasja piiril ei takista hagejal kinnisasja kasutamist. Müür on mõlema poole huvides. Kostja on valmis maksma tasu hageja kinnisasja kasutamise eest ehitustööde ajal. Kinnisasjadevahelise müüri toestuse lammutamine oleks lubamatu, sest see tooks kaasa riikliku kaitse all oleva mälestise hävimise.
3.18. oktoobri 2007. a määrusega peatas maakohus hageja taotlusel menetluse kuni menetluse lõppemiseni halduskohtu asjas, milles hageja palus kohustada kostjat omandama tema kinnisasi.
23.novembri 2009. a määrusega uuendas maakohus haldusasja lahendamise tõttu tsiviilasja menetluse.
4.Harju Maakohus jättis 20. septembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse järgi ei vaidlustanud kostja asjaolu, et ehitas müüri hageja kinnisasjale. AÕS § 89 alusel on hageja kohustatud oma omandi rikkumist taluma, tema kinnisasja kasutamine ei ole takistatud. Vaidlusaluse müüri puhul on tegemist piirirajatisega AÕS § 151 lg 1 tähenduses ja hageja pidi kostja rikkumist taluma tulenevalt naabrusõigusest. Ajaloolise Trepi tänava väljakaevamine ei olnud
võimalik kinnisasja piiri kindlustamata ja seega hageja omandiõigust riivamata. Sellel maa-alal tegutsemise eesmärke ja neist tulenevaid kitsendusi sätestavad muinsuskaitseseadus ja Vabariigi Valitsuse 20. mai 2003. a määrus nr 155 "Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus" (muinsuskaitseala põhimäärus). Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamine oli kooskõlas Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitse-eesmärgiga ja toimus avalikes huvides. Hageja ei ole vaidlustanud kostjale välja antud ehitusluba, samuti ei rahuldatud tema kaebust kasutusloa tühistamiseks. Viidatud haldusasjas põhjendab kohus oma otsust muu hulgas avaliku huvi ja hagejal oma kinnistu kasutamise takistuse puudumisega. AÕS § 68 lg-s 2 sätestatud omaniku õiguste kitsendused peavad tulenema seadusest või teiste isikute õigustest. Praegusel juhul tuleb teiste isikute õiguste all mõelda avalikku huvi, kuna kostja taastatud Trepi tänava ja Nõelasilma värava näol on tegemist Tallinna vanalinna vaatamisväärsustega. Tegemist on kitsendusega ühiskonna kasuks. Seaduseks, millest kitsendus tuleneb, on muinsuskaitseseadus.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Kostja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
7.Riigikohus tühistas 17. oktoobri 2011. a otsusega hageja kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse järgi võivad omaniku õigused olla AÕS § 68 lg 2 järgi kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Üle piiri ehitamisel reguleerib ehitise talumise või kõrvaldamise nõuet AÕS § 148. Ühestki kohtute viidatud muinsuskaitseseaduse või selle alusel kehtestatud muinsuskaitseala põhimääruse sättest ei tulene hageja kohustust taluda temale kuuluvale maale püstitatud ehitist. Kohtu viidatud sätted on üldjuhul väga üldise sisuga ning ei anna kostjale ka muinsuskaitselistel eesmärkidel õigust ehitada üle oma kinnisasja piiri. Samuti ei saa hageja talumiskohustus tuleneda abstraktsest avalikust huvist. Sellise käsitluse aktsepteerimine võiks kaasa tuua olukorra, mil eelkõige avalik võim saaks väga üldise kriteeriumi abil lihtkorras sekkuda teiste isikute omandiõigusesse. Selliseks sekkumiseks on õiguskorras antud avaliku võimu käsutusse ka seaduslikud vahendid kinnisasja sundvõõrandamise menetluse näol. Kohtutel ei olnud alust kohaldada AÕS § 151 piirirajatise kohta ega § 146 keelatud süvendamise kohta. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida AÕS § 148 kohaldamise eelduste olemasolu. AÕS § 148 lg 3 kaitse-eesmärgist tulenevalt ei tegutse heauskselt isik, kes ei kontrolli piirialal ehitades, kas ehitisealune maa kuulub täielikult tema omandisse, samuti seda, et ehitis ei ulatuks naaberkinnisasjale. Kui isik ei ole piirialal ehitades neid asjaolusid kontrollinud ja ehitis ulatub üle naaberkinnisasja piiri, on ta üldjuhul tegutsenud pahauskselt. Pahausksuse puudumist peab tõendama ehitaja. Pahausksuse tuvastamise korral ei ole kohtutel enam vaja kontrollida, kas naaberkinnisasja omanik esitas ehitamisele vastuväited ja kas ta esitas need AÕS § 148 lg-s 3 ettenähtud ajal. Teisele isikule väljaantud ehitusloa vaidlustamata jätmine ei võta isikult õigust kaitsta oma omandit tsiviilõiguses ettenähtud õiguskaitsevahenditega. Kostjal on võimalik kaaluda
kinnisasja sundvõõrandamist või sundvalduse seadmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. veebruari 2012. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu taastada kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukord ning tegi selles osas uue otsuse, millega kohustas kostjat taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukord hageja kinnisasjal (sh lammutama piirimärkide nr 10 ja 11, 11 ja 12 ning 12 ja 1 vahele rajatud ehitised ja nende osad). Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja kohustamiseks hoiduda hageja kinnisasjal kaevetöödest ja ehitustegevusest. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ja jättis menetluskulud kummagi poole enda kanda. Maakohus jättis AÕS § 148 lg 3 kohaldamise eeldused välja selgitamata, kohaldades selle asemel ebaõigesti muinsuskaitseseaduse sätteid. Samuti ei olnud alust kohaldada AÕS § 151. Kostja ei ole pahausksuse puudumist tõendanud, sellekohaseid asjaolusid ja tõendeid ei esitanud kostja ka asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Seega ei tegutsenud kostja heauskselt. Hageja ei pea piiriülest ehitust taluma ja tal on õigus AÕS § 148 lg 3 alusel nõuda kostjalt kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukorra taastamist. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust rahuldada nõuet kohustada kostjat hoiduda hageja kinnisasjal kaevetöödest ja ehitustegevusest. Hageja on ise kinnitanud, et ehitustegevus kinnisasjal on lõppenud. Ei ole alust arvata, et kostja võiks ka tulevikus hageja omandiõigust kaeveja ehitustööde tegemisega rikkuda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled. Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi rahuldamata, ning uue otsusega rahuldada hagi ka nõudes kohustada kostjat hoiduma hageja kinnisasjal kaevetööde tegemisest ja ehitustegevusest või saata asi selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule või maakohtule. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hageja nõue kostja vastu kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukorra taastamiseks rahuldamata.
10.Hageja arvates kohaldas ringkonnakohus vääralt AÕS § 89 teist lauset ja jagas valesti poolte tõendamiskoormuse, kui leidis, et hageja peab tõendama, et kostja rikkumine võib tulevikus uuesti toimuda. Kuivõrd kostja oli juba rikkumise toime pannud, tuli tal ka tõendada, et ei panda toime uut rikkumist, kuid kostja ei ole seda teinud. Kohtud pidanuks tõendamiskoormuse jagunemist ka selgitama. Ringkonnakohus rikkus hageja nõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendamise kohustust ning ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Kostja ei ole vaidlusalusele hageja nõudele vastu vaielnud, mistõttu oli ringkonnakohtu seisukoht hagejale üllatav.
11.Kostja arvates jättis ringkonnakohus hindamata, kas vaidlusalune kohtuotsus on muinsuskaitseseaduses, ehitusseaduses ja rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud nõuetest tulenevalt täidetav. Nii on muinsuskaitseseadusest tulenevalt ehitise lammutamiseks vajalik Muinsuskaitseameti luba, viimane on aga kinnitanud lammutamise lubamatust. Samuti ei ole
lammutamine lubatav, sest formaalses mõttes ei ole ehitis õigusvastane - vaidlusalusele ehitisele on koostatud nõuetekohased eritingimused ja projektdokumentatsioon ning on väljastatud nii ehitus- kui ka kasutusluba. Kui Muinsuskaitseamet ei kooskõlasta lammutusprojekti, ei ole lahend täidetav. Ringkonnakohtul tuli kaaluda ka avalikku huvi, sh kinnismälestisele, muinsuskaitsealale ja sellel paiknevatele ehitistele kohtuotsuse täitmise tulemusena tekkida võivaid kahjustusi. Seetõttu rikkus ringkonnakohus ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ei analüüsinud asjas esinevaid avalikke huve, kohtuotsuse resolutsiooni täitmise tagajärgi ning seda, kas hageja õiguste rikkumist on võimalik kõrvaldada vähem koormaval viisil. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud ka seda, kas ja kuidas takistab vaidlusalune müür hageja omandiõiguse teostamist ja oma kinnisasja kasutamist. Kostja ei nõustu ringkonnakohtuga, et omandiõiguse rikkumine ei ole lubatav üksnes põhjusel, et see on vajalik avalikes huvides. Avaliku huvi mõistet tuli sisustada mh muinsuskaitseseadusest tulenevaga. Muinsuskaitseseadusega kehtestatud omandi kitsendused on proportsionaalsed ja vajalikud mälestiste ja muinsuskaitsealade ning nendel paiknevate ehitiste säilimiseks.
12.Pooled vaidlesid üksteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.
13.Kostja esitas Riigikohtule ka taotluse asja üleandmiseks Riigikohtu üldkogule. Taotluse kohaselt puudutab vaidlus riikliku kaitse all olevat kultuuripärandit ning seetõttu tuleb selle lahendamisel kohaldada nii era- kui ka avalik-õiguslikke norme. Hageja vaidles taotlusele vastu ja palus jätta see läbi vaatamata või rahuldamata. Lisaks palus hageja jätta asja materjalide juurde võtmata kostja esitatud täiendav tõend - UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni kiri.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
15.Kolleegium käsitleb kassatsioonkaebustele vastates esmalt kostja väiteid (I) ja seejärel hageja väiteid (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
16.Kostja ei vaidlusta, et on vaidlusaluse müüri hageja kinnisasjale rajamisega rikkunud hageja omandiõigust. Ta väidab üksnes, et hageja peab rikkumist avalik-õiguslikest õigusaktidest ja avalikust huvist tulenevalt taluma. Lisaks väidab kostja, et müüri lammutama kohustava kohtuotsuse resolutsiooni ei ole võimalik täita.
17.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostjal on AÕS § 148 lg-st 3 tulenevalt kohustus hageja kinnisasjale rajatud ehitis kõrvaldada. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus asja lahendamisel järginud Riigikohtu juhiseid ja kohaldanud õigesti materiaalõigust ega ole oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mh on otsust nõuetekohaselt põhjendanud. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses AÕS § 148 lg 3 eelduste esinemist sisuliselt ka kahtluse alla seadnud.
18.Kolleegium ei pea vajalikuks korrata oma varasemas lahendis samas asjas (tsiviilasi nr 3-2-1-8911) esitatud põhjendusi avalik-õiguslike sätete kohaldamise kohta. Kolleegium märgib üksnes, et kostja viidatud avalik-õiguslikud normid ei kohusta hagejat taluma oma kinnisasjale tema tahte
vastast ehitamist ehk n-ö mälestise tekitamist. Muu hulgas ei anna seda õigust muinsuskaitseseadus, mis kohustab mälestist säilitama. Vastasel juhul võiks ebaseaduslikult võõrale maale ehitamise legaliseerida, nimetades ehitist mälestiseks ja keelates nii selle kõrvaldamise. Ka ainuüksi avalik-õiguslike lubade (nt ehitusluba) olemasolu ei õigusta kedagi võõrale maale midagi rajama, kui selleks ei ole omaniku nõusolekut, v.a kui nõusolek ei ole seaduse järgi vajalik või kui seda nõusolekut asendab seaduse järgi kohtulahend või haldusakt. Samuti ei kaota isik õigust kaitsta oma omandit tsiviilõiguses ettenähtud õiguskaitsevahenditega selle tõttu, et ta ei ole kasutanud avalik-õiguslikke õiguskaitsevahendeid (nt vaidlustanud ehitusluba) või on seda teinud tulemusetult.
19.Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et ringkonnakohtu otsus ei ole täidetav. Selle otsusega kohustati kostjat taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukord hageja kinnisasjal, sh lammutama piirimärkide nr 10 ja 11, 11 ja 12 ning 12 ja 1 vahele rajatud ehitised ja nende osad. Selliselt vastab kohtuotsuse resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 nõuetele, sest hageja nõue on arusaadavalt lahendatud ning otsus on täidetav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu
17.detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13). Kui täitedokumendist tuleneb võlgnikule kohustus teha sissenõudja kasuks mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik (nn asendatav toiming, mh ehitus- või lammutustöö), ja võlgnik seda toimingut täituri antud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei tee, fikseerib täitur selle ja võimaldab täitemenetluse seadustiku § 182 lg 1 järgi toimingu teha sissenõudjal endal või tema valitud kolmandal isikul võlgniku kulul (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, pd 16 ja 17).
20.Kolleegiumi arvates ei takista ehitise lammutamise ettenägemist kohtuotsuses see, et selleks võib olla vajalik ka avalikõiguslik ehitusluba vm luba. Vastav avalik-õiguslik regulatsioon ehitise lammutamisele kehtib sõltumata sellest, kas ehitis lammutatakse vabatahtlikult või kohtulahendi täitmiseks, olgu ka täitemenetluses. Avalikõiguslik luba või nõusolek võib olla vajalik mitmetel juhtudel kohtuotsuse täitmise eeldusena, mh nt ehituslepingust tulenevas vaidluses ehitaja või projekteerija kohustamisel kõrvaldama puudusi ehitises või projektis. Ka nt kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks reaalosadeks tuleb läbi viia haldusmenetlus ja kanda moodustatavad maatükid katastrisse (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 13).
21.Tsiviilkohtumenetluses avalike lubade andmist ette otsustada ei saa. Samas ei saa loa vajalikkus takistada kohustuse panemist kohtulahendiga, kui eraõiguse normide järgi on selleks alus olemas. Lahendit täitma kohustatud isik peab sel juhul tegema kõik võimaliku, et täitmiseks vajalikku luba saada. Otsuse täitmisega viivitamisel võib sissenõudja täitemenetlusele ettenähtud korras teha vajadusel ise otsuse täitmiseks vajalikke toiminguid, mh vaidlustada haldusmenetluse otsuseid või toiminguid. Kui loa saamiseks on vajalik asendada mõne isiku tahteavaldus, saab seda põhimõtteliselt ka hageda ja kohtulahendiga asendada (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-112-11, p 30). Siiski võib tekkida ka olukord, kus otsuse täitmiseks vajalikku avalikõiguslikku luba ei antagi,
mistõttu jääbki otsus täitmata. Sel juhul võib hagejal olla õigus panna maksma teisi õiguskaitsevahendeid, nt nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduse § 1055 lg 2 teise lause alusel. Kui otsuse täitmise võimatus on juba ette teada, tuleks hagi jätta aga rahuldamata või läbi vaatamata, selgitades hagejale enne võimalust kasutada muid õiguskaitsevahendeid. Hageja võib TsMS § 365 järgi esitada juba hagiavalduses koos kohustuse täitmise nõudega kahju hüvitamise nõude juhuks, kui kohustust ettenähtud aja jooksul ei täideta.
22.Praeguses asjas ei ole kolleegiumi arvates aga piisavalt alust arvata, et lammutama kohustav kohtulahend jääks täitmata, mistõttu tuleks hagi jätta rahuldamata. Lammutamise avalik-õiguslike eelduste puudumise ja seega lammutamise avalik-õigusliku lubamatuse kindlakstegemine ei ole esitatud asjaolude järgi tõsikindlalt võimalik. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas vaidlusalune müür on mälestis, kas selle lammutamiseks on vajalik luba ning kas see antakse. Muinsuskaitseameti ette väljendatud seisukoht, et ta nagunii lammutamisega ei nõustu, ei ole võrdsustatav võimaliku loa andmisest keeldumisega, mille saab pealegi halduskohtus vaidlustada. Tegemist on olukorraga, kus haldusorgan ei ole andnud haldusakti, millega oleks otsustatud lammutamiseks loa andmine, samuti ei ole haldusorgan sellise loa andmisest keeldunud.
23.Kolleegium märgib, et esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole hageja esmane huvi saavutada mitte tingimata vaidlusaluse müüri lammutamine, vaid kinnisasja omandamine kostja poolt mõistliku hüvitise eest. Hageja on taotlenud seda mh halduskohtule esitatud kaebuses, mis jäi küll rahuldamata (vt I kd, tl 102-108). Vaatamata samas asjas tehtud varasemas Riigikohtu otsuses märgitule, ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks astunud samme hageja kinnisasja või selle vaidlusaluse osa sundvõõrandamiseks või sellele sel eesmärgil sundvalduse seadmiseks õiglase hüvitise eest. Ometi on just see legaalne ja tasakaalustatud viis avaliku huvi kaitseks. Kostja on sisuliselt leidnud, et tal on õigus ehitada teise isiku maale tema tahte vastaselt ja maksmata selle eest maaomanikule mingitki hüvitist, õigustades seda abstraktse avaliku huviga. Põhiseaduse § 32 lg 1 tagab aga hagejale nagu ka igal muule omanikule, et tema omandi üldistes huvides võõrandamise eest tuleb tagada ka õiglane ja kohene hüvitis. Märkimist väärib, et kuigi hageja hagi menetletakse juba 2007. a-st, tegi kostja hagejale menetluses esimest korda tõsiseltvõetava rahalise pakkumuse alles vaidluse teist korda lahendamisel ringkonnakohtus
27.jaanuaril 2012 (II kd, tl 97-101), teatades, et on valmis kompromissina omandama hageja kinnisasja 357 500 euro eest. Ka pärast praeguses asjas otsuse tegemist on pooltel võimalik jõuda kokkuleppele kas hageja kinnisasja omandamises õiglastel tingimustel või kitsenduse talumise eest mõistliku hüvitise maksmises, samuti saab jätkuvalt alustada sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetlust. Selliselt on võimalik müüri lammutamist vältida.
24.Eelneva põhjal on kostja kassatsioonkaebus alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. II
25.Kolleegiumi arvates tuleb jätta rahuldamata ka hageja kassatsioonkaebus, milles hageja leidis, et rahuldada tuleks ka tema haginõue kohustada kostjat edaspidi hoiduma kaevetöödest ja
ehitustegevusest hageja kinnisasjal, v.a tööde osas, mis on vajalikud hageja kinnisasjal kostja tehtud töödele eelnenud olukorra taastamiseks.
26.Kolleegiumi arvates kohaldasid kohtud õigesti AÕS § 89, kui leidsid, et hageja oleks pidanud tõendama, et on alust eeldada, nagu sooviks kostja hageja tahte vastaselt ka edaspidi tema kinnisasjal ehitus- või kaevetöid teha. See tuleneb ka üldisest tõendamiskoormuse jaotusest TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi, mille kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
27.Ainsa asjaoluna on hageja esile toonud selle, et kostja on kord tema omandit ehitustöödega juba rikkunud, kuid ei ole viidanud, millel põhineb tema arvamus, et kostja võiks seda uuesti teha. Kohtud on tõendeid selles osas hinnanud ega ole kolleegiumi arvates menetlusnorme oluliselt rikkunud. Hageja ei ole ka kassatsioonkaebuses esile toonud, milliseid asjaolusid ta oleks täiendavalt esitanud, kui talle oleks seadusest tulenevat tõendamiskoormuse jaotust rohkem selgitatud. III
28.Kolleegium ei pea vajalikuks asja arutamist Riigikohtu üldkogul ja märgib, et menetlusosalisel ei ole sellise taotluse esitamise õigust. Võimalused anda tsiviilasi lahendada Riigikohtu üldkogule on sätestatud TsMS § 19 lg-s 4.
29.TsMS § 688 lg 5 järgi ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, v.a kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Sellest tulenevalt ei võta kolleegium asja juurde kostja taotlusele lisatud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni 19. märtsi 2012. a kirja. Samuti ei võta kolleegium asja juurde Muinsuskaitseameti esitatud seisukohta ja sellele lisatud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni 4. aprilli 2012. a kirja. Kuna nimetatud dokumendid edastati elektrooniliselt, ei ole vaja neid esitajatele tagastada.
30.Kuna kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Samamoodi jäävad ringkonnakohtu otsuse järgi poolte endi kanda ka varasemates kohtuastmetes kantud kulud.
31.Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu tuleb nendelt tasutud kautsjonid arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Ants Kull, Indrek Koolmeister, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.