Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
X hagi Y OÜ vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Y OÜ kassatsioonkaebus X vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 9900 eurot Vastukassatsioonkaebuse hind 3300 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja X, esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap Kostja Y OÜ, esindaja vandeadvokaat Siret Saks
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-20-16369 osas, milles ringkonnakohus jättis Harju Maakohtu 7. mai 2021. a otsuse muutmata, s.o töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu alates 26. juunist 2020 lõpetamise osas, kuid muuta selles osas ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-16369 osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 7. mai 2021. a otsuse, s.o kahjuhüvitise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt ja vastukassatsioonkaebus täielikult.
4.Tagastada kaebustelt tasutud kautsjonid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-20-16369
1.X (hageja) esitas 26. juulil 2020 töövaidluskomisjonile Y OÜ (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada, et temaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel ning mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja hageja kolme kuu töötasu suurune hüvitis 9900 eurot ja hagejale tema diskrimineerimisega tekitatud varalise ning mittevaralise kahju eest hüvitis 6923 eurot 85 senti. Töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse rahuldamata. Hageja esitas 7. novembril 2021 Harju Maakohtule hagiavalduse, paludes: 1) tuvastada, et temaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, 2) lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 26. juunist 2020 ning 3) mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja hageja kolme kuu töötasu suurune hüvitis 9900 eurot ja suurendada seda hüvitist sama paragrahvi sama lõike teise lause alusel, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 25. jaanuaril 2017 sõlmitud töölepingu (tööleping) alusel kostja juures juriidilise osakonna direktorina töötasuga 3300 eurot kuus. Alates 20. septembrist 2018 läks hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele. Hageja asendamiseks sõlmiti tähtajaline tööleping T. Suviga (asendaja). Asendaja asus 2. juunil 2020 tööle kostja juriidilise nõunikuna. Hageja lapsehoolduspuhkus lõppes 26. juunist 2020 ning sel päeval esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 89 lg 1 alusel alates samast päevast. Kostja selgitas, et juriidilise osakonna juhataja ametikoht on likvideeritud ja kahest osakonnas töötanud juristist üks viidi üle teise osakonda. Hageja leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, sest kostja ei ole tõendanud hageja töö lõppemist TLS § 89 lg 1 tähenduses ega järginud TLS § 85 lg-tes 4 ja 5 sätestatud kohustusi. Kostja rikkus ka võrdse kohtlemise põhimõtet, diskrimineerides hagejat perekondlike kohustuste täitmise tõttu, ning kohustust eelistada tööle jäämisel väikelast kasvatavat hagejat. Kostja peab maksma hagejale TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu töötasu suuruse hüvitise 9900 eurot ning lisaks sama paragrahvi sama lõike teise lause alusel 6923 euro 85 sendi suuruse hüvitise hagejal saamata jäänud tulu eest alates hageja koondamisest 26. juunil 2020 kuni uue töölepingu sõlmimiseni
7.septembril 2020 ning hageja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest õiglase rahalise hüvitise.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et tal oli õigus tööleping TLS § 89 lg 1 alusel üles öelda, sest ta tegeles alates 3. märtsist 2020 struktuurimuudatustega ja kaotas 2. juunist 2020 juriidilise osakonna direktori koha. Kuna hageja töötas ainsana juriidilise osakonna direktorina, ei olnud kostjal võimalik teda ühegi teise töötajaga võrrelda. Seetõttu ei olnud hagejal ka koondamisel eelisõigust. Kostja ei pidanud hagejat võrdlema tema asendajaga, sest direktori ja nõuniku tööülesanded on erinevad. Kostja pakkus hagejale juristi ametikohta, kuid hageja keeldus sellest. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et kostja diskrimineeris teda. Kostjal ei olnud TLS § 92 lg 3 järgi keelatud hagejaga töösuhet lõpetada. Kui töölepingu ülesütlemine on tühine, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada alates 26. juunist 2020. Hageja hüvitisnõue on alusetu ega ole põhjendatud isegi juhul, kui ülesütlemine on tühine. Kostja on maksnud hagejale TLS § 100 lg-te 1 ja 5 alusel kokku 6600 eurot ning töötukassa on maksnud hagejale töötuskindlustushüvitist kokku 3472 eurot 95 senti. Seega on hageja saanud kokku hüvitist 10 072 eurot 95 senti. Lisaks tuleb hagejale makstavat hüvitist TLS § 109 lg 1 teise lause alusel vähendada, kuna poolte töösuhe kestis lühikest aega, hageja käitus kostja töötajaga ebaviisakalt ja 2(11)
2-20-16369 agressiivselt ning hageja keeldus kostja pakutud teisest tööst, töölepingu kokkuleppel lõpetamisest ja kostja pakutud hüvitisest. Kuna kostja ei diskrimineerinud hagejat, ei ole alust hagejale väljamõistetavat hüvitist suurendada.
3.Maakohus rahuldas 7. mai 2021. a otsusega hagi ning tuvastas, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Maakohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 26. juunist 2020 ning mõistis kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja hageja viie kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, kokku 16 500 eurot. Maakohus arvas sellest summast TLS § 100 lg-te 1 ja 5 alusel maha hagejale makstud 6600 eurot, mõistes seega kostjalt hageja kasuks välja 9900 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti hageja kasuks välja riigilõiv 550 eurot, õigusabikulu 2750 eurot ja viivis. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled jätmiste asjaolude üle: • 25. jaanuaril 2017 sõlmisid pooled töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle juriidilise osakonna direktori ametikohale, hageja töötasu oli pärast katseaega 3300 eurot; • 20. septembril 2018 jäi hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele; • kostja juriidilise osakonna direktori ametikohustusi täitis tähtajalise töölepingu alusel kuni hageja tööle naasmiseni asendaja; • 2. juunil 2020 kohtus hageja kostja personalijuhi ja uue tegevjuhiga; • 8. juunil 2020 esitas hageja kostjale lapsehoolduspuhkuse lõpetamise ja tööle naasmise avalduse alates 26. juunist 2020; • 26. juunil 2020 andis kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega koondas hageja; • 26. juunil 2020 oli hageja alla kolmeaastast last kasvatav töötaja; • kostja tasus hagejale TLS § 100 lg-tes 1 ja 5 sätestatud hüvitistena kokku 6600 eurot. Maakohus leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Kostjal ei olnud õigust hagejat TLS § 89 lg 1 järgi koondada, sest hageja töömaht ei vähenenud viisil, et tema tööülesanded oleksid lõppenud või töösuhte jätkamine muutunud võimatuks. Struktuurimuudatustega likvideeris kostja osakondade direktorite ametikohad ja jagas direktorite tööülesanded ümber. Pärast struktuurimuudatusi säilis kostjal juriidiline osakond, milles oli vähemalt üks juriidilise nõuniku ametikoht ja vähemalt üks juristi ametikoht. Kuna osakonna direktori ja nõuniku töö sisu kattub, ei kadunud hageja töökoht struktuurimuudatusega ära. Kostja pakkus hagejale juristi ametikohta, mis oli nõuniku ametikohast madalam ametikoht. Kostja rikkus hageja koondamisel ka TLS § 89 lg-s 5 sätestatut, sest ta ei eelistanud hagejat teistele juriidilise osakonna töötajatele ega võrrelnud teda võrreldavate tööülesannetega töötajatega, s.o hageja asendajaga. Kostja diskrimineeris hagejat lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu (TLS § 89 lg 4). Nimelt eelistas kostja nõuniku ametikohale hageja asendajat põhjusel, et viimane ei viibinud töölt eemal perekondlike kohustuste täitmise tõttu, mitte tema paremate tööoskuste või ametikoha kiire täitmise vajaduse tõttu. Kostja tegevjuhil oli hageja asendajaga hea koostöö, kuid hagejal ei saanud puhkuse ajal tegevjuhiga sellist usalduslikku suhet tekkida. Tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada alates 26. juunist 2020. Vähemalt üldjuhul saab kohus lepingu lõpetada ajast, mil see lõppenuks etteteatamistähtaja järgimise korral. Pooled on palunud töölepingu lõpetada alates 26. juunist 2020.
3(11)
2-20-16369 TLS § 109 lg 1 alusel tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viie kuu keskmise töötasu suurune hüvitis, kokku 16 500 eurot. TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud kolme kuu töötasu suurust hüvitist tuleb sama paragrahvi sama lõike teise lause alusel suurendada kahe kuu töötasu võrra, arvestades töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisust ning seda, et kostja diskrimineeris hagejat ja hagejale tekkis sellest mh otsene varaline kahju. Hageja kasuks väljamõistetav hüvitis sisaldab varalise kahju hüvitist 6923 eurot 85 senti, s.o saamata jäänud töötasu alates töölepingu lõpetamisest
26.juunil 2020 kuni uue töölepingu sõlmimiseni 7. septembril 2020, ning hüvitist hagejale diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Hagejale makstavast hüvitisest tuleb maha arvata hagejale töötukassa makstud töötuskindlustushüvitis ning kostja TLS § 100 lg 1 alusel makstud koondamishüvitis ja lg 5 järgi makstud ülesütlemisest vähem ette teatamise hüvitis, s.o kokku 6600 eurot. Eeltoodu kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 9900 eurot.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, sest kostjal oli koondamisolukord ning tal ei olnud keelatud hagejat koondada. Kostja ei ole hagejat diskrimineerinud. Hagejale TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud viie kuu töötasu suurune hüvitis on ebaproportsionaalselt suur. Seda hüvitist tuleb vähendada, sest kostja ei ole hagejat diskrimineerinud, hageja keeldus kostja pakutud võimalusest lõpetada tööleping poolte kokkuleppel ja saada kolme kuu töötasu suurust hüvitist; hageja keeldus kostja pakutud juristi ametikohast; kostja maksis hagejale hüvitise 6600 eurot ja töötukassa maksis hagejale töötuskindlustushüvitist 3472 eurot 95 senti; hageja käitus kostja töötajaga ebaviisakalt ning asus juba kaks kuud pärast töösuhte lõppemist tööle teise tööandja juures.
5.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, vaidlustades maakohtu otsuse osas, millega maakohus arvas TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetud hüvitisest maha TLS § 100 lg 5 alusel makstud hüvitise. Hageja leidis, et kuna TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetud hüvitist saab tasaarvestada üksnes TLS § 100 lg-s 1 sätestatud hüvitisega, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 13 200 eurot.
6.Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. oktoobri 2021. a otsusega maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitise osas, vähendades seda 6600 euroni. Ringkonnakohus muutis ka menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude rahalist suurust. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nähtuvad asja materjalidest jätmised asjaolud: • hageja töötas alates 25. jaanuarist 2017 kostja juriidilise osakonna direktorina töötasuga 3300 eurot kuus, kuni jäi 20. septembril 2018 rasedus- ja sünnituspuhkusele ning lapsehoolduspuhkusele; • hageja töölt äraoleku ajaks sõlmiti asendajaga tähtajaline tööleping; • kostja muutis märtsist kuni 2. juunini 2020 struktuuri ning 25. märtsil 2020 lõppesid kostja nelja juhatuse liikme volitused ja juhatuse liikmena jätkas vaid üks (tegevjuht); • kostja on avaldanud, et struktuurimuudatusega kaotati juriidilise osakonna direktori ametikoht, kuid juriidiline osakond säilis ja selles oli nõuniku ametikoht; • kostja teadis hageja kavatsusest naasta 2020. a-l lapsehoolduspuhkuselt tööle juba alates jaanuarist 2020, hageja kohtus kostja tegevjuhiga 2. juunil 2020; • kostja muutis 2. juunil 2020 hageja asendajaga sõlmitud töölepingut ning asendaja jätkas alates 2. juunist 2020 kostja juures töötamist tähtajatu töölepingu alusel nõuniku ametikohal; 4(11)
2-20-16369 • •
• • • •
hageja esitas 8. juunil 2020 kostjale lapsehoolduspuhkuse katkestamise avalduse alates
26.juunist 2020; kostja andis hagejale 26. juunil 2020 töölepingu ülesütlemise avalduse, milles on märgitud, et kostja struktuuri on muudetud ning juriidilise osakonna direktori ametikoht likvideeritud ja tema töökohustused ümber jagatud; töö ümberkorraldamise ja juriidilise osakonna direktori ametikoha likvideerimise tõttu lõpetatakse hagejaga tööleping koondamise tõttu ja hageja viimane tööpäev on 26. juunil 2020; kostjal ei ole samaväärset tööd hagejale pakkuda, kuid on pakkuda juristi ametikoht, mille töötasu erineb direktori töötasust; hageja ei võtnud kostja pakutud juristi kohta vastu; kostja tasus hagejale 6600 eurot, sh koondamishüvitisena ühe kuu keskmise töötasu TLS § 100 lg 1 järgi ja ülesütlemisest ette teatamata jätmise hüvitisena ühe kuu keskmise töötasu TLS § 100 lg 5 järgi; hageja sai töötukassalt töötuskindlustushüvitist 3472 eurot 95 senti; hageja asus uue tööandja juures tööle 7. septembril 2020.
Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Koondamisolukorda ei olnud, sest muutus üksnes hageja ametikoha nimetus, mitte aga kostja struktuur. Varasema juriidilise osakonna direktori ametikoha ja loodud nõuniku koha ülesanded kattuvad ning seega jätkas senise direktori tööülesannete täitmist nõunik. Asjaolu, et pärast hageja soovi naasta tööle muutis kostja hageja asendajaga sõlmitud tähtajalise töölepingu tähtajatuks, ei andnud alust hagejat koondada. Kuna TLS § 89 lg 1 eeldus ei ole täidetud, ei ole oluline, kas kostja järgis TLS § 89 lg-s 5 sätestatud kohustust eelistada tööle jäämisel hagejat. Iseenesest on maakohus õigesti leidnud, et koondamisolukorras pidanuks kostja hagejat ja tema asendajat võrdlema. Ei ole tõendatud, et kostja diskrimineeris hagejat lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Kostja eelistas jätkata töösuhet hageja asendajaga, kellega tema tegevjuhil oli koostöö kogemus. Asendaja eelistamine ja selleks struktuuri muutmine, kuigi hagejal oli õigus naasta oma ametikohale, tõendab hageja diskrimineerimist. Samas ei ole vaja hageja diskrimineerimist eraldi tuvastada, sest alusetu koondamise tõttu töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel diskrimineeritakse töötajat alati. Arvestades hagejal tekkinud varalist ja mittevaralist kahju, talle makstud töötuskindlustushüvitist ja töölepingu lõpetamise asjaolusid (eelkõige alusetut koondamist ja näilist struktuurimuudatust), oleks põhjendatud mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel hageja kasuks välja hageja kolme kuu keskmine töötasu. Samas tuleb TLS § 109 lg 1 teise lause alusel arvestada, et kostja maksis hagejale TLS § 100 lg-s 1 sätestatud koondamishüvitise. Kuna kostja ütles töölepingu üles sellest ette teatamata, ei tule hüvitisest maha arvata TLS § 100 lg 5 alusel makstud hüvitist. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hageja kahe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis, s.o 6600 eurot. Seda hüvitist ei ole alust vähendada põhjusel, et hageja keeldus lõpetama töölepingut poolte kokkuleppel ega võtnud vastu pakutud juristi tööd. Hageja ebaviisakas käitumine ei ole tõendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja tuvastati töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetati töösuhe ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendamata osas, milles leiti, et kostjal ei olnud TLS § 89 lg 1 järgi alust hagejat koondada, st koondamisolukorda ei olnud. Ringkonnakohus ei arvestanud 5(11)
2-20-16369 kostja tõendite ja seisukohtadega, mis kinnitavad koondamisolukorda ja seda, et juriidilise osakonna direktori koha kaotamisel loodud nõuniku koht ei ole direktori kohaga võrreldav. Ringkonnakohus märkis iseenesest õigesti, et koondamisolukorra tuvastamiseks tuleb analüüsida, kas ja millised tööülesanded muutusid, kuid samas ei ole ringkonnakohus seda teinud. Direktori ja nõuniku ametijuhendid ning nende kohta koostatud võrdlustabel kinnitavad, et need ametikohad ei ole identsed, sest ülesanded on erinevad. Lisaks leidsid kohtud valesti, et kostja oleks pidanud hagejat tema asendajaga võrdlema. Kuna hageja oli direktori ametikohal ainuke töötaja, ei saanudki kostja teda kellegagi võrrelda, mistõttu ei teki küsimust TLS § 89 lg 5 kohaldamises. Ringkonnakohus kohaldas hageja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmisel valesti TLS § 109 lg-t 1 ja § 100 lg-d 1 ja 5 ning jättis tähelepanuta kostja tasaarvestamise taotluse, mistõttu on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon vale ja ebaselge. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb TLS § 109 lg 1 kohaldamise korral alusetu rikastumise sätete alusel tagastada tööandjale TLS § 100 lg 5 alusel makstud hüvitis ning arvestada hüvitise suuruse määramisel töötajale makstud koondamis- ja töötuskindlustushüvitisega, samuti töötaja ebaviisaka käitumisega ja sellega, et ta keeldus koondamisel juristi ametikohast. Kuna hageja sai kostjalt ja töötukassalt kokku 10 072 eurot 95 senti, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja hüvitist isegi juhul, kui ülesütlemine on tühine.
9.Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles tema hagi jäeti rahuldamata, s.o diskrimineerimise tuvastamata jätmise ja hüvitise välja mõistmata jätmise osas. Hageja palus selles osas teha uue otsuse, millega tema hagi rahuldada, või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja leidis ka, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on hüvitise väljamõistmise osas arusaamatu ja vastuoluline ning menetluskulud on valesti jaotatud. Ringkonnakohus kohaldas hageja arvates valesti TLS § 109 lg-t 1 koosmõjus TLS § 92 lg-ga 2 ja võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) §-ga 24, mistõttu on ringkonnakohtu otsus hageja diskrimineerimise osas vastuoluline ja põhjendamata. Esmalt leidis ringkonnakohus, et hageja diskrimineerimine ei ole tõendatud, aga samas, et seda ei ole vaja tuvastada. Kuna kostja ütles töölepingu üles, tuli TLS § 92 lg 2 järgi eeldada, et tööleping öeldi üles perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Kuna ringkonnakohus leidis, et kostja diskrimineeris hagejat koondamisel, pidanuks ta kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat hüvitist suurendama.
10.Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusetele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu lõpetamise osas, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg-s 2 sätestatuga tuleb selles osas osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu kahjuhüvitise ja menetluskulude väljamõistmise osas. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja hageja vastukassatsioonkaebus täielikult.
12.Vaidlustamata asjaolude kohaselt muutis kostja ajavahemikus märts 2020 kuni 2. juuni 2020 oma struktuuri, kaotades juriidilise osakonna direktori ametikoha ja luues nõuniku ametikoha. Pooled
6(11)
2-20-16369 vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas selline muudatus andis kostjale õiguse hagejaga sõlmitud tööleping TLS § 89 lg 1 alusel erakorraliselt üles öelda. TLS § 89 lg 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Kolleegium selgitab, et TLS § 89 lg 1 ei eelda igal juhul töömahu vähenemist, vaid töö võidakse korraldada ümber nt ametikohtade liitmise, teenuse sisseostmise, töö mehhaniseerimise, tegevusala vahetamise vms põhjusel, mistõttu töö senisel ametikohal lõpeb. Maakohus tuvastas, et direktori ja nõuniku ametijuhendites on palju põhimõtteliselt sarnaseid ülesandeid, kuid vaatamata erinevale sõnastusele on paljude tööülesannete sisu jäänud samaks, ning leidis, et kuna struktuurimuudatusega muudeti üksnes ametikoha nimetust, ei olnud kostjal õigust töölepingut TLS § 89 lg 1 alusel erakorraliselt üles öelda (vt maakohtu otsuse p-d 17–22). Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendusi kordamata järeldusega, et kostjal ei olnud alust hagejat koondada (TsMS § 654 lg 6), ning leidis kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastates ka ise vaidlusaluste ametikohtade ametijuhendeid hinnates, et kuna hageja tööülesannete tegelik sisu ja vastutuse muutmine ei ole veenvalt tõendatud, muudeti üksnes ametikoha nimetust (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 43–45). Kohtud hindasid mh kostja kassatsioonkaebuses viidatud tõendeid ja võrdlesid direktori ja nõuniku tööülesandeid. Lisaks on kohtud koondamisolukorra olemasolu hindamisel arvestanud töölepingu erakorralisele ülesütlemisele eelnenud asjaoludega, mille üle pooled ei vaielnud või mille maakohus tuvastas (mh nt millal kostja sai teada hageja soovist lapsehoolduspuhkus katkestada ning muutis struktuuri ja asendajaga sõlmitud töölepingut). Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud kohtud eeltoodu tuvastamisel menetlusõiguse norme. Kuna Riigikohus on TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 kohaselt seotud maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludega ning TsMS § 688 lg 5 järgi ise alama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid uuesti ei kogu ega uuri, ei ole kolleegiumil alust tühistada ringkonnakohtu otsust osas, milles tuvastati töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus.
13.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasvatas töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal alla kolmeaastast last. Kohtud jätsid tähelepanuta, et alla kolmeaastast last kasvatava töötajaga töölepingu ülesütlemisel tuleb arvestada ka TLS § 89 lg-s 5 ja TLS §-s 92 sätestatut. Need eksimused ei anna siiski alust ringkonnakohtu otsust tühistada.
13.1.TLS § 89 lg 5 järgi on töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu, välja arvatud § 89 lg-s 2 nimetatud juhtudel, tööle jäämise eelisõigus töötajate esindajal ja töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last. Ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et kuna koondamiseks ei olnud TLS § 89 lg 1 järgi alust, ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse hindamisel oluline arvestada TLS § 89 lg-s 5 sätestatuga. Koondamisolukorra puudumise tõttu ei saanud kolleegiumi arvates tekkida ka küsimust, kas kostja oleks pidanud võrdlema hagejat tema asendajaga. Seetõttu on ekslik kohtute järeldus, et kostjale saab heita ette sellise võrdluse tegemata jätmist.
13.2.Enne 1. aprilli 2022 kehtinud TLS § 92 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ei või tööandja öelda töölepingut üles mh põhjusel, et töötaja on rase või tal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust või ta täidab olulisi perekondlikke kohustusi. TLS § 92 lg 2 kohaselt, kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes on rase või kasvatab alla kolmeaastast last, loetakse, et tööleping on üles öeldud sama paragrahvi lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles TLS-is lubatud alusel.
7(11)
2-20-16369 Kuna kostja ei tõendanud TLS § 89 lg-s 1 sätestatud koondamise aluse olemasolu (vt käesoleva otsuse p 12), ütles kostja töölepingu üles põhjusel, et hageja täitis olulisi perekondlikke kohustusi (TLS § 92 lg 1 p-d 1 ja 2 ja lg 2).
14.Kuivõrd töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine (vt käesoleva otsuse p 12) ning pooled on palunud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada, on kohtud töölepingu iseenesest õigesti lõpetanud. TLS § 107 lg 2 järgi ei ole kohtul õigust kaaluda töölepingu lõpetamata jätmist, kui vähemalt üks pool on palunud tööleping lõpetada (vt ka Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 27 ja 32.2). Maakohus lõpetas poolte taotluse alusel töölepingu alates 26. juunist 2020.
15.Kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi, maksab tööandja töötajale TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 109 lg 1 teisest lausest tulenevalt võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohalduvad TLS § 1 lg 3 alusel ka võlaõigusseaduse (VÕS) 7. peatüki sätted, st mh VÕS §-d 127, 128, 134 ning 139 ja 140. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Samuti on kolleegium selgitanud, et töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 kohaldamisel mõistma otsuse resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.3 ja 32.4).
15.1.Hageja palus mõista kostjalt välja: 1) TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu töötasu suuruse hüvitise 9900 eurot; 2) sama lõike teise lause alusel suurendada hüvitist, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve, 6923 euro ja 85 sendi suuruse saamata jäänud tulu ning diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava õiglase rahalise hüvitise võrra. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena kokku 9900 eurot, mis vastab hageja kolme kuu keskmisele töötasule. Maakohus leidis, et hageja kasuks tuleks välja mõista tema viie kuu keskmise töötasu suurune hüvitis, s.o kokku 16 500 eurot, kuid sellest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel arvata maha kostja TLS § 100 lg-te 1 ja 5 kohaselt hagejale makstud hüvitised, s.o kokku 6600 eurot, ja töötukassa makstud töötuskindlustushüvitis. Maakohus märkis, et TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks väljamõistetav hüvitis sisaldab hageja saamata jäänud tulu 6923 eurot 85 senti ja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist. Ringkonnakohus vähendas hageja kasuks välja mõistetud hüvitist 3300 euro võrra, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hageja kahe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, s.o 6600 eurot. Ringkonnakohus leidis, et hageja kasuks tuleks välja mõista tema kolme kuu keskmine töötasu, s.o 9900 eurot, kuid sellest tuleb arvata maha kostja TLS § 100 lg 1 alusel hagejale makstud hüvitis 3300 eurot. Nõustudes hageja vastuapellatsioonkaebusega, et hüvitisest ei saa maha arvata temale TLS § 100 lg 5 alusel makstud hüvitist, jättis ringkonnakohus siiski hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas osaliselt kostja apellatsioonkaebuse, vähendades kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust. Samas ei ole ringkonnakohus vastanud kostja apellatsioonkaebuse väitele, et hageja kasuks väljamõistetavat hüvitist tuleb lisaks kostja TLS § 100 lg-te 1 ja 5 alusel
8(11)
2-20-16369 makstud hüvitistele vähendada töötuskindlustushüvitise võrra.
ka
töötukassa
makstud
3472 euro
95 sendi
suuruse
Kolleegiumi hinnangul on kohtud eksinud kostjalt hüvitise väljamõistmisel TLS § 109 lg 1 kohaldamisel koostoimes VÕS 7. ptk sätetega (eelkõige VÕS § 127 lg-tega 5 ja 6, § 128 lg-ga 4, § 134 lg-ga 1 ning §-dega 139 ja 140). Samuti on kohtud rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest ei ole põhjendanud, kas ja kui suures ulatuses on hageja kasuks väljamõistetavat hüvitist vähendatud töötuskindlustushüvitise võrra ning kui suur osa hüvitisest on hüvitis varalise ja kui suur osa mittevaralise kahju tekitamise eest.
15.2.Kolleegium selgitab, et kui töötaja nõuab TLS § 109 lg 1 alusel tööandjalt töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud varalise kahju hüvitamist, pidades varaliseks kahjuks saamata jäänud tulu, peab töötaja tõendama nii sellise kahju tekkimise töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu (VÕS § 127 lg 4) kui ka sellise kahju suuruse. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, v.a siis, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel tuleb arvestada töötukassalt töövaidluse ajal töötajale makstud hüvitistega (vt Riigikohtu 21. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-708/54, p 23 ja selles viidatud praktika). Kahjuhüvitise suuruse tõendamisel võib kohus kohaldada VÕS § 127 lg 6 esimest lauset, mille kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, mh mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Samuti võib kohus kohaldada TsMS § 233 lg-t 1, mille kohaselt, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, mh kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
15.3.Kolleegium selgitab, et eelnimetatud sätetest tulenevalt peab hageja esile tooma ja tõendama, kui kaua ta jäi pärast töölepingu ebaseaduslikku ülesütlemist sissetulekust ilma. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja asus uue tööandja juures tööle 7. septembril 2020. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et viimaseks päevaks, mil hagejal tekkis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu otsene varaline kahju, oli 6. september 2020. Samas ei ole kohtud eelnimetatud asjaoludega siiski arvestanud, sest kui hageja ei saanud töölepingu erakorralise ülesütlemise tõttu teha tööd ja saada töötasu alates 26. juunist 2020, võib ta olla jäänud ilma vähem kui kolme kuu töötasust. Hageja ei tuginenud asjaolule, et alates 7. septembrist 2020 on tema töötasu kostja juures saadud töötasust väiksem. Seetõttu ei pidanud kohtud hindama, kas hagejal võib saamata jäänud tulu nõue olla ka ajavahemiku eest alates 7. septembrist 2020 (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 28).
15.4.Ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et olukorras, kus kostja rikkus hageja koondamisel TLS § 97 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustust teatada hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähemalt 30 kalendripäeva ette, on hagejal õigus saada kostjalt TLS § 100 lg 5 alusel hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Samas ei arvestanud ringkonnakohus sellega, et TLS § 100 lg 5 kohaldub üksnes siis, kui töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja maksis hagejale TLS § 100 lg 5 alusel ühe kuu töötasu suuruse hüvitise 3300 eurot. Praegusel juhul tuvastasid kohtud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse. Seetõttu selgus, et hageja sai kostjalt selle rahasumma alusetult. 9(11)
2-20-16369
Arvestades kolleegiumi varasemat seisukohta (vt nt Riigikohtu 21. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-708/54, p 18), pidanuks maakohus lõpetama töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates
26.juulist 2020. Sellisel juhul oleks hagejal kostja vastu saamata jäänud töötasu nõue TLS § 35 alusel ajavahemiku 26. juuni 2020 kuni 26. juuli 2020 eest, s.o 3300 eurot. Kui hageja oleks nõudnud kostjalt selles ajavahemikus saamata jäänud töötasu või kostja oleks talle maksnud töötasu kuni
26.juulini 2020, oleksid kohtud pidanud hageja kahjuhüvitise nõude suuruse arvutamisel arvestama, et hagejal sai kahju sellisel juhul tekkida alates 26. juulist 2020. See tähendab, et aeg, mil hageja ei saanud pärast kostjaga sõlmitud töölepingu lõppemist teha tööd ja saada töötasu, oleks sellisel juhul olnud ühe kuu võrra lühem kui väitis hageja ning hagejal tekkinud varaline kahju samas ulatuses väiksem. Kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ei olnud hagejal alust saada TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitist, kuid ta oli õigus nõuda kostjalt sama rahasummat TLS § 35 alusel. Juhul kui hageja esitab kostja vastu sellise nõude, saab kostja selle nõude tasaarvestada oma nõudega, kuna ta maksis TLS § 100 lg 5 alusel hagejale 3300 euro suuruse hüvitise alusetult.
16.Riigikohtu seisukoha järgi võib töötaja nõuda tööandjalt töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu 15. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-14, p 132). Kuna hageja palus mõista kostjalt mh välja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise, pidid kohtud tegema kindlaks, kas kostja diskrimineeris hagejat.
16.1.Maakohus nõustus hagejaga, et kostja diskrimineeris hagejat lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Maakohus leidis, et kostja eelistas jätkata töösuhet hageja asendajaga, kellega kostja tegevjuhil oli tekkinud hageja lapsehoolduspuhkuse ajal hea koostöö, samas kui erinevalt asendajast ei saanud lapsehoolduspuhkusel viibinud hagejal tegevjuhiga sellist usalduslikku suhet tekkida. Ringkonnakohus leidis vastupidi maakohtule, et kostja ei diskrimineerinud hagejat lapsevanemaks olemise või perekondlike kohustuste täitmise tõttu, kuna kostja eelistas hageja asemel jätkata koostööd asendajaga, kellega tal oli koostöö kogemus, ja asjast ei nähtu asendaja eelistamine põhjusel, et hagejal oli laps ja temaga seotud perekondlikud kohustused. Samas leidis ringkonnakohus, et asendaja eelistamine hagejale ja selleks struktuuri muutmine tõendab hageja diskrimineerimist. Lisaks on ringkonnakohus märkinud, et diskrimineerimist ei ole vaja tuvastada, kuna alusetu koondamise korral, kui eesmärgiks on vabaneda töötajast, et jätta tööle teine töötaja, diskrimineeritakse töötajat alati. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu seisukohad vastuolulised ja põhjendamata.
16.2.Kolleegium selgitab, et ainuüksi koondamise aluse puudumine ei tähenda alati töötaja diskrimineerimist, vaid kindlaks tuleb teha, kas töötajat on koheldud koondamisel halvemini nt tema soo või soolise kuuluvusega seotud asjaolu tõttu (vt TLS § 3 ja § 89 lg 4 koostoimes nt soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) §-ga 6). Sooline diskrimineerimine tehakse töövaidluses kindlaks SoVS § 4 järgi. Selles sättes ettenähtud jagatud tõendamiskohustuse järgi peab töötaja esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et teda on diskrimineeritud, ning tööandja peab menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Samasuguse tõendamiskoormuse jaotuse näeb ette VõrdKS § 8.
16.3.Kuna praegusel juhul ütles kostja töölepingu üles selle tõttu, et hageja kasvatab alla kolmeaastast last (vt käesoleva otsuse p 13.2), võib kostja olla hagejat diskrimineerinud perekondlike kohustuste täitmise tõttu SoVS § 6 lg 1 ning lg 2 p-de 1 ja 7 ning VõrdKS § 2 lg 3 mõttes sellega, et lõpetas hagejaga töölepingu lubamatult põhjusel, et hageja kasvatab alla kolmeaastast last. 10(11)
2-20-16369 TLS § 3 sätestab tööandja kohustuse tagada töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendada võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. Enne 1. aprilli 2022. a kehtinud SoVS § 3 lg 1 p 3 kohaselt diskrimineeritakse isikut sooliselt mh siis, kui teda koheldakse samalaadses olukorras teisest isikust ebasoodsamalt lapsevanemaks olemise või perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Tööandja tegevus loetakse SoVS § 6 lg 1 ning lg 2 p-de 1 ja 7 kohaselt diskrimineerivaks ka siis, kui ta teeb tööle valimise või töösuhte lõpetamise otsuse, jättes isiku kõrvale või koheldes teda muul moel halvemini nt lapsevanemaks olemise või perekondlike kohustuste täitmise tõttu. VõrdKS § 2 lg 3 järgi ei välista see seadus võrdse kohtlemise nõudeid töösuhetes mh perekondlike kohustuste täitmise tõttu.
16.4.Nii SoVS § 13 lg-te 1 ja 2 kui ka VõrdKS § 24 lg-te 1 ja 2 järgi võib isik, kelle õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, nõuda õigusi rikkunud isikult seaduses sätestatud alustel ja korras mh kahju hüvitamist ja rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlikku rahasummat. Hüvitise suurust kindlaks määrates arvestab töövaidlusorgan SoVS § 13 lg 3 ja VõrdKS § 24 lg 3 kohaselt mh diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi. Kolleegium selgitab, et eelnimetatud sätted ei anna olukorras, kus töötajat diskrimineeriti töölepingu erakorralisel ülesütlemisel, töölepingu ülesütlemise vaidlustamise korral kahju hüvitamise nõude esitamiseks iseseisvat alust. Töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise korral mõistetakse rahaline hüvitis diskrimineerimise eest välja TLS § 109 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-16, p-d 13–15).
17.Arvestades eeltoodut, peab ringkonnakohus tegema asja uuel läbivaatamisel kindlaks hagejal tekkinud saamata jäänud tulu suuruse ja mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse, selgitades oma otsuse põhjendavas osas, kui suur osa kohtuotsuse resolutsiooniga väljamõistetud rahasummast on varalise ja kui suur osa mittevaralise kahju hüvitis.
18.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmise osas, tuleb otsus tühistada ka menetluskulude osas. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine ringkonnakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse osalise ja vastukassatsioonkaebuse täieliku rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjonid tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.