Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Sten Janu ja
ASHTANGA
KUNDALINI OÜ
(likvideerimisel, kehtetu ärinimi 4K System OÜ) hagi Kerstin Juganson FIE ja OÜ Lõuna Farm (likvideerimisel) vaheliste tehingute tagasivõitmiseks ja rahalistes nõuetes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sten Janu ja ASHTANGA KUNDALINI OÜ (likvideerimisel) kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 63 200 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Sten Janu Hageja ASHTANGA KUNDALINI OÜ (likvideerimisel) Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-187 ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Mitte võtta asja juurde Sten Janu 14. märtsil 2019. a elektrooniliselt esitatud tõendit.
1.5. jaanuaril 2018. a esitatud ja hiljem täiendatud hagiavalduse kohaselt palusid hageja I (ning
12.jaanuaril 2018. a menetlusega liitunud hageja II) tunnistada kehtetuks kostjate I ja II vahelise
24.aprilli 2016. a müügilepingu ja 27. septembri 2016. a müügilepingu ning kohustada kostjat I täiturile üle andma kehtetuks tunnistatud müügilepingute alusel saadu hariliku väärtuse 43 200 eurot või alternatiivselt kohustada kostjat I täiturile üle andma kehtetuks tunnistatud müügilepingute alusel saadu hariliku väärtuse kohtu äranägemisel. Lisaks palusid hagejad tunnistada kehtetuks kostjate 20. mai 2016. a toetusõiguste üleandmise tehingu ning kohustada kostjat I üle andma selle alusel saadud põllumajandustoetused 2016. a eest 36 488,79 eurot ja 2017. a eest 37 729,20 eurot või alternatiivselt kohtu äranägemisel määratud summas. Samuti palusid hagejad kohustada kostjat I tasuma seadusjärgset viivist kehtetuks tunnistatud tehingu tegemise aja ja kehtetuks tunnistatud tehingu alusel saadu avaldajale üleandmise aja vahe ulatuses. Hagiavalduse kohaselt müüs kostja II 24. aprillil 2016. a kostjale I kokku 18 maheveist hinnaga 102,60 eurot tk (kokku 1848 eurot, millele lisandus käibemaks). 27. septembril 2016. a müüs kostja II arve 10 alusel kostjale I kokku 18 maheveist hinnaga 192 eurot tk (kokku 3600 eurot, millele lisandus käibemaks). Mahekasvatatud lihaveise harilik väärtus on 1000 eurot ilma käibemaksuta. Seega pidanuks 36 mahekasvatatud lihaveise keskmine müügihind olema kokku 36 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja I võõrandas veised kohe kolmandale isikule. Tehinguid ei tehtud turuhinnaga. 20. mail 2016. a sõlmisid kostjad lepingu, millega kostja II andis kostjale I üle 170,62 ha põllumajandusmaa kasutus- ja toetusõigused. Pärast kasutus- ja toetusõiguste üleandmist tekkis kostjal I õigus saada PRIA-lt põllumajandustoetusi kostja II asemel. 2016. a maksis PRIA kostjale I
20.mail 2016. a üle võetud kasutus- ja toetusõigustest tulenevalt põllumajandustoetust kokku 36 488,79 eurot. 2017. a maksis PRIA kostjale I kokku 37 729, 20 eurot. Kostjat II esindas kõikides tehingutes Erik Oltjan, kes on kostja I abikaasa. Kostjad konstrueerisid abikaasadena skeemi, millega kostja II varad, sh PRIA-lt laekuvad põllumajandustoetused kostjalt II üle viia kostjale I. Kohustused ja kulud aga jäeti kostja II kanda. 36-st kostjale I võõrandatud maheveisest 19 on kostja II soetanud 1. detsembril 2013. a oma emalt Erja Oltjanilt keskmise hinnaga 400 eurot (millele lisandub käibemaks) veise eest. Kostja II kinnitas, et tegelikkuses oli emalt soetatud veiste turuväärtus kõrgem, so keskmiselt 600 – 700 eurot veise kohta.
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I ja kostja II ei ole 20. mail 2016. a sõlminud lepingut. Kostjate vahel ei ole kasutuslepingut sõlmitud. Kostja II ei ole mahetootja ja tal puudub õigus mahetoetustele. Kostja II ei vastanud toetuse saamise tingimustele, mille tõttu ei oleks talle toetust välja makstud. Kostja I ei ole ka kostja II lähikondne. Kostja I ja Erik Oltjan on abielus alates 27. mai 2017. a, mis on pärast Erik Oltjani kostja II omanike ringist eemaldamist ja juhatusest tagasikutsumist. Kostja II oli sunnitud lõpetama veiste pidamise, kuna tal puudus võimalus veiste ülalpidamiseks (laudahoone ning põllumajandusmaade kasutusõiguse puudumise tõttu). Veiste müügi hetkeks ei olnud veiste eest hoolitsetud ja nad olid kaotanud kaalu. Tõupuhta, tõuraamatusse kantud, jõudluskontrollis osaleva ning heas konditsioonis oleva veise turuväärtus võib olla ca 1000 eurot. Kostjal II puudus tõupuhas veisekari, nad ei osalenud jõudluskontrollis ning veised olid kõhnad, omavahel suguluses ning viletsa hooldamise tagajärjel jäänud kasvust kängu. See tingis madala rümbakaalu ning vähese ostjate huvi, mistõttu ei saa müüdud veiste väärtuse hindamisel lähtuda keskmisest turuhinnast.
2(7)
2-18-187 Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejad ei ole põhjendanud, milles seisneb kostjate teadlik sissenõudjate huvide kahjustamine. Ajaliselt on vaidlustatud tehingud toimunud oluliselt varem, kui võlgnikul (kostjal II) on tekkinud väidetavad kohustused hagejate kui sissenõudjate vastu.
3.Harju Maakohus tegi 23. juulil 2018. a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 24. aprillil 2016. a ja 27. septembril 2016. a sõlmitud müügilepingud ning kohustas kostjat I üle andma kehtetuks tunnistatud müügilepingute alusel saadu hariliku väärtuse 43 200 eurot kostja II kohtutäitur Kaire Põltsile (kohtutäitur I) või kohtutäitur Taive Peedosaarele (kohtutäitur II). Kohus jättis hagi rahuldamata viivisenõude osas ja nõude osas, millega paluti tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 20. mail 2016. a sõlmitud toetusõiguste ja kohustuste üleandmise leping. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuses selgitas kohus, et likvideerimisel olev äriühing saab osaleda menetluses. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on eraldiseisev nõue, mida ei ole esitatud ega menetleta. Kostja I ei saa sellist tuvastusnõuet esitada, kuivõrd kostja I ei ole täitemenetluses võlgnik (mida eeldab TMS § 221). Pooled ei vaidle selle üle, et täitedokumendid on hagejatel olemas ning et võlgniku vara arvel ei saa hagejad oma nõudeid rahuldatud. Istungi protokolli järgi ei vaidle pooled ka selle üle, et kostja II võõrandas lihaveised kostjale I alla veiste üldise keskmise turuhinna. Asjaolu, mis summaga kostja I ise vaidlusalused veised edasi müüs, ei tõenda veenvalt veiste turuväärtust. Kostja I valis maheveiste müügiks viisi, mis ei arvestanud mahekasvatusest tuleneva lisaväärtust andva asjaoluga. Esitatud tõendist ei nähtu, et loomad oleksid olnud haiged ja/või halvas seisus. Seejuures on kostja I ise 4. juulil 2017. a möönnud, et kostjalt II soetatud maheveised võõrandati edasi alla turuhinna ja seda keskmiselt hinnaga 398,30 eurot veise eest. Kõiki esitatud väiteid ja tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et isegi kui jaatada väidet, et tegemist ei olnud tõupuhaste loomadega (mida ei ole võimalik kontrollida), on kostja II müünud veised kostjale I õigustamatult keskmisest turuhinnast odavamalt. Veiste väidetav haigus ja halb seisukord jäi tõendamata. Eeltoodust tulenevalt rikuti hagejate huve kostjale II kuulunud lihaveiste alla turuhinna võõrandamisega kostjale I. Kui veisi ei oleks põhjendamatult odavalt või üldse võõrandatud, oleks sissenõudjate nõudeid võimalik suuremas ulatuses rahuldada. Pooled ei vaidle, et PRIA toetuse saamise õigus (mis seostus kohustusega) läks kostjalt II üle kostjale I ja et kostja I ka sai vastava asjaolu tõttu PRIA-lt kostja II asemel toetust 2016. a kokku 36 488,79 eurot ja 2017. a kokku 37 729,20 eurot. Kostjale I PRIA toetuse saamise õiguse üleandmine ükskõik mis kujul (praegusel juhul „teade kohustuse üleandmise-ülevõtmise kohta“) oli tehing TsÜS § 67 kohaselt. 20. mai 2016. a teatisest nähtuvad kostjate I ja II kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldused. Kostja I võttis kostjalt II üle kohustuse, mis andis kostjale I aluse kostja II asemel PRIA-lt toetust saada. Vastavat üleminekut kinnitab muuhulgas PRIA kinnitus. Kostjate 20. mai 2016. a tehing oli rahatu ja vastusoorituseta. Seega kahjustati võlausaldajate huve. Samas leidis kohus, et veenvad on kostja I väited selle kohta, et kostja II andis kostjale I PRIA toetuse saamise õiguse üle seetõttu, et kostja II ise ei oleks toetust saanud või oleks pidanud selle tagasi maksma. Kostjal II esinesid probleemid toetuse saamiseks vajaliku aluse, maa kasutusõiguse, omamisega. Isegi kui PRIA oleks kostjale II toetuse välja maksnud, olnuks PRIA-l võimalik see toetus kostjalt II ka tagasi nõuda. Seega kostjale II kuulunud PRIA toetuse saamise õiguse üleandmisega kostjale I ei kahjustatud sissenõudjate huve. Tagasivõitmise ajaline kriteerium on täidetud. Asjaolul, et tehinguosalised ei olnud vaidlusaluste tehingute tegemise ajal veel abielus, ei ole tähtsust. Seega on lähikondsus tuvastatud. Tehingutel on kinke iseloom veise müügihinna ja veise keskmise turuhinna mitmekordse erinevuse tõttu ja seega on müügilepingu poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu ilmne, et sõlmitud lepingul oli kasvõi osaliselt kinke iseloom. Hagejad on välja toonud ja tõendanud, et maheveiste keskmine turuväärtus on 1000 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega pidanuks 36 mahekasvatatud lihaveise keskmine 3(7)
2-18-187 müügihind olema kokku 43 200 eurot koos käibemaksuga. Kostjad ei vaielnud vastu sellele, et tegemist oli maheveistega, ega ka väite sellele osale, mis käsitleb maheveiste keskmist turuväärtust, ega ka hagejate arvutuskäigule või nõudesummale. Kuivõrd kostjal II on kaks erinevat kohtutäiturit, võib kostja I täita kohustuse ühele kahest kostja II kohtutäiturist. Viivisenõue ei kuulu hagejatele, kuivõrd hagejad ei ole kostja I võlausaldajad, mistõttu jääb see rahuldamata.
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja I apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata või alternatiivselt saadetakse tühistatavas osas maakohtule uueks arutamiseks uues koosseisus. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagejate nõue jäeti maakohtu menetluses rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega: tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 20. mail 2016. a sõlmitud toetusõiguste ja kohustuste üleandmise leping; kohustada kostjat I üle andma kohtutäiturile I või kohtutäiturile II kehtetuks tunnistatud toetusõiguste ja kohustuste üleandmise lepingu alusel saadu 2016. a eest 5698,82 eurot ja 2017. a eest summas 5698,82 eurot; kohustada kostjat I andma kohtutäiturile I või kohtutäiturile II üle kostja I ja kostja II vahel
24.aprillil 2016. a ja 27. septembril 2016. a sõlmitud ja kohtus kehtetuks tunnistatud müügitehingute põhinõude summalt 43 200 eurot viivitusintress VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hagiavalduse esitamise aja seisuga, kokku 5146,36 eurot ja edasiulatuvalt kuni kohustuse täitmiseni; alternatiivselt kohustada kostjat I andma kohtutäiturile I või kohtutäiturile II üle kehtetuks tunnistatud toetusõiguste ja kohustuste üleandmise lepingu alusel saadud põllumajandustoetused kohtu äranägemisel määratud summas ning kohustada kostjat I kohustuste täitmise üleandmisega viivitamisel tasuma viivitusintressi seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. veebruari 2019. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi kõikide nõuete osas rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas kostja I apellatsioonkaebuse ning jättis hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hagejate kanda. Ringkonnakohus leidis, et hagejad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et vaidlusalused põllumajandusloomade müügilepingud kahjustavad võlausaldajate huvisid TMS § 187 tähenduses, ning seetõttu ei ole nimetatud tehingute tagasivõitmise eeldused täidetud. TMS § 187 lg 1 kohaselt saab tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks üksnes sellise tehingu, mis kahjustas võlausaldajate huvisid. Võlausaldajate huvide kahjustamise osas rajasid hagejad oma hagid sellele, et kostja II müüs vaidlusalused põllumajandusloomad kostjale I turuhinnast oluliselt väiksema hinnaga. Selleks, et kohus saaks järeldada, et vaidlusaluste põllumajandusloomade müügilepingute puhul esines võlausaldajate huvide kahjustamine, tulnuks hagejatel kohtu ette tuua asjaolud, millest saanuks kohus järeldada, et loomad müüdi turuhinnast märkimisväärselt odavamalt. See, et kõikide veiste keskmine turuhind on väidetavalt 1000 eurot ühe looma kohta, ei anna alust järeldada, milline oli konkreetsete loomade väärtus. TsMS § 230 lg 1 ja TMS § 187 lg 1 kohaselt peab võlausaldajate huvide kahjustamist, st seda, et tehing tehti liiga väikese väärtusega vastusoorituse eest, tõendama see vaidluse pool, kes soovib tagasivõitmisega tehingu kehtetust saavutada. Selleks, et tuvastada, kui palju oleks veiste hind 4(7)
2-18-187 pidanud olema, oleks hagejatel tulnud kohtu ette tuua ja tõendada müüdud veiste seisundi kindlaksmääramiseks vajalikud asjaolud. Seda ei ole hagejad teinud. Ringkonnakohus jättis vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja jättis selles osas maakohtu resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus selgitas, et on tõendatud, et 20. mail 2016. a esitasid kostjad PRIA-le teatise, millega kostja I ja kostja II avaldasid ning väljendasid nõustumust sellega, et kostja II kasuks vormistatud toetused vormistati kostja I kasuks ümber. Selle tagajärjel hakkas kostja II asemel saama toetusi kostja I. Ringkonnakohus leidis, et toetuste saamise õiguse vormistamine kostjale II ei kahjusta võlausaldajate huve TMS § 187 tähenduses. Hagejate käsitluse kohaselt võiks kogu toetust käsitada kasumina, mida kostja II oleks saanud. Ringkonnakohtu hinnangul kulub toetusena saadav rahasumma toetuse eelduseks olevate tööde tegemiseks ning seega ei saa selle raha abil võlausaldajate nõudeid rahuldada. Toetuse eesmärk ei ole toetuse saajat rikastada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
12.veebruari 2019. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks madalama astme kohtusse. Menetluskulud paluvad hagejad jätta solidaarselt kostjate kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt jätnud kohaldamata TMS § 189. Kuivõrd vaidlusalused tehingud on kinke iseloomuga TMS § 189 lg 2 mõttes, ei olnud ringkonnakohtul tehingute kehtetuks tunnistamiseks vaja tuvastada, kas sellised tehingud kahjustasid võlausaldajate huve. Tehingute kinke iseloom tuleneb soorituse ja vastusoorituse suurest vahest. Kinkena on käsitatav ka tehing, millega kostja II loovutas kostjale I põllumajandustoetuse saamise õiguse. Ringkonnakohus on valesti määranud tõendamiskoormuse. Hagejad ei viibinud maheveiste müügilepingute sõlmimise juures ning samuti ei ole arvetel märgitud iga veise hinda eraldi, vaid kõigi veiste koguhind. Seetõttu on hagejatel võimatu tõendada, milline oli iga konkreetse müüdud veise seisukord müügilepingu sõlmimise hetkel. TMS §-de 188 ja 189 kohaldamise kontekstis peab hageja, näitamaks, et tegu on kinke iseloomuga tehinguga või sissenõudja huvisid kahjustava tehinguga, tõendama võõrandatud asjadega sarnaste asjade turuhinna ning selle, et võõrandatud asjadega sarnaste keskmise kvaliteediga asjade turuhind on tunduvalt kõrgem võõrandamislepingus näidatud hinnast. Juhul kui kostjad soovivad tugineda sellele, et võõrandati puudustega asju või esinesid muud põhjused, miks ei saa lähtuda turuhinnast, peavad kostjad selliseid asjaolusid tõendama. PRIA toetused ei ole sihtotstarbelised toetused, mida saab kasutada vaid kindlal otstarbel. Ei ole keelatud, et makstavat toetust kasutatakse muu hulgas toetuse saaja kohustuste täitmiseks.
7.Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et TsMS § 230 lg 1 ja TMS § 187 lg 1 kohaselt peab võlausaldajate huvide kahjustamist, st seda, et tehing tehti liiga väikese väärtusega vastusoorituse eest, tõendama see vaidluse pool, kes soovib tagasivõitmisega tehingu kehtetust saavutada. Samas on kolleegium varasemas praktikas selgitanud, et hageja 5(7)
2-18-187 tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9016/34, p 11; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kolleegiumi hinnangul on hagejad teinud võõrandatud veiste väärtuse tõendamiseks kõik mõistlikult eeldatava. Hagejad ei viibinud müügilepingute sõlmimise juures ja neil puudub võimalus tõendada konkreetsete veiste väärtust, seda enam, et kõnealused veised on tuvastatud asjaolude põhjal edasi võõrandatud. Seega on sarnaste veiste turuhinna väljatoomisega ja selle näitamisega, et kostja II müüs kostjale I veised hinnaga, mis erines suurel määral sarnaste veiste turuhinnast, hagejad viidanud asjaoludele, mis annavad alust arvata, et kostja II võõrandas kostjale I veised liiga madala hinnaga. Millegi enama tõendamine ei ole hagejatel objektiivselt võimalik. Seega tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt kostjatel tõendada, et müüdud veised ei olnud vähemalt keskmise kvaliteediga ja seeläbi oli põhjendatud nende müümine peaaegu seitse korda turuhinnast odavamalt ning sel põhjusel ei ole hagejate kui võlausaldajate huvisid kahjustatud.
10.Hagejad on seisukohal, et PRIA toetuse üleandmine on kinkeks TMS § 189 lg 1 mõttes. Asjas ei vaielda selle üle, et 20. mai 2016. a tehing, millega kostja II andis PRIA põllumajandustoetuse üle kostjale I, oli vastusoorituseta. Ringkonnakohus on leidnud, et hagejad ei ole tõendanud, et selline tehing kahjustaks võlausaldajate huve. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta TMS § 189 lg 1, mis kohaldub kinkelepingu tagasivõitmise puhul. Nimetatud sätte kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kolleegium on varem kinkelepingu tagasivõitmise kohta selgitanud, et TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 12). Sama sätte teine lõige sätestab, et kohus võib tunnistada kehtetuks ka kinke iseloomuga lepingu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kindlaks teha, kas toetuse saamise õiguse üleandmise tehing kujutas endast kinkelepingut või kinke iseloomuga lepingut.
11.Kui 20. mai 2016. a tehing on kinkeleping, tuleb eeldada hagejate huvide kahjustamist ning kostjad peavad tõendama, et selline tehing hagejate huvisid ei kahjustanud. Ringkonnakohus leidis, et hagejad ei ole muutnud usutavaks väidet, et kostjal II oleks olnud õigus toetusi saada. Kolleegiumi hinnangul ei ole kinkelepingu puhul hageja ülesanne tõendada, et kinkeleping tema huvisid kahjustas, vaid huvide kahjustamist eeldatakse. Sellisel juhul peab kostja tõendama, et kinkelepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve nt põhjusel, et toetust ei oleks kostjale II määratud või et toetusõigusel puudus muul viisil väärtus. Asjaolu, kas PRIA oleks toetuse kostjalt II tagasi nõudnud, ei pruugi muuta toetuse saamise õigust väärtusetuks. Iseenesest õige on ringkonnakohtu seisukoht, et toetuse saamiseks tuleb teha kulutusi ning toetusena saadavat rahasummat ei saa käsitada kasumina, kuid see ei välista, et toetuse saamise õiguse üleandmine võis võlausaldajaid kahjustada.
12.Lisaks märgib kolleegium, et silmas tuleb pidada TsMS § 233 lg-t 1, mis sätestab, et olukorras, kus menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või 6(7)
2-18-187 selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama sätte teise lõike kohaselt kohaldub see ka muule varalisele vaidlusele, kui pooled vaidlevad nõude suuruse üle ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et TsMS § 233 lg 2 kohaldamine on võimalik ka kasutuseeliste väärtuse kindlaksmääramise puhul, eeldusel et kasutuseelise väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 26).
13.Hagejad on koos kassatsioonkaebusega esitanud tõendi „Hekva OÜ 11.12.2018 arve nr. P1-04353“. Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna tõend ei ole esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, siis jätab Riigikohus tõendi hindamata. Kuna tõend esitati elektrooniliselt, ei ole vajadust seda hagejatele tagastada. Hageja leidis, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti sama tõendi vastu võtmata. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus põhjendatult keeldunud hilinenult esitatud tõendit vastu võtmast.
14.Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hagejad on palunud tagastada kautsjon Sten Janu arvelduskontole. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.