Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

2-16-708 lõpetamise tingimuse, rahuldas osaliselt hagi hüvitise saamiseks ning jaotas teisiti menetluskulud. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-708 elektroonilise andmebaasi kaudu. Seega ei olnud oluline, kus hageja asub. Ka teiste osakondade juristide teenistuskohad asuvad üle Eesti. Kohtujuristi töökohad säilitati mh Haapsalus, Rakveres, Viljandis ja Pärnus. Kostja väited koondamise vajaduse kohta majanduslikus mõttes olid paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei tõendanud, et töömahud vähenesid uue strateegia tõttu. Kostja põhifunktsioon, sh maksude kogumine, ei ole ära langenud. Kostja avaldas, et maksuspetsialiste ei koondata. Hageja kui kohtumenetluse valdkonna jurist oli maksuspetsialist. Kuna kostja kinnitas avalikult, et on viimastel aastatel saanud uusi ülesandeid, ei olnud tõendatud väited töömahu vähenemise, töökoormuse muutuse ja töö ümberkorralduse kohta. Õiged ei olnud kostja väited riikliku suunise kohta vähendada avaliku sektori koosseisu. Valitsuse otsuse kohaselt tuli Rahandusministeeriumi valitsemisalas kaotada 28 kohta. Rahandusministri käskkirjaga kaotati 168 kohta. Seega ei olnud kostjal suunist koondada hageja koht. Isegi kui sellised suunised oleks olnud, oleks kostja pidanud käituma õiguspäraselt. Hagejale laienesid ATS § 98 lg-st 1, §-st 109, § 110 lg-st 2 ja § 113 lg-st 3 tulenevad garantiid. Kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendused olid üldsõnalised, abstraktsed, kontrollimatud ja paljasõnalised (TLS § 95 lg 2). Töötajate töötulemuste võrdlustabel ei muutnud kostja põhjendamiskohustust, selle andmed olid subjektiivsed ja kontrollimatud (nt juristide eriteadmised) ning andmeid ei kaalutud. Kostja jagas töökoormust ebavõrdselt ning ei olnud tõendatud, et kostja küsis hageja kohta sisuosakonnast enne koondamist tagasisidet. Kostja ei järginud TLS § 97 lg 2 p-st 4 tulenevat 90-päevast etteteatamistähtaega. Hageja sai töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 17. detsembril 2015 ning tööleping lõppes 31. detsembril 2015. Kostjal ei olnud õigust lõpetada töölepingut etteteatamistähtaega järgimata. Kostja ei arvestanud hageja huvide ja sotsiaalse olukorraga (TLS § 3 ja § 92 lg 1 p 2), sh tema perekondlike ja laenukohustustega (kasvatab üksi koolilast ja hoolitseb abivajava ema eest). Kostja teadis, et hagejale ei ole Järvamaal tööd. Kostja tekitas hagejale töölepingu ülesütlemise tähtaja järgimata jätmisega kahju 3139 eurot 80 senti (261 eurot 65 senti ×12 kuud). Kui kostja oleks järginud TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud ülesütlemise tähtaega, oleks hagejale laienenud kindlustuskaitse ja kindlustusandja oleks katnud 12 kuud hageja laenu tagasimakse kohustuse. Kostja teadis, et hageja laenumaksekindlustuse eritingimus töötuse kaitse kohta hakkas kehtima 90 päeva möödumisel kindlustuslepingu jõustumisest (14. jaanuar 2016). Kostja ei järginud võrdse kohtlemise põhimõtet (TLS § 3 ja § 89 lg-t 4, VõrdKS § 1 lg-t 1, § 2 lg-t 3 ja SoVS § 1 lg-t 1, § 5 lg-t 1 ja § 6 lg 2 p 7). Hagejat ei võrreldud 18 kohtujuristiga, kellel olid samad tööülesanded ning kes töötasid sama ametijuhendi järgi. Hagejat ei võrreldud ka juristidega, kes sarnaselt talle täitsid Tallinnas tööülesandeid, ega hageja meeskonna juristidega. Kostja eelistas tööle jätmisel töötajaid, kes olid hagejast nooremad, vastassoost või asusid Tallinnas. Võrdlusandmete mõjutamiseks andis kostja väljaspool Tallinna töötavatele juristidele enne koondamist vähem tööülesandeid. Hagejal oli koondamise hetkel varasema 20 kohtuasja asemel 17 kohtuasja ehk optimaalne arv. Kostja rikkus kohustust pakkuda hagejale teist tööd. Kostja kinnitas ülesütlemisavalduses, et tal ei ole teist sobivat tööd pakkuda. Teise töö pakkumise eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Tööandja kohustus ei piirdu erialase töö pakkumisega ja kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele. Töötajal on õigus töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise korral nõuda nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja palus hüvitise väljamõistmisel arvestada, et tema saamata jäänud tulu suureneb töövaidluse kestel. Hageja varaliseks kahjuks oli 1. jaanuarist 2016 kuni töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni saamata jäänud tulu (kasu saamise võimaluse kaotamine). Kui hagejat ei oleks koondatud, oleks tal säilinud põhitöötasu vähemalt V palgaklassi III palgataseme miinimumsummas 2100 eurot kuus. Ajavahemikul 1. jaanuar 2016 kuni 31. august 2016 oli hageja 3(19)

2-16-708 kahju 16 800 eurot (8 × 2100 eurot). Arvestades uue tööandja juures saadavat töötasu, oli ajavahemikul 1. september 2016 kuni 31. jaanuar 2017 hageja kahju 3000 eurot (5 × (2100 eurot-1500 eurot)) ning ajavahemikul 1. veebruar 2017 kuni 31. märts 2017 oli hageja kahju 1000 eurot (2 × (2100 eurot-1600 eurot)). Kokku oli varaline kahju 20 800 eurot. Hagejale tekkis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu mittevaraline kahju 12 600 eurot (6 × hageja keskmine töötasu 2100 eurot). Hageja ei põhjustanud töölepingu lõpetamist ja kahju tekkimist. Hageja oli tööülesannete täitmisel koostööaldis ja hoolikas, ta sai tööülesannete eduka täitmise eest preemiat. Kostja ei järginud ülesütlemise etteteatamistähtaega ja andis hagejale valet teavet, et juriidilises osakonnas koondamist ei tule. Hageja koondati otsitud põhjustel. Juriidilises osakonnas ei kadunud

2-16-708 kohtuasjade raskusaste, nõustamiste arv ajavahemikul 1. jaanuar 2015 kuni 30. november 2015, töögruppides osalemine, koolituste tegemine ja valdkonna eriteadmised) alusel võrdlustabeli. Kostja võttis valimisse jäänud isikutest pingerea kujundamisel lisaks arvesse kohtuasjade võiduprotsenti seisuga 30. november 2015, ühe suvavaliku alusel tehtud I kohtuastmes esitatud vastulause taset ja tagasisidet sisuosakonnast. Valimist välistati töötajad, kes kasvatasid alla kolmeaastast last. Koondatavaks osutumisel oli määrav menetluses olevate asjade arv ja raskusaste, kohtuvaidluste tulemuslikkus, lisatööülesannete täitmine ning tagasiside sisuosakonnalt. Asjakohatud olid väited, et kostja eelistas hagejast nooremaid ja teisest soost töötajaid. Kostja pidi hagejale töölepingu ülesütlemisest ette teatama vähemalt 90 päeva, kostja andis töölepingu ülesütlemise avalduse hagejale kätte 17. detsembril 2015 ning tööleping lõppes 31. detsembril 2015. Kuna kostja struktuuri ja teenistuskohtade koosseisu kinnitav käskkiri jõustus 1. jaanuaril 2016, oli kostjal mõjuv põhjus etteteatamistähtaega mitte järgida. Kostja maksis hagejale hüvitist töölepingu lõppemisest vähem ette teatatud aja eest. Kostja ei pidanud hüvitama hagejale laenumaksekindlustusega seotud kahju. Kostja ei rikkunud kohustust pakkuda hagejale teist tööd. Kostjal ei olnud pakkuda hagejale teist sobivat töökohta, arvestades tema tööülesandeid, teadmisi, oskusi, kogemusi ja töökoha asukohta. Kostja andis ülesütlemise teates hagejale võimaluse valida endale sisevõrgus olevatest vabadest ameti- ja töökohtadest sobivaim. Hageja ei väljendanud soovi jätkata teisel töö- või ametikohal. Kostja ei pidanud pakkuma hagejale lapsehoolduspuhkusel oleva kohtujuristi kohta, kuna viimane soovis 8. märtsil 2016 tööle naasta. Ametiasutusel ei ole seaduse järgi kohustust pakkuda töötajale koondamise korral vaba ametikohta. Hageja 1. jaanuarist 2016 kuni 31. märtsini 2017 saamata jäänud töötasu nõue oli põhjendamatu. Esitatud asjaoludel ei olnud alust kohaldada TLS § 109 lg-t 1 ning igal juhul ei tulnud hüvitise arvutamisel aluseks võtta töölepingus kokkulepitud 1550 eurost suuremat töötasu. Lisaks tuli arvesse võtta hageja töötuskindlustushüvitist (3673 eurot 60 senti) ja hüvitist töölepingu lõppemisest vähem ette teatatud 52 päeva eest. Kostja tagas hagejale senise sissetuleku kuni 16. märtsini 2016. Hageja töötasu uue tööandja juures oli 1. veebruarist 2017 suurem kui senine töötasu ning seega ei tekkinud hagejale pärast nimetatud kuupäeva kahju. Hageja kuue kuu keskmise töötasu nõue oli meelevaldne ja ebamõistlik. Kostja ei käitunud pahatahtlikult. Saamata jäänud töötasu või alternatiivselt esitatud hüvitise nõue oli alusetu. Töötasu tuleb tasuda vastavalt poolte kokkuleppele. Kostja ei kohelnud hagejat töötasu määrates ebavõrdselt. Kostja maksis kohtumenetluse valdkonna juristidele töötasu sarnastel alustel (teenistuskoha ülesannete ning teenistuja teenistusalaste teadmiste, oskuste ja kogemuste põhjal) V palgaklassi järgi. Kostja palgakorraldus ajavahemikul 1. aprill 2013 kuni 31. detsember 2015 võimaldas teenistujatele erinevaid põhipalkasid. Hageja ei tõendanud, et tema põhipalk oli teiste kostja juriidilises osakonnas töötanud kohtujuristidega võrreldes ebamõistlikult madal. Hageja soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse alusel esitatud nõue oli alusetu ja aegunud (esitas nõude 9. jaanuaril 2017, kuid kinnitas, et sai ebavõrdsest kohtlemisest teada 16. detsembril 2015). Kostja esitas 14. aprillil 2016 menetlusliku tasaarvestuse avalduse (täpsustas 20. veebruaril 2017), milles palus juhul, kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse ja mõistab hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel, tasaarvestada hageja nõue kostjalt hagejale makstud 1294 euro 50 sendi suuruse koondamishüvitisega. Tööandja ei pea töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tasuma töötajale hüvitist nii ülesütlemise kui ka töösuhte kohtus lõpetamise eest.

2-16-708 2015. a töölepingu ülesütlemise avaldusega, et tööleping lõpeb 31. detsembril 2015. Hageja sai teate kätte 17. detsembril 2017. Kostja tasus hagejale hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest. Töölepingu lõpetamise eeldused olid täidetud ning kostja ei rikkunud TLS § 89 lg 1 ja TLS § 97 nõudeid. Tööandjal on õigus asutuse tööd ümber korraldada, töö- ja ametikohtade arvu vähendada, otsustada, milliseid töö- ja ametikohti luua või koondada ning töötaja nõusolekuta otsustada kulusid optimeerida ning ressursse efektiivsemalt kasutada. Kostjal oli juriidilises osakonnas koondamissituatsioon ja tal oli õigus hagejaga sõlmitud tööleping üles öelda, kuna rahandusministri käskkirjaga kinnitatud kostja uue struktuuri ja teenistuskohtade koosseisuga kaotati 168 teenistuskohta (sh juriidilises osakonnas) ametiasutuse koosseisus töömahu vähenemise ja töö ümberkorraldamise tõttu. TLS § 89 ei sätesta töötajate võrdlemise kriteeriume. Pärast eelisõigusega isikute välistamist on tööandjal õigus valida, kellega ta töölepingu üles ütleb. Valikuõigust piirab võrdse kohtlemise põhimõte. Kostja selgitas, millistest reeglitest ja põhimõtetest lähtudes koondas ta kohtumenetluse valdkonna juristi töökoha Pärnus, Rakveres, Tartus ja Paides. Koondamise vajaduse üle saab otsustada vaid tööandja. Töötaja koondamise vajadust vaidlustada ei saa. Kostjal oli mõjuv põhjus etteteatamise tähtaja järgimata jätmiseks, kuna rahandusministri käskkiri jõustus 1. jaanuaril 2016. Kostja maksis hagejale hüvitist töölepingu lõppemisest vähem ette teatatud aja eest. Kuna kostja märkis töölepingu ülesütlemise avalduses, et hagejale ei ole teist töökohta pakkuda, ja andis talle võimaluse valida sobivaim ameti- või töökoht vabade kohtade seast, täitis kostja kohustuse pakkuda hagejale teist tööd. Kostjale ei saanud ette heita kõikide vabade töökohtade (sh ametikohtade) pakkumata jätmist. Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei või muutuda asutuse jaoks nii koormavaks, et takistab ümberkorralduste elluviimist ja pikendab nende kulgu. Töötasu tuleb maksta vastavalt töölepingus kokkulepitule. Tööandjal ei ole keelatud sõlmida erinevate töötasudega töölepinguid. Hagejal oli võimalik pöörduda palgatingimuste üle läbirääkimiseks kostja poole. Kostja ei pidanud kohaldama hagejale 1. aprillist 2013 kuni 31. detsembrini 2015 III palgataset, kuna hageja palgaaste oli 2007. a-st 25 ehk palgatasemetest eelviimane. Kostja palgakorraldus võimaldas kohaldada erinevaid põhipalku. Hageja ei tõendanud, et tema põhipalk oli teiste juriidilise osakonna kohtujuristidega võrreldes ebamõistlikult madal. Hageja alternatiivne võrdse kohtlemise seaduse alusel esitatud hüvitise nõue oli aegunud (VõrdKS § 25). Hageja kinnitas, et sai teiste kohtujuristide palgaandmetest teada 16. detsembril 2015. Hüvitisnõude esitas ta

6(19)

2-16-708 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

2-16-708 õigus pärast eelisõigusega isikute väljaselgitamist vabalt valida (sh lähtuda lisaks tööoskustele ka suhtlemisoskusest ja isikuomadustest), kellega töötajatest ta töölepingu üles ütleb. Tööandja valikuõigust piirab TLS § 89 lg 4 järgi võrdse kohtlemise põhimõte (TLS § 3). Ringkonnakohus viitas VõrdKS § 2 lg-le 3, § 8 lg-tele 1 ja 2, SoVS §-le 6 ja § 4 lg-tele 1 ja 2. Hageja ei toonud kohtu ette piisavalt piiritletud faktilist asjaolu, millest saaks järeldada, et hagejat diskrimineeriti teiste töötajatega võrreldes, st pandi koondamisel halvemasse olukorda vanuse, soo, elukoha, laenukohustuse, gümnaasiumis õppiva lapse või abi vajava ema tõttu. Kostja võrdles põhjendatult hageja tööd puudutavaid andmeid sarnasel töökohal töötanud juristide andmetega. Võrdlustabeliga oli tõendatud, et selle aluseks olid samad kriteeriumid. Kuna põhiüksuste nõustamine oli koondunud Tallinna, tingis see vajaduse säilitada seal kohtujuristide arv. Koondatavaks osutumisel oli määrav menetluses olevate asjade arv ja nende raskusaste (näitab rolli meeskonnas ning meeskonna juhi hinnangut töötaja võimekusele), kohtuvaidluse tulemuslikkus, lisatööülesannete täitmine ning tagasiside vahetult juhilt ja sisuosakonnalt. Eeltoodu oli tõendatud töötulemuste võrdlustabeli (I kd, tl-d 123–125), peajuristi seletuse (III kd, tl-d 50–51) ning kohtulahendite võrdlusandmetega (III kd, tl 107). Paljasõnalised olid hageja väited, et koondamisvalim ja võrdlustabel olid valed, sest võrdlus oli formaalne, kontrollimatu, sisult väär ning selle koostamise põhimõtted valed. Hageja ei esitanud faktilisi asjaolusid, et koondamisvalim koosnes ainult vanemaealistest naistöötajatest. Kostja otsustas säilitada Tallinna kohtujuristide arvu ja seetõttu ei pidanud nende andmeid koondamisvalimis kajastama. Hagejat ei diskrimineeritud elukoha tõttu. Kostjal ei olnud kohustust tuua hageja töökoht Tallinnasse. Kostja ei täitnud TLS § 89 lg-s 3 sätestatud kohustust pakkuda hagejale teist tööd enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu. Kostja kinnitus, et tal ei ole hagejale teist sobivat töökohta pakkuda, oli vale. Kuni 7. märtsini 2016 oli ajutiselt töölt eemal (lapsehoolduspuhkusel) kohtujurist (II kd, tl 56). Seega oli kostjal võimalik pakkuda hagejale sobivat (sama) tähtajalist tööd. 15. detsembri 2015. a seisuga oli vaba arhivaari töökoht (I kd, tl 126). Kostja ei toonud kohtu ette asjaolusid, mille kohaselt ei oleks hageja arhivaari töökohale sobinud või ei oleks hagejale täiendusõppe korraldamine olnud mõistlik või oleks põhjustanud kostjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Kuna kostja rikkus TLS § 89 lg-s 3 sätestatud kohustust pakkuda hagejale teist tööd, ei vastanud töölepingu ülesütlemine seaduse nõuetele ja oli TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Ringkonnakohus lõpetas TLS § 107 lg 2 järgi töölepingu hageja taotlusel alates 31. detsembrist 2015 tingimusega, et tööleping lõpeb TLS § 107 lg 2 järgi üksnes siis, kui kostja maksab samal ajal töölepingu lõppemisega TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetud hüvitise. Hageja ei olnud ATS § 16 järgi ametnik, keda oleks ilma konkursita saanud üle viia vabale ametikohale. Sellist õigust ei andnud hagejale ka asjaolu, et temaga oli sõlmitud soodustingimustega tööleping (ATS § 110 lg 2). Maakohus tuvastas õigesti, et kostja maksis hagejale töölepingus kokkulepitud töötasu (TLS § 5 lg 1 p 5 ja § 28 lg 2 p 2). Töölepingust (sh p-st 7.1) ei tulenenud kostja kohustust vaadata hageja töötasu igal aastal pärast uue palgajuhendi kehtestamist üle. Aastatel 2013 kuni 2015 kehtinud palgajuhendite järgi lepiti töötaja põhipalk kokku töötaja ja peadirektori vahel töölepingus või selle lisas. Hageja põhipalk ei olnud teiste juristidega võrreldes ebamõistlikult madal (II kd, tl-d 18 ja 25, 158–211; I kd, tl-d 8-10, 55-75). Teenistujate põhipalgad vaadatakse üle vähemalt kord aastas ja neid korrigeeritakse eelarveliste võimaluste kohaselt, kuid kostjal ei olnud kohustust hageja töötasu igal aastal tõsta (2013. a ja 2014. a palgajuhendi p 6.5 ja 2015. a palgajuhendi p 6.3). Kostja palgakorraldus võimaldas kohaldada töötajatele erinevaid põhipalku. Kostja oli pädev hindama, kas hageja vastas teadmiste, oskuste, töö keerukuse, kogemuste taseme ja töö kvaliteedi tõttu I või III palgatasemele. Maakohtu järeldus alternatiivse nõude (16 050 euro saamiseks) aegumise kohta oli vale. SoVS § 13 lg 1 (SoVS § 6 lg-s 2 sätestatud rikkumised) ei ole kahju hüvitamise iseseisev alus (Riigikohtu 8(19)

2-16-708

2-16-708 loobumise tõttu. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Eeltoodud asjaoludel ja arvestades TsMS § 168 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse, jättis ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel kõik maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

2-16-708 aluse ebavõrdse kohtlemise eeldamiseks. Hageja sai sama tööd tegevate juristidega võrreldes väiksemat töötasu ja on tõendatud, et erinevat kohtlemist saab seletada üksnes soo ja vanuse ning võimalik, et ka töökoha piirkondliku erinevusega (VõrdKS § 2 lg 3, § 8 lg 1 ja SoVS § 4 lg 1). Hageja tõendas SoVS § 6 lg- s 2 sätestatud asjaolude esinemist. Hageja nimetas menetluses noorte meessoost juristide nimed, kes said sama töö eest 3000 euro suurust töötasu. Kostja ei lükanud seda väidet ümber. Kostja pidi tõendama, et ta ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet (VõrdKS § 8 lg 2, SoVS § 4 lg 2). Kostja ei tõendanud, et hageja ei olnud kaastöötajatega võrreldavas olukorras või et võimalik ebavõrdne kohtlemine toimus objektiivsetel alustel ja põhjendatult. Ringkonnakohus leidis valesti, et VõrdKS § 8 lg 1 ja SoVS § 4 lg 1 alusel saab rahuldada vaid nõuet, kus töötaja on välja toonud võrdlusisikute nimed. Tõendamisest keeldumise tõttu pidanuks kohus samastama kostja käitumise diskrimineerimise omaksvõtuga SoVS § 4 lg 2 tähenduses. Arvestades, et töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks, ei saa eeldada, et tal on juurdepääs ja tõendamisvõimalused isikute nimede esitamiseks diskrimineerimisjuhtumite puhul, kui tööandja tõendeid välja ei anna. Vaja oleks Riigikohtu tõlgendust, millises ulatuses on töötaja kohustatud esitama faktilised asjaolud, et kinnitada töötasu maksmisel diskrimineerimise eeldust, ning millise detailsusastmega peab töötaja esitama faktilised asjaolud, et tõendamiskoormis läheks tööandjale. Lisaks, kas juhul, kui tööandja ei esita töötaja faktilistele asjaoludele vastuväiteid, on tegemist tõendamisest keeldumisega SoVS § 4 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus jaotas valesti menetluskulud, kohaldas põhjendamatult TsMS § 163 lg-t 1 ning jättis kohaldamata TsMS § 163 lg 2. Kohus ei arvestanud, et kuigi osa nõuete menetlus lõpetati, ei olnud need rahalised nõuded ning tuvastusnõuded olid hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. Kohus ei põhjendanud TsMS § 163 lg 2 kohaldamata jätmist, kuigi hageja esitas vastava taotluse. Ringkonnakohus rahuldas hageja põhinõude ligikaudu hageja pakutud kompromissi ulatuses (18 000 eurot), kui arvestada ka 1. aprillist 2017 kuni 7. märtsini 2018 saamata jäänud tulu 5500 eurot. Vajalik oleks Riigikohtu seisukoht, kas ja millal peab kohus menetluskulude jaotamisel lähtuma TsMS § 163 lg-st 2.

2-16-708 säästlikumalt ja tööjõudu efektiivsemalt ning sellises olukorras kaoks koondamise mõte ära, kui tööandja peaks koondatavale töö säilitamise nimel igal juhul pakkuma vaba töökohta. Seda isegi juhul, kui töö paremaks korraldamiseks ja finantsvahendite otstarbekamaks kasutamiseks see vajalik ei ole. Lisaks ei saa nõuda, et tööandja korraldaks koondatavale töö pakkumise nimel asutuse töö ümber, kuigi vajadus selleks puudub. Olukord, kus tööandja peaks pakkuma koondatavale vaba töökohta, mida tööandja pole pidanud vajalikuks täita juba pikemat aega ning mille täitmiseks puudub vajadus ka lähitulevikus, viiks selleni, et tööandjal ei ole sisulist tööd koondatavale anda ning töötasu tuleks talle maksta tööl käimise, mitte töö tegemise eest. See ei ole TLS § 89 lg-s 3 sätestatud kohustuse eesmärgiks. Ka Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et tööandjal on õigus otsustada, kas ta täidab olemasolevad vabad ametikohad (Riigikohtu 2. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-11, p 11). Arvestades hageja seniseid tööülesandeid, teadmisi, oskusi, kogemusi ning töökoha asukohta, ei olnud kostjal pakkuda hagejale teist sobivat töökohta. Seetõttu võimaldas kostja hagejal valida endale sobivaim ameti- või töökoht vabade ameti- ja töökohtade hulgast. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine eesmärgiga vältida isiku teenistusest vabastamist on asutuse kohustus, ei välista see isiku enda hoolikust ja aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (Riigikohtu 7. aprilli 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-05). Hageja ei pöördunud kuni töölepingu lõppemiseni personalitöötaja poole, et väljendada soovi jätkata tööd mõnel kostja töökohal. Hageja ei märkinud kohtumenetluses, et peale kostja tulude osakonna juristi ametikoha oleks mõni konkreetne töökoht vastanud tema võimetele, teadmistele ja kogemustele. Hageja teadis, et Tallinnas on vaba haldusosakonnas arhivaari töökoht, kuid ta ei väljendanud soovi sellel tööl jätkata. Kuna hageja ei olnud sellest töökohast huvitatud, ei ole vaidluse lahendamisel oluline, kas kostja konkreetset arhivaari töökohta hagejale pakkus või mitte. Seega ei saanud see asjaolu mõjutada töölepingu ülesütlemise kehtivust. Lisaks puudus kostjal vajadus täita 15. detsembri 2015. a seisuga arhivaari töökohta, vajadus täita see töökoht selgus hiljem. Arhivaari töökoha kuulutuse avaldas kostja alles 29. jaanuaril 2016. Kostja ei nõustu, et ta oleks pidanud koondatavale hagejale pakkuma ka ajutiselt äraoleva juriidilise osakonna kohtumenetluse valdkonna juristi kohta. Lapsehoolduspuhkusel olnud isik oli kostjat juba

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-16-708 jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis aastatel 2013–2015 III palgataseme järgi saamata jäänud töötasu 16 050 eurot kostjalt välja mõistmata, kuid muutis ja täiendas maakohtu otsuse põhjendusi. Lisaks tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse parandada ringkonnakohtu 13. veebruari 2018. a istungi protokoll. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus võttis vastu hageja loobumise nõuetest tuvastada, et kostja rikkus hageja töötasu määramisel aastatel 2013–2015 palgajuhendeid, käitus diskrimineerivalt ning rikkus TLS § 3 ja § 89 lg-t 4, VõrdKS § 2 lg-t 3 ja SoVS § 6 lg 2 p 1–4, ning lõpetas nende nõuete osas menetluse.

2-16-708 seotud kahjuhüvitise nõude rahuldamata (III kd, tl 165–165 pöördel). Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsust nimetatud nõude puhul tõendite hindamise kontekstis ning lisaks märkis, et muutis 9. jaanuari 2017. a seisukohtades seda nõuet ning suurendas TLS § 109 alusel esitatavat saamata jäänud tulu nõuet töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni hageja töötu staatuse lõppemiseni saamata jäänud tulu nõudega. Hageja leidis, et maakohus pidi põhjendama hageja saamata jäänud tulu nõuet, mitte aga varalise kahju nõuet ning et maakohus ületas oma pädevust (III kd, tl 176 pöördel). Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei pidanud otsuses käsitlema hageja nõuet, mille kohaselt kostja tekitas hagejale 3139 eurot 80 senti kahju töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmisega, kuna seetõttu ei laienenud hagejale laenumaksekindlustuse kaitse. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja loobus sellest nõudest 9. jaanuaril 2017 ega esitanud hagi terviktekstis nimetatud nõuet ning et seetõttu tuleb need põhjendused maakohtu otsusest välja jätta. Kolleegiumi hinnangul tuvastas ringkonnakohus, et hageja on vaidlusalusest nõudest loobunud, kuid jättis hageja taotluse haginõudest loobumise kohta korrektselt otsuse resolutsioonis lahendamata. Ei ole oluline, et hageja ei ole kassatsioonkaebuses sellele ringkonnakohtu rikkumisele viidanud. Kolleegium selgitab, et nõudest loobumine tuleb nõuetekohaselt vastu võtta ning taotlus lahendada. Hageja võib TsMS § 429 lg 1 järgi hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse osaliselt samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb ringkonnakohtul hagist loobumise avaldus korrektselt lahendada. II

14(19)

2-16-708 ta võimaldaks töötajal ilma töökohale kandideerimata töötamist jätkata. Kostja ei väitnud, et hageja oleks saanud soovi korral ilma kandideerimata jätkata igal kostja vabal ameti- või töökohal.

2-16-708 varasemas praktikas selgitanud, et kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 20; 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16). Maakohus tuvastas, et kostja teatas hagejale töösuhte lõppemisest 17. detsembril 2015 ning pidi teatama hagejale töölepingu ülesütlemisest ette vähemalt 90 päeva (TLS § 97 lg 2 p 4). Hageja taotles, et kohus lõpetaks töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 31. detsembrist 2015. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794/42, p 10; 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15). Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, millal oleks tööleping ülesütlemise kehtivuse korral lõppenud. III

16(19)

2-16-708 pöördel ja tl 35) nähtub üheselt, et hageja palus kostjalt TLS § 109 lg 1 järgi välja mõista 33 400 eurot (mittevaraline kahju 12 600 eurot + varaline kahju 20 800 eurot) seisuga 31. märts 2017. Eelnevat ei muuda kolleegiumi hinnangul ka asjaolu, et 22. mai 2017. a kohtukõne teesides palus hageja mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 järgi välja hüvitise 33 400 eurot (seisuga 31. märts 2017) ning edasi tulevikus tekkiva kahju (III kd, tl 130 pöördel). Maakohus määras 17. jaanuari 2017. a istungil (III kd, tl 17 pöördel), et hagejal tuleb 31. jaanuaril 2017 esitada kohtule hagi terviktekst, kus on konkreetselt välja toodud tema nõuded, ning vajadusel esitada lisatõendid. Hagi terviktekstis nõudis hageja saamata jäänud tulu 31. märtsi 2017. a seisuga kindla summana. Maakohus küsis 9. mail 2017 toimunud istungil (III kd, tl 116 pöördel), kas pooltel on veel taotlusi. Kuna pooltel ei olnud taotlusi, siis alustas maakohus asja sisulist arutamist. Maakohus lõpetas 9. mail 2017 asja sisulise arutamise ning pooled said üksnes õiguse esitada kohtukõnede kirjalikud teesid (III kd, tl 118 pöördel). TsMS § 402 lg 2 teise lause järgi võib kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Hageja soovis oma nõuet suurendada, kuid esitas selle taotluse hilinenult (TsMS § 329 lg 1, § 330 lg 1). Tegemist ei olnud TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud olukorraga. Taotlusega arvestamine oleks menetlust venitanud ning hageja ei põhistanud, et tal oli hilinemiseks mõjuv põhjus. Seega palus hageja TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes selgelt väljendatud nõudena kostjalt TLS § 109 lg 1 järgi välja mõista 33 400 eurot seisuga 31. märts 2017. TsMS § 438 lg 1 ja § 439 järgi teeb kohus otsuse esitatud nõuete kohta. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 15.1). Hageja ei palunud hüvitist välja mõista kuni maakohtu otsuse jõustumiseni.

2-16-708 kolleegium sellega iseenesest arvestama. Samas võib Riigikohtu halduskolleegiumi viidatud seisukoht olla sisulises vastuolus Riigikohtu üldkogu eelnimetatud seisukohaga. Töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 6 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 tulenevalt on töötajal õigus saada töötuskindlustushüvitist mh juhul, kui ta on töötuna arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 kohaselt ja tal on töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul ning töösuhe lõppes TLS § 107 lg-s 2 nimetatud alusel. Sellist liiki hüvitise kohta käibki Riigikohtu üldkogu eelnimetatud otsuse p 32.7. Riigikohtu üldkogu ei ole eelnimetatud otsuses käsitlenud Töötukassa makstavat koondamishüvitist. TKindlS § 141 sätestab, et õigus saada kindlustushüvitist koondamise korral on töötajal, kelle töösuhe selle tööandjaga on kestnud vähemalt viis aastat ja kelle tööleping on üles öeldud koondamise tõttu või kes on töölepingu üles öelnud TLS § 37 lg 5 alusel, või ametnikul, kelle teenistusstaaž on vähemalt viis aastat ja kelle teenistussuhe on lõpetatud ATS § 90 alusel. Seega ei näe TKindlS § 141 ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. TKindlS § 46 lg 1 järgi nõuab töötajale õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitised Töötukassa hüvitise saajalt tagasi. Hüvitise saajale õigusliku aluseta määratud ja makstud kindlustushüvitise koondamise korral võib Töötukassa TKindlS § 46 lg 3 kohaselt nõuda tagasi tööandjalt, kui hüvitis maksti tööandja esitatud ebaõigete andmete tõttu ja hüvitise saajalt ei ole võimalik hüvitist tagasi nõuda. Kolleegiumi arvates tuleb seaduse mõtte kohaselt TKindlS § 46 lg-d 1 ja 3 tõlgendada selliselt, et olukorras, kus töötajale on makstud koondamise korral kindlustushüvitist ja töövaidlusorgan tunnistab töölepingu erakorralise ülesütlemise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja loeb töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi lõppenuks ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, on Töötukassal õigus nõuda töötajale makstud hüvitist tagasi tööandjalt, mitte töötajalt.

18(19)

2-16-708

Ants Kull

Tambet Tampuu

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.