X kaebus Siseministeeriumi 4. oktoobri 2016. a otsuse nr 124/141 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Liisa Olesk Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Helen Tõnise
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. juulil 2017. a. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Justiitsministeerium tegi 05.09.2016. a Siseministeeriumile ettepaneku nr 11-3/6432-1 kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki Venemaa kodaniku X, isikukood Y, suhtes (tl 27– 29).
2.Siseministeerium tegi 04.10.2016. a otsuse nr 1-24/141 (tl 40–42), millega kohaldas Xle sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile 10 (kümneks) aastaks. Sissesõidukeelu kehtivusaeg algab päevast, mil X vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks.
3.X kannab käesoleva kohtuotsuse tegemise hetkel karistust Tartu Vanglas. Karistusaja algus on 25.11.2014. a ja lõpp 25.05.2020. a.
4.X esitas 23.10.2016. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1) Siseministeeriumi 04.10.2016. a otsuse nr 1-24/141 tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja palub tühistada Siseministeeriumi otsuse, kuna kaebaja soovib elada Eestis ja saada Eesti kodakondsust. Ta on Eestis elanud alates 1974. aastast. Kaebaja tuli Eestisse elama koos vanematega, ta on siin õppinud ja kasvanud. Kõik tuttavad ja lähedased on Eestis ning Venemaal ei tunne kaebaja kedagi. Kaebaja ütleb, et on väär seisukoht, et ta ei soovi Eesti kodakondsust. Ta ei ole sellest võimalusest olnud teadlik.
6.Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud väidetega ning on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning et kaebuse rahuldamiseks puudub igasugune õiguslik alus. Vastustaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt: 1) Vastustaja leiab, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja on kogu oma teadliku elu elanud Eesti Vabariigis, ei välista sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebajal on Venemaa Föderatsioon kodakondsus ning teda tuleb käsitleda kui integreerunud välismaalast, kellele sissesõidukeelu kohaldamine on pärast seda, kui on leidnud tõendamist, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, lubatud. 2) Kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kokku kümnel korral kriminaalkorras, sealhulgas uimastikuriteo eest, mis seisneb narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises, mille Euroopa Inimõiguste Kohus on hinnanud raskeks kuriteoks. Ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal kandis kaebaja viidatud süüteo eest 5 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust (karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2). Lisaks on kaebajat karistatud väärteokorras kolmekümne seitsmel korral. Seega viitab isiku käitumine, läbi mille on kahjustatud teiste isikute õigushüvesid, kriminaalsetele hoiakutele ja negatiivsele suhtumisele ühiskonda. 3) Osa, milles kaebaja märgib, et ta ei teadnud, et tal on olnud võimalik taotleda Eesti kodakondsust, ei ole vastustaja hinnangul eluliselt usutav, võttes arvesse kaebaja Eesti Vabariigis elamise pikkust. Seejuures märgib vastustaja, et ka juhul kui kaebaja polnud teadlik kodakondsuse taotlemise võimalustest, viitab see selgelt temapoolsele suhtumisele ja tegelikule huvipuudusele, kuivõrd huvi korral oleks kaebajal olnud igal ajal võimalik välja selgitada, kas ja missugused on tema võimalused Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemiseks. Seejuures toob vastustaja välja, et kaebaja oskab eesti keelt B1 tasemel, mistõttu ei saanud vajaliku info saamisel takistuseks olla ka keelebarjäär. Ühtlasi on nimetatud tase piisav ka Eesti kodakondsuse taotlemiseks. 4) Arvestades asjaolu, et kaebaja on oma täiskasvanu aastad veetnud vanglas, samuti võttes arvesse kaebaja ja tema täiskasvanud laste omavahelise suhtlemise sagedust, siis puudub vastustaja hinnangul nende vahel erakorraline sõltuvussuhe. 5) Asjaolu, et isikul puuduvad Venemaal sugulased, ei takista sissesõidukeelu kohaldamist, kuna kaebajal puudub sotsiaalne tugivõrgustik ka Eestis. 6) Kokkuvõtlikult leiab vastustaja, et vaidlusalune otsus on õiguspärane haldusakt, vastates kõikidele sellele haldusaktile esitatavatele nõuetele. Vaidlusalune otsus on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
7.Kaasatud haldusorgan on seisukohal, et kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise otsus on õiguspärane, arvestades kaebaja sidemeid Eestiga ja temast tulenevat reaalset ohtu Eesti avalikule korrale ja julgeolekule. Õiguskorra kaitsmised huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eestiga. Sissesõidukeelu kohaldamise otsus on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Justiitsministeerium jääb oma 05.09.2016. a ettepanekus sedastatud seisukoha juurde: 1) X suhtes sissesõidukeelu kohaldamine VSS § 29 lõike 1 alusel on vajalik, et kaitsta avalikku korda kui õigusaktidest tulenevat elukorraldust, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine. VSS § 29 lg 1 punkti 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Kaebaja on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud 10 korral ning
väärteokorras 37 korral. Kaebaja kannab karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. 2) Kaebaja on sündinud Venemaal ning 3-aastasena asus Eestisse elama. Kaebajal puudub toetav sotsiaalne võrgustik. Kaebaja vanemad on surnud ja lähedaste hulka kuuluvad endine abikaasa ning kaks täisealist poega, kellega kontakt on minimaalne. Kaebaja ei saa tugineda perekonnaelu olemasolule, viidates täiskasvanutele, kes ei kuulu tuumikperekonda ja kelle suhtes ei suudeta näidata, et nad on kaebaja perekonna abivajavad liikmed. Seetõttu on Justiitsministeerium seisukohal, et kaebajal ei ole Eestis perekonnaelu, mida tuleks EIÕK artikli 8 alusel kaitsta. 3) Vanglas läbi viidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele (risk ühiskonnas) ohtlikuks ehk ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks kui isik lõpetab talle määratud ravimite võtmise, elukoha kaotusel, suhete purunemisel. Ohustatud on ühiskond tervikuna, sest kuritegu on seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega ja tegemist on olnud rahvatervise teadliku kahjustamisega. 4) Sissesõidukeelu kohaldamine on vajalik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist. Meetme rakendamise vajalikkuse on tinginud kaebaja ise oma Eestis sooritatud raske kuriteoga. Sissesõidukeelu kohaldamine on kooskõlas Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi EIÕK). Justiitsministeerium on seisukohal, et kaebaja kujutab tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu ka peale vanglast vabanemist ning sissesõidukeelu kohaldamine on vajalik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist. 5) Justiitsministeeriumi arvates peaks isik, kes tõesti soovib ennast Eesti riigiga püsivalt siduda, ise tundma huvi kodakondsuse saamise vastu, mitte ei pea keegi isikule kodakondsuse saamise võimalikkusest teada andma.
KOHTU SEISUKOHT
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas Siseministeeriumi 04.10.2016. a otsus nr 1-24/141 on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Kaebaja nõuab sissesõidukeelu otsuse tühistamist.
9.Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg-le 2 peab halduse õigusakt olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-d 1 ja 7, § 271 lg 3 ja § 31 lg 1 ning siseministri 12.07.2012 käskkirja nr 75 „Ametniku määramine“ p 1. VSS § 31 lg 1 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või Siseministeeriumi valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. VSS § 29 lg 1 p 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. VSS § 271 lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kehtivusaeg algab sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemise päeval, kui otsuses ei nähta ette hilisemat sissesõidukeelu kehtivusaja algamise päeva.
11.Kaebaja on Venemaa kodanik. Kaebaja asus Eestisse elama 3-aastasena. Kaebajale on antud pikaajaline Eesti Vabariigi elamisluba nr PA0101776 (tl 37), mille kehtivus lõppeb
19.08.2019. a. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja oleks taotlenud Eesti Vabariigi kodakondust.
12.Harju Maakohtu 02.06.2015. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-3685 (tl 32–35) tunnistati kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja mõisteti karistuseks viis aastat ja kuus kuud vangistust. Karistusaeg algas 25.11.2014. a, karistuse lõpp saabub 25.05.2020. a (tl 36p). Käesoleva hetkel kannab kaebaja karistust Tartu Vanglas narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ning kehalise väärkohtlemise eest. Eelnevat arvestades esines VSS § 29 lg 1 p-st 7 tulenev alus kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks.
13.Sissesõidukeelu alusena on vaidlustatud otsuses viidatud VSS § 29 lg 1 p-le 1, kuna kaebaja Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele piisavalt põhjendatud. Arvestades, et kaebajale on mõistetud kriminaalkaristus KarS § 184 lg 2 järgi, mis sätestab karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, ning kaebaja on ka varem pannud toime narkootikumidega seotud süüteo, siis nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja senine kuritegelik käitumine on olulise tähtsusega ja seda peab arvesse võtma isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-1-14 leidnud, et kuriteo toimepanemise fakt on avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (Riigikohtu otsuse p 17). Kaebaja on toime pannud kuriteo, milles raskust näitab asjaolu, et kaebaja omandas kokku rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses erinevaid narkootilisi aineid (Harju Maakohtu 02.06.2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-3685). Kaebaja kuriteo raskust ja eelnevat kriminaalset käitumist hinnates võis vastustaja järeldada, et tegemist on isikuga, kes võib kujutada ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele ka pärast vanglast vabanemist.
14.Vaidlustatud otsuses tugines vastustaja kaebaja ohtlikkuse hindamisel täiendavalt ka Tartu Vanglas läbiviidud riskianalüüsile (tl 31), mille kohaselt on kaebaja ohtlik avalikkusele (st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks kui isik lõpetab talle määratud ravimite võtmise, elukoha kaotusel, suhete purunemisel). Kuna kuritegu oli seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega, siis on ohustatud ühiskond tervikuna. Peamiseks põhjuseks kuriteo toimepanemisel oli materiaalse kasu saamine. Isik on toime pannud eriliigilisi kuritegusid. Varasemalt korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest, lisaks karistatud üldohtlike süütegude eest. Kuritegude toimepanemise ajendiks on valdavalt olnud materiaalse kasu saamine ja soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine (k.a alkohol). Korduvad vanglakaristused on negatiivselt mõjutanud kinnipeetava tõekspidamisi ning pärssinud sotsiaalset arengut. Kinnipeetav teadvustab kuritegeliku käitumisega ja narkootikumide tarvitamisega seotud riske, kuid samas jätkab uute kuritegude ja mõnuainete tarvitamisega. Kinnipeetav kaldub riskima ning ühiskonna käitumisnorme allutama isiklikele huvidele.
15.Pärast isikust lähtuva ohu kindlakstegemist on vastustaja sissesõidukeelu kohaldamisel kaalunud ka seda, kuidas sissesõidukeeld mõjutab kaebaja erahuvisid, eelkõige tema õigust perekonnaelule ja muudele eraelulistele suhetele. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 8 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Vastustaja asus vaidlustatud otsuses
seisukohale, et käesoleval juhul kaalub avalik huvi üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja siinkohal teinud kaalutlusviga. Kaebajal puudub paraku käesoleval hetkel Eesti Vabariigis sotsiaalne võrgustik. Kaebaja vanemad on surnud. Kaebajal on endise abikaasa ning nende täisealiste poegadega kontakt minimaalne. Vangistuse jooksul ei ole kaebaja oma lähedastega suhelnud. Enne kinnipidamist elas kaebaja ilma sissekirjutuseta üürikorteris, mis kuulus tuttavale. Kindel sissetulek kaebajal puudus. Vastustaja on kindlaks teinud, et kaebaja ja tema endise abikaasa ning poegade vahel puudub perekondlik sõltuvussuhe. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei pruugi tegu olla konventsiooni rikkumisega, kui laps ei sõltu vanemast ja isikul on võimalik suhelda lapsega sidevahendite abil (EIK 08.01.2009. a otsus nr 10606/07, Joseph Grant v Ühendkuningriik, p 40). Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja ja tema lähedaste vahel esineks erakorraline sõltuvussuhe.
16.Eeltoodust lähtuvalt puudub alus Siseministeeriumi 04.10.2016. a otsuse nr 1-24/141 tühistamiseks. Vastustaja on diskretsiooni teostanud õiguspäraselt ning kõik asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
17.Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja ja vastustaja poolel kaasatud haldusorgan ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlusi esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.