XX hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, hüvitise ja saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. oktoobri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
49 450 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Anu Toomemägi Kostja: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, registrikood 70000349), esindaja Irmeli Kuusemäe
Istungi toimumise aeg
13. veebruar 2018, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON:
1.Võtta vastu XX loobumine nõuetest tuvastada Maksu- ja Tolliameti poolt hageja suhtes töötasu määramisel 2013., 2014. ja 2015.aastatel kehtinud Maksu- ja Tolliameti palgajuhendite rikkumine ning kostja poolt hageja suhtes diskrimineeriv käitumine ning töölepinguseaduse (TLS) § 3 ja § 89 lg 4, võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 2 lg 3 ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 6 lg 2 p-de 1-4 rikkumine. Lõpetada nende nõuete osas tsiviilasja nr 2-16-708 menetlus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 16. oktoobri 2017 otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata XX hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamise tingimuse määramiseks ning osaliselt hüvitise väljamõistmata jätmise osas, samuti menetluskulude jaotamise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja määrata
töölepingu lõpetamise tingimus, rahuldada osaliselt hagi hüvitise saamiseks ning jaotada teisiti menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt:
4.1.Hagi rahuldada osaliselt.
4.2.Tuvastada Maksu- ja Tolliameti ning XX vahel 08.03.2013 sõlmitud soodustingimustega tähtajatu töölepingu nr 3.1-4/11 tööandja poolt 15.12.2015 erakorralise ülesütlemise tühisus.
4.3.Lõpetada Maksu- ja Tolliameti ning XX vahel 08.03.2013 sõlmitud soodustingimustega tähtajatu tööleping nr 3.1-4/11 alates 31.12.2015 tingimusega, et tööleping lõpeb TLS § 107 lg 2 järgi üksnes siis, kui tööandja maksab samal ajal töölepingu lõppemisega TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetud hüvitise.
4.4.Välja mõista Eesti Vabariigilt (Maksu- ja Tolliameti kaudu) TLS § 109 lg 1 järgne hüvitis 4597,62 eurot.
4.5.Jätta rahuldamata XX hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu aastatel 2013-2015 III palgataseme järgi saamata jäänud töötasu 16 050 euro väljamõistmiseks. Maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Jätta rahuldamata XX taotlus ringkonnakohtu 13.02.2018 istungi protokolli parandamiseks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX esitas 16.01.2016 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu, mida täpsustas 24.01.2016, 23.03.2016 ja 09.01.2017. Hagiavalduse 27.01.2017 tervikteksti kohaselt palub hageja tuvastada, et kostja poolt soodustingimustega tähtajatu töölepingu nr 3.1-4/11 erakorraline ülesütlemine 15.12.2015 on tühine ja lõpetada tööleping kohtus alates 31.12.2015 tingimusega, et tööleping lõpeb üksnes siis, kui tööandja maksab samal ajal töölepingu lõppemisega töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 järgi väljamõistetud hüvitise. Hageja palus kostjalt välja mõista TLS § 109 lg-s 1 nimetatud hüvitise summas 33 400 eurot. Samuti palus hageja tuvastada kostja poolt hageja suhtes aastatel 2013-2015 kehtinud palgajuhendite rikkumise ja kostja poolt hageja suhtes diskrimineeriv käitumise ja välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu või alternatiivselt hüvitis palgajuhendis märgitud III palgataseme järgi 2015.a eest 6600 eurot, 2014.a eest 5400 eurot ja 2013.a eest 4050 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse tervikteksti kohaselt asus hageja kostja juures avalikku teenistusse juristi ametikohale 01.11.2004, teenistuskohaga Paide linn. Hageja vabastati 08.03.2013 käskkirjaga avalikust teenistusest alates 01.04.2013 Rahandusministri 22.02.2013 käskkirja 13-K ning avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 109 lg-te 1 ja 3 alusel alates 01.04.2013. Pooled sõlmisid 08.03.2013 soodustingimustel tähtajatu töölepingu nr 3.1-4/11, mille alusel asus hageja kostja juures tööle 01.04.2013 juristi töökohale asukohaga Paide, tööpiirkonnaga Eesti.
3.Kostja teatas 15.12.2015, et ütleb töölepingu koondamise tõttu üles 31.12.2015. Töölepingu ülesütlemine oli tühine nii seadusest tuleneva aluse puudumise, seaduse nõuetele mittevastavuse kui ka vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.
4.Kostjal ei olnud töölepingu koondamise tõttu ülesütlemiseks seadusest tulenevat alust. Teiste ametnike ja töötajate palgatõusu tagamise ettekääne ei ole seadusest tulenev koondamise alus. Sellise väitega võtab kostja sisuliselt omaks, et koondamissituatsiooni ei esinenud. Kostja ei tõendanud töö lõppemist või võimatuks muutumist hagejaga kokkulepitud tingimustel. Koondamisele kuulusid peajuristi, mitte juristi töökohad. Juriidilises osakonnas töömaht ei vähenenud ja töö ümberkorraldamist ei ole toimunud. Hagejal oli koondamise hetkel töös 17 aktiivset kohtuasja, s.o optimaalne arv.
5.Õige ei ole kostja väide, et koondamisele kuulub kohtumenetluse valdkonna juristi töökoht asukohaga Paides põhjusel, et kuna põhiüksuste nõustamine on koondunud suures osas Tallinna, tingis see vajaduse säilitada Tallinnas olemasolevate kohtujuristide arv. Kostja põhjendas töökoha kaotamist lähtuvalt põhiüksuste, eelkõige kontrolliosakonna vajadustest ja olemasolevast töökoormusest.
6.Töölepingu järgi oli hageja tööpiirkond Eesti ja ta kuulus alates 2013.a juriidilise osakonna Tallinna tiimi. Töökoha asukoht Paides ei saanud olla takistuseks temale töö jagamisel, kuna valdav osa kohtuasju oli kirjalikus menetluses ja tööülesannete jagamise tõttu elektroonilise andmebaasi Livelink kaudu ei olnud sisulist vahet, kus hageja asub. Ka muude osakondade juristide teenistuskohad paiknevad üle Eesti. Kohtujuristi töökohad säilitati Haapsalus, Rakveres, Viljandis, Pärnus jm. Kostja väited koondamise vajaduse kohta majandusliku mõttes on paljasõnalised ja tõendamata.
7.Kostja väited osakondade koosseisude vähendamise vajadust tinginud aspektide kohta ei ole õiged. Kostja ei tõendanud, millest nähtub, et töömahud vähenevad seoses uue strateegiaga. Kuna kostja põhifunktsioon, sh maksude kogumine, ei ole ära langenud, ei ole võimalik seoses uue strateegiaga töömahu vähenemist ette prognoosida. Kostja avaldas ise, et maksuspetsialiste ei koondata. Hagejat kohtumenetluse valdkonna juristina tuli pidada maksuspetsialistiks. Kuna kostja on ise avalikult kinnitanud, et ta on viimastel aastatel saanud uusi ülesandeid, on tõendamata kostja väited töömahu vähenemise, töökoormuse muutuse ja töö ümberkorralduse kohta.
8.Õiged ei ole kostja väited riikliku suunise kohta vähendada avaliku sektori koosseisu. Valitsuse otsuse kohaselt kuulus Rahandusministeeriumi valitsemisalas vähendamisele 28 kohta. Rahandusministri käskkirjaga vähendati 168 kohta. Seega ei olnud kostjal suunist koondada hageja koht. Isegi kui sellised suunised oleks olnud, oleks kostja pidanud käituma õiguspäraselt. Hagejale laienesid avaliku teenistuse seaduse § 98 lg-st 1, §-st 109, § 110 lgst 2 ja § 113 lg-st 3 tulenevad garantiid.
9.Kostja ei põhjendanud töölepingu erakorralist ülesütlemist kooskõlas TLS § 95 lg-st 2 tulenevate nõuetega. Põhjendused on üldsõnalised, abstraktsed, kontrollimatud ja paljasõnalised. Töötajate töötulemuste võrdlustabel ei muuda kostja põhjendamiskohustust, seal sisalduvad andmed on subjektiivsed ja kontrollimatud ning selge ei ole aluseks võetud
andmete kujunemine. Tegelikku andmete kaalumist ei toimunud. Kostja jagas ise töökoormust ebavõrdselt. Ei ole teada, mille alusel leiti juristide mingite eriteadmiste olemasolu. Tõendamata on, et hageja kohta oleks sisuosakonnast enne koondamist tagasisidet küsitud.
10.Kostja ei järginud seadusest tulenevat etteteatamistähtaega. Hageja sai töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 17.12.2015 ja tööleping lõppes 31.12.2015. TLS § 97 lg 2 p 4 kohaselt tuli hagejale koondamisest ette teatada vähemalt 90 päeva. Kostjal ei olnud õigust lepingu lõpetamiseks etteteatamistähtaega järgimata. Kostja ei arvestanud ka hageja huvide ja sotsiaalse olukorraga, s.o hageja perekondlike ja laenukohustustega (hageja kasvatab üksi koolilast ja hoolitseb abivajava ema eest). Selline kohustus tuleneb TLS §-st 3 ja § 92 lg 1 p-st 2. Kostjale oli teada, et Järvamaal ei ole hagejale tööd.
11.Kostja tekitas hagejale töölepingu ülesütlemise tähtaja järgimata jätmisega kahju 3139,80 eurot (261,65x12). Hageja laenumaksekindlustuse eritingimus töötuse kaitse kohta hakkas kehtima 90 päeva möödumisel kindlustuslepingu jõustumisest, s.o 14.01.2016. Nimetatu oli kostjale teada. Kui kostja oleks järginud TLS § 97 lg 2 p-st 4 tulenevat ülesütlemise tähtaega, oleks hagejale laienenud kindlustuskaitse ja kindlustusandja oleks katnud 12 kuud hageja laenu tagasimakse kohustuse.
12.Kostja ei järginud võrdse kohtlemise põhimõtet (TLS § 3 ja § 89 lg 4, VõrdKS § 1 lg 1, § 2 lg 3 ja SoVS § 1 lg 1, § 5 lg 1 ja § 6 lg 2 p 7). Hagejat ei võrreldud kõigi 18 kohtujuristiga, kes samade tööülesannetega ja töötasid sama ametijuhendi järgi, samuti juristidega, kes täitsid Tallinna tööülesandeid (nagu hageja) ega hageja enda tiimi kuuluvate juristidega. Hagejat võrreldi juristidega, kes Tallinna tööülesandeid ei täitnud. Kostja eelistas töölejätmisel töötajaid, kes olid hagejast nooremad, teisest soost või asusid teatud piirkonnas, s.o Tallinnas. Võrdlusandmete mõjutamiseks anti väljaspool Tallinna töötavatele juristidele enne koondamist teadlikult vähem tööülesandeid. Hagejal oli koondamise hetkel varasema 20 asemel 17 kohtuasja, ehk nn optimaalne arv.
13.Kostja rikkus kohustust pakkuda hagejale teist tööd. Kostja kinnitas ülesütlemisavalduses, et tal ei ole teist sobivat tööd pakkuda. Teise töö pakkumise eesmärk on täidetud siis, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus ei piirdu erialase töö pakkumisega ja kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele.
14.Hageja palub kohtul lõpetada töölepingu 31.12.2015 tingimusega, et tööandja maksab samal ajal TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise. Töötajal on õigus töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise korral nõuda nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitist. Hageja palub arvestada hüvitise väljamõistmisel asjaolu, et töötaja saamata jäänud tulu suureneb seoses töövaidluse kestmisega.
15.Hagejal on saamatajäänud tulu näol varaline kahju perioodil 01.01.2016 kuni töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni, mis seisneb kasu saamise võimaluse kaotamises. Kui hagejat ei oleks koondatud, oleks tal säilinud põhitöötasu vähemalt V palgaklassi III palgataseme miinimumsummas ehk 2100 eurot kuus. Hageja kahju perioodil 01.01.201631.08.2016 on kokku (8x2100) 16 800 eurot, perioodil 01.09.2016-31.01.2017, arvestades uue tööandja juures vähem saadavat töötasu (5x(2100-1500)) 3000 eurot ja perioodil 01.02.2017-31.03.2017 (2x(2100-1600)) 1000 eurot. Kokku on varaline kahju 20 800 eurot.
16.Hagejale tekkis seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega mittevaraline kahju. Kohane ja proportsionaalne hüvitis mittevaralise kahju eest on hageja 6 kuu keskmine töötasu (6*2100) 12 600 eurot. Hageja osa töölepingu lõpetamises ja kahju tekkimises puudub. Hageja oli tööülesannete täitmisel koostööaldis ja hoolikas, ta sai edukate tööülesannete täitmise eest preemiat. Kostja ei järginud ülesütlemise etteteatamistähtaega ja andis hagejale
ebaõiget teavet, väites, et juriidilises osakonnas koondamist ei tule. Hageja koondati otsitud põhjustel. 01.01.2016 ei kadunud tegelikult juriidilises osakonnas ühtegi juristi kohta. Kostja langetas otsuse koondatavate suhtes enne töötajate võrdlemist. Kostja andis ebaõiget teavet selle kohta, et tal ei ole võimalik hagejale kui töötajale pakkuda ametikohta või teist töökohta. Kostja riigi esindajana rikkus põhiseadusest tulenevat üldist võrdsuspõhimõtet, diskrimineerimise keeldu, õigust hea usu põhimõttele, õiguspärasele menetluse ja õigusnormide järgimisele täidesaatva võimu poolt. Põhiseadust tulenev õigus valida ja säilitada töökoht hõlmab ka töötamise kohta. Hagejal vähenesid kostja tõttu õigused, mis puudutavad pensioniõiguslikku tööstaaži ja haigushüvitist. Hageja oli töötu kaheksa kuud ning pidi töö otsimiseks ja leidmiseks tegema elukorralduses olulisi muudatusi, mis tingisid täiendavaid pingeid ja kulutusi. Rikkumised on olulised, kuna kostja on riigiasutus, kellelt oodatakse seaduse tundmist ja täitmist.
17.Kostja rikkus palgajuhendeid, kui maksis hagejale põhitöötasu I palgataseme vahemikus. Kostja ei ole palgajuhendeid hagejale teatavaks teinud. Kostja kohtleb töötajaid ebavõrdselt. 18 kohtumenetluse valdkonna juristi töötasud on vahemikus 1248-3000 eurot. Ebavõrdne kohtlemine ei olnud lubatav, vajalik, mõistlik ega proportsionaalne. Kuna tööd jagas kostja, ei saa töökoormus olla ebavõrdse kohtlemise põhjendus. Kostja palgajuhendi p 3.2 kohaselt peab kostja maksma ametnikele ja töötajatele palka sarnastel alustel. Kostja tegevus töötasude määramisel ei ole selge ega läbipaistev. Kostja määras töötasusid, lisatasusid ja preemiaid oma suvaõiguse alusel. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku 17.02.2016 arvamuse nr 47 kohaselt, mida kostja on teadlikult varjanud, kuulus hageja 2015.a töötasuga 1550 eurot kuus V palgaklassi I palgatasemesse, s.o madalaimasse palgaklassi, millist töötasu makstakse isikule, kes alles omandab vajaminevaid teadmisi, oskusi ja kogemusi. Hageja oli 10-aastase tööstaažiga, kogemuste ja teadmistega jurist, keda kostja oli korduvalt tunnustanud heade töötulemuste eest. Hageja vastas III palgataseme minimaalsele tasemele ja tema põhipalk pidi olema vähemalt 2100 eurot kuus. Hageja oli 2015.a alatasustatud 550 euro võrra kuus, mistõttu on hageja palganõue (12x550) 6600 eurot. Kostja töötasud erinesid piirkonniti, kuid hageja kuulus Tallinna tiimi. Tallinnas töötanud väiksema koormusega juristid, eelkõige noored meessoost juristid, kuid ka noored naissoost juristid, kellel olid täitmata haridusnõuded, said hagejast tunduvalt enam palka. Hagejale kohaldus 2013 ja 2014.a III palgatase, mille miinimum oli 1900 eurot kuus. Hagejale maksti 1450 eurot kuus. Seetõttu on hageja vähemsaadud töötasu nõue 2013.a eest ((1900-1450)x9) 4050 eurot, 2014.a eest ((19001450)x12) 5400 eurot. Kokku on saamatajäänud töötasunõue perioodi 01.04.201331.12.2015 eest (4050+5400+6600) 16 050 eurot.
18.Alternatiivselt tuleb hageja töötasunõuet käsitleda hüvitisnõudena SoVS § 6 lg 2 p 3, § 13 lg 1 p 1 ja 3 tähenduses. Hageja sai ebavõrdsest kohtlemisest teada alles 16.12.2015, kui kostja edastas hagejale võrdlustabeli, millest nähtusid teiste kohtujuristide palgaandmed. Varem ei olnud hagejale teada, et ta kuulub palgajuhendi järgi viiendasse palgaklassi. Kostjal ei olnud õigust määrata töötajale töötasu oma suva järgi ja teisiti, kui sätestavad juhend ja korrad. Kostja ei käitunud hagejaga palgakokkulepet sõlmides heas usus. Kostja vastuväited
19.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
20.Vastuse kohaselt esinesid ülesütlemiseks nii materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Töösuhe öeldi üles seaduses sätestatud mõjuva põhjuse olemasolul ja vorminõudeid järgides, tekkinud koondamise situatsiooni tõttu. Kostjal oli õigus asutuse töö ümber korraldada ning töö- ja ametikohtade arvu vähendada.
21.Õige ei ole hageja väide, et töölepingu lõpetamiseks puudusid alused, sest puudus koondamissituatsioon. Rahandusministri 19.11.2015 käskkirjaga nr 64 „Maksu- ja Tolliameti struktuur ja teenistuskohtade koosseis“ kinnitati alates 01.01.2016 uus Maksuja Tolliameti struktuur ja teenistuskohtade koosseis. Osakondade koosseisude vähendamine oli tingitud kolmest aspektist – tööülesannete uuenenud fookusest uue strateegia valguses, vajadusest pakkuda teenistujatele jätkuvalt konkurentsivõimelist töötasu ja riiklikust suunisest igal aastal vähendada avaliku sektori koosseisu. Käskkirja rakendamine tõi kaasa koosseisu töömahu vähenemise ja töö ümberkorraldamise mh juriidilises osakonnas. Osa töölõike organiseeriti ümber, mh kaotati kohtumenetluse valdkonna juristide töökohad Tartus, Rakveres, Pärnus ja Paides. Tööandjal on õigus otsustada, kuidas tööd korraldada, milliseid töö- ja ametikohti luua või koondada. Kui esineb majanduslikus mõttes koondamise vajadus, peab tööandja osade töötajatega töölepingud lõpetama.
22.Juriidilise osakonna kohtujuristid töötasid varem 3-st kuni 5-st kohtujuristist koosnevates tiimides. Alates 01.01.2016 tiimid kaotati ja kuna varem tiimijuhi ülesandeid täitnud juristid täidavad nüüd tavalise kohtumenetluse juristi tööülesandeid, on nende töökoormust võimalik tõsta. Nende teenistuskohtade kindlaksmääramine, mis kuuluvad koondamisele, on ametiasutuse pädevuses ja see otsustus ei ole vaidlustatav. Kohus ei saa otsustada selle üle, milline teenistuskoht tuleb töö paremaks korraldamiseks alles jätta. Seetõttu on asjakohatud hageja väited selle kohta, et põhiüksusi saab nõustada ka elektrooniliselt või telefoni teel või et kohtuistungeid saab pidada ka video vahendusel.
23.Õige ei ole hageja seisukoht, et kostja ei põhjendanud kohaselt töölepingu erakorralist ülesütlemist, samuti väide, et kostja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet. Töötajate selekteerimise reeglid koondamise olukorras määrab tööandja, arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus ja töötaja ei saa välja selgitada paremate tööalaste näitajatega töötajat, vaid saab kontrollida, kas tööandja täitis seadusest tulenevaid kohustusi. Kostja võrdles hagejat teiste juristidega ja koostas võrdlustabeli, mille aluseks olid ühesugused kriteeriumid. Asjaolu, et juristid ise endale kohtuasju valida ei saanud, ei muuda võrdlustabelit ebaõigeks. Kostja võttis arvesse konkreetse juristi töökoormuse, kohtuasjade raskuse taseme, nõustamiste arvu perioodil 01.01.2015-30.11.2015, töögruppides osalemise, koolituste tegemise ja mingi valdkonna eriteadmised. Valimisse jäänud isikute osas võeti täiendavalt arvesse kohtuasjade võiduprotsent seisuga 30.11.2015, ühe suvavaliku alusel tehtud I astmes esitatud vastulause tase ja tagasiside sisuosakonnast, mille tulemusel kujundati pingerida. Valimist välistati töötajad, kes kasvatasid alla 3-aastast last. Koondatavaks osutumisel sai määravaks menetluses olevate asjade arv ja nende raskusaste, kohtuvaidluste tulemuslikkus, täiendavate tööülesannete tegemine ning tagasiside sisuosakonnalt. Asjakohatud ja otsitud on hageja väited, et kostja eelistas töötajaid, kes on hagejast nooremad või teisest soost.
24.Vaidlust ei ole selles, et kostja pidi hagejale töölepingu ülesütlemisest ette teatama vähemalt 90 päeva, kostja andis töölepingu ülesütlemise avalduse hagejale kätte 17.12.2015 ja tööleping lõppes 31.12.2015. Asjaolud, et hageja on lahutatud, tal on gümnaasiumis haridust omandav laps, haige ema ja eluasemega seotud laenukohustus, ei anna alust väita, et tööandja ei tohtinud töölepingut erakorraliselt üles öelda juba 31.12.2015. Kuna Maksuja Tolliameti struktuuri ja teenistuskohtade koosseisu kinnitav käskkiri jõustus 01.01.2016, oli tööandjal mõjuv põhjus etteteatamistähtaja mittejärgmiseks. Kostja ei rikkunud seadust ega pea hüvitama töötajale kahju, mis tekkis seoses tema laenumaksekindlustusega. Kindlustushüvitise maksmine ei olnud seotud töölepingu lõppemise ajaga. Kostja maksis hagejale hüvitist töölepingu lõppemisest vähem ette teatatud aja eest.
25.Kostja ei rikkunud kohustust pakkuda hagejale teist tööd. Arvestades hageja seniseid tööülesandeid, teadmisi, oskusi, kogemusi ja töökoha asukohta, ei olnud kostjal võimalik
pakkuda hagejale teist sobivat töökohta. Kostja andis ülesütlemise teates hagejale võimaluse valida endale sobivaim ameti- või töökoht vakantsete ameti- ja töökohtade seast, mis olid üleval sisevõrgus. Isik on kohustatud olema ise hoolikas ja aktiivne endale sobiva ametikoha väljaselgitamisel. Hageja ei väljendanud soovi töö jätkamiseks mõnel teisel töövõi ametikohal. Kostja ei pidanud pakkuma hagejale lapsehoolduspuhkusel oleva kohtujuristi kohta, kuna viimane oli teavitanud soovist 08.03.2016 tööle naasta. Töötaja suhteid ametiasutusega reguleerib ATS § 3 lg 2 kohaselt TLS. ATS sätestab selgelt, et vabad ametikohad täidetakse konkursi korras, v.a erandjuhud. TLS-st ja ATS-st ei tulene, et ametiasutus on kohustatud pakkuma ametiasutusega töölepingulise suhtes olevale töötajale tema koondamisel vaba ametikohta. ATS §-st 110 ega § 113 lg-st 3 ei tulene, et hagejale kohaldusid kõik samad õigused, mis avalikus teenistuses olevatele ametnikele.
26.Hageja saamatajäänud töötasus seisnev hüvitisnõue perioodi eest 01.01.2016-31.03.2017 on põhjendamatu. Hageja esile toodud asjaolud ei anna alust TLS § 109 lg 1 kohaldamiseks. Igal juhul ei ole põhjendatud võtta hageja põhipalgana arvesse 2100 eurot kuus, kuna see oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. TLS § 109 lg 1 kohaselt tuleb hüvitise arvutamisel aluseks võtta töötasu, milles pooled olid kokku leppinud töölepingu lõpetamisel, so. 1550 eurot. Hageja leiab ekslikult, et aluseks tuleb võtta Tallinna kohtujuristide keskmine palk. Samuti tuleb arvesse võtta, et hageja sai töötuks jäädes töötuskindlustushüvitist (3673,60 eurot) ja hüvitist töölepingu lõppemisest vähem ette teatatud 52 päeva eest. Kostja tagas hagejale senise sissetuleku kuni 16.03.2016. Kuna hageja töötasu uue tööandja juures on alates 01.02.2017 kõrgem kui oli töötasu kostja juures, ei ole alust rääkida kahju tekkimisest perioodil pärast 01.02.2017.
27.Hageja hüvitise nõue kuue kuu keskmise töötasu ulatuses on meelevaldne ja ebamõistlik. Hageja ei esitanud mõistlikke põhjendusi ja tõendeid selle kohta, miks peaks hüvitis olema ebatavaliselt suur. Kostja ei käitunud hagejaga pahatahtlikult, vaid selgitas juba enne töölepingu ülesütlemist tekkinud situatsiooni ja vajadust ümberkorraldusteks. Kostja teavitas hagejat vakantsetest ametikohtadest.
28.Saamatajäänud töötasu või alternatiivselt esitatud hüvitise nõue on alusetu. Kuna töötasu tuleb maksta vastavalt poolte kokkuleppele, saab kohus tuvastada hagejale maksta tulnud töötasu määra ja summa eelkõige töölepingu dokumentide põhjal. Hageja oli ise nõus temale määratud töötasuga. Kostja ei kohelnud hagejat töötasu maksmisel ebavõrdselt, vaid maksis kohtumenetluse valdkonna juristidele töötasu sarnastel alustel, teenistuskoha ülesannete ning teenistuja teenistusalaste teadmiste, oskuste ja kogemuste põhjal.
29.Kohtujuristidele rakendub V palgaklass, mille palgatase oli 2015.a 1250-2500 eurot. Hageja põhipalk 1550 eurot oli 7 juristi omast kõrgem ja 3 juristiga samaväärne. Kui hageja leiab, et 2015.a oli avalikus teenistuses juristi ametikohal keskmine palk 1512,50 eurot, siis oli hageja põhipalk keskmisest kõrgem. 2014.a oli V palgaklassi palgatase 1200-2250 eurot. Hageja palk oli suurem 6 juristi põhipalgast ja 3 juristiga samaväärne. 2013.a oli V palgaklassi palgatase 1200-2250 eurot. Hageja palk oli 11 juristi palgast suurem ja 3 juristiga samaväärne.
30.Ekslik on hageja seisukoht, et tulenevalt riigi ametiasutuste teenistujate klassifikaatorist pidi kostja kohaldama hagejale III palgataset, kuna alates 2007.a oli hageja palgaaste 25 ehk võimalikust kõrgemast palgatasemest eelviimane. Uue ATS jõustumisega muutus hageja ametikoht töökohaks ja pooled leppisid kokku põhipalgas. ATS alusel jätkati hagejale ja kõikidele teistele töötajatele senise põhipalga maksmist. 01.04.2013 muutusid ka teenistujate töötasustamise alused ja kord. 02.04.2013 rahandusministri käskkirjaga nr 3663 kinnitati uus palgajuhend, mille kohaselt jäi V palgaklassi põhipalk vahemikku 1200-1550 eurot. Ametiasutuste teenistuskohtade klassifikaator ei määra kindlaks konkreetse teenistuja
palgataset, nagu leiab hageja, vaid loob aluse ametiasutustes esinevate teenistuskohtade haldamissüsteemi juurutamiseks. Kostja juriidilise osakonna juristid kuuluvad õigusteenuste teenistusgrupi III tasemele. Kostjal on võimalik teenistujate palkasid olemasolevates palgaklassides diferentseerida. Kostja palgakorraldus perioodil 01.04.201331.12.2015 võimaldas teenistujatele erinevaid põhipalkasid. Tõendatud ei ole, et hageja põhipalk oleks võrreldes teiste kostja juriidilises osakonnas töötavate kohtujuristidega ebamõistlikult madal.
31.Hageja hüvitise nõue soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse alusel on alusetu ja aegunud. SoVS kohaselt peab hageja esile tooma asjaolud, mis annavad alust arvata, et toimunud on sooline diskrimineerimine. Hageja ei ole tõendamiskoormist täitnud ja selliseid asjaolusid esile toonud. Tema väited on paljasõnalised. See, et juristide töötasud piirkonniti erinevad, ei anna alust väita, et kostja kohtles hagejat halvemini soolise kuuluvuse tõttu. Hageja esitas sellise nõude esmakordselt alles 09.01.2017 ja kinnitas ise, et sai ebavõrdsest kohtlemisest teada juba 16.12.2015. Asjaolu, millal hageja sai teada tema suhtes rakendatavast palgaklassist, ei oma tähtsust. Õige ei ole väide, et hageja on töötasu nõuet käsitlenud läbivalt hüvitise nõudena.
32.Õige ei ole hageja väide, et tema töökoha asukoht ei mõjuta üldse tööülesannete täitmist. Kostja peab töö efektiivsemaks ja mõistlikumaks korraldamiseks tööülesannete jagamisel arvesse võtma ka konkreetse juristi töökoha asukoha. See, kas kohtuasi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses või kohtuistungil, ei ole ette teada. Tõendamata ja väär on hageja väide, et juriidilises osakonnas on võrreldes Tallinna piirkonnaga tööülesandeid jagatud kunstlikult ebavõrdselt. See, milline töö kellelegi jagatakse, ei sõltu piirkonnast.
33.Kostja esitas 14.04.2016 menetlusliku tasaarvestuse avalduse ja täpsustas seda 20.02.2017, milles palus juhul, kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel, tasaarvestada hageja nõue kostja poolt hagejale makstud koondamishüvitisega 1294,50 eurot. Tööandja ei pea maksma töölepingu ülesütlemise tühisuse korral töötajale hüvitist nii ülesütlemise kui ka töösuhte kohtus lõpetamise eest. Esimese astme kohtu otsus
34.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
35.Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid 08.03.2013 soodustingimustega töölepingu nr 3.1-4/11, mille alusel asus hageja kostja juures tööle 01.04.2013. Töölepingu sõlmimise seisuga oli töötajal avaliku teenistuse staaži 8 aastat ja 5 kuud. Tööandja teatas 15.12.2015 töölepingu ülesütlemise avaldusega, et tööleping lõpeb 31.12.2015. Töötaja sai teate kätte 17.12.2017; tööandja tasus töötajale hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest.
36.Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu lõpetamise eeldused olid täidetud, kas tööandja täitis kohustust pakkuda töötajale teist tööd, kas töölepingu erakorralise ülesütlemise tõttu tekkis hagejale varaline ja mittevaraline kahju ning kas kostja käitus hageja suhtes diskrimineerivalt.
37.Töölepingu lõpetamise eeldused olid täidetud ning kostja ei rikkunud TLS § 89 lg 1 ja TLS § 97 nõudeid. Tööandjal on õigus asutuse tööd ümber korraldada ning töö- ja ametikohtade arvu vähendada, õigus otsustada, kuidas tööd korraldada, milliseid töö- ja ametikohti luua või koondada ning õigus ilma töötaja nõusolekuta otsustada kulude optimeerimise ja ressursside (sh tööjõu) efektiivsema kasutamise üle. Asutuse juhil on kohustus tagada
avalike ülesannete sujuv ja tõrgeteta täitmine ning tal peab olema võimalus teenistuse ümberkorraldamiseks. Koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on ametiasutuse pädevuses. Otsustus, kas koondada üks või teine ametikoht, ei ole vaidlustatav.
38.Tööandjal oli juriidilises osakonnas koondamissituatsioon ja tal oli õigus hagejaga sõlmitud tööleping üles öelda seoses sellega, et Rahandusministri 19.11.2015 käskkirjaga nr 64 kinnitatud Maksu- ja Tolliameti uue struktuuri ja teenistuskohtade koosseisuga kaotati 168 teenistuskohta, sh kohti juriidilises osakonnas seoses ametiasutuse koosseisus töömahu vähenemise ja töö ümberkorraldamisega.
39.TLS § 89 ei sätesta töötajate võrdlemise kriteeriume. Pärast eelisõigusega isikute välistamist on tööandjal õigus valida, kellele ta töölepingu üles ütleb. Valikuõigust piirab võrdse kohtlemise põhimõte. Kostja selgitas, millistest reeglitest ja põhimõtetest lähtudes ta koondas kohtumenetluse valdkonna juristi töökoha Pärnus, Rakveres, Tartus ja Paides. Koondamise vajaduse üle saab otsustada vaid tööandja. Töötaja koondamise vajadust vaidlustada ei saa. Hagejal ei ole õigust nõuda, et kostja oleks pidanud tema töökoha asemel koondama kohtumenetluse valdkonna juristi töökoha mõnes teises piirkonnas.
40.Kuna hageja töösuhe kostjaga kestis enam kui 10 aastat, tuli töölepingu ülesütlemisest teatada hagejale ette vähemalt 90 päeva. Kostja teatas hagejale 17.12.2015 töösuhte lõppemisest 31.12.2015. Kostjal oli mõjuv põhjus etteteatamise tähtaja järgimata jätmiseks, kuna Rahandusministri 19.11.2015 käskkiri jõustus juba 01.01.2016. Kostja maksis hagejale hüvitist töölepingu lõppemisest vähem ette teatatud aja eest.
41.Kostja märkis töölepingu ülesütlemise avalduses, et tal ei ole töötajale teist töökohta pakkuda ja vakantsete ametikohtade kohta saab täpsemat infot intraneti personalirubriigist või personaliosakonna personalispetsialisti või värbamisspetsialisti käest. Kostja, kes on tööandja nii töölepingu alusel töötavatele isikutele kui ka ametnikele, ei ole tavapärane tööandja, kelle saab ette heita kõikide vabade töökohtade (sh ametikohtade) pakkumata jätmist. Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu. Asutusel on siiski kohustus põhjendada teise koha pakkumata jätmist tagantjärele kohtumenetluses, kui koondamise õiguspärasus seatakse kahtluse alla. Seadusest ei tulene ametiasutusele kohustust pakkuda töölepingulises suhtes olevale töötajale koondamise korral vaba ametikohta.
42.Info vakantsete ameti- ja töökohtade kohta oli üleval kostja sisevõrgu personalirubriigis 14.12.2015 kuni jaanuari keskpaigani 2016. Kostja esitas kohtule loetelu vabade ameti- ja töökohtade kohta kuni 01.03.2016. Kuna kostja on töölepingu ülesütlemise avalduses märkinud, et töötajale ei ole hetkel teist töökohta pakkuda ja andnud hagejale võimaluse valida endale sobivaim ameti- või töökoht vakantsete kohtade seast, on kostja täitnud kohustuse pakkuda hagejale teist tööd.
43.Põhjendatud ei ole hageja nõue saamatajäänud töötasu saamiseks perioodi eest 01.04.201331.12.2015. Hageja lähtus 01.04.2013-31.12.2014 perioodi osas kostja 2013. ja 2014.a palgajuhenditest. Töötasu tuleb maksta vastavalt poolte kokkuleppele, mis peab sisalduma töölepingus. Töölepingute kohaselt maksis kostja 30.11.2015 seisuga kohtujuristidele põhipalka V palgaklassi I palgataseme järgi. Juristide töötulemuste võrdlustabeli andmetel maksis kostja 2015.a 18-st kohtujuristist 13-le sarnaselt hagejaga põhipalka I palgataseme järgi. Hageja põhipalk oli suurem 7 kohtujuristi põhipalgast ja 3 kohtujuristiga oli see sama suur. 2014.a palgaandmete kohaselt maksis kostja 20-st kohtujuristist 10-le sarnaselt hagejaga põhipalka I palgataseme järgi. Hageja põhipalk oli suurem 6 kohtujuristi
põhipalgast ja 3 juristiga oli see sama suur. 2013.a palgaandmete kohaselt maksis kostja 21-st kohtujuristist 15-le sarnaselt hagejale põhipalka I palgataseme järgi. Hageja põhipalk oli suurem 11 kohtujuristi põhipalgast ja 3 juristiga oli hageja põhipalk sama suur. Tööandjal ei ole keelatud sõlmida erinevate töötasudega töölepinguid. Töötasu lepitakse kokku tööandja ja töötaja vahel ning töötajal on võimalik pöörduda palgatingimuste läbirääkimisteks tööandja poole. Hageja põhipalk ei olnud aastatel 2013–2015 võrreldes teiste juriidilise osakonna kohtujuristidega ebamõistlikult madal.
44.Õige ei ole hageja seisukoht, et tulenevalt kostja tööperede kataloogist ehk riigi ametiasutuste teenistujate klassifikaatorist pidi kostja kohaldama hagejale 01.04.201331.12.2015 III palgataset põhjusel, et hageja palgaaste oli alates 2007.a 25 ehk võimalikust kõrgemast palgatasemest eelviimane. Kostja palgakorraldus võimaldas kohaldada erinevaid põhipalku ja tõendatud ei ole, et hageja põhipalk oleks võrreldes teiste juriidilises osakonnas töötavate kohtujuristidega olnud ebamõistlikult madal.
45.Hageja alternatiivne soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse alusel esitatud hüvitise nõue on aegunud. Nõue aegub ühe aasta möödumisel päevast, mil kannatanud isik sai teada kahju tekkimisest või pidi teada saama (VõrdKS § 25). Hageja kinnitas, et sai teiste kohtujuristide palgaandmetest teada 16.12.2015. Hüvitise nõude esitas ta aga 09.01.2017, seega hilinenult.
46.Põhjendatud ei ole hageja töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue, mis seisneb laenumaksekindlustuse hüvitisest ilmajäämises. Kostja ei tekitanud hagejale kahju. Hageja sõlmis laenumaksekindlustuse lepingu 29.09.2015. Kindlustusandja 08.04.2016 teate kohaselt keelduti kindlustushüvitise maksmisest põhjusel, et hageja sai töötuks jäämisest teada (kostja teavitas hagejat töölepingu lõpetamisest) hetkel, kui töötuse kaitse hagejal puudus, st ajal, mil kindlustuslepingu sõlmimisest ei olnud veel möödunud 90 päeva. Seega ei olnud kindlustushüvitise maksmine seotud sellega, millal tööleping lõppes, vaid sellega, millal kostja teavitas hagejat töösuhte lõppemisest. Hageja sellekohane nõue jääb rahuldamata. Apellatsioonkaebus
47.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
48.Kaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Kohus rikkus olulisel määral menetlusõiguse norme, ei selgitanud välja hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, ei analüüsinud otsuses kõiki tõendeid ega põhjendanud hageja esitatud tõendite arvestamata jätmist ning jättis hagi rahuldamata põhjendustel, mis ei saa hagi rahuldamata jätmist tingida. Kohus ei kontrollinud ülesütlemise formaalseid ja materiaalseid eeldusi. Menetlusnormide rikkumine tingis TLS § 3, § 89 lg-te 1, 3 ja 4, § 97, § 104 lg 1, § 107 lg-te 1 ja 2, § 109, VõrdKS § 1 lg 1, § 2 lg 3 ja SoVS § 6 lg 2 p-de 1-4 kohaldamata jätmise.
49.Kohtuotsus on üllatuslik. Kohus rikkus selgitamiskohustust ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohtuotsuses märgitud tõendamiskoormise jaotus erineb kohtu 17.06.2016 määruses antud juhistest tõendamiskoormise kohta. Kohus kinnitas ka 09.05.2017 kohtuistungil, et jääb varem avaldatu juurde, et koondamissituatsiooni tuleb tõendada kostjal. Otsuse kohaselt pidi aga kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus ei andnud tõendamiskoormise ümberjaotamisest menetlusosalistele teada ega andnud võimalust menetlusosalisele ennast kaitsta. Kohus jättis tõendamiskoormise hageja kanda ka nende tõendite osas, mis on kostja valduses. Tulenevalt varem avaldatud tõendamiskoormisest tuli kohtul hinnata kõiki hageja esitatud tõendeid ja
rahuldada hageja taotlused tõendite kogumiseks. Kostja ei esitanud asjaolude väljaselgitamiseks kõiki asjakohaseid tõendeid või esitas ebaõigeid ja paljasõnalisi väiteid. Kohus lähtus ebaõigesti eeldusest, et kostja kui haldusorgan ei valeta.
50.Kohus jättis hindamata tõendid, mis kinnitavad, et koondamissituatsiooni kostja toodud väidetel ei esinenud. Kohus leidis ebaõigesti, et kostjal oli õigus asutuse tööd ümber korraldada ning töö- ja ametikohtade arvu vähendada. Hageja ei väida mitte seda, et kostjal ei ole õigust tööd ümber korraldada, vaid seda, et ümberkorraldustel peab olema õiguslik alus. Kohus jättis tähelepanuta hageja väited ja tõendid selle kohta, et sisulisi ümberkorraldusi ja töömahu vähenemist juriidilises osakonnas ei toimunud. Kostja ei tõendanud, et tal oli tulenevalt riiklikest suunistest õigus koondada 168 teenistuskohta ega ka väidet, et tal oli vajadus või kohustus pakkuda konkurentsivõimelist töötasu. Kostja ei selgitanud, miks ei piisanud üksnes vakantsete töö- ja ametikohtade kaotamisest.
51.Kohus leidis, et tööandjal on õigus ilma töötaja nõusolekuta võtta vastu otsuseid, mis puudutavad kulude optimeerimist ja ressursside (sh tööjõu) efektiivsemat kasutamist, kuid ei viidanud tõenditele, mis kulude optimeerimist ja ressursside (sh tööjõu) efektiivsemat kasutamist kinnitaksid. Selliseid tõendeid ei olegi kostja esitanud.
52.Õige ei ole kohtu seisukoht, et koondamissituatsioon tulenes rahandusministri 19.11.2015 kinnitatud kostja uuest struktuuri ja teenistuskohtade koosseisust. Kohus jättis haldusakti sisuliselt hindamata. Kuna tõendatud ei ole, et rahandusministri käskkiri oleks hagejale allkirja vastu (töölepingu tingimuste muutmise p-le 7.7) või avalikult teatavaks tehtud, ei saa see hagejale õiguslikke tagajärgi kaasa tuua ja olla täitmiseks kohustuslik. Seega ei õigusta see koondamissituatsiooni. Käskkirja ei ole avaldatud ka Riigi Teatajas.
53.Hageja teenistuskoht ei saanud kaduda, kuna kostja enda väitel ei kaasnenud struktuurimuudatustega eelarvevahendite vähenemist. See on aga vastuolus Riigi ametiasutuste teenistuskohtade koosseisude kehtestamise korra, teenistuskohtade klassifikaatori ja teenistuskohtade liigitamise korra § 2 lg 1 mõttega. Teenistuskohtade kadumisega, mis loodi eelarvevahendite arvel, pidi tööandja eelarve vähenema.
54.Kohus jättis hindamata tõendid ja väited selle kohta, et koondamisele kuulusid peajuristide, mitte juristide töökohad. Kostja väide peajuristide töökohtade ümbernimetamise kohta on kvalifitseeritav peajuristide töökohtade koondamisena TLS § 89 lg 1 mõistes.
55.Õige ei ole maakohtu järeldus, et haldusorganiga töölepingu sõlminud isikutele kohaldub võrreldes eraõiguslike juriidiliste isikutega töölepingu sõlminud töötajatega väiksem kaitse. Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust. Maakohtu viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-50-11 ei ole asjakohane, kuna vaidluse all on töökoha, mitte ametikoha kaotamine. Kohus jättis tähelepanuta Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-21-14 tulenevad seisukohad ülesütlemise materiaalsete eelduste kontrollimise kohta.
56.Kohus leidis ebaõigesti, et koondamise vajaduse üle saab otsustada vaid tööandja ja töötaja koondamise vajadust vaidlustada ei saa ning et hagejal ei ole õigust nõuda, et kostja oleks pidanud koondama kohtumenetluse valdkonna juristi töökoha mõnes teises piirkonnas (nt Tallinnas). Otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel kohus sellisele järeldusele jõudis.
57.Kohus jättis tähelepanuta, et 2015.a oli juriidilises osakonnas 7 peajuristi ja 23 juristi töökohta ning 2016.a 1 peajuristi ja 20 juristi töökohta. Kohus jättis hindamata hageja väited ja tõendid selle kohta, et koondamisvalim oli ebaõige, kuna koosnes ainult vanemaealistest naistöötajatest.
58.Õige ei ole kostja seisukoht, et kuna hageja oli Paides ainus jurist, ei olnud teda võimalik võrrelda kohapeal ühegi teise juristiga. Hagejat tuli võrrelda kõigi sama ametijuhendi järgi
sama tööd tegevate juristidega. Kostja jättis valikust ebaõigesti välja nn Tallinna juristid. Töö ei olnud seotud töökoha asukohaga. Lepingu kohaselt oli tööpiirkond Eesti. Hageja kuulus Tallinna tiimi ja tema võrdlemine tiimiväliste juristidega on ebaõige. Kostja ei teinud hagejale ettepanekut muuta tema töökoha asukohta Tallinnaks, kuigi tal oli selline kohustus. Kostja kohtles hagejat sellega ebavõrdselt.
59.Kohus lähtus kostja tõendamata ja paljasõnalistest väidetest, et Tallinnas oli vaja kohtujuristide arvu säilitada, kuna põhiüksuste nõustamine on koondunud suures osas Tallinna. Kostja ei tõendanud töö lõppemist või olulist vähenemist, sh hagejaga kokkulepitud tingimustel. Kohus jättis hindamata hageja vastavad väited ja tõendid.
60.Kostja tegi enne sobivuse väljaselgitamist meelevaldselt otsustuse koondada kohtumenetluse valdkonna juristi töökohad Tartus, Rakveres, Pärnus ja Paides. Võrdlustabel on formaalne, kontrollimatu, sisult ebaõige ja selle koostamise põhimõtted on ebaõiged. See kinnitab hageja diskrimineerimist, sh soo ja vanuse tõttu. Kohus jättis hindamata hageja väited ja tõendid, mis kinnitavad võrdlustabeli ebaõigsust. Kostja esitas formaalseid ebaõigete ja puudulike andmetega tõendeid.
61.Kuna hageja tõi esile vastavad faktilised asjaolud, kehtis eeldus, et kostja diskrimineeris hagejat, sh soo ja vanuse tõttu. Kostja vastupidist ei tõendanud ja kohus pidi, arvestades tõendamiskoormist, lugema diskrimineerimise tõendatuks. Kohus jättis tähelepanuta hageja kohtukõne teesides viidatud Riigikohtu praktika. Kohus pidi kontrollima diskrimineerimise eeldusi, sh hageja väiteid selle kohta, et tal olid täita perekondlikud kohustused. Kohus jättis diskrimineerimise eeldused kontrollimata.
62.Õige ei ole kohtu järeldus, et kostjal oli mõjuv põhjus töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja järgimata jätmiseks. Kohus jättis arvestamata, et etteteatamise tähtajas lepiti kokku töölepingus. Kokkulepet tähtaegade eiramiseks ei sõlmitud. Kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt. Kohus pidi andma hinnangu rahandusministri käskkirjale kui haldusaktile, mis ei arvesta tööõigusliku regulatsiooniga. 19.11.2015 käskkiri jõustus juba 01.01.2016. Õigusvastase haldusaktiga ei saa põhjendada koondamise õigsust ega etteteatamise tähtaja järgimata jätmist. Tõendamata on, et etteteatamistähtaegade järgimine oleks toonud kostjale kaasa negatiivseid tagajärgi.
63.Õige ei ole maakohtu järeldus, et kostjale ei saa ette heita hagejale kõikide vabade töökohtade (sh ametikohtade) pakkumata jätmist, kuna kostja on tööandja nii töölepingu alusel töötavatele isikutele kui ka ametnikele. Ebaselge on viide haldusasjale nr 3-3-1-49-16, kuna suuremad ümberkorraldused ja struktuurimuudatused kostja juures on tõendamata. Kohtu seisukoht ei ole ka jälgitav, kuna kohus ei viidanud õiguslikule alusele. TLS-st ei tulene alust kohelda riigiasutuse ja eraõigusliku tööandja töötajaid erinevalt.
64.Vastuolus tõendite ja kohtupraktikaga on kohtu seisukoht, et kostja täitis kohustuse pakkuda teist tööd. Kostja viis hageja eksitusse, kuna märkis töölepingu ülesütlemise avalduses, et töötajale ei ole hetkel teist töökohta pakkuda. Kostja esitas menetluses tõendeid, mis kinnitavad, et kostjal oli vabu töökohti. Kostja ei tõendanud, et hageja ei sobinud vabadele töö(ameti)kohtadele ega seda, et teise töö pakkumine oleks talle põhjustanud ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Kohus jättis tähelepanuta hageja viited viimasele Riigikohtu praktikale. Kohus jättis arvestamata, et tulude osakonna juristi ametikohale oli välja kuulutatud sise-, mitte avalik konkurss ja hageja oleks sellele kohale sobinud. Kohus jättis arvestamata, et vahetult enne väidetavaid ümberkorraldusi juriidilises osakonnas otsis kostja juriidilisse osakonda sisekonkursi korras juristi. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei kohalda ATS § 110 lg 2, mis näeb ette hageja õiguse asuda kostja juures teisele ametikohale.
65.Kohus jättis arvestamata hageja väited ja tõendid, kui leidis, et kostjal ei olnud keelatud sõlmida töötajatega töölepinguid erinevate töötasudega. Kostja ei tõendanud, et 02.04.2013 käskkirjaga nr 3663 kinnitatud Maksu- ja Tolliameti palgajuhend, mis hakkas kehtima pärast hagejaga töölepingu sõlmimist, oli hagejale töölepingu p 7.1 kohaselt teatavaks tehtud. Pärast 2013.a palgajuhendi kinnitamist ja kehtima hakkamist kohustus kostja hageja sõlmitud töötingimused üle vaatama ja viima need palgajuhendiga vastavusse.
66.Kuigi teiste sama ametijuhendi järgi sama tööd tegevate juristide palgad nähtusid osaliselt 16.12.2015 hagejale edastatud võrdlustabelist, ei olnud hagejale kuni 08.03.2016 teada, et kostja kohtleb teda ametisse sisenejana. Et kostja rakendas juriidilise osakonna kohtujuristidele viiendat palgaklassi, selgus 17.02.2016 soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku avaldatud arvamuse sisust teadasaamisel. Kostja ei tõendanud, et ta teavitas hagejat, millise palgataseme järgi tema tööd tasustatakse. Kohus jättis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku arvamuse hindamata.
67.Kostja eksitas kohut kui esitas 23-st kohtujuristist vaid 12 juristi töölepingu. Esitamata dokumendid ilmselt tõendaks hageja väiteid. Kohus jättis arvestamata, et alates 01.05.2013 tööle asunud uute töötajate põhitöötasu oli kõrgem kui hagejal. Selge ei ole, mille alusel jõudis kohus järeldusele, et hagejal oli võimalus sõlmida kostjaga palgakokkuleppeid. Kostja riigiasutusena palgatingimuste üle läbirääkimisi ei pidanud. Kostja ei tõendanud, et juristid, kelle töötasu pärast 01.04.2013 tõusis, pidasid temaga palgaläbirääkimisi. Kohus ei uurinud tõendeid, mis kinnitavad, et hageja täiskoormusega töötava töötajana vastas oma teadmiste, oskuste, töö keerukuse, kogemuste taseme, töö kvaliteedi tõttu mitte I-le, vaid III-le palgatasemele. Kohus ei kontrollinud võrdse töötasustamise põhimõtte eeldusi SoVS § 6 lg 2 p 3 järgi. Hageja seisukohti toetab ka ATS § 10 lg 3 koosmõjus § 10 lg 1 p-dega 4 ja 5. Kohus jättis hindamata andmed, mis kinnitavad piirkondlikku diskrimineerimist töötasu osas. Otsusest ei nähtu, kas kohus pidas ilmselgelt diskrimineerivat töötasu maksmist objektiivselt õigustatuks. Ebavõrdse töötasu maksmiseks puudus objektiivne õigustus.
68.Kohus leidis ebaõigesti, et hageja alternatiivne nõu on aegunud. Kohus ei ole seotud menetlusosalise õiguslike väidetega. Hageja esitas 09.01.2017 täpsustatud nõude ebaseadusliku töölepingu erakorralise ülesütlemisega hagejale tekitatud kahju hüvitamiseks ja töötasu väljamõistmiseks, alternatiivselt hüvitise nõudes, mis on oma sisult samane hageja 24.01.2016 esitatud nõudega, sest on põhjendatud sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumina). Seda nõuet ei saa käsitleda hagi muutmisena ja sellele ei kohaldu seetõttu aegumise sätted. Maakohus ei hinnanud hagiavalduse tervikteksti ja kohtukõne teeside väiteid ega arvestanud, et juristide põhipalkadest sai hageja teada erinevatel aegadel. Isegi siis, kui alternatiivne nõue oleks eraldiseisev nõue, ei ole selge, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et 2013.a ja 2014.a nõuded on aegunud. Kohtuotsus ei ole selge, kuna sellest ei nähtu, millal sai hagejale teatavaks nende aastate osas teiste juristide töötasu ehk kostja diskrimineeriv käitumine. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis aegumise osas TLS § 110 sätted kui erisätted kohaldamata.
69.Kohus leidis ebaõigesti, et kostja ei tekitanud hagejale etteteatamise tähtaja järgimata jätmisega kahju. Hageja kaotas võimaluse saada kindlustusandjalt hüvitist töötuse korral. Kui koondamine oleks toimunud 90 päeva möödumisel arvates hagejale koondamisteate kätteandmisest, oleks hagejal olnud võimalus sõlmida töötuskindlustuskaitse õigeaegselt. Kohus pidas kindlustusandja 08.04.2016 teatist usutavamaks kui laenumaksekindlustuse poliisi ja laenumaksekindlustuse tingimusi.
70.Kohus ületas pädevuse piire ja rikkus menetlusõiguse norme. Kohus pidi käsitlema hageja saamata jäänud tulu, mitte varalise kahju hüvitamise nõuet. Varalise kahju hüvitamise nõuet
muutis hageja 09.01.2017, suurendades nõuet TLS § 107 ja § 109 hüvitise koosseisus oleva hüvitisega tulu eest, mis hagejal jäi saamata alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni töötuse staatuse lõppemiseni. Vastus apellatsioonkaebusele
71.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
72.Ringkonnakohtu 13.02.2018 istungil loobus hageja nõuetest tuvastada kostja poolt hageja suhtes töötasu määramisel 2013., 2014. ja 2015.aastatel kehtinud kostja palgajuhendite rikkumine ja kostja poolt hageja suhtes diskrimineeriv käitumine ning töölepinguseaduse (TLS) § 3 ja § 89 lg 4, VõrdKS § 2 lg 3 ja SoVS § 6 lg 2 p-de 1-4 rikkumine. Ringkonnakohus võtab TsMS § 429 lg 1 alusel eelnimetatud tuvastusnõuetest loobumise vastu ja lõpetab nende nõuete osas menetluse.
73.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamise tingimuse määramiseks ning osaliselt hüvitise väljamõistmata jätmise osas, samuti menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja määrab töölepingu lõpetamise tingimuse, rahuldab osaliselt hagi hüvitise saamiseks ning jaotab teisiti menetluskulud. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt otsuse põhjendusi.
74.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väidega selle kohta, et maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud ja ei nähtu, millistele tõenditele on kohtu järeldused rajatud. Samuti on osa hageja seisukohti jäänud otsuses käsitlemata. Ringkonnakohus leiab, et need puudused on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatavad ja asja ei pea esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
75.Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 08.03.2013 soodustingimustega töölepingu nr 3.1-4/11, mille alusel asus hageja kostja juures tööle 01.04.2013 juriidilise osakonna juristi töökohale asukohaga Paide, tööpiirkonnaga Eesti. Töölepingu sõlmimise seisuga oli hagejal avaliku teenistuse staaži 8 aastat ja 5 kuud. Kostja ütles 15.12.2015 avaldusega töölepingu 31.12.2015 töökoha koondamise tõttu üles. Hageja sai teate kätte 17.12.2017. Kostja tasus hagejale hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest.
76.Pooled vaidlevad selle üle, kas erakorraline tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine TLS § 89 lg 1 alusel oli seaduslik; kas kostja on hagejat diskrimineerinud ja kohelnud teda teiste töötajatega võrreldes ebavõrdselt, maksnud hagejale vähem palka ning tekitanud talle kahju.
77.Esmalt märgib ringkonnakohus, et alusetud on hageja etteheited, nagu oleks maakohus otsuse p-s 31 jaotanud tõendamiskoormise ümber, pooli sellest teavitamata. Maakohus tsiteeris eelnimetatud otsuse punktis üksnes TsMS sätteid (§ 5 lg-d 1 ja 2, § 230 lg 1, § 438 lg 1). Sellega ei jaotanud maakohus tõendamise koormist ümber, ei eksitanud hagejat ega kohelnud teda võrreldes kostjaga ebavõrdselt. Samuti ei rikkunud maakohus seaduse tsiteerimisega selgitamiskohustust, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab.
78.Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu TLS § 89 lg 1 alusel tööandjapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendatusele ja seaduslikkusele.
79.TLS § 89 lg 1 alusel võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Töölepingu võib TLS § 87 järgi erakorraliselt üles öelda üksnes töölepingu seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Kohus peab kontrollima nii ülesütlemise formaalsete kui ka materiaalsete eelduste täitmist, mida maakohus korrektselt ei teinud.
80.TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. TLS § 95 lg 1 teise lause järgi on vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus tühine. Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-14, p 11). Kostja ütles hagejale töölepingu erakorraliselt üles 15.12.2015 kirjaliku avaldusega, milles põhjendas ülesütlemist (I kd lk 14). Avaldus vastab TLS § 95 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Kostja põhjendas koondamist sellega, et seoses uue struktuuri ja teenistuskohtade koosseisu kinnitamisega (rahandusministri 19.11.2015 käskkiri nr 64) väheneb teenistuskohtade koosseis tulenevalt töömahu vähenemisest ja töö ümberkorraldamisest. Muudatused viiakse läbi ka juriidilises osakonnas ja ümberkorraldustega kaasneb kohtumenetluse valdkonna juristide (4) töökohtade kaotamine Tartus, Rakveres, Pärnus ja Paides. Põhiüksuste, eelkõige kontrolliosakonna vajadustest ja olemasolevast koormusest tingituna puudub Paides vajadus kohtujuristi järele.
81.TLS § 97 lg 1 alusel võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu järgides. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja töötas kostja juures üle 10 aasta. TLS § 97 lg 2 p 4 sätestab, et kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud kümme või enam tööaastat, peab erakorralisest ülesütlemisest tööandja töötajale ette teatama vähemalt 90 kalendripäeva. Kostja ei järginud TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud etteteatamistähtaega, kuid see ei too endaga kaasa töölepingu ülesütlemise tühisust (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-70-16, p 15). Kui tööandja ütleb töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata, on selle õiguslikuks tagajärjeks töötaja TLS § 100 lg-s 5 sätestatud õigus saada tööandjalt hüvitist. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole vaidlust selle üle, et kostja maksis hagejale TLS § 100 lg-s 5 alusel hüvitist ja sellega on rikkumine heastatud.
82.Maakohus märkis õigesti, et rahandusministri 19.11.2015 käskkirjaga nr 64 „Maksu- ja Tolliameti struktuur ja teenistuskohtade koosseis“ kinnitati uus kostja struktuur ja teenistuskohtade koosseis. Nimetatud käskkiri jõustus 01.01.2016 ning selle rakendamine tõi töö ümberkorraldamise tõttu kaasa 168 teenistuskoha kaotamise. Uue struktuuri ja teenistuskohtade kinnitamisega korraldati töö ümber muu hulgas ka juriidilises osakonnas. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et kostjal oli õigus võtta vastu otsuseid, mis puudutavad ressursside (sh tööjõu) efektiivsemat kasutamist.
83.Samuti leidis maakohus põhjendatult seda, et töö ümberkorraldamise tõttu oli kostja juriidilises osakonnas koondamissituatsioon. Rahandusministri käskkirja seletuskirjaga on tõendatud, et kaotati 168 ameti- ja töökohta ning korrigeeriti ametinimetusi. Töökoormuse muutuse ja tööülesannete ümberjaotamise tõttu kaotati 1 juristi ametikoht, 4 juristi töökohta ja 1 jurist-asjaajaja töökoht. Kaotati ka 1 vakantne peajuristi töökoht ja 4 vakantset juristi töökohta. Lisaks nimetati 5 peajuristi töökohad ümber juristi töökohtadeks ning 2 peajuristi
(valdkonnajuht) ametikohta peajuristi ametikohtadeks eesmärgiga ühtlustada ametinimetusi ja saavutada osakonna selgem struktuur (I kd lk 117-122). Töö ümberkorraldamise tõttu juriidilises osakonnas kaotati 4 kohtumenetluse valdkonna juristi töökohta (Tartus, Rakveres, Pärnus ja Paides). Põhiüksuste, eelkõige kontrolliosakonna vajadustest ja olemasolevast koormusest tingituna puudus Paides vajadus kohtujuristi järele, mistõttu koondati ka hageja töökoht. Asjaolu, et alates 01.01.2016 kehtib kostja uus struktuur ja teenistuskohtade koosseisud muutusid, on tõendatud Rahandusministeeriumi 19.11.2015 käskkirja ja selle lisaks oleva struktuuri ja teenistuskohtade koosseisu nimekirjaga (I kd lk 112-115). Kohtu järeldused ei põhine üksnes kostja paljasõnalistel väidetel, nagu hageja väidab.
84.Ebaõige on hageja seisukoht, et rahandusministri 19.11.2015 käskkiri ei saa õigustada hageja koondamist põhjusel, et seda ei ole talle allkirja vastu kätte antud või kätte toimetatud. Nimetatud käskkiri ei ole suunatud töötajatele või ametnikele, vaid kostjale töö ümberkorraldamise eesmärgi. Seadus, sh haldusmenetluse seadus, ei sätesta kohustust teha seda liiki käskkiri teatavaks igale töötajale või ametnikule.
85.Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja seisukohaga, et juristide asemel oleks tulnud koondada peajuristid. Nagu juba eelnevalt märgitud, on rahandusministri käskkirja seletuskirjaga tõendatud, et peajuristi töökohad nimetati ümber juristi töökohtadeks ning 2 peajuristi (valdkonnajuht) ametikohta peajuristi ametikohtadeks eesmärgiga ühtlustada ametinimetusi ja saavutada osakonna selgem struktuur. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et alates 01.02.2016 kaotati kohtujuristide tiimid. Seetõttu ei olnud enam kellelgi vaja tiimijuhi (peajuristi) ülesandeid täita ja endised peajuristid hakkasid täitma tavalise kohtuvaldkonna juristi ülesandeid (I kd lk 103). Kuna tegemist ei olnud peajuristide töö kadumise, vaid töökohtade ümbernimetamisega, ei olnud selles osas tegemist töö lõppemisega TLS § 89 lg 1 tähenduses, nagu hageja leiab.
86.06.11.2015 kostja e-kirjas on märgitud, et osakonnajuhatajatega on läbi räägitud osakondade esialgsed mõtted ja suunad, kuidas liikuda edasi uue strateegia peaeesmärgiga. Samuti on märgitud, et juriidilise osakonna struktuur ja peamised tegevusvaldkonnad jäävad samaks. See kiri ei tõenda aga seda, et juriidilises osakonnas mingeid ümberkorraldusi ei toimunud, nagu hageja väidab. Kohtuotsuse eelnevas punktis märgitud tõend tõendab vastupidist. Maakohus ei pidanud käesoleva asja lahendamisel välja selgitama, kui suur oli koondamiste tõttu kostja kulude optimeerimine, kuidas kasutati ressursse efektiivsemalt ja kas kostja eelarve on vähenenud. Hageja sellekohased apellatsioonkaebuse väited on alusetud.
87.Maakohus leidis õigesti, et tööandjal on õigus pärast eelisõigusega isikute väljaselgitamist vabalt valida, kellele töötajatest ta töölepingu üles ütleb ja kellele mitte. Tööandja võib lähtuda töötajate valikul lisaks töötaja tööoskustele ka muudest asjaoludest, sh suhtlemisoskusest ja isikuomadustest (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-152-11, p 10). Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust hageja tõendid selle kohta, et ta oli hinnatud ja tunnustatud töötaja ning need tuleb jätta otsuse tegemisel arvestamata.
88.Tööandja valikuõigust piirab TLS § 89 lg 4 järgi siiski võrdse kohtlemise põhimõte, nagu leidis õigesti ka maakohus. TLS § 3 kohustab tööandjat tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendama võrdõiguslikkust vastavalt VõrdKS-le ja SoVS-le. Võrdse kohtlemise põhimõte keelab isiku diskrimineerimise rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse või soolise kuuluvuse alusel.
89.VõrdKS § 2 lg 3 ei välista võrdse kohtlemise nõudeid ka töösuhetes, eelkõige perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi ja töötajate huvide esindamise või töötajate
ühingusse kuulumise, keeleoskuse või kaitseväekohustuse tõttu. SoVS §-s 6 on sätestatud, milliseid juhtumeid loetakse tööelus diskrimineerivaks. Hagiavalduses väitis hageja, et talle on teada, et kostja eelistas töölejäämisel töötajaid, kes olid hagejast nooremad või teisest soost ning koondamisele kuulusid vanuselt ja staažilt pikemat aega tööl olnud juristid, kes asusid väljaspool Tallinna. Samuti peab hageja diskrimineerimiseks seda, et koondamisel ei arvestanud tööandja hageja perekondlike kohustuste, laenukohustuse ega Järvamaa tööturuga.
90.VõrdKS § 8 lg-s 1 ja SoVS § 4 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab kohtu poole pöörduv isik esitama avalduses faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on diskrimineerimine. Seejärel on isikul, kelle vastu avaldus esitati, kohustus tõendada, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet (VõrdKS § 8 lg 2, SoVS § 4 lg 2). Kuigi hageja väitis, et talle on diskrimineerimisele viitavad asjaolud teada, ei toonud ta kohtu ette ühtegi teistest asjaoludest piisavalt piiritletud faktilist asjaolu, milliste alusel võiks eeldada, et hagejat on tema väidetud viisil võrreldes teiste töötajatega diskrimineeritud, st pandud koondamisel teiste töötajatega võrreldes halvemasse olukorda kas vanuse, soo, elukoha, laenukohustuse, gümnaasiumis õppiva lapse või abi vajava ema tõttu.
91.Kostja on põhjendatult võrrelnud hageja tööd puudutavaid andmeid sarnasel töökohal töötanud juristide andmetega ja kostja võrdlustabeli aluseks on olnud ühesugused kriteeriumid. See on tõendatud võrdlustabeliga, mille kohaselt töötab samade tööülesannetega ja sama ametijuhendi järgi 18 kohtumenetluse valdkonna juristi. Kuivõrd põhiüksuste nõustamine on koondunud suures osas Tallinna, tingis see vajaduse säilitada Tallinnas olemasolevate kohtujuristide arv. Võrdlusandmetena on aluseks võetud konkreetse juristi töökoormus (kohtuasjade arv), kohtuasjade tase (mitu protsenti vaidlustest moodustavad raskemad asjad), nõustamiste arv perioodil 01.01.2015 kuni 30.11.2015, töögruppides osalemine, koolituste tegemine ja mingi valdkonna eriteadmised (kas omab ja kui jah, siis milliseid). Valimisse jäänud isikute osas võeti täiendavalt arvesse kohtuasjade võiduprotsent seisuga 30.11.2015, ühe suvavaliku alusel tehtud I astme kohtus esitatud vastulause tase (hinnates kõige madalama tasemega hindega 1 ja kõige kõrgemaga 10) ja tagasiside sisuosakonnast (kontrolliosakond), mille tulemusel kujunes pingerida. Valimist on välistatud töötajad, kes kasvatasid alla 3-aastast last. Koondatavaks osutumisel sai määravaks menetluses olevate asjade arv ja nende raskusaste (näitab senist rolli tiimis ning tiimijuhi hinnangut võimekusse), kohtuvaidluse tulemuslikkus, täiendavate tööülesannete tegemine ning tagasiside vahetult juhilt ja sisuosakonnalt. Eeltoodu on tõendatud töötulemuste võrdlustabeli (I kd lk 123-125) ja peajurist LL seletusega (III kd lk 50-51), samuti kohtulahendite võrdlusandmetega (III kd lk 107). Hageja väited, et koondamisvalim ja võrdlustabel on ebaõiged, sest võrdlus oli formaalne, kontrollimatu, sisult ebaõige ning selle koostamise põhimõtted on ebaõiged, on paljasõnalised. Hageja ei toonud kohtu ette faktilisi asjaolusid selle kohta, et koondamisvalim koosnes ainult vanemaealistest naistöötajatest.
92.Vaidlust ei ole asjaolude üle, et hageja oli kuni koondamiseni Tallinna tiimis ja alates 01.01.2016 tiimid kaotati, kuid ringkonnakohus ei jaga hageja seisukohta, et töötajate võrdlemisel oleks tulnud lähtuda üksnes Tallinnas töötavate juristide võrdlusandmetest. Ka TLS eelnõu seletuskirjas on märgitud, et koondatavate ringi määratlemisel võetakse ennekõike aluseks ettevõtte asjakohane üksus, sarnane tööülesannete ring ja/või töötajate kategooria. Teisiti öeldes, tegemist peab olema n.ö võrreldavate töötajatega (TLS eelnõu 299 SE III seletuskiri). Tööandja otsustas säilitada Tallinnas olemasolevate kohtujuristide arvu ja seetõttu ei pidanud nende andmeid koondamisvalimis kajastama. Ringkonnakohus ei pea tööandja sellist otsustust töötaja diskrimineerimiseks elukoha tõttu. Samuti ei olnud
kostjal seadusest tulenevat kohustust tuua hageja töökoht Tallinna, nagu hageja ekslikult leiab.
93.Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et kostja täitis TLS § 89 lg-s 3 sätestatud kohustuse pakkuda hagejale enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu teist tööd. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-152-11 (p 10) ja nr 3-2-1-70-16 (p 13) märkinud, et teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema. Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele. Eesmärk vältida töölepingu lõpetamist on täidetud ka juhul, kui tööandja pakub töötajale sobivat tähtajalist tööd, sh ajutiselt äraoleva töötaja asendamise ajaks. Kostja seda ringkonnakohtu hinnangul ei teinud.
94.Kostja 21.06.2016 tõendiga (II kd lk 56) on tõendatud, et kuni 07.03.2016 oli ajutiselt töölt eemal kohtujurist MM (lapsehoolduspuhkus). Seega oli kostjal võimalik pakkuda hagejale temale sobivat, st samasugust tähtajalist tööd. Samuti oli 15.12.2015 seisuga vaba arhivaari töökoht (I kd lk 126). Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis annaks alust arvata, et hageja ei oleks arhivaari töökohale sobinud või ei oleks töötajale täiendusõppe korraldamine olnud mõistlik või põhjustanud tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Kostja kinnitus töölepingu ülesütlemise avalduses, et tal ei ole teist sobivat töökohta pakkuda, ei vasta seega tõele. Kuna kostja rikkus TLS § 89 lg-s 3 sätestatud kohustust pakkuda hagejale teist tööd, mis on töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse eelduseks, ei vastanud töölepingu ülesütlemine antud juhul seaduse nõuetele ja see on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Hagi tuleb selles osas rahuldada ja TLS § 107 lg 2 alusel tööleping lõpetada hageja taotluse alusel alates 31.12.2015 tingimusega, et tööleping lõpeb TLS § 107 lg 2 järgi üksnes siis, kui tööandja maksab samal ajal töölepingu lõppemisega TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetud hüvitise. Hageja taotlus töölepingu lõpetamise tingimuse määramiseks on kooskõlas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-79-13 p-s 32.6 märgitud seisukohaga. Hüvitise suuruse määrab ringkonnakohus kindlaks allpool.
95.Töölepingu ülesütlemise avalduses teavitati hagejat sellest, et vakantsete ametikohtade kohta saab infot intraneti personalirubriigist või personaliosakonna töötajatelt (I kd lk 15). 2015.a lõpus oli vaba muu hulgas tulude osakonna juristi ametikoht (avalik teenistuja sisekonkursi tähtaeg 22.12.2015 – II kd lk 60), kuid hageja sellele ametikohale ei kandideerinud. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 16 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt täidetakse vaba ametikoht avaliku või sisekonkursi korras. Hageja ei ole ATS § 16 järgi ametnik, keda oleks saanud üle viia vabale ametikohale ilma konkurssi korraldamata. Sellist õigust ei anna hagejale ka asjaolu, et hagejaga oli sõlmitud soodustingimustega tööleping. ATS § 110 lg-s 1 sätestatud soodustingimused hõlmavad üksnes senise palga ja põhipuhkuse säilitamist ning avalikus teenistuses töötamise aja arvestamist teenistusstaaži hulka. Hageja viidatud ATS § 110 lg 2 ei anna hagejale õigust asuda ametikohale ilma konkursita. Seetõttu on alusetud hageja etteheited, et kostja ei pakkunud talle tulude osakonna juristi ametikohta või ei viinud teda ilma konkursita sellele ametikohale üle.
96.Hageja viidatud 2016.a veebruaris avaldatud tööpakkumiste kuulutused juristi ja arhivaari töökohale (II kd lk 166-168) on töölepingu ülesütlemise ajast hilisemad. Ringkonnakohus jätab need otsuse tegemisel arvestamata.
97.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis hageja nõude saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus ei korda selles osas TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidele märgib
ringkonnakohus, et TLS § 5 lg 1 p 5 järgi peab töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sisalduma töölepingus. TLS § 28 lg 2 p 2 järgi on tööandjal kohustus maksta töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on maksnud hagejale töölepingus kokkulepitud suuruses töötasu. Selle asjaolu üle ei ole ka vaidlust.
98.Töölepingust, sh hageja viidatud lepingu p-st 7.1, ei tulene kostjale kohustust vaadata töötaja töötasu igal aastal pärast uue palgajuhendi kehtestamist üle. 2013.a palgajuhendi p 2.5, 2014.a palgajuhendi p 2.5 ja 2015.a palgajuhendi p 2.8 järgi on põhipalk fikseeritud palga osa, mis on määratud teenistuskoha ülesannete ning teenistuja teenistusalaste teadmiste, oskuste ja kogemuste põhjal (I kd lk 174-179, II kd lk 12-17, lk 19-24). 2014.a palgajuhendi p 3.8, 2013.a palgajuhendi p 3.7 ja 2015.a palgajuhendi p 3.7 järgi töötaja põhipalk lepitakse töötaja ja peadirektori vahel kokku töölepingus või selle lisas.
99.Tõendatud on asjaolu, et hageja põhipalk ei olnud teiste juristidega võrreldes ebamõistlikult madal. Hageja põhipalk oli 2015.a suurem 7 kohtujuristi põhipalgast ja 3-l oli sama suur põhipalk. 2014.a oli hageja põhipalk suurem 6 kohtujuristi põhipalgast ja 3 põhipalk oli sama suur, 2013.a oli hageja põhipalk suurem 11 kohtujuristi põhipalgast ja 3 põhipalk oli sama suur (palganimekirjad II kd lk 18 ja 25, juristide töölepingud ja nende lisad II kd lk 158-211, hageja tööleping I kd lk 8-10 ja selle lisa 2 I kd lk 25, hageja palgalehed I kd lk 55-75).
100.2013.a ja 2014.a palgajuhendi p 6.5 järgi vaadatakse teenistujate põhipalgad küll üle vähemalt kord aastas ja lähtuvalt eelarvelistest võimalustest korrigeeritakse, kuid palga muutmise otsuseid tehakse lähtuvalt teenistuja teenistusalasest edukusest viimasel aastal ja teenistuja palgapositsioonist palgaklassis. 2015.a palgajuhendi p 6.3 järgi lähtub palgafondi kulu juht põhipalga ettepaneku tegemisel palgaklasside jaotusest ja tööturu palgauuringutest, võttes arvesse sisemist õiglust ja konkurentsivõimelisust palgaturul, teenistuja teenistuskohale vastavat põhipalgaklassi taset, teenistusülesannete ja tööde keerukust, töökoormust, teenistuja kompetentse, kogemusi, haridust, kvalifikatsiooni ning vajadusel spetsiifiliste oskuste defitsiiti tööjõuturul. Eeltoodu ei tähenda seda, et tööandjal on igal juhul kohustus töötaja palka igal aastal tõsta. Maakohus leidis õigesti, et kostja palgakorraldus võimaldas kohaldada töötajatele erinevaid põhipalku.
101.Maakohus ei pidanud käesoleva asja lahendamisel hindama, kas hageja vastas oma teadmiste, oskuste, töö keerukuse, kogemuste taseme ja töö kvaliteedi tõttu I-le või III-le palgatasemele, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab. Vastava hinnangu andmine ei ole kohtu, vaid tööandja pädevuses. Maakohus ei pidanud töötasu nõude lahendamisel andma hinnangut soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku arvamusele, mis käsitleb töö tasustamist pärast lapsepuhkust tööle naasmisel. Sellel arvamusel ei ole hageja töötasu nõudega seost. Hageja seisukoht, et töötajatele erinevas suuruses töötasu maksmine sõltuvalt nende töö keerukusest, koormusest, kompetentsist ja muudest asjaoludest on diskrimineeriv, ei anna samuti kohtule alust kostjalt hageja kasuks töölepingus kokkulepitust suurema töötasu väljamõistmiseks.
Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja TLS § 109 lg-st 1 tulenevat hüvitise nõuet.
103.Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et maakohtu järeldus alternatiivse nõude 16 050 euro aegumise kohta ei ole õige. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-79-13 (p-d 32.3, 32.4), et TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS 7. peatüki sätteid. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ja tekkinud mittevaraline kahju. Töövaidlusorgan peab
TLS § 109 lg 1 kohaldamisel mõistma oma lahendi resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas. Kohaldatavateks säteteks on mh VÕS § 127 lg-d 5 ja 6, § 128 lg 4, § 134 lg 1, § 139 ja § 140.
104.Samale seisukohale jäi Riigikohus lahendi nr 3-2-1-167-16 p-s 14, märkides täiendavalt, et VõrdKS § 2 lg 3 ei tähenda kahju hüvitamise iseseisvat alust. See tähendab, et selleks, et töötaja saaks VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetamata tunnuste alusel VõrdKS § 24 lg-te 1 ja 2 järgi nõuda tööandjalt kahju hüvitamist, peab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine kujutama endast töölepingu rikkumist, mis peab olema töötaja kahju põhjuseks (VÕS § 127 lg 4) ning mittevabandatav (VÕS § 103), töötaja kahju peab olema hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning see kahju peab olema olnud tööandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 137 lg 3). Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub sama põhimõte ka SoVS § 6 lg-s 2 sätestatud rikkumistele SoVS § 13 lg 1 alusel. See tähendab, et TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetav kahjuhüvitis hõlmab mh töölepingu ülesütlemisel töötaja diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitist. Seega saab hageja alternatiivset hüvitise nõuet hinnata üksnes TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitisenõude raames, mille hageja esitas juba esialgses hagiavalduses ja sellist nõuet ei saa jätta aegumise põhjendusel rahuldamata.
105.Hageja nõudis alternatiivselt 16 050 euro (vähem makstud palk) hüvitamist põhjendusega, et teda diskrimineeriti palga maksmisel. Ringkonnakohus märkis juba eelpool, et VõrdKS § 8 lg-s 1 ja SoVS § 4 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab kohtu poole pöörduv isik esitama avalduses faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on diskrimineerimine. Seejärel on isikul, kelle vastu avaldus esitati, kohustus tõendada, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud (VõrdKS § 8 lg 2, SoVS § 4 lg 2). Kuigi hageja väitis, et talle on diskrimineerimisele viitavad asjaolud teada, ei ole ta hagiavalduses esitanud faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks eeldada tema diskrimineerimist palga maksmisel. Hagiavalduses ei ole välja toodud konkreetseid isikuid, keda saaks hagejaga võrrelda töökoormuse, vanuse, soo ja haridustaseme ning seejärel palga suuruse aspektist. Kuna faktilised asjaolud on esitamata, ei olnud ka kostjal kohustust tõendada, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud ja ta ei pidanud välja tooma seda, kas erineva palga maksmisele on töökoormusest, vanusest, soost ja haridustasemest sõltumatu õiguspärane põhjendus või mitte. Nagu juba eelnevalt märgitud, said paljud juristid kas kostjaga sama suurt või isegi sellest väiksemat palka. Antud juhul ei ole võimalik eeldada, et hagejat on teiste töötajatega võrreldes samalaadses olukorras koheldud ebasoodsamalt. Seega ei kuulu nimetatud summa TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus kostjalt väljamõistmisele.
106.Hageja nõudis ka 12 600 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu (6 kuu keskmine töötasu, s.t 6x2100). Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendas hageja järgmiselt: hageja osa töölepingu lõpetamisel ja kahju tekkimisel puudus; kostja ei järginud lepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaega; kostja koondas hageja otsitud põhjustel; kostja ei ole töötajaid enne koondamist nõuetekohaselt võrrelnud; kostja andis hagejale ebaõiget teavet vaba töökoha puudumise kohta; kostja rikkus Põhiseaduse §-e 12, 14 ja 29; hagejal vähenesid võimalused, mis puudutavad tööstaaži ja haigushüvitise suurust haiguse korral; hageja oli 8 kuud töötu, sest Järvamaal ei olnud talle tööd; hageja pidi töö otsimiseks ja leidmiseks tegema oma elukorralduses olulisi muudatusi, mis tingisid täiendavaid pingeid ja kulutusi.
107.VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju.
VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, kuid tegemist ei ole ammendava loeteluga.
108.Hageja põhjendab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhilises osas samade seisukohtadega, millistele ta tugines ka töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamise nõude esitamisel. Ringkonnakohus andis nendele hinnangu eespool ja neid põhjendusi uuesti ei korda. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja andis hagejale ebaõiget teavet vaba töökoha puudumise kohta ja vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei järginud ka töölepingu erakorralisel ülesütlemisel etteteatamistähtaega. Selles osas ei järginud kostja seadust. Muid hageja poolt esile toodud rikkumisi ringkonnakohus ei tuvastanud.
109.Hageja ei ole töölepingu erakorralise lõpetamisega seonduvalt välja toonud, mil viisil tekitasid nõude alusena esitatud asjaolud talle mittevaralist kahju. Samuti ei ole hageja kohtu ette toonud faktilisi asjaolusid selle kohta, milliseid elukorralduse muutusi ta töö otsimiseks ja leidmiseks tegi ning milles tema pinged seisnesid. Ka väidetavalt tekkinud kulud ei ole mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu antud juhul mittevaralise kahju hüvitis TLS 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus kostjalt väljamõistmisele.
110.Samuti nõudis hageja 20 800 euro suuruse varalise kahju hüvitamist, mis seisneb saamata jäänud tulus perioodil 01.01.2016 kuni 31.03.2017, mida hageja arvestas 2100 euro suuruse töötasu järgi.
111.Kohtul on võimalik TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus välja mõista tööandjalt töötaja kasuks hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja kohtul tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu eest (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-79-13 p 32.3).
112.Hageja palgalehtede ja keskmise töötasu arvestusega (I kd lk 55-76) on tõendatud, et hageja keskmine töötasu oli 1601,24 eurot, mitte 2100 eurot kuus, nagu ta oma arvestustes märgib. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et ta asus uuele töökohale 04.09.2016 töötasuga 1550 eurot kuus ja alates 01.07.2017 on tema töötasu 1600 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejal õigust nõuda alates uuest tööle asumisest hüvitist keskmise töötasu suuruses, vaid kostja juures saadud palga ja uue tööandja juures makstud palga vahet.
113.Ringkonnakohus arvestab hüvitise suurust, arvestades hageja nõude perioodi ja eelmärgitud asjaolusid, järgmiselt: saamata jäänud tulu perioodil 01.01.2016-03.09.2016, s.o 8 kuu ja 2 tööpäeva eest 8 x 1601,24 eurot =12 809,92 eurot + 2 x 75,07 = 150,14 eurot, kokku 12 960,06 eurot. Alates 04.09.2016 kuni 31.03.2017 sai hageja uuel töökohal igas kuus vähem palka 51,24 eurot, s.o 6 kuud ja 20 tööpäeva. Vähem saadud töötasu sellel perioodil on 6 x 51,24 = 307,44 + 20 x 2,67 = 53,40 eurot, kokku 360,84 eurot. Kokku jäi hagejal perioodil saamata 12 960,06 + 360,84 = 13 320,90 eurot.
114.Hageja võeti töötuna arvele 17.02.2016 otsusega (III kd lk 62). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-79-13 (p 32.8) leidnud, et TLS § 109 lg 1 hüvitise koosseisus hõlmatavad hüvitise liigid ja töötaja menetluslikud tagatised ning töötukindlustushüvitis ja tööturuteenused tasakaalustavad töötajale TLS § 107 lg-ga 2 kaasnevaid negatiivseid tagajärgi piisaval määral. Hagejale on makstud koondamise ja töötuks jäämise tõttu Eesti Töötukassa poolt kindlustushüvitist 3008,78 eurot ja töötuskindlustushüvitist 4420 eurot (III kd lk 60). Samuti maksis kostja hagejale TLS § 100 lg 1 alusel koondamishüvitist 1294,50 eurot. Kuna hageja on nimetatud hüvitised saanud ainult seetõttu, et kostja esitas talle töölepingu
erakorralise ülesütlemisavalduse, siis kuuluvad nimetatud summad mahaarvamisele kohtu poolt kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel arvestatud hüvitisesummast 13 320,90 eurost. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4597,62 eurot (13 320,90 - 3008,78 - 4420 1294,50).
115.Hageja märkis hagiavalduse terviktekstis (p 1.2.2. alapunktid 31,32), et kostja tekitas talle ka kahju 3139,80 eurot sellega, et jättis töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja järgimata ja selle tõttu ei laienenud hagejale laenumaksekindlustusest tulenev kaitse, mille alusel oleks kindlustusandja katnud hageja laenumaksekohustust 12 kuu jooksul. Samas märkis ta tervikteksti p 1.3 alapunktis 53, et ta loobus sellest nõudest 09.01.2017 menetlusdokumendis, millest järeldub, et ta ei soovinud selle nõude arvestamist TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus. Kuna hageja ei esitanud hagiavalduse terviktekstis eelnimetatud nõuet, ei pidanud maakohus seda nõuet ka kohtuotsuses käsitlema ja sellekohased põhjendused tuleb jätta maakohtu otsusest välja. Seetõttu ei ole asjakohased ka apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad nimetatud kahju.
116.Käesolevas otsuses käsitlemata asjaolud ja tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust ja ringkonnakohus neid asja lahendamisel ei arvestanud. Menetluskulud
117.Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, st tuvastas töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, määras töölepingu lõpetamise tingimuse ja rahuldas osaliselt hagi hüvitise saamiseks. Hagi jäi rahuldamata vähem makstud töötasu nõude osas ja menetlus lõpetati hageja kahe nõude osas seoses hagist loobumisega. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
118.Eeltoodud asjaoludel ja arvestades TsMS § 168 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel kõik maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Taotluse lahendamine
119.Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse 13.02.2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Taotlustes palus hageja täiendada protokolli taotluses märgitud lausetega ja asendada ühes lauses sõna „mulle“ sõnaga „töötaja“.
120.Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 53 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui tegemist on sisuliste parandustega ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise seisukohalt või tõendamise aspektist.
121.Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil toimunut ja vastab seaduse nõuetele. Seadus ei näe ette võimalust täiendada protokolli menetlusosalise soovitud lausetega või asendada sõnu, millest asja lahendamine või lahendi edasikaebamine ei sõltu. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
Indrek Parrest
Ande Tänav
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.11.2018 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-708 osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 16. oktoobri 2017. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-708 osas, milles maakohus jättis rahuldamata XX hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamise tingimuse määramiseks ning jättis osaliselt hüvitise välja mõistmata, samuti menetluskulude jaotamise osas, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja määras töölepingu lõpetamise tingimuse, rahuldas osaliselt hagi hüvitise saamiseks ning jaotas teisiti menetluskulud. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis aastatel 2013-2015 III palgataseme järgi saamata jäänud töötasu 16 050 eurot Eesti Vabariigilt (Maksu- ja Tolliameti kaudu) XX kasuks välja mõistmata, kuid muutis ja täiendas maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata XX taotluse parandada ringkonnakohtu 13. veebruari 2018. a istungi protokoll.
4.Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus võttis vastu XX loobumise nõuetest tuvastada, et Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) rikkus XX töötasu määramisel aastatel 2013-2015 palgajuhendeid, käitus diskrimineerivalt ning rikkus töölepingu seaduse (TLS) § 3 ja § 89 lg-t 4, võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 2 lg-t 3 ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 6 lg 2 p 1-4, ning lõpetas nende nõuete osas menetluse.
5.Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.