Täitmine › Muud täitmisasjad

S J (hageja I) ja 4K System OÜ (hageja II) on esitanud hagiavalduse K Ji (kostja I) ja Lõuna Farm OÜ (kostja II) vastu, nõudes TMS § 187-189 alusel kostja II täitemenetluse raames kostjate vaheliste tehingute (24.04.2016 ja 27.09.2016 lihaveiste müügi ning 20.05.2016 PRIA toetuse üleandmise) kehtetuks tunnistamist ja saadu väärtuse üleandmist Lõuna Farm OÜ kohtutäituritele (tehingu tagasivõitmine). Samuti paluvad hagejad kostjalt I välja mõista viivitusintressi kohustuse täitmisega viivitamisel.

KOSTJA I VASTUVÄITED

Kostja I vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja I leiab esiteks, et hagejad ei ole üldse õigustatud nõuet esitama, teiseks juhul kui on, siis hagejate huve ei ole tehingutega kahjustatud, kuivõrd lihaveised võõrandati kostja II poolt kostjale I õiglase hinnaga ning kostja II ei oleks ise saanud PRIA-lt toetusi juhul kui toetuste saamise õigust ei oleks kostja II poolt üle antud kostjale I. Seejuures ei ole kostja II ja kostja I lähikondsed.

KOSTJA II VASTUVÄITED

Kostja II vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja II leiab et hagejad oleksid pidanud esitama vastavad nõuded kostja II pankrotimenetluses ning et antud juhul tuleks hagi jätta läbi vaatamata kuivõrd kostja II on likvideerimisel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vaidlus puudub alljärgnevate faktiliste asjaolude kohta:  06.02.2017 alustas Võru kohtutäitur T P (täitur II) Lõuna Farm OÜ (kostja II) osas täitemenetluse asjas nr 119/2017/167. 4K System OÜ (hageja II) on eelviidatud täiteasjas sissenõudja.  27.12.2017 alustas Tallinna kohtutäitur K P (täitur I) Lõuna Farm OÜ (kostja II) osas täitemenetluse asjas nr 025/2017/3810. S J (hageja I) on eelviidatud täiteasjas sissenõudja.  24.04.2016 müüs kostja II arve 9 alusel kostjale I kokku 18 maheveist hinnaga 102,60 eurot tk, st kokku hinnaga 1 848 eurot + km. Arvele on märgitud müügisumma sõnadega kaks tuhat kolmsada kümme eurot. Kostjat II esindas tehingus E O, kes on kostja I abikaasa.  27.09.2016 müüs kostja II arve 10 alusel kostjale I kokku 18 maheveist hinnaga 192 eurot tk, st kokku hinnaga 3600 eurot + km. Arvele on märgitud müügisumma sõnadega kaks tuhat kolmsada kümme eurot. Kostjat II esindas tehingus E O, kes on kostja I abikaasa.



2-18-187 20.05.2016 kell 10.26 esitas kostja II e-PRIA veebikesskonna vahendusel taotluse pindalatoetuste saamiseks ja mahekohustuse võtmiseks 2014-2020 perioodi osas. 20.05.2016 kell 13.51 esitas kostja II e-PRIAs taotluse toetusõiguste, sh mahekohustuse üleandmiseks kostjale I. Peale kasutus- ja toetusõiguste üleandmist tekkis kostjal I õigus saada PRIA-lt põllumajandustoetusi kostja II asemel. Kostjat II esindas tehingus E O, kes on kostja I abikaasa.

Kohus märgib, et oma lõplikus seisukohas on kostja I leidnud üllatuslikult, et haginõuded ei vasta seadusele, kuivõrd haginõudeks on tühistada kostjate vahelised lihaveisete müügitehingud ja PRIA toetusõiguste üleandmise tehing, kuid et kohus ei saa TMS § 187-189 alusel tehinguid tühistada, vaid teatud eeldustel tehinguid kehtetuks tunnistada, mistõttu on hagi nõue puudulik ja kohtul ei ole võimalik seda ise korrigeerida. Kohus nõustub kostjaga I selles osas, et kohus ise ei saa hagejate nõudeid korrigeerida, kuid antud juhul on hagejad seda juba ise menetluse kestel teinud oma ühises 21.03.2018 menetlusdokumendis. Seega kuigi hagiavalduses olid hagejad tõepoolest märkinud oma nõude resolutsiooni, et soovivad tehingute tühistamist, muutsid hagejad oma nõude resolutsiooni 21.03.2018 esitatud dokumendis, nõudes edaspidi korrektselt tehingute kehtetuks tunnistamist. TsMS § 376 lg 1 kohaselt võivad hagejad pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Avaliku e-toimiku kinnituse kohaselt on mõlemad kostjad saanud 21.03.2018 dokumendi kätte 22.03.2018 ja ei ole esitanud nõude muutmisele ühtegi vastuväidet. Eeltoodust tulenevalt on kostjad haginõude muutmisega nõustunud. Kohus märgib, et kostjad on argumenteerinud ka asjaolule, et kostja II on likvideerimisel olev äriühing, mistõttu peaks antud hagi jätma läbi vaatamata. Kohus selgitas menetlusosalistele menetluse kestel, kuid märgib otsuses üle, et seaduse kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata üksnes juhul kui äriühing on kustutatud ning antud juhul ei kustutata likvideerimisel olevat äriühingut just seetõttu, et käesolev kohtumenetlus on käimas, mistõttu ei saabu läbivaatamata jätmiseks vajalikku alust menetluse jooksul. TMS § 187 lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses. TMS § 187 lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 188 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. TMS § 188 lg 3 kohaselt määratakse võlgniku lähikondsed pankrotiseaduse § 117 kohaselt. PankrS § 117 lg 1 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed: 1) võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist;

2-18-187 2) isik, kellel on võlgnikuga ühine majapidamine või kellel oli võlgnikuga ühine majapidamine viimase aasta jooksul enne tagasivõidetavat tehingut; 3) võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad; 4) võlgniku õde, vend ja nende alanejad sugulased ja abikaasad; 5) võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased, abikaasa õde ja vend. PankrS § 117 lg 2 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed: 1) juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; 2) juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest; 3) juriidilise isiku osanik või liige, kes vastutab võlgniku kohustuste eest täiendavalt oma varaga; 4) äriühingu tütarettevõtja ja selle juhtorgani liige; 5) füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi; 6) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud isikute käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud lähikondsed. PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. TMS § 189 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. TMS § 189 lg 2 kohaselt võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. TMS §-de 187 ja 188 ning 189 järgi on seega täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks järgmised eeldused: sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument; sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni; tehing kahjustab sissenõudjate huve (§ 187); tehing on tehtud kolme (§ 189 puhul kahe) aasta jooksul enne hagi esitamist; tehing on tehtud teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks (§ 188); tehingul on kinke iseloom (§ 189). Kohus leiab poolte poolt esitatust lähtudes, et esiteks on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hagejad on üldse õigustatud nõuet esitama, teiseks juhul kui on, siis kas hagejate huve on tehingutega kahjustatud (kas lihaveised võõrandati kostja II poolt kostjale I õiglase hinnaga, kas kostja II oleks saanud PRIA-lt toetused juhul kui toetuste saamise õigust ei oleks kostja II poolt üle antud kostjale I) ja kolmandaks kas esinevad tagasivõitmise alused (lähikondsus, kinge). Seega peab kohus antud tsiviilasja lahendamiseks esmalt lahendama nõudeõiguse olemasolu küsimuse, teiseks tuvastama, kas sissenõudjate huve on eelnimetatud tehingutega kahjustatud ja kolmandaks tagasivõitmise aluste esinemise küsimuse. Nõudeõiguse olemasolu Kostja I on seisukohal, et hagejad ei ole õiguspäraselt täitemenetlustes sissenõudjad. Kostja leiab, et mõlemad hagejad on saavutanud oma sissenõudja staatuse läbi näiline (tühiste) tehingute. Kostja selgitab, et OÜ Lõuna Farm 100% osad müüdi 07.11.2016.a. enampakkumisel Tartu kohtutäitur O K poolt senise osaniku võlgnevuse katteks. Tegemist oli tegevuse lõpetanud äriühinguga, osalus müüdi täituri poolt 1000 euroga. Enampakkumisel osales hageja vend P J, kes ostis 100% Lõuna Farm OÜ osaluse, sai selle äriühingu 100% omanikuks ja määras juhatuse liikmeks oma venna S J 08.11.2016.a. Seejärel võõrandas P J oma osaluse edasi S Jle. P J (OÜ xxx juhatajana) ja S J (OÜ Lõuna Farm juhatajana) on seejärel sõlminud 17.11.2016.a. sularahas laenu andmise, kommertspandi seadmise ja kohese sundtäitmise OÜ Lõuna Farm vara suhtes.

2-18-187 See tähendab, et väidetavalt on OÜ xxx andnud sularahas OÜ-le Lõuna Farm laenu ja selle laenu tagamiseks on sõlmitud kommertspandi seadmise leping OÜ Lõuna Farm vallasvarale, kuigi mingit vallasvara äriühingul enam ei olnud. OÜ Lõuna Farm hilisem ajutine pankrotihaldur ei ole tuvastanud, et OÜ-le Lõuna Farm oleks mingit laenu antud, et see laenuraha oleks äriühingu kassas jmt. Selliselt on vennad P ja S J loonud näiliselt olukorras, kus OÜ Lõuna Farm on võlgu ja tänu notariaalselt tõestatud kohese sundtäitmise kokkuleppele, on OÜ Xxx Xxx esitanud äärmiselt lühiajalise „laenu“ mittetagastamisel täitmisavalduse kohtutäiturile, kes on alustanud täitemenetlust. Nüüdseks on OÜ Xxx Xxx (juhatuse liige S J) loovutanud oma olematu nõude 4K Systems OÜ-le, kelle juhatuse liige on P J ja mis on astunud täitemenetlusse uue sissenõudjana. OÜ Xxx Xxx ja 4K Systems OÜ omavad mõlemad kustutamishoiatust, majandusaasta aruandeid nad ei esita. Kostja on arvamusel, et teostatud tehingud ei ole kehtivad. Asjas ei ole täitedokumendiks kohtuotsust vaid näiliselt tehtud tehing – sularahas väidetav laenu andmine ja kommertspandi leping, millega on koormatud olematut vara. Kohtutäitur võtab aga sellise dokumendi täitmiseks, sest täituril puudub võimalus ja alus hinnata täitedokumendi aluseks olevate tehingute kehtivust. Teise hageja S Jga on sama seis – tema on väidetavalt andnud sularahas laenu OÜ-le Lõuna Farm ja lepitud on kokku kohese sundtäitmise klauslis, kusjuures OÜ Lõuna Farm on esitanud S J ise. Tehing on tehtud iseendaga. Hagejad ei ole esitanud tõendeid, kuidas nad on sissenõudjateks saanud (sh sularahas laenu andmine, nõude loovutamise dokumendi 4K Systems OÜ-le jne). Antud juhul ei piisa lihtsalt sellest, et hagejad viitavad formaalselt kahele täitemenetlusele, mis on nende avalduse alusel algatatud. Oluline on see, et need täitemenetlused on algatatud ebaõigetele andmetele tuginedes ja kohus saab seda asjaolu käesolevas menetluses tuvastada. Seda saab aga teha kohus käesolevas tsiviilasjas. Kohus leiab, et kostja I eksib. Kostja I kokkuvõtvalt leiab, et toimuv sundtäitmine (mille raames on ka antud tehingute tagasivõitmise hagi esitatud) on lubamatu ja leiab et kohus peaks seda ka tuvastama. Kirjeldatud nõude puhul on tegemist eraldi haginõudega, mida antud menetluses ei ole esitatud ega ka menetleta. Seejuures ei saa kostja I üldse sellist tuvastusnõuet esitada, kuivõrd kostja I ei ole täitemenetluses võlgnik (millise eelduse näeb ette TMS § 221). Tagasivõitmise nõude esitamise õigustatud aluseks piisab TMS § 187 lg 2 tulenevalt täitedokumendist ja võlgniku vara arvelt nõude rahuldamatusest. Vaidlust ei ole, et täitedokumendid on hagejatel olemas ning et võlgniku vara arvelt hagejad oma nõudeid rahuldatud ei saa. Eeltoodust tulenevalt on hagejatel kui kostja II täitemenetluse sissenõudjatel TMS § 187 kohaselt õigus nõuda kostja II ja kostja I vaheliste tehingute tagasivõitmist täitemenetlusseadustikus sätestatud alustel. Järgmiseks hindab kohus, kas tehingud, mille tagasivõitmist hagejad nõuavad on tagasivõidetavad. Tehingud on tagasivõidetavad, kui need kahjustavad sissenõudjate huve ja täidetud on TMS § 188 või § 189 või § 190 või § 191 sätestatud alused. Antud juhul on hagejad tuginenud nii TMS § 188 kui ka TMS § 189 alustele. Sissenõudjate huvide kahjustamine Hagejad leiavad, et kostjad kahjustasid nende kui sissenõudjate huve enne täitemenetluset kostjale II kuulunud lihaveiste alla turuhinna võõrandamisega kostjale I ja kostjale II kuulunud PRIA toetuse saamise õiguse üleandmisega kostjale I (edaspidi nimetatud ka kui lihaveiste tehingud (a) ja PRIA tehing (b) ). a) Seoses lihaveiste tehingutega, puudub poolte vahel vaidlus, et lihaveised võõrandati kostja II poolt kostjale I alla veiste üldise keskmise turuhinna (vt kohtuistungi protokoll III kd tlk 161). Kostja I põhjendas veiste alla turuhinna müümist asjaoluga, et veised olid haiged, halvas seisus,

2-18-187 ei olnud tõupuhtad. Kohus juhtis kostja I tähelepanu asjaolule, et vastavat väidet tuleb kostjal I ka tõendada ning andis tähtaja tõendamise võimaldamiseks. Kostja I leidis, et vastavat asjaolu tõendab see, et ka kostja I ise müüs samad veised edasi alla turuhinna. Kohus leiab, et see mis summaga kostja I ise vaidlusalused veised otsustas edasi müüa, ei tõenda iseenesest kuidagi veenvalt seda, et veiste turuväärtus ka päriselt niivõrd väike oli. Sisuliselt oleks võinud kostja I veised ka 1 euro eest ära müüa, kuid see ei tõenda, et veised ei oleks rohkem väärt olnud. Kostja I esitas tõendi (isiku, kes need veised omakorda kostjalt I ostis, meenutus tehingust, III kd tlk 25), millest nähtub veised ostnud isiku väide, et tegemist oli ristand loomadega (mis ei ole samas kuidagi muudmoodi ega kontrollitavalt tõendatud) mistõttu ei ole loomad väidetavalt väga väärtuslikud, kuid ka isiku kinnitus, et sellise „nuumlooma export ostu“ puhul ei oma mahepaberid tähtsust – mis sisuliselt tähendab seda, et kostja I valis maheveiste müügiks viisi, mis ei arvestanud mahekasvatusest tuleneva lisaväärtust andva asjaoluga. Samuti ei nähtu esitatud tõendist kuidagi, et loomad oleksid haiged ja/või halvas seisus olnud. Seejuures ka kostja I ise on 04.07.2017 möönnud, et kostjalt II soetatud maheveised võõrandati edasi alla turuhinna ja seda keskmiselt hinnaga 398,3 eurot veise eest. (vt III kd tlk 121 pöördel). Kõiki esitatud väiteid ja tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et isegi kui jaatada väidet, et tegemist ei olnud tõupuhaste loomadega (mida ei ole samas võimalik kontrollida), on veised müüdud kostja II poolt kostjale I õigustamatult keskmisest turuhinnast odavamalt. Seda seetõttu, et veiste väidetav haigus/halb seisukord on jäänud täielikult tõendamata ning samuti nähtub veiste edasimüügist kostja I poolt, et sellise madala edasimüügihinna millega veised said edasi müüdud, tingis muuhulgas müügiviis, mis ei arvestanud veiste mahekasvandlikku väärtust. Seega olid veised tegelikkuses väärtuslikumad, kui kostja väita üritab ja tõendanud on. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejate huve rikuti kostjale II kuulunud lihaveiste alla turuhinna võõrandamisega kostjale I. Kui veised ei oleks põhjendamatult odavalt või üldsegi ära võõrandatud, oleks sissenõudjate nõudeid võimalik suuremas ulatuses rahuldada. b) Seoses PRIA toetuse saamise õiguse üleandmisega, puudub vaidlus asjaolus, et vastav õigus toetust saada (mis seondus kohustusega) tõepoolest läks kostjalt II üle kostjale I ja et kostja I ka sai vastava asjaolu tõttu PRIA-lt kostja II asemel toetust 2016 aastal kokku 36 488.79 eurot ja 2017 aastal kokku 37 729.20 eurot. Kostja I leiab, et 20.05.2016 dokumendi näol ei olnud tegemist tehinguga vaid lihtsalt teatisega ning seega seda ei saa kehtetuks tunnistada. Kohus kostjaga ei nõustu ja leiab, et kostja II poolt kostjale I PRIA toetuse saamise õiguse üleandmine, ükskõik mis kujul (antud juhul „teade kohustuse üleandmise-ülevõtmise kohta“) oli tehing TsÜS § 67 kohaselt. Nimelt TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt on tehingud ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Vaadeldes 20.05.2016 teatist (II kd tlk 26) nähtub sellest kostja I ja II kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldused. Kostja I võttis kostjalt II üle kohustuse, mis andis kostjale I aluse kostja II asemel PRIA-lt toetust saada. Vastavat üleminekut kinnitab muuhulgas PRIA kinnitus (III kd tlk 138-139). Eeltoodust tulenevalt oli tegemist tehinguga, mis on ka täitemenetluses tagasivõidetav (teatud aluste esinemisel). Vaidlust ei ole asjaolus, et kostjate 20.05.2016 tehing oli rahatu ja vastusoorituseta. Seega andis kostja II ära vara (tulevikus rahalise toetuse saamise õiguse), kuid vastu ei saanud midagi. Selliselt on tegemist kostja II võlausaldajate (täitemenetluses sissenõudjate) huvide

2-18-187 kahjustamisega, kuivõrd kui kostja II oleks vastavad toetused ise saanud, oleks tegemist varaga, mida võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kasutada saaks. Kostja I väidab, et vastav üleandmine toimus põhjusel, et kostja II ise ei vastanud PRIA nõuetele ja seega ei oleks kostja II kas saanud vastavaid toetusi või oleks pidanud need PRIA-le tagasi maksma. Seega ei ole kahjustatud kostja II sissenõudjate huve. Kostja I nimelt väidab, et kostjal II puudus kasutusõigus vastavatele põllumassiividele, kuid toetuse saamiseks on vaja nii maa reaalset kasutamist kui ka selle kasutatava maa omandi või kasutusõigust (vt III kd tlk 147). Hagejad väidavad vastu, et kostjal II oli vastavate maade kasutusõigus. Hagejad esitasid oma väite kinnituseks vastavad lepingud (III kd tlk 97 – 112). Kostja I on hageja eelnimetatud tõenditele vastu vaielnud. Kostja I väidab, et hagejate esitatud rendilepingud E O-i ja Lõuna Farm OÜ vahel on kehtetud (III kd tlk 97 – 103), kuivõrd 1) rendilepingud on koostatud 23.07.2013, kuid Lõuna Farm OÜ on asutatud 26.07.2013 ja seega ei saanud mitteeksisteeriv äriühing sõlmida lepinguid ja 2) rendilepingutega on üritatud rendile anda ka E Oi kasutusvalduseid (põllumassiivid xxx; xxx ja xxx), kuid vastavalt Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korrale § 16 lg 3 punkt 4 ei tohi kasutusvalduse valdaja kasutusvalduse maid anda rendile või teisele isikule kasutamiseks, mistõttu ei saanud E O Lõuna Farm OÜ-le rendile anda neid põlde ning 3) E Oil puudus õigus rendile anda 23.07.2013 koostatud rendilepingutes märgitud põllumajandusmaid põhjusel, et enamik nimetatud põllumajandusmaid ei olnud tema omandis põllud kuuluvad ümbruskaudsetele inimestele. Kostja I toob seoses A A-ega sõlmitud rendilepinguga (III kd tlk 112) välja, et vastav leping on poolte kokkuleppel lõpetatud 01.08.2015 (III kd tlk 141). Kostja I toob seoses A OÜ-ga sõlmitud rendilepinguga (III kd tlk 104-106) välja, et vastav leping on poolte kokkuleppel lõpetatud 20.12.2015 (III kd tlk 142). Kostjale I jääb arusaamatuks miks hagejad on lisanud tõendina ka AAA OÜ ja Lõuna Farm OÜ vahel sõlmitud rendilepingu. Sellele kinnistule olevale põllule taotles Lõuna Farm OÜ 2016 aastal ise toetust ja see neile ka välja määrati. Hagejad jäid vaatamata kostja I vastuargumentidele seisukohale, et toetuse oleks kostja II saanud ning tagasi seda maksma ei oleks pidanud. Hagejad esitasid konkreetse vastuargumendi kohtuistungil ainult E Oi kasutusvalduse osas, leides, et viidatud riigimaa kasutusvalduse seaduslik piirang ei ole takistuseks kuivõrd kostja II on E Oi õigusjärglane (III kd tlk 158-159 ja III kd tlk 161). Kohus andis kohtuistungil hagejatele veel võimaluse esitada täiendavaid argumente ja/või tõendeid, kuid hagejad seda võimalust ei kasutanud. Kohus, olles tutvunud nii hagejate kui ka kostja poolt esitatud tõenditega seoses maa kasutusõigusega leiab, et kostja I väited selle kohta, et kostja II andis kostjale I PRIA toetuse saamise õiguse üle seetõttu, et kostja II ise ei oleks toetust saanud või oleks pidanud selle tagasi maksma, on veenvad. Kostja I poolt esitatud argumentidest ja tõenditest nähtub selgelt, et kostjal II esinesid probleemid toetuse saamiseks vajaliku aluse, maa kasutusõiguse, omamisega. Kohus

2-18-187 leiab, et isegi juhul kui PRIA oleks kostjale II toetuse välja maksnud, esineks esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnates reaalne võimalus, et PRIA oleks selle toetuse kostjalt II ka tagasi nõudnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjale II kuulunud PRIA toetuse saamise õiguse üleandmisega kostjale I kostja II täitemenetluse sissenõudjate huve ei kahjustatud. Tagasivõitmise alused TMS § 188 kohaselt selleks, et sissenõudjate huve kahjustavad tehinguid saaks tagasi võita, peavad olema täidetud nii ajalistesse raamidesse jäämise alus (tehingud ei tohi olla tehtud kauem kui 3 aastat enne hagi esitamist), kui ka teadlik võlausaldajate huvide kahjustamise alus (mida isikute lähikondsuse puhul eeldatakse). Kuivõrd kohus leidis otsuses eespool, et sissenõudjate huve kahjustati üksnes lihaveiste tehingutega, ei käsitle kohus siinkohal enam tagasivõitmiste aluste täitmist seoses PRIA tehinguga. Vaidlust ei ole faktilises asjaolus, et lihaveiste müük toimus vähem kui kolm aastat enne hagi esitamist. Seega on tagasivõitmise üks alus – tagasivõitmiseks nõutud ajalisse raamistikku jäämine, tuvastatud. Poolte vahel on vaidlus kostja II ja kostja I lähikondsuse üle. Kostja I leiab, et tema ei ole kostja II lähikondne. Kohus leiab, et kostja I eksib, tulenevalt TMS § 188 lg 3 koosmõjus PankrS § 117 lg 2 p 1 ja p 6 ning PankrS § 117 lg 1 p 1. Kostja I on kostja II endise juhatuse liikme (kes oli kostja II juhatuse liige nende tehingute tegemise ajal, mida soovitakse tagasi võita) praegune abikaasa. Asjaolu, et eelnimetatud isikud ei olnud veel abielus vaidlusaluste tehingute tegemise ajal ei oma tähtsust. Seega on tagasivõitmise teine alus – tehingu teinud poolte lähikondsus, tuvastatud. Eeltoodust tulenevalt on TMS § 188 sätestatud tagasivõitmise aluste olemasolu leidnud tuvastamist. Hagejad on argumenteerinud ka TMS § 189 aluste esinemisele. TMS § 189 kohaselt selleks, et sissenõudjate huve kahjustavad tehinguid saaks tagasi võita, peavad olema täidetud nii ajalistesse raamidesse jäämise alus (tehingud ei tohi olla tehtud kauem kui 2 aastat enne hagi esitamist) ning tehingul peab olema ka kinke iseloom. Kohus leiab, et antud juhul esinevad ka TMS § 189 kohased tagasivõitmise alused, kuivõrd lihaveiste tehingud toimusid vähem kui kaks aastat enne hagi esitamist ja tehingutel on kinke iseloom veise müügihinna ja veise keskmise turuhinna mitmekordse erinevuse tõttu ja seega on müügilepingu poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Kokkuvõte Kohus on leidnud, et hagejatel on käesoleva hagi esitamise õigus TMS § 187 kohaselt, tuvastanud et hagejate huve on lihaveiste tehingutega kahjustatud ja et täidetud on TMS § 188 ja § 189 sätestatud tagasivõitmise alused. Seega tuleb hagi osaliselt rahuldada ja tunnistada kostja II ja kostja I vahelised lihaveiste 24.04.2016 ja 27.09.2016 võõrandamistehingud tagasivõitmise korras kehtetuks.

2-18-187 TMS § 195 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kohtutäitur korraldab saadu jaotamise sissenõudjate vahel vastavalt nõuete esitamise järjekorrale. Tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele kohaldatakse pankrotiseaduse § 119 lõigetes 2–4 sätestatut. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et konkreetseid veisi kostja I enam tagastada ei saa, kuivõrd on need edasi võõrandanud. PankrS § 119 lg 3 sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega kuivõrd saadu väljaandmine on võimatu, peab kostja I kostja II kohtutäiturile üle andma saadu väärtuse. Hagejad on välja toonud ja tõendanud, et maheveiste keskmine turuväärtus on 1 000 eurot + km. Seega pidanuks 36 mahekasvatatud lihaveise keskmine müügihind olema kokku 36 000 eurot + km (ehk 43 200 eurot koos käibemaksuga). Kostjad ei ole vastu vaielnud sellele et tegemist oli maheveisetega ega ka väite sellele osale, mis käsitleb maheveiste keskmist turuväärtust kui sellist ega ka hagejate arvutuskäiguse või nõudesummale kui sellisele. Kostja I on vastu argumenteerinud üksnes selles osas, et konkreetsed veised ei olnud väärt keskmist turuhinda erinevatel põhjustel (mis on välja toodud otsuses eespool) kuid kohus on samas otsuses eespool leidnud, et veiste keskmisest turuväärtusest vähesem väärtus ei ole tõendamist leidnud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud kohustada kostjat I hüvitama kostja II kohtutäiturile veiste keskmise turuväärtuse, mis on 1000 eurot + käibemaks veise kohta. Arvestades et võõrandatud veiseid oli 36, tuleb kostjal I anda kostja II kohtutäiturile üle 36 000 eurot + käibemaks, ehk 43 200 eurot. Kuivõrd kostjal II on kaks erinevat kohtutäiturit, võib kostja I täita kohutuse ühele kahest kostja II kohtutäiturist. Samuti on hagejad palunud kostjalt I välja mõista VÕS § 113 lg 1 kohase viivitusintressi kohustuse täitmisega viivitamisel. Kohus leiab, et vastav nõue ei kuulu hagejatele, kuivõrd hagejad ei ole kostja I võlausaldajad. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagejate viivisenõude rahuldamata. Kuivõrd kohus leidis eelpool otsuses, et sissenõudjate õigusi ei kahjustatud PRIA tehinguga, jätab kohus tagasivõitmise eelduste täitamata jätmise tõttu rahuldamata hagejate nõude tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 20.05.2016 sõlmitud PRIA toetusõiguste ja kohustuste üleandmise tehing. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

2-18-187 TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele ainult osaliselt, jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud juhul jäävad menetluskulud poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2025 lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.