Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 23. oktoober 2018, Tartu 3-16-2123
Haldusasi
A.S. kaebus Siseministeeriumi 4. oktoobri 2016. a sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 1-24/141 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 5. juuni 2017. a otsus A.S. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.S. Vastustaja Siseministeerium Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 5. juuni 2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 22. november 2018).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik A.S. (sündinud xxxx. a) on kohtulikult karistatud kümnel korral ja väärteokorras kolmekümne seitsmel korral. Ta mõisteti 2. juunil 2015 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine). Karistusaja lõpp on 2020. aastal. Karistust kannab ta Tartu vanglas. Tema elamisluba (elamisloakaart) kehtib kuni 19. augustini 2019. Siseministeeriumi 4. oktoobri 2016. a otsusega nr 1-24/141 otsustati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 1 ja 7 ning § 271 lg 3 alusel kohaldada A.S. suhtes sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile kümneks aastaks. Keelu kehtivusaeg algab tema vanglast vabanemisel või andmisel kodakondsusriigile karistuse jätkamiseks.
2.A.S. esitas kaebuse nimetatud Siseministeeriumi otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt soovib ta elada Eestis ja saada Eesti kodakondsust. Ta ei olnud varem kodakondsuse saamise võimalusest teadlik. Ta on Eestis elanud 1974. aastast ning kõik ta tuttavad ja lähedased on siin.
3.Tartu Halduskohtu 5. juuni 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.VSS § 29 lg 1 p 1 võimaldab sissesõidukeeldu kohaldada juhul, kui on põhjendatult alus arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 annab sissesõidukeelu kohaldamiseks õiguse välismaalase suhtes, keda on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest. Kaebaja kannab karistust Tartu Vanglas narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ning kehalise väärkohtlemise eest. Seda arvestades esines VSS § 29 lg 1 p-st 7 tulenev alus kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks.
3.2.Vastustaja on kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele piisavalt põhjendanud. Kaebaja senine kuritegelik käitumine on olulise tähtsusega ja seda peab arvesse võtma isikust lähtuva jätkuva ohu üle otsustamisel. Riigikohus on leidnud, et kuriteo toimepanemise fakt on avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (RKHKo 3-3-1-1-14, p 17). Kaebaja poolt toime pandud kuritegu seisnes selles, et ta omandas kokku rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses erinevaid narkootilisi aineid. Kaebaja kuriteo raskust ja eelnevat kriminaalset käitumist hinnates võis vastustaja järeldada, et tegemist on isikuga, kes võib kujutada ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele ka pärast vanglast vabanemist.
3.3.Kaebajat oli nimetatud ohtlikuks ka vanglas läbi viidud riskianalüüsis. Kaebajat on varasemalt korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest ja üldohtlike süütegude eest. Kuritegude toimepanemise ajendiks on valdavalt olnud materiaalse kasu saamine ja soodusteguriks on sõltuvusainete (sh alkohol) tarvitamine.
3.4.Kaalutud on sissesõidukeelu mõju kaebaja perekonnaelule. Kaebaja vanemad on surnud ja tal puudub hetkel Eestis sotsiaalne võrgustik. Endise abikaasa ja täisealiste poegadega on kaebajal kontakt minimaalne, ta ei ole nendega vangistuse ajal suhelnud. Nende vahel puudub perekondlik sõltuvussuhe.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.A.S. apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uueks arutamiseks halduskohtule saata.
4.1.Halduskohus ei analüüsinud, kas otsuses on kaalutlusvigu.
4.2.Halduskohus ei arvestanud sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle kestuse määramisel VSS § 31 lg 3 järgi otsustamisel arvestamisele kuuluvate asjaoludega (Eestis viibimise kestus, välismaalase vanus, terviseseisund jne).
4.3.Kaebajal puuduvad Venemaal igasugused sidemed. Tal on mitmed eluohtlikud kroonilised haigused. Kaebaja vanus ei võimalda Venemaal elu uuesti alustada.
4.4.Arvestatud pole sellega, et kaebaja on sisuliselt eluaeg Eestis elanud. Tema elu siin pole koosnenud ainult kuritegude jadast.
5.Siseministeeriumi vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Halduskohtu otsus on põhjendatud.
5.2.Kaebaja vanusest ei tulene mingisuguseid sissesõidukeeldu välistavaid või takistavaid asjaolusid. Ülepaisutatud on väide krooniliste haiguste osas. Xxxravi on tal võimalik jätkata ka sihtriigis. Erinevate haiguste ravi ei ole piiratud riigi territooriumiga. Tartu Vangla arsti väljastatud tõendi järgi ei ole 30. oktoobriks 2017 kaebaja tervislik seisund halvenenud.
5.3.Vastustaja on kaalunud kaebaja sidemeid päritoluriigiga ning integratsiooni ja sidemeid Eestiga.
5.4.Sissesõidukeelu kohaldamise otsusest ei pea nähtuma kõiki VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolude kaalutlusi, kui need konkreetsel juhul mõju ei avalda. Vastustaja on neid arvesse võtnud kogumis.
5.5.Ekslik on kaebaja seisukoht, et talle kohaldati sissesõidukeeldu maksimummääras. Sissesõidukeeld võib olla ka alaline. Arvestades kaebaja varasemat järjepidevat kuritegelikku käitumist on 10-aastane sissesõidukeeld proportsionaalne.
6.Kaasatud haldusorgani Justiitsministeeriumi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
6.1.Tartu Vangla arsti väljastatud tõendi järgi ei ole 30. oktoobriks 2017 kaebaja tervislik seisund halvenenud.
6.2.Kaebaja on xx-aastane. See pole vanus, mis ei võimaldaks välisriigis elada.
6.3.Kaebajal on Vene Föderatsiooni kodakondsus ja ta emakeel on vene keel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Alused, millal on võimalik välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, on sätestatud VSS §-s 29. Vaidlusaluses otsuses on neist alustest viidatud VSS § 29 lg 1 p-dele 1 ja 7. Otsuse tegemise ajal nägi VSS § 29 lg 1 p 1 ette, et välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS 29 lg 1 p 7 järgi oli võimalik sissesõidukeeldu kohaldada siis, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Põhimõtteliselt samasugusel kujul kehtivad need sätted ka praegu, täiendatud on VSS § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise aluseid selliselt, et oht ei pea olema enam ainult Eesti Vabariigi territooriumil, vaid ka muudes riikides, kes on liikmeks samas organisatsioonis, kus Eestigi (Euroopa liit, NATO, Schengeni maad).
9.Arvestades kaebaja senist käitumist Eestis – teda on karistatud kriminaalkorras kümnel korral ja väärteokorras kolmekümne seitsmel korral (tl 2) ning kriminaalkorras karistusi on talle määratud pika ajavahemiku jooksul (aastatel 2002-2015, tl 27-27p) – on ilmne, et kaebaja puhul on sissesõidukeelu kohaldamise eeldused täidetud. Ta on korduvalt pannud toime kuritegusid (seega esineb VSS § 29 lg 1 p-s 7 sätestatud sissesõidukeelu kohaldamise alus) ning sellist käitumist arvestades on põhjendatult alus arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja teiste isikute tervist (seega esineb VSS § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud alus).
10.Halduskohtu otsus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning seal on kontrollitud ka seda, kas otsuses ei esine kaalumisvigu. Kohus on käsitlenud kõiki kaebuses esitatud põhilisemaid väiteid. Samuti on kohus enda initsiatiivil süvendatult kontrollinud üht olulisemat võimalikku sissesõidukeeldu takistavat asjaolu – kaebaja perekonnaelulisi sidemeid Eestiga. Asjaolu, et halduskohus ja vastustaja ei ole ühekaupa ja eraldi lahtikirjutatuna puudutanud kõiki VSS § 31 lg-s 3 sätestatud aluseid, mida tuleb sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel arvesse võtta (isiku Eestis viibimise kestus, vanus, tervisesisund, sidemed Eestiga, tagajärgi perekonnaliikmetele, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, sidemeid päritoluriigiga ja sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid), ei tähenda, et neid asjaolusid ei oleks halduskohtu ja vastustaja poolt
arvesse võetud. Nähtuvalt vaidlustatud otsusest on seal lisaks kaebaja poolt toime pandud kuritegudele arvestatud ka seda, et kaebaja suhtes läbi viidud riskihindamise kohaselt ei ole ta motiveeritud kuritegelikust käitumisest loobuma; et ta pole vangistuse ajal oma endise abikaasa ja täisealiste poegadega suhelnud; enne vangistust elas ta tuttava juures; tal puudus töökoht ja püsiv sissetulek; raha hankis ta kuritegelikul teel; tema emakeel on vene keel; eesti keelt oskab ta B1 tasemel, kuid on astunud Vene kodakondsusesse ega ole taotlenud Eesti kodakondsust (tl 2p-3).
11.Kaebaja vanus oli ettekirjutuse tegemise hetkel xx aastat, mis on täiesti töövõimeline iga, ning tervisliku eluviisi korral, mis sõltub eeskätt isikust endast, tähendab see, et isik on töövõimeline veel pikki aastaid. Seetõttu ei vaja kaebaja vanus erandliku asjaoluna lähemat kaalumist.
12.Kaebaja Eestis viibimise kestust on arvesse võetud, välja on toodud, et ta asus Eestisse xxxaastasena, kuid selle kõrval on välja toodud ka see, et ta ei ole B1 tasemel keeleoskusest hoolimata võtnud endale Eesti kodakondsust, vaid on valinud Vene kodakondsuse, mis näitab, et tal puudub soov end Eesti Vabariigiga siduda ja siia ühiskonda integreeruda (tl 3). Kaebaja poolt kaebuses toodud väide, et ta ei olnud Eesti Vabariigi kodakondsuse saamise võimalusest teadlik, on kas vale või siis selle tõelevastavuse korral ilmekas kinnitus sellest, et kaebaja ei ole tõepoolest huvitunud enda Eesti Vabariigiga sidumisest, sest ta pole vaevunud endale isegi teadvustama seda, et tal oleks võimalik omandada Eesti Vabariigi kodakondsus. Eelnevast saab järeldada ka hinnangut kaebaja sotsiaalse ja kultuurilise integratsiooni osas – see näitab, et kaebaja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud.
13.Ehkki kaebaja terviseseisundit pole selgesõnaliselt vaidlustatud otsuses tõepoolest välja toodud, ei nähtu kaebaja esitatud väidetest oma tervise kohta midagi sellist, mis välistaks tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamise. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et tal on võimalik vajalikku ravi jätkata ka Vene Föderatsioonis. Seda ei muuda ka kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad viited oma haigustele.
14.Sidemed päritoluriigiga on vaidlustatud otsuses kajastatud – seal on välja toodud kaebaja Vene kodakondsus, vene keele oskus emakeelena ning Venemaal sündimise fakt. Ehkki kaebajal ei pruugi olla täiendavaid sidemeid Venemaaga otseselt suhtlusringi kuuluvate isikute näol, on loetletud eelduste näol täidetud kõik põhilisemad vajalikud eeldused kodakondsusjärgses riigis hakkamasaamiseks.
15.Kaebajale ei kohaldatud sissesõidukeeldu maksimaalse pikkusega, sest sissesõidukeeldu on võimalik kohaldada ka alaliselt (VSS § 271). Kaebaja vaidleb vastu kohaldatud kümneaastase sissesõidukeelu pikkusele, kuid ei näita samas ära, mis põhjustel oleks tema suhtes tulnud kohaldada lühemat tähtaega. Ringkonnakohus viitab veelkord, et sisuliselt puuduvad kaebajal sidemed Eestiga perekonnasuhete, töösuhete vms kaitstavate sidemete näol, mida sissesõidukeelu pikem kohaldamine võib rohkem kahjustada. Seetõttu ei ole põhjust pidada ka sissesõidukeelu kohaldamise tähtaega õigusvastaseks.
16.Kaebaja väide, et ta elu pole koosnenud vaid kuritegude jadast, on sellisel kujul ilmselt küll õige, ent see vaatab siiski mööda kaebaja poolt sooritatud kuri- ja väärtegude suurest hulgast (10 ja 37) ning riskihinnangust, mille järgi ei ole ta motiveeritud kuritegelikust käitumisest loobuma ning seetõttu nähtub temast oht avalikule korrale ka pärast vabaduskaotusliku karistuse ärakandmist (tl 3). Riigil ei ole kohustust taluda enda territooriumil võõrriigi kodakondsusega isikuid, kes panevad siin toime kuritegusid. Ringkonnakohus ei näe eelnevat arvestades sissesõidukeelu kohaldamise otsuses kaalumisvigu.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja apellatsiooniastmes vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.