Haridus ja kultuur › Kultuur

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harjumaal Jõelähtme vallas Jõesuu külas Muinaslinna 5 maaüksusel (endine Tammi maaüksus, katastritunnus 24505:002:0030). Linnamäe paisjärv (VEE2024510) on avalikult kasutatav veekogu, mis asub paisust ülesvoolu ning on tekkinud Jägala jõel Linnamäe HEJ paisutegevuse tulemusel. Paisjärve pindala ilma saarteta on 31,1 ha (saarte pindala 1,86 ha). Linnamäe HEJ rajati aastatel 1922–1924.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Paisjärv pole paisu kui betoonehitise lahutamatu osa, vaid HEJ kui tehnorajatise lahutamatu osa. Vaidlustatud käskkirjas ega selle aluseks olnud ekspertarvamustes pole arusaadavalt selgitatud, miks ainult paisjärv vajab paisu kultuuriväärtusega seoses rõhutatult kaitset, kuid mitte muud HEJ osad, nt turbiinid ja juurdepääsuteed. Pais kui silmapaistev betoonehitis saab eksisteerida ka paisutuseta. Muinsuskaitseseaduse (MuKS) ega selle seletuskirjast ei nähtu, et kaitsevööndi eesmärgiks ja vajalikkuse põhjenduseks saaks otseselt olla ehitismälestise algses funktsioonis kasutamise võimaldamine, veelgi vähem selleks kohustamine. MuKS § 14 lg 2 p 1 kohaselt saab kaitsevööndi eesmärgiks olla vaid mälestist toetava ja sobiva keskkonna säilitamine. Paisjärv ja paisu kasutamine algses funktsioonis võivad toetada paisu „mõistmist“, kuid pole selleks vältimatult vajalikud, st mälestise konteksti, tekkelugu ja säilitamise vajadust saab avada ka muul moel. Paisu kultuuriväärtust saab säilitada paisutuseta. Need ebakõlad ja lüngad põhjendustes on seletatavad sellega, et vastustaja on kultuuriväärtuste kaitse sildi all asunud kaitsma HEJ käitaja majandushuve. 2) Naeruväärne on põhjendus, et töötav HEJ ilmestab piirkonna aastatuhandete pikkust järjepidevust. HEJ rajatati alles 100 aastat tagasi ning pole enamiku viimasest sajandist olnud kasutuses. Pole tõsiseltvõetavat alust arvata, et jõgi on olnud varem sel määral või üldse paisutatud, kindlasti mitte aastatuhandete lõikes. Sellel ajaskaalal väljendaks järjepidevust kärestikuline ja kalarikas jõgi. Vaidlustatud käskkirja põhjendused on muus osas samuti sisutühjad: samamoodi saaks „põhjendada“ ükskõik millise keskkonna kultuuriväärtuslikkust. Vaidlustatud käskkirjas sisalduv vaadeldavuse kirjeldus on eksitav, jättes mulje, et vähemalt Linnamäe HEJ pais on vaadeldav kõikjalt paisjärve kallastelt osas, mis järv asub kaitsevööndis. Tegelikkuses saab pais olla hästi vaadeldav vaid järve põhjaosa kallastelt, mis nähtub tsiteeritud selgitusest ja käskkirja eelnõu versioonist, kus olid esitatud konkreetsed vaatesihid ja vastavad fotod. Pais kui betoonehitis oleks täies ulatuses vaadeldav siis, kui paisjärv alla lasta. Väide, et paisjärv on vajalik vaadete säilimiseks, ei ole tõsiseltvõetav, sest vaadete säilimiseks on ka muid ja looduskeskkonda vähem mõjutavaid viise, näiteks hoida jõeorus vaatesihid võsast puhtad. Paisjärv pakub vaateid vaid järvelt, nt paadis, mitte selle kallastelt nagu vaidlustatud käskkirjas eksitavalt väidetakse. Järve kaldaid ei ole üldiselt kaitsevööndisse arvatud. Tegelikkuses on kaldad ka võssa kasvanud ning puuduvad vaatesihid. Kaldalt saab üldiselt vaadelda vaid mingit osa paisjärvest. Head vaated mälestistele avanevad vaid hooldatavalt Linnamäelt ja paisul asuvalt sillalt või paisust allavoolu. Käskkirja põhjendustest pole arusaadav, miks on vaja kultuurkihi kaitseks hõlmata kaitsevööndisse nii suur paisjärve ala. Isegi kui aktsepteerida, et kultuurkiht võib olla langenud kunagisse jõeorgu, siis pole usutav, et sellist kultuurkihti võiks leiduda tervel kaitsevööndi alal. Vastustaja näib olevat seisukohal, et paisjärv tervikuna vajab säilitamist, sest mistahes muutus keskkonnas (sh paisutuse likvideerimine) võib kultuurkihti kahjustada. Vastustaja jätab seejuures tähelepanuta, et paisjärv on arheoloogiamälestiste vanusega võrreldes hiljutine nähtus ning paisjärve veetase on paisu eksisteerimisajal suurel määral varieerunud. Kaitsevööndi laiendamist suurele osale paisjärvest ei saa põhjendada kultuurkihi kaitse vajadusega, sest pole usutav kultuurkihi esinemine tervel kaitsevööndi alal. Samuti ei ole kohane siduda kultuurkihi kaitset paisjärve olemasoluga: paisjärv on pigem ebastabiilsem keskkond kui maismaa ning paisjärv takistab võimaliku kultuurkihi uurimist. Meelevaldsed põhjendused ja leige huvi kaitsta võimalikku kultuurkihti maismaal näitavad, et kultuuriväärtuste kaitse on vaid ettekääne paisjärve kaitsevööndisse haaramiseks; tegelik eesmärk on olnud kaitsta Linnamäe HEJ käitaja majandushuve. 2) Vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, sest see pole kooskõlas veeseadusega (VeeS). Paisjärve ala on vaidlustatud käskkirjas püütud hõlmata kaitsevööndisse selliselt, et paisjärve likvideerimine oleks tegevus, mis rikub Linnamäe HEJ paisu kui mälestist või lausa hävitab selle, rääkimata mälestise ohustamisest. Teisisõnu on kaitsevöönd määratletud viisil, mis seob

mälestise säilitamiskohustuse paisjärve säilitamiskohustusega. Vaidlustatud käskkirjaga on seega sisuliselt püütud tekitada olukord, kus paisutamine on kohustuslik. See ei ole kooskõlas VeeS-ga, mille kohaselt on paisutamise õiguslikuks aluseks ja reguleerimisvahendiks Keskkonnaameti poolt antav veeluba. MuKS-st ei tulene erandlikku võimalust reguleerida paisutust paisule mälestise staatuse andmisega. Paisutuse reguleerimine vaidlustatud käskkirjaga on õigusliku aluseta ega ole kooskõlas VeeS normide ja eesmärkidega. 3) Vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, sest selle andmisele pole eelnenud keskkonnamõju (KMH) hindamist (Natura hindamist). Jägala jõe ja Jõelähtme jõe alamjooks on võetud hoiualana looduskaitse alla ja kuulub Jägala loodusala nime all Natura 2000 võrgustiku alade koosseisu. Menetlusosalised juhtisid korduvalt tähelepanu asjaolule, et vaidlustatud käskkiri takistab Natura ala kaitse-eesmärkide saavutamist. Loodusdirektiivi eesmärk pole üksnes elupaikade ja liikide soodsa seisundi säilitamine, vaid ka soodsa seisundi taastamine (artikkel 2 lõige 2). Samuti hõlmab „kaitse“ direktiivi tähenduses nii säilitamist kui taastamist (artikkel 1 punkt a). Teisisõnu pole Natura 2000 võrgustik moodustatud üksnes olemasoleva väärtusliku looduskeskkonna säilitamiseks, vaid ka selle taastamiseks. Linnamäe HEJ paisutusest mõjutatud jõelõik on looduskaitse alla võetud peamiselt selle taastamise potentsiaali pärast. Keskkonnaameti peadirektori poolt kinnitatud Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskavas 2017– 2021) (edaspidi: kaitsekorralduskava) on asutud seisukohale, et enamiku kaitse-eesmärkide saavutamiseks on vajalik Linnamäe paisjärv likvideerida. Vaidlustatud Käskkiri kujutab endast tegevuse lubamist loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses, kui sellega on soovitud otseselt reguleerida paisutust. Selline luba ei saa olla õiguspärane ilma eelneva mõjuhindamiseta. Samuti ei saa vaidlustatud käskkiri tulenevalt VeeS-st olla Eesti õiguskorras otseselt paisutamise õiguslikus aluseks. Samas on see õigusakt, mida tuleb veeloa andmisel arvestada. Vaidlustatud käskkiri sarnaneb seega enam kavale loodusdirektiivi tähenduses. Tulenevalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg 1 p-st 4 tuleb enne sellise dokumendi vastuvõtmist läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH), mille raames toimub ka Natura hindamine loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses. 4) Käskkiri on kaalutlusvigadega. Kaitsevööndi kehtestamise otsus on kaalutlusotsus, kuid vaidlustatud käskkirja andmisel pole kaalutud kõiki põhjendatud huve ega arvestatud kõiki olulisi asjaolusid, sest Muinsuskaitseamet, ja nähtavasti ka vastustaja, on seisukohal, et kaitsevööndi kehtestamise otsus pole kaalutlusotsus. Igal juhul ei nähtu vaidlustatud käskkirjast, et looduskaitse huve oleks kuidagi kaalutud. Samuti pole tehtud koostööd teiste pädevate haldusorganitega. Vaidlustatud käskkiri saaks olla õiguspärane vaid juhul, kui kaalutlusotsusele eelneks nõuetekohane Natura hindamine ja otsus ise oleks kooskõlas Natura erandi tingimustega. Kultuuriväärtuste kaitse saab põhimõtteliselt olla ülekaalukaks avalikuks huviks looduskaitse suhtes, kuid üksnes tingimusel, et kultuuriväärtuse näol on tõepoolest tegu Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikuima osaga ning see nähtub selgelt vastavatest põhjendustest. Linnamäe HEJ paisu ja selle kaitsevööndi kultuuriväärtuslikkuse põhjendused on nii ilmselt puudulikud, et pole mingit alust pidada antud „kultuuriväärtust“ avalikkuse jaoks esmatähtsaks ja erakordselt tungivaks põhjuseks, mis kaalub üles looduskaitsevajadused. 5) Vaidlustatud käskkiri on puudulikult põhjendatud. Pole võimalik aru saada, mida täpsemalt ja kuidas on käskkirja andmisel kaalutud. Vaidlustatud käskkirja andjaks on kultuuriminister, kuid menetluse viis läbi Muinsuskaitseamet. Pole üheselt arusaadav, kas Muinsuskaitseameti poolt menetluse käigus esitatud seisukohad on osaks vaidlustatud käskkirja põhjendustest, eriti seisukohad, mida vaidlustatud käskkirjas pole (põhjalikult või üldse) käsitletud. Vaidlustatud käskkirjast pole võimalik aru saada, kuidas on selle andmisel tuginetud eksperdihinnangutele. Mõlemas eksperdihinnangus esitatud seisukohad on valdavalt põhjendamata, mh puuduvad reeglina viited uuringutele ja teaduskirjandusele.

6) Rikutud on menetlusnõudeid. Vaidlustatud käskkiri oleks tulnud anda avatud menetluses. Seda aga ei tehtud ning see on käsitatav menetlusnõude olulise rikkumisena. Vaidlustatud käskkirja menetlusse kaasamine pole toimunud tõhusalt. Kaebajale on küll võimaldatud formaalselt arvamust avaldada, kuid tema küsimusi ja vastuväiteid pole käsitletud sisuliselt. Menetluses esitatud vastused jäid üldiselt arusaamatuks ning sisukaid vastuseid ei leia ka vaidlustatud käskkirjast. Vaidlustatud käskkirja menetluses toimunud kaasamine pole olnud tõhus, sest pole antud sisukaid vastuseid kaebaja esitatud küsimustele ja vastuväidetele ning nendega arvestamine ei nähtu ka käskkirjast. Kaebaja hinnangul on see oluline menetlusnõuete rikkumine, eriti pidades silmas, et tegu on avara kaalutlusruumiga keskkonnaotsusega. Asjassepuutuvaid materjale ei tehtud lihtsalt kättesaadavaks, vaid piirati neile juurdepääsu.

kultuuripärand on osa keskkonnast, siis kaebuses esile toodud looduskaitsedirektiivist lähtuvad keskkonnaõiguslikud argumendid muinsuskaitseliste eesmärkide hindamisel määravat tähendust omada ei saa. Kaebaja käsitlus tervikuna lähtub põhimõtteliselt väärast eeldusest, nagu oleks kaitsevööndi kehtestamisega soovitud või soovitakse halvendada või muuta praegust looduskeskkonda. 4) Kaebaja saab õigesti aru, et vaidlustatud käskkirja kohaselt on kaitsevööndi määratlemine vajalik kõigil MuKS § 14 lg 2 nimetatud eesmärkidel: säilimine sobivas kontekstis, vaadeldavus ja arheoloogilise kultuurikihi säilimine. Pole mingit põhjust neid eesmärke kahtluse alla seada. Need eesmärgid on ka sõnaselgelt MuKS-s fikseeritud. Paisjärve kaitsevööndi suurendamine ei ole mingil juhul toimunud meelevaldselt. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on sellele eelnenud põhjalik haldusmenetlus, kus on ära kuulatud kõik asjassepuutuvad isikud, nende argumente on hinnatud ja neile on menetluses vastatud. Vastustaja on lisaks tuginenud kahele eksperdihinnangule. Lisaks on vastustaja tuginenud ka Muinsuskaitse Nõukogu 04.11.2020 otsusele, millega tehti kultuuriministrile ettepanek asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamiseks ning mälestiste ühise kaitsevööndi kehtestamiseks. Vastustaja on põhjendanud ühise kaitsevööndi kehtestamise vajadust. MKA ei oma HEJ käitajaga ja tema majanduslike huvidega mitte mingit puutumist. Küll on MKA väljendanud menetluses seisukohta, et Linnamäe paisjärv on osa terviklikust süsteemist ja selle olemasolu on Linnamäe HEJ-s elektri tootmise eelduseks. Ehitismälestise (kaitsealune pais) seisukohast tagab toimiv ja kasutuses olev hüdroelektrijaam mälestise kasutuse ja järjepideva hooldamise. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt kaalus Muinsuskaitseamet korduvalt esitatud arvamusi, vastuväiteid, ettepanekuid, eksperdihinnangus esitatud argumente jm asjassepuutuvat ning leidis, et asulakohtade ja muistsete põllujäänuste mälestiseks tunnistamine kultuuriväärtuse säilitamiseks ja lähestikku asuvatele mälestistele ühise kaitsevööndi kehtestamine mälestistele sobiva ja toetava keskkonna säilitamiseks on põhjendatud. 5) Kaitsevööndi kehtestamine on olemuselt diskretsiooniotsus, kus haldusorganil on suur kaalumisruum. Nimelt sätestab MuKS § 14 lg 1, et kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi, kaaludes selle vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Antud juhul ei ole haldusorgan teinud kaalutlusvigu. Praeguse vaidluse eripära on see, et käskkirjaga ei määratud kaitsevööndit vaid ühele mälestisele, vaid määratakse ühine kaitsevöönd mitmele kultuurimälestisele. Kuigi kaebaja nende põhjendustega ei nõustu ning ta üritab neid kaebuses sisulises mõttes ümber lükata, ei tähenda see veel vaidlustatud käskkirja õigusvastasust. Seisukoht kaitsevööndi laiendamise vajalikkuse osas tugineb muu hulgas 2019. ja 2020. aastal koostatud MKA teostatud eksperdihinnangutele. Mõlemad põhjalikud hinnangud on esitatud tutvumiseks kõikidele menetlusosalistele. Nendes on hinnatud ühise kaitsevööndi määramise ja suurendamise vajadust MuKS § 14 kontekstis. Linnamäe HEJ paisu väärtus ei seisne üksnes rajatises endas, vaid ka sellega seotud ehitises ja ümbritseva paisjärve ajalooliselt väljakujunenud mastaabis. Pais täidab vee paisutuse funktsiooni ja tagab seeläbi hüdroenergia tootmiseks vajaliku vee. Paisu säilimine on tagatav eelkõige juhul, kui elektritootmine jätkub. Selle seiskamine võib põhjustada veetasemete muutusi. Paisjärve tühjendamisel tekib reaalne oht paisu kehandi eskaleeruvale lagunemisele. Praegune paisjärve olemasolu ilmestab ka linnamäe vanemaid asustusjärke asulakoha ja/või linnusena, mis oli kolmest küljest vahetult ümbritsetud veega ja neljandast küljest kindlustatud kaitsevalliga, muutes nii rikkaliku arheoloogiapärandi Linnamäe paisjärve ääres tajutavaks ja mõistetavaks ka tänasel päeval. Lisaks ainelisele keskkonnale, millel on ajalooline, kultuuriline ja esteetiline väärtus, omab piirkond tähtsust ka vaimse kultuuripärandi mõttes. Suurem kaitsevöönd kindlustaks nende tingimuste parema tagamise. HEJ koos paisjärvega on koha identiteediloome ja pärandi kogukonna jaoks oluline objekt. Seejuures ei ole tegemist vaid kohaliku kogukonna jaoks olulise objektiga, millele viitab nii suur külastajate arv kui ka asjaolu, et ilma laiema tähtsuseta poleks seda riigi poolt kultuurimälestiseks tunnistatud. Linnamäe HEJ ning paisjärv

koos Linnamäe ja seda ümbritseva alaga on Jõelähtme valla jaoks olulise sotsiaalmajandusliku väärtusega piirkond, mis vajab terviklikku säilitamist. 6) Linnamäe paisu likvideerimine võib tekitada liivase pinnase erosiooni, mis võib kujutada ohtu kultuurkihi säilimisele. Seetõttu tuleb paisutuse likvideerimise puhul (hüdro)geoloogiliselt hinnata, kas järsk veetaseme muutus tekitab maalihkeohu linnusenõlvadele ja sellest ida ja kirde poole jäävatele liivastele kallastele, millel paiknevad asulakohad ja muistsete põldude jäänused. Arvestades võimalust, et aastasadade jooksul võib jõe kõrgetelt kallastelt olla jõkke erodeerunud ka arheoloogilist kultuurkihti koos arheoloogiliste leidudega, siis paisutuse likvideerimisega seotud pinnasetööd paisjärve alal hävitavad põhjasetted ja sellega koos võimaliku arheoloogilise info. Ettevaatusprintsiibist lähtuvalt leiab MKA, et lisaks hüdroelektrijaamale säilivad ka paisjärve ümbritsevad arheoloogilised muistised paremini, kui hoitakse praeguseks välja kujunenud maastikku. Kaitsevöönd kujutab endast puhverala kinnismälestise ümber, mis peab tagama mälestise säilimise sellele sobivas ja toetavas keskkonnas. 7) Kaebaja proovib väita, et vaidlustatud käskkirjaga reguleeritakse vee paisutuse küsimust, milleks peaks olema Keskkonnaameti poolt VeeS alusel antav veeluba. Selline käsitlus on ekslik. Vastustaja ei ole tegelenud vee paisutuse reguleerimisega. Vastustaja on kehtestanud üksnes kaitsevööndi kultuurimälestisele selle säilimise eesmärgil. Vastustaja ei saa sekkuda veeloa väljastamise menetlusse, mida viib VeeS alusel läbi Keskkonnaamet. VeeS eesmärgiks ei saa olla ligi 100 aastat vana paisu lõhkumine vaid seetõttu, et Keskkonnaamet ei pruugi väljastada tänasele mälestise omanikule uut veeluba hüdroenergia tootmiseks. Kultuurimälestise säilimine tuleb tagada sõltumata sellest, kas hüdroenergia tootmiseks ja vee kasutamiseks on väljastatud veeluba. Mingit vastuolu VeeS-ga vastustaja käskkirjas nr 190 ei näe. VeeS ei ole kohane seadus hindamaks seda, kas kultuurimälestistele ühise kaitsevööndi määramine on põhjendatud või mitte. Seda tuleb hinnata siiski MukS-is toodud aluste ja kriteeriumite järgi. Kultuurimälestisele ühise kaitsevööndi kehtestamine ei loo ühtegi muutust keskkonnas, vaid taotleb väljakujunenud olukorra säilimist. See olukord on välja kujunenud ammu enne seda, kui moodustati Natura hoiuala. Kui üldse, siis lasub keskkonnamõju hindamise kohustus eelkõige Keskkonnaametil, sedagi veeloa andmise menetluses. Sellele vaatamata ei saa viitega Natura alale nõuda ka ligi 100 aasta taguse olukorra taastamist. 8) Vastustaja ei ole rikkunud kaalutlusreegleid ning on järginud põhjendamiskohustust. Vaidlustatud käskkirja ei muuda põhjendamatuks ka see, kui kaebaja arvab, et pole võimalik aru saada, kuidas on selle andmisel tuginetud eksperdihinnangutele. Oluline on, et neile tõenditele on nii käskkirjas kui ka eelnenud haldusmenetluses korduvalt viidatud ja vastustaja on neile käskkirja andmisel tuginenud. Lisaks lähtus vastustaja ka asjatundjatest koosneva Muinsuskaitse Nõukogu 04.11.2020 otsusest. Mingil juhul ei ole 2019 ja 2020 eksperdihinnangu koostamise fakt tõlgendatav varasema hinnangu puudulikkusena. Kaebaja ei saa käskkirja põhjendatuse argumenti esitades tugineda sellele, et tema arvates ei ole Keskkonnaamet saanud oma küsimustele piisavalt vastuseid. Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti vahelised suhted ja kirjavahetus ei ole praeguse vaidluse esemeks. MKA ei ole jätnud esitatud kirjadele ja seisukohtadele vastamata. Ei ole ka põhjendatud argument, et tulenevalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 28 lg-st 1 oleks käskkiri tulnud anda avatud menetluses, kaasates sellesse iga isiku. Keskkonnamõjuga seotud küsimusi peaks eelkõige hindama Keskkonnaamet ning sedagi veeloa väljastamise menetluses. Praegu ei ole tegemist sellise menetlusliku olukorraga. Teiseks, antud juhul siiski olid asjasse kaasatud need isikud, kes võisid omada asjaga puutumust. Kaebajal on olnud vähemalt kolmel korral võimalus oma seisukohti avaldada ja kaebaja on seda õigust ka kasutanud. Kuid kaebaja ei saa eeldada, et kõikide tema seisukohtadega nõustutakse. Kui MKA jääb kaebajaga olulistes küsimustes teistsugusele arvamusele (nagu see praegu on), siis ei tähenda see menetlusnõuete rikkumist. Ebaselgeks jääb, kas ja kuidas mõjutab avaliku teabe seaduse (AvTS) regulatsioon praegusel

juhul vaidlustatud käskkirja kehtivust ja õiguspärasust. Kaebaja viitab, et ka tema enda pöördumistele on seatud juurdepääsupiirang, kuid ei too esile, kuidas see võib mõjutada vaidlustatud käskkirja kehtivust. Nagu kaebaja ka ise märgib, siis on talle selgitatud juurdepääsupiirangu põhjendatust. See, et kaebajale saadud vastus ei meeldi, ei ole aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisele kohtus.

veemajanduskava) seatud eesmärkidega. Linnamäe paisu kaitsevööndi laiendamise menetluses oleks tulnud hinnata kaitsevööndi laiendamise mõju lähtuvalt keskkonnakaitselistest, sh loodusdirektiivi nõuetest. On võimalik, et Linnamäe HEJ paisu kaitsevööndi planeeritav laiendamine võib minna vastuollu kehtivate õigusaktidega juhul, kui vee erikasutusluba paisutamiseks ei väljastata. 4) Ei saa nõustuda, et vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud põhjalik haldusmenetlus, kus on ära kuulatud kõik asjassepuutuvad isikud, nende argumente on hinnatud ja neile on menetluses vastatud. Keskkonnaamet esitas haldusmenetluses Muinsuskaitseametile mitmeid küsimusi, millele Muinsuskaitseamet ei vastanud. Näiteks viitas Keskkonnaamet 31.01.2020 kirjas, et ekspertarvamuses puuduvad viited teaduslikele allikatele. Muinsuskaitseamet ei ole eeltoodud Keskkonnaameti ettepanekuga arvestanud ega põhjendanud, miks viited teaduslikele allikatele vajalikud ei ole. Muinsuskaitseamet ei selgitanud haldusmenetluses, miks fossiilsetele põllujäänustele on vajalik puhvertsoon ainult paisjärvele, aga mitte maismaale. Nimetatud küsimusele puudub selgitus ka vaidlustatud käskkirjas. Keskkonnaamet viitas, et ainult hüdrogeoloog saab selgitada, kuidas paisjärve likvideerimine ohustaks linnamäge, kuid hüdrogeoloogi menetlusse ei kaasatud. Keskkonnaamet palus täpsustada, millisel ajaperioodil oli muinsuskaitse all olevate muinasobjektide ümber meri, millisel perioodil jõgi ja millisel perioodil paisjärv. Muinsuskaitseamet seda ei täpsustanud. Keskkonnaamet palus selgitada, milline keskkond või millised vaated paisjärve likvideerimisel kaoks, kuna selgusetuks jäi, kuidas saavad muinasaja objektide ja 20. sajandi algusest pärit tööstusobjekt olemuselt sarnast keskkonda ehk paisjärve oma ümbrusesse vajada. Muinsuskaitseamet eeltoodut ei selgitanud. Keskkonnaamet palus selgitada, mille alusel väidetakse, et paisjärve likvideerimisel paisehitis ei säili. Muinsuskaitseamet eeltoodut ei selgitanud ega kaasanud menetlusse eksperti, kes oleks saanud sellist hinnangut anda. Eksperthinnangu peatükis 6 „Seos strateegiliste planeerimisdokumentidega” ei mainita Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava, mis on üks ala puudutav oluline planeerimisdokument, kus täpsustatakse looduskaitselised eesmärgid. Mitmeid Keskkonnaameti vastuväiteid ei arvestatud, puuduvad selgelt ja üheselt mõistetavad vastused. 5) Vaidlustatud käskkirja andmisel ei ole arvestatud kõigi oluliste asjaoludega. Vaidlustatud käskkirjas on välja toodud üksnes Keskkonnaameti seisukohad seoses õigusaktide vastuoluga, kuid puudub sisuline ja õiguslik hinnang, miks vaidlustatud käskkirja andmine on lubatav hoolimata vastuolust nii siseriikliku kui ka Euroopa Liidu õigusega. Vastustaja seisukoht, nagu vaidlustatud käskkirja andmisel pidi ta lähtuma üksnes MuKS-st tulenevatest nõuetest ning hindama kaitsevööndi kehtestamise eesmärke üksnes muinsuskaitselistest huvidest lähtuvalt, on üllatuslik. Arvestades KeÜS § 9 on haldusorganil, sh vastustajal kohustus arvestada ka keskkonnakaitse kõrget taset tagavate kaalutlustega, et tagada säästev areng.

KOHTU PÕHJENDUSED

ehitismälestisele Linnamäe hüdroelektrijaama pais (kultuurimälestiste registri nr 30418), arheoloogiamälestistele Asulakoht (reg nr 17534) ja Linnus „Jägala linnamägi“ (reg nr 17535) ühine kaitsevöönd kaardi põhjal käskkirja lisas 3 (käskkirja p 4) ja tunnistati kehtetuks käskkirja nr 180 „Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuurimälestiseks tunnistamine“ punkti 2 (käskkirja p 5). Viimati mainitud punktiga oli kehtestatud Linnamäe HEJ paisu kaitsevööndiks Tammi maaüksus (praegune Muinaslinna 5 maaüksus). Vastustaja on õigesti leidnud, et vaidlustatud käskkirja kaudu ei saa vaidlustada käskkirja nr 180, mis on kehtiv haldusakt ja mille vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Seega ei saa antud vaidlus hõlmata Linnamäe HEJ paisu kultuurimälestiseks tunnistamist ega nimetatud kultuurimälestisele kaitsevööndi kehtestamist endise Tammi maaüksuse raames. Käesolev vaidlus saab puudutada üksnes käskkirjaga nr 190 kehtestatud ühist kaitsevööndit käskkirja nr 190 p 1.1 ja 1.2 nimetatud arheoloogiamälestistele ning Linnamäe HEJ paisule. Kaebuse rahuldamisega ei tohi juhtuda, et arheoloogiamälestistena lakkavad olemast vaidlustatud käskkirja p-des 1.1 ja 1.2 nimetatud asulakohad ja muistsed põlljäänused. Nõndasamuti ei saa tekkida olukord, kus Linnamäe HEJ kaitsevöönd kaob sootuks. Kaebuse rahuldamine võib kaasa tuua olukorra, kus taastub käskkirja nr 190 eelne olukord, st Linnamäe HEJ paisu kaitsevööndiks on varasem Tammi maaüksus. Seega puudutab vaidluse ese ka määruse nr 190 p 5, kuna sellega tunnistatakse varasem kaitsevöönd kehtetuks. Varasema haldusakti kehtetuks tunnistanud haldusakti tühistamisel taastub varasema haldusakti kehtivus ja vahepeal tekkinud kehtetuks tunnistamise tagajärjed langevad ära (K. Merusk ja I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, 2013, § 5 kommentaar, lk 50). Seega kaebuse rahuldamise korral tuleb tühistada ka käskkirja nr 190 p 5, kuna vastasel korral ületaks kohus nõude piire (HKMS § 41 lg 1).

tagada kinnismälestise, sh selle kaitsevööndisse jääva paisjärve säilimine. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 4 kohaselt on tühine haldusakt, kui see kohustab haldusakti adressaati toime panema õigusrikkumist. HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Veeloa puudumise tingimustes paisutuse täielik või osaline likvideerimine sunniks Linnamäe HEJ käitajat rikkuma MuKS sätteid ja määrust nr

31.12.2021. Keskkonnaamet on oma 09.07.2021 kirjaga nr 6-3/21/5014-10 „Wooluvabrik OÜ vee erikasutuse keskkonnaloa taotluse Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe paisul ja hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmiseks keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmata jätmine ja keskkonnamõju hindamise menetluse lõpetamine“ jätnud heakskiitmata Wooluvabrik OÜ vee erikasutuse keskkonnaloa taotluse Jägala jõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmiseks KMH aruande ning lõpetanud 19.03.2015 algatatud KMH menetluse (kohus võtab selle kirja asja juurde, kuna varasemalt oli haldusasja juurde esitatud üksnes Keskkonnaameti vastava otsuse eelnõu). KMH menetluse lõpetamine on tingitud mh Riigikohtu 28.01.2021 otsusest asjas 3-21-1739, milles Riigikohus leidis, et jätkuva tegevuse puhul ei tulene KeHJS-st loa taotlejale vee paisutamiseks KMH läbiviimise kohustustust ning sellist kohustust ei tulene ka Natura alade üldisest kaitsekohustusest (LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2). Samas ei tulene Riigikohtu viidatud otsusest, et ajalooliselt kestnud paisutus võib lõpmatult jätkuda. Riigikohus tõi välja, et loodusdirektiivi art 6 lg-st 2 võib tuleneda vajadus hinnata tagantjärele projekti mõju asjaomasele alale. See on aga liikmesriikide ametivõimude, mitte aga loa taotleja kohustuseks. Riigikohtu suuniste kohaselt on oluline ka välja selgitada, kas asjaomastel hoiualadel on konkreetseks eesmärgiks seatud vaid olemasoleva olukorra halvenemise vältimine või ka parandamine ning kas paisutamise jätkamine kahjustaks neid eesmärke. Need asjaolud tuleb veeloamenetluse raames välja selgitada. Seega ei saa viidatud Riigikohtu lahenditest teha järeldust, et veeluba vee paisutamiseks tuleb Wooluvabrik OÜ-le igal juhul anda ning Linnamäe paisjärve säilimise küsimus on lõplikult lahendatud. Riigikohus märkis asjas 3-17-1739 (otsuse p 32), et ka siis, kui jätkuv tegevus toob hoolimata leevendavatest meetmetest kaasa Natura ala kaitse-eesmärgi olulise kahjustamise, võib pädev asutus seda erandina art 6 lg-st 2 lubada analoogiliselt sama artikli lõikes 4 ette nähtud menetlusega, kui selles sättes kehtestatud tingimused on sisuliselt täidetud, mh viiakse läbi art 6 lg 3 nõuetele vastav asjakohane hindamine ja võetakse tarvitusele asendusmeetmed. Kuigi ka kultuuriväärtus võib olla kaalukas põhjus loodusdirektiivi nõuetest erandi rakendamiseks (viitega Laus ja Partnerid õigusarvamusele on seda vaidlustatud käskkirjas mainitud), tuleb kohtu arvates silmas pidada seda, et enne tuleb läbi viia vastav KMH hindamine, milleks on pädev Keskkonnaamet, mitte aga Kultuuriministeerium. Mõjude hindamiseks on vajalik koguda lähteandmed ja teha kindlaks asja otsustamiseks vajalikud asjaolud (näiteks, kas kalade läbipääsu Linnamäe paisust on põhimõtteliselt võimalik saavutada). Seejärel on võimalik läbi viia korrektne erinevate huvide kaalumine ja lõpuks langetada otsus veeloa väljastamise kohta. Linnamäe HEJ kompleksi kultuuriväärtuslikkuse küsimust tuleb seega kaaluda veeloamenetluses koos teiste avalike huvidega (keskkonnakaitselised kaalutlused, taastuvenergia tootmine, piirkondliku turismi arendamine jms). Natura hindamisele õiguslike takistuste loomine, mille eesmärgiks või tegelikuks toimeks on Keskkonnaameti diskretsiooni nullini taandamine, läheb vastuollu Eesti kohustusega järgida EL liikmeks olles EL õigusakte. Vastuseks kaebaja ja Keskkonnaameti tõstatatud vastavasisulistele küsimustele, on vaidlustatud käskkirjas märgitud, et riikliku kaitse alla võtmisega ei kaasne muudatusi senises keskkonnas ning et kaitsevööndi ülesanne on teenida hüve säilimist ning sealjuures saab küsimus olla ainult selles, kas kaitsevöönd täidab seda ülesannet kavandatud ulatuses piisaval määral või mitte. Esitatud põhjendusega ei saa nõustuda. Kavandatud muudatusega soovitakse mõjutada keskkonnaalaste küsimuste otsustamist ning välistada õiguslike meetmetega paisutuse likvideerimist tulevikus. Seega on vaidlustatud käskkirjaga otseselt püütud reguleerida vee paisutamise küsimust ja sekkutud Keskkonnaameti pädevusvaldkonda. Tegemist on olulise kaalutlusveaga, mis tingib kaebuse rahuldamise. Vastustaja ei ole andnud adekvaatset vastust ka Keskkonnaameti vastuväitele, mis puudutab jõgede hea seisukorra saavutamise nõuet. Viidatud on Vees 01.07.2016 jõustunud § 17 lg-le 41, millist sätet kehtiv VeeS ei sisalda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.