Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11.04.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab 1(12)
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viibides vahistatuna Tallinna Vanglas, esitas X. X. 18.10.2018, 28.11.2018, 25.01.2019 ning 14.03.2019 vanglale taotlused pikaajaliseks kokkusaamiseks lähedastega. Tallinna Vangla tagastas eri aegadel kõik nimetatud taotlused, kuna sel ajal kehtinud vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5 vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimalust ette ei näinud.
2.X. X. esitas 02.05.2019 (koostatud 26.04.2019) Tallinna Vanglale taotluse nr 517/19/70-1 mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses spordisaali ja spordivahendite kasutamise mittevõimaldamise ning lähedastega kokkusaamiste keelamisega. Kuivõrd taotlus oli puudustega, palus Tallinna Vangla X. X.il seda täpsustada. 02.07.2019 esitas X. X. puuduste kõrvaldamise avalduse. Täpsustatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt rikkus vangla X. X.i õigust perekonnaelu puutumatusele, sh õigusele saada lapsi ja olla intiimsuhtes. Lisaks ei ole tal olnud kolme aasta jooksul võimalik kasutada Tallinna Vangla kodukorras kirjeldatud sportimisvõimalusi. Spordivahendite puudumise tõttu ei ole ta saanud rippes selga ja õlgu venitada, lõuatõmbeid teha ega jalgu tõsta. X. X.i hinnangul on tema selg seetõttu valutama hakanud.
3.Riigikohus tunnistas 11.06.2019 otsusega nr 5-18-8/19 VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja edasiulatuvalt kehtetuks. Riigikohus omistas otsuse tagasiulatuva mõju isikutele, kes selle otsuse jõustumise ajaks olid seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise.
4.X. X. (kaebaja) esitas 21.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-191165), milles palus kohustada vastustajat läbi vaatama tema taotlused, mille vastustaja oli registreerinud 18.03.2019. Kaebaja taotles pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ja spordisaali või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamise võimalust. Kaebaja palus tühistada taotluste kohta tehtud vangla otsused ja vaideotsused. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.02.2020 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Vangla otsused pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise kohta ja kohustas vastustajat vaatama läbi kaebaja taotlused pikaajaliseks kokkusaamiseks lähedastega. Ülejäänud osa kaebusest jättis kohus rahuldamata.
5.Tallinna Vangla jättis 15.07.2019 otsusega nr 5-37/19/70-4 X. X.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. VangS § 55 lg 1 järgi tuleb kinnipeetavale tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga, kuid täpsemaid tingimusi selleks pole sätestatud. Vahistatul ei ole võimalik külastada spordisaali ega kasutada osakonnas olevaid spordivahendeid, kuna teda hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, mil ta töötab või õpib. Vahistatul on võimalik sportida oma kambris ning tunniajase jalutuskäigu jooksul värskes õhus. Osades jalutusaedades on olemas mõned treeningvahendid, näiteks lõuatõmbekang. Meditsiinikaardi järgi on kaebaja kurtnud seljavalu 15.03.2017, 10.04.2017 ja 22.10.2018, kuid tegu on olnud ajutiste vaevustega, mille leevendamiseks on meditsiinitöötaja soovitanud kaebajale võimlemisharjutusi. Vangla tegevus ei ole õigusvastane, kuna liikumispiirang tuleneb seadusest.
6.X. X. esitas 25.07.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 15.07.2019 otsuse nr 5-37/19/70-4 tühistamiseks ning 18 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja vähendas 14.04.2020 algset kahjunõuet ning nõude suuruseks jäi 15 000 eurot (13 000
2(12)
eurot pikaajaliste kokkusaamiste keeluga põhjustatud kahju eest, 2000 eurot piiratud sportimisvõimaluste tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks).
7.Tallinna Halduskohus jättis 14.05.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.
8.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 08.10.2020 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsusega sportimisvõimaluste puudumise kohta. Ringkonnakohus mõistis kaebajale pereelu puutumatuse rikkumise tõttu tekitatud mittevaralise kahju eest välja hüvitise 150 eurot.
9.Riigikohus rahuldas 17.06.2021 tehtud kohtuotsusega X. X.i kassatsioonkaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu 14.05.2020 ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2020 otsused. Riigikohus tegi osaotsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt, mõistes Tallinna Vanglalt X. X.i kasuks välja 1500 eurot pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiramisega tekitatud mittevaralise kahju eest 2000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks esitatud nõude saatis Riigikohus Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja nõue ja seisukohad
10.Sportimisvõimaluste piiramisega tekitatud mittevaralise kahju eest nõuab kaebaja 2000 eurot. Kaebuse põhjendused seoses spordisaali ja spordivahendite kasutamise võimaluse puudumisega on kokkuvõtvalt järgmised.
11.Kaebajat on alates 22.08.2016 diskrimineeritud ning süüdimõistetud kinnipeetavatega võrreldes erinevalt koheldud. Kaebaja hinnangul on temale kohalduvad kinnipidamistingimused põhjendamatult rangemad. Talle ei ole tagatud võimalust kasutada spordisaali ega ka nt vangla koridoris asuvaid spordivahendeid.
12.Tallinna Vangla kodukorras on kirjeldatud rikkalikud võimalused sportimiseks, kuid kaebaja neid kasutada ei saanud. Spordisaali ja sportimisvahendeid said kasutada üksnes süüdimõistetud kinnipeetavad. Samas on kaebaja juba ligi kolm aastat nendega analoogses olukorras (s.t talle ei ole prokuratuuri poolt täiendavaid piiranguid seatud). Vastustaja väide, et jalutusboksides olid mõned treeningvahendid (nt lõuatõmbekang) ning seega oli kaebajal võimalik igapäevaselt värskes õhus treenida, ei vasta tõele. Kaebajat ei ole ühtegi korda sellisesse treeningvahenditega boksi jalutama viidud. Kambris aga ei käi aknad lahti, mistõttu on seal täielik õhupuudus.
13.Sellest, et kaebaja on pidanud kolme aasta jooksul 23 tundi ööpäevas kinni olema, on kaebajal tekkinud mitmed terviseprobleemid: tal valutavad selg, põlved, puusaliigesed ja ka silmad. Lisaks pidi kaebaja esimest korda elus psühhiaatri poole pöörduma. Arst kirjutas kaebajale pidevalt välja salvi põlvede, selja ja puusaliigeste valu vastu ning silmatilku.
14.Vanglal olid kõik võimalused pakkuda kaebajale sportimisvõimalusi: spordisaal on vaba 3 päeva nädalas, korvpalliväljak 24 tundi päevas ning kaks suurt jalutusboksi treeningvahenditega 23 tundi päevas. Tuleks teha vahet, kas inimene on vahistatu staatuses 1–6 kuud või 3,5 aastat. Tartu Vangla on näiteks vahistatul lubanud kasutada spordisaali üks kord nädalas.
15.Kaebaja väitel tekkis tubasest sporditegevusest pidevalt konflikte. Kambris ei käi aken lahti ja valitseb õhupuudus. Kambris võimlemine oleks kõigi sealviibijate olukorda halvendanud. 3(12)
Kambris, kus isegi elamiseks õhku ei jätku, sportida ei saanud. Vangla poolt mainitud õhutusava oli kinni kaetud paksu metallplaadiga, millesse olid puuritud sõrmejämedused augud. See takistas täiendavalt õhuvahetust. Ka Tallinna Vangla uues hoones on kambrites vähe õhku ning sportimisest kambris ei saa juttugi olla.
16.Taotluste varasem esitamine ei oleks midagi muutnud, kuna ametnikud ütlesid pidevalt, et see on mõttetu. Vastustaja seisukohad
17.Tallinna Vangla palub jätta kaebuse tervikuna rahuldamata. Tallinna Vangla jääb kahju hüvitamise taotluse vastuses nr 5-37/19/70-4 esitatu juurde ja palub seal toodud seisukohtadega arvestada. Täiendavalt märgib vangla järgmist.
18.Kohtud on varasemalt leidnud (vt nr haldusasja nr 3-17-1082), et spordisaali kasutamise võimaluse puudumine oli tingitud asjaolust, et isik viibis vanglas vahistatuna. Seega tuleneb piirang otseselt õigusaktidest. Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. Vaidlust ei ole selles, et vahistatu saab tegeleda võimlemisharjutustega nii oma kambris kui ka jalutusboksis värske õhu käes. Asjaolu, et kinnipeetavatel on võimalus tegeleda spordiga suuremas mahus kui vahistatutel, tuleneb eraldihoidmise printsiibist, kuna spordisaali ei saa lasta samaaegselt vahistatutega teisi vange.
19.Ka kaebajal oli võimalik kehakultuuriga tegeleda igapäevaselt vabas õhus jalutuskäigu ajal. Samuti oli tal võimalus teha kambris või jalutusboksis erinevaid harjutusi nagu kätekõverdusi, istesse tõuse, plankseisu jne, lisaks ka erinevaid venitusharjutusi. Võimalus nii lihaste treenimiseks kui ka venitamiseks keharaskustega on kõigi lihasgruppide jaoks olemas.
20.Kaebaja viited tervislikule seisundile ning väidetavale vangla põhjustatud tervise halvenemisele on kohut eksitavad. Väidetav silmade kuivus ei ole seotud kinniste akendega, sest tervisekaardist nähtuvalt viitas kaebaja sellele juba Tallinna Vangla vanas hoones viibides. Ka on üldteada, et liigesed on inimese vananemisel enam kulunud ning valutavad rohkem tulenevalt erinevatest haigustest, millele inimese keha on vananedes vastuvõtlikum.
21.Juhul, kui kaebajal oleks tõepoolest vaja erivahendeid trenni tegemiseks, saaks neid ette näha arst. Nii 16.04.2019, 28.08.2019 kui ka 25.09.2019 tervisekaardi sissekannetest nähtub, et arsti hinnangul on kaebaja liigutused vabad ning kaebajal soovitati võimelda. Arst ei ole kaebajale ette näinud täiendavaid vahendeid ega konkreetseid harjutusi, mis vajaks mingisuguseid täiendavaid vahendeid. Seega tuleb järeldada, et kaebajal puudus vajadus erikohtlemiseks, sest ta saab oma tervist igati korras hoida ka ilma erivahenditeta. See on kaebaja enda valik, et ta venitusharjutusi ega treeningharjutusi teha ei soovi.
22.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole kahju tekkimist tõendanud ning kahju tekkimist ei nähtu. Kaebaja väide, et taastusravi arsti juurde saamiseks kulus paar aastat, on väär. Kinnipeetava ravivajaduse üle otsustab arst vastavalt tervisliku seisundi hindamisele. Kaebaja silmanägemine ja prillide väljastamine käesolevasse vaidlusse ei puutu.
23.Tartu Vangla praktika, mis puudutab teist vahistatut, ei ole asjassepuutuv. Kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Vangistusseadus ei täpsusta, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada.
4(12)
24.Käesolevas asjas kaebaja tehtud avaldused ei puudutanud suurema jalutusboksi kasutamise võimalust, vaid spordiga tegelemise võimaldamist spordisaalis või võimalust kasutada koridoris olevaid spordivahendeid ning võimlemismati väljastamist. Tallinna Vangla on selgitanud, et vahistatu ei saa osakonna piires vabalt liikuda VangS kohaldatud piirangute tõttu.
25.Väär on kaebaja väide, et Tallinna Vangla pole pöördumisi vastu võtnud. Dokumendihaldussüsteemist ei nähtu ühtegi kaebaja kirjalikku pöördumist, kus kaebaja oleks vanglat teavitanud ametniku sellisest käitumisest.
26.Kaebaja 06.01.2022 vastusest kohtule nähtub, et tal oli siiski võimalik kehakultuuriga tegeleda, sh teha nii kükke kui ka kätekõverdusi. Väidetavalt ei olnud tal aga võimalik tegeleda aeroobse treeninguga. Vastustaja selgitab, et aeroobne treening on igasugune liikumine, mille puhul süda hakkab kiiremini lööma ja hingamissagedus tõuseb. Kaebajal endal oli võimalik oma treeningu intensiivsust reguleerida.
27.Tallinna Vangla Magasini 35 hoonestuskompleksi pesemisvõimalused ei puutu käesolevasse vaidlusesse, kuna tagatud oli VangS § 50 lg 2 sätestatu. Tallinna Vangla Magasini 35 hoonestuskompleksi kambrites õhutusavade perforeeritud metallplaadiga katmine õhuvahetust ei takistanud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
28.Tulenevalt Riigikohtu 17.06.2021 tehtud osaotsusest käesolevas haldusasjas (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2021 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-19-1416 resolutsiooni punktid 3 ja 4 ning kohtuotsuse p 48) on kaebus lahendamata veel osas, milles see puudutab kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiramisega tekitatud mittevaralise kahju (2000 eurot) hüvitamist. Kohus leiab, et selles osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.
29.Vaidlust ei ole järgnevas: -
kaebaja oli vahistatu staatuses alates 22.08.2016 kuni 07.11.2019, mil jõustus tema suhtes tehtud süüdimõistev otsus kriminaalasjas nr x-xx-xxxx;
-
kaebaja saabus Tallinna Vanglasse 02.12.2016 ning ajal, mil ta oli vahistatuna Tallinna Vanglas, hoiti teda ööpäevas ligi 23 tundi lukustatud kambris;
-
iga ööpäeva jooksul sai kaebaja 1 tunni vältel viibida kambrist väljaspool, s.o jalutuskäigul vabas õhus (jalutusboksis).
30.Pooled vaidlevad ennekõike selle üle, kas kaebajale on kahju tekkinud ning juhul, kui teatud kahju tekkimist jaatada, on vaidluse all see, kas kahju on tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena.
31.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea 5(12)
nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused.
32.Kaebaja leiab, et spordisaali ja spordivahendite kasutamise keelamisega on talle tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja ei ole konkreetselt välja toonud, millisele RVastS-s sätestatud alusele tuginedes ta mittevaralise kahju tekkimist väidab, kuid kaebuses ja selle täpsustustes ning täiendustes märgitust järeldub, et kaebaja seostab seda ennekõike tervise kahjustamisega. Lisaks on Riigikohus käesolevas asjas tehtud 17.06.2021 otsuses (vt otsuse p 46) selgitanud, et nõude uuel läbivaatamisel tuleb kohtul kontrollida ka seda, kas kaebaja on pidanud kannatama valu ulatuses, mis võiks kvalifitseeruda tema inimväärikuse alandamiseks.
33.Kaebusest ega ka vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ja selle täpsustusest ei selgu üheselt, millisel perioodil tekkinud kahju on kaebaja silmas pidanud. Kahju hüvitamise taotluse täienduses (registreeriti 02.07.2019 numbriga 5-37/19/70-3) on kaebaja viidanud sellele, et ta ei ole saanud 3 aastat rippuda, selga ja õlgu venitada, lõuatõmbeid teha ega rippes jalgu tõsta. Kuivõrd kaebaja saabus Tallinna Vanglasse 02.12.2016, eeldab kohus, et kaebaja on silmas pidanud kogu perioodi (v.a kohtuistungite jms tõttu ajutiselt arestimajades/teistes vanglates viibimine), mil ta vahistatuna Tallinna Vanglas viibis. Kuna vangla ei saanud kohtueelse menetluse käigus hinnata tulevikus tekkida võivat mittevaralist kahju, vaid sai kahju tekkimist hinnata selle aja seisuga, mil isik kahju hüvitamist nõuab, on ajavahemiku lõpp piiritletud täiendatud kahjunõude esitamise kuupäevaga, s.o 02.07.2019. Arvestades eeltoodut, hindab kohus kehakultuuriga tegelemise võimalusi ajavahemikul 02.12.2016 (s.o esialgsest saabumisest Tallinna Vanglasse) kuni 02.07.2019 (s.o täpsustatud kahjunõude Tallinna Vanglale esitamise/registreerimise päevani).
34.HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja hüvitamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne menetlus ette nähtud vangistusseaduse § 11 lg-s 8. Seega saab kohus kaebaja esitatud mittevaralise kahju põhjendatust hinnata üksnes selles ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse. Kaebaja väited silmade kuivuse, riiete pesemise ja kuivatamisega ei ole praeguse hüvitamiskaebusega seotud ning selles osas ei ole kaebaja ka kohtueelset menetlust läbinud, mistõttu jätab kohus need tähelepanuta. 35. VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavatele tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. VangS § 90 lg 1 kohaselt kohaldatakse eelvangisuse kandmisele VangS 1., 2., ja 7. peatüki sätteid 5. peatükis sätestatud erisustega. Sama paragrahvi lõikest 3 tuleneb, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a aeg, mil vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. VangS § 90 lg 5 sätestab, et vanglateenistus või arestimaja on kohustatud võtma tarvitusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Viidatud sätetest järeldub, et vahistatut tuleb hoida ööpäev läbi (v.a jalutuskäiguks ettenähtud ajal) lukustatud kambris. VangS § 55 lõikest 1 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, vanglal on kohustus tagada 6(12)
üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt ja kehakultuuriga tegelemise võimaluseks saab pidada ka harjutuste tegemist kambris või jalutuskäigu ajal.
36.Käesolevas asjas tehtud otsuses on Riigikohus möönnud, et isiku puhul, kes viibib pikemat aega 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris, võib vanglal tekkida kohustus luua isikule täiendavaid võimalusi kehakultuuriga tegelemiseks, järgides samas ka tema suhtes kehtivaid piiranguid (Riigikohtu 17.06.2021 otsuse punktid 36-42). Näiteks saab paigaldada isiku jalutusboksi sportimist hõlbustavaid ja mitmekesistavaid vahendeid (nt lõuatõmbekang) või viia isiku paaril korral nädalas avaramasse või paremini varustatud jalutusõue. Vanglal sellise kohustuse olemasolu ja ulatus sõltub konkreetsetest asjaoludest – kas isikul oli võimalus tegelda kehakultuuriga oma kambris, kui suur ja millise sisustusega oli jalutusboks jne. Riigikohus rõhutas, et võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist ning et vanglal tuleb VangS § 55 lõikes 1 sätestatud kohustust täites seda eesmärki silmas pidada.
37.Kaebaja on nii vanglale esitatud taotlustes kui kohtule antud selgitustes viidanud läbivalt talle kui vahistatule kohaldatud piirangute väga pikale kestusele. Riigikohtu seisukohta ning kaebaja esitatud põhjendusi arvestades analüüsib kohus järgnevalt kaebajale vangla poolt tagatud võimalusi kehakultuuriga tegelemiseks ning hindab kehakultuuriga tegelemise võimaluste õiguspärasust ka vahistatuna vanglas viibimise aja kontekstis.
38.Tallinna Vangla esitatud andmetest nähtub, et vaidlusalusel ajavahemikul viibis kaebaja Tallinna Vanglas järgnevatel perioodidel: 02.12.2016-03.02.2017, 10.03.2017-16.06.2017; 21.07.2017-15.09.2017, 20.10.2017-01.12.2017; 22.12.2017-26.01.2018; 07.02.201809.03.2018; 16.03.2018-28.03.2018; 11.05.2018-29.05.2018; 20.06.2018-17.09.2018; 05.10.2018-07.11.2018; 16.11.2018-14.12.2018; 19.12.2018-07.06.2019; 10.06.201902.07.2019 (vt 10.01.2022 menetlusdokumendis sisalduv tabel). Vastustaja on selgitanud, et 04.12.2018 toimus kolimine Tallinna Vangla vanast kompleksist (Magasini 35, Tallinn) uude (Linnaaru tee 5, Rae vald) ning samal kuupäeval paigutati uude Tallinna Vanglasse ka kaebaja.
39.Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et Tallinna Vangla Magasini tn hoonetes viibimise ajal varieerus kambrites, kus kaebaja viibis, arvestuslik põrandapind isiku kohta vahemikus 4,09 m27,33 m2. Sõltuvalt konkreetsest ajavahemikust oli erineva suurusega kambrites korraga 2-5 isikut (sh kaebaja). Linnaaru tee 5 hoonekompleksis viibis kaebaja kahekohalistes kambrites, kus põrandapind isiku kohta oli 5 m2. Vastustaja on selgitanud, et Tallinna Vangla vanas hoonekompleksis sai kaebaja kasutada 14,35 m2 suurust (mõõtudega 5m x 2,87m) jalutusboksi, milles asus ka pink. Tallinna Vangla uues hoones asuvad jalutusboksid on varieeruva suurusega (17,76 m2; 20,71 m2; 23 m2; 23,46 m2; 22,66 m2; 24,26 m2; 29,01 m2) ning kõikides neist on ka pink.
40.Kohus möönab, et 5 meetri pikkust ja 2,87 meetri laiust jalutusboksi ei saa pidada sedavõrd suureks, et seal mõistlikul tasemel näiteks sörkjooksu harrastada. Siiski on jalutusboksi suurus piisav, et seal vähemalt minimaalsel vajalikul määral kehakultuuriga tegeleda. Vastustaja on õigesti viidanud keharaskustega harjutustele, mille sooritamine ei vaja ülemäära palju ruumi. Lisaks saab harjutuste (sh venituste) tegemiseks kasutada ka jalutusboksis olevat pinki. Kaebaja nimetatud aeroobne treening (s.o treening koos pulsisageduse tuntava tõusu ja hingamise kiirenemisega) ei eelda tingimata suurt treeningala ning efektiivne tulemus on saavutatav ka kohapeal (nt kükkide, erinevate hüpete, väljaastete, nn kosmonaudi-harjutuse jmt sooritamisel).
7(12)
Tallinna Vangla uues hoonekompleksis asuvad jalutusboksid on kõik varasemast suuremad (mõnel juhul isegi kuni kaks korda suuremad), mistõttu oli ka neis kohtu hinnangul võimalik kehakultuuriga tegeleda.
41.Kohus möönab, et jalutusboksides kehakultuuriga tegelemist mõjutab see, mitmekesi isikud boksis viibivad. Teadaolevalt viiakse vahistatuid jalutusboksi jalutama kambrite kaupa, mistõttu saab eeldada, et maksimaalselt oli ühel ajal jalutusboksis inimesi sama palju kui vastaval päeval kambris. On usutav, et perioodidel, mil Tallinna Vangla vana hoonekompleksi jalutusboksides viibis korraga rohkem kui kolm inimest, võis mõne treeningharjutuse tegemine olla raskendatud. Samas ei olnud boksides lisaks pingile täiendavaid mööbliesemeid, mis asjatult ruumi kulutaksid või harjutuste tegemist takistaksid. Seega ka juhul, kui teatud ajahetkedel viibis jalutusboksis mõnevõrra rohkem inimesi, oli harjutuste tegemine jätkuvalt võimalik. Lisaks viibis kaebaja Tallinna Vangla vanas hoonekompleksis viibimise ajal valdava osa vaidlusalusest ajast kambris koos kahe teise vahistatuga ning perioodid, mil kambris viibis korraga 4 või isegi 5 kinnipeetavat, vaheldusid perioodidega, mil isikuid oli kambris vähem (aeg-ajalt ka vaid 2, vrd vastustaja 10.01.2022 vastuses esitatud tabel).
42.Riigikohus viitas käesolevas haldusasjas tehtud otsuses kohtu kohustusele kindlaks teha, kas kaebajal oli võimalik tegeleda kehakultuuriga minimaalsel vajalikul tasemel (p 42). Arvestades, et kaebajale oli igapäevaselt tagatud võimalus viibida 1 tunni vältel jalutusboksis värske õhu käes ning soovi korral oli seal võimalik ka kehakultuuriga tegeleda, tuleb seda pidada tervise hoidmiseks piisavaks. Pelgalt asjaolu, et jalutusboksis polnud nt lõuatõmbekangi, ei anna alust väiteks, et mitmekesiste harjutuste sooritamine olnuks võimatu või välistatud. Kuigi mõne lihasgrupi treenimine on teatavate abivahendite olemasolul efektiivsem ning võib-olla vanglas viibivale isiku jaoks meelepärasem, ei saa nende puudumist olukorras, kus ilma nende abivahenditeta kehakultuuriga tegelemine on jätkuvalt võimalik, pidada õigusvastaseks. Seega olid jalutusbokside tingimused sellised, mis võimaldasid kaebajal vähemalt minimaalsel vajalikul tasemel kehakultuuriga tegeleda.
43.Tallinna Vangla esitatud tabelist (vrd vastustaja 10.01.2022 vastus) nähtub, et Tallinna Vangla vanas hoonekompleksis viibis kaebaja erineva suurusega kambrites (kambri põrandapind ilma WC-ta varieerus vahemikus 13,56 m2- 20,51 m2) ning korraga viibis kambrites 2-5 isikut (sh kaebaja). Arvestuslik põrandapind isiku kohta varieerus vahemikus 4,09 m2-7,65 m2. Vastustaja on selgitanud, et Tallinna Vangla vanas hoonekompleksis oli osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning uues hoonekompleksis on sundventilatsioon. Vastustaja kinnitusel oli õhuvahetus normidele vastav. Kohus möönab, et Magasin tn hoonete akende avatavale osale paigaldatud perforeeritud metallplaadid võisid mõnevõrra värske õhu juurdevoolu mõjutada, kuid see ei tähenda, et selle kaudu poleks piisav värske õhu juurdevool tagatud. Vastustaja on kinnitanud, et mõlemas hoonekompleksis kontrolliti ventilatsiooni regulaarselt. Eeltoodut arvestades peab kohus õhuvahetust kambrites piisavaks.
44.Riigikohus on 17.06.2021 otsuses asjakohaselt viidanud, et kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele. Samas ei saa kohtu hinnangul pelgalt mitme isiku kambris viibimisest teha järeldust, et igasugune kehakultuuriga tegelemine on välistatud. Rahvarohkes kambris, kus on võrdlemisi palju mööblit, võib aktiivse aeroobse treeningu tegemine tõepoolest takistatud olla ning paratamatult mõjutab see intensiivsema hingamise, higistamise jms kaudu negatiivselt ka kambri õhu kvaliteeti. Küll aga on ka sellistes tingimustes võimalik tegeleda 8(12)
harjutustega, mis pulsisagedust väga palju ei tõsta, kuid omavad siiski positiivset efekti nii isiku tervisele kui ka seljavalule (nt rahulik võimlemine, venitamine jms harjutused).
45.Nagu kohus eelnevalt märkis, vaheldusid perioodid, mil kambris viibis korraga rohkem isikuid, perioodidega, mil neid oli kambris vähem. Lisaks olid kambrid, kus korraga rohkem kinnipeetavaid viibis, üldjuhul keskmisest suuremad. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli arvestuslik põrandapind isiku kohta igal ajahetkel vähemalt 4,09 m2 (valdava osa ajast veelgi rohkem). Tallinna Vangla uutes hoonetes on kambrid kahekohalised ning vaba ruum kambri keskel võimaldab vajalikul määral kehakultuuriga tegeleda. Lisaks on kaebaja ise kinnitanud, et pesemisvõimalused on uues vanglahoones paremad. Eeltoodut silmas pidades on vastustaja kohtu hinnangul õigesti märkinud, et kaebajal on võimalik tegeleda kehakultuuriga (tehes võimlemisja venitusharjutusi) nii kambris kui jalutusboksis. On eluliselt usutav, et ka vaid keharaskusega treenides on võimalik end vormis hoida ning seega tervise eest hoolt kanda.
46.Kohtu hinnangul olid tingimused ajal, mil kaebaja vahistatuna Tallinna Vanglas viibis, sellised, mis võimaldasid kaebajal mitmekesiseid harjutusi sooritada. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et jalutusboksides oli kaebajal võimalik tegeleda aktiivsema (aeroobse) treeninguga ning tingimused kambris olid sellised, mis võimaldasid vähemalt rahulikus tempos võimlemist ja venitusharjutuste tegemist. Lisaks võib eeldada, et ajavahemikel, mil isikute arv kambris oli väiksem, oli kaebajal võimalik ka kambris teha intensiivsemaid, rohkem pingutust nõudvaid harjutusi.
47.Eeltoodut arvestades leiab kohus, et vaatamata konkreetsete spordivahendite puudumisele olid kaebajale tagatud võimalused kehakultuuriga tegelemiseks kaebaja tervise hoidmiseks piisavad. Ka vaidlusalusel ajal kaebajale tagatud tingimused olid sellised, mis võimaldasid kaebajal tegeleda kehakultuuriga ja seega ennetada meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme. Kohus leiab, et ka vahistatu staatuses vanglas viibimise kestust arvestades ei olnud vangla tegevus osas, milles kaebajal ei võimaldatud kasutada spordisaali ega täiendavaid spordivahendeid, õigusvastane. Õigusvastase tegevuse puudumise tõttu ei ole ka kahju hüvitamise eeldused täidetud.
48.Ehkki avaramasse või paremini varustatud jalutusõue viimine võiks pikaajaliste vahistatute puhul olla põhjendatud, ei tähenda pelgalt avaram jalutusõu või nt lõuatõmbekangi olemasolu seda, et kehakultuuriga tegelemise kvaliteet oleks sedavõrd erinev, et see omaks mõju isiku tervisele. Kuigi vastustaja tegevust ei saanud praegusel juhul pidada õigusvastaseks, tuleks vanglal ennekõike pikaaegsete vahistatute puhul edaspidi siiski kaaluda võimalusi nii täiendavaks liikumiseks kui ka kehakultuuriga tegelemiseks ja mõelda ka leevendusmeetmetele. Kohus märgib täiendavalt, et ka süüdimõistetud kinnipeetavate puhul ei sätesta õigusaktid, millises mahus, millistel tingimustel või milliseid vahendeid kasutades tuleb kinnipeetavatele tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga ning väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb VangS § 55 lg-st 1 üksnes üldine õigus sellele, et kinnipeetaval võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga. Vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus, seega puudub ka kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega.
49.Kaebaja väide võrdsuspõhimõtte rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Vahistatute ja süüdimõistetud kinnipeetavate grupid ei ole võrreldavad. Seega ei saanud asjaolu, et kaebajal olid vahistatu staatuses olles teistsugused võimalused kehakultuuriga tegelemiseks, võrdsuspõhiõigust rikkuda. Kaebaja väide mõnes teises vanglas viibinud vahistatute võimalustele kasutada spordisaali ning käia võrkpalli treeningutel ei tähenda, et Tallinna Vangla tegevus 9(12)
olnuks kaebaja osas õigusvastane. Vastustaja on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-120-08 ning märkinud, et vanglatel ei ole kohustust tagada kõikidele kinnipeetavatele täiesti ühesuguseid kinnipidamistingimused. Olukorras, kus kaebajale oli sarnaselt teistele Tallinna Vanglas viibinud vahistatule tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktides ettenähtud õigusi, ei ole tegemist võrdsuspõhiõiguse rikkumisega.
50.Lisaks ei nähtu haldusasjas esitatud tõenditest, et spordisaali kasutamise mittevõimaldamine või täiendavate spordivahendite keelamine oleks praegusel juhul kaebaja tervist kahjustanud. Kaebaja on kohtueelses menetluses märkinud, et seljavalu tõttu pidi ta pöörduma arstide poole (psühhiaatri poole pöördumine on kohtu hinnangul seotud pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega, mistõttu kohus seda käesolevas osaotsuses ei analüüsi). Riigikohus selgitas 17.06.2021 otsuse p-s 46, et kaebaja võimaliku tervisekahju hindamiseks on oluline uurida tervisekaarti tervikuna ning ka muid kaebaja esitatud tõendeid. Tallinna Vangla esitas 03.12.2021 kohtule kaebaja tervisekaardi väljavõtted (03.12.2021 vastuse lisad 7 ja 8), millest nähtuvad sissekanded alates Tallinna Vanglasse saabumisest (s.o 02.12.2016) kuni 02.11.2021.
51.Tallinna Vangla on tervisekaardi andmetele viidates selgitanud järgmist. X. X. saabus 02.12.2016 Tallinna Vanglasse ning talle tehti meditsiinile üldläbivaatus. 02.01.2017 käis kaebaja üldarsti vastuvõtul ja kaebas küünarliigeste ja randmete valu liigutustel, samuti kurtis valulisi pisteid vasakul rinnus liigutustel. Selles osas on tervisekaardis märgitud, et kaebaja on varasemalt töötanud ehitajana ning talle määrati hobusesalv liigestele. 15.03.2017 on kaebaja kurtnud aegajalt tekkivat seljavalu, kuid tema liigutused olid vabad, arst andis soovituse võimelda. 16.03.17 on sissekandesse märgitud liigesevalud ning täpsustatud, et vabaduses on X. X. kasutanud hobusesalvi, mis aitas. Salv talle ka väljastati. 28.03.2017 on tervisekaarti märgitud, et kaebaja tundis aeg-ajalt pärast trenni ebamugavustunet vasakul rindkeres. 10.04.2017 arsti vastuvõtul käies kurtis kaebaja, et alaselg „annab tunda“ ja küünarliigesed valutavad. Määris hobusesalvi, mis varasemalt aitas ning arst määras raviks hobusesalvi. 18.05.2017 sissekandest nähtub, et kaebajale väljastati korduvalt hobusesalvi. 30.07.2017 kurtis kaebaja põlvevalusid, väliselt olid liigesed muutusteta ning talle väljastati hobusesalvi. 14.09.2017 on märgitud, et põlvevalu leevendab hobusesalv, mis kinnipeetavale ka väljastati. 26.10.2017 vahetati tops hobusesalviga, kaebuseks oli küünarnukivalu. 09.07.2018 on kaebaja kurtnud, et põlveliigesed „krudisevad“ ning talle määrati hobusesalv. 13.09.2018 on kaebaja kaevanud aeg-ajalt esinevat parema põlveliigese valu, ning talle väljastati hobusesalvi. 22.10.2018 märgiti, et kaebajal on nimmevalud, liigutused kergelt valulikud ning määrati hobusesalv seljale. 27.11.2018 kurtis kaebaja valu paremas puusapiirkonnas ning talle väljastati hobusesalv. 16.04.2019 oli kaebaja kaebuseks parema puusaliigese valu liigutades, raviks määrati hobusesalv ja anti soovitused võimlemiseks. 29.05.2019 kurtis kaebaja parema õla valu, liigutused valulikud ning tal soovitati määrida õlale hobusesalvi. 08.07.2019 kurtis kaebaja parema puusa valu kõndimisel ning talle määrati raviks hobusesalv. 52. Vastustaja esitatud tõenditest ning selgitustest nähtub, et kaebaja on juba 02.01.2017 viidanud küünarliigeste ja randme valule ning 15.03.2017 seljavalule. Arvestades, et selleks ajaks oli kaebaja viibinud Tallinna Vanglas vastavalt 1 ja 3 kuud, ei saanud tema terviseprobleemide põhjuseks olla pikka aega vahistatuna Tallinna Vanglas viibimine. Tervisekaardist ei ilmne, et kaebaja vaevused oleksid ajas olulisel määral süvenenud. Kaebajal on soovitatud võimelda ning seda sai piisaval määral teha kambris. Tervisekaardi andmetest ei nähtu, et arstid oleksid vaidlusalusel ajavahemikul näinud kaebajale ette konkreetseid harjutusi (nt rippes selja venitamist vms kaebaja viidatud harjutusi) või soovitusi erikohtlemiseks.
10(12)
53.Isegi juhul, kui kaebaja tervis oleks vanglas viibimise ajal halvenenud, puuduks praegusel juhul põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kaebajal oli soovi korral võimalik erinevate harjutustega tegeleda. Kuigi oli perioode, mil sporditegemine kambris võis seal viibivate inimeste hulka arvestades olla raskendatud, ei olnud kinnipidamistingimused sellised, mis oleksid kehakultuuriga tegelemise välistanud või pikema aja vältel oluliselt takistanud. Ka juhul, kui vangistuse ajal tekib isikul mõni terviseprobleem, ei saa piisavate treeningvõimaluste olemasolu korral pidada seda vangla süül tekkinud tervisekahjuks.
54.Riigikohus selgitas 17.06.2021 otsuse p-s 46, et kohtul tuleb kontrollida, kas kaebaja on pidanud kannatama valu ulatuses, mis võiks kvalifitseeruda tema inimväärikuse alandamiseks. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja selles osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud. Ka juhul, kui pidada kaebust selles osas lubatavaks, nähtub tervisekaardi andmetest, et kaebaja on saanud vajalikku abi. Vangla meditsiinitöötajad on püüdnud kaebaja vaevusi leevendada ning kaebajale on olnud tagatud juurdepääs arstiabile (vrd tervisekaardi sissekannete hulka ja sagedust). Ühestki kogutud tõendist ei nähtu, et kaebaja oleks pidanud kannatama valu ulatuses, mis võiks kvalifitseeruda tema inimväärikuse alandamiseks.
55.Riigikohus heitis 17.06.2021 otsuse p-s 43 ette, et kohtud pole välja selgitanud, kas kaebaja on kasutanud RVastS §-des 3 ja 6 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kuigi praegusel juhul ei oma esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine asja lahendamisel tähtsust, kuna kohtu hinnangul puudus nii vangla õigusvastane tegevus kui ka kahju, selgitab kohus järgmist. Vastustaja heidab kaebajale ette, et kaebaja ei ole RVastS § 7 lg 1 mõttes kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitsmiseks ja taastamiseks. Riigikohus on selgitanud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2016 otsus asjas 3-3-1-16-16, p 14). Kaebaja esitas alles 02.01.2019 taotluse (registreeriti 09.01.2019 numbriga 5-8/19/982-1), milles avaldas soovi kasutada spordi tegemiseks spordisaali ja muid olemasolevaid vahendeid. Kuigi kaebaja vastustaja kinnitusel varasemalt täiendavaid võimalusi kehakultuuriga tegelemiseks ei taotlenud, ei saa seda kohtu hinnangul kaebajale ette heita. Kehakultuuriga tegelemise võimaluste vähesusega kaasnevad mõjud tekivad aja edenedes. Lisaks on tõenäoline, et vangla ei oleks vastavaid taotluseid või vaideid rahuldanud. Seda kinnitab mh asjaolu, et seda ei tehtud ka siis, kui kaebaja oli juba 2 aastat vahistatuna Tallinna Vanglas viibinud. Sellises olukorras tuleb asuda seisukohale, et väidetavat kahju polnud võimalik esmaste õiguskaitsevahenditega ära hoida.
56.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb osas, milles see puudutab kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiramisega tekitatud mittevaralist kahju, jätta rahuldamata.
57.Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja ees- ja perekonnanimi tähemärkidega (HKMS § 175 lg 2). Menetluskulud
58.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
59.Riigikohus märkis 17.06.2021 otsuse p-s 49, et kuna kaebuse rahuldamise ulatus selgub pärast teise osaotsuse (s.o käesoleva otsuse) tegemist, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse halduskohtu otsustada. Seega esitab halduskohus kogu haldusasja menetluskulude jaotuse. 11(12)
60.Kaebaja nõudis kokku 15 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist (sportimisvõimaluste piiramisega tekitatud kahju eest 2000 eurot ja lähedastega kokkusaamise mittevõimaldamise eest 13 000 eurot). Kohus vabastas kaebaja 19.08.2019 määrusega osaliselt riigilõivu tasumisest ja kohustas teda tasuma 200 euro suurust riigilõivu.
61.Riigikohus mõistis perekonnaelu puutumatusega rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest kaebaja kasuks välja 1500 euro suuruse hüvitise. Seega rahuldas kohus vastava hüvitamisnõude 11,53% ulatuses. Sportimisvõimaluste piiramisega seotud hüvitamisnõude jättis halduskohus käesoleva otsusega rahuldamata.
62.Kuivõrd kaebaja kogu menetluskuluks on riigilõiv, mis seondub üksnes perekonnaelu puutumatuse rikkumisega tekitatud kahjuga (kuna riigilõivuseaduse § 22 lg 1 punkti 12 alusel on kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamine riigilõivust vabastatud) ning selle nõude rahuldas Riigikohus 11,53% ulatuses, peab kohus põhjendatuks mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja (200x0,1153=) 23,06 eurot.
63.Ülejäänud osas jäävad kaebaja kantud menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, seega jäävad võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.